Tahtsin peale otsustamist võimalikult kiiresti mõtted kirja panna, et hiljem oleks hea lugeda ja võrrelda muutuvaid või täienevaid arusaamu. Tahtsin, et oleks ülevaade sellest, kuidas ma mõtlesin enne otsustamist, otsustades ja kuidas katoliiklikesse tekstidesse süvenemine minu arusaamu asjadest muutnud on. Kuid lükkasin kirjutamist pidevalt edasi ja lugesin järjest tekste ja blogisid. Nüüd on juba paar kuud mööda läinud ja tundub, et ma ei mäleta pooli asju, mida mõtlesin. Püüan hilinemisega tekitada ülevaate sellest, kuidas asjad olid.
Otsustasin, et hakkan katoliiklaseks, ilma et oleksin eelnevalt lugenud ühtegi entsüklikat, märkimisväärsel hulgal katoliiklaste blogisid või artikleid, rohkem kui 0,5 originaalteksti katoliku pühakult, tutvunud süsteemselt katoliku õpetusega, külastanud katoliku kirikut hiljem kui paar aastat tagasi üldse kokku vist kolm korda ning pidades katoliiklust ja kristlust erinevateks kategooriateks. Eelnevalt ei olnud ma ennast seostanud ühegi usuvooluga ega pidanud ennast kristlaseks. Kuna vaatasin katoliiklust ja kristlust eraldi, kirjutan ka siin neist eraldi.
Olen lapsena ristitud katoliku kirikus ja osa mu perest on katoliiklased, kuid kasvasin üles mitteusklikus keskkonnas. Sõna usklik tähistab minu jaoks inimest, kes seostab ennast konkreetse religiooni ja usuvooluga, mitte inimest, kes usub kõrgema jõu olemasolusse, kuid mitte religiooni. Kõige olulisema osa lapsepõlvest, mis väidetavalt kujundab inimese arusaama täiuslikust elukeskkonnast, elasin maal. Korteris küll, kuid metsade, järvede ja kuplite vahel. Minu arvates ei ole praktiliselt võimalik kasvada maal ja olla ateist selles mõttes, et eitada igasuguse kõrgema jõu olemasolu. Arvan, et see ja asjaolu, et Eestis on veel üsna palju loodust alles, on ka põhjus, miks Eestis on palju tähelepanu saanud väikese usklike arvu kõrval vähem tähelepanu saanuna üks Euroopa kõrgemaid protsente inimesi, kes usuvad üldiselt kõrgema jõu olemasolu ja looduse elususse.
Teadliku lapsepõlve jooksul ei kohtunud ma oma mälu järgi ühegi katoliiklasega. Ühel perioodil elas seina taga kõrvalkorteris kohaliku kirikuõpetaja pere. Mäletan, et lapsed olid toredad ja ma tundsin neile kaasa, sest neil ei olnud lubatud telekast osasid saateid vaadata. Mingitel ununenud asjaoludel osalesin ka põgusalt pühapäevakoolis, kuid see ei olnud minu jaoks huvitav.
Hiljem teismelisena linnas elades olid kokkupuuted usklikega peamiselt siis, kui keegi tänaval püüdis oma usku levitada. Teadmised religioonist pärinesid kooliõpikutest ja ajalehtedest: ristisõjad, indulgentsid, kummalised tavad, keelavad-käskivad-alla suruvad juhid, palju vägivalda Piiblis (mida ma ei olnud lugenud, aga igaüks teab vähemalt seda, et seal käib üks sõdimine teise otsas ja Abraham tahtis oma poega Jumalale ohverdada ja Jumal saadab alailma inimestele õelaid karistusi). Teismelisena oli mu suhtumine religiooni valdavalt kibestunud ja vihane kõige selle nime all tehtud vägivalla pärast. Tartusse kolimine ja siin keskkoolis ja ülikoolis käimine mõjus kuidagi üldiselt vaimselt rahustavalt, muutusin kiiresti palju tolerantsemaks nii tänaval ajakirja jagajate, igasuguste ajalooliste okupantide kui lärmakate turistigruppide suhtes.
Täiskasvanuna, umbes viimased 11 aastat, olen suhelnud oma pere katoliikliku osaga. Alguses tundus religioossete teemade kõikehõlmav roll nende igapäevaelus väga kummaline. Kuid inimene harjub kõigega ja 11 aastat on päris pikk aeg ka. Mingil hetkel käisin ühe korra kirikus kaasas, kuid ei saanud seal midagi aru ja pidevalt varitses oht kohe magama jääda. Muus osas on mu kontaktid katoliiklastega olnud väga põgusad, ilmselt 100% sugulaste külalised. Arvan, et katoliiklus ja kristlus olid minu jaoks eraldi kategooriad seetõttu, et kuigi täiskasvanuna olen kokku puutunud ja suhelnud päris mitmete usuvoolude esindajatega (samas mitte eriti usust nendega rääkinud) ja minu tutvuskonnas on neid peaaegu igast nurgast esindatud, ei ole ma kunagi ühegi teise usuvoolu esindajate hulgas kohanud kedagi, kelle igapäevase eluviisi ja usu vahele võiks panna võrdusmärgi sellisel määral, et üks defineerib teist, ilma et see tähendaks maailmast eraldumist. Samas ma ei tunne eriti teisi katoliiklasi ja on võimalik, et tegemist on lihtsalt isikliku eripäraga. Vähemalt internetis olen leidnud veel selliseid.
Eraldi kategooriad tähendab, et vaatasin katoliiklust kui eluviisi ja kristlust kui uskumuste kogumit.
Kui ma otsustasin hakata katoliiklaseks, siis eelkõige pidasin silmas eluviisi ja kristlus oli kui mingi kummaline kõrvaldetail, mis sellega kaasas käib ja mille alususkumused mulle vastuvõetamatud olid. Kirjutan kristlusest allpool.
10 aastat tagasi olin kindel, et minust ei saa kunagi katoliiklast, eelkõige kaasnevate kristlike uskumuste tõttu. Vast umbes 6-7 aastat tagasi arvasin, et see on võimalus, millega tuleb arvestada, kuid kusagil ähmases kauges tulevikus, mis ei pruugi kunagi tulla, samas on imelikumaidki asju juhtunud. Ligikaudu paar aastat tagasi hakkasin seda nägema reaalsema võimalusena ja aktiivsemalt mõtlema usuküsimuste peale. Kaalusin erinevaid usuvoole, millest kirjutan allpool. Samal ajal lugesin aegajalt siit-sealt katoliku taustaga kilde, artikleid, juppe raamatutest. Minu meelest on raiskamine, kui kusagil seisab raamatukogu, mida omanikud suures osas isegi lugenud ei ole, seega kasutan alati võimalust sealt midagi lugeda:) Ja ilmselt on vältimatu, et aastate jooksul jääb midagi peale sõnavaraga tutvumise külge ka.
Mingil hetkel avastasin, et põhimõtted, mis minu arusaamise järgi moodustavad katoliikliku eluviisi alused, on sellised, mis minu jaoks on elementaarsed. Osad on ilmselt alati olnud, osad on külge kasvanud.
Siinkohal väike ülevaade sellest, mida katoliiklik eluviis minu algaja arusaama järgi tähendab ja eeldab. Ma ei ole seda kusagilt ühest kohast maha kirjutanud, vaid see on kogunenud aja jooksul tähelepanekutega tekstidest ja jutuajamistest.
Ideaalis katoliiklane, kes elab tavamaailmas, mitte kloostris:
1) on vallalisena oma suhetes suunatud abielule, mitte juhusuhetele ega lihtsalt kooselule. St, ei ole juhusuhteid, ei ela niisama koos, ei ela enne abiellumist koos ka abiellumise plaaniga, ei loo suhteid inimestega, kellega ei näe ühist tulevikku terveks eluks. Enne abiellumist on vaja läbida nõustamine. Juhusuhteid ei ole ma kunagi hinnanud, kuid vanasti (ehk 12 a tagasi) arvasin, et enne abiellumist oleks vaja vähemalt 2a koos elada, et üksteist tundma õppida ja teha selgeks, kas on üldse lootust abielus püsida. Üsna kiiresti muutsin oma arvamust ja leidsin, et see on sisuliselt inimeste proovimine nagu prooviks riideid poes selga ja kui ei sobi, jätad kõrvale. Niimoodi võib jäädagi inimesi proovima, elad mõnda aega koos, ei sobi, proovid järgmist, kah ei sobi jne kuni oled ennast märkamatult kildudeks laiali puistanud ja kordad kogu aeg samu suhtemustreid. Siis arvasin, et koos võib elada inimesega, kellega plaanid abielluda, sest mis mõtet on veel lahus olla, kui niikuinii tead juba, et tahad selle inimesega terve elu koos olla. Kuid olen leidnud, et koos elamine inimesega, kellega plaanid kunagi abielluda (kuid ei jaksa veel soovitud pulmi kinni maksta või on vaja kool lõpetada või kodu jaoks raha koguda või tahaks abiellumisega lihtsalt oodata veel või on abiellumise kindlaks määratud aeg nii hirmus kaugel) ähmastab suhtes seda piiri, kus on elu enne ja pärast abiellumist, puudub konkreetne alguspunkt, enne abiellumist jõuab ärevusest veel suhte ära lõhkuda. Minu jaoks on vahe, kas elada koos sellepärast, et lihtsalt tore on koos olla ja ei taha oodata või teadlikult just selle inimesega peret luues. Abielu olen alati oluliseks pidanud. Mäletan, et teismelisena mõtisklesin ühe inimese lapse saamise uudise üle, et mismoodi see küll võimalik on kuna tema abikaasa elab välismaal ja ma ei olnud kuulnud, et ta oleks uuesti abiellunud. Idee, et enne abielu ei peaks koos elama, jäi mulle oletatavasti külge umbes 6-7a tagasi hoopis Megre Anastasia raamatutest, kus seda väga olulisena rõhutatakse;
2) on abielus olles avatud elule, st ei kasuta tehnilisi rasestumisvastaseid vahendeid (pillid, kondoom, operatsioonid jms). Mõjuvatel põhjustel – mõjuvatest põhjustest on kusagil nimekiri, millega ma ei ole tutvunud, nii palju tean, et majanduslikud raskused on seal sees – võib kasutada loomulikku pereplaneerimist, mis tähendab vahekorra vältimist viljakal perioodil. Loomulik pereplaneerimine paistab üsna levinud olevat (otsi märksõnaga NFP), kuid on ka neid, kes hoiduvad sellestki . Praktikas tähendab see, et sageli on katoliiklastel palju lapsi. Vahel on lapsi väga kiiresti väga palju. Mina unistan suurest perest ja kui ma varem arvasin, et lastel võiks ikka 3a vahed olla, siis praeguseks sobiks kiiresti palju ka. Vahest küll mitte päris nii palju (see ei ole katoliiklik blog, kuid väga inspireeriv), aga paistab, et tema saab hästi hakkama, küllap saaks siis mina ka, kuigi ilmselt on sellise pere saavutamiseks juba hilja alustada.
3) on vastu ka igasugusele kunstlikule viljastamisele, surrogaatemadusele jms. Mõte on selles, et ei või lõhkuda perekonda, mis juhtub, kui last kannab keegi teine (minu meelest on sõltumata igasugustest geneetilistest näitajatest laps praktiliselt selle ema oma, kes last kandis) või kui laps on viljastatud kellegi teise rakust, siis on tal nagu 3 vanemat, kellest ühest ei tohi ta kunagi midagi teada või kui laps on spetsiaalselt tellitud – katseklaasis viljastatud ja surrogaatemasse pandud, et mingi paar saaks omale värske lapse konkreetsete omadustega -, siis koheldakse last nagu elutut objekti, mida saab toota ja müüa ilma mingite juurteta. Ühe paari oma rakkudega endale kunstliku viljastamise osas ma ei ole konkreetset seisukohta võtnud, kuigi alati tuleb kasuks lapsendamisele mõtlemine. Katoliiklikult on paarisisene viljastamine samuti halb kuna lõhub lapse loomuliku siia ilma tulemise protsessi;
4) on abielus lahutamatult, st lahutus ei ole võimalik. Teoreetiliselt on võimalik taotleda abielu tühistamist, kuid kui õigesti aru olen saanud, siis see on väga keeruline. Olen enamuse elust arvanud, et inimesed lahutavad liiga kergekäeliselt, kuid uskunud, et üsna sageli on lahutus siiski vajalik, kuna on abiellutud sama mõtlematult ja ei ole ju mõtet terve elu koos elada kellegagi, kellega vastastikku ainult üksteise närve süüakse. Samas usun, et kui abielluda kooskõlas kahe esimese punktiga ja läheneda ka abielus olemisele ülejäänud elu teadlikult, siis enamasti ei ole lahutus tegelikult vajalik. Siiski tunnistatakse ka kiriklikult, et vahel on vaja paarid lahku kolida vähemalt nõustamise ajaks. Lahutuse ühiskondlikest tagajärgedest saab lugeda G. K. Chestertoni raamatust „The Superstition of Divorce“. Kuulata saab seda siin. Mina kuulasin, oli väga huvitav.;
5) on vastu igasugustele inimväärikust haavavatele asjadele nagu eugeenika, eutanaasia jms Siia alla käivad ka surrogaatemadus ja abort. Osalesin umbes 9a tagasi ülikoolis bioeetika kursusel ja leidsin, et koletud on nad kõik.
Chestertoni raamatut „Eugenics and Other Evils“ saab kuulata siin.
Abordist ja naistele ja tüdrukutele suunatud ajupesust, mis peaks panema nad ennast objektina käsitlema, saab saadet kuulata siin. Vaata arhiivist 2010 aasta ja saade pealkirjaga Rünnak tõelise naiselikkuse vastu.
6) otsib võimalusi teisi inimesi aidata ja teenida, nii suures plaanis kui pisiasjades. Minu jaoks on alati oluline olnud, et see, mida ma elus teen, millele suure osa oma ajast kulutan, oleks kooskõlas mu südametunnistusega ning aitaks kuidagi kaasa parema maailma loomisele. Vahel mõni inimene elab nii, et usub justkui ühte põhimõtet ja tahab seda oma lastele edasi anda, aga igapäevaselt tööl ja meelelahutust valides tegutseb hoopis vastupidiste põhimõtete järgi. Vahel tundub, et lausa enamus inimesi elab nii. Vähemalt need, kes toodavad ja otsustavad sisu meediale ja meelelahutusele või loovad uusi tooteid paari hetkega lagunema ja loodust risustama või toodavad asju, mida kellelgi vaja ei ole ja teised siis pühendavad oma päevi nende järele vajaduse tekitamisele. Vahel elatakse ka nii, et tööl on üks elu ja pärast tööd vabatahtlikuna püütakse tööl tekitatud kahjusid leevendada. Kuigi oluliselt efektiivsem oleks lihtsalt jätta kahju tekitamata ja ebavajalik kraam tootmata ning pühendada selle võrra rohkem aega sinna, kus sellest abi oleks.
Pisiasjade alla käib kõik see, millest igapäevaelu koosneb. Vaiba kloppimine, nõude pesemine, mustade nõude toast kokku korjamine, kotti tassida aitamine, ukse avamine, lihtsalt naeratamine ja vihaste mõtete ütlemata jätmine.
7) püüab pidevalt paremaks inimeseks saada ja ennast kasvatada. Alati on kusagil kasvuruumi. Enda kasvatamisel lähtutakse voorustest ja võetakse eeskuju pühakutest ning Kristusest.
8) osaleb regulaarselt missal;
9) palvetab regulaarselt.
Praktikas ei tule suurem või väiksem osa sellest kõigil välja, kuid igas nimetatud punktis ebaõnnestumisel või vahele jätmisel tekib katoliiklasel varem või hiljem süütunne.
Võimalused usumaailmas
Mõtlesin viimasel paaril aastal erinevate usuvoolude peale. Kuna ma ei näe erilist mõtet siduda end sellise usuvooluga, mis väljendub pühade ajal kirikus käimises ja nimelises seoses ilma suuremate mõjudeta praktilisele elule ning milles vaated eetilistele küsimustele võivad varieeruda seinast seina, jäid sõelale ainult mõned valikud.
Need olid:
1) Amishid. Minu lemmik usklike grupp. Samas olen teadlik, et minu vaade neile siit kaugelt lombi tagant on idealiseeritud ja väga puudulik. Samuti olen kindel, et ma ei suudaks praktikas päris amishi elu elada. Aga nagu amishid ise nendega liituda soovijatele ütlevad, selleks, et lihtsalt elada, ei ole vaja amishiks hakata. Seda saab igal pool teha. Amishitest saad lugeda siin ja siin ;
2) Kreeka õigeusk. Paar aastat tagasi Kreetal käies jätsid mulle sügava mulje külatänavatel kõndivad vanad naised, kõik mustades kleitides. Oma osa oli kindlasti ka Milia mägikülal.
Kui ma elaks Kreekas, siis ma uuriks kindlasti Kreeka õigeusku lähemalt. Kui ma ükskord võtan aega, et õppida uus keel selgeks, siis see saab olema kreeka keel. Kui mul kunagi on talvekodu soojal maal, siis tõenäoliselt Kreekas. Ja kõige normaalsem koht, kuhu reisida oma potentsiaalse tulevase suure perega, on Kreeka, kus lapsed on peaaegu väikese jumala staatuses. Aga olla Kreeka õigeusklik Eestis on peaaegu sama absurdne kui olla amish Eestis. Ja ma ei tea selle sisuliselt küljest mitte midagi ega tunne ühtegi sellist inimest.
Kreeta mäed
Natuke Kreeka Bütsantsi muusikat.
3) Mormoonid (LDS – Latter Day Saints). Otsides netilehti ja bloge kodu ja perega seotud teemadel, jõuab varem või hiljem vältimatult välja mõnele mormooni ema peetavale lehele. Kuna neil on üleskutse olla maailma parimad koduloojad, on internet täis nende blogisid teemal, kuidas hästi kodu luua, kuidas abielu hoida, kuidas lapsi kasvatada, sageli ka koduõppest. Minu viimase aasta lemmik koduõppe lähenemine Thomas Jefferson Education (TJEd) on valdavalt levinud mormoonide seas. Mitte üheski mormooni ema blogis ei ole ma mitte kunagi näinud mitte ühtegi negatiivset sõna blogipidaja abikaasa või laste suunas. Muude usuvoolude järgijate blogides kohtab kahjuks üsna sageli suhtumist, et blogipidaja lapsed on kindlasti need kõige hullemad ja mehe halvustamine paistab olevat üleüldine trend sõltumata sellest, kas kirjutaja on usklik või millises voolus.
Esimene mormooni ema blog inglise keelses netiavaruses, mida ma püsivalt jälgima hakkasin, oli http://mothers-who-know.blogspot.com/ Seal kirjutab 8 tütre ema naisi puudutavatel teemadel ja tihedalt ka mormoonide usust lähemalt. Kuna kõige kindlam viis millegi kohta õppida, on küsida inimeselt, kes teab ja kõige kindlam, et küsimuse peale ei hammustata, on teha seda internetis, saatsin talle mõned küsimused blogis kirjutamiseks ja ta vastas väga kenasti. Nüüd ma ei ole tema blogi enam tükk aega lugenud, sest LDS ajaloo tutvustused ei ole minu jaoks nii huvitavad.
Teine mormooni ema blog, mida jälgin, on http://rtheyallyours.blogspot.com/ , mis on ilus blog suure pere elust ja palju praktilisem inimesele, kes ei ole mormoon.
Olen kindel, et mormoonid kirjutaks ka alla ülaltoodud katoliikliku eluviisi enamusele kui mitte kõigile punktidele peale missal osalemise. Üldises netipildis paistavad nad kõrgeima moraaliga gruppide seas olevat, kuid minu jaoks on selles ikkagi nii palju puudu ja mõndagi üle, et mulle see ei sobiks.
4) Maausk. Mulle tundub kuidagi loomulik, et loodusrikkas Eestis võiks inimesed olla loodususku, hoida oma ümbrust ja kodu ja traditsioone. Väga paljud minu tuttavad on otsapidi nagu natuke maausku. Samas väga vähesed on täiesti maausku. Olen vahel arvanud, et mul on kalduvusi loodususuks, sest räägin lindude ja puudega, tigudega, kellele kogemata peale astusin ja okstega, mis teel ees olid, kuigi nemad minuga ei räägi ja ega ma ei oota ka. Kuid sellega on samamoodi nagu amishitega – selleks, et loodussõbralikult elada ja oma ümbrusest hoolida, ei pea loodususuline olema. See võiks olla elementaarne kõigile.
Olles uurinud maausuga seonduvat koolitööks veidi lähemalt, leidsin, et kuigi see on väga huvitav ja ilus oleks mõningaid kombeid tänapäeva tuua, ei ole see tervikuna tegelikult tänapäeva maailmas reaalselt elatav ja minu jaoks ka usutav. See toimis tõenäoliselt väga hästi omas ajas, kuid tänapäevaks on kaotanud oma sisu ja terviklikkuse, alles on jäänud välised kombed ja killud, mida ehk vahel valitakse mugavuse järgi.
5) Katoliiklus. See tundus kõige reaalsem.
Arvan, et mingil moel mõjutab katoliiklaseks hakkamist lapsena ristitud olemine. Üsna mitmes teiste loos (viited lõpus) jäi silma, et kuigi nad nimetasid ennast enne katoliiklaseks hakkamist ateistiks või Jehoova tunnistajaks või kelleks iganes, siis paljud neist olid mingitel asjaoludel lapsena katoliiklikult ristitud või olid nende vanemad katoliiklased olnud, mitmed olid ka katoliiklasega abiellunud juba enne soovi ise katoliiklaseks hakata.
Lapsepõlves viidi mind terviseprobleemide pärast Kaika Laine juurde. Ise ma mäletan sellest ainult sinna ja tagasi sõitmist, seal olemisest pole kunagi mingit mälestust olnud, sest jäin sinna sõites magama ja ärgates selgus, et olime juba ära käinud. Mulle on räägitud, et seal oli järjekord ja meie ees oleva lapse kohta oli Laine öelnud, et tema saab aidata ainult ristituid. Vanaema oli kohe öelnud, et see laps on ristitud ja Laine oli öelnud, et ta näeb ise ka ja küsinud, et miks ma veesoone peal magan.
Kui ma veel katoliiklusest eriti midagi lugenud ei olnud ja teadsin ainult seda, mida ajalehes kirjutatakse, siis arvasin, et kõige kummalisem nähtus selle juures on paavst. Arvasin, et paavst on see, kes teeb reegleid, mida kõigile ühtemoodi peale surutakse ja kõike, mida paavst ütleb, on katoliiklane kohustatud puhta kullana võtma. Samas ma ei mäleta, et mul mõne konreetse paavsti kui inimese vastu kunagi midagi olnud oleks. Minu eluajal on olnud kolm paavsti, kõige pikemalt Johannes Paulus II. Kusagil alateadvuse sopis on side tema ja Lennart Meri vahel, mis on alati positiivne seos. Teiseks nägin teda ilmselt umbes samamoodi nagu dalai-laamat ja kellel saab midagi dalai-laama vastu olla. Isegi üks paavst, ei mäleta milline, on oma raamatus viidanud seoses katoliku kiriku väliselt taevasse pääsemise võimalikkusega, et näiteks dalai-laama saab ju ikka päästetud. Paavsti võimu ulatuse osas selgus rohkem lugedes, et tegelikult analüüsivad rahvamassid (vähemalt mõtlevam osa neist) pidevalt paavsti öeldu kooskõla varem öelduga ja kui ta püüaks luua mingeid reegleid, mis on otseses vastuolus varasema õpetusega, siis kardetavasti oleks see tema viimane päev paavstina. Tal ei ole volitust olemasolevas õpetuses midagi muuta. Minu lemmik entsüklika on Humanae Vitae. See on nendest, mida siiani lugenud olen, kõige kergemini loetav, minu jaoks kõige huvitavam ja kõige suuremas ulatuses asjadest, mida ma niikuinii usun.
Olen märganud, et katoliikluse vastu väidetakse üsna sageli, et selles on pühakukultus, et pühakud on nagu ebajumalad, keda kummardatakse. Kummalisel kombel ei ole ma samasuguseid väiteid lugenud õigeusuga seoses, kus on ka pühakud. Mina ei ole pühakuid kunagi sellise nurga alt vaadanud, tõenäoliselt seepärast, et igal pool, kus pühakutest juttu on, käsitletakse neid inimestena. Ma ei ole pühakute teemasse veel eriti süvenenud, kuid minu arusaamise järgi on pühakukujude ja -piltide otstarve mõtete koondamine. Peale selle vastab pühakupilt ilmselt kõige paremini katoliiklase kunstimaitsele. Need, kes muidu kodus iluasjakesi ei salli, ei kuhja ilmselt oma kodu ka pühakukujusid täis. Ja kui juba tahta aeda ja koju kujusid, siis miks ei võiks need olla pühakukujud. Minu meelest palju etemad kui konnad, päkapikud ja eemalt elusana paistvad, kuid lähedalt pettumuse valmistavad plastikust luiged.
Assisi Franciscuse kuju lindude toitmiseks Pildi allikas
Kristlusest
Tunnen, et katoliiklaseks hakkamine on minu jaoks nagu teise kultuuriruumi sisenemine. See ei ole olnud kiire reis, selge piiriületamine ja kohe uues kohas olemine. Pigem on reis kestnud kaua, olnud suuremas osas ebamäärase sihiga ja piiri ääres oleva kultuuride segunemise ala läbimiseks on kulunud vähemalt aasta, kui mitte kolm või rohkem, sealjuures mitte alati teades, kus ma olen. Praegu tundub, et olen jõudnud teisele poole piiri, kuid ei kujuta ette, kui suur see uus ruum on ja kui palju erineva subkultuuriga piirkondi selles on. Nii palju olen täheldanud, et see, kuidas katoliiklaseks olemine praktiliselt kõrvaltvaatajale välja näeb, võib olla väga väga erinev. Filmi- ja raamatusõber võib võrrelda näiteks filme/raamatuid Evelyn Waugh „Tagasi Bridesheadi“, kus enamus keskseid tegelasi on rikkad Inglise katoliiklased ja Elizabeth Gaskelli „Wives and Daughters“, kus üks kõrvaltegelane on vaene Prantsuse katoliiklane Inglismaal. Nad elavad nii seesmiselt kui väliselt äärmuslikult erinevates maailmades, millest mina eelistaksin igal ajal viimast.
Kultuuriruumi sisenemisel või selle elementide eemalt mingilgi määral mõistmiseks on vaja osata ruumis kasutatavat keelt, vähemalt kesksetest mõistetest aru saada. Minu jaoks on kristlusega seotud fraasid ja tekstid suurema osa elust olnud nagu võõrkeelse jutu lugemine ilma sõnaraamatuta.
Näiteks, kui ma lugesin kusagil väidet „Jeesus on Jumal“ või „Kristlane on Kristuse järgija“ või nägin mingit käitumist, mis nende väidetega seotud oli, siis minu jaoks kõlas see: „Polüteism, ebajumala kummardamine, isikukultus.“ Kui on üks ainus Jumal, siis ilmselgelt ei saa olla kaks. See oli minu jaoks kõige häirivam osa kristlusest ja oli seletamata veel tükk aega pärast otsust katoliiklaseks hakata. Olin lugenud siin-seal erinevaid kristlikke raamatuid, kuid kõigis oli see vastuolu lihtsalt elementaarselt võetuna. Nüüd peale otsust katoliiklaseks hakata otsisin algajatele soovitusliku kirjanduse nimekirju. Väga sageli soovitatakse lugeda C. S. Lewise „Lihtsalt kristlus“. Väidetavalt on see raamat saanud otsustavaks päris paljude inimeste usklikuks pööramisel. Minu jaoks tegi see asja ainult hullemaks. Kuigi see sisaldas ka kasulikke mõttekäike, oleks ainult selle põhjal otsustades mina küll igasuguse lootuse kristlusest midagi aru saada ja kunagi isegi ennast kristlaseks pidada maha matnud. Õnneks olin ma varunud ka paki raamatuid paavstidelt ja sirvisin järgmiseks Joseph Ratzingeri (paavst Benedictus XVI) „Sissejuhatus kristlusesse“, mis on küll keerulisemas keeles kirjutatud kui Lewise raamat, kuid minu jaoks palju paremini kaasamõeldav. Juhuslikult jõudsin üsna kohe raamatu keskele, kus olnud üksainus lõik selgust tõi. See osutus nagu võtmeks, mille abil teisi tekste lugeda. Üks punkt, mida sageli katoliikluse muudele vooludele eelistamise põhjendusena tuuakse, on et väide nagu saaks iga inimene iseseisvalt oma Piiblit lugedes kõigest aru nii nagu kirjutades mõeldud oli, ei ole eriti mõistlik, arvestades, et erineva sõnastusega tõlkeid on kohutavates kogustes ja igaüks neist on millegi poolest teistest erinev. Ma ei ole eriti palju erinevaid versioone lugenud, kuid on näha, et erinevates usuvooludes tõlgendatakse Piiblit erinevalt ja kaks inimest ka samast usuvoolust, lugedes sama tõlget, loevad sealt välja erinevaid, isegi vastuolulisi tähendusi. Seepärast tuleb kasuks vaadata, mis selle kohta mujal juba kirjutatud on.
All on Joseph Ratzingeri „Sissejuhatus kristlusesse“ muude juttude võtmeks osutunud koha ümbert kolmelt leheküljelt nopitud laused ja lausekatked:
„Jeesuse nimetamine Pojaks ei ole Johannese jaoks mitte erilise võimu väljendus, mida Jeesus endale omistab, vaid tema eksistentsi täieliku suhestatuse väljendus. Kui seada Jeesus täielikult selle kategooria alla, siis tähendab see, et tema eksistentsi mõistetakse kui täiesti relatiivset, kui täielikku „olemist millestki“ ja „olemist millegi jaoks“, kuid just selles täielikus relatiivsuses võrdsustub see absoluutsega. … Johannese Poja-kristoloogia tuum, …, seisneb järelikult selles, mida alguses nimetasime kogu kristoloogia lähtepunktiks: töö ja olemise, teo ja isiku identsuses, isiku täielikus lahustumises oma töös ja teo täielikus kattumises isiku endaga, kes ei hoia midagi endale, vaid annab end oma töösse. … nähakse hoopis, et tema õpetus on viimselt tema ise. … Sulaseks olemist ei mõisteta enam teona, mille taga seisab Jeesuse isik, vaid see seostatakse kogu Jeesuse eksistentsiga, nii et tema olemine ise on teenimine. Just selles, et see olemine on läbini teenimine, seisnebki Pojaks olemine. Selles mõttes on kristlik väärtuste ümberhindamine alles siin eesmärgini jõudnud, alles siin saab lõplikult selgeks, et tema, kes pühendub täiesti teiste teenimisele, isetusele ja enesetühjendamisele, lausa seda kehastab – et just tema on tõeline inimene, tulevikuinimene, kes on ühtaegu inimene ja Jumal. … (tsiteerib mujalt:) „nii on ka Kristuse Issandaks olemine, tema jumalikkus alati ainult sündmus.“ … Johannese ja kiriku usutunnistuse kristoloogia läheb seevastu oma radikaalsuses palju kaugemale, tunnistades aktiks olemise enda ja öeldes: Jeesus on tegu. Siis ei ole selle kõige taga veel üks inimene Jeesus, keda need sündmused ei ole tegelikult puudutanud. Tema olemine on puhas „kellestki olemise“ ja „kellegi jaoks olemise“ actualitas. Just selles aga, et see olemine ei ole enam lahutatav tema actualitasest, langeb ta kokku Jumalaga ja on ühtlasi eksemplaarne inimene, tulevikuinimene, kelle kaudu on võimalik näha, kui väga on inimene veel tulevane, eelseisev olend ja kui vähe on inimene seni olnud tema ise.“ (lk 189-191)
Teine võti oli Plotinuse (205-270) mõte:
„Sest ükski silm pole näinud päikest päikese sarnaseks muutumata ega suuda hing näha ilu ilusaks muutumata. Sa pead muutuma täielikult Jumalasarnaseks ja täielikult ilusaks, kui kavatsed näha Jumalat ja ilu.“ (Enneagrams I, VI, kogumikus „Aesthetics. A Comprehensive Anthology“)
See võib olla omakorda võtmeks toodud Ratzingeri tsitaatidele, mille vähimalgi määral mõistmiseks oleks mul mõned aastad tagasi kindlasti veel mitut võtit vaja läinud.
Vaatamata ülalkirjeldatud tõlgendusprobleemidele on mulle viimastel aastatel meeldinud lugeda kristlaste blogisid ja raamatuid, eriti kodu ja pere teemadel. Lisaks mujal tekstis viidatutele on väga ilusad üldkristlikud blogid naistele näiteks
http://www.deeprootsathome.com
http://proverbs14verse1.blogspot.com/
http://raisinghomemakers.com/
Kui mõni radikaalne feminist siin lugema juhtub, siis need kolm on ilmselt kõige potentsiaalsemad närvide krussi keerajad.
Pildi leidsin blogist http://proverbs14verse1.blogspot.com/, kuid sama tekstiga pilte on netis palju. Teksti autorit ei õnnestunud mul kindlaks teha.
Üsna tugeva tõuke otsustamisel andis filosoofia kursus koolis. Sügissemestril lugesin selle raames palju häid tekste, sh avastasin Plotinuse, ja valmistusin eksamiks põhjalikult, nii et üsna palju hiljem meelde ka jäi. Seejärel kevadsemestril üritasin kolme päevaga enne eksamit pähe ajada ligikaudu 100 lk konspekti postmodernismist, feminismist, marksismist, Freudist, filosoofilisest psühhoanalüüsist jms ning lugeda neist ka hulga artikleid. Õnneks hakkab mälupilt neist juba kustuma. Kummalisel kombel on kõik mu elu kõige koledamad kujutluspildid pärit koolist. Top 5 sisaldaks 1) kliinilise psühholoogia õpikus olnud lõik, 2) inglise keele tunnis õpetaja liigsed teadmised ajaloo värvikatest detailidest, 3) külaskäik Vene õigeusu kirikusse ja sealne loeng, koolitunni raames käisime, 4) keskkooli kirjanduse kohustuslik lugemine ja 5) tänapäeva filosoofia kursus, mis oli tervikuna tugevas kontrastis eelneva filosoofia kursuse tekstidega. Kõik need, v.a. 3. olid äärmuslikult ebakristlikud ja 3. keskendus mitte kristlusele, vaid minu meelest püüdis lihtsalt śokeerida.
Kuid ilmselt kõige suuremaks tõukeks otsustamisel olid sel aastal abordivastane ja perekonnakampaania ning kinnitavaks mõjuks Elukultuuri raadiosaated, mida kuulasin lühikese perioodi jooksul järjest.
Enne neid uskusin ülal loetletud katoliikliku eluviisi põhimõtetest enamust niikuinii, ilma vajaduseta seda religiooniga siduda, kuid ei formuleerinud neid ehk nii konkreetselt ja terviklikult. Tundsin vajadust struktuuri järele, mis erinevad elemendid tervikuks koondaks ja praegu tunnen, et kõik on toimunud täpselt õigel ajal ja õiges järjekorras.
Viiteid teistele
Mulle meeldib lugeda teiste lugusid sellest, kuidas nad katoliiklaseks hakkasid. Inglise keeles leiab neid märksõnaga catholic conversion story. Siiani olen neid üsna vähe lugenud, kuid all on alustuseks väike valik, kui soovite ka lugeda.
http://carrotsformichaelmas.com/2012/07/10/our-conversion-story-part-i/
http://carrotsformichaelmas.com/2012/07/11/our-conversion-story-part-ii/
http://carrotsformichaelmas.com/2012/07/12/our-conversion-story-part-iii/
Protestandist katoliiklaseks
http://littlecatholicbubble.blogspot.com/2012/11/this-is-my-story-it-might-be-your-story.html
Kasvas katoliiklasena, kuid tahtis sellest loobuda ja seejärel leidis, et tema kasvatus ei olnud tegelikult katoliiklik
http://littlecatholicbubble.blogspot.com/2013/01/from-radical-feminist-to-devout-catholic.html
Feministist katoliiklaseks
http://www.catholicherald.co.uk/commentandblogs/2013/06/03/i-converted-to-catholicism-after-being-surprised-by-what-catholics-were-actually-like/
Click to access from_jehovahs_witnesses_to_catholicism.pdf
Jehoova tunnistajast katoliiklaseks (vanemad olid hakanud katoliiklastest Jehoova tunnistajateks)
http://www.nurseryofthenation.com/2011/07/reversal-story.html – See ei ole katoliiklik blog, kuid huvitav lugu paarist, kes lasid peale kolmandat last raseduse vältimiseks vasektoomia teha, siis leidsid, et peaksid elule avatud olema, lasid teha uue opertasiooni eelmise tühistamiseks, on seejärel veel neli last saanud ja ootavad viiendat ehk kokku kaheksandat.
Minu lemmik katoliiklik blog:
http://www.catholicallyear.com
Veel loen regulaarselt:
http://www.carrrotsformichaelmas.com
http://littlecatholicbubble.blogspot.com
http://www.storiesofanunschoolingfamily.com
http://www.amongstlovelythings.com/
http://www.conversiondiary.com – sellel lehel on ka kusagil lugu ateistist katoliiklaseks, ei leidnud praegu üles
ja paljude blogide osasid postitusi kaootiliselt
Kodutee 
