Esileht » Muljed ja mõlgutused » Loetud jutu- ja lasteraamatud 1-2-2021

Loetud jutu- ja lasteraamatud 1-2-2021

Jaanuaris ja veebruaris loetud ja Facebooki Lugemise väljakutse grupis muljetatud raamatud. Kui loete siit ainult ühe juturaamatu, siis väga soovitan Fredrik Backman “Britt-Marie oli siin”. Lugeja soost ja jalgpallihuvi olemasolust sõltumata. Lasteraamatutest soovitan eelisjärjekorras Tonke Dragt “Kiri kuningale” ning Jaan Rannap “Maari suvi”.

******

Juturaamatud

LV47: Raamat, mille tegevus toimub kahes ajas

Fredrik Backman, Britt-Marie oli siin. Varrak, 2019 (2014), 286 lk. Tõlkis Ene Mäe.

*

Ma ei olnud selleks raamatuks üldse valmis. Erinevalt Britt-Mariest olen mina küll inimene, kel esineb eelarvamusi ja kes vahel isegi teistest halba mõtleb. Kuna ma ei ela Rootsis, siis saan ilma eriliste akrobaatiliste trikkideta tunnistada, et mul oli selle autori suhtes eelarvamus. Enne siin grupis kohtamist ei olnud ma temast poolt sõnagi kuulnud, vähemalt mitte teadlikult. Raamatukogus olin siinsete tutvustuste ajel mõnda raamatut natuke sirvinud ja leidnud, et see ikka ei ole minu maitse. Aga raamatukogus käies aegajalt vaatasin, et kas on midagi muud ka, mida siin tutvustatud on. Enamasti haigutab selle koha peal riiulis tühjus. Kellegi tutvustuse põhjal, kel oli tsitaate välja toodud, mõtlesin, et Britt-Maried võiks ikka proovida lugeda. Ja mitme käigu järel isegi juhtus, et see oli raamatukogus kohal.

*

Tegelikult ma lugesin parajasti ühte teist raamatut, mille kaanel on soovitus, et see on nii hea, et pole sõnu. On tõesti väga hea, hoopis teisel moel, aga natuke liiga pikk ja võtsin Britt-Marie vahele. Ma ei ole üldse jalgpallihuviline ja tagakaanel lubatud õllehaisune pitsabaar tõesti ei huvita mind. Aga ikkagi juhtus, et ma pole ammu ühtegi raamatut lugedes nii tihedalt nutnud. Mistõttu läks lugemine üsna aeglaselt. Britt-Marie on pea poole lühem kui too teine raamat ja palju hõredama tekstiga, aga eeldab palju sagedamat käest ära panemist ja liiga ruttu sai läbi. Kujutan ette, et sellel võiks järg ka olla. See on üks vähestest juturaamatutest, mis võiks kodus olemas olla. Et aegajalt üle lugeda.

*

Siin tagapool oli kusagil arutelu Backmani raamatute filmiks tegemise võimalikkusest. Olen nõus, et see ei oleks ikka päris see. Kindlasti saaks teha väga hea filmi raamatu ainetel, aga see oleks teine versioon sellest loost.

*

Peale raamatu lõpetamist teise pooleli oleva juurde tagasi ei suutnud minna. Praakisin veel paar tükki välja enne, kui leidsin ühe, mis kõlbas siia järele lugeda. Nüüd loen Ende Momot. Järgmiseks on plaanis Ovet lugeda.

*

Sisu tundub veidi kohatu siin lahata. Kes pole lugenud, lugege ise. Selle raamatu lugemise järel mõtlen, et südamekirurgina tegutsemiseks ei pea arst olema. Isegi skalpelli pole vaja, kui oskad kirurgilise täpsusega sõnu ritta seada. Mitu päeva hiljem ajab mõnede fraaside meenumine veel nutma.

*

Ma ei ole muidu selline inimene, kes ostaks toidupoest tulpe, eriti veel lillasid. Aga siin nad nüüd on. Päris kenad teised. 🙂

******

LV41: Raamat, mille kirjanik on avaldanud varjunime all

Isak Dinesen, Babette`i pidusöök. Varrak, 1996 (1953), 144 lk.

*

Raamatuke seisis mõnda aega lugemist oodates, sest väikesele formaadile vaatamata tundus see veidi hirmutav. Arvasin, et tegemist on keerulise keelekasutusega vana jutuga, millest annab ennast läbi närida. Vale!

*

Köide sisaldab kaks lugu. Babette`i pidusöök on algusest lõpuni muhedalt kirja pandud soe ja humoorikas mõnus lugemine. Eriti huvitav oli jälgida ekstreemselt erinevate ja samas nii mõneski mõttes väga sarnaste maailmavaadete kokkusaamist. Teine, “Surematu lugu”, eeldas mõningaid taustateadmisi, nagu järelsõnast välja tuli. Minul need kõik puudusid ja ei oska seda lugu hinnata.

******

LV51: Raamat grupi albumist “Lugemise väljakutse tarkade kogu soovitab”

Narine Abgarjan, Taevast kukkus kolm õuna. Tänapäev, 2016 (2015). 192 lk. Tõlkis Erle Nõmm.

*

Üks väga ilus ja kummaliselt helge raamat keset kõike seda õudust ja vägivalda, mida seal leidub. Keeleliselt nauditav. Armeenia kirjandusest ei teadnud ma enne mitte midagi. Seetõttu tekkis lugedes küsimus, milliste rahvaste väärtkirjandus must veel mööda on läinud.

*

Üks kahe otsaga detail, mille pärast võiks nuriseda, on tagakaanel sisututvustuses liiga palju ära ütlemine. Seal on juba maha hüütud see, mis peaks alles viimastel lehekülgedel selguma ja mille jaoks autor on pea paarsada lehekülge hoogu kogunud. Kui keegi ei talu lõpu ja lahenduse ette teadmist, siis tuleks püüda sellele raamatule läheneda ilma tagakaant vaatamata. Samas teeb see minusuguste õrnahingeliste jaoks raamatu lugemise palju talutavamaks, sest salapäraste juhtumiste selgitus on ette öeldud ja pole üldse seda muret, et üldmulje ehk liiga masendav jääks. Kuigi masendavat on siin palju ja oma elu tundub loetuga võrreldes kohe hulga pehmem. Kui on vaja meelde tuletada, et oma elus on tegelikult kõik hästi, siis selliste raamatute lugemine aitab.

******

LV7: Anna autorile esimene võimalus.

Kuniks elu. Uus salapäevik. Hendrik Groen, 85 aastat vana.

Eesti Raamat, 2017 (2016), 351 lk.

Isiklik teema: Madalmaad.

*

Tõele au andes tuleb tunnistada, et see oli autori teine võimalus. Esimene, Ela ja lase elada, jäi üsna kiirelt pooleli. Aga võtsin mõlemad raamatud raamatukogust korraga, lootuses, et üks ikka lugeda kõlbab.

*

Mulle muidu ei meeldi must huumor ja maailmavaateliselt on selle raamatu tegelased must üsna kaugel. Võimaluse sai Groen ainult tänu sellele, et on hollandlane. Aga raamat oli üllatavalt hästi loetav. Peamine erinevus “Ela ja lase elada” teosega tolle alustamise ja põgusa siit-sealt sirvimisega tundus, et salapäevikus ma kohtusin lugejana inimesega. “Ela ja lase elada” oli ilmselgelt jutustus ja minu jaoks tähtsusetu. Jutustusi on maailmas ajaloo jooksul ilmselt miljoneid ja miljoneid kirjutatud ja on loomulik, et valdav enamus konkreetsele lugejale ei sobiks. Aga kohtuda inimesega otse, ilma jutustajata, on huvitav. Sageli ei saavuta memuaaride kirjutajad seda, et neis toimuks reaalne kohtumine kirjutaja ja lugeja vahel.

*

Seetõttu tekkis mul raamatut alustades küsimus autori isiku osas. Varem arvustusi lugedes ei olnud ma sellele eriti mõelnud, kas tegemist on ilukirjanduse või päris päevikuga. Lugema hakates mõtlesin alguses, et kas Hendrik Groen on päriselt mõne vanadekodu elanik, kes lisaks päevikutele on hakanud ka romaane kirjutama. Mis teeks arvustamise veidi keeruliseks, sest reaalsele vanadekodus elavale 85-aastasele, kes on kõrges eas kirjutamise avastanud, ei jagaks sellist kriitikat nagu tavalise ilukirjanduse puhul. Uurisin välja ja selgus, et 2016 on avalikustatud autorina 61-aastane raamatukoguhoidja Peter de Smet, kes ei olnud varem midagi avaldanud ja ei soovi kuulsust. Mis tähendab, et Groeni raamatud sobiks ka varjunime all avaldatud teoste teemasse.

*

Alustasin lugemist teisest osast, sest raamatukogus esimest parajasti ei olnud. Ei kahetse ja usun, et teine osa on täiesti iseseisvalt loetav. Ei tunne ka vajadust esimest osa järele lugeda. Hollandi kohta sain küll üht-teist teada. Nüüd tahaks lugeda ka midagi teistsugusest vaatenurgast, sest muidu mu Hollandi keele õppimise motivatsioon kahaneb olematuks.

******

LV14: Raamat Jaapani või Hiina autorilt.

Isiklik väljakutse: Madalmaad.

Robert van Gulik, Pärlikee ja pudelkõrvits. Tänapäev, 2009 (1967), 165 lk. Tõlkinud Kersti Unt.

*

Guliku kui hollandlase panin Hiina autori teemasse, sest ta elas kaua Hiinas ja kirjutas Hiina ajaloolise taustaga raamatuid. Ta oli hiinlannaga abielus ja neil oli neli last. See on samal põhimõttel nagu Justin Petronet ei saa “Minu Eesti” raamatust rääkides minu meelest nimetada Itaalia autoriks. Samas on Gulik hollandlase ja Hollandis aktiivselt tegutsenuna ikkagi ka Madalmaade teemasse paigutatav. 🙂

*

Kohtunik Di sari sai alguse hoopis tõlkest. Gulik tõlkis 18. sajandist pärit Hiina detektiiviromaani ja ehitas selle peale oma sarja. Kohtunik Di kui ajalooline isik elas 7. sajandil pKr, kuid raamatutes on lisatud ka hilisemate ajastute elemente ja tehnikaleiutisi. Guliku esialgne eesmärk oli panna vanad Hiina krimijuhtumid tänapäevase lugeja jaoks loetavasse vormi. Sarjas on küll väljamõeldud lood.

*

Märkasin kohe algusest peale, et tekst on stiililiselt Lääne lugeja jaoks väga mugav, ei ole vaja harjuda oluliselt erineva kirjutamisviisiga. Samas sai teadmisi Hiina kultuurist (sellest kaugest ajast). Natuke meenutas Ellis Petersit, kuid sisaldas ootamatult ja ebameeldivalt tihti ette tulevaid nõrganärvilistele sobimatuid kohti, mistõttu kahtlen, kas teisi osi kunagi loen. Võibolla kiirelt vahele jätmise oskust lihvides ehk saaks. Muus osas oli hea.

******

Lasteraamatud

LV45: Autorilt, kellelt on ilmunud üle kümne raamatu.

Isiklik teema: Madalmaad.

*

Mary Mapes Dodge, Hõbeuisud. Eesti Raamat, 1986 (1865), 219 lk. Tõlkija Ann Parts, soojust kumavad illustratsioonid Siima Śkop (arvuti ei tee praegu seda õiget katust).

Kaanefoto on veebist. Wikipedias on nimetatud 11 tema “valitud teost.” Ma ei tea, kas neid oli rohkem.

*

Olen alati arvanud, et lugesin seda raamatut lapsena, aga midagi tuttav küll ei tundunud. Ühtlasi ei teadnud ma, et see raamat on ameeriklanna kirjutatud ja suunatud Ameerika lastele Hollandi kohta õppimiseks. Õppematerjalina oli see kindlasti suurepärane. Oleksin isegi hea meelega kõiki aineid pigem läbi juturaamatute kui õpikute õppinud.

*

Väike tõrvatilk oli kõikehõlmavalt tuntav ideoloogiline pitser. Muidu mulle meeldivad 19. sajandi Ameerika ja Inglise iseloomukasvatusele suunatud kergelt moraliseerivad lasteraamatud, kuid see läks kohati oma agaruses natuke üle talutavuse piiri. Kuna minu teadmised Madalmaade ajaloost on kasinad, siis lugedes suhtusin tagasihoidlikult autori kirglikesse poolehoiu- ja vastumeelsusavaldustesse igasuguste ajalooliste tegelaste suhtes.

Veidi kummaliselt mõjus ka peaaegu 100 lk kõrvalepõige, mis oli peaaegu täiesti vaba peategelastest ja põhiliinist (raamatu alapealkiri Hans Brinker kaotas siin igasuguse mõtte). Kõrvalepõike ilmselge eesmärk oli võimalus tutvustada lugejale Hollandi ajalugu läbi vastavate kohtade külastamise, aga usun, et sihtgrupp sellel 100 lk-l ja ülejäänud raamatul on mõneti erinev.

Muidu väga soe ja armas lugu 19. sajandi keskel Hollandis elavatest lastest. Kirjutatud nii kaasahaaravas stiilis, et uisuvõistluste kirjelduse lugemisel kostis kõrvus Lembitu Kuuse hääl (ma ei olnud lapsena suur spordifänn, aga kuna koolist anti taliolümpianädal vabaks ja teised vaatasid, siis külge jäi ikka, ilmselt küll mitte uisutamisega seoses.). Silmad ei jõudnud nii kiiresti lugeda, kui tekst ees tormas.

*

Hollandi 19. sajandi keskpaiga elu ja kultuuri osas algajale Hollandi-huvilisele väärt materjal.

******

LV35: Raamat, mille pealkiri on kirjutatud punase värviga

Isiklik teema: Madalmaad

Tonke Dragt, Kiri kuningale. Olion, 1995 (1963?), 310lk. Tõlkinud Tiia Usai.

Madalmaade kohta ei saa siit teada mitte midagi. Aga raamat on nii hea, et hing rõõmustab lugedes. Lihtne puhas laste rüütliromaan. Vankumatu moraal ilma hetkekski moraali lugemata. Kui ei oleks vaja hommikul kella peale ärgata, oleks õhtul peale lõpetamist kohe uuele ringile läinud. Kolme õhtuga läbi lugedes läheb ju algus veidi meelest ära… Kindlasti loen veel. Teisel lugemisel võiks kirjutusvahend ka ligi olla, et üht-teist üles kirjutada. Kahjuks on lugemisnimekiri ees pikk, mistõttu päris kohe selleni uuesti ei jõua. Aga veidikese vahega ongi jälle palju uut leida.

******

LV31: kaanel on tiib, tiivad või sulg.

Maurice Maeterlinck, Sinilind. Kuldsulg, 2007 (eesti keeles esmatrükk 1939), 139 lk.

Teadmata asjaoludel oli mul see lugu veel lugemata. Vähemalt tuttav ei tundunud. Lähenesin suurte lootustega. Tagakaanel lubatakse üht kaunimat muinasjuttu, mis kunagi kirjutatud. Ei tea, kas on viga tõlkes või on mu maitse nii tänapäevastunud, aga ei suutnud sisse elada.

Kindlasti on sellest tehtud lugematuid koolinäidendeid, milleks ülesehitus väga hästi sobib. Sisu osas oleks potentsiaali millekski ilusaks, kuid teostus jäi kuidagi haledaks. Väga stereotüüpne lähenemine kassidele ja koertele häiris ka. Hea siiski, et nüüd lugenud olen. Saan ehk paremini aru, mida mõeldakse öeldes “otsib oma sinilindu.”

******

LV22: vanaemaraamat

Jaan Rannap, Maari suvi. Eesti Raamat 1983, 144 lk.

Edgar Valteri soojust kumavad illustratsioonid.

Mesikuldne helge puhas suvi. Ja koduõpe selle parimas tähenduses. Selleks ma koduõppega tegelengi, et laste pärnaõietantsud ei oleks piiratud ühe suvega 5. eluaastal vanavanemate juures. Lõpp on küll sügiseselt kurb, vanavanematele oluliselt rohkem kui Maarile. Ja kodus tal sellist pidu kahjuks ei ole. Aga valitsema jääb ikkagi helgus.

Lastele sobib see raamat eriti siis, kui neil on huvi mesilaste ja sipelgate elu vastu. Kakkude välimääraja kauba peale.

Vanaema on selles raamatus usin. “Kui vanaema suurel köögilaual kukleid veeretab, ei kihuta ta Maarit eemale. Kui vanaema puulusikaga roosamannat klopib, võib Maari oma väikse lusika ka kaussi pista. Ainult vanaema töödega on see häda, et need saavad liiga ruttu tehtud. Siuh-sauh laob vanaema panni kukleid täis, haarab veel Maari sõrmede vahelt viimase taignatüki, latsatab korraks jahu sisse, muljub siit ja silub sealt, ning juba on kogu lugu küpsemas. Maari ei saa tähtsa töö maiku õieti suhugi, kui see juba läbi on. … Vanaema ei saa niisugusest soovist aru. “Kõik ju juba pätsitud ja veeretatud,” imestab vanaema, kraamib mõne laia liigutusega köögi korda ja kiirustab mujale. Õnneks on vanaisaga teisiti.”

See on kolm ühes raamat: lapse-, vanaisa- ja vanaemaraamat.

******

LV9: Raamat võrratute illustratsioonidega.

Emma Chichester Clark, Nööp. AS Ajakirjade Kirjastus, 2015 (2014), 164 lk.

*

Olen seda raamatut korduvalt poes vaadanud, kuid ikka ostmata jätnud. Nüüd lugenuna leidsin, et see on hoopis teistsugune raamat, kui poes sirvides tundus. Arvasin, et see on lasteraamat. Eks lastel on ka kindlasti tore pilte vaadata ja illustratsioonid on tõesti võrratud. Aga teksti poolest on see pigem suunatud täiskasvanutele, kes peavad koera lapse eest. Mistõttu 10. oktoobri sissekanne tuli minu jaoks täiesti ootamatult. Tekstis natuke häiris ninnu-nännu stiil ja koera lai suguvõsa, mis sisaldas nii inimestest emmet-issit-vanavanemaid-onu-jt kui kirevat koerte sugupuud.

*

Raamatus on blogipostitused aadressilt http://emmachichesterclark.blogspot.com. Seal on tore vaadata, kuidas elu edasi läks. Kuigi postitused on katkenud 2017.

******

LV4: Raamat, mille võtsin lugemisse paljalt kaanepildi järgi.

Ulf Stark, Väike ja tugev. Draakon ja Kuu, 2014 (2007), 142 lk.

Pilt lubas midagi Lindgrenlikult sooja ja seda ka sai. Natuke harjumatu on tänapäevases lasteraamatus lugeda, et väike Ulf oli nii leebe, kannatlik ja tõsine lapsuke, samas kui ta vend selline paharet oli. Kirjaniku magus kättemaks lapsepõlvevaevade eest. ? Täiskasvanuna lugedes saab imetleda nende pereelu. Viimased paar peatükki võimaldavad lastega surmast rääkida.

******

LV11: Nägin seda raamatut ja tekkis tunne, et vot seda tahan lugeda.

Aapeli, Vinski lood (Üle linna Vinski; Vinski ja Vinsentti). Hotger, 2006 (1954/56), 191 lk. Tõlkinud Välja Künnap.

*

Lapsena telekast nähtud Üle linna Vinski jättis kustumatu mulje. Usun, et nägin seda vaid ühe korra, kuid siiani tuleb aegajalt meelde. Sisu oli küll suuresti ununenud (peale selle, et tegemist oli nähtamatuse pulbriga), kuid lugedes tuli peaaegu kõik kohe tuttav ette. Mõned nimed ja laused sellest raamatust on saanud klassikaks, mida kasutatakse hoopis muudes seostes. Kes ei tunneks mõnda preili Pirtspekki, Mõrumanni või Lutikalossi laiskvorsti. Vinski ja Vinsentti oli minu jaoks uus, kuid samuti väga tore. Teises osas selgub, et Vinskil on olemas ka isa (esimeses osas jäi see küsitavaks), kes teatab resoluutselt, et “Meil ei peksta väikesi poisse,” kui Vinski kõrva pidi koju veetakse. Stiililiselt on tugevalt Lindgreni hõnguga, võiks lausa nimetada elemente erinevatest Lindgreni raamatutest. Kõige enam meenub “Rasmus, Pontus ja Lontu”. Suurepärased on ka illustratsioonide saatesõnad.

******

LV36: Raamat, mille pealkirjas on number

Eva Roos, Teistmoodi mööblipood. Kastani 57. Varrak, 2018, 288 lk.

*

See on selline raamat, mida ma oleks tahtnud lapsena lugeda. Usun, et praegustele lastele ka meeldib. Huumor on just selline totakas, mida lapsed hindavad. Samas jääb kohati segaseks, kas see raamat on mõeldud lastele või nende vanematele. Moraalijutud põhiteemal, et laps ei peaks olema vanemate lahutamisel nende tülide vahel, oleks nagu pigem vanematele suunatud. Lasteraamatu ja veel võlumaailma kohta jäi lõpp minu jaoks lahjaks. Vanematele võib küll öelda, et kuulge, lugege raamatuid suhete kohta, aga see ei lähe 9-aastastele suunatud raamatu lõpuna arvesse.

*

Teine põhiteema, mõtle, mis su suust välja tuleb, oli küll väga lastepärane ja ilmselt nii mõnelegi mõjuv. Kuigi natuke läks lõpuks mu meelest vandumisega liiale ja hakkas häirima KK kasutamine nimena, mistõttu vandumist jõudis teadvusse liiga palju.

*

Tekst voolas kohati kaasahaaravalt ja und peletavalt, kuid teisal jälle oli seda raamatut liiga palju. Iga natukese aja tagant tekkis tunne, et tore küll, aga loeks nüüd midagi muud. Lugesin kolme raamatut sellega vaheldumisi. Järgmisi osi on ka plaanis lugeda, aga mitte kohe järjest.

(Tegelikult viisin teised osad lugemata raamatukokku tagasi ja ei tunne puudust.)

******

#12ust veebruar: reisil.

Ilmar Tomusk, Pöörane puhkus Parakatkus. Tammerraamat, 2010. 160 lk.

*

Leidsin selle raamatu 12 ust albumist. 🙂 Väga mõnus muhe lugemine.

*

Kui millegi kallal norida, siis autokummide põletamise lugu võis mõnele ehk liiga laheda idee mulje jätta ja prügi põletamine paistis ka täiesti normaalse tegevusena… Lugedes vahepeal tähelepanu hajus ja esialgu jäi kahe silma vahele, kuidas õli kaevu sai. Eeldasin, et suurest prügipõletamisest ja lootsin, et sellest tuleb õppetunni koht, aga ei tulnud. Pärast läks suure looduskaitsja mootoriõliga üle pritsitud särk ka ahju nagu kõige loomulikum asi üldse. Algpõhjus, otseselt õli kaevu laskmine, oli ka kuidagi ups, noh, näe saigi jälle vesi puhtaks.

*

Tomusk on nii palju raamatuid avaldanud, et pole suutnud järge pidada. Tekkis huvi, kas selle raamatu Volli on sama, kes Volli-raamatutes ja kui, siis kust vanem vend välja ilmus. Paistab, et on olemas ka raamat “Vend Johannes”, mis aitab ehk end veidi kurssi viia.

*

Kirjakese kirjutas nimetu Ema. Loodetavasti neil ikka on kusagil mõni Memm ka.

******

#12ust jaanuar: lapsed fantaasiamaailmas.

(Lastele ei soovita)

Catherynne M. Valente, Lugu tüdrukust, kes purjetas ümber Haldjamaa omatehtud laevaga. Draakon ja Kuu, 2019 (2011), 247 lk.

*

Selle raamatu osas on mul vastuolulised tunded. Esimesel poolel tahtsin mitu korda pooleli jätta. Aga otsustasin sel aastal vähendada pooleli jäävate raamatute hulka. Teine pool läks siiski sujuvamalt ja lõpuks oli täitsa tore.

*

Autoril paistab olevat segadus sihtgrupi osas. Kohati on asi päris võigas ja labane. Väljendused varieeruvad kindlasti-nad-tahaks-oma-pulmaööl-piima-ja-hea-raamatuga-omaette-olla ja ta-ei-saa-sellest-aru (paaritumisperioodiga seoses) kuni selleni, et mööda selgroogu lahti raiutud lapse vari on nii riivatu kui üldse olla saab ja õel veel pealekauba.

*

Väidetavalt ohtralt raamatuid lugenud lapsel on äärmiselt kasinad teadmised kõikvõimalikest muinasjuttudes ja müütides esinevatest ohtudest (mis see üks vari kaotada ikka ära ei ole, mina tast küll puudust ei tunne, las ta lõbutseb seal allmaailmas, kuni lõpuni). Ühtlasi ei paista, et autor oleks lugenud kuigi palju muinasjutte või vähemalt nende peale sisuliselt mõelnud, sest muidu ta teaks, et muinasjutud enamasti ongi naise kasvamise teekond, naisõigusluse kurgust alla surumine on muinasjutus kohatu ja üldse autori soovitav moraal ei tohiks olla otseselt peale surutud, mida siin esineb üsna sageli.

*

Ma ei soovitaks seda raamatut peategelasega sama vanadele ehk 12-aastastele. Tänapäeval on kindlasti isegi suure lugemusega lastel mõni neist vanadest headest klassikalistest lugemata, mida selles raamatus on püütud kokku väänata. Arvan, et laps ei peaks sellise segapudruga alustama, kui tal on lugemata Alice Imedemaal, Peeter Paan, Narnia kroonikad, Kuningas Arthuri lood, veel mõni hea laste rüütliromaan (nt Tonke Dragt, Kiri kuningale) ning lai valik erinevate rahvaste muinasjutte ja müüte. Lisaks tulevad kasuks mõningased teadmised ajaloost, nt Nõukogude Liidust ja tööstusrevolutsioonist. Siis võib loota, et kirjanduslik vaktsineerimine säästab lapse aju kokkupuutel selliste raamatutega. Psühhoanalüütikutele on see raamat küll tänuväärne materjal.

*

Veel häiris mind autori pidev targutamine teemal, et kõik lapsed on südametud, sest neile pole süda veel kasvanud. Selles raamatus kasvas süda küll mühinal (mõistus paraku mitte eriti), aga see ei tähenda, et lapsed üldiselt ongi sellised.

*

Paremaks läks lugu ilmselt siis, kui loobusin võtmast seda raamatut kui midagi, mida võiks lapsed lugeda. Tavaliselt lasteraamatut lugedes mõtlen, millisele lapsele seda soovitada võiks või mitmendas klassis õpetajana kasutada saaks. See ei ole tegelikult lasteraamat. See võiks meeldida neile, kellele meeldis näiteks “Naised, kes jooksevad huntidega”. C. S. Lewis on öelnud, et hea lasteraamat on see, mis on hea raamat ka täiskasvanuile. Aga siin on oluline vahe, et see, mis sobib mõlemale, on siiski lastele vastavate reeglitega. Mitte, et teeme täiskasvanute teemad lastele loetavaks.

*

Pildil on mustriga linnud. Mulle meeldib vahel joonistada igasuguseid elukaid arhailiste mustritega. Paistab, et see paar on ebalinnulikul moel järelkasvu ootamas.

******

Muid raamatuid olen ka sel aastal lugenud, kuid pole veel jõudnud või pidanud vajalikuks muljetest kirjutada.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s