Põhjalikult täiendatud valik. 🙂 Siin on raamatuid tervisest, usust, haridusest, kokaraamatuid ja muud. Pildid on lõpus.
Raamatud asuvad Tallinnas Kristiines. Võib ise järele tulla, mõne raamatu kaupa saan tuua Kristiine keskuse või Solarise juurde. Pakiga saatmisel lisandub saatekulu. Tellimiseks kirjuta ivooglaid(at)gmail.com.
Varia:
*Siret ja Janno Seeder, Teadmiste ja töö iseendaga feng shui (7 eur) – kasutatud
*Matchmaking Institute, Matchmaking from Fun to Profit (12 eur) – ühe korra loetud
*Dali Karat, Naine 2.0 (12 eur) – ühe korra loetud
*Marc Allen, The Millionaire Course (7 eur) – kasutatud
Tervis:
*Tom Peters ja Linda Peters, Our Socially Awkward Marriage. Stories from an Asperger`s Relationship (7 eur) – ühe korra loetud. Väga õhuke ja mitte eriti sügavale minev, aga annab pildikesi elust ja lugupidavast suhtumisest, mida ei saa selle teema kirjanduse kohta just sageli öelda
*Dominik Nischwitz, Mis suus, see südames. Meie hambad ja nende tähtsus kogu keha tervisele (5 eur) – ühe korra loetud
*Riina Raudsik, Energiakriis (5 eur) – kasutatud
*Louise L. Hay, Tervenda end ise (5 eur) – kasutatud
*Alla Svirinskaja, Energia saladused (7 eur) – kasutatud
*Kate Hudson, Pretty Happy. Healthy Ways to Love Your Body (7 eur) – kasutatud
Kokaraamatud:
*Tony ja Yvonne Bishop-Weston, Vegan Cookbook (15 eur) – uus
*Matt Pritchard, Dirty Vegan (5 eur) – vähe kasutatud, kuid nurgad natuke kulunud.
*Chloe Coscarelli, Chloe`s Vegan Italian Kitchen (12 eur) – praktiliselt uus.
*Mayim Bialik, Mayim`s Vegan Table (10 eur) – praktiliselt uus. Tavatoitude veganiseerimine kerge juudi köögi hõnguga. On ka üldist juttu veganlusest.
*Mimi Kirk ja Mia Kirk White, Raw-Vitalize (12 eur) – uus. Suhteliselt kõrge rasvasisaldusega gurmee-toortoit.
*Douglas N. Graham, The 80/10/10 Diet ( 5 eur) – kasutatud, kuid heas korras, nurk veidi kulunud. Toortoitumisest.
*Krissy Cela, Happy, Healthy, Strong (12 eur) – uus
*Mary Berry, Family Sunday Lunches (7 eur) – vähe kasutatud
*Mary Berry, Foolproof Cooking (7 eur) – vähe kasutatud
Usk:
*Rene Lejeune, 365 päeva oma kaitseingliga (5 eur) – uus.
*Michel Remery, Jumalast säutsudes (7 eur) – uus
*Hallie Lord, Style, Sex and Substance. 10 Catholic Women Consider the Things that Really Matter (7) eur) – vähe kasutatud
*Metropoliit Ilarion, Usu saladus. Sissejuhatus õigeusu teoloogiasse (7 eur) – uus
Koduõpe ja haridus:
*First Grammar, Punctuation and Spelling Dictionary (5 eur) – kasutatud, aga heas korras. Õpik + mälukaardid.
*Rupp, Home Learning Year by Year (kauba peale soovijale) – vähe kasutatud. Tugevalt ingliskeelse maailma keskne ja sobib pigem Eestis elavatele välismaalastele
*Mi angelita en las aguas (kauba peale soovijale) – “Inglike vetes” hispaania keele õppimiseks
Ilukirjandus:
*Vidrik Ormusson, Abiks lugejale. Valitud tsitaate (5 eur) – vähe kasutatud
Rõõmus teade! Üle mitme aasta otsustasin taas saadavaks teha kaheosalise e-raamatu “Kuidas luua harmoonilist kodu” ja töövihiku “Kuidas ennast armastada”. Võtsin nende tutvustused aastaid tagasi maha, sest plaanisin koduraamatu paberil välja anda. Kuna olen siiani muid tegemisi juba tehtu viimistlemisest tähtsamaks pidanud, on aeg lõpetada nende varjamine inimeste eest, kellele need rõõmu ja praktilist tuge pakuks. Parem ebatäiuslikult tehtud ja võimalusega kedagi aidata kui täiuslikkuse ootuses peidus.
Raamatud sündisid mu enda vajadusest nende järele ja millegi ligilähedaseltki vajadustele vastava puudumisest mulle teada olevate raamatute seas. Nüüd pika aja järel nendega tutvust uuendades leidsin, et kui need ei oleks mu enda kirjutatud ja seega mul arvutis olemas, siis ma telliks kõik kolm kohe, hetkegi kõhklemata. Mis tähendab, et on aeg nad ise uuesti läbi töötada. 🙂
Kui Sul neid raamatuid veel ei ole või tead kedagi, kes neist rõõmu ja tuge saaks, siis võta julgelt ühendust ja jaga infot sõpradega.
Avastasin eelmise aasta lõpupoolel enda jaoks kõhutantsu. Mul oli selle kohta varem eelarvamus, aga hakkas meeldima. Aasta lõpul lugesin ühest raamatust, et inimestel on kõhutantsu suhtes eelarvamused valdavalt kahel põhjusel: a) nad ei tea, millest nad räägivad ja pole seda tegelikult näinud või b) nad on seda näinud kellegi esituses, kellel polnud algajana üldse asja esinema minna. Pidi olema üsna levinud, et inimesed on natuke õppinud ja lähevad kohe esinema, aga selleks, et kõhutants ei näeks labane välja, on vaja ikka väga palju vilumust. Kunagi palju aastaid tagasi käisin põgusalt kõhutantsu kursusel, aga seal hirmutas kohe algusest peale jutt, et varsti on vaja kursusega esineda. Ja õhtuti ei jõudnud käia ka. Mistõttu jäi see kiirelt pooleli. Teine levinud eksiarvamus (peale lihtsalt labasuse) on, et kõhutants on midagi, mida naised tegid meeste ees. Ajalooliselt tantsisid naised kõhutantsu omavahel ja see oli ka osa sünnitusest. Väidetavalt sisaldab Lamaze sünnituseks ettevalmistus kõhutantsu elemente. Meeste ees hakati kõhutantsu tantsima suhteliselt hiljuti, misjärel see ära keelati.
Nüüd iseseisvalt õppima hakates tunnen puudust inimestest, kellega õpiteed jagada. Ma ei suutnud Facebookis leida sellist gruppi, mida ise vajan, seepärast lõin uue grupi Kõhutantsu ja naiselikkuse jutud.
*See grupp on naistele, kes soovivad oma ellu naiselikkust toetavat kogukonda ja kes on huvitatud kõhutantsu õppimisest. Kõhutantsu õppimise huvi võib tähendada nii üksi kodus vahel videoga proovimist või alles mõtte tasemel olemist kui ka paljude kursuste läbimist.
*See grupp ei ole seotud ühegi klubi ega koolitajaga. Siin ei jagata müügireklaami (liikmete pakkumiste jaoks võib olla suur ühispostitus). Oodatud on isiklikud soovitused osaletud kursustest, eratundidest jms. Koolitajad on gruppi oodatud isikliku kogemuse inimlikul tasemel.
*Siin on oodatud liikmete endi postitused, oma leidude ja isiklike kogemuste jagamised.
*Eesmärgiks on leida sarnaste püüdlustega sõpru ja tuttavaid, kellega aja jooksul ka väljaspool gruppi suhtlema hakata. *Korraldame võimalusel kohtumisi ja ühistegemisi õues või kodudes külla kutsudes.
*Eelkõige on selle grupi mõte leida inimesi, kelle poole saab oma isiklikul teel katsetuste käigus pöörduda küsimustega, kuidas sa täpselt SEDA teed, jagada rõõmu lõpuks õnnestunud liigutusest ja pisiasjadest, mis on elus naisena palju muutnud. Üldse rääkida detailidest, millega tavaliselt tuttavate poole ehk ei pöörduks. Näiteks, mida sa teed oma kätega, et jõuaks neid nii kaua kerest eemal ja üleval hoida? Flamenco tantsu kogemus tuleb kindlasti kasuks, aga kui ei ole?
*Teemadering on suhteliselt lai, ei ole otseselt seotud Araabia kultuuriga. Põhikese on isiklikel praktilistel detailidel oma naiselikkuse teel ja heade leidude soovitustel.
*See ei ole koht, kus õpetaja õpetab õpilasi. See on koht, kus erineval tasemel inimesed jagavad oma rõõme, küsimusi ja leide ning õpivad üksteiselt.
Kui Sa oled sellist meest kohanud, siis palun lahkesti tutvustada:)
Mulle meeldivad kindla iseloomuga, arukad ja sooja huumorimeelega mehed. Sellised, kellega on julge pimedal tänaval kõndida, huvitav rääkida, keda on lihtne elus usaldada ja austada ning keda võib oma tulevastele lastele eeskujuks võtta.
***
Kui Sa oled vallaline mees
vanuses 35-46 aastat ja
pikkusega vähemalt 172 cm,
pead oluliseks abielu ja perekonda ning
oled valmis pühenduma oma pere loomisele,
ei suitseta
ega tarbi mitte mingeid narkootilisi aineid mitte mingil põhjusel mitte kunagi ja
ei liialda alkoholiga (st ei ole pea kunagi purjus),
oled rahuliku loomuga, kuid Sinus on ka kirge,
oskad vähemalt naela seina lüüa ja ehk isegi rohkem nö meestetöid,
armastad looduses viibida,
näed ennast lähiaastatel maal (eelistatavalt Lõuna-Eestis) mõnda väikest talukohta taastamas ja pidamas ning
oled avatud koduõppe ideele oma tulevaste laste kasvatamisel,
siis ehk võiksime tutvuda?
***
Mina
olen 39a,
pikkusega 167 cm,
peenike (mõned ütlevad, et haldjalik:),
rahuliku loomuga ja rõõmsameelne,
päevase eluviisiga,
koduhoidev,
üsna talutav kodukokk,
armastan käsitööd ja
looduses kõndimist ning uute kohtade avastamist,
unistan suure osa oma toidu ise kasvatamisest,
väikese talu pidamisest keset kaunist loodust
perekonnast,
ei ole kunagi suitsetanud ega alkoholi või muid aineid tarbinud,
ei norska,
olen katoliiklane (sellest saad lähemalt lugeda siit).
Ma ei otsi tingimata teist katoliiklast. Aga midagi ei tule välja võitleva ateistiga või inimesega, kes on katoliikluse suhtes vaenulik.
***
Võibolla tekib küsimus, et miks mul juba kedagi ei ole. Ma ei usu suhetesse lihtsalt suhtes olemise pärast. Olen olnud väga valiv ja usun, et parem on olla üksi kui kehvas, ebamäärases või käib kah suhtes. Ma ei soovi jalutada ühest suhtest teise lootuses, et kellegagi seal kusagil midagi püsima jääb. Lisaks ei ole ma alati teadnud, mida tegelikult tahan. Olen seadnud erinevaid piiranguid nii endale kui teistele ja arvanud, et enne tõsist suhet on vaja xyz. Ja kui päris kriitiliselt vaadata, siis alati ei ole ma oma elus mehe jaoks ruumigi jätnud. Praegu on vähemalt xy ületatud ja z ei ole tegelikult nii tähtis. Olen aru saanud, et esmatähtis on koos kasvamine, mitte algusest peale valmis produkt olemine. Mu elus on ruumi ja aega ja rõõmu, mida kellegagi jagada.
PS Kui tead kedagi, kes võiks ülalolevaga sobida, kuid elab kusagil teises maailma otsas, siis tutvustada võib ikka. Kui ta räägib inglise keeles ja võib olla huvitatud Eestisse kolimisest, olen valmis tutvuma. Mina ei ole tõenäoliselt valmis mujale kolima.
Jätan endale õiguse mitte vastata kirjadele, mis on ebasobivad või lühemad kui kolm lauset.
Jaanuaris ja veebruaris loetud ja Facebooki Lugemise väljakutse grupis muljetatud raamatud. Kui loete siit ainult ühe juturaamatu, siis väga soovitan Fredrik Backman “Britt-Marie oli siin”. Lugeja soost ja jalgpallihuvi olemasolust sõltumata. Lasteraamatutest soovitan eelisjärjekorras Tonke Dragt “Kiri kuningale” ning Jaan Rannap “Maari suvi”.
******
Juturaamatud
LV47: Raamat, mille tegevus toimub kahes ajas
Fredrik Backman, Britt-Marie oli siin. Varrak, 2019 (2014), 286 lk. Tõlkis Ene Mäe.
*
Ma ei olnud selleks raamatuks üldse valmis. Erinevalt Britt-Mariest olen mina küll inimene, kel esineb eelarvamusi ja kes vahel isegi teistest halba mõtleb. Kuna ma ei ela Rootsis, siis saan ilma eriliste akrobaatiliste trikkideta tunnistada, et mul oli selle autori suhtes eelarvamus. Enne siin grupis kohtamist ei olnud ma temast poolt sõnagi kuulnud, vähemalt mitte teadlikult. Raamatukogus olin siinsete tutvustuste ajel mõnda raamatut natuke sirvinud ja leidnud, et see ikka ei ole minu maitse. Aga raamatukogus käies aegajalt vaatasin, et kas on midagi muud ka, mida siin tutvustatud on. Enamasti haigutab selle koha peal riiulis tühjus. Kellegi tutvustuse põhjal, kel oli tsitaate välja toodud, mõtlesin, et Britt-Maried võiks ikka proovida lugeda. Ja mitme käigu järel isegi juhtus, et see oli raamatukogus kohal.
*
Tegelikult ma lugesin parajasti ühte teist raamatut, mille kaanel on soovitus, et see on nii hea, et pole sõnu. On tõesti väga hea, hoopis teisel moel, aga natuke liiga pikk ja võtsin Britt-Marie vahele. Ma ei ole üldse jalgpallihuviline ja tagakaanel lubatud õllehaisune pitsabaar tõesti ei huvita mind. Aga ikkagi juhtus, et ma pole ammu ühtegi raamatut lugedes nii tihedalt nutnud. Mistõttu läks lugemine üsna aeglaselt. Britt-Marie on pea poole lühem kui too teine raamat ja palju hõredama tekstiga, aga eeldab palju sagedamat käest ära panemist ja liiga ruttu sai läbi. Kujutan ette, et sellel võiks järg ka olla. See on üks vähestest juturaamatutest, mis võiks kodus olemas olla. Et aegajalt üle lugeda.
*
Siin tagapool oli kusagil arutelu Backmani raamatute filmiks tegemise võimalikkusest. Olen nõus, et see ei oleks ikka päris see. Kindlasti saaks teha väga hea filmi raamatu ainetel, aga see oleks teine versioon sellest loost.
*
Peale raamatu lõpetamist teise pooleli oleva juurde tagasi ei suutnud minna. Praakisin veel paar tükki välja enne, kui leidsin ühe, mis kõlbas siia järele lugeda. Nüüd loen Ende Momot. Järgmiseks on plaanis Ovet lugeda.
*
Sisu tundub veidi kohatu siin lahata. Kes pole lugenud, lugege ise. Selle raamatu lugemise järel mõtlen, et südamekirurgina tegutsemiseks ei pea arst olema. Isegi skalpelli pole vaja, kui oskad kirurgilise täpsusega sõnu ritta seada. Mitu päeva hiljem ajab mõnede fraaside meenumine veel nutma.
*
Ma ei ole muidu selline inimene, kes ostaks toidupoest tulpe, eriti veel lillasid. Aga siin nad nüüd on. Päris kenad teised. 🙂
******
LV41: Raamat, mille kirjanik on avaldanud varjunime all
Raamatuke seisis mõnda aega lugemist oodates, sest väikesele formaadile vaatamata tundus see veidi hirmutav. Arvasin, et tegemist on keerulise keelekasutusega vana jutuga, millest annab ennast läbi närida. Vale!
*
Köide sisaldab kaks lugu. Babette`i pidusöök on algusest lõpuni muhedalt kirja pandud soe ja humoorikas mõnus lugemine. Eriti huvitav oli jälgida ekstreemselt erinevate ja samas nii mõneski mõttes väga sarnaste maailmavaadete kokkusaamist. Teine, “Surematu lugu”, eeldas mõningaid taustateadmisi, nagu järelsõnast välja tuli. Minul need kõik puudusid ja ei oska seda lugu hinnata.
******
LV51: Raamat grupi albumist “Lugemise väljakutse tarkade kogu soovitab”
Narine Abgarjan, Taevast kukkus kolm õuna. Tänapäev, 2016 (2015). 192 lk. Tõlkis Erle Nõmm.
*
Üks väga ilus ja kummaliselt helge raamat keset kõike seda õudust ja vägivalda, mida seal leidub. Keeleliselt nauditav. Armeenia kirjandusest ei teadnud ma enne mitte midagi. Seetõttu tekkis lugedes küsimus, milliste rahvaste väärtkirjandus must veel mööda on läinud.
*
Üks kahe otsaga detail, mille pärast võiks nuriseda, on tagakaanel sisututvustuses liiga palju ära ütlemine. Seal on juba maha hüütud see, mis peaks alles viimastel lehekülgedel selguma ja mille jaoks autor on pea paarsada lehekülge hoogu kogunud. Kui keegi ei talu lõpu ja lahenduse ette teadmist, siis tuleks püüda sellele raamatule läheneda ilma tagakaant vaatamata. Samas teeb see minusuguste õrnahingeliste jaoks raamatu lugemise palju talutavamaks, sest salapäraste juhtumiste selgitus on ette öeldud ja pole üldse seda muret, et üldmulje ehk liiga masendav jääks. Kuigi masendavat on siin palju ja oma elu tundub loetuga võrreldes kohe hulga pehmem. Kui on vaja meelde tuletada, et oma elus on tegelikult kõik hästi, siis selliste raamatute lugemine aitab.
******
LV7: Anna autorile esimene võimalus.
Kuniks elu. Uus salapäevik. Hendrik Groen, 85 aastat vana.
Eesti Raamat, 2017 (2016), 351 lk.
Isiklik teema: Madalmaad.
*
Tõele au andes tuleb tunnistada, et see oli autori teine võimalus. Esimene, Ela ja lase elada, jäi üsna kiirelt pooleli. Aga võtsin mõlemad raamatud raamatukogust korraga, lootuses, et üks ikka lugeda kõlbab.
*
Mulle muidu ei meeldi must huumor ja maailmavaateliselt on selle raamatu tegelased must üsna kaugel. Võimaluse sai Groen ainult tänu sellele, et on hollandlane. Aga raamat oli üllatavalt hästi loetav. Peamine erinevus “Ela ja lase elada” teosega tolle alustamise ja põgusa siit-sealt sirvimisega tundus, et salapäevikus ma kohtusin lugejana inimesega. “Ela ja lase elada” oli ilmselgelt jutustus ja minu jaoks tähtsusetu. Jutustusi on maailmas ajaloo jooksul ilmselt miljoneid ja miljoneid kirjutatud ja on loomulik, et valdav enamus konkreetsele lugejale ei sobiks. Aga kohtuda inimesega otse, ilma jutustajata, on huvitav. Sageli ei saavuta memuaaride kirjutajad seda, et neis toimuks reaalne kohtumine kirjutaja ja lugeja vahel.
*
Seetõttu tekkis mul raamatut alustades küsimus autori isiku osas. Varem arvustusi lugedes ei olnud ma sellele eriti mõelnud, kas tegemist on ilukirjanduse või päris päevikuga. Lugema hakates mõtlesin alguses, et kas Hendrik Groen on päriselt mõne vanadekodu elanik, kes lisaks päevikutele on hakanud ka romaane kirjutama. Mis teeks arvustamise veidi keeruliseks, sest reaalsele vanadekodus elavale 85-aastasele, kes on kõrges eas kirjutamise avastanud, ei jagaks sellist kriitikat nagu tavalise ilukirjanduse puhul. Uurisin välja ja selgus, et 2016 on avalikustatud autorina 61-aastane raamatukoguhoidja Peter de Smet, kes ei olnud varem midagi avaldanud ja ei soovi kuulsust. Mis tähendab, et Groeni raamatud sobiks ka varjunime all avaldatud teoste teemasse.
*
Alustasin lugemist teisest osast, sest raamatukogus esimest parajasti ei olnud. Ei kahetse ja usun, et teine osa on täiesti iseseisvalt loetav. Ei tunne ka vajadust esimest osa järele lugeda. Hollandi kohta sain küll üht-teist teada. Nüüd tahaks lugeda ka midagi teistsugusest vaatenurgast, sest muidu mu Hollandi keele õppimise motivatsioon kahaneb olematuks.
******
LV14: Raamat Jaapani või Hiina autorilt.
Isiklik väljakutse: Madalmaad.
Robert van Gulik, Pärlikee ja pudelkõrvits. Tänapäev, 2009 (1967), 165 lk. Tõlkinud Kersti Unt.
*
Guliku kui hollandlase panin Hiina autori teemasse, sest ta elas kaua Hiinas ja kirjutas Hiina ajaloolise taustaga raamatuid. Ta oli hiinlannaga abielus ja neil oli neli last. See on samal põhimõttel nagu Justin Petronet ei saa “Minu Eesti” raamatust rääkides minu meelest nimetada Itaalia autoriks. Samas on Gulik hollandlase ja Hollandis aktiivselt tegutsenuna ikkagi ka Madalmaade teemasse paigutatav. 🙂
*
Kohtunik Di sari sai alguse hoopis tõlkest. Gulik tõlkis 18. sajandist pärit Hiina detektiiviromaani ja ehitas selle peale oma sarja. Kohtunik Di kui ajalooline isik elas 7. sajandil pKr, kuid raamatutes on lisatud ka hilisemate ajastute elemente ja tehnikaleiutisi. Guliku esialgne eesmärk oli panna vanad Hiina krimijuhtumid tänapäevase lugeja jaoks loetavasse vormi. Sarjas on küll väljamõeldud lood.
*
Märkasin kohe algusest peale, et tekst on stiililiselt Lääne lugeja jaoks väga mugav, ei ole vaja harjuda oluliselt erineva kirjutamisviisiga. Samas sai teadmisi Hiina kultuurist (sellest kaugest ajast). Natuke meenutas Ellis Petersit, kuid sisaldas ootamatult ja ebameeldivalt tihti ette tulevaid nõrganärvilistele sobimatuid kohti, mistõttu kahtlen, kas teisi osi kunagi loen. Võibolla kiirelt vahele jätmise oskust lihvides ehk saaks. Muus osas oli hea.
******
Lasteraamatud
LV45: Autorilt, kellelt on ilmunud üle kümne raamatu.
Isiklik teema: Madalmaad.
*
Mary Mapes Dodge, Hõbeuisud. Eesti Raamat, 1986 (1865), 219 lk. Tõlkija Ann Parts, soojust kumavad illustratsioonid Siima Śkop (arvuti ei tee praegu seda õiget katust).
Kaanefoto on veebist. Wikipedias on nimetatud 11 tema “valitud teost.” Ma ei tea, kas neid oli rohkem.
*
Olen alati arvanud, et lugesin seda raamatut lapsena, aga midagi tuttav küll ei tundunud. Ühtlasi ei teadnud ma, et see raamat on ameeriklanna kirjutatud ja suunatud Ameerika lastele Hollandi kohta õppimiseks. Õppematerjalina oli see kindlasti suurepärane. Oleksin isegi hea meelega kõiki aineid pigem läbi juturaamatute kui õpikute õppinud.
*
Väike tõrvatilk oli kõikehõlmavalt tuntav ideoloogiline pitser. Muidu mulle meeldivad 19. sajandi Ameerika ja Inglise iseloomukasvatusele suunatud kergelt moraliseerivad lasteraamatud, kuid see läks kohati oma agaruses natuke üle talutavuse piiri. Kuna minu teadmised Madalmaade ajaloost on kasinad, siis lugedes suhtusin tagasihoidlikult autori kirglikesse poolehoiu- ja vastumeelsusavaldustesse igasuguste ajalooliste tegelaste suhtes.
Veidi kummaliselt mõjus ka peaaegu 100 lk kõrvalepõige, mis oli peaaegu täiesti vaba peategelastest ja põhiliinist (raamatu alapealkiri Hans Brinker kaotas siin igasuguse mõtte). Kõrvalepõike ilmselge eesmärk oli võimalus tutvustada lugejale Hollandi ajalugu läbi vastavate kohtade külastamise, aga usun, et sihtgrupp sellel 100 lk-l ja ülejäänud raamatul on mõneti erinev.
Muidu väga soe ja armas lugu 19. sajandi keskel Hollandis elavatest lastest. Kirjutatud nii kaasahaaravas stiilis, et uisuvõistluste kirjelduse lugemisel kostis kõrvus Lembitu Kuuse hääl (ma ei olnud lapsena suur spordifänn, aga kuna koolist anti taliolümpianädal vabaks ja teised vaatasid, siis külge jäi ikka, ilmselt küll mitte uisutamisega seoses.). Silmad ei jõudnud nii kiiresti lugeda, kui tekst ees tormas.
*
Hollandi 19. sajandi keskpaiga elu ja kultuuri osas algajale Hollandi-huvilisele väärt materjal.
******
LV35: Raamat, mille pealkiri on kirjutatud punase värviga
Isiklik teema: Madalmaad
Tonke Dragt, Kiri kuningale. Olion, 1995 (1963?), 310lk. Tõlkinud Tiia Usai.
Madalmaade kohta ei saa siit teada mitte midagi. Aga raamat on nii hea, et hing rõõmustab lugedes. Lihtne puhas laste rüütliromaan. Vankumatu moraal ilma hetkekski moraali lugemata. Kui ei oleks vaja hommikul kella peale ärgata, oleks õhtul peale lõpetamist kohe uuele ringile läinud. Kolme õhtuga läbi lugedes läheb ju algus veidi meelest ära… Kindlasti loen veel. Teisel lugemisel võiks kirjutusvahend ka ligi olla, et üht-teist üles kirjutada. Kahjuks on lugemisnimekiri ees pikk, mistõttu päris kohe selleni uuesti ei jõua. Aga veidikese vahega ongi jälle palju uut leida.
******
LV31: kaanel on tiib, tiivad või sulg.
Maurice Maeterlinck, Sinilind. Kuldsulg, 2007 (eesti keeles esmatrükk 1939), 139 lk.
Teadmata asjaoludel oli mul see lugu veel lugemata. Vähemalt tuttav ei tundunud. Lähenesin suurte lootustega. Tagakaanel lubatakse üht kaunimat muinasjuttu, mis kunagi kirjutatud. Ei tea, kas on viga tõlkes või on mu maitse nii tänapäevastunud, aga ei suutnud sisse elada.
Kindlasti on sellest tehtud lugematuid koolinäidendeid, milleks ülesehitus väga hästi sobib. Sisu osas oleks potentsiaali millekski ilusaks, kuid teostus jäi kuidagi haledaks. Väga stereotüüpne lähenemine kassidele ja koertele häiris ka. Hea siiski, et nüüd lugenud olen. Saan ehk paremini aru, mida mõeldakse öeldes “otsib oma sinilindu.”
******
LV22: vanaemaraamat
Jaan Rannap, Maari suvi. Eesti Raamat 1983, 144 lk.
Edgar Valteri soojust kumavad illustratsioonid.
Mesikuldne helge puhas suvi. Ja koduõpe selle parimas tähenduses. Selleks ma koduõppega tegelengi, et laste pärnaõietantsud ei oleks piiratud ühe suvega 5. eluaastal vanavanemate juures. Lõpp on küll sügiseselt kurb, vanavanematele oluliselt rohkem kui Maarile. Ja kodus tal sellist pidu kahjuks ei ole. Aga valitsema jääb ikkagi helgus.
Lastele sobib see raamat eriti siis, kui neil on huvi mesilaste ja sipelgate elu vastu. Kakkude välimääraja kauba peale.
Vanaema on selles raamatus usin. “Kui vanaema suurel köögilaual kukleid veeretab, ei kihuta ta Maarit eemale. Kui vanaema puulusikaga roosamannat klopib, võib Maari oma väikse lusika ka kaussi pista. Ainult vanaema töödega on see häda, et need saavad liiga ruttu tehtud. Siuh-sauh laob vanaema panni kukleid täis, haarab veel Maari sõrmede vahelt viimase taignatüki, latsatab korraks jahu sisse, muljub siit ja silub sealt, ning juba on kogu lugu küpsemas. Maari ei saa tähtsa töö maiku õieti suhugi, kui see juba läbi on. … Vanaema ei saa niisugusest soovist aru. “Kõik ju juba pätsitud ja veeretatud,” imestab vanaema, kraamib mõne laia liigutusega köögi korda ja kiirustab mujale. Õnneks on vanaisaga teisiti.”
See on kolm ühes raamat: lapse-, vanaisa- ja vanaemaraamat.
******
LV9: Raamat võrratute illustratsioonidega.
Emma Chichester Clark, Nööp. AS Ajakirjade Kirjastus, 2015 (2014), 164 lk.
*
Olen seda raamatut korduvalt poes vaadanud, kuid ikka ostmata jätnud. Nüüd lugenuna leidsin, et see on hoopis teistsugune raamat, kui poes sirvides tundus. Arvasin, et see on lasteraamat. Eks lastel on ka kindlasti tore pilte vaadata ja illustratsioonid on tõesti võrratud. Aga teksti poolest on see pigem suunatud täiskasvanutele, kes peavad koera lapse eest. Mistõttu 10. oktoobri sissekanne tuli minu jaoks täiesti ootamatult. Tekstis natuke häiris ninnu-nännu stiil ja koera lai suguvõsa, mis sisaldas nii inimestest emmet-issit-vanavanemaid-onu-jt kui kirevat koerte sugupuud.
*
Raamatus on blogipostitused aadressilt http://emmachichesterclark.blogspot.com. Seal on tore vaadata, kuidas elu edasi läks. Kuigi postitused on katkenud 2017.
******
LV4: Raamat, mille võtsin lugemisse paljalt kaanepildi järgi.
Ulf Stark, Väike ja tugev. Draakon ja Kuu, 2014 (2007), 142 lk.
Pilt lubas midagi Lindgrenlikult sooja ja seda ka sai. Natuke harjumatu on tänapäevases lasteraamatus lugeda, et väike Ulf oli nii leebe, kannatlik ja tõsine lapsuke, samas kui ta vend selline paharet oli. Kirjaniku magus kättemaks lapsepõlvevaevade eest. Täiskasvanuna lugedes saab imetleda nende pereelu. Viimased paar peatükki võimaldavad lastega surmast rääkida.
******
LV11: Nägin seda raamatut ja tekkis tunne, et vot seda tahan lugeda.
Aapeli, Vinski lood (Üle linna Vinski; Vinski ja Vinsentti). Hotger, 2006 (1954/56), 191 lk. Tõlkinud Välja Künnap.
*
Lapsena telekast nähtud Üle linna Vinski jättis kustumatu mulje. Usun, et nägin seda vaid ühe korra, kuid siiani tuleb aegajalt meelde. Sisu oli küll suuresti ununenud (peale selle, et tegemist oli nähtamatuse pulbriga), kuid lugedes tuli peaaegu kõik kohe tuttav ette. Mõned nimed ja laused sellest raamatust on saanud klassikaks, mida kasutatakse hoopis muudes seostes. Kes ei tunneks mõnda preili Pirtspekki, Mõrumanni või Lutikalossi laiskvorsti. Vinski ja Vinsentti oli minu jaoks uus, kuid samuti väga tore. Teises osas selgub, et Vinskil on olemas ka isa (esimeses osas jäi see küsitavaks), kes teatab resoluutselt, et “Meil ei peksta väikesi poisse,” kui Vinski kõrva pidi koju veetakse. Stiililiselt on tugevalt Lindgreni hõnguga, võiks lausa nimetada elemente erinevatest Lindgreni raamatutest. Kõige enam meenub “Rasmus, Pontus ja Lontu”. Suurepärased on ka illustratsioonide saatesõnad.
******
LV36: Raamat, mille pealkirjas on number
Eva Roos, Teistmoodi mööblipood. Kastani 57. Varrak, 2018, 288 lk.
*
See on selline raamat, mida ma oleks tahtnud lapsena lugeda. Usun, et praegustele lastele ka meeldib. Huumor on just selline totakas, mida lapsed hindavad. Samas jääb kohati segaseks, kas see raamat on mõeldud lastele või nende vanematele. Moraalijutud põhiteemal, et laps ei peaks olema vanemate lahutamisel nende tülide vahel, oleks nagu pigem vanematele suunatud. Lasteraamatu ja veel võlumaailma kohta jäi lõpp minu jaoks lahjaks. Vanematele võib küll öelda, et kuulge, lugege raamatuid suhete kohta, aga see ei lähe 9-aastastele suunatud raamatu lõpuna arvesse.
*
Teine põhiteema, mõtle, mis su suust välja tuleb, oli küll väga lastepärane ja ilmselt nii mõnelegi mõjuv. Kuigi natuke läks lõpuks mu meelest vandumisega liiale ja hakkas häirima KK kasutamine nimena, mistõttu vandumist jõudis teadvusse liiga palju.
*
Tekst voolas kohati kaasahaaravalt ja und peletavalt, kuid teisal jälle oli seda raamatut liiga palju. Iga natukese aja tagant tekkis tunne, et tore küll, aga loeks nüüd midagi muud. Lugesin kolme raamatut sellega vaheldumisi. Järgmisi osi on ka plaanis lugeda, aga mitte kohe järjest.
(Tegelikult viisin teised osad lugemata raamatukokku tagasi ja ei tunne puudust.)
******
#12ust veebruar: reisil.
Ilmar Tomusk, Pöörane puhkus Parakatkus. Tammerraamat, 2010. 160 lk.
*
Leidsin selle raamatu 12 ust albumist. 🙂 Väga mõnus muhe lugemine.
*
Kui millegi kallal norida, siis autokummide põletamise lugu võis mõnele ehk liiga laheda idee mulje jätta ja prügi põletamine paistis ka täiesti normaalse tegevusena… Lugedes vahepeal tähelepanu hajus ja esialgu jäi kahe silma vahele, kuidas õli kaevu sai. Eeldasin, et suurest prügipõletamisest ja lootsin, et sellest tuleb õppetunni koht, aga ei tulnud. Pärast läks suure looduskaitsja mootoriõliga üle pritsitud särk ka ahju nagu kõige loomulikum asi üldse. Algpõhjus, otseselt õli kaevu laskmine, oli ka kuidagi ups, noh, näe saigi jälle vesi puhtaks.
*
Tomusk on nii palju raamatuid avaldanud, et pole suutnud järge pidada. Tekkis huvi, kas selle raamatu Volli on sama, kes Volli-raamatutes ja kui, siis kust vanem vend välja ilmus. Paistab, et on olemas ka raamat “Vend Johannes”, mis aitab ehk end veidi kurssi viia.
*
Kirjakese kirjutas nimetu Ema. Loodetavasti neil ikka on kusagil mõni Memm ka.
******
#12ust jaanuar: lapsed fantaasiamaailmas.
(Lastele ei soovita)
Catherynne M. Valente, Lugu tüdrukust, kes purjetas ümber Haldjamaa omatehtud laevaga. Draakon ja Kuu, 2019 (2011), 247 lk.
*
Selle raamatu osas on mul vastuolulised tunded. Esimesel poolel tahtsin mitu korda pooleli jätta. Aga otsustasin sel aastal vähendada pooleli jäävate raamatute hulka. Teine pool läks siiski sujuvamalt ja lõpuks oli täitsa tore.
*
Autoril paistab olevat segadus sihtgrupi osas. Kohati on asi päris võigas ja labane. Väljendused varieeruvad kindlasti-nad-tahaks-oma-pulmaööl-piima-ja-hea-raamatuga-omaette-olla ja ta-ei-saa-sellest-aru (paaritumisperioodiga seoses) kuni selleni, et mööda selgroogu lahti raiutud lapse vari on nii riivatu kui üldse olla saab ja õel veel pealekauba.
*
Väidetavalt ohtralt raamatuid lugenud lapsel on äärmiselt kasinad teadmised kõikvõimalikest muinasjuttudes ja müütides esinevatest ohtudest (mis see üks vari kaotada ikka ära ei ole, mina tast küll puudust ei tunne, las ta lõbutseb seal allmaailmas, kuni lõpuni). Ühtlasi ei paista, et autor oleks lugenud kuigi palju muinasjutte või vähemalt nende peale sisuliselt mõelnud, sest muidu ta teaks, et muinasjutud enamasti ongi naise kasvamise teekond, naisõigusluse kurgust alla surumine on muinasjutus kohatu ja üldse autori soovitav moraal ei tohiks olla otseselt peale surutud, mida siin esineb üsna sageli.
*
Ma ei soovitaks seda raamatut peategelasega sama vanadele ehk 12-aastastele. Tänapäeval on kindlasti isegi suure lugemusega lastel mõni neist vanadest headest klassikalistest lugemata, mida selles raamatus on püütud kokku väänata. Arvan, et laps ei peaks sellise segapudruga alustama, kui tal on lugemata Alice Imedemaal, Peeter Paan, Narnia kroonikad, Kuningas Arthuri lood, veel mõni hea laste rüütliromaan (nt Tonke Dragt, Kiri kuningale) ning lai valik erinevate rahvaste muinasjutte ja müüte. Lisaks tulevad kasuks mõningased teadmised ajaloost, nt Nõukogude Liidust ja tööstusrevolutsioonist. Siis võib loota, et kirjanduslik vaktsineerimine säästab lapse aju kokkupuutel selliste raamatutega. Psühhoanalüütikutele on see raamat küll tänuväärne materjal.
*
Veel häiris mind autori pidev targutamine teemal, et kõik lapsed on südametud, sest neile pole süda veel kasvanud. Selles raamatus kasvas süda küll mühinal (mõistus paraku mitte eriti), aga see ei tähenda, et lapsed üldiselt ongi sellised.
*
Paremaks läks lugu ilmselt siis, kui loobusin võtmast seda raamatut kui midagi, mida võiks lapsed lugeda. Tavaliselt lasteraamatut lugedes mõtlen, millisele lapsele seda soovitada võiks või mitmendas klassis õpetajana kasutada saaks. See ei ole tegelikult lasteraamat. See võiks meeldida neile, kellele meeldis näiteks “Naised, kes jooksevad huntidega”. C. S. Lewis on öelnud, et hea lasteraamat on see, mis on hea raamat ka täiskasvanuile. Aga siin on oluline vahe, et see, mis sobib mõlemale, on siiski lastele vastavate reeglitega. Mitte, et teeme täiskasvanute teemad lastele loetavaks.
*
Pildil on mustriga linnud. Mulle meeldib vahel joonistada igasuguseid elukaid arhailiste mustritega. Paistab, et see paar on ebalinnulikul moel järelkasvu ootamas.
******
Muid raamatuid olen ka sel aastal lugenud, kuid pole veel jõudnud või pidanud vajalikuks muljetest kirjutada.
Mari Metsallik, Naiselikkuse saladused. Pilgrim, 2020. 240 lk.
Üks väga ilus raamat, nii sisult kui kujunduselt. 🙂
Isegi kui kõigega ei nõustu, on siit palju kõrva taha panna ja rakendada. Eriti toredad on loetelud, mille eeskujul olen juba paar oma koostanud.
Tulevikus loeksin hea meelega praktilisi retsepte ja juhendeid. Praegu jäi natuke selline tunne, et on mainitud palju asju, aga mida need praktikas endast täpsemalt kujutavad, jääb fantaasia hooleks. Kindlasti oleks järjena menu praegu populaarsel formaadil, kus retseptid on vaheldumisi lugudega.
Näiteks, kuidas taimedega pesemine käib? Kas võtan õuest peotäie värskeid taimi ja viskan pärast komposti? Või on kuivatatud taimed kotikeses? Tähtaja ületanud teesegud võiks selleks sobida?
Kui on mainitud õunamuffineid, siis võiks kohe retsept ka kõrval olla. Ja kui on juttu kogu aeg kokkamisest, siis võiks retsepte kohe hulgim olla. Keha- ja juuksehooldustoodetele ka. Ja kodustest rutiinidest, näiteks koristamisest ja üldiselt korra ja hubasuse loomisest. Ehk ka mõned unelaulud ja kõhutantsu harjutused algajaile?
Olen nõus, et raamatu juures on väga oluline tunne, mida selle lugemine tekitab. Suure lugejana ma ei pööra sellele kahjuks kuigi sageli tähelepanu. Et tähelepanu sellele tagasi tuua, on abi võrdlusmomendist. Läksin tegelikult poodi kahte raamatut ostma. Olin mõlemat varem poodides vaadanud ja seni ostmata jätnud. Mul on kombeks isegi juba osta otsustanuna poes veel raamatut veidi sirvida. Selle raamatu ostsin esimesena ja sirvides sattusin väga hingestatud koha peale. Teise raamatu järele läksin teise poodi, aga seda sirvides leidsin, et kuigi selles võib olla praktiliselt väärtuslikku sisu, ei taha ma tegelikult seda üldise meeleolu tõttu lugeda. Ja jätsin ta poodi. Kui ma ei oleks just enne Mari raamatut sirvinud, oleksin ilmselt tolle ka võtnud.
Olen viimasel ajal püüdnud oma raamatutes korda luua ja nende hulka vähendada. Kuigi olin juba leidnud, et raamatud, mida ma ei loe, võtavad tähelepanu ja ruumi ära noilt, mida loeksin, jõudsin seda raamatut lugedes esimest korda arusaamisele, et võibolla mul ei olegi niiii palju raamatuid vaja…
Siiski tutvuksin huviga nende raamatute loeteluga, millele selle raamatu koostamisel on toetutud. Helen Andelini ja Vladimir Megre mõju on tuntav ning ühte minu jaoks uut nime oli mainitud, kuid ilmselt oli neid rohkem.
******
Kodu
Reese Witherspoon, Whiskey in a teacup. What growing up in the South taught me about life, love and baking biscuits. Simon & Schuster, 2018. 302 lk.
See on üks väga ilus raamat nii visuaalselt kui ideeliselt. Erinevalt tavalisest kohvilaua pildiraamatust on siin ka meeldivalt palju teksti, mistõttu see ei olegi ühe korraga läbi sirvitav. Ma ei ole muidu kuulsuste elustiiliraamatute sihtgrupis ja ei jälgi neid üldiselt peale paari koka ka sotsiaalmeedias (lemmikkokkade uued retseptid kuluvad ikka inspiratsiooniks ära). Selle raamatu tellimise üle on küll hea meel, sirvin seda ilmselt veel korduvalt. Ühtlasi sättisin ennast enne raamatu kohale jõudmist Instagramis Witherspooni jälgijaks ja pole pidanud pettuma.
Sattusin sellele raamatule juhuslikult, kui pärast ühe filmi vaatamist googeldasin Reese’i trennikava (ta nägi uskumatult heas vormis välja ja minu ainus toimiv karantiinivõit on olnud kodune trenn, mistõttu otsisin ideid). Krisost tellides tuli raamat ebatavaliselt kiiresti kohale, kirjastus pani selle juba tellimuse edastamise päeval posti. Tavaliselt on kõigepealt tükk aega kiri “Tellimus kirjastusele edastatud.” Ja see on praegu soodushinnaga ka.
Peamiselt on siin juttu kodust ja pidude korraldamisest, aga ka muust, kõike läbi oma juurte ja esivanemate hindamise.
Mõned retseptid paistavad sellised, mida tahaks proovida. Suurem väärtus on siiski muudel teemadel. See ei ole käsiraamat ega ka esseede kogumik, vaid pigem vaade autori koju ja ellu ja mõtetesse. Ja palju julgeid värve, mis tekitasid minus kui kauaaegses ühte tooni, eelistatavalt krohvitud või paljaste palkseinte eelistajas tunde, et palju tapeeti võib ka tore olla. Kui senine arusaam tapeedivalikust on piiratud, siis see raamat on väärt juba seinte nägemise jaoks soetamist.
Dana K. White, How to Manage Your Home Without Losing Your Mind. W Publishing, 2016. 219 lk.
Leidsin kunagi ammu FlyLady netist, oli huvitav põhimõtetega tutvuda, kuid sinna ta must oma ülisüsteemsuse koormavana tundumisega jäi. Hiljem olen jälginud youtube’is mõnda, kes teda järgib ja üht-teist kasulikku kõrva taha pannud. Raamatu tellimisest hoidusin, sest arvasin, et kui kellelgi on nett järgijaid täis, ega siis raamatus midagi uut olla saa. Aga kuidagi ikkagi jõudsin tellimiseni. Ja olen väga rahul. 🙂 Uut ehk ei ole, aga see kõik on üllatavalt lihtsasti, selgesti ja praktiliselt tervikuks vormistatud.
Ma saan täiesti aru, miks nii paljud seda nagu koduomaniku käsiraamatut kapsaks loevad ja näpuga järge ajavad. Ja miks teistele see üle mõistuse keeruline tundub. Need teised ei jõudnud ilmselt kaugemale kõige esimesest leheküljest, millel olev lugeja tänukiri tekitab ehk nii mõneski tahtmise hüsteeriliselt naerda ja raamat kaarega prügikasti visata. Või mõelda, et ma ei taha, et mu kodu oleks hotell, järelikult pole mul seda raamatut vaja. Edasi läheb asi tegelikult palju praktilisemaks ja isegi lihtsamaks kui järgijate videodest mulje jääb. Igal sammul tuletatakse meelde, et pole vaja kõike korraga püüda, beebisammud on võtmeks. Autori lubadused lugejale:
*sa ei näe enam kunagi mustust (pärast kolme kuud koristamist tehtu alal hoidmine on lihtsam)
*sa ei pea enam kunagi suurpuhastust tegema (alalhoidmine ja püsivad lühikesed rutiinid)
*sa võid kõik muud kodukorrastusraamatud ära anda (mitut süsteemi ei saa korraga hästi järgida).
Viimane lubadus paistab küll asjakohane, kui pole just selline, kellele lihtsalt meeldib koristamisraamatuid lugeda.
Viimaste kohta ütleb White, et need ei peaks tema raamatut lugema. Ega ka need, kel koristamisest juba mingit aimu on. Tema raamat on neile, kel on *päriselt* abi vaja, st et keegi neile 28 päeva järjest ütleks, mine pese nõud ära. Kui nädal on juba nõusid pestud, siis võib köögi põrandat ka pühkida. White väidab, et sellistel pole süsteemse lähenemisega raamatutest kasu, sest nende aju ei tööta samamoodi nagu loomupäeaselt organiseeritud inimesel. Mina ütlen, et Cilley’ l on ka seal kusagil pool lk nõude pesemise kohta ja sellest koos korrastatud mõtlemisega koostatud ette antud nimekirjadega (Cilley’l on iga ruumi jaoks põhjalik koristamise nimekiri. Alusta laealustest ämblikuvõrkudest ja liigu allapoole. Ja reisimiseks valmistumine, reisilt saabumine, kolimine jms ka.) on rohkem tolku kui 219 lk halast teemal, küll on raske loovisikuna korda pidada, aga pese ikka nõud ära ja pühi köögipõrand ja viska koli välja. Kui sahtel läheb kinni, siis pole vaja rohkem sellega pead vaevata.
Mõlemad autorid püüavad sisendada lugejale, et ta suudab oma kodus korda luua ja hoida. White eeldab, et lugeja on lootusetu räpakoll, kes ei tahagi kunagi rohkemat, kui et nõud oleks pestud, sahtlid läheks kinni ja vaiba värv koli alt välja paistma hakkaks. Cilley’l on oluliselt kõrgem standard ja samas ka rohkem usku lugejasse. Cilley raamat on tihedalt täis lugejate kirju koos nende praktiliste nippide ja kogemustega. White toetub ainult oma isiklikule kogemusele.
Kõige parem asi, mille White’i raamatust kaasa võtsin, on Container concept. See tähendab, et su asjad peavad su koju ära mahtuma. Nt su kodu suurus määrab su raamaturiiulite rohkuse ja see omakorda, kui palju raamatuid sa saad mõistlikult omada. Lemmikud riiulisse, mis ei mahu, läheb välja, on tema “täiesti emotsioonitu” tühjenduse põhimõte, mis võimaldab vältida iga raamatu väärtuse kaalumist ja nostalgitsemist. Ma olen jõudnud olukorda, kus mul reaalselt pole enam ruumi uue raamatukasti jaoks ja see põhimõte tekitas mus mõningase sorteerimisinnu.
Nüüd, kus te seda teate, saate rahuga White’i poodi jätta ja omale Cilley tellida. 🙂 Cilley’l on ka põhjalikult liigsetest asjadest loobumise kohta. Tema raamatust tekkis tunne, et mul on palju raamatuid, mis võtavad ruumi ja tähelepanu ära noilt, mida ma tegelikult lugeda tahan. Praktikas ei ole raamatutest loobumine nii lihtne, sest ise ma olen nad ju millegi pärast koju toonud. Aga paarist kotitäiest sain ikkagi juba lahti ja ei ole juba vähemalt nädala tundnud tungi taaskasutuspoodi astuda, et uusi raamatuid soetada…
White on kohustuslik lugemine neile, kel on vaja, et keegi ütleks neile otse ja karmi häälega, et nende kodu ei saa korda, kui nad ise seda ei korista. Ja et koristada on paraku vaja iga päev kogu ülejäänud elu… Ja näitaks oma elu peal, kui hulluks asjad võivad minna. Aga praktilise teostuse abi jaoks on ikkagi Cilley’t vaja. Sest tegelikult kodu ei piirdu nõude, köögipõranda ja koliga.
******
LV8: Pealkirjas on küsimus.
Lisa Zunshine, Why we read fiction. Theory of mind and the novel. The Ohio State University Press. 2006. 197 lk.
Täielikele raamatukoidele, kes tahavad lugeda lugemisest teadusliku ja isikliku mõtiskluse segu, milles käsitletakse nii romaane kui representatsiooni tasemeid… Põnev, vaatevälja avardav, hästi loetav. Viitab paljudele autoritele, kes minu suureks üllatuseks ja rõõmuks on isegi TÜ raamatukogus esindatud. Raamat ise on seal kohalkasutuseks.
******
Canterbury Anselm, Proslogion ehk Kõnelus. 37 lk. Akadeemia. Originaaltekst on 11. sajandist.
Otsisin midagi Marju Lepajõe tõlgitust ja ei pidanud pettuma. Väga ilus raamat väga sujuvalt voolava tekstiga, nii et ununeb, et see on tõlge. Lugesin netis juppe ka inglise keeles (pdf on tasuta leitav) ja peab ütlema, et eesti tõlge on minu jaoks loetavam. Kes veel pole näinud, siis Lepajõe film on ETV lehel järelvaadatav. Tõeline maiuspala raamatusõpradele. Muud saated, kus ta külaline oli, ka.
Köide on kummaline. Esilehel on üksik Hendrik Adamsoni luuletus ja lõpus mingi artikli lõpp, lisaks võõrkeelsed kokkuvõtted. Nagu oleks lihtsalt suvaline kogu lehti ajakirjast välja tõmmatud ja köidetud.
******
Kieran Egan, Getting it Wrong from the Beginning. Our Progressivist Inheritance from Herbert Spencer, John Dewey, and Jean Piaget. Yale University Press. 2002. 204 lk.
Puhas rõõm närviühenduste ümberorganiseerumisest pea igal leheküljel. 🙂 Pea on täis huvitavaid infokilde ja saadud ahhaa-elamusi. Ainus arusaamatu asi on, miks 18 aasta jooksul selle raamatu ilmumisest ei ole nähtavaid tulemusi haridusteaduses või vähemalt selle õpetamises. Võib vist järeldada, et inimesed, keda sellised teemad kõige otsesemalt puudutama peaks, ei loe masside suunast kõrvale kalduvaid käsitlusi, eriti kui need käsitlused valdava suuna mõistlikkuse kahtluse alla seavad ja isegi kui käsitleja on tunnustatud ülikooli professor ning hariduse valdkonnas auhindu saanud…
Siin saab teada mõnede haridusmaastikul õhu omadused omandanud põhimõtete sünni, tänapäeva jõudmise, puudujääkide ja tagajärgede loo. Juttu on põhimõtetest, mille mitte tunnustamine võrdub enda hulluks kuulutamisega: lihtsalt keerulisele, konkreetselt abstraktsele, tuttavalt tundmatule, aktiivne ja passiivne õppimine jms. Mõtiskleda saab ka teaduse kui sellise üle.
Raamat on nii Tartus kui Tallinnas raamatukogust laenutatav. Soovitan kõigile õpetajatele, lapsevanematele ning muidu haridus- ja õpihuvilistele. Kui lugeda ei jaksa, siis Egan on Youtube’is samuti leitav.
Tellisin omale juba kolm uut Egani raamatut.
***
Postituste sarjas sai nädalast märkamatult kaks kuud. Aga nüüd olen vahepeal nii palju häid raamatuid lugenud ja nende kohta Lugemise väljakutse grupis muljeid jaganud, et saan siin kohe homsest jätkata selle aasta lugemistega.
Rumer Godden, In this House of Brede. Virago Press, 2013 (1969). 506 lk.
See oleks sobinud ka teemasse “nutsin ja naersin ja tahtsin autorit kallistada,” kuid viimasesse on kindlasti rohkem kandidaate.
Tegevus toimub kontemplatiivses nunnakloostris. Kontemplatiivne tähendab, et nad keskenduvad palvele ja ei ole maailmas aktiivsed, erinevalt neist, kes käivad õpetamas, vaeseid ja haigeid hooldamas vms.
Autor viitab eessõnas ühe nunna soovile, et keegi kirjutaks nunnadest sellistena, nagu nad on, mitte nagu autor tahab neid kujutada. Loo aluseks on reaalne klooster Inglismaal ja sellesse on põimitud nunnade räägitud lugusid, aga kokkuvõttes on ikkagi väljamõeldud lugu. Kohati on üsna raske lugeda, sest pole selge, mis ajas parajasti ollakse. Vestlus katkeb korduvalt imelikus kohas, vahepeal on pikalt muud juttu ja siis, kui antud vestlus on juba ununenud, läheb edasi. See häiris lugemisel ja tekitas killustatud tunde.
Tegevus katab paarkümmend aastat kloostri tegemistes. Kloostris on u. 90 nunna, kõik pole küll tegelased, kuid mul ei saanud kõigi nimede ja isikute kokkuviimine lõpuni selgeks.
Kokkuvõttes oli siiski väga ilus ja soe raamat, kõik tegelased väga elusad ja reaalsed. On üsna palju pingeid ja konflikte inimeste vahel, kedagi ei ilustata, kuid samas on tasakaalukas esitamise viis ja midagi pole ka draama loomiseks üle võlli aetud.
Soovitan lugeda neil, kes tahavad mõista, miks keegi nunnaks hakkab ja kuidas nunnaklooster toimib. Sobib ka lihtsalt isiksuste kasvamise jälgimiseks. (Postituse lõpus kirjutan sellest raamatust veel võrdluses ühe teisega.)
Indias. Tõenäoliselt üks kõige õõvastavamaid raamatuid, mida ma lugenud olen. Ma ei loe muidu õudukaid ega vägivaldse sisuga raamatuid ja kriminullide puhul on see erinevus, et kuritegu ongi asja algpunkt ja see ei tundu nii reaalne. Selles raamatus läheb jubedaks alles lõpu poole. Ja kuna peategelane on kogu raamatu jooksul uskumatult naiivne ning mitte päris adekvaatne ümbritseva suhtes, siis tema andestuse tase mõjub oma kõrguses ebainimlikuna ja minu jaoks jäi lugu lahendamata. Pigem tundus, et astub raamatu lõpust otse järgmisesse samasugusesse.
Autor toetub osaliselt oma sarnasele kogemusele, ka tema elas nii lapse kui üksikemana mõnda aega Indias. See ei olnud kindlasti autori eesmärk, kuid peamine, mis mina siit värskelt lugenuna kaasa võtsin, oli, et ära mine üksi võõrasse kultuuri elama. Ja kui lähed, siis vähemalt ära püüa seal elada nagu oma kultuuris.
******
LV 18: tuli teisest raamatust.
Rumer Godden, An Episode of Sparrows. Virago Press, 2014 (1946), 271 lk.
Oli reklaamitud Goddeni In This House of Brede taga.
Lasteraamat II MS järgsest Londonist. Tugevaid paralleele saab tõmmata Burneti Salaaiaga. On salaaed, väga okkaline väike tüdruk, tõre vana aednik, lojaalne sõber ja isegi viide punarinnale. Ainult sõjajärgses Londonis pole rikast onu suure aiaga, enesekeskne ema pole koolerasse surnud ja küsimus, mida kurja saab väike laps lapikese maaga ikka teha, ei tule pähe pea ühelegi täiskasvanule. Ükski laps ega täiskasvanu ei oma Burnetilikke suhtlusoskuseid ega empaatiavõime ja tegutsemisvalmiduse kooskõla, mistõttu nutta saab üsna mitme tegelase pärast, kallistada tahaks ka mitmeid ja naerda pole siin eriti millegi üle.
Lasteraamatu kohta ehk veidi liiga keeruline, kuid olen nõus eessõna kirjutanud Jacqueline Wilsoniga, et laps ja täiskasvanu loevad seda raamatut erineva pilguga. Laste kujutamine on kindlasti Rumer Goddeni üks kõige tugevamaid külgi autorina. Samuti olen nõus, et Vincenti restoran jääb eluks ajaks meelde.
Tore on, et raamatu alguses on ka autori loo sündimise taustalugu.
See on huvitav lasteraamat selle poolest, et pea viimase leheküljeni paistis, et õnnelikku lõppu siit ei tule. Mis oleks olnud väga realistlik. Lõpuks ikka tuli ja oli paremini läbi mõeldud, kui mul põhimõttelise võimalusena mõttest läbi käis. Kuigi mitte selline, millele raskes olukorras lugeja elus loota saaks. Ükski tegelane ei olnud must-valge, kõik olid päris inimesed.
******
Muud juturaamatud
LV41: tegevus toimub mägedes.
Maria Augusta Trapp, Trapi pere ansambel. Aed, 1995 (1949), 296 lk.
Alguses on mägede osa kasin, lõpupoole nad elavad Ameerikas Vermonti mägedes.
Nutta ja naerda sai korralikult. Autorit kallistama ei tikkunud, mõnda teist tegelast vahel küll.
See raamat on sobilik muidugi eelkõige neile, kes tahavad teada, kuidas Heliseva muusika lugu tegelikult oli. Film katab pisikese osa raamatu algusest ja selleski on filmiloojad omale ootamatult suuri vabadusi lubanud, sh ühe tegelase nime ja ühe fakti alusel hoopis uue tegelase ja temaga seotud fiktiivse liini tekitanud. Lisaks selgub, et kapten polnud veeranditki nii karm isa nagu filmis kujutatakse. Pigem oli suurema osa raamatust Maria see, kes vägesid juhatas…
Alustasin selle lugemist kohe pärast In this House of Brede lõpetamist mõttega, et kaks kloostriraamatut võiks järjest sobida. See loogika ei kehtinud üldse, sest esiteks on kloostri osa alguses väga lühike ja teiseks oli raske ümber harjuda autori palju pealiskaudsemale, naerutada püüdvale ja emotsioonidele rõhuvale stiilile. Tasapisi osutus raamat siiski päris toredaks.
Pisiasjana häiris tõlkestiil. Ma ei tea, kas mu mälu veab alt, aga ei meenu, et 90-te keskel oleks olnud kombeks võõrkeelseid sõnu, nt lehmatõuge, häälduse alusel kirja panna. See kriipis koledasti silma ja ükski inimene, kes neid algvormis lugeda ei oska, ei leia neid termineid hiljem otsides üles.
Suurem pettumus oli, et mulle ei meeldi Maria von Trapp inimesena. Kuna filmis kujutati teda praktiliselt ideaalinimesena, siis tekitab avastus, et ta mulle kohati närvidele käib (ilma Disney filmiliku ülevoolavuseta, mida ei saa Disneyle pahaks panna), süütunnet. Raamat on huvitav, hariv, lõbus, mõtlemapanev ja ma kindlasti ei kahetse selle lugemist. Aga seal kumab sageli läbi suhtumine, et vaadake kõik, kui hea inimene ma olen ja kuidas me üksteist armastame (viimase näitamist nimetab ta lõpus ka oma eesmärgina), mis jätab veidi võltsi mulje ja on nagu tilk tõrva meepotis. Arvestades, kuidas ta oma memuaaris teisi inimesi kujutab, siis isiklikult ei oleks tahtnud temaga kohtuda kartuses saada raamatusse pandud.
Lugeda soovitan ikka.
(Hiljem on hakanud tunduma, et võibolla oli asi ka meeleseisundis ja uuesti lugedes arvaksin ehk paremini.)
******
LV3: BBC 100 raamatut, mida peaks elu jooksul lugema.
Thomas Hardy, Far From the Madding Crowd. Penguin Books. (1874) 444 lk.
Kui keegi on seda lugenud ja pidas heaks, siis ma hea meelega loeks, mida siin on võimalik heaks pidada.
Viskasin mitu korda käest, püüdsin jätkata, aga palju ei suutnud. Siiani lõpetamata, ehk kunagi lõpetan. Äkki on eesti keeles parem? Lõpu lugesin ära ja sealt, kus mul pooleli on (Gabriel on tagasi kutsutud ja lambad ära päästnud) ei ole kuidagi näha, et ühegi tervemõistusliku asjade käigu järgi võiks see lõpp ees olla. Kuigi lõpp on algusest peale ilmne, lihtsalt väga imelik tee. Ma tegelikult ei usu, et mehed päris nii lollid on nagu selles raamatus, kuigi naiste koha pealt ajuti võib esineda mõistuse pause.
Sisust sõltumata häiris mind autori komme lugejale tegevust kommenteerida. Näiteks, et sel ajal selles piirkonnas oli kombeks nii. Kui ta just ei plaaninud, et ta raamatu lugemist alustatakse 100 aastat pärast ta surma, siis ma oletan, et ta kaasaegsetele käis see samamoodi närvidele.
Ühtlasi peab ütlema, et mulle ei meeldi autorid, kes ei armasta oma tegelasi. Hardy suhtub Bathshebasse üsna halvasti ka teda tunnustades.
******
LV27: Pealkirjas mainitakse surma või suremist.
Bobbie Darbyshire, The Posthumous Adventures of Harry Whittaker. Sandstone Press, 2019, 264 lk.
Lustakas ja samal ajal masendav, kuid kaasahaarav lugu ühe vana mehe „elust“ pärast surma. Paralleele saab tõmmata Dickensi Jõululauluga, kuigi siin ei ole midagi tegemist jõuludega. Imedest on samuti asi kaugel. Keerulisele „universumi seaduste“ keskkonnale vaatamata liiguvad asjad siin oluliselt maisemas tempos. Loodan, et ei riku kellegi lugemishuvi teadmisega, et kolme aasta möödudes pole hing ikka veel oma õppetundi piisavalt omandanud, et sellest maailmast edasi liikuda. Ebameeldivaid tegelasi on siin rohkem kui paar. Mehed on valdavalt mölakad ja naised lihtsalt väga kummaliste eluvalikutega… Mõni helgem tegelane on ka vahele ära eksinud. Siiski on see kohutav supp nii loetav, et neelasin selle 2,5 õhtuga.
***
Algselt oli mul selle teema alla plaanitud Willa Cather, Death Comes for the Archbishop. Originaalis ilmus see 1927. Mul ei ole oma versiooni käepärast, lisan netist selle, mille kaanepilt sarnaneb. Pole kindel, et andmed samad on. Amazon ütleb, et Mass Market Paperback ja 1971. Lehekülgede arvu pole lisatud, aga ilmselt alla 200. Lõpuks jäi Cather selle teema all arvestamata, sest ma pole suutnud seda kaks korda alustades lõpuni lugeda. Mulle muidu Willa Catheri raamatud väga meeldivad, soovitan soojalt, eriti „Minu Antonia“. Mitmed tema raamatud on eesti keeles ka olemas. „Death comes…“ lugemist lükkasin tükk aega edasi, sest mul oli ettekujutus, et see on üks verine lugu. Aga see on väga vaikne ja leebe lugu, millele on ülalolevat sorti kirjanduse lugemisega rikutud tähelepanuvõimega raske keskenduda. Lugesin lõpu ära ja tean, et surm jõudis kohale küll, väga rahumeelselt. Tugineb reaalselt elanud inimeste elulugudele. Loodan, et kunagi siiski saan lõpuni loetud.
******
LV 10: Luuleraamat
Merike Õim, Nähtamatu pühendus. Menu Kirjastus, 2019, 144 lk.
Kingitus, mis haaras esimesest leheküljest kaasa. Mulle tohutult meeldib selline luulestiil, mis on samal ajal nagu jutustus ja kus hajali mõtted kuidagi iseenesest tervikuks kokku saavad. Ja et luule on vaheldumisi mälestuslugudega. Tunnistan, et kogu on lõpuni läbi lugemata. Aga luulet ei saagi palju korraga vastu võtta, siis läheb enamus mööda.
******
Raamatud, mida ei ole jõudnud grupis tutvustada.
******
*Roger Buck, The Gentle Traditionalist. A Catholic Fairy-tale from Ireland.
Kohati oli huvitavaid mõtteid. Näiteks Don`t be nice, be gentle. Suuremas osas läks see raamat minust küll mööda. Ei olnud piisavalt kaasahaarav. Ilmselt tulenevalt kadumisest kusagile ilukirjanduse, vestluse transkriptsiooni ja liiga pingutatud eesmärgiga aimekirjanduse vahele.
btr
***
*Brian Moore, Catholics
Lühike ja kiire lugemine. Mitte midagi väga muljetavaldavat, samas igati loetav. Mõtlemisainet andis küll. Lugesin seda suhteliselt lähestikku Rumer Goddeni In this House of Brede`iga. Mõlemas toimub tegevus kloostris, Godden kirjutab nunnadest, Moore munkadest. Mõlemas käsitletakse muutusi katoliku kirikus, põhimõtteliselt samal suunal. Goddenil on kindlasti sügavam tegelaste analüüs (raamat ise on ka mitu korda paksem) ja ajalooline taust tundub tajutavam, kuid sisule mõeldes on minu arust oluline vahe selles, et Moore`i raamat on otseselt utoopiaks liigitatud ning Godden väidab oma teosega tuginevat reaalsete nunnade räägitud lugudele ja oma kokkupuutele reaalse kloostriga. Seega on raamatute potentsiaalne sisendusjõud konkreetsetes osaliselt kattuvates sündmuste käikudes oluliselt erinev. Eriti jäi silma mõlema seotus idamaadega. Moore`i utoopia toimub kujuteldavas ajas, kus katoliku kirik hakkab justkui budismiga ühinema. Samas Goddeni raamatu tegevus toimub ajaloos täpselt määratletud perioodil konkreetsete sündmuste taustal ja lõpeb sellega, et rühm nunnasid kolib Jaapanisse asutama oma kloostri uut haru ühe Jaapani onu ettekirjutuste järgi, mis näevad ette, et kõik oleks ikka maksimaalselt Jaapani-pärane. Selles mõttes, kuigi Godden on tugev inimeste ja elu-olu kujutamises, ei ole ta raamat just eriti katoliiklik.
***
*Sigrid Undset, Kristiina Lauritsatütar, I ja II osa
Ilma kolmandat osa lugemata on ehk ennatlik põhjalikke järeldusi teha. Alustasin sarja lugemist mitu korda ja jätsin pooleli, sest kuidagi ei saanud vedama. Kui nüüd sel sügisel sain, siis selgus, et algus oli tegelikult kõige parem osa, sest siis olid Kristiina vanemad veel aktiivsed tegelased ja Kristiina ise alles laps. Kohati tekkis tunne, et kui mõni tänapäevane pouplaarsete pehmekaaneliste naistekate autor kirjutaks romaani keskajas, siis just sellised peatükid seal tõenäoliselt oleks. Tean, et Kristiina Lauritsatütar kuulub väärtkirjanduse alla ja mõni loeb seda lausa iga aasta üle, kuid minust on esimese kahe osa põhjal selle tohutu väärtus küll mööda läinud. Aegajalt oli sisukaid kohti ja isegi mõned välja kirjutamise väärsed laused siin-seal. Sageli sai aga lugeda sellest, kuidas peategelased jälle hommiku- lõuna- ja õhtusöögiks teineteise närve söövad, ise sealjuures õndsas teadmatuses, et tegelikult nad isegi armastasid teineteist. Enamasti läks see teadmine neil endil küll kusagile kaotsi, kui just parajasti surm silme ees polnud. Kolmas osa on plaanis ka millalgi läbi lugeda. Loodetavasti sel aastal.
*Danielle Steel, Southern Lights
Kerge ajaviitelugemine, aga päris jubeda sisuga. Lugesin seda suvel ja arvasin, et see on selline lihtne raamat, mis läheb ruttu ja ununeb ka kohe. Tegelikult oli mul selle kohta ohtralt kirglikke arvamusi, mis ei lasknud öösel magada ja otsisid väljapääsu, kuid kirja panemiseni ikka ei jõudnud. Saja muu vea hulgas olid selles raamatus lapikud tegelased ja liiga vähe vaimuseisundite tasandeid (tegin parajasti seminaritööd vaimuseisundite tasemetest ilukirjanduses). Tegevus venis ja tegelastel puudus täiesti andestuse mõiste kui selline. Siiski oli see parajasti nii kirjutatud, et tekitas tugevaid emotsioone.
***
Kokkuvõttes oli 2020 juturaamatute osas kasin lugemisaasta. Muude tegemiste kõrvalt ei jõudnud eriti lugeda ega isegi käsitööd teha. (Krimikirjanduse eri raamatud on loetud lühikese aja jooksul kevadel.) Mitmed raamatud jäid pooleli. Mõned juturaamatud lugesin siiski veel, kuid ei pea neid siin jagamisväärseiks. Sel aastal püüan paremini. Tulemas on veel aimekirjanduse ülevaade.
Kõige kaunim 2020 loetud lasteraamat: Selma Lagerlöf ja Ilon Wikland, Sel pühal ööl.
******
A. H. Tammsaare, Vargamäe lapsed. Kirjastus Eesti Raamat. 1978. 58 lk.
Paar peatükki Tõde ja õigus I-st, Liisi ja Mareti saepuru kandmine ning Indreku linnupojad. Mul on I osa lugemisest nii palju aega möödas, et kõik oli uus.
Raamatu vahel oli lapse käega kirjutatud lugemiskontroll, järelikult koolis antakse seda lugeda. Tore lugemine. Kohati küll hirmsate loomapiinamise kirjeldustega.
***
LV4: Astrid Lindgren
Hulkur Rasmus. Eesti Raamat, 1995 (1963). 116 lk.
Selle lugemisest oli ilmselt kõige rohkem aega möödas. Ja lugemise käigus selgus isegi, et sisu peale alguse ja lõpu oli ununenud. Et oli üks poiss Rasmus ja Hulkur Oskar ja mis neist lõpuks sai, oli meeles, aga et vahepeal oli lastekrimi, oli justkui uudis jälle… Varem ma ei olnudki vist seda kokku viinud, et kõik kolm Rasmust tegutsesid lastekrimides.
Täiskasvanuna lugedes hakkavad mõned asjad uutmoodi silma. Näiteks proua Hök ehk Kull. Ja kuidas see sai niimoodi ära lõppeda, et temast üldse rohkem juttu ei olnud. Laps põgenes, sest kartis peksa saada, kuigi seda polnud ta 9 aasta jooksul kordagi juhtunud ja polnud ka mingit üldist peksja-kuulsust kusagil. See “Mis muresid proua Hökil ka olla võiks?” Rasmuse mõttes enne lahkumist oleks tahtnud natuke käsitlemist mu meelest. Mitte, et panin plehku, kõik on tore, kellessegi ei puutu.
Teine koht, mis väga imelik tundus, oli see, kus Rasmus hingab mõnuga suitsuhaisu sisse, sest “see lõhnab ju nii hästi.”
Muidu igati Astrid Lindgren oma tuntud headuses. Paralleele saab tõmmata Nipernaadiga.
******
LV24: Üks tegelastest on kirjanik või toimub tegevus raamatupoes.
Jean Webster, Pikk-jalg isa. Eesti Raamat, 1993 (1912), 142 lk.
***
Korduslugemine. Mäletan, et kunagi mulle väga meeldis see raamat. Lihtsasti läks lugemine nüüdki. Siiski on täiskasvanuna laste- ja noorteraamatuid lugedes hoopis teine vaade lugudele. Tähelepanu püüavad muud detailid. Selgus, et see pole mitte lihtsalt kuidas-vaene-orb-rikka-eestkostja-ja-tänu-temale-hea-hariduse-ning-hea-elu-peale-sai-ning-lõpuks-õnnelikult-armastusenigi-jõudis, vaid poliitilise taustaga raamat. Viimane on küll kummaliselt tugevas ja kohati lausa karjuvalt absurdses vastuolus teose põhitegevustikuga. Lugesin seda juba mitu nädalat tagasi ja värskelt oli mul selle kohta nii mõndagi öelda, kuid praeguseks on enamus mõttekäike tuhmunud. Ja polegi tähtis, sest lastest läheb see kõik niikuinii kaarega mööda.
***
Üks asi, mis silma hakkas, oli küll kestev ja läbiv lauskibestumus ja teistest halva eeldamine. Kummaline, kuidas üks raamat saab olla nii kibestunud ja samas jätta tervikuna nii rõõmsameelse mälestuse. Võibolla on asi lugeja meeleseisundis. Täiskasvanuna Mary Poppinsit lugeda oli ka veider. Mary Poppins ei tundunud üldse nii tore inimene, keda oma lapsi kasvatama lasta. Aga seegi läheb laps-lugejatest mööda.
******
Maurice Carême, Margareetapäev. Eesti keeles 2000, Helle Michelson. 155 lk.
Ilus, armas, helge, karm, valus lasteraamat belgia perest, kes on Prantsusmaale pagenud. Läbi 8-9-aastase tüdruku pilgu, reaalsus ja fantaasia segamini.
Sisaldab lapse surma, kodukitse auto alla jäämist, paari kaugemat surma, rohket lapsepeksu ja üsna tihedalt sõna “neeger” ning muret oma liiga tumeda naha pärast. Samas ikkagi lapselikult soe ja kohati vägagi lõbus. Lauseehitus ja kohati teemade raskus on 8-9-aastastele vast veidi liiga keerulised, soovitan koos lugeda. Minu lemmik oli galettide valmistamise lugu. 🙂
Illustratsioonid on väga armsad, kuid pole selge, kas need on kujundaja Piia Ruberi omad või algsest versioonist. Originaalteksti aastat tuli netist otsida, vähemalt üks väljaanne on olnud 1960.
******
LV11: Hea laste- või noorteraamatu tiitli saanud teos.
Scott O`Dell, Island of the Blue Dolphins. Yearling, 1987 (1960), 184 lk. Newbery Medal.
***
Tugineb osaliselt ajaloolistele faktidele. Lugu on ehitatud reaalselt elanud indiaaninaisele, kes elas üksi saarel aastatel 1835-1853. Teda tuntakse nime all The Lost Woman of San Nicolas (interneti andmetel The Lone Woman of San Nicolas Island). Minu jaoks kõige huvitavam oligi lõpus tausta tutvustus, kuigi seda oli vaid 2 lk. Sisu osas meeldis mulle üks pööre tegevustikus, enne mida oli see kohati üsna kole lugu ja mille järel läks õhustik kohe soojemaks. Raamat sobib inglise keele õppimiseks ja ajaloos indiaanlaste käsitlemiseks, eriti hästi vast umbes 10-12-aastastele. Sisaldab vägivalda ja surma, kuid üldiselt on pigem leebete ja lihtsate killast.
******
LV 39: telefoninumbri numbrite summa aastat tagasi ilmunud raamat. 1984 ilmus eesti keeles lühendatud tõlge Daniel Defoe Robinson Crusoest. Algversioon ilmus 1719. Kirjastus Eesti Raamat. 255 lk. Tõlkis Valter Rummel inglise keelest, 1938 väljaandest. Mikalai Kazlovi illustratsioonid on vene keelsest raamatust 1976-st.
Mul oli eelarvamus, et Robinson Crusoe on väga keeruline lugemine. Oli hoopis väga kiirelt kulgev. Tõenäoliselt üks kõige pikemate lausetega raamatuid, mida ma lugenud olen. Aga see annabki kõnelaadse tunde ja teeb kiiresti loetavaks. Häiris rohke asjatu vägivald, eriti loomade suhtes, ja üldine “mina olen kuningas ja kõik langevad maha mu ees” suhtumine. Muidu tore. Lõpus on ka ülevaade robinsonaadist kui sellisest ja prototüübiks olnud Alexander Selkirki elust.
******
Veel häid lasteraamatuid, mille muljete jagamiseni grupis ei jõudnud.
*Dick King-Smith, Sophie`s Lucky
Sobib eriti hästi inglise keele kodulugemiseks algklassides. Muidu ka armas.
*Diego Arboleda, Raul Sagospe (illustr.), Lewis Carrolli lugemine keelatud
Sobib nii enne kui pärast Alice`i lugudega tutvumist.
*Ilmar Tomusk, Kõik emad on head
Selle osas on mul kahetised tunded. Lapsendatud lapsele ma seda ei annaks (ema kujutamine ei ole lastele sobiv) ja klassis käsitlemisega oleks väga ettevaatlik, kuid arutlemisvõimelise lapsega individuaalselt lapsendamisest rääkimiseks sobib hästi. Järge ei ole lugenud.
*Ilmar Tomusk, Tere, Volli
Ainult lastele, kes on väljas sellest east, et võiks sigadusi järele teha. Kui kahtlustad oma last suutlikkuses tehnika sisse moosi valada või raha seest pilte välja lõigata, siis hoia ta Vollist heaga eemale. Olles mõningase hulga lastega oma elus kokku puutunud, peab mainima, et sigadused ei ole siiski päris eakohased. Kohe kooli minev laps peaks üldiselt suutma mõistlikumalt käituda. Volli tundub 4-5-aastane. Mõni võib siiski hiljemgi hingesugulust tajuda.
*Gemma Merino, Lehm, kes ronis puu otsa
Humoorikas pildiraamat. Samalt autorilt lugesin poes läbi ka “Lammas, kes haudus muna”. Viimases oli minu jaoks liiga palju tibindust. Need peaks olema 3-4-aastastele mõeldud raamatud ja lamba mured võiks sihtgrupile tundmatud olla.
*Rupert Kingfisher, Proua Pamplemousse ja tema hurmavad hõrgutised
Neile, kes armastavad kokandust ja peavad seda ülimaks kunstiks.
*Bohumil Nohejl, Õnnelik Ferda
Tšehhi raamat. Päris läbi ma ei ole seda lugenud. Alguses on väga tore kirjeldus hommikusest ärkamisest, 1. klassi tüdrukud tahtsid 2x kuulata. Muidu läbinisti poistekas.
*Sven Nordqvist, Kuidas väike Findus kaotsi läks. Pettson telkimas
Ikka oma tuntud headuses.
*Ketlin Priilinn, Roosi ja Liisu seiklused
Mängujänestest, sõprade leidmisest, suhtlusjulgusest, kiusamisest. Sihtgrupi vanust on raske määratleda. Peategelane on 8-aastane, kuid olulisel kohal on ka varateismelised. 5-6-aastasele, kes võiks rõõmuga mängujäneste seiklustest lugeda, on kohati liiga keeruline. Samas kooliealised, kes saaks hästi kaasa mõelda, ei pruugi kadunud mänguasjade loole just kõige suurema huviga läheneda. 1.-2. klass vast sobiks.
*Hilli Rand, Õnnelike õhtulugude sahtel
Väga armas ja humoorikas. Eriti meeldis pargilugu.
Sel nädalal postitan siia suurema osa eelmise aasta jooksul loetud raamatute lühitutvustused. Lühitutvustused panin kirja FB Lugemise väljakutse grupi jaoks. LV ja number tähistabki väljakutse teemat. Kui keegi tunneb puudust tõukest rohkem lugeda, oma lugemishorisonti laiendada, loetust tekkinud mõtteid kirja panna või teiste lugemiselamustest lugeda, siis grupp Lugemise väljakutse võib olla just teie jaoks. 🙂 Väga tõsist kirjandusanalüüsi ei maksa sealt küll otsida.
LV 46: Ajalooline kriminull. Ellis Peters, Saint Giles`i pidalitõbine. Varrak, 1995, 276 lk.
VV: Ellis Peters, Varblane pühakojas. Elmatar, 2009 (1983), 284 lk. (Petersit ei olnud ma kummalisel kombel varem lugenud, aga tulevikus loen ilmselt veel. Siin loetletud autoritest tundub ta kõige sügavam ja püsivalt huvi pakkuv, kuigi kahe teose põhjal on ehk vara üldistada. Keeleliselt nauditav. Tõlkijad olid erinevad, mõlemad väga head. Varblane pühakojas läks lõpus üsna emotsionaalseks, isegi nutsin natuke. Peters on üks neist haruldastest kirjanikest, kes armastavad kõiki oma tegelasi. Seeõttu on kõik tegelased päris inimesed oma heade ja halbade külgedega, mitte vastavalt otstarbele sisse susatud stereotüübid.)
***
Rex Stout, Kolm sekeldust. Tänapäev, 2018 (1945), 224 lk.
Rex Stout, Lõplik järeldus. Elmatar, 2008, 208 lk. (Stouti lugedes kostab mu peas taustal lõbus kiire jazz-muusika. Tema raamatud on sisult üsna pealiskaudsed, kuid isiksuste najal kaasahaarvad ja sõltuvust tekitavad. Karantiini alguses, kui veel tundus, et nüüd on aega isegi filme vaadata, vaatasin youtube`is paar episoodi ka, sh lõpliku järelduse osa. Raamatud on paremad, kuigi vahel harva ajaviiteks võib ju vaadata visuaalselt.)
***
Georges Simenon, Maigret piip (Neli lühijuttu, sh Maigret esimene juhtum, mis ongi kõige parem osa sellest raamatust. Mul on mälestus, et teismelisena lugesin sarnaste kaantega raamatut, kuid ükski lugu tuttav ei tundunud.).
***
Georges Simenon, Peeter Lätlane. Kes on tegelikult pooleldi eestlane ja pooleldi venelane. Siiani kõige parem Simenon. Väga kaasahaarav. Segaseks jäi ainult see, miks Simenon arvas tol kaugel hallil ajal, et prantsuse keelset lugejat võiks Eesti ja Tartu Ülikool jms keskkond huvitada. Veel segasem on, et tegelikult huvitaski, sest see oli esimene raamat, kus tegutses Maigret ja kuigi seda kohe avaldada ei tahetud, sai see siiski edukaks. Pärast lugemist jäi vaevama küsimus, mis sai Lätlase naisest ja lastest. Kriminullidel on see paha omadus, et kõrvaltegelased pole väärt otste kokku võtmist. Tänapäev, 2003 (1931), 216 lk.
***
Georges Simenon, Maigret puhkus, Tänapäev, 2005 (1948), 235 lk. Kuna Simenon on kirjutanud üle 400 raamatu, siis tase kõigub oluliselt. Ohtralt lugedes läheb kahjuks tüütuks ja teismeea mälestus temast kui heast krimikirjanikust sai kahjustada. Maigret isik kõigub sümpaatse ja suisa nõmeda vahel ning tema naine on kuidagi väga ekstreemselt stereotüüpne oma väheses paberile pääsemises. Puhkus oli veel loetav, aga mitte eriti kaasahaarav. Peeter Lätlase järelsõnas on öeldud, et Simenon on kuulus oma süvapsühholoogilise tegelaste analüüsi poolest, aga see pädeski ainult Lätlase raamatu kohta.
***
Pooleli jätsin, sest olid tüütud ja igavad ja vähemalt esimene kohati labane:
Georges Simenon, Minu sõber Maigret
Georges Simenon, Maigret ja härra Charles (Lugesin peale mõndateist lk lõpu ära ja kohe üldse ei huvitanud, miks ja kuidas.)
***
Kõik need raamatud kuhjasin ma karantiini ootuses koju raamatukogust peale mitut mitut aastat kriminullide teadlikku vältimist. Lugesin neid teismelisena ja kahekümnendates ikka ohtrasti, kuid leidsin, et nad mõjuvad mulle halvasti, tekitades paranoiat kaasinimeste suhtes ja hirme üldiselt, mistõttu andsin oma taskuraha eest hoolega kogutud kollektsiooni ära. Aegajalt olen mõelnud, et võiks jälle lugeda ja võtsin nüüd kuhja ette, et see mõte süsteemist välja saada. Võib öelda, et mõjus küll, sest tekkis küllastus. Hirme ja paranoiat ei tekkinud, aga õudsemaid raamatuid, kus on keskendutud kuriteole ja negatiivsete tunnete tekitamisele, mitte lahendamisele, ikka ette ei võta.
***
R. Austin Freeman, Jacobi tänava mõistatus. Elmatar 2013, 300 lk.
Veel üks krimikirjanik, kellest ma varem midagi ei teadnud. Ebatavaline selle poolest, et autoritutvustuse järgi on tema lugudes olulisem “kuidas” kui “kes”. Selles loos oli ikka “kes” ka oluline, kuigi suund oli algusest peale selge. Pidevalt kippus ununema, et tegemist on kriminulliga. Kuigi taustal oli kogu aeg “midagi on siin mäda” tunne, siiis üsna palju oli lihtsalt kerget romaani. Natuke häiris liigne seletamine ja veel üle seletamine ja siis veel… Lõpuülevaade, et mis ja kes ja kuidas, ehk viimane ptk pealkirjaga “Ülevaade juurdlusest” oli 24 lk. Ja suur osa sellest teadaoleva kordamine. “Miks” jäi mitmes aspektis segaseks. Autori väide, et asjade käik oli kõige lihtsam ja loogilisem kuritegu üldse, oli minu talupojaloogikaga rängas vastuolus. Mitte, et see põhimõtteliselt võimatu oleks ja ilmselt on kusagil kunagi juhtunud ka, aga midagi loomulikku ja loogilist selles ümbritsevate inimeste eeldatavat elementaarset tähelepanuvõimet arvestades küll ei olnud. Aga lugeda oli huvitav, väga kaasahaaravalt kirjutatud.
Tegevus toimub 1920-te lõpus ja ’30-te alguses.
***
LV 14: Agatha Christie raamat.
Sittafordi saladus, 2005 (1958), 256 lk, Varrak.
Kaanekiri on petlik, Poirot’st pole siin poolt sõnagi. On hoopis terve trobikond eraldi ja aegajalt koostööd tegevaid ametlikke ja mitteametlikke uurijaid. Peamine on inspektor Narracott, keda ma teistest Christie raamatutest ei mäleta. Ja Emily Trefusis, kes on vast ühekordne eraisikust uurija.
Christie’le kohaselt on raamat kaasahaarav ja põnev. Minu maitse jaoks on natuke liiga palju potentsiaalseid süüdlasi ja keerutamist erinevate võimalike stsenaariumide ümber. Suure osa raamatust olin kindel, et süüdlane on ilmne ja kõik muu on lihtsalt puru silma ajamine, aga lõpplahendust ikka ära ei arvanud. Kõik olid küll võimalustena läbi käinud, aga panin panused mujale.
Tegin Cytolisa testi ja annan teada, kuidas läks. Ehk huvitab veel kedagi. Andsin vereproovi Synlabis, see oli väga positiivne kogemus. Vastus pidi tulema kolme nädala jooksul. Kui kuu aja pärast veel ei olnud, siis võtsin ühendust ja selgus, et oli juba nädalaga vastus olnud, aga kuhugi teele seisma jäänud. Nüüd on konsultatsioon ka ära olnud.
Olin aastaid kahtlustanud peamiselt gluteeni- ja piimatoodete talumatust. Aegajalt neid vältides mingid probleemid vähenesid. Eriti viimasel ajal olid väga selged seosed. Kui mõnda aega gluteeni, piimatooteid ja suhkrut ei tarbinud, siis oli elu lill ja kadusid isegi mõned asjad, mida olin aastate jooksul juba paratamatuks isikupäraks pidama hakanud. Kui langesin tagasi nende tarbimisse, siis hiilisid probleemid ka erineva kiirusega tagasi, kuigi umbes kord-paar nädalas sai probleemideta tarbida. Nende kolme täielikul vältimisel oli see hea lisaväärtus, et sain teadlikuks muudest asjadest, mida poleks kunagi osanud kahtlustada, kuid mille mõjusid sain tunda, sest ei saanud kõike gluteeni, pimatoodete ja suhkru kaela ajada. Näiteks poleks ma unes ka osanud arvata, et banaan ei sobi mulle, kuid puhtamal taustal andis tunda küll.
Raske oli vältimise juures see, et oli vaja leida rohkem valikuid söömiseks ja kuna kõik probleemid ei kadunud ära ning isegi gluteenivabad saiad andsid tunda, kahtlustasin paljusid erinevaid asju. Enne testi tulemuste saamist tegin nimekirja toiduainetest, mille suhtes tundus, et võiks olla talumatus. Neid oli 13, sh gluteen ja piimatooted üldistatult. Kuna kõik tundus kahtlane ja normaalse söömise valikuid kasinalt ning toortoitlase potentsiaali ei ole mus grammigi, siis ma isegi palvetasin, et mul ei oleks teravilja- ega gluteenitalumatust.
Testi tulemustes olid mitmed asjad, mis kattusid mu kahtlustega, nt kõik piimatooted, nisu, sealiha, muna, banaan ja mesi on väljas. Aga rukis, kaer, spelta ja oder on täiesti süütud, gluteenivabadest teraviljadest rääkimata. See asi, mis nii gluteeniga kui gluteenita saiades kurja tegi, oli hoopis pärm. Ise ma ei oleks ilmselt seda välja mõelnud, et mul võib olla pärmitalumatus. Lisaks oli muid toiduaineid, mida ma poleks kahtlustada osanud ja mida olen tarbinud, nt ananass, kana, ingver (lemmiktee sügistalvel), basiilik, brüsseli kapsas, munguba…
Testi vastus on 13 lk ja sh on ka 8 päevaks menüüsoovitusi, et oleks kusagilt alustada, kui ei tea kohe, et mida siis süüa. Ja et ei sööks iga päev sama toitu, mida mina kahtlaseid toiduaineid vältides tegema kipun. Konsultatsioonil selgitati, kuidas toidutalumatus toimib ja mõjutab ja millega võib seotud olla. Toidulisandeid soovitati ka.
Täiskasvanuna lugedes saab imetleda nende pereelu. Viimased paar peatükki võimaldavad lastega surmast rääkida.
Kodutee 