Anastasia kokkutulekust märtsi alguses

Olen siiani võlgu ülevaate märtsi alguses toimunud Anastasia kokkutulekust, kus teemaks oli külade unistused. Toimus see 2.-4. märtsil Võrumaal Haanja vallas Rogosi mõisas.

Väljas oli talviselt lumine, kuid päike paistis soojalt ja Facebookis kirjutati, et Pärnumaal olla lumikellukesed lahti. Võrumaal oli ikka päris sügav talv.  Lapsed käisid lähedal mäel kelgutamas.

Suurem osa tulla plaaninutest siiski kohale ei jõudnud. Oli vaikne nädalavahetus ja saime rääkida asjadest, mis endal hingel, muretsemata väljakuulutatud kava pärast.

Leidsime, et nö tehislikult ökoküla rajada on väga keeruline ja tõenäoliselt ei ole tulemus vähemalt konkreetsete inimeste jaoks kestev. Lähenemisega, kus elukohta valitakse selle järgi, et seal on ökoküla või küla plaan, võib tekkida ja püsida ökoküla kui organisatsioon, kuid nii ei kujune põliskodud. Inimestel on tore sellistes külades mingi perioodi elada, õppida ja kogemusi koguda ning seejärel kuhugi mujale edasi liikuda. Küla kui organisatsiooni jaoks võib mingist küljest elanike liikuvus ja vahetumine samuti kasulik olla. Kuid juured nii alla ei kasva ja kodud on pigem peatuspaigad, kui järeltulevatele põlvedele mõeldes rajatud.

Eha Metsallik soovitas kunagi, minge sinna, kus tunnete, et on teie koht ja leiate, et sinna on kogunenud või kogunevad sarnased inimesed. Oma kogemustest tean, et seda soovitust on samuti raske järgida. Linnas elades on igal kevadel metsik soov KOHE PRAEGU maale saada ja aeda rajada, igal talvel vaevab kahetsus, et pole oma aia köögivilju, suvi linnas ei vääri üldse kaalumist ja sügisõhtud pole maal tähistaeva all pooltki nii pimedad ja porised kui linnas.  Selliste kaalutlustega ei malda ju oodata ja otsida seda oma kohta, sobib kõik, mis kätte saab. Teiselt poolt tahaks kangesti, et ümber oleks toredad inimesed, kellega arvestatava tihedusega näost-näkku suhelda saab. Üksi metsas elades võib hakata linn ahvatlev tunduma juba üksnes seetõttu, et tänaval näeb inimesi. Otsestest suhtlemisvõimalustest rääkimata.  Siis võib jälle tekkida kiusatus kolida kuhugi, kus on toredad naabrid või vastuvõetava tihedusega asustus läheduses, hoolimata sellest, kas koht endaga kokku kõlab. No ja siis tahaks veel luua paremat maailma ehk ikka ökokülasid tekitada ja selleks on jälle vaja oma tingimusi, olenevalt, mis sorti ökoküla ja eluviisi soovitakse. Ruumi naabrite jaoks, tuult või vett või päikest energia tootmiseks, ehitusmaterjale koha peal, aiapidamiseks sobilikku mulda, omavalitsuse koostöövalmidus ökoküla rajamisel…

Tulevast kodu võib valida igaühe alusel neist soovidest või ka kõiki kolme korraga arvestades, kuid kui koht endaga kokku ei kõla, siis püsivalt sest välja midagi ei tule. Pigem on lootust, et kõik need soovid saavad ootamatult aja jooksul täidetud kohas, kus neist ühtegi kohe nähtaval olla ei pruugi, kuid kus on oma kodu tunne.

Oma koha äratundmine võib võtta aega ja seal olemasolevasse kogukonda sisseelamine või uue kogukonna kasvatamine võtab veel palju rohkem. Seal võib olla inimesi, kes haakuvad ideedega ja selliseid, kes üldse ei haaku, maaomanikke, kes on valmis oma maad müüma või ise tagasi tulema või ajavad hoopis muud asja, aja jooksul võib tulla inimesi juurde ja teisi ära minna. Kuid kokkuvõttes on tulemus püsivam ja põliskodu rajamise tõenäosus suurem.

Võtsin kokkutulekule oma paar aastat tagasi kirjutatud küla kujutluse kaasa. Iga kord seda lugedes tunnen, et sellised külad Eestis kindlasti kujunevad. Kuid kokkutulekul juhiti mu tähelepanu sellele, et kujutluses ei ole eriti sees mind ennast ega minu kodu. Üle lugedes leidsin, et ongi sõnastus selline, nagu oleks küla kusagil minust eemal. On küla, mida võib elavalt ette kujutada, kuid kas ma ise ka seal elan, ei ole nii väga kindel. Alustasin kokkutulekul uue unistuse kirjutamist, seekord konkreetselt oma kodust ja oma suhetest ümbritsevaga, nagu kirjutaks kirja ja tutvustaks oma elu kaugel elavale sõbrale. Hiljem olen kirjeldust tasapisi täiendanud.

Mõtisklesime, mis on minu (igaühe enda) roll harmoonilise elukeskkonna loomisel. Küsimusest kerkis teine, kas harmooniline elukeskkond on juba olemas või alles lood seda? Ja kas tahad pigem elada sellises keskkonnas või aina luua, teadmata, millal valmis saab? Mai-Agate Väljataga soovitab öelda, mulle meeldib… Sõnastasime küsimuse ümber nentimiseks, mulle meeldib harmooniline elukeskkond. Selle peale hakkasin vihikusse lillekesi joonistama, tekkis tahtmine ümbrust kaunistada:) Uude koduunistusse sai mulle meeldib palju kordi sisse.

Toodi ka välja, et üks olulisemaid asju elus on õppida iseenda nahas elama. Seda ei õpeta keegi, kuid sellest ei pääse hetkekski. Ise on vaja õppida, mida millal kui palju süüa, kuulata oma organismi rütme, mõelda oma mõtteid, mitte lasta mõtetel ennast mõelda…

Lahkudes käisime mõisa perenaise talus loomi vaatamas:) Kokkuvõttes oli väga kosutav ja mõtteainet pakkuv nädalavahetus.

Advertisements

Unistused piltides

Eelmisel nädalavahetusel toimunud külaunistuse laagri pildid on valminud:) Rohkem pilte saab näha Facebookis Anastasia-Eesti grupi lehel.

All on minu kujutlus külast ja kodust, kus soovin elada. Pilte ringis teistele tutvustades öeldi, et minu küla pildil kujutatuga sarnane koht on tegelikult olemas. Homme lähen sinna uudistama:)

Loodan, et need pildid on julgustuseks kõigile, kes arvavad, et kuna nemad väidetavalt kohe üldse joonistada ei oska, siis pole mõtet proovidagi seda unistuse selgitamise tehnikat kasutada. Mina ka ei oska, aga joonistan ikka, ei vaeva ennast realistlikkuse ega kunstipärasuse püüdlemisega ja naudin protsessi. Oma mõtete pildiliselt väljendamine on hiljem toeks unistuse elavdamisel.

Fotode autor on Kaarel Kaldre.

Juba esmaspäeval algab e-kursus “Kuidas unistada nii, et unistused täituvad?”. Kui Sul on unistus, mida oled hinges kandnud, kuid pole julgenud või osanud selle täitumise suunas kindlalt astuda või on alati midagi vahele tulnud, siis kursusega liitumine on Sinu võimalus nüüd kohe otsustada see unistus täita:) Täna kirjutas mulle inimene, kes liitus kursusega juba väga varakult ja ütles, et kuu aega tagasi olnud kolmest unistusest on üks nüüdseks täitunud ja teine kohe täitumas. Otsustamine on võimas asi.

Suguvõsa raamat

Suguvõsa raamat on raamat, milles on kirjas suguvõsa lugu. Seda võivad koostada mitu põlvkonda, järeltulijad saavad jätkata vanemate alustatud raamatut. Suguvõsa raamatu koostamine on üks osa põliskodu rajamise protsessist.

Nädalavahetusel toimunud külast unistamise laagris arutasime muu hulgas, kuidas suguvõsa raamatut koostada. All on ülevaade ideedest.

Laagris joonistasime oma unistuste kodusid. Mina joonistasin küla ka. Pildid on siin 🙂

Suguvõsa raamatu sisu

*oluline on kirjutada nii positiivsest kui negatiivsest. Mitte ilustada raskusi, olla aus ja julge. Ilukirjast ei saa järeltulevad põlved õppust võtta, et paremini elada. Suguvõsa raamatut ei tehta avalikult jagamiseks ja selleks, et teised saaks näpuga näidata, kuidas keegi on elanud. See on ainult endale ja oma järeltulijatele minevikust õppimiseks, et oleks põhi, millele tulevikku luua. Suguvõsa raamatu koostamine ja kellegi teise omasse panustamine võib olla tervendava mõjuga. Selle läbi õpid tundma oma juuri, sidemeid, see puhastab eelarvamusi, pingeid, õpid nii ennast kui teisi paremini tundma ja mõistma, saad võimaluse näha suguvõsas korduvaid mustreid ja neid teadlikult muuta;

*võib lasta elusolevatel esivanematel ja sugulastel kirjutada, mida nad tahaks tulevastele põlvedele öelda;

*võib ise iga esivanema ja sugulase kohta kirjutada, mida temast tead, temalt õpinud oled, kuidas elas, milles eeskujuks oli. Enda kohta niikuinii ise, kuid endast võib lasta ka teistel kirjutada, mida võibolla ise ei näe;

*sisaldab nii pilte kui tekste, ehk ka joonistusi näiteks talust, kui pilti enam pole, sugupuud;

*küsimusi elusolevatele sugulastele ja endale:

-Mis on Sulle elus oluline olnud?

-Mis on Sind õnnelikuks teinud?

-Mida oled raskustest õppinud?

-Kuidas oled igapäevaselt elanud? Vanemate inimeste puhul mineviku eluolu meenutused, noorematelt lapsepõlve mälestused. Tulevikus on järeltulijatel huvitav lugeda, kuidas kunagi elati. Sh, millistes kodudes on elatud, kuidas asjad on korraldatud olnud, igasugused pisidetailid, kasvõi ühe päeva või nädala või aasta kirjeldus üldvaates. Siia juurde võib panna pilte ja joonistusi.

-Milles tugev oled, millega oled tegelenud, mis töid teinud, mis hobid olnud? – aitab järeltulijatel mõelda oma võimalikele annetele, mis pärilikult võivad olemas olla ja mida tasub tugevdada.

-Mälestused oma esivanematest, mis nemad oma varasemast elust on rääkinud?

-Inimesed ja sündmused, kes ja mis on Sind elus oluliselt mõjutanud, suunanud, tõukeid andnud?

Tehniline teostus

*võib olla Sinul ja abikaasal kummalgi oma suguvõsaraamat või ühine. Oleneb, kelle jaoks seda rohkem teha. Enda jaoks on tehniliselt lihtsam, kui kumbki teeb oma, kuid laste ja eriti lastelaste ja järgnevate põlvede jaoks on vanemad üks perekond ja nende esivanemad samuti.

*võib teha raamatu või arhiivina.

Raamatu puhul on oluline arvestada, et see saab kiiresti täis ja siis on vaja uus võtta. Kasulik oleks algusest peale arvestada näiteks üks raamat ühe suure suguvõsaliini jaoks või jagada muud moodi teemadeks, et konkreetse liini või teema kohta uurides ei peaks kogu mingiks ajaks suureks kasvavat raamatute pakki läbi lappama. Teemade kaupa jagades võib andmeid erinevates raamatutes korrata, näiteks võivad olla piirkondade raamatud – nt Lõuna-Eesti suguvõsa raamat ja saarte suguvõsa raamat, kui on nii olnud suurelt jaotunud, omavahelised sidemed korduvad mõlemas raamatus.

Arhiivi koostades tuleks arvestada, et paberid püsiks kindlalt koos ja ei lendaks kukkudes laiali. Trükitud lehtedel võib olla iga lehe servas näiteks liini nimetus, et laiali minnes saaks jälle kokku panna.

Arhiivi lehed saab köita nööriga läbi serva aukude. Kindlasti peab jääma võimalus lehti juurde lisada. Klõpsuga kaaned ilma köitmata ei ole piisavalt kindlad lahtiste lehtede koos hoidjad;

*nii kirjutamisel kui printimisel on oluline arvestada, et tint ei tuhmuks paari aastaga ega valguks märjaks saades kohe laiali. Käsitsi kirjutades sobib korralik pastakas;

*paber võiks nii printimisel kui raamatus olla tavalisest paksem, säilib paremini:

*formaat võiks olla selline, mis mahub enamasti kotti, näiteks A4 või A5;

*kaunistatud seest ja kaunid kaaned;

*kindlasti on oluline jätta paberil ruumi nii tänapäeva sugulaste laste ja liitude jm andmete lisamiseks kui avastatud uuteks kauge mineviku liinideks, mis võivad tänapäeva välja jõuda;

*piltide juures kindlasti märkmed, kes, mis, kus, millal, teadaolev taustainfo;

*sugupuu kirjed ja pikemad meenutused võiks olla eraldi, on liine lihtsam jälgida ilma iga kord pikki tekste lappamata ja tekste lugedes konkreetsele isikule keskenduda. St ühes arhiivis eraldi terviklike osadena või raamatutes üks raamat sugupuu jaoks ja teised tekstideks;

*elusolevatelt sugulastelt kirjutamist paludes on erinevad võimalused. Võib lasta

-oma käega otse raamatusse kirjutada

-eraldi paberitele käsitsi kirjutada ja need kokku koguda

-e-mailiga saata küsimused ja vastused

-külastada isiklikult vanemaid sugulasi ja nende jutt ise kirja panna

-korraldada suguvõsa kokkutulek ja seal mõttetalgutena ühiselt suguvõsa ajalugu selgitada ja kirja panna – saab kiiresti suure hulga infot kokku ja hiljem meelde tuleva aja jooksul lisada. Igaühelt eraldi vastust oodates võib üsna kaua minna

-käsikirjalised tekstid panna nii nagu on või kirjutada ilusa selge käekirjaga ümber.

Käsikirjas tekste kogudes tuleb mõelda, kas sama raamatut on hea kõigile kätte anda – kuidas on kirjutajate omavahelised suhted, kas teiste sugulaste lugemise võimalus võib pärssida kirjutamise avameelsust või mõjutada mälestusi, mida muidu oma mälust oleks kirjutanud…

Elektrooniliselt kogutud tekstid saab kirjutajate loal saata kõigile sugulastele, kes soovivad ka sarnast raamatut teha. Käsitsi kirjutades ei jõua igale soovijale pikalt kirjutada, umbes 5. küsija juures muutub ehk tüütuks ja jutud võivad muutuma hakata. Samas need, kes ei taha kõigiga jagada, saavad ainult konkreetsetele küsijatele oma tekste anda.

Käsikirjas kogutud tekstid võib samuti trükkida ja printida – siis on kõik erinevate käekirjadega kirjutatu loetav ka lastele ja neile, kes ei viitsi peenikest või keerulist käekirja lugeda, lisaks säilib topelt kindlamini;

*sugupuu:

-võib olla joonistatud suurele tapeedirullile, saab säilitada rullis või seinale panduna

-võib olla joonistatud peenikeselt raamatusse

-võib olla lahti kirjutatud kindlas järjekorras kirjetena, näiteks

liin Maasikas

Mari Maasikas, eluaastad

sünnikoht, elukohad, surmakoht

vanemad

abikaasa(d) Jüri Maasikas

lapsed Malle Vaarikas (sündinud Maasikas), Kalle Maasikas

muud teadaolevad andmed lühidalt, nt amet, mille poolest mäletatakse

Järgmiseks kirjeks

Jüri Maasikas

samad punktid

edasi lapsed

Malle Vaarikas (sündinud Maasikas)

abikaasa Jaan Vaarikas

jne liinide kaupa, et oleks selgesti järgitav. Kui üks liin jõuab tänapäeva, siis algab teine liin jälle kaugelt minevikust. Või vastupidi, algab tänapäevast, kuigi vähestest teadaolevatest esivanematest suure hulga elusolevate ja jätkuvate sugulasteni on lihtsam jälgida.

Malle ja Jaani lapsed ja lapselapsed…

kui need tänapäevas, siis edasi Kalle liin algusest tänapäevani…

eraldi liin Vaarikad enne Malle ja Jaani lapsi, kindlam on viimased ka lühidalt korrata, on selgem.

Sugupuu võib olla väga suur ja lai ja võib olla kitsas ja selge. Oleneb, kui laialt tahad infot edasi kanda. Võib kirja panna ainult vanemate ja lastena või koos kõigi suguvõssa abiellunute õdede-vendade liinidega, mis on ka omad energiad kaasa toonud.

Lihtsa kitsa liini näide võib olla:

Sina, Sinu õed vennad lühidalt mainitud

Sinu vanemad, nende õed vennad mainitud

Vanemate vanemad

jne ilma õdede-vendade tänapäeva jätkuvaid liine lahti kirjutamata

Sellist kitsast liini on lihtsam koostada suunaga tänapäevast minevikku. Kitsas liin on lihtne koostada, kuid raskendab järeltulijatel soovi korral oma sugulaste leidmist.

Võib olla mitut moodi, nii suure joonisena kui lahti kirjutatuna, mida rohkem, seda kindlamalt info säilib.

Sugupuu koostamisel on tohutult palju abi www.geni.com lehest. Seal on inimesi, kes pühendunult kaevavad välja suguvõsa andmeid ja nii võib tänu kaugete elusolevate sugulaste tehtud tööle saada teada terveid suguvõsaliine, millest ise ei teadnud. Kõigi lisatud sugulaste juba tehtud sugupuud haagitakse Sinu puu külge ja nii see kasvab. Selline mahukas sugupuu on hea lapsenimede allikas:) Mina olen kõik nimed, mida elu jooksul olen mõelnud, et võiks oma lastele panna, sugupuust hiljem üles leidnud. Samuti on sugupuu abiks põliskodu rajamisel, et esivanemaid sinna nimepidi kutsuda ja neile puid istutada.

Geni lehel koostatud puu on mõistlik paberile ümber kirjutada ja täiendustel silma peal hoides pidevalt andmeid ümber tõsta, et näiteks interneti või elektri kadumisel või lihtsalt lehe kinnipanemisel sugupuu info kaotsi ei läheks.

Lisainfoks

Oma suguvõsa tundma õppimisest ja mustrite tervendamisest on pikemalt kirjutanud Anatoli Nekrassov raamatus „Suguvõsa. Perekond. Inimene“.

On ka Rebecca Linder-Hintze raamat „Tervenda oma perekonnalugu“.

Sama tekst on ka Anastasia.ee lehel http://anastasia.ee/raamatud/suguvosa-raamat-ehk-perekonna-kroonika/

***

Koos unistamine on võimas kogemus, mis aitab unistustel selgineda ja edasi liikuda.  Liitu esmaspäeval algava e-kursusega “Kuidas unistada nii, et unistused täituvad?”  ja tule aita oma unistustel täituda 🙂 

Põliskodust

Mina unistan põliskodust. Sellisest, kus juured sügavale maa sisse ajada ja kus järgnevad põlvkonnad edasi elavad.

Siiani oli selle unistuse juures üks väike aga. Et kui ei ole sellist kohta, kus juba sugulased ees on elanud ja rajanud, kas siis midagi värskelt rajatut saab pidada põliseks ja loota, et järeltulijad tahavad elada seal ja mitte kusagil mujal jälle uut rajada või hoopis rändama jääda. Minu poolest pole vahet, kas tallu jäävad järeltulijad on järgmine või ülejärgmine või üleülejärgmine põlvkond. Ja kui on üleülejärgmine, siis vahepealsetel on ju võimalus mujal rajada. Aga ikkagi, et kas see on siis kohe algusest peale põliskodu või on pisike lootus selleks millalgi mõnesaja aasta pärast kujuneda asjaoludel, mis minust ei sõltu.

Põliskodu unistus on inspireeritud Anastasia raamatutest. Anastasia järgi on peamine, mida vanemad saavad laste jaoks teha, luua neile ruum, milles nad kasvavad. Põliskodu on selline ruum.

Minu meelest ei olnud raamatutes seda alustamise ja põlisuse vastuolu aspekti ammendavalt käsitletud. Paar päeva tagasi sain kätte sarja uusima osa, X raamatu pealkirjaga “Anasta”. Olen lugemisega umbes poole peal. Ja kuigi vähemalt esimeses pooles vist siiski ei ole seda probleemi probleemina mainitud, on selle lahendus lahti seletatud:)

Varasemates osades jäi mulle mulje, et põliskodu käsitletakse kohana, kus kas on juba suguvõsa elanud põlvest põlve või mida luuakse selleks, et seal põlvest põlve elataks. X raamatus on sisse toodud uus vaatenurk – põliskodu kui suguvõsa koondamise koht:)

Ehk siis rajades põliskodu saab rajaja oma aja jooksul laiali hajunud suguvõsa eelnevad ja tulevased põlvkonnad seal kokku koondada. Selleks pole vaja mingeid salapäraseid ebareaalsusi, milles Anastasia raamatuid sageli süüdistatakse. On vaja istutada lahkunud sugulastele oma puudesalu, iga pikaealist puud istutades konkreetsele sugulasele mõeldes ja kutsudes teda sinna elama. Puid istutatakse meil juba üsna levinult ka vastsündinud lastele hingepuuks ja platsentale tänuks. Või seostatakse hiljem mõttes alati istiku kinkija või istutanud inimesega.

Olen viimasel paaril aastal geni.com lehel oma sugupuud koostanud. Aegajalt lisab keegi kauge tundmatu sugulane minu puusse terve suure uue haru, millest ma enne midagi ei teadnud. Näiteks oli mure, et vanaema ei tea midagi oma esivanematest enne oma emaema. Nagu oleks tühja koha pealt tekkinud praegune liin. Hiljuti selgus see liin kuni 18. sajandini. Saime teada, et Padosepa Hindi ja Katri järeltulijad, kellest üks, Mihkel, sündis 1769, elasid  ligi 200 aastat ühes külas Võru mõisa piirkonnas Põlva kihelkonnas. Võimalik, et ka eelkäijad. Ja esimene selles liinis mujal sündinu, minu vanaema vanaema, sündis Rõuge kihelkonnas, tema ema oli ka sealt:)

Veel saime niimoodi pooljuhuslikult teada, et minu vanaisa isal oli viis õde, üks ilusama nimega kui teine. Kõik nimed, millest kunagi lapsena või hiljem olen unistanud, et paneks oma lapsele, olen sugupuust üles leidnud. Mõni nimi, mille taga olevast inimesest ma enne midagi ei teadnud ega tea nüüdki peale nime, eluaastate ja ümbritsevate nimede, tõmbab kuidagi eriti tugevalt.

Ma ei jõua nii palju lapsi saada, et kõik kutsuvad nimed kasutusse võtta, aga oma puud nad saavad:) Ja ma arvan, et praeguseks nad juba teavad, et võivad minu talus elada.