Õpistiilist ja raamatutes märkmete tegemisest

Tegin kevadel õpistiili testi ja sain teada, et olen visuaalne õppija. Teadsin varemgi, et lugemine on minu jaoks kuulamisest sageli kasulikum, kuid ei teadnud, et ümber kirjutamine ja värviliselt alla joonimine nii drastiliselt häid tulemusi annavad. Kes oleks võinud arvata, et isegi matemaatika reeglite ja näidisülesannete enne testi lihtsalt ümber kirjutamine annab tulemuseks testis maksimumpunktid? Mina küll mitte.

Õpistiili testi saate soovi korral teha näiteks siin. Testi järel on ka soovitused paremini õppimiseks.

Inimesena, kes on terve elu raamatuid pühaks ja raamatusse kirjutamist pühaduse teotuseks pidanud, avastasin, et värviliste pliiatsitega raamatus märkimine aitab oluliselt loetut meelde jätta ja seostada. Olen alati halva pilguga vaadanud, kui raamatukogust võetud raamatutes märkusi olen leidnud. Teise inimese mõttekäike on küll huvitav jälgida selle põhjal, mida ta alla on jooninud ja mida kõrvale kirjutanud, kuid ainult tuttavate puhul ja ainult juhul, kui see raamat minu enda jaoks oluline ei ole või mul oma raamat olemas on. Ma ei suuda keskenduda enda jaoks olulise leidmisele, kui raamatus on kellegi teise märkmed ja joonimised. Tähelepanu läheb automaatselt märgitud kohtadesse ja muu jääb kõrvale. Ise olen siiani ainult isiklikes raamatutes kas teinud hariliku pliiatsiga servale väikseid jooni olulistele lõikudele tähelepanu tõmbamiseks või kirjutanud ümber. Viimast küll kahetsusväärselt harva, sest see eeldab eraldi aja võtmist lihtsalt lugemise asemel.

Peale oma õpistiili soovituste lugemist otsustasin mõningase sisemise võitluse järel, et hakkan Piiblis värvilisi märkmeid tegema. See tundus ühest küljest väga hirmsa mõttena, samas olin netis näinud pilte tihedalt täis joonitud Piiblitest, mida ilmselt üsna edukalt kasutati. Teoreetiliselt peaks Piiblit iga päev natuke lugema ja loetu üle mõtisklema, kuid natukese haaval üldse millegi lugemine on mulle loomuvastane ja ma ei ole eriti suuteline seoseta kildude üle konstruktiivselt mõtisklema. Seepärast lugesin pigem korraga palju ja harva, nagu juturaamatut. Niimoodi lugedes leiab küll inspireerivaid kohti, kuid üldist pilti ja palju seoseid ei teki. Olles otsustanud hakata joonima, läksin otsima selleks eraldi väikeseformaadilist Piiblit. Seda ma ei leidnud, leidsin hoopis suure illustreeritud vanas kirjakeeles Piibli, mida otsustasin joonimisest säästa, ja võtsin joonimiseks kasutusele varem olemasolnu. Katsetasin alguses erinevaid värve taga lühendite loetelus, et näha kas nii õhukesest paberist lekib tint läbi ja paistab teisele poole. Leidsin, et ainult geelpliiatsite kollase erinevad toonid ei paista peaaegu üldse läbi ja kasutasin esialgu ainult neid. Aga kollase niigi kiiresti tühjeneva kolme tooniga piirdudes ei saa eriti palju teemasid esile tuua. Tasapisi läksin järjest julgemaks ja praeguseks on mul 12 värvi finelinereid kasutusel, millest üllatuslikult ükski ei leki, kuigi tumedamad paistavad läbi küll. Selgus, et teksti vastas on läbi paistmine palju nõrgem kui lühendite nimekirjas, mille teisel küljel on tühi valge ala. Ja enamasti on teisel küljel niikuinii samuti joonitud.

Olles nüüd natuke juba jooninud, on selgelt näha, et lõikude teemade kaupa värviliselt esile toomine aitab palju paremini seoseid luua, läbivaid teemasid ja korduseid märgata. Sageli on ühel leheküljel üks värv domineeriv. Ja joonimine aeglustab lugemist nii palju, et enamasti üle paari lk korraga ei loegi. Igaks juhuks panen joonitud koha vastu pehme paberi, et värv vastaslehele ei läheks. Finelinerid ei ole siiski kunagi kõrvallehele ega katsudes sõrmele värvi andnud. Geelpliiatsid küll annavad, kuid paberiga kuivavad ilusti.

Teistesse raamatutesse ma ei ole veel värve lasknud. Rohkem alla joonima olen küll hakanud, mitte lihtsalt lõikude kõrvale kriipse enam teinud.

Kuidas teie kõige paremini õpite? 

PS. Täna õhtust algavad Koduõppe suvepäevad Setumaal:) Lähem info siin.

Advertisements

Keeleõppest

Ma ei ole nii kaua siin midagi kirjutanud ja peas keerleb nii palju postitusi, et ei oska kusagilt konstruktiivselt alustada. Seepärast teen nüüd mõned kiired postitused teemadel, mis muidu tavapärast pikemat mõtete kogumist ootama jääksidki.

***

Lubasin talvel, et tuleb postitus hispaania keele õppimisest. Kroonilise sadat asja korraga tegijana olen vahepeal lisaks hispaania keelele võtnud ette ka itaalia, prantsuse, kreeka ja rootsi keele. Esimesed kolm pakuvad üksteisele kenasti vaheldust kinnistades samas vastastikku juba õpitut. Kreeka keele õpe jäi kahjuks juba keset esimest õppetundi soiku, sest süsteem ei pakkunud kreeka tähestikku ja ilma selleta vastust õigeks ei lugenud. Nii ei saanudki süsteem teada, et Kreekas viibinuna oskan ma tegelikult (väga) natuke rohkem kui alpha öelda. Kasutan www.duolingo.com keskkonda ja olen sellega väga rahul, kui kreeka keele osa välja arvata. Teistel keeltel on küll siiani kõigil vastuse kastikese kõrval selle keele eritähtede valimise võimalus olnud. Rootsi keele lisasin kõige hiljem puhtalt igavusest ja viitsimatusest teiste keeltega edasi liikuda ja olen seda ainult üks kord avanud. Mulle meeldib Duolingo juures, et neil on välise motiveerimise tugi hästi paigas:) Keskkonnaga liitudes tuleb endale seada eesmärk, mitu minutit päevas nende juures õpid. Õppetunnid on jagatud nii, et iga jupi eest saab 10 punkti, iga 10 punkti järel käib kõll ja öökull õnnitleb õppijat hea töö eest:) Kogutud punktide eest saab osta lisatunde. Iga natukese aja pärast teatatakse, mitu protsenti keelest nüüd valdad. Protsentide määramise loogikast ma ei ole veel sotti saanud. Innustatakse iga päev oma seatud ajalist eesmärki täitma, pakkudes järjestikuste päevade rea eest jälle punkte, kuid neid saab nii vähe, et ma pole selle nimel pingutanud. Lihtsalt järgmisele tasemele jõudmise eest saab rohkem.

Enne Duolingoga liitumist arvasin, et prantsuse keelt on kõige raskem õppida, kuid selgus, et prantsuse keele õppetundides on võimalik üsna jõudsalt edasi liikuda ilma eelnevat kordamata, samas kui hispaania keele õpe jäi tükiks ajaks seisma, sest ilma eelnevat uuesti läbi tegemata ja üles kirjutamata ma ei saanud enam millestki aru. Prantsuse ja itaalia keeles ma ei ole midagi korranud ja peale ühe korra märkmeid teinud ja olen jõudnud hispaania keelega numbriliselt samale tasemele. Isegi peale kuu pikkust pausi on võimalik itaalia keele tundidega edasi minna ilma eelnevat vaatamata. See sõltub tõenäoliselt kursuse koostamisest. Kursuseid koostavad seal tavalised inimesed, jupike ühelt, teine teiselt. Tundub, et hispaania keele kursus on senistest lihtsalt kõige põhjalikum ja läks kohe raskemate teemade juurde. Prantsuse keeles sai üsna kopsaka protsendi üksnes viisakusväljendite eest.

Hetkel on seis selline:

Itaalia keel tase 7, 23%, läbitud 18 õppetükki + 2 boonustundi. Viimati läbisin ametite teema, kus ameteid oli küll väga vähe. Järgmiseks tuleb majapidamise tund.

Hispaania keel samuti tase 7, kuid 11%, läbitud 12 õppetükki, pooleli majapidamise ja aja juures.

Prantsuse keel tase 6, 23%, läbitud 12 õppetükki, viimati oli olevik 1.

Rootsi keel tase 2, 5%, läbitud 3 õppetükki, järgmiseks on toit.

Korralikult õppimiseks on muidugi vaja märkmeid ka teha. Jõuan kindlasti selleni ka. Millalgi. Ainult, et see võtab palju rohkem aega kui lihtsalt 5 minutit siin ja seal järgmine õppetükk läbida. See eeldab planeerimist ja erinevate keelte jaoks eraldi kaustikute sisse seadmist ja nende mitmeks päevaks mujale minnes kaasas kandmist, mis kõik ei tundu praeguses etapis väga ligitõmbav. Ma ei hakka ka lähiajal reisile minema ja keegi ei ähvarda mind eksamiga, mistõttu jätkan vanaviisi kuni saan.

Internetis õppimise miinuseks on, et hääldus jääb unarusse. Duolingos küll kuuleb hääldust ja põhimõtteliselt on võimalik ise järele hääldada, aga see ei ole ikka sama, mis reaalse inimesega otse suhelda. Samas jälle minu keeleõppe peamine mõte ongi pigem lugemisvõimaluste avardamine, mitte mujale tööle minemine või reisimine. Mistõttu ma ei kurda.

Lisaks Duolingole õppisin hispaania keelt veidi aega ka http://www.thelinguist.com/ abil. See on vist suunatud tõsisemale õppijale ja ei panusta välisele motivatsioonile. Minul jäi selle kasutamine pooleli, sest õppetundide ebaselge eristamine oli frustreeriv. Seal jooksevad ülesanded pidevalt ees, ääres on kirjas, kui palju on õppetüki lõpuni aega. Ja siis järsku märkad, et oled oma teadmata sujuvalt järgmises õppetükis ja selle lõpuni on jälle aega. Kulutasin seal korraga üsna palju aega, et mitte keset õppetükki pooleli jätta. Duolingo on selles osas tore, et seda saab kasvõi hommikul enne välja minemist 5-10 minutit teha ja edu tunda.

Aegajalt olen vaadanud ka Butterfly Spanish videosid hispaania keele õppimisest, näiteks https://www.youtube.com/watch?v=BQOPSJ67fbQ.

Need on toredad.

Keeleõppele või vähemalt motivatsioonile aitab kaasa ka antud maa kohta reisikirjade ja ilukirjanduse lugemine. Mulle meeldib memuaare lugeda. Näiteks Peter Kerr`i Mallorca-memuaarid on humoorikad ja kaasahaaravad. Üks raamat, mille leidsin Uuskasutuskeskusest ja mis ootab veel lugemist, on Michael Jacobs, “The Factory of Light. Tales from My Andalusian Village”. Minu-sarjas on toredaid raamatuid, kuid neil, kes tunnevad huvi Hispaania vastu ja usuvad inimestesse, soovitaksin “Minu Hispaania” küll vahele jätta. Kindlasti leiab raamatuid, mis on lugupidavamad ka selle maa vastu ning õppijasõbralikumad.

***

Plaanisin selle postituse ventiilipostitusena, et kirjutada natuke erinevatel teemadel, mis peas keerlevad. Kuid nagu ikka, loob kirjutama hakkamine selgust ja ühest kohast alustades tuleb välja iseseisev postitus:) Järeldus: isegi, kui ei ole aega mitu tundi pika postituse kallal nokitseda, siis midagi alustades tuleb midagi ikka välja ka ja hakkab kergem küll.

 

 

Räägime stiilist

Mulle meeldib tänaval vaadata, kuidas inimesed riides käivad. Vahel mõtlen, kas see, mis kellelgi seljas on, väljendab tema isiklikku stiilitaju ja maitset või on juhuslikult kokku sattunud või hoopis kellegi teise maitse väljendus kingitud asjade näol. Ma ei ole kunagi uskunud, et riietumisstiil väljendab konkreetse isiku olemust, isiksust ja iseloomu püsival ja kindlal moel, välja arvatud ekstreemsetel juhtudel. Mulle meeldib Jordaania kuninganna Rania öeldu, et tema ei otsusta naiste üle nende riiete, vaid nende tegude järgi.

queen-rania-quote

Inimesena, kes armastab kõikvõimalikke teste teha ja ennast erinevatesse tüüpidesse paigutada, lugesin stiilitüüpide kohta juba aastaid tagasi. Usun, et esimene sisukam allikas sel teemal oli “Enesekindlaks värvide abil”. Selles tuginetakse aastaaegade teooriale ning lisatud on isiksuse ja isikliku maitse elemente.  Tore raamat oli ka “Kuidas osta ujumistrikood.” Testide tegemine on palju toredam ja lihtsam kui reaalselt riiete soetamisel omale sobiva stiili arvestamine ja riided ei ole üldiselt mu prioriteetide reas eriti kõrgel kohal olnud. Kui on x summa raha ja selle eest võib osta kas uue riideeseme või uue raamatu, siis 95% juhtudest võidab raamat. Seetõttu on mul küll riideid, mis mulle meeldivad ja millest mõned nüüd peale põhjalikku stiiliuurimist (haigena oli palju aega) on osutunud isegi minu tüübiga kokku sobivaks, kuid ei ole olnud mingit ühtset riietumisstiili.

Mõni aasta tagasi hakkasin Pinterestis koguma pilte riietest, mis tundusid naiselikud, et ergutada ennast oma riietumisele mõtlema. Praktilisse kasutusse sellest eriti midagi ei jõudnud. Nüüd sel talvel või sügisel tekitasin uue kausta oma stiili ideedega, mis osutusid üsna erinevateks esialgsest kaustast. Arvestasin selle loomisel, mida ma oleks valmis selga panema, mitte mis lihtsalt ilus vaadata on. Tuleb välja, et need ei ole kattuvad mõisted:) On palju riideid, mis on väga ilusad ja mis võiks riidepuuga toas näiteks seinal või kapiuksel vaatamiseks rippuda, kuid mida ma ilmselt kunagi selga ei paneks. Ja on riideid, millest ma olen poes kaugelt mööda käinud, sest olen arvanud, et niikuinii ma midagi sellist ei kannaks, kuid mis tegelikult täitsa sobivad mulle. Mõni selline on mul üllatuslikult isegi olemas, mitte küll ise ostetuna, vaid antuna. Näiteks lausa kaks pliiatsseelikut. Ühte ma isegi suvel kandsin esimest korda elus. Leidsin, et võib veel kanda:)

Nüüd talvel pikalt haige olles tegin ajaviiteks netis stiiliteste ja uurisin erinevate tüüpide riietumise kohta. Pinteresti kaustad paisusid mühinal. Stiili ideede kaust on mitu korda olulisel määral nägu muutnud. Väike ülevaade allikatest, mida kasutasin.

Kõigepealt tegin Kibbe tüübi testi. Kibbe tüübi test

Test on kahes osas, lingid antud sellel lingil. Minu meelest on neile küsimustele raske ise vastata. Õnneks on selle testi juures fotonäidised, kuid siiski. Küsitakse näiteks õlgade kuju. Mitmes kohas panin mitu võimalikku vastust ja lõpuks arvestasin kõiki valitud variante. Tulemus oli ühe punkti vahega kas Dramatic Classic või Soft Classic. Testi tegemise suvalisust arvestades võiks mõelda, et tulemus on samuti väga juhuslik, kuid arvan, et mõlemad sobivad mingites punktides. Maitse-eelistus kaldub pigem pehme poole. Varem ilma põhjalikku testi tegemata erinevate tüüpide stiile vaadates ja “Enesekindlaks värvide abil” raamatu testide põhjal pidasin end kõige tõenäolisemalt naturaalseks tüübiks. Tuleb välja, et Kibbe järgi ei ole ma seda kohe üldse. Ja ega naturaalse tüübi stiil mulle sobi ka tegelikult. Oma Kibbe tüübi leidmine võimaldab siinsetest võimalustest kõige rohkem leida kvaliteetset riietumisnõu näiteks Pinterestis.

Carol Tuttle pakub stiilitüübi nõustamist ja tema lehel saab tellida tasuta väikese videokursuse neljast stiilitüübist. Kursus oli üsna huvitav ja mina liigitasin ennast selle alusel peamiselt 2. ehk pehmesse tüüpi, ilmselt 1. tüübi mõjutustega. Mis on üldiselt tore teada ja arvestada, kuid tema stiilinõuanded tüüpidele ei ole minu maitse järgi ja tulevad näidatud klientidele kohati pigem kahjuks kui kasuks mu meelest. Inimestele, kellele meeldib tänaval ja tutvuskonnas teisi igasugustesse tüüpidesse paigutada, annab see minikursus siin toodud võimalustest kõige rohkem lihtsasti kasutavat materjali nii füüsiliste kui isiksuslike näitajatega, kuid praktilist rakendust tuleb ise välja mõelda.

Lugesin netis David Zyla stiiliarhetüüpide kohta ja kuigi põhiosas on tema soovitatud meetodid endale sobivate värvide leidmiseks youtube`s ja blogides leitavad, tekitas see ikkagi nii palju huvi, et tellisin tema raamatu “Colour Your Style” (varem ilmunud nime all “The Colour of Style”. Täpselt sama raamat. Vastav märge on ka kaane peal, kuid Amazonis tundis mõni end petetuna). Tema testi ei paku netis ega raamatus ja raamatus ei ole ühtegi pilti. See raamat ei võimalda ennast kergesti mõnda tüüpi paigutada, vaid rõhutab iga inimese isikliku värvipaleti leidmise vajadust naha, silmade ja juuste alusel. Raamatu lõpus on toodud hulk arhetüüpe aastaaegadele tuginedes ja neid laiendades, kuid mina sealt endale sobivat ei leidnud. Varem aastaaegade teooria alusel ise omale sobivat leida üritades olen arvanud, et olen pehme sooja sügise tüüp. Vahel tundub, et äkki hoopis suvi, kuid pehme sügis ongi suve ja sügise vahel. Zyla arhetüüpides kõige tõenäolisemad olid samuti sügise ja suve hulgas, kuid ükski ei sobinud täpselt. Pinterestis on lugejate koostatud kollaazhid igale arhetüübile ja Zyla enda Pinteresti lehel on iga arhetüübi jaoks kaust. Tema Pinteresti pildinäited on otse moelavadelt ja reaalse eluga minu meelest eriti ei haaku. Kollaazhid annavad rohkem meeleolu edasi. Isiklike värvide leidmise osas on raamat väga hea. Netis on küll väidetud, et raamatu abil oma värve üles ei leia ja abi oleks ainult isiklikust konsultatsioonist Zyla endaga, kes hetkega peale vaadates ütleb Su värvid ära (Zylaga on ka videosid youtube`s), kuid minu arust on raamat ikka parem kui mitte midagi. Raamatu abil saab õppida paremini värve eristama ja maailma värvilisemalt nägema, kuigi ühtegi pilti seal ei ole. Huvitav on näha kõiki neid paljusid värve, mis on peidus “kartulikoore” juustes. Enda peal rakendamiseks peaks seda raamatut mitu korda lugema enne, kuid poes käies olen juba hakanud riideid uue pilguga vaatama. Üks tore video lugejalt, oma värvide leidmisest. Mõned näidatud riided sobisid talle superhästi.

Lisaks tellisin David Zyla “How to Win at Shopping. 297 Insider Secrets to Getting the Style You Want at the Price You Want to Pay”. See on väike taskuraamat Sophie Kinsella raamatusarja tegelase Becky maitsele:) Kõik, mida Sa kunagi ei teadnud, et on vaja teada riiete ostmisest. Näiteks, kuidas riietuda rahulikuks ostutuuriks, sh olukorras, kus riietumiskabiini ei pruugi olla, mida ostlemisele kaasa võtta, kuidas kulutada võimalikult vähe aega parima valiku tegemiseks ja kuidas kindlustada klienditeenindajate poolehoid ja abi. Raamatus eeldatakse, et lugeja on juba lugenud “Colour Your Style” raamatut. Selle sisu ei korrata, kuid oma värvide tundmist eeldatakse. “The Style You Want” ei tähenda siin iga suvalist stiili, mis kellelegi meeldida võib, vaid ainult kõrge kvaliteediga konkreetsele inimesele harmooniliselt sobivates toonides ja stiilis riideid, kusjuures lugeja peab ise teadma, mis need on. Sellisel juhul on raamat kasulik ja huvitav. Seda tuleks ka mitu korda lugeda enne kasutama hakkamist.

Peale kõigi nende materjalide läbitöötamist veel oma kausta sisu muutes ja täiendades avastasin ootamatult palju pilte erinevate kuningakodade naiste stiilinäidetest. Ma ei olnud varem teadvustanud, et nii palju on printsesse ja kuningannasid tänapäeval. Minu isiklik hinnang on, et kõige stiilsemad printsessid on Taanis:) Ühtlasi on nende stiili eeskuju minu tüübile kõige lähedasem.

Kui kedagi huvitab, siis Pinteresti lingid ka:

Minu stiili ideede kogumik

Kuna eelmine võtab oma mahukusega silme ees kirjuks, tegin lisaks pisema kokkuvõttekausta.

Värvinäidete üldine kogu, kindlasti ei ole kõik siin enda peal kasutatav, kuid tekitab meeleolu.

Kust teie stiili eeskuju leiate? 

Kui palju üldse oma stiilile tähelepanu pöörate?

Uuel aastal uue hooga

Eelmisel aastal jäi blog unarusse. Aasta oli raske, nii füüsiliselt kui vaimselt. Minu kogemuses käivad head ja halvad asjad enamasti käsi-käes, seega oli aasta ka põnev ja rõõmustav.

Sügisel asusin uuesti õppima, pedagoogikat. Olen eriala valikuga väga rahul, rohkem kui eeldasin. Siiani ei ole küll olnud ühtegi ainet, kus oleks käsitletud selliseid küsimusi nagu mis on haridus, mis ja milleks on kool ja haridussüsteem, kes ja milleks on õpetaja vms. Kuid see-eest olen saanud õppida seda, mida oleks olnud tore lapsena õppida, kui poleks pidanud kohustuslikus korras koolis käima. Näiteks on väga tore täiskasvanuna õppida algklasside aritmeetikat ja leida, et sellest on kohati võimalik isegi aru saada. Ja uurida kõigilt ette juhtuvatelt tuttavatelt, kas nad ikka teavad kõige lihtsamaid mooduseid peast arvutamiseks, mida mulle küll koolis keegi ei õpetanud. Või käia kunstiõpetuse tundides, kus päriselt õpetatakse kasulikke meetodeid joonistamiseks, mis tekitab tunde, et võibolla ma isegi oskan joonistada. Või leida, et vaatamata eluaeg olnud koordinatsiooni probleemidele suudan ma teistele mõne tantsumängu selgeks õpetada ja misiganes muud võib olla, igatahes ei ole ma suu peale kukkunud.  Või lugeda pakkide viisi lasteraamatuid, mis tekitas ühes raamatukogu töötajas küsimuse, kas ma teen lastekirjandusest doktoritööd ja teises, kas kõik need raamatud on mul ikka kindlas kohas. Äkki on mul kodus põhjatu auk, kuhu need raamatud kümnete ja kümnete kaupa kaovad? Mis kahjuks ei ole jätnud aega peaaegu üldse midagi muud lugeda ja vahepeal tekkis õndsustunde ootus juba üksnes mõttest, et ma saan varsti lugeda inglise keelset aimekirjandust, mis on kogu selle lastekirjanduse vahel ajule puhkuseks. Kuid kuuajase pausi järel on jälle tore lasteraamatuid lugeda. Sest järgmise semestri pakid on veel suuremad ja mõistlik oleks enne semestri algust nendega alustada.

Väga rahul olen ka oma kursusega. Kuigi olen kolmandat korda kõrgkoolis, ei ole ma varem kohanud sellist olukorda, et juba esimesest semestrist valmistutakse suureks osaks eksamiteks ja kodutöödeks kollektiivselt FB grupis, kordamisküsimustele ühiselt vastates ja ülesandeid teistele seletades. Võibolla ei ole lihtsalt varem märganud, võibolla on see tulevaste õpetajate eripära, et on kalduvus teisi õpetada, aidata ja töid jagada.

Umbes novembri algusest jaanuari alguseni olin peaaegu kogu aja haige. Immuunsüsteem ütles ilmselt üles ja arvan, et järjest oli kolm erinevat viirust. Või siis üks, mis otsustas keskenduda ühele piirkonnale korraga ja erinevad avaldumisvõimalused järjest ette võtta. Sünnipäev, jõulude järgne aeg, aastavahetus ja uue aasta algus möödusid palavikus. Kaks korda võtsin üle mitme aasta palavikualandajat, et minna kooli, et ei peaks ühte kursust järgmine aasta uuesti tegema. Kuid nagu ikka, pole halba ilma heata. Sügiseses osas tähendas haige olemine seda, et kui mõned tunnid välja arvata, siis sain üsna palju kodus puhata, kõik kodutööd said tehtud ja lasteraamatud loetud. Aastavahetuse versioon sisaldas pidevat palavikku ja peavalu, mis ei võimaldanud raamatut lugeda ega ammugi eksamiteks valmistuda vms kasulikku teha. Kuid päevad läbi lihtsalt pikutada ka ei jõua ja see on kõige parem olukord Pinteresti albumite täiendamiseks ja internetis stiilitestide tegemiseks. (Muul ajal ei ole selleks aega.) Mistõttu võite lähiajal oodata postitust oma stiili otsimisest. Ja lastekirjandusest.

8. jaanuaril oli Rakveres koduõppe talvepäev. Mina olin veel piisavalt haige, et mitte sinna minna, kuid sellegipoolest valiti mind seal Koduõppe Keskuse uude juhatusse. Äkki tuleb koduõppe postitusi ka.

Kindlasti tuleb postitus hispaania keelest, mida hakkasin õppima 8. jaanuari õhtul internetis. Õppekeskkonna andmetel on minu keeleoskus hetkel 15% 🙂

Astroloogiliselt saab mul 12-aastane tsükkel täis ja kukeaastaga algab uus. Teoreetiliselt peaks sellest kõik ainult paremaks minema ja see peaks tulema üks hea aasta. Ehk isegi võtan ennast nii palju kokku, et teen järeldusi Pinteresti kogutud kokandusideedest (kui stiilikaustad olid ennast juba ammendanud), mis täiesti planeerimatult sisaldavad ainult mõnda üksikut mitte-vegan retsepti. Astroloogiliste prognooside järgi on kukeaasta eriti hea aeg stiili muutmiseks ja mängulisuseks, mida võiks küll veidi rohkem oma ellu tuua, et mitte kõike nii surmtõsiselt võtta.

Suvel kudusin palju vaipu telgedel. Mitmed on veel pildistamata. Need on suve algusest, üks 2015. aasta lõpust.

2016-suve-algusest

2016. aasta oli esimene, mil ma pidasin pea terve aasta püsivalt igapäevaselt päevikut. Kuigi algselt oli see mõeldud mitmekülgsemaks kasutuseks, jäi peamiselt alles toidupäeviku osa ja napp päevategemiste ülevaade, vähemal määral mainisin ilmaolusid ja kõige vähemal määral viitsisin pikemalt mõlgutada. Ära tüütas päeviku pidamine alles umbes detsembri teiseks nädalaks, sealt alates pole pidanud. Nüüd kavatsen sellega jätkata, kuid mitte enam nii rangelt.

Sel sügisel käisin esimest korda AHHAA keskuses. Ma ei tea, kus ma siiani elanud olin.  Tore oli. Kõige rohkem meeldis mulle sein, kust sai läbi joosta ja siis uuesti tellistest üles ehitada. Selline võiks kodus ka olla. Usun, et ehitaksin seda üsna sageli. Kui ei ole oma maja ja kõrvalhooneid, mida ehitada, siis peab ju kuidagi ehitamiskirge maandama.

2016. kevadel nägin ma välja selline.

kargulas-aprill-2016-5-10

Lugemisaasta 2015-2016 ja kõrvalepõige veini juurde

Sel lugemisaastal lugesin 158 raamatut.

 

Väike statistika sellest aastast ja soovitusi.

september 21

oktoober 16

november 22

detsember 22

jaanuar 2

veebruar 7

märts 7

aprill 18

mai 18

juuni 11

juuli 6

august 8

Kohe näha, et kerged juturaamatud lähevad palju kiiremini ja suuremas mahus kui aimekirjandus:) Suvel kudusin telgedel vaipu, sellest tuleb väiksem arv loetud raamatuid. Miks talvel numbrid väikesed olid, ei oska enam öelda.

Soovitused

Olen sel aastal loetust juba kaks korda kirjutanud ja varasemat kordama ei hakka:

Tänapäevasest ilukirjandusest

2015 sügistalve parimad lugemised

Juturaamatud

 

*Avastasin sel aastal enda jaoks veel ühe uue toreda autori: Adriana Trigiani. Temalt lugesin sarja kolm esimest osa: Big Stone Gap, Big Cherry Holler ja Milk Glass Moon. Sooja huumoriga romantiline lugu ühe Virginia pisilinna elust. Esimesest osast on film ka tehtud. Vaatasin youtube`is tutvustust ja otsustasin, et minust jääb see vaatamata. Kuigi raamatu autor oli ise filmi tegemise juures, jäi mulje, et minu arusaam raamatu tegelastest läheb filmi loojate omast oluliselt lahku ja mulle meeldib enda tunnetus rohkem.  Võibolla lihtsalt ongi nii, et raamatust lugedes on võimalik asju pehmemalt tõlgendada ja ekraanil karjuvad detailid, mida kirja pole pandud, kuigi ehk autor võis isegi nii mõelda. Ja raamatus on võimalik üle libiseda kohtadest, mida filmis on ehk otsustatud rõhutada. Trigiani raamatud sarnanevad Graeme Simsioni Rosie raamatutega selle poolest, et neis on palju veidraid tegelasi ja sündmusi, mille sisaldusega raamatuid muidu ei loe, kuid peategelane moodustab enda ümber toimuvaga nii suure kontrasti ja kõik on suudetud kuidagi nii soojalt ja humoorikalt edasi anda, et kokkuvõttes jääb hea tunne. Väga kirju seltskond on mõlemal autoril tabatud ja kohati usutavuse piirini võimendatud.

*Victoria Hislop, The Last Dance and Other Stories – pildikesi Kreeka elu pahupoolelt, kreeklaste iseloomuvigadest. Mulle meeldib tema lihtne jutustamise stiil.

*Elizabeth Goudge, Eliot Family Trilogy ( Bird in the Tree, Pilgrim`s Inn, The Heart of the Family) – esimese osa esimese peatüki lugemine venis kaua, alustasin mitu korda ja jätsin pooleli. Teisest peatükist alates vaimustav, kaasahaarav, lihtsasti loetav, sügavalt kodu teemadel. Esimene osa parem kui järgmised, kuid kõik head.

Lasteraamatud

*Laste autoritest lugesin mitu raamatut Edith Nesbitilt ja Madonnalt.

*Georgia Byng, Molly Mooni hämmastav hüpnoosiraamat – lõbus ja kaasahaarav, kuid palju vandumist. Lastele ma seda ei soovitaks, lapsemeelsetele noortele küll.

*Walter R. Brooks, Detektiiv Freddy – taluloomade seiklustest

*Lewis Carroll, Through the Looking-Glass And What Alice Found There

*Kristel Lempu, Mõisa aias hõisata

*Henno Käo, Kui mind üldse olemas ei oleks

Sellest sügisest pedagoogikat õppima asununa on mul praegu Eesti lastekirjanduse kursus käsil. Järgmises ülevaates on palju soovitada:)

 

Kodu ja pere

Sally ja Sarah Clarkson, The Life-Giving Home. Creating a Place of Belonging and Becoming – nauditav lugemine. Mõtisklused, mitte käsiraamat

*Rahima Baldwin Dancy, You Are Your Child`s First Teacher. What parents can do with and for their children from birth to age six – väga hea tutvustus waldorfkasvatusele

*Christine Gross-Loh, The Diaper-Free Baby

 

Käsitöö

*Juliet Bernard, Kudumise meistriklass – väga hea!

Tervis

*Lynne Robinson ja Caroline Brien, The Perfect Body the Pilates Way – super käsiraamat algajale

Usuelu

*Timothy Keller, Jumala olemasolu põhjendus. Uskumisest skeptitsismi ajastul – hea raamat, kuid tõlkides on muudetud autori kirjastiili

*Timothy Keller, Pillav Jumal. Kristluse tuuma otsimas – hea, parem tõlge

 

Memuaarid

*John Grogan, Marley and Me. Life and Love with the World`s Worst Dog – armas ja humoorikas. Samanimelise filmi aluseks olnud lugu. Film on ka tore.

*Susan Loomis, On Rue Tatin – memuaar Prantsusmaale kolinud naiselt koos huvitavate retseptidega

 

Toit

*Kahvliahvi kokaraamat – superhea, paljude kodukokkade retseptid

*Kodukirja parimad palad

*Gary Rhodes, Keeping It Simple

*The Essential Mediterranean Cookbook – palju huvitavaid retsepte Vahemeremaadest

*At home on the range. A cookbook presented by Elizabeth Gilbert. By her great-grandmother Margaret Yardley Potter – vaimukas kokaraamat

*Jamie Oliver, Jamie`s Kitchen

*Amy Scherber ja Toy Kim Dupree, Amy`s Bread – super!

*Daphne Miller, The Jungle Effect – erinevate piirkondade traditsioonilisest toitumisest ja tervisest. Kreeta peatükis head retseptid.

*T. Colin Campbell, Whole. Rethinking the Science of Nutrition – taimetoidu kasulikkusest tervisele ja kuidas seda teadmist tööstustes eiratakse.

***

Otsustasin sel kevadsuvel, et hakkan veini tarbima. Ma ei ole kunagi alkoholi tarbinud ja alkoholiga valmistatud toite olen samuti üldiselt vältinud, kui olen teadnud. Nüüd mõtlesin, et toidu valmistamisel võiks vahel kasutada. Näiteks trühvlites, hautistes, kastmetes jne. Nagu mul ikka kombeks millegi uue õppimisel, alustasin enda harimisega. Lugesin raamatuid ja netiartikleid, vaatasin videosid, rääkisin inimestega, vaatasin poodides veiniriiuleid. Raamatutest lugesin järgnevaid:

*Kadri Kroon, Urvo Ugandi, Andrus Laaniste, Vein ja toit

*Michel Roux, Jr, Matching Food And Wine. Classic and Not So Classic Combinations

*Andrew Jefford, Veinikursus

ja veel midagi, mis kirja ei saanud.

Vahepeal võttis veini teemal netis surfamine üsna palju aega. Väga huvitav oli ja hakkasin ennast juba natuke algaja eksperdina tundma. Üsna kiiresti hakkas tunduma, et võiks ju veini juua ka, mitte ainult toiduvalmistamisel kasutada. Tekkis hirm, et kuna ma sellele nii palju mõtlen, siis äkki mul on oht alkoholismi kujunemiseks.

Kuigi kõige selle uurimise kõrval ma ei olnud reaalselt veini tarbimiseni veel jõudnud. Toiduvalmistamisel kasutamise suhtes tundus, et pudelid on liiga suured ja suurem osa läheks raisku, sest nii sageli ma seda ka ei kasutaks ja ära joomist ette ei võtaks. Ühe toidu hind tõuseks üsna kõrgeks, mistõttu lükkasin katsetamist edasi. Ja ei ole siiani selleni jõudnud.

See-eest veini joomiseks on suvel koosviibimistel mitu korda võimalusi avanenud. Praeguseks olen proovinud 6 veini, sh 1 alkoholivaba, 2 valget, 3 punast. Sh kolm neist ühe õhtu jooksul.  Lähenesin teadlikult märkmikuga, panin kõik nimed, maad, protsendid, sisaldused koos oma kommentaariga kirja. Üldine järeldus: alkoholismi oht on null. Isegi tugevalt veega lahjendatult, mis parandas ühe punase veini tarbitavust ja lisaks veele ka mahlaga segatult, mis parandas ühe valge veini tarbitavust, ei ole vein minu hinnangul põhimõtteliselt joodav. Meie veesüsteem ei ole nii hullus olukorras, et vee joodavaks tegemiseks oleks vaja seda alkoholiga segada.  Mistõttu minust veinitarbijat vähemalt joomise osas siiski ei saa:)

Kuumutatud toitudes veini kasutamiseks ma ei ole veel lootust kaotanud. Eks see selgub katsetades, kui ma ükskord selleni jõuan:)

 

 

 

 

 

 

 

Ingrid ja Ingrit Vooglaid on erinevad inimesed

Kuigi vahel kiputakse segi ajama.

Mind see isiklikult ammu enam ei häiri, kuid Ingritit häirib. Väike täht nimes võib tähendada suurt erinevust, seega pane tähele ja suuna oma kommentaarid õigele inimesele.

Mina ei mängi orelit ega klaverit ega ühtegi muud pilli (ja järelikult ei tule ka kellegi pulma mängima ega anna pillitunde, kuigi korra on kumbagi palutud), ei ole seotud VHK-ga, ei ole abielus, ei ole kunagi purjetamas käinud ega kiriku ajakirjas midagi avaldanud ja mul ei ole lapsi.

Ingrit teeb/on teinud neid asju, kuid ei tegele koduõppega, ei anna netis kellelegi mingil teemal nõu, ei ole raamatuid tõlkinud ja ei oma Facebookis kontot.

Mulle ei ole keegi sündmustel lähenenud mõttega, et mina olen tema, kuid talle on avaldatud tagasisidet minu tegemiste kohta. Paar korda on mulle kirjutatud ja korra helistatud tema tegemisi minust eeldades ja korduvalt on juhtunud, et keegi paneb mind Facebookis sõbraks temaks pidades. Kui olen sellest aru saanud, olen inimestele teada andnud, kuid alati ei tea, kas tundmatud inimesed tahavad sõbraks hakata seetõttu, et on koduõppe toetajad või Ingriti õpilased.

Minu meelest on mu pildid netis piisavalt selged, et kellegi teisega ainult nime sarnasuse põhjal ei tohiks segi ajada. Samas Google ei paista täheerinevust millekski pidavat ja otsides Ingrit Vooglaidi, leiab sealt ainult minu ja hulga asjasse puutumatute inimeste pilte, kuid vähemalt esimesel lehel mitte ühtegi Ingritist. Ja vahel on juba algselt nimi valesti kirjutatud, mistõttu ütleb Google, et ma olen purjetamisvõistlustel käinud ja kiriku ajakirjas kirjutanud, mida ei ole olnud.

Lugedes minu blogi peaks siiski tekkima mingi üldine arusaam taustast, mis ei tohiks viia järelduseni nagu ma võiks olla muusikaõpetaja või üldse koolis töötada või et mul võiks olla täiskasvanud lapsed. Mina ise küll sellist seost välja ei suudaks lugeda.

Kuigi ma ei pane pahaks, kui keegi mind temaks on pidanud, ja ei vaataks viltu ka sellele, kui keegi mind kiidaks asjade eest, mida ma pole teinud, tahaks oma õige tagasiside ikka ise ka kätte saada. Ja tema tunneb ennast kellekski teiseks peetuna halvasti.

 

Tervisesiirupi reklaam naistele

Jagan head leidu:)

Ma ei ole kunagi toidulisandite sõber olnud. Vahel olen hooti võtnud mõnda üksikut (peamiselt magneesiumi) või kompleksi, kuid pole enesetundes muutusi täheldanud. Võtmised on tavaliselt järgnenud vereprooviga ainete puuduse selgumisele. Samas ei ole mul vist terve elu jooksul ükski vereproov normikohane olnud, sõltumata sellest, mida ma võtan või söön. Ega ma neid proove sageli ei tee ka, viimasest on juba üsna mitu aastat möödas.

Üks, mis alati igal juhul on normide järgi liiga madal olnud, on raud. Sõltumata sellest, et lapsena sõin palju liha ja nädalavahetuseks külla minnes pandi ka liha kaasa. Ja peedid ja maasikad on hästi maitsenud. Taimetoitlasena olukord selles osas ei muutunud, kuigi üldine immuunsus oli parem.  Vahel räägitakse, et inimestel ongi terve rauatase erinev  ja kui enesetunne on normaalne, siis pole vaja muretseda. Lisaks võivad rauatablettide võtmisel olla rasked mõjud ja ülejääk võib olla halvem kui puudujääk. Aga kust ma tean, milline on normaalne enesetunne, kui seda mõjutav näitaja pole kunagi normis olnud?

Lugesin kunagi kellegi kommentaari, et pärast pikaajalise haiguse ravimist ei saanud ta enam aru, kuidas ta enne üldse elas, sest energiatasemes oli nii suur vahe. Mina olen alati olnud üsna energiline, kuid kiiresti väsiv. Jõuan mitmeid tunde looduses kõndida, kuid  tavalisel kodusel või töisel päeval tekib pärastlõunal poole nelja – poole viie vahel nii tugev energialangus, et tahaks kasvõi põrandale pikali heita. Sõltumata sellest, kui äsja või ammu või mida ma söönud olen (ehk ei ole lihtsalt veresuhkru langus näljast või magusa söömise hüppelised tagajärjed, mis iseenesest on sellisel juhul samuti arvestatavad tegurid) või kui pikalt enne aktiivne olen olnud. Ja kahvatu olen terve elu olnud, välja arvatud mõned aastad (taimetoitlasena), mil juba varakevadest igapäevastest pikkadest jalutuskäikudest nägu pruunimaks minema hakkas.

Mõni kuu tagasi lugesin Like Mother Like Daughter blogi arhiivis vanu postitusi. Seal on palju toredat pikkadest sügavatest mõtisklustest käsitöö näitamise ja igapäeva pisiasjade jagamiseni. Ühes postituses mainis autor kõrvalepõikena, et naised, kes ennast vaevu päevast läbi veavad ja kogu aeg väsinud on, võiks võtta raualisandit ja nautida energiataseme märgatavat tõusu. Olin siiani raua võtmisesse kahtlustavalt suhtunud ja peale teismeiga seda vältinud, kuid tookord panin kohe arvuti kinni, kõndisin apteeki ja tutvusin rauariiulis pakutavaga. Valisin selle, millele oli suurelt peale kirjutatud Gentle ja väikselt, et ei ärrita magu ja sobib ka lastele alates 1-aastastest. Lisaks rauale on selles B vitamiinid, tsink, mangaan, vask, foolhape ja jood. Nimi on Feroglobin B12 ja tootja Vitabiotics. See on siirupi kujul ja maitseks on lisatud mett ning apelsini.

Esimese pudeli võtmisel tundus, et immuunsus on veidi parem, kuid väga suuri muutusi ei täheldanud. Kui esimene pudel otsa sai, mõtlesin, et pean mõnda aega vahet enne järgmise võtmist. Kuid 6 päeva hiljem tundsin, et väsimust on jälle rohkem (varasema eluga võrreldes oli enesetunne siiski parem) ja ostsin teise pudeli. Nüüd on teisest pudelist veidi alla poole otsas ja võib öelda, et üldine energiatase on märgatavalt tõusnud. Sel nädalal ei ole pärastlõunast järsku väsimust olnud. Täna märkasin üllatusega, et ajal, mil tavaliselt olen kõige väsinum, kepslesin toimekalt ringi.  Ise ma väljanägemises peeglis ei ole muutusi täheldanud, kuid paar nädalat tagasi külas käies öeldi, et näen väga hea välja.

Kui otsustate ka seda proovida, siis tasub olla hoolikas, et pudeli kael ja korgi sisemine külg ei saaks siirupiseks. Esimese pudeliga juhtus see kergesti ja kiiresti ning mitu korda ma ei saanudki korki lahti. Korki tuleb alla vajutada ja samal ajal keerata ning seest kleepuvana on see väga raske. Teise pudeli äärt olen puhastanud ja sellega pole probleemi olnud.

 

See ei ole sponsoreeritud postitus 🙂

Nartsissid