Liikuda on hea

Käisin täna hommikul 9 ajal linna ääres metsas jalutamas. Parajasti tõusis päike, lumi krudises mõnusalt saapa all ja taevas oli sinine. Hommikuti laulavad linnud teisiti, kui päeval. Seistes seal metsarajal, ümberringi puhas valge lumi ja lindude siutsumine, oli kuidagi kodune tunne. Selline tunne nagu oleks oma kodu taga metsa ääres ja oma aia linnud siutsuksid.

Tartus avati uus tantsukeskus ja nädalavahetusel olid tasuta proovitrennid. Käisin ka neljas trennis, joogas, kõhutantsus, pilateses ja afrotantsus. Tahtsin salsasse ka minna aga vahepeal oli 4 tundi aega ja kuna ma ei kavatsenud tervet päeva trennis veeta, kõndisin tagasi koju, kindla plaaniga õhtul uuesti tulla. Aga kui olla kõndinud edasi-tagasi Annelinna ja Tähtvere vahel ja vahepeal kahes trennis käinud, siis väljavaade pooletunnise lõunapausi järel uuesti edasi-tagasi kõndida ja vahepeal trennis käia ei tundu eriti mõttekas. Mistõttu jäi salsas siiski kahjuks käimata. Kõhutantsust ja joogast sain seal väga positiivse kogemuse, soovitan:)

Joogas olin selleks ajaks juba kolm korda mujal käinud. Selgus, et kuigi ma enda arvates olin varem ka joogas käinud, ei olnud ma tegelikult joogas varem käinud. Juba esimese korra järel tundsin, et see on just see, mida mul praegu vaja on.

Kassike teeb ka iga päev joogat. Sugugi mitte ainult nö tavapärast kassisirutust. Ükskord vaatasin teda ja mõtlesin, et inimene küll sellist joogat teha ei suuda. Aga siiski oli ühes raamatus pilt just sellisest asendist – nagu kogu keha oleks keskelt üles riputatud nöör, jalad ja käed põrandal koos ja vahepealne osa keskelt nagu üles riputatud, ilma mingi vaheruumita. Kassike sirutab ja painutab ennast igas suunas kogu aeg. Kui ta just ei maga või kakle või süüa ei luni. Sööb ta väga ebajoogilikult aplalt kõike igal ajal igast asendist, kasvõi läbi une, kui riisitera ninaette panna. Siiani oleme kindlaks teinud neli asja, millesse ta põlastavalt suhtub: banaan (see väärib lausa ringiga mööda minemist), Luunja kurk, keedetud peet ja kaerahelbepuder. Kusjuures kahe viimase vastu tundis aktiivset huvi seni kuni selgus, et ta siiski ei söö neid. Aga näiteks avokaadot läheks ilmselt lõpmatult. Rääkimata juustust. Veel on ta hea meelega söönud näiteks keedetud täisterariisi, kreeka pähklit, koogitainast, munaleiba… Kui kõht täis saab, siis maast või taldrikult enam ei söö aga kellegi näpu vahel oleva toidu vastu tunneb endiselt huvi, isegi, kui see on täpselt sama, mis maas. Oleks siis, et istuks viisakalt maas ja küsiks ilusti. Aga ei, tema hüppab sööjale sülle ja pistab nina kohe taldrikusse. Kui see ei õnnestu, siis äigab käpaga vastu suud. Munaleiba ja koogitainast võttis ise laua pealt. Tal paistab olevat arusaamine, et kõik söödav, mis kusagil leidub, on temale söömiseks. Pahandamise peale saab aru küll ja jookseb minema aga paar hetke hiljem tuleb jälle sülle.

Arvestades tema ebatavaliselt suurt füüsilist aktiivsust ja hilisõhtuseid ja varahommikusi tuuseldamishooge on suurem huvi toidu vastu ka arusaadav. Välja näeb ta ikka joogile kohaselt. Täna otsisime teda tükk aega taga, kusagil ei ole, lõpuks nägin, et põõnab radika peal nagu väljaväänatud käterätt. Saunalina ja aknaraami vahelt ei paistnud väljagi.

Suur kass, kes ei ole elus kunagi midagi peale oma kassikrõbinate söönud, on väikse eeskujul ka hakanud muu vastu huvi tundma. Esialgu küll käib salaja ainult väikse kassi krõbinaid söömas. Paistab, et ta on juba harjunud sellega, et keegi pidevalt tema seljas ronib (milleks minna ringiga, kui tee peal on kass, on kiireim viis edasi saada sellest üle ronida), ootamatult ründab ja juures istub, kui ta sööb või vetsus käib. Vastavalt vajadusele käitub stoilise rahuga, äigab konkreetselt, mida on küll vaja varsti korrata või tuleb vaatama, kui väiksem häält teeb.

Filmid ja kassid

Eile oli mul filmipäev. Alustasin hommikul filmiga Fiddler on the Roof. Olin eelmisel päeval youtube`s vaadanud selle filmi muusikalisi lõike ja avastasin, et terve film on 10 minutiliste lõikude kaupa üleval. Hommikul tervet filmi siiski ära vaadata ei jõudnud, 5. osa järel läksin tööle. Õhtul ei olnud Viiuldaja lõpuni vaatamiseks õige meeleolu, vaatasin samas kohas hoopis My Big Fat Greek Wedding. Sirvisin veel paari filmi juppe aga leidsin, et ei taha neid tervenisti vaadata. Hakkasin hoopis telekast vaatama juba käivat Jääaeg 2. Millegipärast ei sobinud see ka eile ja edasi klõpsides avastasin ETV2-lt äsja alanud Mehed ei nuta ja vaatasin selle lõpuni:) Siis klõpsisin veel natuke ringi ja avastasin, et ETV peal käib film lastekirjanik Beatrix Potteri elust, mida olin kunagi tahtnud vaadata aga ei leidnud. Sattusin filmi peale üsna lõpus aga ilmselt just kõige maalilisemaks osaks – siis, kui ta talu ostis ja maale kolis:) Sellega eilse päeva ka lõpetasin. Täna vaatasin veel kolm osa Viiuldajat aga lõpuni ei õnnestunud jälle vaadata, enne katkestati. Tavaliselt ma ei vaata nii palju filme korraga ja ei klõpsi telekat aga vahel on tore asi põhjalikult ette võtta.

Kassike oli kogu aeg seltsiks, pikutades vastavalt võimalusele mu käsivarrel, süles, kõhul või puusal. Tema on selline huvitav loomake, et enamuse aega ainult süles elakski ja nurrumootor töötab laitmatult. Praegugi on ennast üle minu kõhu välja sirutanud. Samas, kui magamisest ära tüdineb, siis kipub kohe kaklema ja hambad ja küüned on tal ka laitmatus korras. Kui inimestel tema „mängudest“ küllalt saab, siis hüppab hooga suurele kassile selga. See vaeseke peidab ennast aegajalt rahu saamiseks kinnisesse tuppa radika peale. Väike kass ei ole veel õppinud uksi avama ja radika peale ronima ega tea, mis ajal peaks varitsema, et korraks avatud uksest läbi lipsata. Muidu saavad nad juba väga sõbralikult läbi. Magavad kõrvuti ja kallistavad. Väike kass käib aegajalt suurt pesemas.

Täna langes Tartus lumehelbeid:)

Nupsik

Sibulakast on lemmikkoht kohe süle järel:) Nii põnev on ju sibulakoortega krabistada ja mänguhoos tuleb ikka uni peale. Aga nime järgi kutsutakse teda harva, sagedamini on ta Nupsik või Kassike või Väike Kass. Suur kass tegi ka nimemuutuse läbi – tema on nüüd Emand.

Muutused

Väike ja suur kass on sõpradeks saanud. Kui võib nii nimetada olukorda, kus väike kass hüppab suure ümber ja püüab teda mängima meelitada, samal ajal, kui suur kass toimuvat mingil määral tolereerib ja piiridest viisakalt, kuid üheselt märku annab. Mõlemad otsivad teist aegajalt taga ja suur kass istub vahel kõrgemal pingi peal ja vaatab, kuidas väike põrandal mängib. Suur kass oleks nagu vanemaks saanud, tema olekusse on tekkinud rohkem väärikust. Väikest kassi jälgib ta üheaegselt hämmingu (mida-kõike-elus-ka-nägema-ei-pea) ja vanema ja targema rahuga. Kui väike hädakisa tõstab, siis suur tuleb appi. Aga selle on ta vist unustanud, kuidas ise väiksena suurele kassile söömise ajal selga hüppas ja suur kass peale kõhu täis kugistamist põgenes. Üldiselt on ta väiksemat sorti emakass aga nüüd pisikese kõrval paistab hiiglasena.

Otsustasin, et ei jää talveks maale. Hääletamine on nüüd sügisel ootamatult raskeks muutunud. Olen mitu korda poole tee pealt Tartusse tagasi tulnud. Eelviimane kord maale minnes kartsin, et jäängi ööseks tee äärde ja kuhugi poole enam edasi ei saa. Maa suunas ei liikunud peaaegu üldse autosid ja läks juba pimedaks. Keerasin ringteelt Tartu poole, sealt sain pika ootamise järel Osula ristile. Tartu maanteel oli liiklus täiesti olemas aga kinni ei tahtnud keegi pidada. Olin juba endast päris väljas, kui lõpuks auto peale sain. Asju on ikka vaja ära tuua ja täna õnnestus ühe päevaga maal ära käia. Seitsme autoga sinna, paar asja kaasa ja kuue autoga tagasi. Lisaks palju kõndimist ja kauba peale väike palavik. Mõni kuu läheb nüüd ilmselt mööda enne, kui niisama matkamise mõttes hääletamise jälle ette võtan. Heade asjadega ei või ka liialdada, siis nad ei ole enam head.

Käin nüüd Tartus ökopoes osalise ajaga tööl. Tore on:) Ülejäänud ajal otsin endiselt seda kõige paremat tööd, mis tuleb ilmselt ise tekitada.

Kassike

Täna hommikul jõudis minu juurde tilluke must kassipoeg:) Kurgualune ja käpaotsad valged, silmad tumehallid. Väga ergas ja mänguhimuline tegelane. Panin talle purgikaane sisse piima. Tema seda tähele ei pannud. Kastsin siis sõrme piima sisse ja andsin talle nuusutada. Selle peale üritas ta mu sõrme närida aga leidis piima kohe üles. Jõi väga ahnelt, lõnks ja lõnks nii et selg liikus. Jõi ja jõi kuni isu täis sai ja võis rahulikult piimaseid vurre lakkuda. Aga piimakogus purgikaanel ei olnud oluliselt vähenenud.
Kassikese sugu oli teadmata ja millegipärast hakkas mulle meeldima mõte panna talle nimeks Bosse. Aga selgus, et tegemist on ilmselt hoopis preiliga. Nimi on veel lahtine. Võite pakkuda ilusaid s tähte sisaldavaid kassineiu nimesid:)
Homme hommikul lähen temaga maale. Seal talus oli varem ka kass, kes oli mõni kuu enne minu saabumist kaduma läinud. Koerad olid temaga hästi läbi saanud. Loodetavasti võtavad selle kiisu ka omaks. Venna kass suhtub küll kahtlustavalt. Päris kokku ei olegi julgenud neid lasta. Alguses panin kassipoja sügavasse pesukorvi, kus ta rahumeeli kahe pesupulgaga mängis samal ajal kui kaks korda kohevamaks muutunud suur kass teda väljastpoolt jälgis. Mina oma loogikaga mõtlesin, et vaene üksik opereeritud emakass võtab väikse armsa karvakera oma hoole alla aga suur kass käib nüüd igal pool kahtlustava näoga ringi ja kui väike talle lähedale tuuakse, siis taganeb sisinal.