Konverentsi “Kodu. Perekond. Kogukond” kava

(Uuendatud info!)
Konverents „Kodu. Perekond. Kogukond“ toimub
29. juuni – 1. juuli 2012 Unipiha Algkoolis
Pangodi külas Kambja vallas Tartumaal

Konverentsi keskne küsimus: kuidas tugevdada ja lähendada kodu, perekonda ja kogukonda?

Eesmärk: konverentsi lõpuks on selgus edasistes vajalikes sammudes praktiliste lahenduste loomiseks kodu, perekonna ja kogukonna tugevdamiseks ja lähendamiseks.

Konverentsiks on kokku seotud kodu ja pere ning kogukonna teema. Kuidas nad üksteist toetavad ja üksteisest sõltuvad ja kuidas neid lähendada ja tugevdada? Samuti, kuidas ühiskond neist sõltub. Näiteks abortide arvukus on üks koht, mis suuresti sõltub kogukonna toest perele ja üksi jäänud naisele ja mõjutab ühiskonda otseselt sündivuse läbi.

Konverentsiga on loodud hubane ruum konkreetsetele küsimustele vastuste otsimiseks ja leidmiseks. Reede õhtul tutvume ja jagame unistusi, milline võiks elu Eestis olla. Laupäeva ennelõunal on loeng permakultuuri põhimõtetest kodus ja kogukonnas, seejärel alustavad töörühmad viiside otsimist, kuidas soovitud olukorrani jõuda. Lõpuks paneme paika konkreetsed edasised sammud.

*********

Konverentsi ajakava all on nimekiri võimalike vestlusringide teemadega. Oodatud on uute aruteluteemade pakkumised ning eestvedajad ringidele.

Konverentsi ajakava

Reede, 29. juuni

16 Algussõnad

16.10 Tutvumisring: miks me siin oleme ning mida loodame sellelt nädalavahetuselt kaasa saada ja saavutada?

17 Ringid kõigile sama teemaga: Millisest kodust, perekonnast, kogukonnast, ühiskonnast me unistame?

19 Õhtusöök
20 Vaba aeg

Laupäev, 30. juuni
Hommikune jalutuskäik või jooga
9 Hommikusöök

10 Loeng: Allar Asi räägib permakultuuri põhimõtetest

11.30 paus

11.45 Vestlusringide tutvustused
12.45 Vestlusringidesse jagunemine, kes veel ei ole registreerunud.

13 Lõunasöök

14 Vestlusringid

A Kuidas kasutada permakultuuri põhimõtteid kodu ja kogukonna tugevdamiseks?
Eestvedaja Allar Asi, permakultuuri koolitaja, talunik ja mölder

B

C

15.30 paus

15.45 plakatitele ideede lisamine

16.15 Vestlusringid

A Kuidas kodu/pere, organisatsioon ja väike-ettevõtja saavad iseseisvat kogukonda üles ehitada ja kuidas kogukond saab neid toetada? Kuidas soodustada ühiskondlikult/kogukondlikult aktiivsete perede teket?
Eestvedaja Madis Masing

B Kogukonna turvalisus
Kuidas pere ja kogukond saab ja peab rohkem kokku hoidma? Rõhuasetus on turvalisus ja abi andmine kui on juhtunud õnnetus. Ning kuidas vältida õnnetusi? Kuidas naabrid üheskoos saavad teha samme kogukonna turvalisuse tõstmisel? Kuidas turvalisusmeetmed kogukonna positiivset identiteeti loovad?
Eestvedaja Peep Tobreluts

C

18 Õhtusöök
19 Vaba aeg

Pühapäev, 1. juuli
Hommikune jalutuskäik või jooga
9 Hommikusöök

10.00 – 11.20 Vestlusringid

A Naistele: kuidas endas naiselikkuse kasvatamise läbi tugevdada kodu, peret ja kogukonda?
Eestvedaja Viktoria Serikova, FB lehe Naiselikkuse maailm perenaine

B Meestele: kuidas endas mehelikkuse kasvatamise läbi kodu/peret/kogukonda tugevdada?
Eestvedaja Madis Masing

11.40 – 13 Vestlusringid

A Kuidas tugevdada perekonna väärtustatust ühiskonnas?

B

13 Lõunasöök

14 Avatud ruum

Lõpuks kõigi ringide ideedega plakatid seinal koos.

15.30 Edasiste sammude kava koostamine

17 Lõpuring
17.30 Lahkumiseelsed ampsud

*********

Võimalikud vestlusringide teemad, lisaks ajakavas olevatele:

*Pere loomine
-abortide ennetamine pere ja kogukonna tugevdamise ja lähendamise läbi: mida saab kogukond teha raseduse ja/või lapsega üksi jäänud vanema toetamiseks?

-perekasvatus/-õpetus: kuidas valmistada inimesi ette tugeva pere ja kodu loomiseks ja hoidmiseks?

*Kodu ja kogukond
-kuidas tugevdada olemasolevaid kogukondi linnas ja maal?

-kuidas luua uusi kogukondi/soodustada nende loomist?

-kuidas luua kogukonnakooli/soodustada nende loomist? (Seda teemat käsitleti ka Rosma kogupere konverentsil 19. mail)

-kuidas luua kogukonnakeskust/soodustada nende loomist?

*Iseseisev majapidamine
-kodus

-kogukonnas

-organisatsioonis (nt koolis, ühenduses)

-väike-ettevõtjal

Nimekiri on avatud täiendustele. Kui tunned, et mõni nimetatud või haakuv teema on Sulle eriti südamelähedane ja soovid selle vestlusringi eest vedada, siis kirjuta ivooglaid@gmail.com.

*********

Osalustasud ja toetamise võimalused

Kodu, pere ja kogukonna tugevdamiseks ja lähendamiseks on vaja õppida ja harjuda korraldama sündmuseid

-ilma projektitoetustest sõltumata;

-toetades sündmuse ideid ka korralduslikes pisivalikutes (näiteks, kuidas ja millest on valminud teepausi ajal pakutavad suupisted);

-panustades korralduskulude valikuga igapäevaselt maailma paremaks muutvate inimeste suutlikkusse jätkuvalt tegutseda;

-võimaldades osaleda ja ideid jagada ka neil, kel kohale jõudmise ainsaks takistuseks oleks piisava raha puudumine;

-võimaldades osalejatel üksteist toetada ja seeläbi kogukondlikult toimida.

Konverentsi „Kodu. Perekond. Kogukond“ kõik kulud kaetakse osalustasudest ja lähevad otse inimestele, kes on pühendunud mahedama, jätkusuutlikuma, tervema ja õnnelikuma elu loomisele.

Osalustasud on vastavalt võimalusele:
Reede (pool päeva) 5-15 eurot
Laupäev 10-30 eurot
Pühapäev 10-30 eurot

Kui raha puudumine on ainus takistus Sinu jõudmisel konverentsile, kirjuta ivooglaid@gmail.comja taotle stipendiumi.Kui soovid toetada nende inimeste osalemist konverentsil, kel on küll ideid jagada, kuid pole raha osalustasu jaoks, panusta stipendiumifondi. Lähem info ivooglaid@gmail.com.
Kuidas tulla 

Otepää maanteelt pärast Pangodi poodi ja enne järve vasakule Kammeri peale pöörata. Koolimaja tee alguses on Unipiha Algkooli silt. Teel on “telliskivi” ees, kuid valdaja loal võib sealt sisse sõita.

Tartust, Otepäält ja Antslast sõidavad bussid Pangodi peatusse. Mujalt bussiga tulles on vaja ümber istuda.
Bussiajad http://www.bussireisid.ee/

 

Koolimaja asub kauni Pangodi järve kaldal, võimalus on käia ujumas.

Unipiha Algkooli kohta saad rohkem lugeda http://unipiha.kambja.ee/

 

Söömine

Toidud valmistame seekord ühiselt kaasa võetud ainetest. Igaüks võtab midagi (köögivilju, puuvilju, küpsetisi, hoidiseid, kuivaineid vastavalt oma maitsele) kaasa ja kohapeal paneme need kokku. Lõuna- ja õhtusöök on hästi lihtsalt valmivad, nii et köögitoimkond saab umbes pool tundi enne söögiaega tegema hakata. Köögi- ja puuvilju lõikuda saab vestlusringis ka.

 

 

Ööbimine

Koolimaja põrandale mahub mugavalt ööbima umbes 10 inimest. Ülejäänutel on võimalus telkida. Telgid, magamiskotid, madratsid, sääsetõrjevahendid ja muu vajalik endal kaasa.

Registreerumiseks kirjuta ivooglaid@gmail.com hiljemalt 25. juuniks:
-mitmekesi ja kust tulete;
-kas vajate või pakute küüti teistele samast piirkonnast tulijatele;
-millistes vestlusringides soovite osaleda.

Rõõmsa kohtumiseni!
Ingrid

*********

Kui tead inimesi, kes võivad olla huvitatud osalemisest, edasta see info neile. Aitäh! :)

Facebookis: https://www.facebook.com/#!/events/401818019858700/*********Konverentsile järgneb augustis kodulaager, kus omandatakse praktilisi oskuseid kodu toetavamaks muutmiseks. Näiteks tuleb klaasimaali töötuba kuivainete purkide kaunistamiseks. Laager kestab ligikaudu neli päeva, täpne aeg on lahtine. Lähem info ivooglaid@gmail.com.

Advertisements

Millest ma unistan

See tekst on suures osas võetud ühest kodutööst, mille hiljuti koolis tegin.

***

Ma unistan ühiskonnast, kus perekonnad on terved ja õnnelikud. Selleks on vaja terveid kodusid ja kodude tervis sõltub inimestest.

Minu unistuses koosneb ühiskond suurematest ja väiksematest kogukondadest, kes elavad tihedamalt ja hõredamalt loodus- ja inimsõbralikes külades ja linnades. Nendes külades ja linnades leiab iga inimene üles, milles tema kutsumus seisneb ja tegeleb selle loomise ja andmisega, mis talle endale rõõmu toob ja ühtlasi teisi aitab. Oma elu kutset järgivate inimeste kogukonnas kaovad või vähemalt kahanevad paljud probleemid, mis on ühiskonnas, kus inimesed ei tea, mida nad oma eluga teha tahavad. Asju tehakse hoole ja armastusega, vastavalt vajadusele ja inimeste poolt, kes on ise huvitatud oma alal meistriks saama. Tarbitakse samuti hoolides nii loojatest kui asjadest. Haridussüsteem on keskendatud sellele, et inimene leiaks oma kutsumuse ja sellesse põhjalikult süveneks, samal ajal mõistes, kuidas tema kutsumus laiema maailmaga seostub.

Need külad ja linnad on ökoloogilised ja aitavad kaasa elu toetava looduskeskkonna säilimisele ka tulevaste põlvkondade jaoks. Valdav osa toidust kasvatatakse kodu lähedal. Uued kodud on valmistatud loodussõbralikest materjalidest ja vanad kodud hoolega taastatud. Tühjaks jäänud külad leiavad uued pered, kes soovivad neisse elu tagasi tuua. Maju ehitatakse ja toitu kasvatakse ise, koos sõprade ja naabritega. Eluviis on lihtsam ja loomulikum. Lapsed on igapäevase elu osa ja õpivad inimestelt, kes oma tööd armastavad. Ennast näen ühes ökokülas Võrumaal talu pidamas, kirjutamas ja laagreid korraldamas.

Usun, et oma unistuste eest vastutame me ise ja ainult ise saame hoolitseda, et need täitumise poole liiguks. Enamus unistusi ei pea ja ei saa täituda ainult ühe või mõnede inimeste tegevuse tulemusena. Unistused võivad täituda ka mitme põlvkonna koostöös, kuid alati on vaja, et konkreetsed inimesed, keda unistus puudutab, seda omalt poolt täiendaks ja tugevdaks ning astuks reaalseid samme selle nimel.

Olen oma unistust levitanud võimalike mõttekaaslaste seas ja leidnud piisavalt inimesi, kes on huvitatud minuga samas piirkonnas ja sarnastel alustel ökoküla rajamisest. Praegu on see küla planeerimise faasis. Haridusvaldkonnas orienteerumiseks olen MTÜ Eesti Koduõppe Keskus asutaja- ja juhatuse liige. Taluelu harjutamiseks olen olnud abiks kahes mahetalus ja hoidnud kahte talu omanike eemaloleku ajal. Korraldan internetis kursuseid, kus aitan inimestel leida, milline kodu ja eluviis on nende hingega kooskõlas ja milliste sammudega nad saaksid oma kodu ja elu soovituga kooskõlla viia. Kodu loomisest olen kirjutanud ka e-raamatu. Sel sügisel asusin kõrgkooli edasi õppima, et osata korraldada häid ja huvitavaid ökoloogilise eluviisi ja koduõppelaagreid. Tunnen, et kõik need tegevusalad on aidanud mind võrreldes unistuse selginemise ajaga paar aastat tagasi selle täitumisele oluliselt lähemale. Ise ma juba elangi selles unistuses.

Kui Sa tunned, et need unistused kõlavad ka Sinus vastu ja tahaksid minuga nende täitumise nimel koostööd teha või toetada, siis kirjuta ivooglaid@gmail.com.

Üksi jäänud talud ja maata inimesed

Maalehes ilmus minu artikli lühendatud variant: http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/koduotsingud-kui-kolgata-tee.d?id=33668705

Täispikk artikkel oli selline:

Üksi jäänud talud ja maata inimesed

Otsisin hiljuti internetilistide kaudu Võrumaal või Põlvamaal üksi jäänud talu, mis vajab hoidjat. Sain 8 pakkumist üle Eesti inimestelt, kes olid huvitatud, et keegi nende maakodul elu sees hoiaks. Kuna ise igale poole ei jõua, kuulutasin, et inimesed, kes samuti soovivad maal elada, küsiksid infot vabade talude kohta. Huvilisi oli rohkem kui pakkumisi ja veel mitu inimest tundsid huvi, kas teistes piirkondades on midagi pakutud. Omale leidsin sobiva koha hoopis sõprade kaudu.

Paar aastat tagasi otsisin samamoodi talu, kus vajataks abilist-taluõpilast ja mind kutsuti nelja tallu, millest kahes veetsin kokku kuus kuud. Õppisin looma- ja aiapidamist, ilma elektrita elamist ja nautisin maaõhku. Tulevikus oma talu rajamiseks oli see hindamatu kogemus. Kõige tähtsam asi, mis ma seal õppisin, on, et alati leiab lahenduse, kui on tahtmist teha ja veidi loomingulist lähenemist. Maaelu teeb inimese leidlikuks. Muidugi teadsin seda varem ka aga nüüd on lisaks teadmisele ka kogemus. Sain kinnitust kitsepidamise soovile ja õppisin ennast paremini tundma.

Eestis on palju inimesi, kel ei ole kusagil oma porgandit kasvatada, lastele onni ehitada ega hommikutee kõrval maja taga sookurgi jälgida, kuigi väga tahaksid. Linnas kohtab aina sagedamini noori, kes soovivad elada maal, ise loodussõbralikult teha ja ehitada ja toitu mahedalt kasvatada, kuid maa ostmiseks ei ole raha ja pangalaenu ei soovita kaela võtta. On nii neid, kes soovivad elada üksikus talus kui ka neid, kes soovivad kolida mitme perega korraga ja rajada terve maheda eluviisiga küla. Samuti leidub linnas peresid, kes soovivad küll jätkuvalt linnas elada, kuid suved maal veeta ja ehk kellelegi talutöödes abiks olla. Päris paljudel linnaperedel ei ole enam maa-vanavanemaid, kelle juures lapsed käia saaksid.

Samal ajal võib maal kõikjal leida üksi jäänud talusid. On kohti, kus metsa vahel võib kivihunnikust vaevu aimata, et siin on ilmselt kunagi olnud kodu. Paljud talud on juba põhjalikult lagunenud ja heina kasvanud, kuid õunapuud kannavad ikka veel vilju ja varemete vahel õitsevad lilled. On veel külasid, mis peaaegu ainult tühjadest talukohtadest koosnevadki. On ka päris palju talusid, mis on küll elamiskõlblikud, kuid seisavad tühjalt ja lähenevad iga aastaga lagunemisele, sest omanikel ei ole aega seal regulaarselt käia.

Mõndasid neist üksi seisvatest taludest loodetakse müüa, kuid ostja leidmine võib võtta aastaid. Mõndasid ei raatsi omanikud müüa kui perekonna pärandit, kuid endal ka korda tegemist ja tallu elama asumist plaanis ei ole.

Osades külades moodustavad põhilise elanikkonna tühjade talude vahel oma väikest talu üleval hoidvad vanainimesed, kelle täiskasvanud lapsed on kaugel ja külastavad harva. Üksi on raske kõike teha, kuid linna ka ei taha kolida, sest olles pikemat aega talus elanud, ei tundu linn enam elamiskõlbulikuna. Maal elades jõuab sügavalt kohale arusaamine, et inimene vajab loodust.

Millised on võimalused?
Kõik need osapooled saaksid omavahel kokkuleppele jõuda ja leida kõigile sobiva lahenduse. Inimesed, kes soovivad elada maal ja rajada väiketalu, kuid ei ole valmis maa ostmiseks pikaajalist pangalaenu võtma, saaksid kasutada lagunenud talukohti, kus on veel säilinud kodu tunne. Omanikud, kel ei õnnestu küsitava hinnaga lagunenud talu müüa, saavad anda maa pikaajalisse kasutusse ja neile võib rõõmu teha teadmine, et nende talus elu jätkub või et nende maatükil on ökoküla. Need, kel seisab tühjalt veel elamiskõlbulik talu, saavad anda selle hoida inimestele, kes soovivad elada maal kohas, kuhu saab lähiajal sisse kolida. Nii säilib maja elatavana ja omanik ei pea käima kaugelt seda korras hoidmas ega muretsema lagunemise pärast. Talu, mida saab pikaajaliselt koos maaga kasutada, on hea võimalus ka ökoküla algatuste jaoks saada omale koht, kus koolitusi korraldada, toitu kasvatada ja sotsiaalseid sidemeid ehitada.

Linnapered, kel ei ole maa-vanavanemaid või ka üksikud inimesed, kes soovivad talutöödes abiks olla pikemalt kui lihtsalt talgute korras, saavad appi minna vanainimestele, kel on raske üksi oma talu toimivana hoida. Maal on veel vanainimesi, kes teavad ja oskavad traditsioonilisi talutöid. Uutel talurajajatel on oluline nende käest õppida ning loodavatesse küladesse tuleks kaasata ka kohalikud elanikud. Lisaks traditsiooniliste tööde õppimisele laieneb sellest ka sotsiaalne võrgustik mõlemale poole ja uutel tulijatel võib olla vanadelegi midagi kasulikku õpetada.

Üks küsimusi tekitav koht pikaajalise taluhoidmise juures võib olla, mis saab siis, kui talu hoidja parandab oluliselt hooneid aga ei saa kohta päriselt endale. Seda saab käsitleda ka õppimisvõimalusena ja selline variant sobib eelkõige inimestele, kes veel ei tea päris täpselt, kus nad oma kodu rajavad, kuid soovivad talupidamist ja rajamist juba praktikas harjutada ja rakendada. Võimalus renoveerida talu, kus ise sees elama hakatakse ja pidada aeda, millest ise elatakse, on palju reaalsem ja efektiivsem viis õppimiseks, kui vaid koolitustel ja talgutel käimine ja raamatute lugemine. Samas ei seo sellise talu üles ehitamine inimest kohustusega kohe eluks ajaks ennast paigale seada. Võidavad mõlemad osapooled – omanik saab mingi hulga aastate pärast iga aastaga aina enam laguneva talu asemel korras toimiva talu ja hoidja on omandanud kogemuse talu üles ehitamisel. Kui hoitavat talu on hoidjal võimalik hiljem osta, siis tuleks hinnas muidugi arvestada hoidja poolt juba tehtud täienduste kui hoidja panuse, mitte ostetavaga.

Teine küsimus, mis vahel kahtlusi tekitab, on võõraste usaldamine. Rääkides talu hoida andmise võimalusest, on mulle öeldud, et ei julgeta oma talu võõrale anda, sest ei tea, kelle otsa sattuda võib ja mis ta seal tegema hakkab. Talu hoida andmisel ja võtmisel ning abilise otsimisel ja abiks minemisel on alati võimalik ja vajalik osapooltel omavahel kohtuda ja selgeks teha, kas sobitakse asju ajama. Kohtumine ja võimaluse arutamine ei kohusta veel omanikku talu hoida andma ega ka hoidjat sinna elama asuma. Kui selgub, et arusaamad on liiga erinevad või midagi ei sobi, siis on võimalik enne kokku leppimist loobuda ja kedagi teist otsida.

Millele tähelepanu pöörata?
Olles selgeks mõelnud, mida otsitakse või pakutakse, on erinevad võimalused selgemad.
Talu või maa otsija peaks mõtlema:
-kas soovid elada talus, kus juba elatakse ning abistada ja õppida talutöid või hoida või taastada üksi jäänud talu
-kui soovid üksi jäänud talu hoida, siis kas oled valmis selleks, et omanik suvitab ka seal või soovid privaatsust
-kas oled valmis hooneid remontima, renoveerima või üles ehitama
-samadele tingimustele, millele mõtleks ka ostes – kas on vaja põllumaad või aeda, naabrite olemasolu olulisus, ligipääsetavus, kas võib olla vahetamist vajav vesi kaevus, ehitamist ootav tualett väljas, elekter lahti ühendatud ja katus vihma läbi lasta või peab olema kohe sisse kolitav
-kui pikalt kavatsed tallu jääda – üheks hooajaks, mõneks aastaks, aastakümneks
-kas on oluline hilisem ostuvõimalus
-kas oled valmis renti maksma
-kindlasti on oluline omanikuga kohtuda ja veenduda, et suhted sujuvad ja tingimustest samamoodi aru saate.

Talu hoidja, ülesehitaja või abilise otsija peaks mõtlema:
-kas otsid kedagi, kes lihtsalt talul elu sees hoiaks, toimetustes abiks oleks või talu korda teeks ja üles ehitaks
-kas oled valmis ilma rendita talu hoida andma
-talu seisukorrale – kui palju hoidjal oleks vaja seal elamiseks hooneid korrastada
-kas talu on hoida anda ainult aiaga või koos suurema maaga, mida on vaja kasutuses hoida
-kas soovid ise talus suvitada ja oled nõus, et hoidja samal ajal seal elab või oled valmis hoidjale täielikku privaatsust võimaldama
-kas talu hoidja või abiline peaks vastama kindlatele tingimustele, näiteks mahedalt maad harima, mitte suitsetama…
-kui pikalt oled valmis talu hoida andma või abilist vajad, kas oled valmis ka eluaegselt talu kasutada andma
-kas hoidjal on hiljem võimalik talu osta
-oluline on kohtuda ja veenduda, et tingimustest ühtmoodi aru saate ja üksteist usaldate.

Mida teha?
Üksteist otsivad osapooled võivad kohtuda sõprade ja tuttavate kaudu infot levitades, ajalehes või raadios kuulutades, internetilistides ja foorumites. Talu otsijad võivad oma soovist teada anda meeldiva piirkonna kohaliku poe seinal ja küsida võimaluste kohta poemüüjalt või vastu tulevatelt kohalikelt. Ka kaua müügis olnud talude kohta tasub küsida, kas omanik on nõus neid hoida või rendile andma. Küsimine ei võta tükki küljest kellelgi, kuid küsimata jättes ei leia talu ega hoidjat kindlasti. Maaomanikud, kes soovivad oma maad või talu ökoküla rajamiseks või stardipunktiks pakkuda, võivad kirjutada mulle ivooglaid @ gmail.com.

Posted in Määratlemata | Sildistatud

Mõttetalgutelt

Ülevaade minu vestlusgrupi kirjapandust. Seda oleks vaja edasi arendada, äkki kellelgi on häid ideid.

Probleem:
Ühel pool on linnades palju noori, kes unistavad maal elamisest ja ise oma toidu kasvatamisest, kuid ei jõua kinnisvara osta ja ei ole kusagil toitu kasvatada.
Teisel pool on maal palju vanainimesi, kes ei jõua enam üksi oma talu pidada ja vajavad abi. Naabrid on kas samasugused vanainimesed, ära linna läinud või surnud.
Kolmandal pool on nende vanainimeste talude ümber lagunevad talud, kus talupidaja on ära surnud ja pärijad ei ole maale tulemisest huvitatud või on koht juba pikemat aega ebareaalse hinnaga edutult müügis.

Küsimused:
Kuidas soodustada sidet väiketalu pidamisel abi vajavate vanainimeste ja linnanoorte vahel?
Kuidas saada mahajäetud lagunevad talud kasutusse?

Kasud, mis kaasnevad nende küsimuste lahendamisega:
*Noortel, kellel puuduvad maa-vanavanemad, kuid kes tunnevad huvi maaelu vastu, tekib võimalus maal olla, taluelu õppida ja ise oma toitu kasvatada
*Ise oma toidu kasvatamise võimalus paraneb ka vanainimestel, kes üksi ei jõua aeda pidada
*Vanainimesed saavad oma talu edasi pidada ja need ei jää lagunema
*Sotsiaalne võrgustik nii linnanoortele kui maa-vanainimestele. Lastele maa-vanavanemad ja vanainimestele lapselapsed, kes sageli külas on või kohapeal elavad. Kõik pooled saavad end vajalikena tunda
*Vanainimestel on kellelegi traditsioonilisi oskusi edasi anda ja noortel on kelleltki õppida
*Mahajäetud talude kasutusse võtmisel tekivad naabrid ja kogukonnad, kes saavad üksteist aidata ja olla abiks ka üksi jäänud vanainimestele
*Maastikuvaated paranevad
*Külad elavnevad
*Inimesed saavad majanduslanguse olukorras paremini hakkama, kui neil vähemalt osa toidust omast käest on
*Tervisele on ka puhas toit ja talutegemised soodsad

Lahendusi:
Kontaktide soodustamiseks:
*Hooajalisteks talutegemisteks ja konkreetseteks ettevõtmisteks saab kutsuda appi talgulisi, gruppe lähimast linnast, loodusklasse, suvilised suveks perega maale, noorteorganisatsioonid, wwoof.ee ja heategu.ee.
*Lastekodust täisealiseks saades välja saadetavad lapsed taludesse, varem võivad ka juba käia. Siin on tugiisikut ka vaja. Konkreetse lastekodu kaudu suheldes, kui on mõni talupidaja valmis neid enda juurde kutsuma
*Luua infosüsteem, mis aitaks abi vajavatel talupidajatel ja maale minna soovivatel noortel omavahel kokku saada. Just väikestele taludele kui elukeskkonnale, mitte suurtele tootmistaludele. Mina lubasin uurida sellise lehekülje loomise võimalusi. Korraldus võiks olla inimlik, mitte formaalsete reeglite ja piirangutega, mis elutingimused peavad olemas olema ja mida pakkuma peab. Sisuliselt nagu uute vanavanemate adopteerimine
*Kohtumispaik peaks olema ka väljaspool internetti, sest mainitud vanainimestel enamasti ei ole internetiga sidet. Kuulutused maakonnalehtedes ja külapoe juures, tuttavate kaudu otsides, ise külas jalutades mõnda väiksesse kohta sisse astudes

Talude kasutusse võtmise soodustamiseks:
*Võtta vastu seadus, et talu pärija peab talu paari aasta jooksul kas ise kasutusse võtma või selle kellelegi isikutevahelise lepinguga kasutada andma, kes koha mahedalt korras hoiab. Lepingusse saab panna, et ei kasuta pestitsiide jms. Mitte massitootmiseks, vaid just elamiseks. Kui ei soovi ise kasutada ega ka kellelegi teisele anda ise omanikuks jäädes, on võimalik kohast loobuda. Üüri- või müügipakkumine sellise hinnaga, et keegi sinna minna ei taha, ei peaks olema arvestatav vabandus.
*Talud, millest on loobutud, anda tasuta inimestele, kes soovivad maal mahedalt talu pidada, kuid ei jõua kinnisvara osta. Vajadusel võib olla katseperiood kaks aastat, mille jooksul peaks selguma, kas inimene saab maal hakkama. Siin võib kerkida probleem, et inimene ehitab katseajal näiteks maja üles ja rajab aia ja siis otsustatakse, et ta ikka ei saa sinna jääda. Sellist asja ei tohiks juhtuda.
*Enne talu kasutusse võtmist ja ka uue omaniku katseajal keelata metsa langetamine, et talukohti ei kasutataks vaid raha tegemiseks
*Et motiveerida tühjalt kõdunevate talude omanikke neid kasutusse andma, võib kehtestada kõduneva talu maksu. See puudutaks talusid, mis seisavad aastaid tühjalt, hooned lagunevad ja aed hävineb. Keegi kommenteeris, et siis panevad omanikud hooned lihtsalt põlema. Me püüdsime leida asju, mis motiveeriks omanikke lihtsalt heast tahtest oma tühjalt seisvat kohta kellelegi teisele andma aga ei leidnud. Ringis oli üks inimene, kellel endal ka seisab suguvõsa talu juba aastakümneid tühjalt, hooned on praktiliselt kadunud, kuid suguvõsa talu ära võtmist pidas hirmus karmiks ja samas kellelegi teisele kasutada anda ka ei usaldanud, sest mine tea, mis inimeste otsa sattuda võib. Kas kellelgi on ideid, kuidas omanikke motiveerida ilma vastuseisu tekitamata?
*10 aastat tühjalt lagunenud talu, kus omanik midagi teinud ei ole, võõrandada. Igaks juhuks rõhutan, et ma pean kõigis punktides kõduneva talu all silmas neid pooleldi võssa kasvanud halle risuhunnikuid, mida remontida enam ei anna, kuid kohta oleks oluline säilitada elukeskkonnana. Mitte, et keegi pärib koheselt aastaringselt elamiskõlbuliku talu ja kui kohe sisse ei koli, siis võetakse käest ära. Sealkandis, kus mina praegu talus olen, on selliseid kohti kümneid, enamus talusid on maha jäetud või omanik surnud ja pärijad pole huvitatud. Olen selliseid kohti igal pool nii suurte teede ääres kui külade vahel jalutades näinud.

……….

Täna jälle maale:)