Kevade killukesi

K juures oldud ajal kogutud terakesi ja tähelepanekuid:

*Sisetunne ei eksi kunagi. Vahel on siiski kasulik sisetundest mööda minna, sellest võib ka midagi positiivset tulla.
* Juhuseid ei ole olemas. Väikestest asjadest, vahel hetkeotsustest hargnevad järgmised suured ja väikesed sammud ja nii moodustubki elutee.
*Kasvuhoone on väga tänuväärne leiutis. Eriti tore on seal kerge vihmaga toimetada:)
*Arbuusiseeme tuleb külvata juba veebruari lõpus potti, siis saab augusti lõpus vilja. Aprilli lõpus õitseb. Jätta ühele taimele kuni 3-4 vilja külge. Kui vili on rusikasuurune, panna ta suka sisse ja riputada sellega üles, muidu kukub taime küljest ära. Kasulik on panna arbuus ratastega kasti kasvama, et saaks jahedate ilmadega tuppa viia. Mina külvasin arbuusiseemned kasvuhoones potti alles 28. aprillil. Taimekesed tulid üles küll aga lehed söödi kohe ära.
*Kanakullide vastu aitab, kui kanade ala kohale on nöörid tõmmatud.
*Loomadel on vabapidamiseks vaja ise vesi ja söök kätte saada ja varjualusest vabalt sisse-välja ning heinamaale käia. Heinamaal või selle läheduses peaks olema puudesalu või võsa, kuhu loomad saavad ise päikese eest varju minna.
*Lihtsam on eraldada aeda loomadest kui vabapidamisel loomi aiast. Kui tahta aiast saaki ka saada, siis on oluline, et aed oleks loomadest eraldi.
*Talveks on vaja kitsedele ja lammastele männi- ja kuuseoksi koguda. Tammelehed lähevad samuti hästi. Hein meeldib neile lilleliselt ja peenelt. Hobused söövad jämedat heina.
*Kui kitsed ja lambad kokku panna, siis kits on lammastele juhiks. Terve karja liigutamiseks piisab, kui juht kaasa kutsuda.
*Põrandahari riputa seinale, siis püsivad harjased kaua korras.
*Pliidi/ahju võib sinise leegiga kinni panna, kui ei ole kollast leeki ega suitsu.
*Pesunöör paiguta maja lähedale nii, et see ei jää sageli käidava raja peale, jääb kitsede ulatusest välja ja saab piisavalt nii päikest kui varju.
*Pikad sirged ühe kultuuri põlluvaod ei ole kohe üldse minu jaoks. Teadsin seda ennegi aga kevadel sain kinnitust.
*Kastmisvesi peaks olema peenra lähedal ja peenar ei peaks veest ülesmäge asetsema.
*Peenra lähedal võiks olla puid-põõsaid, et lauspäike ei kuivataks liigselt.
*Segaviljeluseks sobivad näiteks:
– porgand + sibul, kapsas
– porgand + tomat, juurpetersell, salvei
– kapsas + seller, peiulill, saialill, sibul
– kõrvitsalised + oad
– oad + kartul, kapsas
– tomat + sibul, porgand
Porgand ei kannata tilli lähedust. Oad ei kannata sibulat. Kartulil ja tomatil on samad haigused. Tomat ei kannata kapsast.

Kitse- ja aiapidamisest

Inimesel, kes soovib ühendada kitsede vabapidamist ja aiapidamist, kuid ei jaga kitse rõõmu lillede või köögiviljataimede kui meeldiva ampsu üle, peab kogu aeg olema käepärast mõni nael ja laud, millega aeda parandada. Kitsede kõige usaldusväärsem anne on kiiresti tuvastada kõik nõrgad kohad piirdes, mis neid rohelisemast lapikesest eraldab. Mõni kits läheneb ülesandele lausa süstemaatiliselt, tehes tiiru ümber aia ja üritades iga paari sammu järel pead kusagilt läbi suruda või laudu või võrku logistada. Ja kui nad tee selgeks saavad, siis jäävadki käima. Näiteks viis K kitsed oma range pilgu all maasikaaeda, et nad tühjalt peenralt naate vähemaks sööks ja valvas ise juures, et nad maasikatesse ei läheks. Mina rohisin samal ajal maasikaid. Kui kitsed kõhu täis said ja liigselt ringi vaatama hakkasid, et kuidas ikka maasikate poolele saada, siis ajas K nad aiast välja. Aga kitsed olid saanud teadlikuks, et seal on palju rohelist ja käisid iga natukese aja tagant aia ümber luuramas. Kui peale toas söömas käimist tagasi rohima läksin, leidsin kõik kitsed aiast seest. Seda auku, kust nad kõik läbi mahtusid aga mina kindlaks teha ei suutnud, sest värav oli kinni ja ühtegi lauda kusagil lahtiselt ei ripnenud. Hiljem nägin, kuidas tall värava paokile ajas ja ennast sealt läbi surus. Praegu võib neist veel aru saada, sest vihma pole peaaegu üldse olnud ja kuigi heinamaa näeb eemalt vaadates roheline välja, tegelikult seal märkimisväärset rohelust ei kasva. Aga kitsed ongi sellised loomad, et just see, mida nad inimese arvates puutuma ei peaks, on neile kõige ahvatlevam. Näiteks sõid nad eelmine aasta aia vahelt K-l kuldsõstra põõsa pungadest tühjaks, nii et ühtegi marja ei saanud.

Ühel õhtupoolikul, kui parajasti maasikataimi umbrohumetsast otsisin, tuli K ja ütles, et näitab mulle, kuidas toimida kitsekahjustustega. Juhuks, kui ka kunagi kitsi pean. Heinamaa ääres olid ilusti kasvama läinud alõtshapuud, pungad küljes ja puha. K lootis neilt see aasta esimest korda vilja saada. Aga kitsed olid arvanud, et need puud kasvavad seal selleks, et neil oleks võimalik koort närida. K sattus peale, kui üks kits parajasti oma tütrele õpetas, kuidas see käib. Kui ta ei oleks ise näinud, oleks arvanud, et metskitsede töö. Puude tervendamiseks segas K panges kokku savi oma aia august, kus aegajalt kogunev vesi savi pehmendanud oli, värsket hobusesõnnikut ja vedelat rohelist seepi. Valget lupja oleks ka vaja olnud aga seda ei leidnud üles ja jäi ära. Segu määris paksult puutüve ümber ja selle peale keris vanad laste sukapüksid. Siduda tuleb kindlasti veniva materjaliga, muidu puu kasvades soonib nöör puu sisse augu. Kaks puud olid osaliselt paljaks kooritud ja kolmas, mis veel terve, sai ennetavalt sisse mähitud. Kitsedele ei meeldi hobusesõnnik ja roheline seep peaks bakterite vastu kaitsema. Koguseid ei oska öelda. Savi oli vast veerand suuremat pange, sõnnikut paar suurt peotäit ja rohelist seepi nii palju, kui pudeli põhja jäänud oli.

Eelnevale vaatamata on kitsed ikkagi väga meeldivad loomad:) Väga suhtlejad ja loomu poolest usaldavad. Kui lubataks, tuleks tuppa ka järgi.

Maal

Olen sel talvel praeguseks kokku kolm nädalat veetnud ühes väikeses Lõuna-Eesti talus abilisena. Läksin sinna esiteks selleks, et harjutada oma tulevase kodu tarbeks taluelu ja teiseks, et saaks linnast ära maale metsade vahele. Õnnestus leida just selline talu, millest olin unistanud: puhta looduse keskel, väike aga tegus, loomad olemas ja ainult oma rõõmuks, vesi kaevus, perenaine taimetoitlane ja valmis õpetama kõige ise tegemise kunsti. Selline tore koht õnnestus leida sõbra kaudu:)
Kõige tähtsam asi, mis ma seal siiani õppinud olen, on suhtumine, et väljaspool iseennast ei ole olemas midagi, mis oleks ületamatu või põhjus elu seisma jätta. Muidugi ma teadsin seda varem ka aga nüüd on lisaks teadmisele ka kogemus. Minu sealviibimise esimesel nädalal juhtus nii, et K-l (perenaine) tuli pang ketilõksu küljest lahti ja kukkus kaevu. Järgmisel päeval kukkus minul teine pang koos lahti tulnud ketiga kaevu. Minu esimene mõte linnainimesena oli, et helistaks mõnele naabrile ja kutsuks appi või küsiks, kuidas nemad sellisel puhul toiminud on. K aga teatas, et esiteks tuleb ümbruskonnas kõigil vesi kraanist ja teiseks on sinna jäänud ainult vanainimesed nagu ta ise. Kuna kaev on hästi sügav, ei olnud kaevuridvast mingit abi. Maaelu aga teeb inimese leidlikuks. K naelutas kaevuridva külge peenikese kuusetüve ja otsa sidus veel pika nööri. Teise otsa lõi mõned naelad. Lasi pikendatud ridva kaevu ja kiigutas seda nööri otsas ringi. Veidi aja pärast proovis ridva otsa kinnitatud rehaotsaga ka aga tollest ei olnud abi. Esimesel päeval midagi kätte ei saanud. Aga see ei ole mingi põhjus nina norgu lasta. K ütles, et hull lugu oleks siis, kui mõni loom kaevu kukuks. Natuke mõtles ja leidis siis, et tegelikult ei oleks see ka midagi väga hullu – kaevu saab tühjaks teha, ära puhastada ja uuesti täita. Järgmisel hommikul läksin kaevule vett tooma ja nägin, et K juba õngitseb seal. Pang oli juba vastu kaevuäärt ja vaja ainult välja tõsta, kett järel lohisemas.
Esimesse nädalasse jäi ka selle aasta esimeste tallede sünd nii lammastel kui kitsedel. Lammas tõi oma talled öö varjus ise ilmale, kits vajas abi. Kuna sattusin õhtusel vee viimise ringil peale, kui kits parajasti sünnitama hakkas ja K leidis, et ta abi vajab, sain talledele ise nimed panna. Nüüdseks on laudas erinevas vanuses kitse- ja lambatallesid täpselt sama palju kui kõiki täiskasvanud loomi kokku ja ühel kitsel on veel pojad tulemas. Minu soov tulevikus ka ise paari kitsekest pidada on seal ainult kinnitust saanud. Kitsetalled kuuluvad maailma kõige armsamate olevuste esiritta ja täiskasvanud kitsed on igaüks omamoodi iseloomuga ja üldiselt meeldivad tegelased. Kuna esimesena poeginud kitse eelmise aasta pojad olid temaga karmilt ümber käinud, ei lase ta seekord poegi enda juurde sööma ja neid tuleb väljalüpstud piimaga lutipudelist toita. Söömise ajal väljendavad talled erilist heameelt sellega, et sabajupp käib hästi kiiresti edasi-tagasi. Esimesed talled on juba nii suured, et uudishimutsevad julgelt ringi, üritavad igale poole pugeda ja püksisääri närida. Teise kitse üksik talleke on noorem ja natuke emmekas veel, tema pääseb vabalt emapiima ligi (samuti sabajupi lehvides) ja piilub areldi emme selja tagant teiste tallede tegemisi.
Lamba kääridega pügamisest jäin seekord ilma, selle jõudis K ära teha sel ajal, kui linnas käimas olin. Villa sain puhastada ja kraasida, järgmine kord loodan vokiga ketrama õppida. K näitas mulle enda kootud lambavillast rohkete mustritega riideid. Loodan ka niimoodi kuduma õppida. Vill oli hästi paksult heinapudi täis ja ühe villatutsaka puhastamine võttis hirmus palju aega. K mõtles, et mismoodi küll vanasti vill puhtaks saadi või lambad puhtana hoiti. Soojal ajal saab lambaid pesta aga praegu külmaga ei saa. Ja välja mõtles – pani heina neile kastiga põrandale. Enne oli söögikoht neil latriseina küljes ja nad ronisid sinna peadpidi sisse nii, et heinaseemned kaelale pudenesid. Tema ei püganud lammast päris paljaks, natuke villa jäi ikka selga ka. Kui ma esimest korda seda lammast laudas nägin, mõtlesin, et uus noor lammas on toodud:) Siis tuli meelde, et villakuhi oli ju majas.
Ükspäev K avastas, et pestud kraasimata villa on oluliselt lihtsam kedrata kui pesemata kraasitud villa. Kuigi pesemata villa peetakse paremaks. Ja veel kraasimata vill läkski pesemisele. Kraasimise juurde jõudsime ikkagi tagasi ka pestud villaga.
Kolmandal seal oldud nädala täitus mu ammune unistus – sain magada põhumadratsil. Enne olin maganud kõvale voodile pandud tekikuhjal. Tõin päeval saunast suure koti maherukkipõhku (esmaklassiline ehitusmaterjal:)), K leidis, et sellest on vähe, too teine kott veel. Madratsiümbriseks õmblesin kokku suure tüki linast kangast. Toppisin siis õhtul põhku madratsikotti, hästi hoolikalt, et ikka korralikult täis oleks ja ei jääks kuskile auke. Poole ühest põhukotist toppisin madratsisse ja madratsit voodile tõstes avastasin, et voodi on nüüd mulle nabani. Võtsin osa põhku välja, raputasin madratsi ühtlasemaks ja õmblesin otsa kinni. Magama minnes mõtlesin alul, kui palju majaseina sellest põhust saaks ja seejärel, et põhumadratsid on ülehinnatud – ei ole üldse mugav. Järgmistel öödel oli juba mugavam, sest madratsi kõrgus vähenes üsna kiiresti ja iga õhtu soputasin ta üle. Kindlasti oli mugavam kui enne põhumadratsit sama voodi peal magada. Kunagi tahan teha ka sellise madratsi, kus on hein ja heinamaa lilled sees:)