Maal

Peaaegu terve eelmise nädala veetsin maal. Esmaspäevast neljapäevani hoidsin väikseid sugulasi ja nädalavahetusel olin Võrumaal sõpradel külas. Läksin juba eelmisel pühapäeval maale ning õhtul kohale jõudes tegin peale lambatallede ülevaatamist väikse matka rabajärve äärde. Oli täiuslik ilm jalutamiseks. Järve ääres pikutasin vast 10 minutit sillal, kuulasin teisel kaldal askeldavate partide hääli, vaatasin taevast ja metsa ja vee kohal kõrguvaid puujuuri ning tundsin, kuidas vaikus ja rahu maad võtavad. See 10 minutit laadis pikaks ajaks.

Lastega veetsin suurema osa ajast väljas või raamatu taga. Väikeste laste tähelepanu püüdmiseks ei ole midagi paremat kui ettepanek minna lambaid ja hobuseid vaatama, isegi, kui sealt just parajasti tullakse, kasvõi viis korda järjest. Oma jalgadel enam mitte kõndida jõudva, kuid liivakastis istumisest ja vankrisse minekust keelduva lapse, keda süles ei jõua enam tassida, kõige kiirem viis magama saamiseks on samuti panna ta vankrisse istuma hobusega vastamisi. Kõik kõrvalhooned saunast tallini ja nende nurgatagused said ka läbi uuritud.

Peenrasse panin neljapäeva hommikul herned maha. Tavaliselt lähen millalgi mais peenardega tegelema ja siis on tundunud, et kole hiljaks olen jäänud. Sel aastal oli mai alguses esimene lootus midagi maha panna, ilma et külm selle kohe ära võtaks. Nüüd oli mai alguses nii varane kevad, et peenraid polnud vaja kuidagi ette valmistada. Umbrohi polnud jõudnud veel peale kasvada, torkasin herned lihtsalt eelmisest aastast valmis ridadesse.

Reedel oli Tartus kohaliku koduõppe tugigrupi esimene kokkusaamine. Juttu jätkus 5,5 tunniks ja oli huvitav.

Laupäeval sõitsin bussiga Võrumaale. Bussist maha tulles käisin esimese asjana vaatamas tühjaks jäänud talukohta, mida sealkandis olles ikka külastanud olen. Laupäev oli nagu suvi. Maikuus on minu mälu järgi pea alati kuumalaine olnud. Loodan, et see seekord nüüd ühe päevaga ei piirdunud. Talukoht on metsa ääres, igast küljest puude või kõrvalhoonetega piiratud, maja ees päikeselõks. Seal on kuidagi eriti hea olla. Sõin paiseleheõisi, naadilehti, sõstrapungi ja lihtsalt nautisin soojust ja vaikust ja linnulaulu. Kõrvalhoone katus oli ühes küljes alla kukkunud, hoone keskel hoidis üks palk seda veel otsa pidi üleval. Langenud katuse all oli vana palgist tahutud lapsepink. Päästsin selle ära ja tõstsin majja. Sügavamal hoone sees oli veel huvitavaid puust anumaid, kuid ei hakanud sinna lipendava katuse alla ronima.
Majas oli ahi lõplikult kokku kukkunud ja seinapalgid pehkinud. Millalgi kukub see ka kokku, kui enne uue ehitamiseks maha ei lõhuta, kuid vähemalt selleks korraks sai pink säilitatud. Esikus eelmistel käikudel seinal olnud rahvusromantiline poster kirjaga Kuldne kodukotus oli maha tõmmatud. Õuel oli üksik vana nahast poisiking, suuruselt sobiv vast 7-10-aastasele, ja majas hiirtest puretud, kuid kunagi ilus olnud valge tüdruku kleit. Lagunenud kõrvalhoone kõrval maas oli vana taldrik, oletatavasti kassi toidu jaoks. Laut oli lagunenud juba enne mu esimest käiku sinna paar aastat tagasi. Maja paistis vana ja väsinud, kuid maja ümber oli laiem kivipiir nagu vundamendi äär. Ei tea, kas seal on olnud kitsas ümber-maja-terrass või on ehitatud veel vanema talu vundamendi peale. Iseenesest olemasolev maja on üsna moodsa kujuga, laut ja ait paistsid vanemad.

Pühapäeval enne lahkumist käisin uuesti seal talukohas ja kõrval metsas kõndimas. Pühapäeval oli väga tuuline ilm ja jahedam. Puude ladvad olid kaardunud, mets mühises, taevas kiirustasid tumedad pilved. Kuid taluõue kohal oli päike ja soe kerge tuuleke.

Maja ühel küljel olid ära õitsenud mingid lilled, millel väga lumikellukese moodi kitsad valged õied, kuid lehepuhmad suured, säravad ja lihakad, lumikellukese lehe kujuga, kuid palju pikemad ja laiemad. Kahjuks ei olnud fotoaparaati, et pilti teha. Ei oska arvata, mis veel saab praegu olla ära õitsenud peale lumikellukeste ja kas lumikellukestest on nii suurt kultuursorti.

Laupäeva õhtul õnnestus külas lehti riisuda. Sellega läks talgupäev asja ette:)

Pühapäeval osalesin pärimusringis. Laulsime regilaule ja mängisime vanu mänge:)

Terve nädalavahetuse sain kahe alla 2a noormehe katkematu tähelepanu osaliseks. Täiskasvanud meestel on naiste tähelepanu püüdmises väikestelt poistelt nii mõndagi õppida:)

***

Algamas on üks uus seiklus ja minu tegemistes-pakkumistes tulevad mõned ümberkorraldused. Lähem info peagi!

Kaunilt hallid päevad

Taevas on kaetud paksu pehme halli tekiga. Aegajalt liigub tekk eest ja sinikuldne valgus kallab kõik üle. Teedel on pealmisel kihil lumehelbed eraldi näha, justkui õhkõrnad haldjakuused ja pisikesed männid.

Olen viimastel päevadel jalutanud tuttava tee uutel kõrvalradadel. Välja minnes mõtlen, et teen väikse tiiru, kuid asfaldilt kõrvale keerates tahan minna ikka kaugemale ja iga sammuga tuleb energiat juurde. Paar päeva tagasi jalutasin lumesajus metsateedel. Pöörasin suuremalt teelt kõrvale, arvasin, et seal on lihtsalt metsaveotee, kuid olid talud. Kolm talu paistsid heinamaa ääres, metsateelt vaadates justkui raamiga pildil. Pöörasin veel kõrvale väiksemale teele, päris metsa vahelt läbi ja siis jälle mööda suuremat teed kuni jõudsin tee lõpu taluni. Vares kraaksatas suure tamme otsas. Maja paistis asustatud, päris ligi ei läinud. Täna jalutasin jälle sinna, tee ei olnud lahti lükatud ja jälgi ka lumes polnud. Ainult minu  eelmiste jälgede ähmased piirid veel.

Metsas oli üks kuusk, kes tahtis lume alt vabaks saada. Oksad tõusid kohe kõrgemale. Seepeale oli selliseid kuuski palju. Igale poole ei jõua, kuid tee ühes ääres kasvavate kuuskede õnnetumad alumised oksad said kergemaks. Palju linde oli täna näha-kuulda ja kitsejälgi oli päris tihedalt. Juba asfaldi ääres mõisa ees rõõmustasid mind selle talve esimesed leevikesed:)  Tagasi kodu poole kõndides vajusin mõttesse ja ei pannud enam ümbrust tähele, kuni märkasin, et minu lähedal jutustab aktiivselt terve perekond tihaseid. Üks lendas peaaegu mu peast mööda ja sättisid ennast minu kõrvale kuuse oksale. Nagu ütleks, puhka, rahune.

Käänulistel lumistel metsateedel jalutades on tahtmine näha, mis on järgmise käänaku taga. Kunagi ei tea, kus võib avaneda taluvaade. See uudishimu tõmbab edasi ka juba veidi väsinuna ja paneb lumes sumbates suurtest õhukese jääga lompidest mööda pääsemise teed otsima. Täna ei olnud lompide ja käänakute taga uut talu. Oli järgmine käänak. Aga enne käänakut oli tee kõrval ilus lagendik. Kõndides ja linde vaadates tugevneb soov maal elada. Samas olen ju sel hetkel metsas, siin on puud ja linnud.

Ja inimesed. Tol päeval, kui lumesajus kõndisin, oli torm öösel kuuse teele murdnud ja üks mees puhastas seda okstest. Soovisin talle jõudu. Ta vaatas mind natuke imelikult, aga tänas. Tagasi tulles jalutasin temast uuesti mööda ja soovisin kena päeva. Soovis vastu, juba kindlamalt. Täna suusatas üks vana mees mulle vastu. Kohakuti jõudes soovisime täpselt samal hetkel kena päeva üksteisele:)

Töine aeg on olnud. Sellised kõndimas käimised aitavad tasakaalus püsida. Ja kamina ees kudumine. Vaiba kudumiseks maale kaasa võetud lõng sai juba mitu päeva tagasi otsa. Vaid kaks väikest pehme lõnga kera olid veel. Heegeldasin neist eile lihtsalt lapi, et oleks kätel midagi teha. Lapist teen koju kaunistuse:)  

 

Peagi

Nüüd on siis Milia ökokülas käidud:) 834 pilti ja 10,5 lk märkmeid ootavad korrastamist. Võimas ja inspireeriv kogemus oli. Kreeta jaoks oli seal erakordselt mitmekesine taimestik ja mets (iseenesest juba Kreetal haruldane nähtus) lõhnas nagu Eestis. Kodune tunne oli seal, üsna sarnane oma külaks valitud kohale. Mägede mõõtmed on muidugi võrreldamatud. Enne Miliat kogunenud pilte on ka juba nii palju, et ilmselt siia ei hakka neid üles panema ja tekitan miski albumi.

http://www.milia.gr soovitan külastada:) Hooaja sees, ehk alates maist, sinna mahtumiseks tuleb väga pikalt ette teatada. Sügiseks ehk saab veel. Me olime praegu ühel päeval ainsad külalised, teistel päevadel oli peale meie veel 1-2 seltskonda.

Kuidas ma esimest korda elus lennupiletit ostsin

17. jaanuaril otsustasin, et tahan minna reisile ja hakkasin lähemalt uurima sellega seonduvat.

Olles otsustanud, et lähen reisile, mõtlesin, kuidas sihtkohta kohale jõuda. Kuna olen ikka mõelnud, et lennukid võivad minu poolt kasutamata jääda, uurisin bussiga minemise võimalusi. Tuli välja, et saaks küll kahe bussiga ja lõpus tuleks minna praamiga. Lugesin ka ühte artiklit, kuidas keegi oli lennuliikluse probleemide tõttu pidanud bussiga kaugele sõitma ja lõpuks leidis, et ei vahetaks bussisõitu kunagi lennukipileti vastu, sest nii näeb tee peal palju rohkem. Mulle üldiselt meeldib bussiga pikka maad sõita ja ümbrust vaadata ja olen kunagi bussiga Tśehhis käinud. See oli küll luksuslik käimine ses mõttes, et ööbisime hotellis ja vahepeal käisime väljas söömas. Aga kõik, kes mu plaanist kuulsid, laitsid selle maha, kolm päeva talvel bussiga sõita ei pidavat ikka hea olema. Otsustasin siis lennukiga minna algusest lõpuni. See oli 21. jaanuaril. Selleks ajaks olin paar päeva juba tegelikult lennupiletite otsinguid ka teinud, nii õppimise ja uurimise mõttes.

Järgmiseks hakkasin piletite jaoks raha otsima. Ise oleksin saanud neisse panustada alles veebruari alguses ja siis ka mitte täies mahus. Teadsin, et on käidud välismaal nii, et palju inimesi natukesehaaval toetavad. Kirjutasin ka kahte listi, kus võiks leiduda selliseid inimesi, kes on valmis toetama. Leidus tervelt 9 toetajat:) Ja saingi raha kokku, 4. veebruariks:)

Vahepeal uurisin pidevalt lennuhindu, mis kogu aeg muutusid. Mõned hinnad muutusid otse mu silme all, ainult madalamaks. Aga aja jooksul kokkuvõttes üha kallimaks.

Siis tegin tellimise protsessi läbi kuni maksmiseni ja sain teada, et viimase lennu pileti tellimiseks on vaja krediitkaarti, mida mul ei ole. Uurisin, kas saaks osta ühe paketina Eestist kõik piletid. Ei saa. Mis tähendab, et viimase pileti peaks ostma keegi teine.

Eestist väljuvale lennule piletit ostes selgus, et ei saa teha pangaülekannet üle 200 euri ainult koodikaardiga. Ja ID-kaardi lugejat mul ei olnud. Olles laenanud ID-kaardi lugeja, selgus, et kaardi kasutamiseks on vaja ka koode, mida ma pole kunagi kasutanud ja mida mul loomulikult maal kaasas ei olnud. See tähendas, et oli vaja käia pangas ja küsida uued koodid. Seda sain teha järgmisel päeval ehk eile ja sain need õnneks kohe kätte. Lõpuks läks veel paar tundi sellele, et arvuti kaarti tunnistama saada. Ja siis tellisin pileti ära:) Küll veel nädala hilisemaks kui viimane plaan oli, et madalamat hinda saada. Kokkuvõttes lükkus reis kaks nädalat hilisemaks kui alguses plaanitud ja piletite hind kujunes ka kallimaks.

Bussipiletite ja lennupiletite hindu võrreldes paistis, et lennukiga on veidi odavam. Tegelikult jõudis esimese lennupileti hind võrreldes tolleaegse odavaimaga enne ära ostmist tõusta umbes 80 euro võrra ja teine pilet 30 euro võrra ning bussipileti kaugele maha jätta. Aga pilet on nüüd olemas ja sõitmise päev konkreetne:)

Liigub

Laupäeval läksin ühte talu vaatama, mida ehk hoida saaks. Kokkusaamine pidi olema alles pärastlõunal ja mõtlesin, et hakkan Tartust varakult minema, lähen läbi Põlva ja vaatan, mis seal toimub festivali raames. Hommikul enne välja minemist kiikasin netist kava ka ja leidsin oma rõõmuks, et lõuna ajal on Südamemeditatsioon:) Oli küll kahtlus, et äkki ei jõua alguseks kohale aga jõudsin ilusti. Hästi tore oli nagu eelmine kord kogukondade kokkutulekulgi. Pärast meditatsiooni ja läbi linna jalutamist sain kiirelt Võrru. Võrus paistis, et on veel palju aega, istusin natuke rannas pargis ja otsustasin Roosisaare üle vaadata kuna ma seal varem käinud ei ole. Tee, mis sillast edasi läks, paistis matkamiseks paljutõotav, kuid infotahvlist kaugemale ma ei jõudnudki, sest selgus, et talu saab varem vaatama minna. Talu oli väga armas. Otsustasime, et mõtleme kumbki augusti lõpuni ja seni vaatan veel paari kohta.

Hommikul välja tulles mõtlesin korraks, et ehk peaks vihmavarju kaasa võtma aga siis leidsin, et ega täna vihma küll ei tule ja ei võtnud. Ilmateadet isegi ei vaadanud. Autos Põlva poole sõites tundus matkamiseks ideaalne ilm, mitte palav ja ka mitte külm. Autost välja tulles lõi küll lämbe õhk vastu ja nii meditatsiooni ajal kui Võrus kui talu vaatamas käies oli ilus päikeseline ilm. Tagasiteel otsustasin, et lähen ilusamat teed pidi, jälle läbi Põlva. Olin Väimelas, kui paistis, et hakkab sadama. Ja keegi peale ei võta. Lõpuks ikka sain autole ja otse Põlvasse. Teel tuli jutuks, et otsin aastaringselt elatavat talu, mida hoida ja juht leidis, et tema teab inimesi, kel on vaja talule hoidjat aga üürilist ei julge võtta, sest ei tea ju, kelle otsa sattuda võib. Jätsin oma kontaktid ja väikse tutvustuse edastamiseks:) Ühendust ei ole kahjuks võetud.
Põlvas sadas juba korralikult ja läksin poodi varju vihma lõppu ootama. Ootasin umbes tund aega aga vihm läks ainult hullemaks, vahepeal peksis mööda teed ja kõmistas nii kõvasti, et üks laps kiljatas. Aegajalt jäi küll sadu vaiksemaks aga varsti tugevnes jälle. Otsustasin, et ega ma ööseks poodi ei saa jääda ja kedagi Põlvas ei tunne ka, niisiis on vaja ikkagi edasi minna. Hakkasin juba linnas hääletama ja üllatuslikult sain veidi enne linna äärt isegi peale. Kokkuvõttes sain kahe autoga Annelinna:) Tartus olid teed kuivad, ainult natuke oli päeval sadanud.

Üks koht, mida alguses pesa otsides soovitati uurida, oli parajasti müügis. See andis mulle inspiratsiooni, et terved kinnisvaraportaalid on ju täis ammu müügis olevaid talusid, mis ehk vajaksid kedagi, kes sees elaks:) Otsisin välja kõige ilusama koha ja natuke julgust kogunud, kirjutasin müüjale. Sealt tuli küll viisakas eitav vastus aga olin juba julgem ja kirjutasin veel mitmele talumüüjale. Sest mõni neist müügil olevatest taludest on kindlasti tühi ja saab aja jooksul ainult halvemasse korda minna, seega peaks olema omaniku huvides, et keegi seal sees elaks:) Üks on siiani eitavalt vastanud, sest talus suvitatakse aga enamus on veel vastamata. Igatahes oli see julgust ja enesekindlust arendav kogemus.

Hoidjat vajavaid kohti Võrumaal ja Põlvamaal võib endiselt soovitada.

Kõrvalepõige

Kavatsesin täna Võrumaal käia. Hommikul vara sadas lahinal vihma ja mõtlesin, et jääb ära. Aga veidi hiljem paistis, et tuleb ikka kuiv päev. Kell oli juba päris palju ja kartsin, et jõuan hääletama alles suure kuuma ajaks. Igatahes hakkasin minema. Majast välja jõudnuna tekkis aga mõte, et milleks raisata aega teise linna otsa hääletama minekuks, kui siitsamast Annelinna kõrvalt läheb Räpina maantee, millelt saaks pöörata Põlva poole ja edasi Võrru. Põlvasse ja Võrru ma tegelikult ei jõudnud. Aga selleks ajaks, kui muidu oleksin jala teise linna otsa hääletama jõudnud, olin juba Räpinas:) Tee oli ilus ja linnake ka armas. Räpinas ma ilmselt varem ei olnudki käinud. Väga hubane mulje jäi. Kõndisin tänavatel ringi ja vaatasin järvesillal kalu. Oleksin küll veel ka edasi Põlvasse jõudnud aga tundus, et sellise kuumaga ei ole matkamine just kõige mõistlikumate tegevuste seas. Veidi maad kõndimise järel, mil oli veel võimalus Põlva poole pöörata, sain ühe autoga Tartusse.
Nüüd istun toas, kus vaatamata kõigile avatud akendele on 26 kraadi sooja. Vahelduseks päris tore, tavaliselt on viimasel ajal 28 olnud. Vähemalt ei paista päike pähe. Tundub juba uskumatu, et talv venis nii pikalt. Uut talve siiski veel ei igatse. Kui nii kontrastne hakkabki olema, siis tulevikus näen juba virsikupuid oma aias. Pole vaja Itaaliasse minnagi.

Kuidas asjad juhtuvad

Täna, kui üle mõne aja jälle päikeselisel päeval, oli mul plaanis käia ära Vastseliina kandis, et ammu edasilükatud asjadega lõpule lähemale jõuaks. No alguses oli tegelikult plaanis külakohas käia aga mõtlesin, et oleks ikka väga tubli kasutada üksikut ilusat päeva vanade asjade lõpetamiseks. Eriti kuna mul labidat jms aiatöödeks vajaminevat niikuinii veel ei ole kaasa võtta.

Ajasin siis eeskujulikult varakult ennast üles, et jõuaks vara maale ja seal ehk veidi toimetadagi. Hääletamine läks väga hästi. Jõudsin hääletuskohta, samal ajal juba lähenev auto peatuski ja viis mind peaaegu Kosele. Kosel on parajasti teetööd, mis oli positiivne selles mõttes, et ei tekkinud kiusatust Haanja poole pöörata ja negatiivne selles mõttes, et esiteks oleks seal olnud keeruline hääletada ja teiseks, ega ei olnud millegi peale hääletada ka. Autod liikusid tigudena ainult Võru suunas. Kõndisin reipalt Lohule ja mõtlesin, et ongi kena päev jalutamiseks. Selle kinnituseks tegin väikese tiiru enne Koset ühele metsavahetänavale, mida olin ammu tahtnud vaatama minna.

Lootsin, et Lohul tulevad autod ringteel Tartu poolt ja no piiri suunas peaks ikka keegi kenal suvisel tööpäeva hommikupoolikul liikuma. Tegelikult oli neid ikka väga vähe, kes autojuhtidena samamoodi arvasid ja needki mind peale ei võtnud. See-eest sain kuidagi eriti teadlikuks (kuigi olin seal kümneid kordi varem hääletanud), et sealt pöörab ka tee Rõugesse. Lohul lõppesid teetööd ja arvake ära, kustkaudu sõideti siis Rõugesse? Rõuge poole paistis liikuvat oluliselt rohkem autosid, kui Vastseliina poole. Jõudsin minagi kahe autoga Rõugesse. Pahandasin oma nõrga tahtejõu üle, sest ega ma eriti kaua oodanud ja mõtisklesin sellest, et alates viimasest sügisest on rohkem kui kord juhtunud seda, et hakkan minema Vastseliina kanti aga jõuan hoopis Rõuge või Haanja kanti.

Igatahes oli Rõuges kena suvine päev, ideaalne jalutamiseks. Tegelikult ma ei teadnudki, kuhu või miks lähen. Arvasin, et ehk teen jälle tiiru kaugemate küla jaoks valitud talude juures ja vaatan, kuidas seal suvel on. Kuigi võis arvata, et hein on nabani ja teed ei paista kusagil. Arvasin, et küllap tuleb mul kõndida või ehk saan autoga Rõugest tavalise bussi ootamise kohani ja sealt edasi tuleb minna bussiga nagu enamasti. Rõugest edasi kõndisin veidi ja imetlesin kauneid vaateid. Esimene teelõik on seal nii ilus, et seda oleks kahju autoga sõita.

Peagi sain siiski autole. Tuli välja, et juht sõidab samasse kohta, kuhu minagi. Alul sain aru, et tal on seal ainult mets aga siis tuli välja, et elabki seal. Küsis, kellele külla lähen. Ütlesin, et niisama matkama. Ta imestas, et kuidas nii üksi ja kas hunte ei karda. Ma ütlesin, et siiani pole ükski vastu tulnud. Siis ta rääkis, kus keda nähtud on ja sinna ei maksa minna. Ja näitas teeotsi, kus võiks matkata ja kuhu need välja pööravad. Imestas ikka, et no mis ma ikka matkan niimoodi. Ütlesin siis, et otsin kodu.

No vot, sellest oleks võinud alustada. Tema teab kohe kahte kohta pakkuda. Ja võib omaniku telefoninumbri anda. Püüdsin siis uurida, kus need talud asuvad. Aga mulle tehti ringkäik autoga nende kohtade juurde. Teepeal viitas veel paarile kohale, mis tühjalt seisavad. Esimese talu juures, kui teeotsal auto kinni pidas, tahtsin välja minna ja küsisin, kus teine asub, et jalutan siin ära ja siis lähen vaatan teist. Aga viidi teise ka kohale, et pärast tulen ise esimesse tagasi. Teises kohas helistas omanikule ja uuris, mis plaanid neil sellega on. Tegi ka tiiru õue peal, näitas, kus mis on. Laudal uus katus, see seisab nüüd korras. Majas korralik ahi, talvel elati sees. Uue sauna jaoks vundament valmis, siia oleks vaja ruttu palgid peale panna. Tiik tuleks teise kohta tõsta, sinna võsa asemele, oleks päikese käes soe. Köögiviljapeenar oli seal lauda kõrval. Teadis, mis hinnaga see koht osteti (liiga kallilt) ja palju uuendustele kulutati.
Väga ilus ja armas koht. Lilled õitsesid aias, kuplite avarus ümber. Naabertaludes elatakse. Aga kohe kõrval koht on ka tühi. Elamiseks ei pidavat kõlbama, veesoone peal ja täiesti kokku kukkunud. Aga kui saaks selle maa eelmisega kokku liita, saaks ühe künka juurde ja sinna saaks maja panna. Aga omanik tahab selle eest head hinda saada.
Esimese talu omanikke ei saanud ta kohe kätte, nende numbri saamiseks vahetasime oma telefoninumbreid. Mõlema talu viimase ajaloo rääkis ka ära.

Jalutasin siis tuldud teed tagasi ja vaatasin üle veel paar kõrvalteed, millede ääres oli väga ilus talumaastik ja mõned minu silma jaoks küll mahajäetud kohad aga need olid tihedalt koos ja ühes paistis, et vist ikka elatakse ja peetakse mesilasi. Igaks juhuks ligi ei läinud.

Esimese talu juurde minnes tegin peatuse teel viidatud tühjalt seisva talu juures. Siin oli küll teerajal nabani hein. Armas koht, mis vajaks hoolt. Esimene talu oli naabriga lähestikku ja olin vahepeal suutnud ära unustada, kumb see olema pidi. Tiirutasin seal teel aga väga kutsuv ei tundunud ja läksin hoopis vaatama ühte kohta, mida paar aastat tagasi müügikuulutuse peale paar korda vaatamas käisin. Sinna ma kohale ei jõudnud, sest parajasti siis, kui otsisin kohta, kust pidi metsavahele pöörama (paistis, et tee on kaotsi läinud), helistas see mees, kes talusid näitas. Andis esimese talu omaniku numbri ja püüdis veenda, et ma ikka läheks vaataks selle hoolega üle, kui ma juba seal olen. Vundament ja laut ja mis kõik oli vaja üle vaadata, et teaks otsustada. Lubasin siis, et ise vaatan kohta aga helistama veel ei hakka. Selle talu omanikku, mida parajasti vaatama minemas olin, teadis ta ka. Läksin tagasi.

Teel enne talusid tuli vastu üks naine, kes mind sõbralikult vaatas aga midagi ei öelnud. Jõudsin otsusele, kumb kahest talust ilmselt see õige oli ja läksin värava juurde. Metsatukk, mis talu juurde kuuluma pidi, nägi küll kena välja aga talu ise kurblik. Mulle tundus, et mina ei suudaks seda hea energiaga täita. Koha minevik oli ka karm. Kitsukesele õuele ei läinudki, pöörasin tagasi. Siis tuli teel vastu teine naine, kes küsis kohe konkreetselt, keda ma otsin. Ütlesin, et kedagi ei otsi, niisama matkan. Nõudis, et mis ma niisama matkan. Ütlesin siis, et otsin kodu. Aga talle oli öeldud, et keegi läks talu juurde ja mingu ta vaatama, kes sinna läks. Taipasin, et see on ilmselt see, kes pidi külas elama ja majja sisse saama ja kellega koos talu näitaja oli soovitanud minna vaatama. Ütlesin, et jah, ma käisin sealt mööda ja väga põgusalt vaatasin ja leidsin, et see ei ole minu jaoks. Ütlesin, et kui sinnakanti tulen, siis kindlasti koos sõpradega ja ütlen edasi, et seal on tühi koht. Kui kedagi huvitab, siis saab temaga ühendust võtta. Veidi aega veel vestlesime, siis läksime laiali.

Tagasi Võrru mineva bussini oli veidi alla tunni aega (kohale jõudsin umbes pool tundi enne bussi:) Selleks ajaks, kui buss jõudma pidi, oli mul juba lähemalt tutvustatud talu juures käidud) ja otsustasin vaadata veel ühte teeotsa, kus varem käinud ei olnud. Selle äärest leidsin korraliku vaarikaraiesmiku:) Tee ääres õitsesid mõned maasikad. Ja siis leidsin päris maasikaid:) Palju:) Tundsin end nagu võlumuinasjutus:) Sellest on ikkagi terve pikk aasta möödas, kui ma metsmaasikaid sain. Vaarikaraiesmikkudel kasvavad kõige suuremad, punasemad ja magusamad metsmaasikad. Kujutate ette, jah?
Ja siis veel küsitakse, et mis sa seal maal tegema hakkad. Metsmaasikaid hakkan sööma:)

Küla otsimas

Üks hea võimalus ökoküla rajamiseks oleks leida selline juba olemasolev küla, mis on tühjaks jäänud. Kunagi sain lugeda üht mitmeid aastaid vana nimekirja tühjadest küladest, kuid nüüdseks peaks nende seis muutunud olema. Peale tükk aega julguse ja inspiratsiooni kogumist võtsin ennast kokku ja küsisin sobivast kohast, kuidas Haanja kandis nende tühjade küladega on. Selgus, et ainult üks selline ongi. Läksin siis järgmisel päeval seda vaatama.

Hääletamine läks väga hästi ja sujuvalt. Haanja-Rõuge piirkonnas hääletades üks autojuht märkis ohates, et siin ei tule kevad veel niipea. Võruga pidi kaks nädalat vahet olema. Tartus kõik tee-ääred vulisevad ja lumikellukesed õitsevad, Võruski on üsna märg. Mööda külavaheteed oma sihtpunkti suunas kõndides tundus küll, et päike tahab ära küpsetada ja tee ääres voolavad väikesed nired. Vaated tee ümber olid nii ilusad ja tundus, et siin võiks elada küll. Mul on pildiline ettekujutus paljude detailide kohta, mis külas võiks olla. Kui ma mõtlen “järv”, siis on see ühte kindlat sorti järv. Tee, mida mööda kõndisin, sobis hästi kujuteldava “koduteega” kokku.

Olles mõne kilomeetri kõndinud, jõudsin kohani, kus kaardi järgi pidi otsitav külatee ära pöörama. Olin eelmisel päeval vaadanud maa-ameti lehelt täpselt järgi, kuidas talud asetsevad ja kuidas sinna jõuda. Nagu lubatud, jõudsin esimese taluni, mis veel teises külas ja asustatud. Ainult, et sealt edasi ei paistnud mingit teed minevat. Koer haukus õuel ja tundus, et tee siinsamas õuel lõpebki. No metsa poole läks väike rada, mis paistis koosnevat koera jälgedest. Mõtlesin, et see võib olla lihtsalt talurahva metsas käimise rada. Aga kui ma juba nii kaugele olen tulnud, siis ei saa ometi lihtsalt tagasi pöörata. Kahlasin siis mööda seda pisikest rada metsa poole. Metsa vahel oli see rada iseenesest päris lai aga ma ei suutnud küll ette kujutada, et siin kunagi kasvõi hobuvankriga sõidetud oleks, rääkimata autost.

Käisin sügisel sama “tee” teises otsas ühte kohta vaatamas kaks korda ja seal oli see novembrilumest lahti lükatud ja sõidetav. Siin oli kahtlus, et ega selline rajake külani nüüd küll ei saa viia. Mõtlesin, et küll on hea, et täna on lumi kuiv ja koorik kannab. Kuigi umbes iga kolme sammu järel vajusin põlvini lumme, vahel ka sügavamale. Ja veidi aja pärast jõudsingi kohta, kus võis oletada, et veidi laiem puhas ala raja kõrval võiks ehk kunagine talutee olla. Kui ei teaks, et seal kusagil peaks küla olema, siis poleks ilmselt osanud seda kahtlustada. Oligi talu:) Künka otsas, puude vahel, põhjalikult kokku kukkunud, tõeline metsatalu. Tegin tiiru hoonete vahel, iga paari sammu järel saapast lund välja koukides. Linnud siutsusid vanadel õunapuudel. Väga armas koht. Kujutasin ette, et see oleks täiuslik koht karja laste vabapidamisel kasvamiseks aga tekkis ka tunne, et mina vist elu sellises kohas hästi välja ei kannaks. Selline talu sobiks väga hästi neile, kes soovivad ja suudavad maailmast eraldi, ainult oma maailmas elada.

Läksin tagasi “peateele”, et ka järgmised talud üles leida. Võis oletada, et “tee” viib üle lageda künka, kuigi eristatav see küll ei olnud. Kaardilt oli paistnud, et osad talud jäävad teest eemale puude taha ja kartsin, et ma ei leia neid üles. Eriti kuna kaardil vahemaid mõõtes olid need ikka arvestatavad ja talud paistsid olevat igaüks eraldi nagu hajaasustusele kohane. Siiski leidsin varsti ka teise talu. See oli päris heas seisus, ilmselt isegi elatav, vähemalt suvel. Seal ma ei julgenud väga ringi käia, oli tunne nagu tungiks kellegi teise maa peale. Talu kõrvalt leidsin tee:)

Oletasin, et tegemist on selle teega, mis kaardi järgi teisest külast talu taha pidi tulema ja mida ma üldse näha ei lootnud. Mõtlesin juba, et olen nüüd küllalt siin lumes ringi kahlanud, äkki oleks mõistlik nüüd seda teed mööda suuremale teele välja minna. Sest selle nö külatee osas, mis oleks pidanud läbi mitme küla otse maanteele minema, ei olnud mul erilisi lootusi. Jalutasin seni kuni tee ümber avarust oli, tegin kindlaks, et allpool läheb see metsa vahele ja leidsin, et ikka väga nõme oleks nüüd lihtsalt minema minna ja ülejäänud kaks talu üles otsimata jätta. Läksin siis tagasi mööda tuldud teed jälle künka otsa ja nägingi kolmandat talu:) Ja kohe ka neljandat:) Ja oh seda üllatust, tegelikult olid kõik neli talu sealt näha. Tegelikult ei olnud nad üksteisest üldse kaugel. Lihtsalt künkad on seal nii suured, et varjasid vaateid.

Teised kaks talu olid ka päris heas seisus. Kõigi talude ümber oli ka rebane tiiru teinud ja keegi inimene oli veel seal sügavaid jälgi teinud. Eemal metsa vahel pidi veel viies talu ka olema aga selle juurde pidi eraldi tee mujalt viima ja seda ma ei hakanud otsima.

Küla plaan on seal midagi sellist nagu mulgi mõttes oli. Olin arvanud, et kui talud asetsevad peaaegu ringis, kõik näoga keskele, siis osad talud saavad vähe päikest. Aga siin oli nii tehtud, et päike liikus küljel ja talud ei olnud nii reas, et oleks üksteise eest päikest varjanud. Niimoodi neli talu lähestikku võib isegi metsa sees olla tore elada. Aga siis peaks olema kohe neli suurt mitme põlvkonnaga peret. Sellise elukorralduse juures, kus vanemad käivad tööl ja üksikud lapsed koolis/lasteaias, oleks seal ikka üsna üksik olla ja ilmselt kipuks sageli mujale käima. Veel karmim oleks seal elada nii, et ühes talus üks vanem käib tööl, teine on ühe lapsega kodus, teise talu rahvas on pidevalt kusagil ära, kolmandas elab üksik inimene, neljanda elanikud tegutsevad veel mujal ja viiendat pole kuhugi panna. Laienemisvõimalus on seal ilmselt nullilähedane.
Väga tore oleks, kui selliseid rakukesi oleks lähestikku mitu.

Veel märkasin, et kuigi suurema tee äärtes vulises vesi ja päike küttis kevadiselt, oli metsalagendikul sügav talv, mitte ainsatki märki, et millalgi võiks lumi sulama ka hakata. Kuus kuud aastast ainult suuskadel liikuda ei ole ilmselt minu jaoks. Sellises kohas võib täitsa juhtuda, et mingi hetk hakkab tunduma, et igal pool on ainult lumi ja mäed ja üldse mitte positiivses mõttes.

Tagasi läksin mööda leitud kõrvalteed. Sealgi tundus aegajalt, et äkki see on lihtsalt metsatee ja üks hetk olin jälle kellegi õuel. Aga õuelt edasi läks õnneks ikka juba veidi suurem tee ja varsti jõudsin maanteele välja.

Maantee ääres oli kurb kohtumine kohaliku elanikuga, kes tuli uurima, kas ma tean, mis seal tehtud on. Nimelt olla tema veidi kodust ära käinud ja vahepeal oli osa metsa maha võetud. Palgijupid ja kuuseoksad sealsamas tee ääres laiali. Kahtlusaluseks oli naaber, kellel oma mets üle tee. Eemalt kostis sae undamist. Veel teadis see naine, et teine naaber elab talvel linnas aga palgikoorem on tee ääres, vargus käib nii avalikult. Tema juures on majas ka sees käidud ja asju ära viidud. Pakkusin, et politsei võiks selliste asjadega tegeleda aga ta ütles, et politsei soovitab ise vargad kinni võtta. Lubas ennast siiski kokku võtta ja politseisse teatada.

Tagasi Tartusse sain Võrust potentsiaalse külahuvilise autoga:) 14 huvilist on juba.

Kui keegi teab ilusaid tühjaksjäänud külasid lainelisel maastikul, siis ootan teateid:) Läheksin neid rõõmuga avastama.

Mustika-kohupiimakook ja Haanja

Põhjaks pudistasin kokku
veidi vähem kui 100 g võid
0,5 dl speltajahu
2 dl kaerajahu
näpuotsaga soola
u. 1 suur spl melassisuhkrut
u. 1 tl küpsetuspulbrit
Pudi segasin 1 munaga.

Katteks segasin kokku ligikaudu
400 ml Ricotta kohupiimakreemi
100 ml vahustamata rõõska koort
100 g 20% hapukoort
2 muna hõõrutud 0,5 dl melassisuhkruga
väikse peotäie kaerajahu
300 g külmutatud mustikaid

Mätsisin taigna palmirasvaga määritud madala ümmarguse koogivormi põhjale ja küpsetasin eelkuumutatud ahjus 180 C juures mõne minuti. Valasin peale katte ja küpsetasin veel umbes tunni. Siis panin rõdule jahtuma. Nelja tunni pärast oli juba päris hea aga peale ööd külmkapis veel parem. Hästi kreemine. Suhkrut oleks võinud rohkem olla aga nii on ka hea. Alguses plaanisin ilma põhjata teha aga põhi annab ikka väga olulise osa tervikust.
Aluseks võtsin selle retsepti: http://www.toidutare.ee/retsept.php?id=6489

Täna käisin Haanja kandis matkamas:) Hommikul sain Tartust otse Haanjasse, juht läks suusamaratonile. Mina hulkusin mööda käänulisi suuremaid ja pisemaid teid ja kogu aeg kiskus nägu naerule. Seal on lihtsalt nii hea olla. Täna oli linde ka kuulda ja näha. Hommikul oli 12 kraadi külma ja Haanja kandis oli lõuna paiku ka ikka päris külm, kuigi Võrus oli üsna soe ja teel oodates ei lasknud silma paistev päike olla. Päike oli siiski Haanja kandis ka väga kevadine ja üks hetk oli selline tunne, et ei tea, mis ära teeks, et kohe aeda istutama saaks. See on selline natuke sõltuvuse moodi tunne, et näpud sügelevad ja kogu aeg on ainult ühesuunalised mõtted peas. Aga ikka heas mõttes:)
Tagasi tulles sain kõigepealt ühe auto peale, milles sõitnud naine ütles, et kohapeal elades ei saa aru, et siin ilus loodus on. Ainult mäed ja lahti ajamata lumi igal pool. Eks sellega ole ilmselt nii nagu ühes naljas, kus soojast piirkonnast tulnud inimesed kolivad pika külma talvega piirkonda ja hõiskavad, et oh, mis ilusad värvilised lehed ja kitsekesed aias ja lumi. Mõne aasta pärast on xxx lehed, mida peab kogu aeg riisuma ja xxx lumi igal pool ja xxx kitsed söövad aiast taimi. No ma loodan, et minuga nii ei lähe:)
Ühes kohas pidin üsna kaua hääletama ja järsku nägin, et eemal heinamaal on metskits. Jalutas rahulikult ringi. Veidi aja pärast nägin, et põõsaste ääres oli teine ka. Ja veel veidi aja pärast eristasin ka kolmanda:)

Magnet

Mida hakata peale sellise juba veidi pikema talvepäevaga, kui on varakult üles tuldud ja plaanitud tööle minna, kuid selgub, et ei ole tööpäev? Loomulikult tuleb minna matkama:)
Tõele au andes mõtlesin juba paar päeva varem, et see päev ei peaks mitte tööpäev, vaid maale minemise päev olema. Nii oli hommikul olude selgumise ajaks juba Lõuna-Eesti kaart sahtlist välja otsitud. Viskasin kiire pilgu ka kinnisvaralehele, et saada mingit sihti, kuhu võiks minna. Kuna kell oli siiski pika matka jaoks juba päris palju, ei vaadanud isegi ilma enne kui välja läksin. Tartus oli ilm ühtlaselt hall. Lootsin rõõmsalt, et ehk Võrumaal paistab päike. Ja paistiski, vähemalt Haanja kandis:)
Hääletamine läks üle ootuste hästi. Seoses sügiseste raskustega on mu hääletamise vaimustus mõnevõrra lahtunud, kuid ükski kord ei pidanud kaua hääletama ja kõik peatunud inimesed olid toredad. Tartust Võrru sain ühe autoga ja pärast Võrust Tartusse samuti. Kusjuures Tartust minnes lubati alguses Kanepini viia aga tee peal otsustati, et nad võivad läbi Võru ka minna. Ja tagasi tulles ootas Võru ääres juba rida hääletajaid aga minu juures pidas juba teisest autodesatsist üks kinni. Koselt sain ühe autoga Puigale ja järgmisega lubati viia ka vaid poolele teele enne Haanjat aga otsustati, et viivad mu ikka Haanjasse ära. Haanjas otsustati, et viivad ikka veel kaugemale, sinna, kust ma jala ära pööran:) Ja tagasi tulles sain Haanja külje all ühe tuttava auto peale ja otse Võrru:) Selline tore hääletamise päev.

Haanja kandis oli muidugi väga hea olla nagu alati. Päike säras pehmelt hallis taevas, lumi sädeles. Olin sellise sihtkoha välja valinud, kuhu oli vaja veidi pikemalt ja ringiga mööda armast väikest külavaheteed ja siis veidi laiemat teed kõndida. Külavahetee oli just selline täiuslik tee, kus heinamaad ja metsatukad ja talud vaheldusid ja ühtegi masinat ei liikunud. Järgmine tee, kuhu välja jõudsin, oli kaardi järgi veidi laiem ja oligi üsna lai ja asfaldiga aga kui üks alguses, kui mina veel teisel teel olin, vastassuunas läinud auto välja arvata, siis ei liikunud seal ka kedagi. Asfaldt oli lumega kaetud ja lumel olevate autojälgede järgi oli seal päeva jooksul ehk mõni üksik auto sõitnud. Ainult üks rähn toksis männi otsas. Kuna valitud koht oli nö tihedama (mis antud juhul tähendab ka üksikuid autosid) liiklusega teest üsna kaugel, arvestasin, et võibolla ma ei jõua sinna kohale aga vähemalt näen ümbrust. Ilmselt leidsin ikka õige talu teeotsa üles, nägin eemalt suuri talupuid. Aga rada ei olnud muidugi keegi lahti lükanud, hoopis tee pealt oli lund juurde lükatud. Kui sinna astusin, vajusin kohe põlvini lumme. Läksin veel mõned sammud lootuses, et ehk veidi eemal ei ole nii sügav aga oli küll ja kuna ma lootsin siiski kuivade jalgadega Tartusse tagasi jõuda, tulin tagasi ja kallasin saabastest lume välja. Järgmine kord sinnakanti minnes lähen pigem lähedale väikest külavaheteed vaatama, kui sama talukohta. Jõudsin üsna mitu kilomeetrit teistkaudu ringiga mööda seda laia teed Haanja poole tagasi kõndida enne, kui jälle autot nägin. Esimene peale ei võtnud aga teine juba peatus ja oligi tuttav. Enne seda jalutasin mööda Vaskna järvest, millel üks väike seltskond midagi askeldas. Üks neist vehkis kätega ja hõikas minu poole, mõtlesin, et tahavad midagi küsida. Aga anti hoopis teada, et nemad on pingviinid:)
Üllatuslikult olin Tartus tagasi veel valgel ajal. See veebruari valgenemine on ikka üks positiivne nähtus:)
Kummaline oli see, et maal oli küll väga vaikne aga seisma jäädes ja kuulatades ei kostnud ühegi linnu häält. Ainult koerad haukusid, kui talust mööda läksin ja mingis kaugemas talus üsna pikalt. Ja üks kord seisatades kostis kraaksumist. Ja suure tee ääres oli üksik rähn. Aga kui Tartus Annelinna jõudsin, siis vaatamata tänavamürale rõkkas kõigi puude otsas linnukoor.