Rumer Godden
LV42: Pealkirjas on arhitektuuriobjekt.
Rumer Godden, In this House of Brede. Virago Press, 2013 (1969). 506 lk.
See oleks sobinud ka teemasse “nutsin ja naersin ja tahtsin autorit kallistada,” kuid viimasesse on kindlasti rohkem kandidaate.
Tegevus toimub kontemplatiivses nunnakloostris. Kontemplatiivne tähendab, et nad keskenduvad palvele ja ei ole maailmas aktiivsed, erinevalt neist, kes käivad õpetamas, vaeseid ja haigeid hooldamas vms.
Autor viitab eessõnas ühe nunna soovile, et keegi kirjutaks nunnadest sellistena, nagu nad on, mitte nagu autor tahab neid kujutada. Loo aluseks on reaalne klooster Inglismaal ja sellesse on põimitud nunnade räägitud lugusid, aga kokkuvõttes on ikkagi väljamõeldud lugu. Kohati on üsna raske lugeda, sest pole selge, mis ajas parajasti ollakse. Vestlus katkeb korduvalt imelikus kohas, vahepeal on pikalt muud juttu ja siis, kui antud vestlus on juba ununenud, läheb edasi. See häiris lugemisel ja tekitas killustatud tunde.
Tegevus katab paarkümmend aastat kloostri tegemistes. Kloostris on u. 90 nunna, kõik pole küll tegelased, kuid mul ei saanud kõigi nimede ja isikute kokkuviimine lõpuni selgeks.
Kokkuvõttes oli siiski väga ilus ja soe raamat, kõik tegelased väga elusad ja reaalsed. On üsna palju pingeid ja konflikte inimeste vahel, kedagi ei ilustata, kuid samas on tasakaalukas esitamise viis ja midagi pole ka draama loomiseks üle võlli aetud.
Soovitan lugeda neil, kes tahavad mõista, miks keegi nunnaks hakkab ja kuidas nunnaklooster toimib. Sobib ka lihtsalt isiksuste kasvamise jälgimiseks. (Postituse lõpus kirjutan sellest raamatust veel võrdluses ühe teisega.)
******
LV 16 Tegevus on Aasias
Rumer Godden, Kingfishers Catch Fire, Virago Press, 1953 (2013), 302 lk + eessõnad 7 lk.
***
Indias. Tõenäoliselt üks kõige õõvastavamaid raamatuid, mida ma lugenud olen. Ma ei loe muidu õudukaid ega vägivaldse sisuga raamatuid ja kriminullide puhul on see erinevus, et kuritegu ongi asja algpunkt ja see ei tundu nii reaalne. Selles raamatus läheb jubedaks alles lõpu poole. Ja kuna peategelane on kogu raamatu jooksul uskumatult naiivne ning mitte päris adekvaatne ümbritseva suhtes, siis tema andestuse tase mõjub oma kõrguses ebainimlikuna ja minu jaoks jäi lugu lahendamata. Pigem tundus, et astub raamatu lõpust otse järgmisesse samasugusesse.
Autor toetub osaliselt oma sarnasele kogemusele, ka tema elas nii lapse kui üksikemana mõnda aega Indias. See ei olnud kindlasti autori eesmärk, kuid peamine, mis mina siit värskelt lugenuna kaasa võtsin, oli, et ära mine üksi võõrasse kultuuri elama. Ja kui lähed, siis vähemalt ära püüa seal elada nagu oma kultuuris.
******
LV 18: tuli teisest raamatust.
Rumer Godden, An Episode of Sparrows. Virago Press, 2014 (1946), 271 lk.
Oli reklaamitud Goddeni In This House of Brede taga.
Lasteraamat II MS järgsest Londonist. Tugevaid paralleele saab tõmmata Burneti Salaaiaga. On salaaed, väga okkaline väike tüdruk, tõre vana aednik, lojaalne sõber ja isegi viide punarinnale. Ainult sõjajärgses Londonis pole rikast onu suure aiaga, enesekeskne ema pole koolerasse surnud ja küsimus, mida kurja saab väike laps lapikese maaga ikka teha, ei tule pähe pea ühelegi täiskasvanule. Ükski laps ega täiskasvanu ei oma Burnetilikke suhtlusoskuseid ega empaatiavõime ja tegutsemisvalmiduse kooskõla, mistõttu nutta saab üsna mitme tegelase pärast, kallistada tahaks ka mitmeid ja naerda pole siin eriti millegi üle.
Lasteraamatu kohta ehk veidi liiga keeruline, kuid olen nõus eessõna kirjutanud Jacqueline Wilsoniga, et laps ja täiskasvanu loevad seda raamatut erineva pilguga. Laste kujutamine on kindlasti Rumer Goddeni üks kõige tugevamaid külgi autorina. Samuti olen nõus, et Vincenti restoran jääb eluks ajaks meelde.
Tore on, et raamatu alguses on ka autori loo sündimise taustalugu.
See on huvitav lasteraamat selle poolest, et pea viimase leheküljeni paistis, et õnnelikku lõppu siit ei tule. Mis oleks olnud väga realistlik. Lõpuks ikka tuli ja oli paremini läbi mõeldud, kui mul põhimõttelise võimalusena mõttest läbi käis. Kuigi mitte selline, millele raskes olukorras lugeja elus loota saaks. Ükski tegelane ei olnud must-valge, kõik olid päris inimesed.
******
Muud juturaamatud
LV41: tegevus toimub mägedes.
Maria Augusta Trapp, Trapi pere ansambel. Aed, 1995 (1949), 296 lk.
Alguses on mägede osa kasin, lõpupoole nad elavad Ameerikas Vermonti mägedes.
Nutta ja naerda sai korralikult. Autorit kallistama ei tikkunud, mõnda teist tegelast vahel küll.
See raamat on sobilik muidugi eelkõige neile, kes tahavad teada, kuidas Heliseva muusika lugu tegelikult oli. Film katab pisikese osa raamatu algusest ja selleski on filmiloojad omale ootamatult suuri vabadusi lubanud, sh ühe tegelase nime ja ühe fakti alusel hoopis uue tegelase ja temaga seotud fiktiivse liini tekitanud. Lisaks selgub, et kapten polnud veeranditki nii karm isa nagu filmis kujutatakse. Pigem oli suurema osa raamatust Maria see, kes vägesid juhatas…
Alustasin selle lugemist kohe pärast In this House of Brede lõpetamist mõttega, et kaks kloostriraamatut võiks järjest sobida. See loogika ei kehtinud üldse, sest esiteks on kloostri osa alguses väga lühike ja teiseks oli raske ümber harjuda autori palju pealiskaudsemale, naerutada püüdvale ja emotsioonidele rõhuvale stiilile. Tasapisi osutus raamat siiski päris toredaks.
Pisiasjana häiris tõlkestiil. Ma ei tea, kas mu mälu veab alt, aga ei meenu, et 90-te keskel oleks olnud kombeks võõrkeelseid sõnu, nt lehmatõuge, häälduse alusel kirja panna. See kriipis koledasti silma ja ükski inimene, kes neid algvormis lugeda ei oska, ei leia neid termineid hiljem otsides üles.
Suurem pettumus oli, et mulle ei meeldi Maria von Trapp inimesena. Kuna filmis kujutati teda praktiliselt ideaalinimesena, siis tekitab avastus, et ta mulle kohati närvidele käib (ilma Disney filmiliku ülevoolavuseta, mida ei saa Disneyle pahaks panna), süütunnet. Raamat on huvitav, hariv, lõbus, mõtlemapanev ja ma kindlasti ei kahetse selle lugemist. Aga seal kumab sageli läbi suhtumine, et vaadake kõik, kui hea inimene ma olen ja kuidas me üksteist armastame (viimase näitamist nimetab ta lõpus ka oma eesmärgina), mis jätab veidi võltsi mulje ja on nagu tilk tõrva meepotis. Arvestades, kuidas ta oma memuaaris teisi inimesi kujutab, siis isiklikult ei oleks tahtnud temaga kohtuda kartuses saada raamatusse pandud.
Lugeda soovitan ikka.
(Hiljem on hakanud tunduma, et võibolla oli asi ka meeleseisundis ja uuesti lugedes arvaksin ehk paremini.)
******
LV3: BBC 100 raamatut, mida peaks elu jooksul lugema.
Thomas Hardy, Far From the Madding Crowd. Penguin Books. (1874) 444 lk.
Kui keegi on seda lugenud ja pidas heaks, siis ma hea meelega loeks, mida siin on võimalik heaks pidada.
Viskasin mitu korda käest, püüdsin jätkata, aga palju ei suutnud. Siiani lõpetamata, ehk kunagi lõpetan. Äkki on eesti keeles parem? Lõpu lugesin ära ja sealt, kus mul pooleli on (Gabriel on tagasi kutsutud ja lambad ära päästnud) ei ole kuidagi näha, et ühegi tervemõistusliku asjade käigu järgi võiks see lõpp ees olla. Kuigi lõpp on algusest peale ilmne, lihtsalt väga imelik tee. Ma tegelikult ei usu, et mehed päris nii lollid on nagu selles raamatus, kuigi naiste koha pealt ajuti võib esineda mõistuse pause.
Sisust sõltumata häiris mind autori komme lugejale tegevust kommenteerida. Näiteks, et sel ajal selles piirkonnas oli kombeks nii. Kui ta just ei plaaninud, et ta raamatu lugemist alustatakse 100 aastat pärast ta surma, siis ma oletan, et ta kaasaegsetele käis see samamoodi närvidele.
Ühtlasi peab ütlema, et mulle ei meeldi autorid, kes ei armasta oma tegelasi. Hardy suhtub Bathshebasse üsna halvasti ka teda tunnustades.
******
LV27: Pealkirjas mainitakse surma või suremist.
Bobbie Darbyshire, The Posthumous Adventures of Harry Whittaker. Sandstone Press, 2019, 264 lk.
Lustakas ja samal ajal masendav, kuid kaasahaarav lugu ühe vana mehe „elust“ pärast surma. Paralleele saab tõmmata Dickensi Jõululauluga, kuigi siin ei ole midagi tegemist jõuludega. Imedest on samuti asi kaugel. Keerulisele „universumi seaduste“ keskkonnale vaatamata liiguvad asjad siin oluliselt maisemas tempos. Loodan, et ei riku kellegi lugemishuvi teadmisega, et kolme aasta möödudes pole hing ikka veel oma õppetundi piisavalt omandanud, et sellest maailmast edasi liikuda. Ebameeldivaid tegelasi on siin rohkem kui paar. Mehed on valdavalt mölakad ja naised lihtsalt väga kummaliste eluvalikutega… Mõni helgem tegelane on ka vahele ära eksinud. Siiski on see kohutav supp nii loetav, et neelasin selle 2,5 õhtuga.
***
Algselt oli mul selle teema alla plaanitud Willa Cather, Death Comes for the Archbishop. Originaalis ilmus see 1927. Mul ei ole oma versiooni käepärast, lisan netist selle, mille kaanepilt sarnaneb. Pole kindel, et andmed samad on. Amazon ütleb, et Mass Market Paperback ja 1971. Lehekülgede arvu pole lisatud, aga ilmselt alla 200. Lõpuks jäi Cather selle teema all arvestamata, sest ma pole suutnud seda kaks korda alustades lõpuni lugeda. Mulle muidu Willa Catheri raamatud väga meeldivad, soovitan soojalt, eriti „Minu Antonia“. Mitmed tema raamatud on eesti keeles ka olemas. „Death comes…“ lugemist lükkasin tükk aega edasi, sest mul oli ettekujutus, et see on üks verine lugu. Aga see on väga vaikne ja leebe lugu, millele on ülalolevat sorti kirjanduse lugemisega rikutud tähelepanuvõimega raske keskenduda. Lugesin lõpu ära ja tean, et surm jõudis kohale küll, väga rahumeelselt. Tugineb reaalselt elanud inimeste elulugudele. Loodan, et kunagi siiski saan lõpuni loetud.
******
LV 10: Luuleraamat
Merike Õim, Nähtamatu pühendus. Menu Kirjastus, 2019, 144 lk.
Kingitus, mis haaras esimesest leheküljest kaasa. Mulle tohutult meeldib selline luulestiil, mis on samal ajal nagu jutustus ja kus hajali mõtted kuidagi iseenesest tervikuks kokku saavad. Ja et luule on vaheldumisi mälestuslugudega. Tunnistan, et kogu on lõpuni läbi lugemata. Aga luulet ei saagi palju korraga vastu võtta, siis läheb enamus mööda.
******
Raamatud, mida ei ole jõudnud grupis tutvustada.
******
*Roger Buck, The Gentle Traditionalist. A Catholic Fairy-tale from Ireland.
Kohati oli huvitavaid mõtteid. Näiteks Don`t be nice, be gentle. Suuremas osas läks see raamat minust küll mööda. Ei olnud piisavalt kaasahaarav. Ilmselt tulenevalt kadumisest kusagile ilukirjanduse, vestluse transkriptsiooni ja liiga pingutatud eesmärgiga aimekirjanduse vahele.
***
*Brian Moore, Catholics
Lühike ja kiire lugemine. Mitte midagi väga muljetavaldavat, samas igati loetav. Mõtlemisainet andis küll. Lugesin seda suhteliselt lähestikku Rumer Goddeni In this House of Brede`iga. Mõlemas toimub tegevus kloostris, Godden kirjutab nunnadest, Moore munkadest. Mõlemas käsitletakse muutusi katoliku kirikus, põhimõtteliselt samal suunal. Goddenil on kindlasti sügavam tegelaste analüüs (raamat ise on ka mitu korda paksem) ja ajalooline taust tundub tajutavam, kuid sisule mõeldes on minu arust oluline vahe selles, et Moore`i raamat on otseselt utoopiaks liigitatud ning Godden väidab oma teosega tuginevat reaalsete nunnade räägitud lugudele ja oma kokkupuutele reaalse kloostriga. Seega on raamatute potentsiaalne sisendusjõud konkreetsetes osaliselt kattuvates sündmuste käikudes oluliselt erinev. Eriti jäi silma mõlema seotus idamaadega. Moore`i utoopia toimub kujuteldavas ajas, kus katoliku kirik hakkab justkui budismiga ühinema. Samas Goddeni raamatu tegevus toimub ajaloos täpselt määratletud perioodil konkreetsete sündmuste taustal ja lõpeb sellega, et rühm nunnasid kolib Jaapanisse asutama oma kloostri uut haru ühe Jaapani onu ettekirjutuste järgi, mis näevad ette, et kõik oleks ikka maksimaalselt Jaapani-pärane. Selles mõttes, kuigi Godden on tugev inimeste ja elu-olu kujutamises, ei ole ta raamat just eriti katoliiklik.
***
*Sigrid Undset, Kristiina Lauritsatütar, I ja II osa
Ilma kolmandat osa lugemata on ehk ennatlik põhjalikke järeldusi teha. Alustasin sarja lugemist mitu korda ja jätsin pooleli, sest kuidagi ei saanud vedama. Kui nüüd sel sügisel sain, siis selgus, et algus oli tegelikult kõige parem osa, sest siis olid Kristiina vanemad veel aktiivsed tegelased ja Kristiina ise alles laps. Kohati tekkis tunne, et kui mõni tänapäevane pouplaarsete pehmekaaneliste naistekate autor kirjutaks romaani keskajas, siis just sellised peatükid seal tõenäoliselt oleks. Tean, et Kristiina Lauritsatütar kuulub väärtkirjanduse alla ja mõni loeb seda lausa iga aasta üle, kuid minust on esimese kahe osa põhjal selle tohutu väärtus küll mööda läinud. Aegajalt oli sisukaid kohti ja isegi mõned välja kirjutamise väärsed laused siin-seal. Sageli sai aga lugeda sellest, kuidas peategelased jälle hommiku- lõuna- ja õhtusöögiks teineteise närve söövad, ise sealjuures õndsas teadmatuses, et tegelikult nad isegi armastasid teineteist. Enamasti läks see teadmine neil endil küll kusagile kaotsi, kui just parajasti surm silme ees polnud. Kolmas osa on plaanis ka millalgi läbi lugeda. Loodetavasti sel aastal.
*Danielle Steel, Southern Lights
Kerge ajaviitelugemine, aga päris jubeda sisuga. Lugesin seda suvel ja arvasin, et see on selline lihtne raamat, mis läheb ruttu ja ununeb ka kohe. Tegelikult oli mul selle kohta ohtralt kirglikke arvamusi, mis ei lasknud öösel magada ja otsisid väljapääsu, kuid kirja panemiseni ikka ei jõudnud. Saja muu vea hulgas olid selles raamatus lapikud tegelased ja liiga vähe vaimuseisundite tasandeid (tegin parajasti seminaritööd vaimuseisundite tasemetest ilukirjanduses). Tegevus venis ja tegelastel puudus täiesti andestuse mõiste kui selline. Siiski oli see parajasti nii kirjutatud, et tekitas tugevaid emotsioone.
***
Kokkuvõttes oli 2020 juturaamatute osas kasin lugemisaasta. Muude tegemiste kõrvalt ei jõudnud eriti lugeda ega isegi käsitööd teha. (Krimikirjanduse eri raamatud on loetud lühikese aja jooksul kevadel.) Mitmed raamatud jäid pooleli. Mõned juturaamatud lugesin siiski veel, kuid ei pea neid siin jagamisväärseiks. Sel aastal püüan paremini. Tulemas on veel aimekirjanduse ülevaade.
Kodutee 