Täiuslikud mehed Jane Austeni moodi

Jane Austeni raamatutes ja filmides on lai valik nii positiivseid kui negatiivseid meeskangelasi. Kõige kuulsam ja naislugejate ning -vaatajate unistustes kõige suuremat kaalu omav paistab neist olevat Mr Darcy. Tunnistan, et veel hiljuti oli ta ka minu lemmik meestegelane Austeni raamatutes.

Mr Darcy on intelligentne, kena välimusega, vaikse, kuid kindla loomuga, aus ja otsekohene, suudab ise varju jäädes lahendada diskreetseid probleeme, sh leida kadunud isikuid, väga rikas, väga uhke ja väga põikpäine. Kindlasti on tal palju häid omadusi lisaks loetletutele ning vaatamata kahele viimasele puudujäägile. Kuid tema suurepärasust varjutavad kolm asjaolu:

1) olles pööraselt rikas jääb iseloom varju, nõrgad küljed ei paista nii olulised ja tugevad võivad osutuda lihtsalt boonuseks. Elizabeth tunnistas ka ise, et armus Darcysse alles tema lossi nähes ning on küsitav, kas vaese Darcyga koos tema tusatujude, üleolevate märkuste, sotsiaalsest hierarhiast kinni pidamise ja oma naise pere põlgamisega oleks sama tore elada. Vähemalt sellisel inimesel, kes lossi üheks tema tugevamaks küljeks peab;

2) on üsna kindel, et iga tegelane, keda mängib Colin Firth, satub naisvaatajate soosingusse. Darcy oli küll kõrgelt hinnatud juba enne 1995 minisarja, kuid mulle tundub, et pärast sarja ilmumist on Darcy ja Firth vaatajate jaoks lahutamatult seotud;

3) üks näitleja on kunagi öelnud, et naisvaatajate jaoks on meestegelase hindamisel kõige olulisem tegur, kas ta armastab oma naist. Kui armastab, siis võib ta muus osas olla viimane pätt ja kaabakas, saab kõik andeks. Darcy kuulsaim (vähemalt naiste seas) tsitaat alloleval postril on just seda sorti, mis millegipärast kustutab kõik eelnevad solvangud ja puudujäägid.

mr__darcy_wallpaper_by_marmadas

Lähemalt Uhkuses ja eelarvamuses pakutud ideaalse mudeli üle järele mõeldes olen leidnud, et mulle tegelikult ei meeldiks lossis elada, teenijatest ümbritsetud olla, suurtel ballidel käia, sotsiaalselt kõrgemal positisioonil olevate isikute suhtes alandlikult käituda (Darcy puhul tegelikult neid kõrgemaid enam väga palju ei ole, vähemalt mitte suurtes kontsentratsioonides samas kohas) ja madalamatega distantsi hoida. Ja nii kena kui Darcy kaugelt ka ei paista, ei ole ma kindlasti Elizabethi tüüpi, kes naudiks kirjanduslikke ja poliitilisi sõnasõdasid ning tahaks veeta aega seltskonnas, lugedes või reisides, lastes samal ajal guvernantidel oma lapsi kasvatada ja teenijatel kõik igapäevase ära teha.

Minisari on siiski nauditav, soovitan vaadata.

Õnneks on Jane Austen mõelnud ka teistsugust eluviisi hindavate naiste peale:)
Nägin hiljuti Mõistus ja tunded 2008 versiooni. Varem olin näinud 1995 versiooni. 2008 on palju elavam, kaasahaaravam ja mõjusam minu meelest. Lastega koos vaatamiseks tuleks algustiitritest enne edasi kerida. Nagu ühes blogis kommenteeriti, Jane Austen oleks esimese minuti peale minestanud. Ülejäänud film sobib kogu perele.

Selle filmi eeskujul saab öelda, et mulle meeldivad palju enam mehed,

kes oskavad lastega hästi suhelda ja nende aega meeldivalt veeta ning kes suudavad naise perega sõbralikult läbi saada. Elizabethi pere oli küll kummaline ja Elinori väike pere hoopis tsiviliseeritum, kuid mingi nurga alt võib igaühel imelik pere olla, sh mehel endal nii Mr Darcy kui Edward Ferrarsi puhul;

fanpop.com-Edward-Ferrars

fanpop.com-mr-edward-ferrars

kes näevad, et majapidamises, kus elavad 4 hiljuti isata ja meheta jäänud ning teenijatega lossist loobuma pidanud naist, kes pole kunagi isegi tuld ise kaminasse teinud, on kõige praktilisem abiks olemise võimalus puude lõhkumine JA teevad selle omal algatusel lihtsalt ära JA peavad seda sealjuures meeldivaks ajaveetmise viisiks. Kogu laia valiku meeskangelaste juures on Mr F ainus, kes Jane Austeni teostes midagi nii argist söandab teha;

fanpop.com-edward-ferrars-photo

kes armastavad loomi ja on valmis ise tegelema ka muude loomadega peale hobuste. Sense and Sensibility 2008 filmi lõpustseenis ajab Edward oma kodu õuel kanu taga. Sellest ma kahjuks pilti ei leidnud;

wikipedia.org-800px-Küken_vor_dem_ersten_Ausflug

ja kõige olulisemalt, kes ei taha elada suures lossis, pidada ja käia mööda rangete hierarhiareeglite järgi korraldatud seltskonnasündmuseid ega tuisata ringi salajastel asjaajamistel, vaid elada maal lihtsalt ja vaikselt ning kes on valmis suurest pärandusest loobuma südametunnistuse järgi käitumise nimel. Edwardi majast ma ka pilti ei leidnud, kuid minu meelest oli see ikka veel liiga suur. Kuigi maja võiks siiski päris isiklik olla, on sellisel korraldusel üheks lisaplussiks eluviisi enda väärtuse kõrval, et üsna kindlalt on potentsiaalne kaasa huvitatud neist endist, mitte nende varanduslikust seisust ja positsioonist. Nagu ka loos selgus, kanduvad vaid pärandusest huvitatute tunded kohe üle järgmisele pärijale, kui pärandus saajat vahetab.

shorewomen.org.uk-countryCottage1
Foto autor: Ivan Gregg, http://www.shorewomen.org.uk/rydeFocus.htm

Advertisements

Kolm väikest maja

1) Lapsepõlves oli üks mu lemmiksarju Väike maja preerias. Ingallsite perekond tundus täiuslik ja nende tegemisi oli alati tore jälgida. Teadmine, et sarjas näidatakse Laura päris mälestusi, tegi vaatamise põnevamaks. Täiskasvanuna juhuslikult üksikuid osi vaadates ei olnud enam nii köitev. Vahel on nii, et lapsena väga kaasaelatud raamatuid ja filme ei ole hea täiskasvanuna üle lugeda ega vaadata, sest lihtlaused ja ühekülgsed teemakäsitlused hakkavad häirima ning silma jäävad detailid, mida lapsena ei osanud märgata. Näiteks Vahtramäe Emilis on kohti, mida taimetoitlasena on imelik lugeda. Ja 1970-tel filmitud Väike maja preerias vaadates võib äkki avastada, et “indiaanlased” on punaseks värvitud.  Kuid mälestused lapsena vaatamisest ja lugemisest on ikkagi elavad ja soojad ja fantaasias elavad kunagi nähtud-loetud tegelased oma elu.

Lastele, keda ei ole harjutatud tänapäevaste kiire tempo ja vilkuva ekraaniga filmidega, soovitan 1970-te Väikese maja sarja, mida siiani aegajalt ETV-s näidatakse, väga.

***

2) Eelmisel kevad-suvel lugesin inglise keeles läbi terve Laura Ingalls Wilder`i raamatute sarja. Neid saab laenutada näiteks Tartu Ülikooli raamatukogust või tellida netist. Ostes soovitan eelistada neid, mille on illustreerinud Garth Williams. Tema toetus oma joonistustes reaalsetele paikadele ja inimeste fotodele. Eesti keeles on ilmunud kolm osa, kokku on neid üheksa + üksikuna ilmunud raamatud, mida ma ei ole lugenud.

Raamatuid lugedes kukkus mu arusaam Laura lapsepõlvest kildudeks. Sain teadlikuks, et 1970-te sari on küll inspireeritud Laura loost, kuid tegelikkusega ei ole sel eriti seost. Laura lähedasi on väga palju muudetud, osad tegelased on täielikult välja mõeldud ja teiste tähtsus üle igasuguste piiride paisutatud. Albertit, poissi, kelle Ingallsid sarjas lapsendasid ja kelle ümber üsna palju osasid ehitati, ei ole kunagi olemas olnud. Ingallsitel ei olnud lapsendamisega kunagi tegemist.  Nellie`t, ärahellitatud tüdruku musternäidist ja ühte mitme hooaja keskset tegelast, on raamatutes mainitud vaid mõned korrad, tema peret veel vähem. Michael Landon, nii hästi kui ta Charles`ina ka sarja ja Caroline`i kõrvale sobib, on tegelikust Charles`ist väga kaugel, nii välimuse kui kogu oma olemisega.  Laura ja Mary on sarjas küll samasugused kui raamatutes ja Laura näitleja on minu meelest super tööd teinud. Ja tegelikkusest eraldi, 90% fantaasiana vaadates on sari ju väga hea ja oma aja taustal tervikuna toimiv.

Raamatuid lugedes ma sain küll aru, et sarjas ja raamatutes maalitud inimesed on erinevad, kuid kusagil tekkis lühis ja lugesin kohati ikkagi nii  nagu saaks uut infot sarja tegelaste kohta. Täiskasvanuna märkan rohkem täiskasvanud tegelastega seonduvat ja järsku olid Caroline ja Charles otsast otsani vigu täis, kõike tegid nad valesti. Vahepeal oleks tahtnud karjuda nende peale ja kuidagi ei saanud aru, kuidas kaks nii erinevat inimest võisid kokku saada. Lugesin raamatuid, vaadates Charles`i sellisena nagu raamatus kirjeldatud, sest tema erinevus sarja-Charles`ist oli kaugele näha, kuid jättes Caroline`i sarja tasemele, sest seal oli rohkem sarnasusi. Olin netist lugenud, et C ja C suurest armuloost on lausa eraldi raamat, mille pani Laura jutustuste põhjal kirja tema tütar Rose Wilder, kuid mis lugejate hinnagul pidi Laura enda raamatutega võrreldes ilmetu olema.  Raamatuid sarja taustaga lugedes jäi minu jaoks mõistmatuks, kus see suur armulugu väljendub.

Kui see lühis välja arvata, siis olid raamatud väga kaasahaaravad ja huvitavad, täiskasvanu jaoks huvitavamad kui sari. Samas ka lapse jaoks lihtsalt kirjutatud, kuigi inglise keeles. Põnev oli lugeda pisiasju igapäevaelu toimimisest ja seostada vestluseid ajaloolise taustaga. Soovitan kõigile, kes tunnevad huvi tühjast kohast kodu ja linna rajamise, lõputu rändamise ja parema koha otsimise, Ameerika ajaloo, naise rolli 19. saj Ameerikas või lihtsalt elavate memuaaride ja lapsepõlvelugude vastu.  Raamatuid on kindlasti lihtsam lugeda neil, kes ei ole Väikse maja sarjaga kasvanud või kes on kergesti valmis nähtut ümbermõtestama.

Raamatutest väärib esile toomist Farmer Boy, mis on jutustus Laura mehe Almanzo üheksandast eluaastast. Kirjutan sellest eraldi postituses:)  Selles ei ole Laurat ega tema peret mainitud, kuid Laura ja Almanzo lapsepõlve võrdlemine annab ammendamatult materjali paljude  maailmavaateliste küsimuste lahkamiseks.

***

3) Olles varustatud 1970-te sarja vaatamise ja Laura enda raamatute lugemise kogemusega, oli mul hiljuti õnn näha 2005 filmitud minisarja Little House on the Prairie.   Ja lühis sai parandatud:) Selle minisarja tegijad on lähtunud Laura oma mälestustest. Inimesed on valitud sarnased tegelikele. Iga sündmus pakub äratundmisrõõmu, et seda ma lugesin ja nii oli. Kuna minisarja kolm osa katavad ainult Ingallsite esimese aasta rändamas ja kodu rajamas, on selles ruumi näidata võimalikult palju sündmuseid võimalikult põhjalikult  ja ka uut maailma avastava lapse silmade läbi paistvale maagiale. Visuaalselt on lihtsalt ilus. Indiaanlaste teema on tõstetud tagasi tähtsale kohale, kus ta originaalis oli ja metsas silkavad ringi päris ehtsad indiaanilapsed. Samas ei ole sellega üle pingutatud, Ingallsite ja indiaanlaste teed puutusid küll kokku, kuid ei saa öelda, et nad oleks päriselt kohtunud. Raamatutes on Laural indiaanlaste suhtes kinnisidee, ta tahtis kohtuda indiaanlastega, olla indiaanlane, ratsutada nagu indiaanlane, omale indiaanibeebit. Caroline seevastu kartis indiaanlasi meeletult, isegi vihkas neid, kuigi polnud varem kohtunud. Laura küsimustele stiilis, kui sa indiaanlasi vihkad, miks me siis nende maale lähme, vastati, et ära esita küsimusi.

Minisari on minu jaoks oluliselt realistlikum ja veenvam kui 1970-te sari. Palju lihtsam on uskuda, et kunagi ongi päriselt nii olnud. Võibolla on asi selles, et ma olen harjunud tänapäevaste filmide ja tänapäevaste näitlejatega, võibolla on asi tehnika arengus. Mulle tundub, et kui ma oleks lapsena seda minisarja näinud, siis hirmsate kohtade tõttu ma ei oleks paar nädalat korralikult magada saanud. 1970-te sarjas ei tundu hirmsad kohad nii realistlikud. Samas on hirmsad kohad õpetlikud ka, näiteks võib filmi vaadates endale teadvustada, et kahekesi käsitsi palkmaja ehitada ei ole mitte hea mõte, kui ei taha veereva palgi alla jääda. Või et täie aruga inimene ikka ei peaks pere ja kraami täis vankri ja kahe hobusega püüdma praguneva jääga järvest üle sõita.

Ma ei tea, kas sarjade kohavalikus oli olulisi erinevusi, kuid tausta ilu on uues sarjas palju võimsam, loodusvaated on palju paremini tabatud. Vanas sarjas tundus nende keskkond igav.

Kuid kõige tähtsam on, et kuna kõik tegelased on minisarjas samasugused nagu raamatus (no võibolla proua Scott on liialdatud ja temaga seonduv liiga komöödiaks lastud), siis haakuvad nad omavahel ja sündmustega loomulikult. C ja C, kuigi väga erinevad 1970-te sarja tegelastest, tundusid sümpaatsed ja andsid raamatutegelastele tagasivaates inimliku mõõtme. Filmis nägin küll, mis neil arus oli, et omavahel kokku hakkasid ja mismoodi nad raskustega toime tulid. Raskused tundusid palju reaalsemad ja sügavamad, kuid õhk särtsus ka palju tugevamalt kui vanas sarjas.  Järgmine kord raamatuid lugedes loen neid kindlasti tänu uuele sarjale juba teise pilguga.

Kokkuvõttes, nii raamatute kõrvale kui iseseisvalt soovitan esmajoones 2005 minisarja. 1970-te sari on ka tore, kuid tuleb arvestada, et see ongi lihtsalt tore sari, mitte ajalugu.

Laura, tema elu ja lähedaste kohta saab tibakese ajaloolist tausta ja fotosid aadressil www.discoverlaura.org

Laura mehe Almanzo perest kirjutasin siin.