Loetud jutu- ja lasteraamatud 1-2-2021

Jaanuaris ja veebruaris loetud ja Facebooki Lugemise väljakutse grupis muljetatud raamatud. Kui loete siit ainult ühe juturaamatu, siis väga soovitan Fredrik Backman “Britt-Marie oli siin”. Lugeja soost ja jalgpallihuvi olemasolust sõltumata. Lasteraamatutest soovitan eelisjärjekorras Tonke Dragt “Kiri kuningale” ning Jaan Rannap “Maari suvi”.

******

Juturaamatud

LV47: Raamat, mille tegevus toimub kahes ajas

Fredrik Backman, Britt-Marie oli siin. Varrak, 2019 (2014), 286 lk. Tõlkis Ene Mäe.

*

Ma ei olnud selleks raamatuks üldse valmis. Erinevalt Britt-Mariest olen mina küll inimene, kel esineb eelarvamusi ja kes vahel isegi teistest halba mõtleb. Kuna ma ei ela Rootsis, siis saan ilma eriliste akrobaatiliste trikkideta tunnistada, et mul oli selle autori suhtes eelarvamus. Enne siin grupis kohtamist ei olnud ma temast poolt sõnagi kuulnud, vähemalt mitte teadlikult. Raamatukogus olin siinsete tutvustuste ajel mõnda raamatut natuke sirvinud ja leidnud, et see ikka ei ole minu maitse. Aga raamatukogus käies aegajalt vaatasin, et kas on midagi muud ka, mida siin tutvustatud on. Enamasti haigutab selle koha peal riiulis tühjus. Kellegi tutvustuse põhjal, kel oli tsitaate välja toodud, mõtlesin, et Britt-Maried võiks ikka proovida lugeda. Ja mitme käigu järel isegi juhtus, et see oli raamatukogus kohal.

*

Tegelikult ma lugesin parajasti ühte teist raamatut, mille kaanel on soovitus, et see on nii hea, et pole sõnu. On tõesti väga hea, hoopis teisel moel, aga natuke liiga pikk ja võtsin Britt-Marie vahele. Ma ei ole üldse jalgpallihuviline ja tagakaanel lubatud õllehaisune pitsabaar tõesti ei huvita mind. Aga ikkagi juhtus, et ma pole ammu ühtegi raamatut lugedes nii tihedalt nutnud. Mistõttu läks lugemine üsna aeglaselt. Britt-Marie on pea poole lühem kui too teine raamat ja palju hõredama tekstiga, aga eeldab palju sagedamat käest ära panemist ja liiga ruttu sai läbi. Kujutan ette, et sellel võiks järg ka olla. See on üks vähestest juturaamatutest, mis võiks kodus olemas olla. Et aegajalt üle lugeda.

*

Siin tagapool oli kusagil arutelu Backmani raamatute filmiks tegemise võimalikkusest. Olen nõus, et see ei oleks ikka päris see. Kindlasti saaks teha väga hea filmi raamatu ainetel, aga see oleks teine versioon sellest loost.

*

Peale raamatu lõpetamist teise pooleli oleva juurde tagasi ei suutnud minna. Praakisin veel paar tükki välja enne, kui leidsin ühe, mis kõlbas siia järele lugeda. Nüüd loen Ende Momot. Järgmiseks on plaanis Ovet lugeda.

*

Sisu tundub veidi kohatu siin lahata. Kes pole lugenud, lugege ise. Selle raamatu lugemise järel mõtlen, et südamekirurgina tegutsemiseks ei pea arst olema. Isegi skalpelli pole vaja, kui oskad kirurgilise täpsusega sõnu ritta seada. Mitu päeva hiljem ajab mõnede fraaside meenumine veel nutma.

*

Ma ei ole muidu selline inimene, kes ostaks toidupoest tulpe, eriti veel lillasid. Aga siin nad nüüd on. Päris kenad teised. 🙂

******

LV41: Raamat, mille kirjanik on avaldanud varjunime all

Isak Dinesen, Babette`i pidusöök. Varrak, 1996 (1953), 144 lk.

*

Raamatuke seisis mõnda aega lugemist oodates, sest väikesele formaadile vaatamata tundus see veidi hirmutav. Arvasin, et tegemist on keerulise keelekasutusega vana jutuga, millest annab ennast läbi närida. Vale!

*

Köide sisaldab kaks lugu. Babette`i pidusöök on algusest lõpuni muhedalt kirja pandud soe ja humoorikas mõnus lugemine. Eriti huvitav oli jälgida ekstreemselt erinevate ja samas nii mõneski mõttes väga sarnaste maailmavaadete kokkusaamist. Teine, “Surematu lugu”, eeldas mõningaid taustateadmisi, nagu järelsõnast välja tuli. Minul need kõik puudusid ja ei oska seda lugu hinnata.

******

LV51: Raamat grupi albumist “Lugemise väljakutse tarkade kogu soovitab”

Narine Abgarjan, Taevast kukkus kolm õuna. Tänapäev, 2016 (2015). 192 lk. Tõlkis Erle Nõmm.

*

Üks väga ilus ja kummaliselt helge raamat keset kõike seda õudust ja vägivalda, mida seal leidub. Keeleliselt nauditav. Armeenia kirjandusest ei teadnud ma enne mitte midagi. Seetõttu tekkis lugedes küsimus, milliste rahvaste väärtkirjandus must veel mööda on läinud.

*

Üks kahe otsaga detail, mille pärast võiks nuriseda, on tagakaanel sisututvustuses liiga palju ära ütlemine. Seal on juba maha hüütud see, mis peaks alles viimastel lehekülgedel selguma ja mille jaoks autor on pea paarsada lehekülge hoogu kogunud. Kui keegi ei talu lõpu ja lahenduse ette teadmist, siis tuleks püüda sellele raamatule läheneda ilma tagakaant vaatamata. Samas teeb see minusuguste õrnahingeliste jaoks raamatu lugemise palju talutavamaks, sest salapäraste juhtumiste selgitus on ette öeldud ja pole üldse seda muret, et üldmulje ehk liiga masendav jääks. Kuigi masendavat on siin palju ja oma elu tundub loetuga võrreldes kohe hulga pehmem. Kui on vaja meelde tuletada, et oma elus on tegelikult kõik hästi, siis selliste raamatute lugemine aitab.

******

LV7: Anna autorile esimene võimalus.

Kuniks elu. Uus salapäevik. Hendrik Groen, 85 aastat vana.

Eesti Raamat, 2017 (2016), 351 lk.

Isiklik teema: Madalmaad.

*

Tõele au andes tuleb tunnistada, et see oli autori teine võimalus. Esimene, Ela ja lase elada, jäi üsna kiirelt pooleli. Aga võtsin mõlemad raamatud raamatukogust korraga, lootuses, et üks ikka lugeda kõlbab.

*

Mulle muidu ei meeldi must huumor ja maailmavaateliselt on selle raamatu tegelased must üsna kaugel. Võimaluse sai Groen ainult tänu sellele, et on hollandlane. Aga raamat oli üllatavalt hästi loetav. Peamine erinevus “Ela ja lase elada” teosega tolle alustamise ja põgusa siit-sealt sirvimisega tundus, et salapäevikus ma kohtusin lugejana inimesega. “Ela ja lase elada” oli ilmselgelt jutustus ja minu jaoks tähtsusetu. Jutustusi on maailmas ajaloo jooksul ilmselt miljoneid ja miljoneid kirjutatud ja on loomulik, et valdav enamus konkreetsele lugejale ei sobiks. Aga kohtuda inimesega otse, ilma jutustajata, on huvitav. Sageli ei saavuta memuaaride kirjutajad seda, et neis toimuks reaalne kohtumine kirjutaja ja lugeja vahel.

*

Seetõttu tekkis mul raamatut alustades küsimus autori isiku osas. Varem arvustusi lugedes ei olnud ma sellele eriti mõelnud, kas tegemist on ilukirjanduse või päris päevikuga. Lugema hakates mõtlesin alguses, et kas Hendrik Groen on päriselt mõne vanadekodu elanik, kes lisaks päevikutele on hakanud ka romaane kirjutama. Mis teeks arvustamise veidi keeruliseks, sest reaalsele vanadekodus elavale 85-aastasele, kes on kõrges eas kirjutamise avastanud, ei jagaks sellist kriitikat nagu tavalise ilukirjanduse puhul. Uurisin välja ja selgus, et 2016 on avalikustatud autorina 61-aastane raamatukoguhoidja Peter de Smet, kes ei olnud varem midagi avaldanud ja ei soovi kuulsust. Mis tähendab, et Groeni raamatud sobiks ka varjunime all avaldatud teoste teemasse.

*

Alustasin lugemist teisest osast, sest raamatukogus esimest parajasti ei olnud. Ei kahetse ja usun, et teine osa on täiesti iseseisvalt loetav. Ei tunne ka vajadust esimest osa järele lugeda. Hollandi kohta sain küll üht-teist teada. Nüüd tahaks lugeda ka midagi teistsugusest vaatenurgast, sest muidu mu Hollandi keele õppimise motivatsioon kahaneb olematuks.

******

LV14: Raamat Jaapani või Hiina autorilt.

Isiklik väljakutse: Madalmaad.

Robert van Gulik, Pärlikee ja pudelkõrvits. Tänapäev, 2009 (1967), 165 lk. Tõlkinud Kersti Unt.

*

Guliku kui hollandlase panin Hiina autori teemasse, sest ta elas kaua Hiinas ja kirjutas Hiina ajaloolise taustaga raamatuid. Ta oli hiinlannaga abielus ja neil oli neli last. See on samal põhimõttel nagu Justin Petronet ei saa “Minu Eesti” raamatust rääkides minu meelest nimetada Itaalia autoriks. Samas on Gulik hollandlase ja Hollandis aktiivselt tegutsenuna ikkagi ka Madalmaade teemasse paigutatav. 🙂

*

Kohtunik Di sari sai alguse hoopis tõlkest. Gulik tõlkis 18. sajandist pärit Hiina detektiiviromaani ja ehitas selle peale oma sarja. Kohtunik Di kui ajalooline isik elas 7. sajandil pKr, kuid raamatutes on lisatud ka hilisemate ajastute elemente ja tehnikaleiutisi. Guliku esialgne eesmärk oli panna vanad Hiina krimijuhtumid tänapäevase lugeja jaoks loetavasse vormi. Sarjas on küll väljamõeldud lood.

*

Märkasin kohe algusest peale, et tekst on stiililiselt Lääne lugeja jaoks väga mugav, ei ole vaja harjuda oluliselt erineva kirjutamisviisiga. Samas sai teadmisi Hiina kultuurist (sellest kaugest ajast). Natuke meenutas Ellis Petersit, kuid sisaldas ootamatult ja ebameeldivalt tihti ette tulevaid nõrganärvilistele sobimatuid kohti, mistõttu kahtlen, kas teisi osi kunagi loen. Võibolla kiirelt vahele jätmise oskust lihvides ehk saaks. Muus osas oli hea.

******

Lasteraamatud

LV45: Autorilt, kellelt on ilmunud üle kümne raamatu.

Isiklik teema: Madalmaad.

*

Mary Mapes Dodge, Hõbeuisud. Eesti Raamat, 1986 (1865), 219 lk. Tõlkija Ann Parts, soojust kumavad illustratsioonid Siima Śkop (arvuti ei tee praegu seda õiget katust).

Kaanefoto on veebist. Wikipedias on nimetatud 11 tema “valitud teost.” Ma ei tea, kas neid oli rohkem.

*

Olen alati arvanud, et lugesin seda raamatut lapsena, aga midagi tuttav küll ei tundunud. Ühtlasi ei teadnud ma, et see raamat on ameeriklanna kirjutatud ja suunatud Ameerika lastele Hollandi kohta õppimiseks. Õppematerjalina oli see kindlasti suurepärane. Oleksin isegi hea meelega kõiki aineid pigem läbi juturaamatute kui õpikute õppinud.

*

Väike tõrvatilk oli kõikehõlmavalt tuntav ideoloogiline pitser. Muidu mulle meeldivad 19. sajandi Ameerika ja Inglise iseloomukasvatusele suunatud kergelt moraliseerivad lasteraamatud, kuid see läks kohati oma agaruses natuke üle talutavuse piiri. Kuna minu teadmised Madalmaade ajaloost on kasinad, siis lugedes suhtusin tagasihoidlikult autori kirglikesse poolehoiu- ja vastumeelsusavaldustesse igasuguste ajalooliste tegelaste suhtes.

Veidi kummaliselt mõjus ka peaaegu 100 lk kõrvalepõige, mis oli peaaegu täiesti vaba peategelastest ja põhiliinist (raamatu alapealkiri Hans Brinker kaotas siin igasuguse mõtte). Kõrvalepõike ilmselge eesmärk oli võimalus tutvustada lugejale Hollandi ajalugu läbi vastavate kohtade külastamise, aga usun, et sihtgrupp sellel 100 lk-l ja ülejäänud raamatul on mõneti erinev.

Muidu väga soe ja armas lugu 19. sajandi keskel Hollandis elavatest lastest. Kirjutatud nii kaasahaaravas stiilis, et uisuvõistluste kirjelduse lugemisel kostis kõrvus Lembitu Kuuse hääl (ma ei olnud lapsena suur spordifänn, aga kuna koolist anti taliolümpianädal vabaks ja teised vaatasid, siis külge jäi ikka, ilmselt küll mitte uisutamisega seoses.). Silmad ei jõudnud nii kiiresti lugeda, kui tekst ees tormas.

*

Hollandi 19. sajandi keskpaiga elu ja kultuuri osas algajale Hollandi-huvilisele väärt materjal.

******

• 

• 

LV35: Raamat, mille pealkiri on kirjutatud punase värviga

Isiklik teema: Madalmaad

Tonke Dragt, Kiri kuningale. Olion, 1995 (1963?), 310lk. Tõlkinud Tiia Usai.

Madalmaade kohta ei saa siit teada mitte midagi. Aga raamat on nii hea, et hing rõõmustab lugedes. Lihtne puhas laste rüütliromaan. Vankumatu moraal ilma hetkekski moraali lugemata. Kui ei oleks vaja hommikul kella peale ärgata, oleks õhtul peale lõpetamist kohe uuele ringile läinud. Kolme õhtuga läbi lugedes läheb ju algus veidi meelest ära… Kindlasti loen veel. Teisel lugemisel võiks kirjutusvahend ka ligi olla, et üht-teist üles kirjutada. Kahjuks on lugemisnimekiri ees pikk, mistõttu päris kohe selleni uuesti ei jõua. Aga veidikese vahega ongi jälle palju uut leida.

******

LV31: kaanel on tiib, tiivad või sulg.

Maurice Maeterlinck, Sinilind. Kuldsulg, 2007 (eesti keeles esmatrükk 1939), 139 lk.

Teadmata asjaoludel oli mul see lugu veel lugemata. Vähemalt tuttav ei tundunud. Lähenesin suurte lootustega. Tagakaanel lubatakse üht kaunimat muinasjuttu, mis kunagi kirjutatud. Ei tea, kas on viga tõlkes või on mu maitse nii tänapäevastunud, aga ei suutnud sisse elada.

Kindlasti on sellest tehtud lugematuid koolinäidendeid, milleks ülesehitus väga hästi sobib. Sisu osas oleks potentsiaali millekski ilusaks, kuid teostus jäi kuidagi haledaks. Väga stereotüüpne lähenemine kassidele ja koertele häiris ka. Hea siiski, et nüüd lugenud olen. Saan ehk paremini aru, mida mõeldakse öeldes “otsib oma sinilindu.”

******

LV22: vanaemaraamat

Jaan Rannap, Maari suvi. Eesti Raamat 1983, 144 lk.

Edgar Valteri soojust kumavad illustratsioonid.

Mesikuldne helge puhas suvi. Ja koduõpe selle parimas tähenduses. Selleks ma koduõppega tegelengi, et laste pärnaõietantsud ei oleks piiratud ühe suvega 5. eluaastal vanavanemate juures. Lõpp on küll sügiseselt kurb, vanavanematele oluliselt rohkem kui Maarile. Ja kodus tal sellist pidu kahjuks ei ole. Aga valitsema jääb ikkagi helgus.

Lastele sobib see raamat eriti siis, kui neil on huvi mesilaste ja sipelgate elu vastu. Kakkude välimääraja kauba peale.

Vanaema on selles raamatus usin. “Kui vanaema suurel köögilaual kukleid veeretab, ei kihuta ta Maarit eemale. Kui vanaema puulusikaga roosamannat klopib, võib Maari oma väikse lusika ka kaussi pista. Ainult vanaema töödega on see häda, et need saavad liiga ruttu tehtud. Siuh-sauh laob vanaema panni kukleid täis, haarab veel Maari sõrmede vahelt viimase taignatüki, latsatab korraks jahu sisse, muljub siit ja silub sealt, ning juba on kogu lugu küpsemas. Maari ei saa tähtsa töö maiku õieti suhugi, kui see juba läbi on. … Vanaema ei saa niisugusest soovist aru. “Kõik ju juba pätsitud ja veeretatud,” imestab vanaema, kraamib mõne laia liigutusega köögi korda ja kiirustab mujale. Õnneks on vanaisaga teisiti.”

See on kolm ühes raamat: lapse-, vanaisa- ja vanaemaraamat.

******

LV9: Raamat võrratute illustratsioonidega.

Emma Chichester Clark, Nööp. AS Ajakirjade Kirjastus, 2015 (2014), 164 lk.

*

Olen seda raamatut korduvalt poes vaadanud, kuid ikka ostmata jätnud. Nüüd lugenuna leidsin, et see on hoopis teistsugune raamat, kui poes sirvides tundus. Arvasin, et see on lasteraamat. Eks lastel on ka kindlasti tore pilte vaadata ja illustratsioonid on tõesti võrratud. Aga teksti poolest on see pigem suunatud täiskasvanutele, kes peavad koera lapse eest. Mistõttu 10. oktoobri sissekanne tuli minu jaoks täiesti ootamatult. Tekstis natuke häiris ninnu-nännu stiil ja koera lai suguvõsa, mis sisaldas nii inimestest emmet-issit-vanavanemaid-onu-jt kui kirevat koerte sugupuud.

*

Raamatus on blogipostitused aadressilt http://emmachichesterclark.blogspot.com. Seal on tore vaadata, kuidas elu edasi läks. Kuigi postitused on katkenud 2017.

******

LV4: Raamat, mille võtsin lugemisse paljalt kaanepildi järgi.

Ulf Stark, Väike ja tugev. Draakon ja Kuu, 2014 (2007), 142 lk.

Pilt lubas midagi Lindgrenlikult sooja ja seda ka sai. Natuke harjumatu on tänapäevases lasteraamatus lugeda, et väike Ulf oli nii leebe, kannatlik ja tõsine lapsuke, samas kui ta vend selline paharet oli. Kirjaniku magus kättemaks lapsepõlvevaevade eest. Täiskasvanuna lugedes saab imetleda nende pereelu. Viimased paar peatükki võimaldavad lastega surmast rääkida.

******

LV11: Nägin seda raamatut ja tekkis tunne, et vot seda tahan lugeda.

Aapeli, Vinski lood (Üle linna Vinski; Vinski ja Vinsentti). Hotger, 2006 (1954/56), 191 lk. Tõlkinud Välja Künnap.

*

Lapsena telekast nähtud Üle linna Vinski jättis kustumatu mulje. Usun, et nägin seda vaid ühe korra, kuid siiani tuleb aegajalt meelde. Sisu oli küll suuresti ununenud (peale selle, et tegemist oli nähtamatuse pulbriga), kuid lugedes tuli peaaegu kõik kohe tuttav ette. Mõned nimed ja laused sellest raamatust on saanud klassikaks, mida kasutatakse hoopis muudes seostes. Kes ei tunneks mõnda preili Pirtspekki, Mõrumanni või Lutikalossi laiskvorsti. Vinski ja Vinsentti oli minu jaoks uus, kuid samuti väga tore. Teises osas selgub, et Vinskil on olemas ka isa (esimeses osas jäi see küsitavaks), kes teatab resoluutselt, et “Meil ei peksta väikesi poisse,” kui Vinski kõrva pidi koju veetakse. Stiililiselt on tugevalt Lindgreni hõnguga, võiks lausa nimetada elemente erinevatest Lindgreni raamatutest. Kõige enam meenub “Rasmus, Pontus ja Lontu”. Suurepärased on ka illustratsioonide saatesõnad.

******

LV36: Raamat, mille pealkirjas on number

Eva Roos, Teistmoodi mööblipood. Kastani 57. Varrak, 2018, 288 lk.

*

See on selline raamat, mida ma oleks tahtnud lapsena lugeda. Usun, et praegustele lastele ka meeldib. Huumor on just selline totakas, mida lapsed hindavad. Samas jääb kohati segaseks, kas see raamat on mõeldud lastele või nende vanematele. Moraalijutud põhiteemal, et laps ei peaks olema vanemate lahutamisel nende tülide vahel, oleks nagu pigem vanematele suunatud. Lasteraamatu ja veel võlumaailma kohta jäi lõpp minu jaoks lahjaks. Vanematele võib küll öelda, et kuulge, lugege raamatuid suhete kohta, aga see ei lähe 9-aastastele suunatud raamatu lõpuna arvesse.

*

Teine põhiteema, mõtle, mis su suust välja tuleb, oli küll väga lastepärane ja ilmselt nii mõnelegi mõjuv. Kuigi natuke läks lõpuks mu meelest vandumisega liiale ja hakkas häirima KK kasutamine nimena, mistõttu vandumist jõudis teadvusse liiga palju.

*

Tekst voolas kohati kaasahaaravalt ja und peletavalt, kuid teisal jälle oli seda raamatut liiga palju. Iga natukese aja tagant tekkis tunne, et tore küll, aga loeks nüüd midagi muud. Lugesin kolme raamatut sellega vaheldumisi. Järgmisi osi on ka plaanis lugeda, aga mitte kohe järjest.

(Tegelikult viisin teised osad lugemata raamatukokku tagasi ja ei tunne puudust.)

******

#12ust veebruar: reisil.

Ilmar Tomusk, Pöörane puhkus Parakatkus. Tammerraamat, 2010. 160 lk.

*

Leidsin selle raamatu 12 ust albumist. 🙂 Väga mõnus muhe lugemine.

*

Kui millegi kallal norida, siis autokummide põletamise lugu võis mõnele ehk liiga laheda idee mulje jätta ja prügi põletamine paistis ka täiesti normaalse tegevusena… Lugedes vahepeal tähelepanu hajus ja esialgu jäi kahe silma vahele, kuidas õli kaevu sai. Eeldasin, et suurest prügipõletamisest ja lootsin, et sellest tuleb õppetunni koht, aga ei tulnud. Pärast läks suure looduskaitsja mootoriõliga üle pritsitud särk ka ahju nagu kõige loomulikum asi üldse. Algpõhjus, otseselt õli kaevu laskmine, oli ka kuidagi ups, noh, näe saigi jälle vesi puhtaks.

*

Tomusk on nii palju raamatuid avaldanud, et pole suutnud järge pidada. Tekkis huvi, kas selle raamatu Volli on sama, kes Volli-raamatutes ja kui, siis kust vanem vend välja ilmus. Paistab, et on olemas ka raamat “Vend Johannes”, mis aitab ehk end veidi kurssi viia.

*

Kirjakese kirjutas nimetu Ema. Loodetavasti neil ikka on kusagil mõni Memm ka.

******

#12ust jaanuar: lapsed fantaasiamaailmas.

(Lastele ei soovita)

Catherynne M. Valente, Lugu tüdrukust, kes purjetas ümber Haldjamaa omatehtud laevaga. Draakon ja Kuu, 2019 (2011), 247 lk.

*

Selle raamatu osas on mul vastuolulised tunded. Esimesel poolel tahtsin mitu korda pooleli jätta. Aga otsustasin sel aastal vähendada pooleli jäävate raamatute hulka. Teine pool läks siiski sujuvamalt ja lõpuks oli täitsa tore.

*

Autoril paistab olevat segadus sihtgrupi osas. Kohati on asi päris võigas ja labane. Väljendused varieeruvad kindlasti-nad-tahaks-oma-pulmaööl-piima-ja-hea-raamatuga-omaette-olla ja ta-ei-saa-sellest-aru (paaritumisperioodiga seoses) kuni selleni, et mööda selgroogu lahti raiutud lapse vari on nii riivatu kui üldse olla saab ja õel veel pealekauba.

*

Väidetavalt ohtralt raamatuid lugenud lapsel on äärmiselt kasinad teadmised kõikvõimalikest muinasjuttudes ja müütides esinevatest ohtudest (mis see üks vari kaotada ikka ära ei ole, mina tast küll puudust ei tunne, las ta lõbutseb seal allmaailmas, kuni lõpuni). Ühtlasi ei paista, et autor oleks lugenud kuigi palju muinasjutte või vähemalt nende peale sisuliselt mõelnud, sest muidu ta teaks, et muinasjutud enamasti ongi naise kasvamise teekond, naisõigusluse kurgust alla surumine on muinasjutus kohatu ja üldse autori soovitav moraal ei tohiks olla otseselt peale surutud, mida siin esineb üsna sageli.

*

Ma ei soovitaks seda raamatut peategelasega sama vanadele ehk 12-aastastele. Tänapäeval on kindlasti isegi suure lugemusega lastel mõni neist vanadest headest klassikalistest lugemata, mida selles raamatus on püütud kokku väänata. Arvan, et laps ei peaks sellise segapudruga alustama, kui tal on lugemata Alice Imedemaal, Peeter Paan, Narnia kroonikad, Kuningas Arthuri lood, veel mõni hea laste rüütliromaan (nt Tonke Dragt, Kiri kuningale) ning lai valik erinevate rahvaste muinasjutte ja müüte. Lisaks tulevad kasuks mõningased teadmised ajaloost, nt Nõukogude Liidust ja tööstusrevolutsioonist. Siis võib loota, et kirjanduslik vaktsineerimine säästab lapse aju kokkupuutel selliste raamatutega. Psühhoanalüütikutele on see raamat küll tänuväärne materjal.

*

Veel häiris mind autori pidev targutamine teemal, et kõik lapsed on südametud, sest neile pole süda veel kasvanud. Selles raamatus kasvas süda küll mühinal (mõistus paraku mitte eriti), aga see ei tähenda, et lapsed üldiselt ongi sellised.

*

Paremaks läks lugu ilmselt siis, kui loobusin võtmast seda raamatut kui midagi, mida võiks lapsed lugeda. Tavaliselt lasteraamatut lugedes mõtlen, millisele lapsele seda soovitada võiks või mitmendas klassis õpetajana kasutada saaks. See ei ole tegelikult lasteraamat. See võiks meeldida neile, kellele meeldis näiteks “Naised, kes jooksevad huntidega”. C. S. Lewis on öelnud, et hea lasteraamat on see, mis on hea raamat ka täiskasvanuile. Aga siin on oluline vahe, et see, mis sobib mõlemale, on siiski lastele vastavate reeglitega. Mitte, et teeme täiskasvanute teemad lastele loetavaks.

*

Pildil on mustriga linnud. Mulle meeldib vahel joonistada igasuguseid elukaid arhailiste mustritega. Paistab, et see paar on ebalinnulikul moel järelkasvu ootamas.

******

Muid raamatuid olen ka sel aastal lugenud, kuid pole veel jõudnud või pidanud vajalikuks muljetest kirjutada.

Lugemisaasta 2020-4: aimekirjandus

Mari Metsallik, Naiselikkuse saladused. Pilgrim, 2020. 240 lk.

Üks väga ilus raamat, nii sisult kui kujunduselt. 🙂

Isegi kui kõigega ei nõustu, on siit palju kõrva taha panna ja rakendada. Eriti toredad on loetelud, mille eeskujul olen juba paar oma koostanud.

Tulevikus loeksin hea meelega praktilisi retsepte ja juhendeid. Praegu jäi natuke selline tunne, et on mainitud palju asju, aga mida need praktikas endast täpsemalt kujutavad, jääb fantaasia hooleks. Kindlasti oleks järjena menu praegu populaarsel formaadil, kus retseptid on vaheldumisi lugudega.

Näiteks, kuidas taimedega pesemine käib? Kas võtan õuest peotäie värskeid taimi ja viskan pärast komposti? Või on kuivatatud taimed kotikeses? Tähtaja ületanud teesegud võiks selleks sobida?

Kui on mainitud õunamuffineid, siis võiks kohe retsept ka kõrval olla. Ja kui on juttu kogu aeg kokkamisest, siis võiks retsepte kohe hulgim olla. Keha- ja juuksehooldustoodetele ka. Ja kodustest rutiinidest, näiteks koristamisest ja üldiselt korra ja hubasuse loomisest. Ehk ka mõned unelaulud ja kõhutantsu harjutused algajaile?

Olen nõus, et raamatu juures on väga oluline tunne, mida selle lugemine tekitab. Suure lugejana ma ei pööra sellele kahjuks kuigi sageli tähelepanu. Et tähelepanu sellele tagasi tuua, on abi võrdlusmomendist. Läksin tegelikult poodi kahte raamatut ostma. Olin mõlemat varem poodides vaadanud ja seni ostmata jätnud. Mul on kombeks isegi juba osta otsustanuna poes veel raamatut veidi sirvida. Selle raamatu ostsin esimesena ja sirvides sattusin väga hingestatud koha peale. Teise raamatu järele läksin teise poodi, aga seda sirvides leidsin, et kuigi selles võib olla praktiliselt väärtuslikku sisu, ei taha ma tegelikult seda üldise meeleolu tõttu lugeda. Ja jätsin ta poodi. Kui ma ei oleks just enne Mari raamatut sirvinud, oleksin ilmselt tolle ka võtnud.

Olen viimasel ajal püüdnud oma raamatutes korda luua ja nende hulka vähendada. Kuigi olin juba leidnud, et raamatud, mida ma ei loe, võtavad tähelepanu ja ruumi ära noilt, mida loeksin, jõudsin seda raamatut lugedes esimest korda arusaamisele, et võibolla mul ei olegi niiii palju raamatuid vaja…

Siiski tutvuksin huviga nende raamatute loeteluga, millele selle raamatu koostamisel on toetutud. Helen Andelini ja Vladimir Megre mõju on tuntav ning ühte minu jaoks uut nime oli mainitud, kuid ilmselt oli neid rohkem.

******

Kodu

Reese Witherspoon, Whiskey in a teacup. What growing up in the South taught me about life, love and baking biscuits. Simon & Schuster, 2018. 302 lk.

See on üks väga ilus raamat nii visuaalselt kui ideeliselt. Erinevalt tavalisest kohvilaua pildiraamatust on siin ka meeldivalt palju teksti, mistõttu see ei olegi ühe korraga läbi sirvitav. Ma ei ole muidu kuulsuste elustiiliraamatute sihtgrupis ja ei jälgi neid üldiselt peale paari koka ka sotsiaalmeedias (lemmikkokkade uued retseptid kuluvad ikka inspiratsiooniks ära). Selle raamatu tellimise üle on küll hea meel, sirvin seda ilmselt veel korduvalt. Ühtlasi sättisin ennast enne raamatu kohale jõudmist Instagramis Witherspooni jälgijaks ja pole pidanud pettuma.

Sattusin sellele raamatule juhuslikult, kui pärast ühe filmi vaatamist googeldasin Reese’i trennikava (ta nägi uskumatult heas vormis välja ja minu ainus toimiv karantiinivõit on olnud kodune trenn, mistõttu otsisin ideid). Krisost tellides tuli raamat ebatavaliselt kiiresti kohale, kirjastus pani selle juba tellimuse edastamise päeval posti. Tavaliselt on kõigepealt tükk aega kiri “Tellimus kirjastusele edastatud.” Ja see on praegu soodushinnaga ka.

Peamiselt on siin juttu kodust ja pidude korraldamisest, aga ka muust, kõike läbi oma juurte ja esivanemate hindamise.

Mõned retseptid paistavad sellised, mida tahaks proovida. Suurem väärtus on siiski muudel teemadel. See ei ole käsiraamat ega ka esseede kogumik, vaid pigem vaade autori koju ja ellu ja mõtetesse. Ja palju julgeid värve, mis tekitasid minus kui kauaaegses ühte tooni, eelistatavalt krohvitud või paljaste palkseinte eelistajas tunde, et palju tapeeti võib ka tore olla. Kui senine arusaam tapeedivalikust on piiratud, siis see raamat on väärt juba seinte nägemise jaoks soetamist.

******

Kodukorrastusraamatud

• 

• 

Marla Cilley, Sink Reflections. Bantam Books, 2004. 223 lk.

Dana K. White, How to Manage Your Home Without Losing Your Mind. W Publishing, 2016. 219 lk.

Leidsin kunagi ammu FlyLady netist, oli huvitav põhimõtetega tutvuda, kuid sinna ta must oma ülisüsteemsuse koormavana tundumisega jäi. Hiljem olen jälginud youtube’is mõnda, kes teda järgib ja üht-teist kasulikku kõrva taha pannud. Raamatu tellimisest hoidusin, sest arvasin, et kui kellelgi on nett järgijaid täis, ega siis raamatus midagi uut olla saa. Aga kuidagi ikkagi jõudsin tellimiseni. Ja olen väga rahul. 🙂 Uut ehk ei ole, aga see kõik on üllatavalt lihtsasti, selgesti ja praktiliselt tervikuks vormistatud.

Ma saan täiesti aru, miks nii paljud seda nagu koduomaniku käsiraamatut kapsaks loevad ja näpuga järge ajavad. Ja miks teistele see üle mõistuse keeruline tundub. Need teised ei jõudnud ilmselt kaugemale kõige esimesest leheküljest, millel olev lugeja tänukiri tekitab ehk nii mõneski tahtmise hüsteeriliselt naerda ja raamat kaarega prügikasti visata. Või mõelda, et ma ei taha, et mu kodu oleks hotell, järelikult pole mul seda raamatut vaja. Edasi läheb asi tegelikult palju praktilisemaks ja isegi lihtsamaks kui järgijate videodest mulje jääb. Igal sammul tuletatakse meelde, et pole vaja kõike korraga püüda, beebisammud on võtmeks. Autori lubadused lugejale:

*sa ei näe enam kunagi mustust (pärast kolme kuud koristamist tehtu alal hoidmine on lihtsam)

*sa ei pea enam kunagi suurpuhastust tegema (alalhoidmine ja püsivad lühikesed rutiinid)

*sa võid kõik muud kodukorrastusraamatud ära anda (mitut süsteemi ei saa korraga hästi järgida).

Viimane lubadus paistab küll asjakohane, kui pole just selline, kellele lihtsalt meeldib koristamisraamatuid lugeda.

Viimaste kohta ütleb White, et need ei peaks tema raamatut lugema. Ega ka need, kel koristamisest juba mingit aimu on. Tema raamat on neile, kel on *päriselt* abi vaja, st et keegi neile 28 päeva järjest ütleks, mine pese nõud ära. Kui nädal on juba nõusid pestud, siis võib köögi põrandat ka pühkida. White väidab, et sellistel pole süsteemse lähenemisega raamatutest kasu, sest nende aju ei tööta samamoodi nagu loomupäeaselt organiseeritud inimesel. Mina ütlen, et Cilley’ l on ka seal kusagil pool lk nõude pesemise kohta ja sellest koos korrastatud mõtlemisega koostatud ette antud nimekirjadega (Cilley’l on iga ruumi jaoks põhjalik koristamise nimekiri. Alusta laealustest ämblikuvõrkudest ja liigu allapoole. Ja reisimiseks valmistumine, reisilt saabumine, kolimine jms ka.) on rohkem tolku kui 219 lk halast teemal, küll on raske loovisikuna korda pidada, aga pese ikka nõud ära ja pühi köögipõrand ja viska koli välja. Kui sahtel läheb kinni, siis pole vaja rohkem sellega pead vaevata.

Mõlemad autorid püüavad sisendada lugejale, et ta suudab oma kodus korda luua ja hoida. White eeldab, et lugeja on lootusetu räpakoll, kes ei tahagi kunagi rohkemat, kui et nõud oleks pestud, sahtlid läheks kinni ja vaiba värv koli alt välja paistma hakkaks. Cilley’l on oluliselt kõrgem standard ja samas ka rohkem usku lugejasse. Cilley raamat on tihedalt täis lugejate kirju koos nende praktiliste nippide ja kogemustega. White toetub ainult oma isiklikule kogemusele.

Kõige parem asi, mille White’i raamatust kaasa võtsin, on Container concept. See tähendab, et su asjad peavad su koju ära mahtuma. Nt su kodu suurus määrab su raamaturiiulite rohkuse ja see omakorda, kui palju raamatuid sa saad mõistlikult omada. Lemmikud riiulisse, mis ei mahu, läheb välja, on tema “täiesti emotsioonitu” tühjenduse põhimõte, mis võimaldab vältida iga raamatu väärtuse kaalumist ja nostalgitsemist. Ma olen jõudnud olukorda, kus mul reaalselt pole enam ruumi uue raamatukasti jaoks ja see põhimõte tekitas mus mõningase sorteerimisinnu.

Nüüd, kus te seda teate, saate rahuga White’i poodi jätta ja omale Cilley tellida. 🙂 Cilley’l on ka põhjalikult liigsetest asjadest loobumise kohta. Tema raamatust tekkis tunne, et mul on palju raamatuid, mis võtavad ruumi ja tähelepanu ära noilt, mida ma tegelikult lugeda tahan. Praktikas ei ole raamatutest loobumine nii lihtne, sest ise ma olen nad ju millegi pärast koju toonud. Aga paarist kotitäiest sain ikkagi juba lahti ja ei ole juba vähemalt nädala tundnud tungi taaskasutuspoodi astuda, et uusi raamatuid soetada…

White on kohustuslik lugemine neile, kel on vaja, et keegi ütleks neile otse ja karmi häälega, et nende kodu ei saa korda, kui nad ise seda ei korista. Ja et koristada on paraku vaja iga päev kogu ülejäänud elu… Ja näitaks oma elu peal, kui hulluks asjad võivad minna. Aga praktilise teostuse abi jaoks on ikkagi Cilley’t vaja. Sest tegelikult kodu ei piirdu nõude, köögipõranda ja koliga.

******

LV8: Pealkirjas on küsimus.

Lisa Zunshine, Why we read fiction. Theory of mind and the novel. The Ohio State University Press. 2006. 197 lk.

Täielikele raamatukoidele, kes tahavad lugeda lugemisest teadusliku ja isikliku mõtiskluse segu, milles käsitletakse nii romaane kui representatsiooni tasemeid… Põnev, vaatevälja avardav, hästi loetav. Viitab paljudele autoritele, kes minu suureks üllatuseks ja rõõmuks on isegi TÜ raamatukogus esindatud. Raamat ise on seal kohalkasutuseks.

******

Canterbury Anselm, Proslogion ehk Kõnelus. 37 lk. Akadeemia. Originaaltekst on 11. sajandist.

Otsisin midagi Marju Lepajõe tõlgitust ja ei pidanud pettuma. Väga ilus raamat väga sujuvalt voolava tekstiga, nii et ununeb, et see on tõlge. Lugesin netis juppe ka inglise keeles (pdf on tasuta leitav) ja peab ütlema, et eesti tõlge on minu jaoks loetavam. Kes veel pole näinud, siis Lepajõe film on ETV lehel järelvaadatav. Tõeline maiuspala raamatusõpradele. Muud saated, kus ta külaline oli, ka.

Köide on kummaline. Esilehel on üksik Hendrik Adamsoni luuletus ja lõpus mingi artikli lõpp, lisaks võõrkeelsed kokkuvõtted. Nagu oleks lihtsalt suvaline kogu lehti ajakirjast välja tõmmatud ja köidetud.

******

• 

• 

Kieran Egan, Getting it Wrong from the Beginning. Our Progressivist Inheritance from Herbert Spencer, John Dewey, and Jean Piaget. Yale University Press. 2002. 204 lk.

Puhas rõõm närviühenduste ümberorganiseerumisest pea igal leheküljel. 🙂 Pea on täis huvitavaid infokilde ja saadud ahhaa-elamusi. Ainus arusaamatu asi on, miks 18 aasta jooksul selle raamatu ilmumisest ei ole nähtavaid tulemusi haridusteaduses või vähemalt selle õpetamises. Võib vist järeldada, et inimesed, keda sellised teemad kõige otsesemalt puudutama peaks, ei loe masside suunast kõrvale kalduvaid käsitlusi, eriti kui need käsitlused valdava suuna mõistlikkuse kahtluse alla seavad ja isegi kui käsitleja on tunnustatud ülikooli professor ning hariduse valdkonnas auhindu saanud…

Siin saab teada mõnede haridusmaastikul õhu omadused omandanud põhimõtete sünni, tänapäeva jõudmise, puudujääkide ja tagajärgede loo. Juttu on põhimõtetest, mille mitte tunnustamine võrdub enda hulluks kuulutamisega: lihtsalt keerulisele, konkreetselt abstraktsele, tuttavalt tundmatule, aktiivne ja passiivne õppimine jms. Mõtiskleda saab ka teaduse kui sellise üle.

Raamat on nii Tartus kui Tallinnas raamatukogust laenutatav. Soovitan kõigile õpetajatele, lapsevanematele ning muidu haridus- ja õpihuvilistele. Kui lugeda ei jaksa, siis Egan on Youtube’is samuti leitav.

Tellisin omale juba kolm uut Egani raamatut.

***

Postituste sarjas sai nädalast märkamatult kaks kuud. Aga nüüd olen vahepeal nii palju häid raamatuid lugenud ja nende kohta Lugemise väljakutse grupis muljeid jaganud, et saan siin kohe homsest jätkata selle aasta lugemistega.

Lugemisaasta 2020-3 juturaamatud

Rumer Godden

LV42: Pealkirjas on arhitektuuriobjekt.

Rumer Godden, In this House of Brede. Virago Press, 2013 (1969). 506 lk.

See oleks sobinud ka teemasse “nutsin ja naersin ja tahtsin autorit kallistada,” kuid viimasesse on kindlasti rohkem kandidaate.

Tegevus toimub kontemplatiivses nunnakloostris. Kontemplatiivne tähendab, et nad keskenduvad palvele ja ei ole maailmas aktiivsed, erinevalt neist, kes käivad õpetamas, vaeseid ja haigeid hooldamas vms.

Autor viitab eessõnas ühe nunna soovile, et keegi kirjutaks nunnadest sellistena, nagu nad on, mitte nagu autor tahab neid kujutada. Loo aluseks on reaalne klooster Inglismaal ja sellesse on põimitud nunnade räägitud lugusid, aga kokkuvõttes on ikkagi väljamõeldud lugu. Kohati on üsna raske lugeda, sest pole selge, mis ajas parajasti ollakse. Vestlus katkeb korduvalt imelikus kohas, vahepeal on pikalt muud juttu ja siis, kui antud vestlus on juba ununenud, läheb edasi. See häiris lugemisel ja tekitas killustatud tunde.

Tegevus katab paarkümmend aastat kloostri tegemistes. Kloostris on u. 90 nunna, kõik pole küll tegelased, kuid mul ei saanud kõigi nimede ja isikute kokkuviimine lõpuni selgeks.

Kokkuvõttes oli siiski väga ilus ja soe raamat, kõik tegelased väga elusad ja reaalsed. On üsna palju pingeid ja konflikte inimeste vahel, kedagi ei ilustata, kuid samas on tasakaalukas esitamise viis ja midagi pole ka draama loomiseks üle võlli aetud.

Soovitan lugeda neil, kes tahavad mõista, miks keegi nunnaks hakkab ja kuidas nunnaklooster toimib. Sobib ka lihtsalt isiksuste kasvamise jälgimiseks. (Postituse lõpus kirjutan sellest raamatust veel võrdluses ühe teisega.)

• 

• 

******

LV 16 Tegevus on Aasias

Rumer Godden, Kingfishers Catch Fire, Virago Press, 1953 (2013), 302 lk + eessõnad 7 lk.

***

Indias. Tõenäoliselt üks kõige õõvastavamaid raamatuid, mida ma lugenud olen. Ma ei loe muidu õudukaid ega vägivaldse sisuga raamatuid ja kriminullide puhul on see erinevus, et kuritegu ongi asja algpunkt ja see ei tundu nii reaalne. Selles raamatus läheb jubedaks alles lõpu poole. Ja kuna peategelane on kogu raamatu jooksul uskumatult naiivne ning mitte päris adekvaatne ümbritseva suhtes, siis tema andestuse tase mõjub oma kõrguses ebainimlikuna ja minu jaoks jäi lugu lahendamata. Pigem tundus, et astub raamatu lõpust otse järgmisesse samasugusesse.

Autor toetub osaliselt oma sarnasele kogemusele, ka tema elas nii lapse kui üksikemana mõnda aega Indias. See ei olnud kindlasti autori eesmärk, kuid peamine, mis mina siit värskelt lugenuna kaasa võtsin, oli, et ära mine üksi võõrasse kultuuri elama. Ja kui lähed, siis vähemalt ära püüa seal elada nagu oma kultuuris.

• 

• 

******

LV 18: tuli teisest raamatust.

Rumer Godden, An Episode of Sparrows. Virago Press, 2014 (1946), 271 lk.

Oli reklaamitud Goddeni In This House of Brede taga.

Lasteraamat II MS järgsest Londonist. Tugevaid paralleele saab tõmmata Burneti Salaaiaga. On salaaed, väga okkaline väike tüdruk, tõre vana aednik, lojaalne sõber ja isegi viide punarinnale. Ainult sõjajärgses Londonis pole rikast onu suure aiaga, enesekeskne ema pole koolerasse surnud ja küsimus, mida kurja saab väike laps lapikese maaga ikka teha, ei tule pähe pea ühelegi täiskasvanule. Ükski laps ega täiskasvanu ei oma Burnetilikke suhtlusoskuseid ega empaatiavõime ja tegutsemisvalmiduse kooskõla, mistõttu nutta saab üsna mitme tegelase pärast, kallistada tahaks ka mitmeid ja naerda pole siin eriti millegi üle.

Lasteraamatu kohta ehk veidi liiga keeruline, kuid olen nõus eessõna kirjutanud Jacqueline Wilsoniga, et laps ja täiskasvanu loevad seda raamatut erineva pilguga. Laste kujutamine on kindlasti Rumer Goddeni üks kõige tugevamaid külgi autorina. Samuti olen nõus, et Vincenti restoran jääb eluks ajaks meelde.

Tore on, et raamatu alguses on ka autori loo sündimise taustalugu.

See on huvitav lasteraamat selle poolest, et pea viimase leheküljeni paistis, et õnnelikku lõppu siit ei tule. Mis oleks olnud väga realistlik. Lõpuks ikka tuli ja oli paremini läbi mõeldud, kui mul põhimõttelise võimalusena mõttest läbi käis. Kuigi mitte selline, millele raskes olukorras lugeja elus loota saaks. Ükski tegelane ei olnud must-valge, kõik olid päris inimesed.

• 

• 

******

Muud juturaamatud

LV41: tegevus toimub mägedes.

Maria Augusta Trapp, Trapi pere ansambel. Aed, 1995 (1949), 296 lk.

Alguses on mägede osa kasin, lõpupoole nad elavad Ameerikas Vermonti mägedes.

Nutta ja naerda sai korralikult. Autorit kallistama ei tikkunud, mõnda teist tegelast vahel küll.

See raamat on sobilik muidugi eelkõige neile, kes tahavad teada, kuidas Heliseva muusika lugu tegelikult oli. Film katab pisikese osa raamatu algusest ja selleski on filmiloojad omale ootamatult suuri vabadusi lubanud, sh ühe tegelase nime ja ühe fakti alusel hoopis uue tegelase ja temaga seotud fiktiivse liini tekitanud. Lisaks selgub, et kapten polnud veeranditki nii karm isa nagu filmis kujutatakse. Pigem oli suurema osa raamatust Maria see, kes vägesid juhatas…

Alustasin selle lugemist kohe pärast In this House of Brede lõpetamist mõttega, et kaks kloostriraamatut võiks järjest sobida. See loogika ei kehtinud üldse, sest esiteks on kloostri osa alguses väga lühike ja teiseks oli raske ümber harjuda autori palju pealiskaudsemale, naerutada püüdvale ja emotsioonidele rõhuvale stiilile. Tasapisi osutus raamat siiski päris toredaks.

Pisiasjana häiris tõlkestiil. Ma ei tea, kas mu mälu veab alt, aga ei meenu, et 90-te keskel oleks olnud kombeks võõrkeelseid sõnu, nt lehmatõuge, häälduse alusel kirja panna. See kriipis koledasti silma ja ükski inimene, kes neid algvormis lugeda ei oska, ei leia neid termineid hiljem otsides üles.

Suurem pettumus oli, et mulle ei meeldi Maria von Trapp inimesena. Kuna filmis kujutati teda praktiliselt ideaalinimesena, siis tekitab avastus, et ta mulle kohati närvidele käib (ilma Disney filmiliku ülevoolavuseta, mida ei saa Disneyle pahaks panna), süütunnet. Raamat on huvitav, hariv, lõbus, mõtlemapanev ja ma kindlasti ei kahetse selle lugemist. Aga seal kumab sageli läbi suhtumine, et vaadake kõik, kui hea inimene ma olen ja kuidas me üksteist armastame (viimase näitamist nimetab ta lõpus ka oma eesmärgina), mis jätab veidi võltsi mulje ja on nagu tilk tõrva meepotis. Arvestades, kuidas ta oma memuaaris teisi inimesi kujutab, siis isiklikult ei oleks tahtnud temaga kohtuda kartuses saada raamatusse pandud.

Lugeda soovitan ikka.

(Hiljem on hakanud tunduma, et võibolla oli asi ka meeleseisundis ja uuesti lugedes arvaksin ehk paremini.)

******

LV3: BBC 100 raamatut, mida peaks elu jooksul lugema.

Thomas Hardy, Far From the Madding Crowd. Penguin Books. (1874) 444 lk.

Kui keegi on seda lugenud ja pidas heaks, siis ma hea meelega loeks, mida siin on võimalik heaks pidada.

Viskasin mitu korda käest, püüdsin jätkata, aga palju ei suutnud. Siiani lõpetamata, ehk kunagi lõpetan. Äkki on eesti keeles parem? Lõpu lugesin ära ja sealt, kus mul pooleli on (Gabriel on tagasi kutsutud ja lambad ära päästnud) ei ole kuidagi näha, et ühegi tervemõistusliku asjade käigu järgi võiks see lõpp ees olla. Kuigi lõpp on algusest peale ilmne, lihtsalt väga imelik tee. Ma tegelikult ei usu, et mehed päris nii lollid on nagu selles raamatus, kuigi naiste koha pealt ajuti võib esineda mõistuse pause.

Sisust sõltumata häiris mind autori komme lugejale tegevust kommenteerida. Näiteks, et sel ajal selles piirkonnas oli kombeks nii. Kui ta just ei plaaninud, et ta raamatu lugemist alustatakse 100 aastat pärast ta surma, siis ma oletan, et ta kaasaegsetele käis see samamoodi närvidele.

Ühtlasi peab ütlema, et mulle ei meeldi autorid, kes ei armasta oma tegelasi. Hardy suhtub Bathshebasse üsna halvasti ka teda tunnustades.

******

LV27: Pealkirjas mainitakse surma või suremist.

Bobbie Darbyshire, The Posthumous Adventures of Harry Whittaker. Sandstone Press, 2019, 264 lk.

Lustakas ja samal ajal masendav, kuid kaasahaarav lugu ühe vana mehe „elust“ pärast surma. Paralleele saab tõmmata Dickensi Jõululauluga, kuigi siin ei ole midagi tegemist jõuludega. Imedest on samuti asi kaugel. Keerulisele „universumi seaduste“ keskkonnale vaatamata liiguvad asjad siin oluliselt maisemas tempos. Loodan, et ei riku kellegi lugemishuvi teadmisega, et kolme aasta möödudes pole hing ikka veel oma õppetundi piisavalt omandanud, et sellest maailmast edasi liikuda. Ebameeldivaid tegelasi on siin rohkem kui paar. Mehed on valdavalt mölakad ja naised lihtsalt väga kummaliste eluvalikutega… Mõni helgem tegelane on ka vahele ära eksinud. Siiski on see kohutav supp nii loetav, et neelasin selle 2,5 õhtuga.

• 

• 

***

Algselt oli mul selle teema alla plaanitud Willa Cather, Death Comes for the Archbishop. Originaalis ilmus see 1927. Mul ei ole oma versiooni käepärast, lisan netist selle, mille kaanepilt sarnaneb. Pole kindel, et andmed samad on. Amazon ütleb, et Mass Market Paperback ja 1971. Lehekülgede arvu pole lisatud, aga ilmselt alla 200. Lõpuks jäi Cather selle teema all arvestamata, sest ma pole suutnud seda kaks korda alustades lõpuni lugeda. Mulle muidu Willa Catheri raamatud väga meeldivad, soovitan soojalt, eriti „Minu Antonia“. Mitmed tema raamatud on eesti keeles ka olemas. „Death comes…“ lugemist lükkasin tükk aega edasi, sest mul oli ettekujutus, et see on üks verine lugu. Aga see on väga vaikne ja leebe lugu, millele on ülalolevat sorti kirjanduse lugemisega rikutud tähelepanuvõimega raske keskenduda. Lugesin lõpu ära ja tean, et surm jõudis kohale küll, väga rahumeelselt. Tugineb reaalselt elanud inimeste elulugudele. Loodan, et kunagi siiski saan lõpuni loetud.

******

LV 10: Luuleraamat

Merike Õim, Nähtamatu pühendus. Menu Kirjastus, 2019, 144 lk.

Kingitus, mis haaras esimesest leheküljest kaasa. Mulle tohutult meeldib selline luulestiil, mis on samal ajal nagu jutustus ja kus hajali mõtted kuidagi iseenesest tervikuks kokku saavad. Ja et luule on vaheldumisi mälestuslugudega. Tunnistan, et kogu on lõpuni läbi lugemata. Aga luulet ei saagi palju korraga vastu võtta, siis läheb enamus mööda.

******

Raamatud, mida ei ole jõudnud grupis tutvustada.

******

*Roger Buck, The Gentle Traditionalist. A Catholic Fairy-tale from Ireland.

Kohati oli huvitavaid mõtteid. Näiteks Don`t be nice, be gentle. Suuremas osas läks see raamat minust küll mööda. Ei olnud piisavalt kaasahaarav. Ilmselt tulenevalt kadumisest kusagile ilukirjanduse, vestluse transkriptsiooni ja liiga pingutatud eesmärgiga aimekirjanduse vahele.

btr

***

*Brian Moore, Catholics

Lühike ja kiire lugemine. Mitte midagi väga muljetavaldavat, samas igati loetav. Mõtlemisainet andis küll. Lugesin seda suhteliselt lähestikku Rumer Goddeni In this House of Brede`iga. Mõlemas toimub tegevus kloostris, Godden kirjutab nunnadest, Moore munkadest. Mõlemas käsitletakse muutusi katoliku kirikus, põhimõtteliselt samal suunal. Goddenil on kindlasti sügavam tegelaste analüüs (raamat ise on ka mitu korda paksem) ja ajalooline taust tundub tajutavam, kuid sisule mõeldes on minu arust oluline vahe selles, et Moore`i raamat on otseselt utoopiaks liigitatud ning Godden väidab oma teosega tuginevat reaalsete nunnade räägitud lugudele ja oma kokkupuutele reaalse kloostriga. Seega on raamatute potentsiaalne sisendusjõud konkreetsetes osaliselt kattuvates sündmuste käikudes oluliselt erinev. Eriti jäi silma mõlema seotus idamaadega. Moore`i utoopia toimub kujuteldavas ajas, kus katoliku kirik hakkab justkui budismiga ühinema. Samas Goddeni raamatu tegevus toimub ajaloos täpselt määratletud perioodil konkreetsete sündmuste taustal ja lõpeb sellega, et rühm nunnasid kolib Jaapanisse asutama oma kloostri uut haru ühe Jaapani onu ettekirjutuste järgi, mis näevad ette, et kõik oleks ikka maksimaalselt Jaapani-pärane. Selles mõttes, kuigi Godden on tugev inimeste ja elu-olu kujutamises, ei ole ta raamat just eriti katoliiklik.

***

*Sigrid Undset, Kristiina Lauritsatütar, I ja II osa

Ilma kolmandat osa lugemata on ehk ennatlik põhjalikke järeldusi teha. Alustasin sarja lugemist mitu korda ja jätsin pooleli, sest kuidagi ei saanud vedama. Kui nüüd sel sügisel sain, siis selgus, et algus oli tegelikult kõige parem osa, sest siis olid Kristiina vanemad veel aktiivsed tegelased ja Kristiina ise alles laps. Kohati tekkis tunne, et kui mõni tänapäevane pouplaarsete pehmekaaneliste naistekate autor kirjutaks romaani keskajas, siis just sellised peatükid seal tõenäoliselt oleks. Tean, et Kristiina Lauritsatütar kuulub väärtkirjanduse alla ja mõni loeb seda lausa iga aasta üle, kuid minust on esimese kahe osa põhjal selle tohutu väärtus küll mööda läinud. Aegajalt oli sisukaid kohti ja isegi mõned välja kirjutamise väärsed laused siin-seal. Sageli sai aga lugeda sellest, kuidas peategelased jälle hommiku- lõuna- ja õhtusöögiks teineteise närve söövad, ise sealjuures õndsas teadmatuses, et tegelikult nad isegi armastasid teineteist. Enamasti läks see teadmine neil endil küll kusagile kaotsi, kui just parajasti surm silme ees polnud. Kolmas osa on plaanis ka millalgi läbi lugeda. Loodetavasti sel aastal.

*Danielle Steel, Southern Lights

Kerge ajaviitelugemine, aga päris jubeda sisuga. Lugesin seda suvel ja arvasin, et see on selline lihtne raamat, mis läheb ruttu ja ununeb ka kohe. Tegelikult oli mul selle kohta ohtralt kirglikke arvamusi, mis ei lasknud öösel magada ja otsisid väljapääsu, kuid kirja panemiseni ikka ei jõudnud. Saja muu vea hulgas olid selles raamatus lapikud tegelased ja liiga vähe vaimuseisundite tasandeid (tegin parajasti seminaritööd vaimuseisundite tasemetest ilukirjanduses). Tegevus venis ja tegelastel puudus täiesti andestuse mõiste kui selline. Siiski oli see parajasti nii kirjutatud, et tekitas tugevaid emotsioone.

***

Kokkuvõttes oli 2020 juturaamatute osas kasin lugemisaasta. Muude tegemiste kõrvalt ei jõudnud eriti lugeda ega isegi käsitööd teha. (Krimikirjanduse eri raamatud on loetud lühikese aja jooksul kevadel.) Mitmed raamatud jäid pooleli. Mõned juturaamatud lugesin siiski veel, kuid ei pea neid siin jagamisväärseiks. Sel aastal püüan paremini. Tulemas on veel aimekirjanduse ülevaade.

Lugemisaasta 2020-2 lastekirjandus

Kõige kaunim 2020 loetud lasteraamat: Selma Lagerlöf ja Ilon Wikland, Sel pühal ööl.

******

A. H. Tammsaare, Vargamäe lapsed. Kirjastus Eesti Raamat. 1978. 58 lk.

Paar peatükki Tõde ja õigus I-st, Liisi ja Mareti saepuru kandmine ning Indreku linnupojad. Mul on I osa lugemisest nii palju aega möödas, et kõik oli uus.

Raamatu vahel oli lapse käega kirjutatud lugemiskontroll, järelikult koolis antakse seda lugeda. Tore lugemine. Kohati küll hirmsate loomapiinamise kirjeldustega.

***

LV4: Astrid Lindgren

Hulkur Rasmus. Eesti Raamat, 1995 (1963). 116 lk.

Selle lugemisest oli ilmselt kõige rohkem aega möödas. Ja lugemise käigus selgus isegi, et sisu peale alguse ja lõpu oli ununenud. Et oli üks poiss Rasmus ja Hulkur Oskar ja mis neist lõpuks sai, oli meeles, aga et vahepeal oli lastekrimi, oli justkui uudis jälle… Varem ma ei olnudki vist seda kokku viinud, et kõik kolm Rasmust tegutsesid lastekrimides.

Täiskasvanuna lugedes hakkavad mõned asjad uutmoodi silma. Näiteks proua Hök ehk Kull. Ja kuidas see sai niimoodi ära lõppeda, et temast üldse rohkem juttu ei olnud. Laps põgenes, sest kartis peksa saada, kuigi seda polnud ta 9 aasta jooksul kordagi juhtunud ja polnud ka mingit üldist peksja-kuulsust kusagil. See “Mis muresid proua Hökil ka olla võiks?” Rasmuse mõttes enne lahkumist oleks tahtnud natuke käsitlemist mu meelest. Mitte, et panin plehku, kõik on tore, kellessegi ei puutu.

Teine koht, mis väga imelik tundus, oli see, kus Rasmus hingab mõnuga suitsuhaisu sisse, sest “see lõhnab ju nii hästi.”

Muidu igati Astrid Lindgren oma tuntud headuses. Paralleele saab tõmmata Nipernaadiga.

******

LV24: Üks tegelastest on kirjanik või toimub tegevus raamatupoes.

Jean Webster, Pikk-jalg isa. Eesti Raamat, 1993 (1912), 142 lk.

***

Korduslugemine. Mäletan, et kunagi mulle väga meeldis see raamat. Lihtsasti läks lugemine nüüdki. Siiski on täiskasvanuna laste- ja noorteraamatuid lugedes hoopis teine vaade lugudele. Tähelepanu püüavad muud detailid. Selgus, et see pole mitte lihtsalt kuidas-vaene-orb-rikka-eestkostja-ja-tänu-temale-hea-hariduse-ning-hea-elu-peale-sai-ning-lõpuks-õnnelikult-armastusenigi-jõudis, vaid poliitilise taustaga raamat. Viimane on küll kummaliselt tugevas ja kohati lausa karjuvalt absurdses vastuolus teose põhitegevustikuga. Lugesin seda juba mitu nädalat tagasi ja värskelt oli mul selle kohta nii mõndagi öelda, kuid praeguseks on enamus mõttekäike tuhmunud. Ja polegi tähtis, sest lastest läheb see kõik niikuinii kaarega mööda.

***

Üks asi, mis silma hakkas, oli küll kestev ja läbiv lauskibestumus ja teistest halva eeldamine. Kummaline, kuidas üks raamat saab olla nii kibestunud ja samas jätta tervikuna nii rõõmsameelse mälestuse. Võibolla on asi lugeja meeleseisundis. Täiskasvanuna Mary Poppinsit lugeda oli ka veider. Mary Poppins ei tundunud üldse nii tore inimene, keda oma lapsi kasvatama lasta. Aga seegi läheb laps-lugejatest mööda.

******

Maurice Carême, Margareetapäev. Eesti keeles 2000, Helle Michelson. 155 lk.

Ilus, armas, helge, karm, valus lasteraamat belgia perest, kes on Prantsusmaale pagenud. Läbi 8-9-aastase tüdruku pilgu, reaalsus ja fantaasia segamini.

Sisaldab lapse surma, kodukitse auto alla jäämist, paari kaugemat surma, rohket lapsepeksu ja üsna tihedalt sõna “neeger” ning muret oma liiga tumeda naha pärast. Samas ikkagi lapselikult soe ja kohati vägagi lõbus. Lauseehitus ja kohati teemade raskus on 8-9-aastastele vast veidi liiga keerulised, soovitan koos lugeda. Minu lemmik oli galettide valmistamise lugu. 🙂

Illustratsioonid on väga armsad, kuid pole selge, kas need on kujundaja Piia Ruberi omad või algsest versioonist. Originaalteksti aastat tuli netist otsida, vähemalt üks väljaanne on olnud 1960.

• 

• 

******

LV11: Hea laste- või noorteraamatu tiitli saanud teos.

Scott O`Dell, Island of the Blue Dolphins. Yearling, 1987 (1960), 184 lk. Newbery Medal.

***

Tugineb osaliselt ajaloolistele faktidele. Lugu on ehitatud reaalselt elanud indiaaninaisele, kes elas üksi saarel aastatel 1835-1853. Teda tuntakse nime all The Lost Woman of San Nicolas (interneti andmetel The Lone Woman of San Nicolas Island). Minu jaoks kõige huvitavam oligi lõpus tausta tutvustus, kuigi seda oli vaid 2 lk. Sisu osas meeldis mulle üks pööre tegevustikus, enne mida oli see kohati üsna kole lugu ja mille järel läks õhustik kohe soojemaks. Raamat sobib inglise keele õppimiseks ja ajaloos indiaanlaste käsitlemiseks, eriti hästi vast umbes 10-12-aastastele. Sisaldab vägivalda ja surma, kuid üldiselt on pigem leebete ja lihtsate killast.

• 

• 

******

LV 39: telefoninumbri numbrite summa aastat tagasi ilmunud raamat. 1984 ilmus eesti keeles lühendatud tõlge Daniel Defoe Robinson Crusoest. Algversioon ilmus 1719. Kirjastus Eesti Raamat. 255 lk. Tõlkis Valter Rummel inglise keelest, 1938 väljaandest. Mikalai Kazlovi illustratsioonid on vene keelsest raamatust 1976-st.

Mul oli eelarvamus, et Robinson Crusoe on väga keeruline lugemine. Oli hoopis väga kiirelt kulgev. Tõenäoliselt üks kõige pikemate lausetega raamatuid, mida ma lugenud olen. Aga see annabki kõnelaadse tunde ja teeb kiiresti loetavaks. Häiris rohke asjatu vägivald, eriti loomade suhtes, ja üldine “mina olen kuningas ja kõik langevad maha mu ees” suhtumine. Muidu tore. Lõpus on ka ülevaade robinsonaadist kui sellisest ja prototüübiks olnud Alexander Selkirki elust.

******

Veel häid lasteraamatuid, mille muljete jagamiseni grupis ei jõudnud.

*Dick King-Smith, Sophie`s Lucky

Sobib eriti hästi inglise keele kodulugemiseks algklassides. Muidu ka armas.

*Diego Arboleda, Raul Sagospe (illustr.), Lewis Carrolli lugemine keelatud

Sobib nii enne kui pärast Alice`i lugudega tutvumist.

• 

• 

*Ilmar Tomusk, Kõik emad on head

Selle osas on mul kahetised tunded. Lapsendatud lapsele ma seda ei annaks (ema kujutamine ei ole lastele sobiv) ja klassis käsitlemisega oleks väga ettevaatlik, kuid arutlemisvõimelise lapsega individuaalselt lapsendamisest rääkimiseks sobib hästi. Järge ei ole lugenud.

*Ilmar Tomusk, Tere, Volli

Ainult lastele, kes on väljas sellest east, et võiks sigadusi järele teha. Kui kahtlustad oma last suutlikkuses tehnika sisse moosi valada või raha seest pilte välja lõigata, siis hoia ta Vollist heaga eemale. Olles mõningase hulga lastega oma elus kokku puutunud, peab mainima, et sigadused ei ole siiski päris eakohased. Kohe kooli minev laps peaks üldiselt suutma mõistlikumalt käituda. Volli tundub 4-5-aastane. Mõni võib siiski hiljemgi hingesugulust tajuda.

*Gemma Merino, Lehm, kes ronis puu otsa

Humoorikas pildiraamat. Samalt autorilt lugesin poes läbi ka “Lammas, kes haudus muna”. Viimases oli minu jaoks liiga palju tibindust. Need peaks olema 3-4-aastastele mõeldud raamatud ja lamba mured võiks sihtgrupile tundmatud olla.

*Rupert Kingfisher, Proua Pamplemousse ja tema hurmavad hõrgutised

Neile, kes armastavad kokandust ja peavad seda ülimaks kunstiks.

*Bohumil Nohejl, Õnnelik Ferda

Tšehhi raamat. Päris läbi ma ei ole seda lugenud. Alguses on väga tore kirjeldus hommikusest ärkamisest, 1. klassi tüdrukud tahtsid 2x kuulata. Muidu läbinisti poistekas.

*Sven Nordqvist, Kuidas väike Findus kaotsi läks. Pettson telkimas

Ikka oma tuntud headuses.

• 

• 

*Ketlin Priilinn, Roosi ja Liisu seiklused

Mängujänestest, sõprade leidmisest, suhtlusjulgusest, kiusamisest. Sihtgrupi vanust on raske määratleda. Peategelane on 8-aastane, kuid olulisel kohal on ka varateismelised. 5-6-aastasele, kes võiks rõõmuga mängujäneste seiklustest lugeda, on kohati liiga keeruline. Samas kooliealised, kes saaks hästi kaasa mõelda, ei pruugi kadunud mänguasjade loole just kõige suurema huviga läheneda. 1.-2. klass vast sobiks.

• 

• 

*Hilli Rand, Õnnelike õhtulugude sahtel

Väga armas ja humoorikas. Eriti meeldis pargilugu.

• 

Lugemisaasta 2020-1 krimieri

Sel nädalal postitan siia suurema osa eelmise aasta jooksul loetud raamatute lühitutvustused. Lühitutvustused panin kirja FB Lugemise väljakutse grupi jaoks. LV ja number tähistabki väljakutse teemat. Kui keegi tunneb puudust tõukest rohkem lugeda, oma lugemishorisonti laiendada, loetust tekkinud mõtteid kirja panna või teiste lugemiselamustest lugeda, siis grupp Lugemise väljakutse võib olla just teie jaoks. 🙂 Väga tõsist kirjandusanalüüsi ei maksa sealt küll otsida.

LV 46: Ajalooline kriminull. Ellis Peters, Saint Giles`i pidalitõbine. Varrak, 1995, 276 lk.

VV: Ellis Peters, Varblane pühakojas. Elmatar, 2009 (1983), 284 lk. (Petersit ei olnud ma kummalisel kombel varem lugenud, aga tulevikus loen ilmselt veel. Siin loetletud autoritest tundub ta kõige sügavam ja püsivalt huvi pakkuv, kuigi kahe teose põhjal on ehk vara üldistada. Keeleliselt nauditav. Tõlkijad olid erinevad, mõlemad väga head. Varblane pühakojas läks lõpus üsna emotsionaalseks, isegi nutsin natuke. Peters on üks neist haruldastest kirjanikest, kes armastavad kõiki oma tegelasi. Seeõttu on kõik tegelased päris inimesed oma heade ja halbade külgedega, mitte vastavalt otstarbele sisse susatud stereotüübid.)

***

Rex Stout, Kolm sekeldust. Tänapäev, 2018 (1945), 224 lk.

Rex Stout, Lõplik järeldus. Elmatar, 2008, 208 lk. (Stouti lugedes kostab mu peas taustal lõbus kiire jazz-muusika. Tema raamatud on sisult üsna pealiskaudsed, kuid isiksuste najal kaasahaarvad ja sõltuvust tekitavad. Karantiini alguses, kui veel tundus, et nüüd on aega isegi filme vaadata, vaatasin youtube`is paar episoodi ka, sh lõpliku järelduse osa. Raamatud on paremad, kuigi vahel harva ajaviiteks võib ju vaadata visuaalselt.)

***

Georges Simenon, Maigret piip (Neli lühijuttu, sh Maigret esimene juhtum, mis ongi kõige parem osa sellest raamatust. Mul on mälestus, et teismelisena lugesin sarnaste kaantega raamatut, kuid ükski lugu tuttav ei tundunud.).

***

Georges Simenon, Peeter Lätlane. Kes on tegelikult pooleldi eestlane ja pooleldi venelane. Siiani kõige parem Simenon. Väga kaasahaarav. Segaseks jäi ainult see, miks Simenon arvas tol kaugel hallil ajal, et prantsuse keelset lugejat võiks Eesti ja Tartu Ülikool jms keskkond huvitada. Veel segasem on, et tegelikult huvitaski, sest see oli esimene raamat, kus tegutses Maigret ja kuigi seda kohe avaldada ei tahetud, sai see siiski edukaks. Pärast lugemist jäi vaevama küsimus, mis sai Lätlase naisest ja lastest. Kriminullidel on see paha omadus, et kõrvaltegelased pole väärt otste kokku võtmist. Tänapäev, 2003 (1931), 216 lk.

***

Georges Simenon, Maigret puhkus, Tänapäev, 2005 (1948), 235 lk. Kuna Simenon on kirjutanud üle 400 raamatu, siis tase kõigub oluliselt. Ohtralt lugedes läheb kahjuks tüütuks ja teismeea mälestus temast kui heast krimikirjanikust sai kahjustada. Maigret isik kõigub sümpaatse ja suisa nõmeda vahel ning tema naine on kuidagi väga ekstreemselt stereotüüpne oma väheses paberile pääsemises. Puhkus oli veel loetav, aga mitte eriti kaasahaarav. Peeter Lätlase järelsõnas on öeldud, et Simenon on kuulus oma süvapsühholoogilise tegelaste analüüsi poolest, aga see pädeski ainult Lätlase raamatu kohta.

***

Pooleli jätsin, sest olid tüütud ja igavad ja vähemalt esimene kohati labane:

Georges Simenon, Minu sõber Maigret

Georges Simenon, Maigret ja härra Charles (Lugesin peale mõndateist lk lõpu ära ja kohe üldse ei huvitanud, miks ja kuidas.)

***

Kõik need raamatud kuhjasin ma karantiini ootuses koju raamatukogust peale mitut mitut aastat kriminullide teadlikku vältimist. Lugesin neid teismelisena ja kahekümnendates ikka ohtrasti, kuid leidsin, et nad mõjuvad mulle halvasti, tekitades paranoiat kaasinimeste suhtes ja hirme üldiselt, mistõttu andsin oma taskuraha eest hoolega kogutud kollektsiooni ära. Aegajalt olen mõelnud, et võiks jälle lugeda ja võtsin nüüd kuhja ette, et see mõte süsteemist välja saada. Võib öelda, et mõjus küll, sest tekkis küllastus. Hirme ja paranoiat ei tekkinud, aga õudsemaid raamatuid, kus on keskendutud kuriteole ja negatiivsete tunnete tekitamisele, mitte lahendamisele, ikka ette ei võta.

***

R. Austin Freeman, Jacobi tänava mõistatus. Elmatar 2013, 300 lk.

Veel üks krimikirjanik, kellest ma varem midagi ei teadnud. Ebatavaline selle poolest, et autoritutvustuse järgi on tema lugudes olulisem “kuidas” kui “kes”. Selles loos oli ikka “kes” ka oluline, kuigi suund oli algusest peale selge. Pidevalt kippus ununema, et tegemist on kriminulliga. Kuigi taustal oli kogu aeg “midagi on siin mäda” tunne, siiis üsna palju oli lihtsalt kerget romaani. Natuke häiris liigne seletamine ja veel üle seletamine ja siis veel… Lõpuülevaade, et mis ja kes ja kuidas, ehk viimane ptk pealkirjaga “Ülevaade juurdlusest” oli 24 lk. Ja suur osa sellest teadaoleva kordamine. “Miks” jäi mitmes aspektis segaseks. Autori väide, et asjade käik oli kõige lihtsam ja loogilisem kuritegu üldse, oli minu talupojaloogikaga rängas vastuolus. Mitte, et see põhimõtteliselt võimatu oleks ja ilmselt on kusagil kunagi juhtunud ka, aga midagi loomulikku ja loogilist selles ümbritsevate inimeste eeldatavat elementaarset tähelepanuvõimet arvestades küll ei olnud. Aga lugeda oli huvitav, väga kaasahaaravalt kirjutatud.

Tegevus toimub 1920-te lõpus ja ’30-te alguses.

***

LV 14: Agatha Christie raamat.

Sittafordi saladus, 2005 (1958), 256 lk, Varrak.

Kaanekiri on petlik, Poirot’st pole siin poolt sõnagi. On hoopis terve trobikond eraldi ja aegajalt koostööd tegevaid ametlikke ja mitteametlikke uurijaid. Peamine on inspektor Narracott, keda ma teistest Christie raamatutest ei mäleta. Ja Emily Trefusis, kes on vast ühekordne eraisikust uurija.

Christie’le kohaselt on raamat kaasahaarav ja põnev. Minu maitse jaoks on natuke liiga palju potentsiaalseid süüdlasi ja keerutamist erinevate võimalike stsenaariumide ümber. Suure osa raamatust olin kindel, et süüdlane on ilmne ja kõik muu on lihtsalt puru silma ajamine, aga lõpplahendust ikka ära ei arvanud. Kõik olid küll võimalustena läbi käinud, aga panin panused mujale.

Hea lugemine.

Jaanuari lugemised 2020

Tõenäoliselt kõige parem haridusalane raamat, mida ma lugenud olen:

Kieran Egan, Getting it Wrong from the Beginning. Our Progressivist Inheritance from Herbert Spencer, John Dewey, and Jean Piaget. Yale University Press. 2002. 204 lk.

Puhas rõõm närviühenduste ümberorganiseerumisest pea igal leheküljel. 🙂 Pea on täis huvitavaid infokilde ja saadud ahhaa-elamusi. Ainus arusaamatu asi on, miks 18 aasta jooksul selle raamatu ilmumisest ei ole nähtavaid tulemusi haridusteaduses või vähemalt selle õpetamises. Võib vist järeldada, et inimesed, keda sellised teemad kõige otsesemalt puudutama peaks, ei loe masside suunast kõrvale kalduvaid käsitlusi, eriti kui need käsitlused valdava suuna mõistlikkuse kahtluse alla seavad ja isegi kui käsitleja on tunnustatud ülikooli professor ning hariduse valdkonnas auhindu saanud…

Siin saab teada mõnede haridusmaastikul õhu omadused omandanud põhimõtete sünni, tänapäeva jõudmise, puudujääkide ja tagajärgede loo. Juttu on põhimõtetest, mille mitte tunnustamine võrdub enda hulluks kuulutamisega: lihtsalt keerulisele, konkreetselt abstraktsele, tuttavalt tundmatule, aktiivne ja passiivne õppimine jms. Mõtiskleda saab ka teaduse kui sellise üle.

Raamat on nii Tartus kui Tallinnas raamatukogust laenutatav. Soovitan kõigile õpetajatele, lapsevanematele ning muidu haridus- ja õpihuvilistele. Kui lugeda ei jaksa, siis Egan on Youtube’is samuti leitav.
Tellisin omale juba kolm uut Egani raamatut.

rbthdr

btr

 

LV 38: kaanel on loom. (LV viitab lugemise väljakutsele Facebooki grupis Lugemise väljakutse. Oma raamatututvustused kopeerisingi sealt.)
Joan Aiken, The Wolves of Willoughby Chase.
Vintage, 2012 (1962), 223 + 13 lk lisamaterjale.
Kaasahaarav laste põnevusjutt gooti lugude eeskujul. Taustaks alternatiivajalugu. Kohati väga olivertwistilik, kuid peategelased on tüdrukud ja nalja saab rohkem. Ajastu hõngu toetavad illustratsioonid on teinud Pat Marriott. Hundid on koledad, muud pildid ilusad.

btr

 

Canterbury Anselm, Proslogion ehk Kõnelus. 37 lk. Akadeemia. Originaaltekst on 11. sajandist.

Otsisin midagi Marju Lepajõe tõlgitust ja ei pidanud pettuma. Väga ilus raamat väga sujuvalt voolava tekstiga, nii et ununeb, et see on tõlge. Lugesin netis juppe ka inglise keeles (pdf on tasuta leitav) ja peab ütlema, et eesti tõlge on parem. Kes veel pole näinud, siis Lepajõe film on ETV lehel järelvaadatav. Tõeline maiuspala raamatusõpradele. Muud saated, kus ta külaline oli, ka.

Köide on kummaline. Esilehel on üksik Hendrik Adamsoni luuletus ja lõpus mingi artikli lõpp, lisaks võõrkeelsed kokkuvõtted. Nagu oleks lihtsalt suvaline kogu lehti ajakirjast välja tõmmatud ja köidetud.

Liitusin selle grupiga alles sel aastal ja ei kujuta ette, kuidas saatusesepa asi toimib. Loodan, et siit tuleb palju hingetoitu, mida Marju Lepajõe kirjanduses oluliseks pidas.

 

LV 15: Peategelane põeb haigust või on diagnoositud sündroomiga: Huntingtoni tõbi.
Lisa Genova, Inside the O’Briens
Simon and Schuster, 2015, 335 + 19 lk.

Valus, ilus, mõtlemapanev. Õppisin Huntingtoni tõve kohta, millest olin enne ainult nime kuulnud. Lisaks ka elust politseinikuna. Mõtlesin korduvalt pooleli jätta, kuid väga hea meel on, et ikka lõpuni lugesin. Ma ei olnud varem ühtegi Genova raamatut lugenud, Left Neglected on ammu olemas ja ootab järge. Leidsin O’Brienid Rahva Raamatu odavmüügist, rõõm oli suur ja ootused kõrged. Raamat on hea ja soovitan kõigile, kuid pettusin ka.

See on nagu peen tikitud kangas, mille keskel on suur auk, mida on püütud kohmakalt parandada või millest osa on kiirustades põlvel valmis visatud. Raamatul on kaks tegelast, kelle läbi lugu jutustatakse: Joe ja üks tema täiskasvanud lastest. On ootuspärane, et isa on elukogemusest tulenevalt sügavam ja mitmetahulisem kui ta 21-aastane tütar, aga nii lapik ja sisutühi tegelane ei sobi peategelase loodud kõrgema kirjandusliku tasemega. Kohati, eriti teises osas, tundub nagu oleks vaja lihtsalt hulk lehekülgi millegagi täita.

Teiseks on autor uurimustöö jaoks kohtunud märkimisväärsel hulgal inimestega (5 lk nimesid lõpus), kuid sh ainult ühe inimesega teemal iiri katoliiklased raamatu jaoks, mille peaaegu kõik tegelased on katoliiklased. Puudujäägid selles osas on silmnähtavad.
Huntingtoni tõvega seoses ja Joe poolelt väga hea raamat.

btr

btr

 

LV 26: pealkirjas on neli sõna.
Louise Booth, When Fraser Met Billy, 310 lk. Hodden & Stoughton Ltd, 2014
Armas memuaar ühe autistliku poisi esimesest viiest eluaastast ja kuidas sõprus kassiga aitas tal paljudest arenguraskustest üle saada. Eriti sobilik kõigile kassisõpradele ja neile, kes tahavad õppida autistliku lapsega elamise kohta.

rbt

btr

 

Jane Zaring, Sharkes in the North Woods.
Houghton Mifflin Company, 1982. 183 lk.

Liigitaksin selle kusagile lasteõuduka, – krimi ja seiklusjutu vahele. Sisekaanel on liigitatud laagri, krimi ja lapseröövi teemade alla. Midagi üleloomulikku ei toimu, kurjategijad pääsevad karistamatult koos väljapressitud rahaga põgenema ja nende tegutsemise motiivid ning plaanid ei kerki kordagi küsimuse alla. Kergeusklike vanemate olemasolul, kes saadavad oma lapsed üksi suvelaagrisse ajalehekuulutuse peale ilma ise kohta üle vaatamata ja laagripidajatega kohtumata võiks see isegi tõsielule tuginev olla. Sellisel juhul oleks täie raha eest saadud ellujäämiskoolitus kõige süütum stsenaarium.
Alguses mõtlesin pooleli jätta, kuid tekst hakkas kohe paremini jooksma, kui lapsed sisenesid. Iseloomukasvatuse laagri jaoks oli neil iseloomu küllaga.

Vanuselt võiks raamat sobida vast 10-12-aastastele, kui nad inglise keelt oskavad.

 

btr

btr

 

Veel ühe jaanuaris loetud juturaamatu tutvustus on https://looduskodu.wordpress.com/2020/01/10/raamat-ellis-island/

 

Raamat: Ellis Island

Liitusin Facebookis Lugemise väljakutse grupiga ja loodan, et see motiveerib mind edaspidi rohkem loetud raamatutest tekkinud mõtteid kirja panema.

Kate Kerrigan, Ellis Island

Pan Books 2010 (2009), 357 lk.

Olen Kerriganilt varem lugenud ühte raamatut (“Recipes for a Perfect Marriage”), mis mulle nii meeldis, et tellisin Krisost veel kaks. Need jäid küll mitmeks aastaks lugemist ootama, kuid nagu esimesegi, leidsin taaskasutusest veel ühe, mis soovinimekirjas oli.

 

btr

btr

Raamat on jagatud kolmeks osaks: lapsepõlvest abielu alguseni Iirimaal, kolm aastat Ameerikas ja jälle aasta Iirimaal. Viimasel ajal olen sattunud lugema raamatuid, mille peategelane mõjub millegi poolest ärritavalt ja samas puudutab nii palju, et raamatuga suhestumine ei lase magada ja käib tükk aega kaasas. Seda lugu lugedes tahtsin vahepeal minategelase peale karjuda ja ei saanud aru, mis vabadusest ja sõpradest ja karjäärist Ameerikas ta soiub, kui seal kõik nii ilmselt illusoorne oli, armetu petlik tuluke võrreldes kodus olevaga. Iirimaal oli tal seda kõike palju rohkem ja ta jõudis lõpus palju kaugemale, kui tal Ameerikas kunagi võimalik oleks olnud. Autor kindlasti ei mõelnud seda nii, kuid keskmise osa alapealkiri võiks olla “The Evils of Modern Civilization”.

Lõpetasin selle raamatu kolmapäeval ja vahepeal on sarkastilised kommentaarid mu peas teinud ruumi arusaamisele, et ma ise ei oleks ilmselt sarnastes tingimustes palju paremini käitunud, kohati ehk isegi halvemini. Kõige olulisemana märkasin, et  minategelase sisemonoloog võib ärritada lugejat, kuid teistel tegelastel tema ümber ei ole sellele ligipääsu. Ja kuna tema mõtete ja tegude vahel tegelikult puudub arvestatav korrelatsioon, siis praktikas on ta inimene, keda tahaks tunda. Raamatu “Recipes for a Perfect Marriage” lõpus jõuab autor järeldusele, et pole olemas täiuslikke abielusid, on ühed, mis jäävad kestma ja teised, mis ei jää. “Recipes” ütleb väga palju otse välja ja seal on lugejal ainult valik, kas nõustuda ja kaasa elada või visata raamat vastu seina ja nutta (kui juhtud olema peategelase tüüpi enne tema elu ja vaadete pea peale keeramist). “Ellis Island” näitab rohkem ja jätab rohkem ruumi ise järelduste tegemiseks. Mis võivad ilmselt taustast sõltuvalt olla üsna erinevad. Mulle tundub, et kui Ellie ja John samas suunas jätkavad, siis tõenäoliselt vaatamata ookeanile nende iseloomude ja väärtushinnangute vahel jääb nende abielu püsima. Just seetõttu, et Ellie mõtete ja tegude vahel on auk ja enamus asju, mille peale tahaks karjuda, tegelikult ei materialiseeru. Tema siseelu arvestades ei ole päris selge, kust ta tegelikud sõnad ja teod tulevad, aga kuna tegemist on 20. sajandi alguse Iirimaaga, kus kõik on katoliiklased (osad, sh Ellie, küll ainult nominaalselt), võib arvata, et need on kõrgemalt poolt antud. Igatahes on destruktiivsetes ja enesekesksetes mõtetes haududes konstruktiivsete ülesehitavate valikute tegemine etem ja rohkem vabadusele ja sõprusele viitav kui ohkamine, et kunagi oleme kõik siin esimest päeva olnud ja edasi jalutamine, kui keegi on tänaval siruli maas ja inimesed tast üle ja mööda kõnnivad.

Raamat oli algusest lõpuni väga kaasahaarav ja pakkus lugemisnaudingut. Lisaks teemadele, mille osas mul üht-teist öelda oleks, hoiavad mind üleval küsimused, mille poolest erinesid Maidy üle linna kuulus õunakook ja isaga tähtsal kirikukohtumisel kaasas olles saadud veel parem õunakook; kuidas tehti seda bologneset, mida kokk salaja saia peale määris (Lojaalsus iiri juurtele ei lubanud tal itaalia toitu avalikult süüa. Õnneks ei seganud see tal peamiselt iirlastest kuuluvale teenijaskonnale võõrast toitu siiski teha ja isegi retsepti edasi anda.); millega toitsid kirglikest küpsetajatest nunnad oma õpilasi, et need end nagu printsessid tundsid; mida nunnakooli raamatukogu peale vaheajaks koju kaasa pakitu veel sisaldas ja mis olid isa rahustuseks kaasa pandud raamatud (Isa ei pooldanud ilukirjandust.); kas jalad ees sündivaid vasikaid päriselt tõmmatakse niimoodi jalgadest ristatud nööridega; kust sai John kuivad tammelauad, et naise nõudmisel puitpõrand maha panna kohe hüpata ja põrand mõne päevaga maha saada, kas mõni IRA kapten reaalsuses ka kodus nii malbe oli…

Selles raamatus on minu lemmik kirjanduslik kodu – Maidy ja Pawdi kodu. Maidy ja Pawd on Johni kasuvanemad, kuid John nimetab neid oma vanemateks. Ellie veedab lapsena palju aega nende juures ja mainib kodusid kirjeldades, et mõlemas kodus on samasugune Pühima Südame ikoon, kuid Maidy juures ei näe Kristus nii õnnetu ja rusutud välja kui tema kodus. Varasest lapsepõlvest täiskasvanueani saab raamatus jälgida ka kahe pere väga erinevaid vanema-lapse suhteid.

Kerriganil on annet kirjalikule ruumiloomisele. Iga kodu, iga koht tundub reaalne, nagu oleksin seal. Ja kuigi John ja Ellie ema on mõne koha pealt tegelastena kriipsuke ebausutavad, on kõik peamised tegelased juba nagu vanad tuttavad.

Mõnda lugejat võib ehk häirida suhteliselt sage tähelepanu asjaolule, et peategelastel on väga füüsiline abielu. Mind isiklikult see eriti ei häirinud, sest enamasti ei ole graafilisi kirjeldusi ja kui midagi häiribki, siis see käib pigem tegelase, mitte autori pihta. Ellie kasutas Johni abielluma saamiseks madalaid võtteid ilma igasuguse reaalsusetajuta olukorra suhtes, millega ta ennast seob. Aga ta kandis tagajärjed suhteliselt hästi välja.

Kokkuvõttes loen seda raamatut kunagi uuesti. Järgmine Kerrigani raamat on juba valmis otsitud 🙂 (Hiljem täiendatud – vähemalt esialgu jäi järgmine raamat pooleli. Kõik ikka ei ole nii hästi loetav.) Kui Kerrigan kirjutaks kokaraamatu majapidamisnõuannetega, siis ma kindlasti ostaks selle. Vaatasin juba järele, et ei ole tal kahjuks sellist.

Lugemisaasta 2019

Sel aastal lugesin kahetsusväärselt vähe. Kokku vaid 52 raamatut + 12, mis on pooleli jäänud, kuid tahaks ikka lõpetada ja tõstsin uude aastasse.

Soovitan sel aastal loetud raamatutest: 

Koduõpe:

Kaire Kaur-Daniel, Lund tilistada saab lumikellukesega. Triina ja Marrini koduõpe

 

Ilukirjandus

Willa Cather, Minu Antonia

Willa Cather, Kadunud daam

A. H. Tammsaare, Tõde ja õigus II (Ei mäleta, kas kooliajal lugesin, praegu oli huvitav.)

 

Õpetajale

James Hilton, Goodbye, Mr. Chips (Väga hea juturaamat ühest vanast õpetajast ja tema mälestustest.)

Harriet Anderson, The Thinking Teacher`s Body (Alexanderi tehnikast õpetajale.)

Tim Bowman, 88 Ideas to Teach More Effectively 

Jeanne S. Chall, The Academic Achievement Challenge: What Really Works in the Classroom? (Oluline lugemine algklassiõpetajatele. Kaootilises lapsekeskses klassis jõuavad hästi edasi vaid need lapsed, kes on kodus lugema õpetatud. Nõrga koduse taustaga lapsed ei saa hakkama.)

Otis Kriegel, Everything a New Elementary School Teacher Really Needs to Know (But Didn`t Learn in College)

Arnie Bianco, One-Minute Discipline. Classroom Management Strategies that Work

Diana Hudson, Spetsiifilised õpiraskused. Mida oleks õpetajal tarvis teada

Sue Cowley raamatud (Leiab kasulikke nõuandeid, kuid biheivioristlikust lähenemisest mööda vaatamisega on tükk tegemist.)

Usukirjandus

Fanny de Sivers, Jumala loomaaed – tuttav tundmatu maailm (Läheb millalgi korduslugemisele.)

Anselm Grün, Palve kui kohtumine 

Raamatud, mis on veel pooleli, kuid tunduvad väga head:

Barbara Oakley, A Mind for Numbers. How to Excel at Math and Science (Even If You Flunked Algebra)

Waugh, Neaum, Waugh, Children`s Literature in Primary Schools

C. M. Charles, Essential Elements of Effective Discipline (väga hea süsteemne lähenemine)

Michael E. Gerber, Ettevõtlusmüüt 

 

Mis olid teie selle aasta parimad lugemised?

Lugemisaasta 2017-2018

Seekord oli lugemisaasta küll 16 kuud pikk, kuid lugesin vähem kui eelnevatel 12-kuulistel aastatel.

Mõtlesin, et panen siia iga valdkonna kohta paar kõige paremat. Loetut üle vaadates tuli neist ikka pikk nimekiri. Lasteraamatuid on rohkem, sest kellelgi ei saa olla nii kiire, et ei jõuaks lasteraamatuid lugeda 🙂

Tõstsin loetu nimekirjast karmi käega välja suuremas osas pooleli olevad raamatud ja lisasin need uude aastasse lõpetamiseks. Neid on 13. Järele jäi 2017-2018 lugemisaastasse 81 raamatut. Neist mõned on ka lõpetamata ja ilmselt jäävadki. Tundub, et osa loetust on jäänud kirja panemata. Püüan järgmine aasta selles hoolsam olla 🙂

 

Kodu ja köök

Jessica Fechtor, Stir. My Broken Brain and the Meals that Brought Me Home. Superhea memuaar. Väga ilus raamat kodust ja normaalsuse leidmisest pärast ajuoperatsiooni. Retsepte, mis osade peatükkide lõppu on lisatud, tahaks kõiki proovida. Üks mõte, mille siit sain, on, et kodu on tegusõna. Et kodu oleks kodu, peab seal olema liikumine ja tegutsemine.

Bri McKoy, Come and Eat

Christie Purifoy, Roots and Sky. A Journey Home in Four Seasons. Memuaar koduga kohanemisest.

Sally Clarkson, The Life-Giving Table. Varem olen lugenud ja ilmselt ka soovitanud tema The Life-Giving Home raamatut. Jätkuvalt väga hea.

 

Usust

M. Eugene Boylan, This Tremendous Lover. Üks parimaid usualaseid raamatuid, mida lugenud olen.

Timothy Keller, King`s Cross. The Story of the World in the Life of Jesus. On küll pooleli, kuid üle poole siiski loetud.

Scott ja Kimberly Hahn, Rome Sweet Home. Our Journey to Catholicism

Pedro Cervio, Tarvis on vaid üht

 

Suhted

Elizabeth Kantor, The Jane Austen Guide to Happily Ever After. Peamiselt abikaasa valimisest, kuid mõnigal määral ka muudest suhetest. Toob näiteid kõigist Jane Austeni teostest. Sain seetõttu teadlikuks hulgast Austeni lühematest raamatutest, mis on ka eesti keeles täitsa olemas. Kohati tundub, et autoril on segadus raamatu sihtgrupi osas, sest osa teksti on suunatud inimestele, kes sellise pealkirjaga raamatut ilmselt vabatahtlikult ei avaks. Tervikuna on raamat väga nauditav.

 

Ilukirjandus

Amor Towles, A Gentleman in Moscow. Super hea, sügavalt rahuldustpakkuv, keeleliselt nauditav. Sügavuti nautimine eeldab laiemat lugemust, sisaldab viiteid teistele autoritele ja teostele. On eesti keelde ka tõlgitud, tõlget pole lugenud.

Samalt autorilt lugesin ka Rules of Civility, mis algas paljutõotavalt, kuid kulges kõigil võimalikel valedel viisidel ja valmistas kokkuvõttes pettumuse. Üks väheseid raamatuid, kus ma ei suutnud peategelasele kaasa elada.

Lev Tolstoi, Anna Karenina. Lõpetasin. Alustasin kevadel 2017, algus läks hästi, peale paarisadat lk hakkasin oktoobris rohkem sirvima. Viimased sajad rohkem jälle lugesin. Raamat tundus minu jaoks liiga pikk ja laialivalguv, liiga palju poliitilisi vestluseid, igavad peategelased. Kohati huvitav ja vaimukas, üldiselt hästi kirjutatud, tegelased enamuses loogilised ja kasvavad. Aitab paremini mõista teisi raamatuid, kus tegelased loevad seda. Loen millalgi uuesti.

Sherry Boas, Until Lily. Väga ilus raamat Downi sündroomiga tüdrukust. Sarja esimene osa. Iga osa on erineva minategelasega, kelle elus Lily on. Teist osa alustasin, kuid jäi pooleli, ei voolanud nii loetavalt. Ilmselt ikka loen millalgi lõpuni. Autoril on omal Downi sündroomiga tütar, seega väga eluline.

Willa Cather, Death Comes for the Archbishop. Ilus vaikselt voolav lugu. Lükkasin selle lugemist pealkirja tõttu kaua edasi. Mul oli ettekujutus, et see on krimi- või märtrikirjandus. Ei ole üldse, peategelane sureb lõpus vanadusse.

Willa Cather, O Pioneers! Suuremalt jaolt väga hea ja rahuldustpakkuv, lõpupoole läks käest ära jubedaks. 

Charles Dickens, Jõulujutud

 

Luule

Doris Kareva (koostaja), Aastaajad eesti luules

 

Lasteraamatud

Diane Elson (ed), If you should meet a crocodile. Lasteluule kogumik toredate illustratsioonidega, vaimukad hästi voolavad luuletused, sobivad keeleõppes kasutamiseks.

C. S. Lewis, terve Narnia sari

Sven Nordqvist, Pettsoni raamatuid olen siin vist juba soovitanud, kuid ei tee paha neid ikka ja jälle vaadata.

Indrek Koff, Kui ma oleksin vanaisa

Carol Ryrie Brink, Caddie Woodlawn. Väga hea, sarnane Väikse majaga preerias, 7 last peres. Sain selle 50 sendi eest Uuskasutuskeskusest. Tasub ikka käia sellistes kohtades riiuleid sorteerimas. Järg Caddie Woodlawn`s Family on sama hea. 

E. L. Konigsburg, From the Mixed-Up Files of Mrs Frankweiler

Patricia McLachlan, Sarah, Plain and Tall. Sarjas on viis osa, kõik väga ilusad ja soojad.

Susan Coolidge, What Katy Did. Ootamatult hea. Olin seda palju kordi kasutatud asjade poodides vaadanud ja kõrvale jätnud, sest arvasin, et see on igav. Väga sisukas, eriti invaliidina elamise ja invaliidiga arvestamise seisukohalt. Palju lapsi peres, üks laps jääb õnnetuse tõttu voodihaigeks. Lõpuks saab ikka terveks.

Margaret Sidney, Five Little Peppers and How They Grew. Olin kaua tahtnud seda lugeda, peetakse lastekirjanduse klassikaks. Algus läks raskelt, lõpu poole võttis hoo üles. Keeleliselt raske, ilmselt autentne kõnekasutus, kuid välismaalasele tundub grammatiliselt ebakorrektne ja lastele ei annaks keele õppimiseks. Natuke Goody two-shoes tüüpi raamat, kuid kokkuvõttes tore. Sarja esimene osa, teisi pole lugenud.

Sydney Taylor, All-of-a-Kind Family on sarnane, kuid lihtsamini loetav ja üldiselt armsam. Samuti sarja esimene osa, teisi pole lugenud.

George MacDonald, Põhjatuule selja taga

Asta Kass, Pahupidi puhkus. (Humoorikas)

Rick Riordan, Percy Jackson ja olümplased. Välguvaras. 1. osa sarjast, teisi pole lugenud. Lugesin tuttava teismelise soovitusel. Üsna hea, kuid pigem soovitaksin neile, kel muidu raskusi raamatu kätte võtmisega. Keeleliselt on Harry Potter arendavam, sisult ilmselt see harivam. Antiikmütoloogia tänapäeva tooduna.

Roald Dahl, Suur Sõbralik Hiiglane. Laste õudukas, kohati väga maalilise keelekasutusega, palju sõnamängu. Üldiselt ma ei ole Dahli austaja, kuid see on hea.

 

Erialane kirjandus

Diana Maisla, Õpetaja esimene tööaasta

Cynthia Ulrich Tobias, The Way They Learn. Erinevad õpistiili jms tüpeeringud.

Marjorie Rosenberg, Spotlight on Learning Styles. Õpistiilide järgi ülesanded keeleõppes, sobib ka mujal.

Riho Lahi, Valve Matesen, Imbi Muhel, Kirjatehnika. Käsiraamat õpetajale. (1990). Väga kasulik. 

Leigh A. Bortins, The Core. Teaching your child the fundamentals of classical education

 

Ilukirjandus erialase kirjandusena

Miss Read, Village School. 

Gervase Phinn, The Other Side of the Dale. Inglise kooliinspektori memuaarid, lugesin sarjas kolm osa. 

 

Lasteraamatud erialase kirjandusena (käsitlevad ühe klassitoaga kooli)

Kate D. Wiggin, Päikeseoja Becky

AVI, The Secret School

Dorothy Canfield Fisher, Understood Betsy (Ada C. Williamson`i illustratsioonidega)

Richard Peck, The Teacher`s Funeral

 

Lihtsalt tore

Jay Heindrichs, How to Argue With a Cat. The Art of Persuasion for Humans

Alice Taylor, Quench the Lamp. Lõbusaid lugusid 1950-te Iirimaalt.

 

***

Järgmisel aastal tahan lugeda sügavamalt, rohkem mõttega kohal olles. Tahan loetut ka rakendada, mitte ühe lõppedes kohe järgmist raamatut avada. Võibolla tähendab see vähenevat lugemismahtu. Püüan lugeda rohkem erialast kirjandust, milleks seni õpingute kõrvalt aega ega energiat pole leidnud.

 

 

Lugemisaasta 2016-2017 ja plaanid järgmiseks

Sel aastal on augusti lõpu seisuga kirjas 236 raamatut. Nimekiri sisaldab kaht semestrit lastekirjanduse kursust, sh palju õhukesi luulekogusid. Kõik märgitud raamatud ei ole veel lõpetatud. Nagu tavaliselt, väike statistika ja lugemissoovitused. Lisaks tegin esimest korda alanud uueks lugemisaastaks ette nimekirja, mida soovin silmas pidada, ja jagan seda ka teiega.

September 43

Oktoober 45

November 11

Detsember 13

Jaanuar 12

Veebruar 27

Märts 20

Aprill 13

Mai 13

Mai – juuli 4

Juuni 8

Juuli – august 19

Lugemissoovitused

Lasteproosa

*Astrid Lindgren – igas korralikus kodus on loomulikult kõik Astrid Lindgreni teosed olemas või vähemalt püüeldakse aktiivselt selle poole, et oleks 🙂 Stardipakett lastega peredele võiks koosneda Emilist, Madlikesest ja Pipist. Neid on igas vanuses lapsed valmis kuulama soost ja olukorrast sõltumata. Edasi eelkooliealistele Lota ja õhukesed raamatud, kooli alustades Bullerby ja Petra, varateismelistele Ronja, Vennad Lõvisüdamed ja Rasmused, teismelistele Kalle lood. Tjorven eeldab teistest suuremat keskendumisvõimet ja kannatlikkust pikkade lausetega. Naissoost lugejale ja Lindgreni austajale, kel on peamised tuntud teosed juba eest taha ja tagant ette peas, võivad ehk huvi pakkuda ka Kati lood, “Kerstin ja mina” ning Britt-Mari. Viimane on eriti tänuäärne olukorras, kus koolis kästakse lugeda mõnda päeviku vormis raamatut ja on raskusi millegi leidmisega, mis ei nõretaks labasustest ja sisutühjusest. Need ei ole kindlasti teiste Lindgreni raamatutega võrdne klassika, kuid toredad ikkagi.  Lugesin sel aastal peaaegu kõik Lindgreni raamatud uuesti läbi.

*Sven Nordqvist, Pettsoni sari on väärt kollektsioneerimist. Lugesin sel aastal vist kõik eesti keeles ilmunud osad läbi. Lisaks lugudele on iga lehekülje illustratsioonid terve maailm, mida võib tundideks uurima jääda. Ma oleks valmis Pettsoni tallu sisse kolima.

*Ilmar Tomusk – lugesin kahte tema raamatut, kuid usun, et kõik on head. Inglid kuuendas B-s ja Digipöörane kool. Ingleid lugesin kaks korda.

*Andrus Kivirähk – Lottega seotud raamatutest vähemalt esimesed peaks küll igas lastega (ja hingelt noortega) kodus olema. Tagumised osad ja Limpa ehk ka vastavalt maitsele. Kõik muu jätaks mina poodi ja raamatukokku, võibolla kasutaks mõnda lõiguti vestluse algatamiseks.

*Kalju Kangur nii luules kui lasteproosas

*”Eesti uued muinasjutud” – ilus ja helge

*Piret Raud, Natuke napakad lood, Tobias ja teine B, Teistmoodi printsessilood

*Eno Raud, Peep ja sõnad, Sipsik, Naksitrallid

*Siiri Laidla, Apteegitont Aavi

*Kadri Hinrikus, Et head haldjad sind hoiaksid – kaksikutest, kelle ema on surnud, ja nende isast

*Kairi Look, Lennujaama lutikad ei anna alla

*Aino Pervik, Kunksmoor

*Juhan Saar, Õhtujutud

*Astrid Reinla, Pätu

*Oskar Luts, Nukitsamees

*Jaan Rannap, Nublu

*Elar Kuus, Kui vanaisa poisike oli

*Juhani Püttsepp, Gibraltari laevakoerte ühing (lugesin kaks korda)

*Kristiina Kass, Nõianeiu Nöbinina sari, Käru-Kaarel

*Silvia Rannamaa, Nösperi Nönni Natuke

*Aidi Vallik, Pints ja Tutsik (kahes osas, koera- ja kassisõpradele)

*Iko Maran, Londiste, õige nimega Vant

*Jaanus Vaiksoo, Neli hommikut ja üks õhtu

*Henno Käo, Napakad jutud

*Mika Keränen, Varastatud oranź jalgratas

*Paul-Erik Rummo, Kokku kolm juttu (hästi tore)

*Silvi Väljal, Jussikese seitse sõpra

*Heljo Mänd, Toomas Linnupoeg – sarnane Agu Sihvkale

*Kätlin Vainola, Metsaelu aabits – hästi armas, ilusad maalitud pildid, rebasepere aasta metsas.

*Selemonas Paltanavicius “Tere, kuidas läheb? 14 kirja metsast”

*Ulf Stark, Täitsapoiss

*Hugh Lofting, Doktor Dolittle, Doktor Dolittle`i tsirkus

*Ottfried Preussler, Väike nõid

*Nikolai Nossov, Totu ja ta sõprade seiklused

*E. T. A. Hoffmann, Pähklipureja ja hiirekuningas

*Jan Brzechwa, Pan Kleksi akadeemia – meenus lapsepõlvest ja tahtsin uuesti lugeda. Kohati õudne, kuid väga vaimukas ja pakub palju võimalusi diskussioonideks ja fantaasia arenguks.

*Janosch “Kiri tiigrile”

*Janosch “Oo, kui kaunis on Panama”

*E. Janikovszky, kõik, mis ette jääb 

*L. Carroll, Alice Imedemaal

*C. S. Lewis, Narnia lugude esimesed kaks osa

*A. M. G. Schmidt, Viplala lood

*P. L. Travers, Mary Poppins

*E. Kästner, Veel üks Lotte

*Alan Alexander Milne, Karupoeg Puhh

*F. H. Burnett, Salaaed

*J. Krüss, Timm Thaler ehk müüdud naer (super hea)

*U. Nilsson, E. Eriksson, Maailma parim esineja, Kui me olime maailmas üksi

*Jujja Wieslander ja Sven Nordqvist, Mamma Muu sari – Pettsonist tuttavalt kaunid pildid. Jutud on ka mõnda aega toredad, kuid minu jaoks muutus mitu osa järjest lugedes tüütuks, mida Pettsoniga ei juhtunud.

*Emily Bearn, Kõtuke ja Pruunuke – tore lugu hiirtest. 

*Eleanor H. Porter, Oh, raha, raha! – humoorikas lugu miljonärist, kes valib pärijat. Pollyanna autorilt, kuid tõsisemate vaadetega. Hea karakterikäsitlus.

*Terry Pratchett, Hämmastav Maurice ja tema õpetatud närilised – ootamatult hea, soovitaks umbes 6. kl.

*Terry Pratchett, Tillud Vabamehed – üldiselt tore, kuid kohati lastele sobimatud naljad.

*Madeleine L`Engle, A Wrinkle in Time – algus läks raskelt, edasi kaasahaarav, esimene osa pikas sarjas.

*Lemony Snicket, The Reptile Room (Series of Unfortunate Events, 2. osa) – ootamatult tore. Mul oli eelarvamus, et see on üks ebameeldiv sari, kuid ei ole.

 

Lasteluule 

Suure osa lasteluulekogusid leidsin kasutatud asjade poodidest. Neid on seal kindlasti veel rohkesti.

*Diane Elson (ed), If you should meet a crocodile – lasteluule kogumik toredate illustratsioonidega, vaimukad hästi voolavad luuletused, sobivad keeleõppes. Lugesin tegelikult küll alles nüüd septembris, kuid ei taha seda teie eest terve aasta varjata 🙂

*Karl-August Hindrey värsslood on lõbusad igas vanuses ja sobivad oma rütmiga hästi ka paariaastase lapse magama panemiseks. Mida õudsem sisu, seda paremini läheb peale eel- ja algkooliealistele. 

*Felix Kotta värsslood loomadest

*Ott Arder

*Kersti Merilaas

*Peep Ilmet, Matsalu mailt

*Iko Maran, Läki metsa!

*Paul Haavaoks, Nipitiri

*Adolf Rammo, palju väikseid luulekogusid, palju toredat segamini mõne punase luuletusega

*Reinhold Kamsen, Kodukoppel

*Venda Sõelsepp

*Olivia Saar, kõik, mis ette jääb

*Ernst Enno

*K. E. Sööt

*Heljo Mänd

*Ellen Niit

*Leelo Tungal – mulle meeldib kolmest viimasest enim

*Juta Kaidla

*Kalju Kangur

*Hando Runnel

*Ilmar Särg

*Ira Lember

*Juhan Liiv, Ega me selle pärast tülis ole…

*Muia Veetamm

*Helvi Jürisson, Kas sa tunned seda teed?

*Jelena Blaginina, Jääpurikad jäid äkki vakka (vene lasteluule)

*Ralf Parve, On inimesi erinimelisi

*”Eesti lasteluule kuldraamat”

*”Liisusalmid. 70 rahvaluulelist liisusalmi”

 

Ilukirjandus täiskasvanutele

*Natalia Sanmartin Fenollera, The Awakening of Miss Prim – parim juturaamat, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Lugesin kohe kaks korda järjest ja loen veel. Kirjutasin selle kohta FB-s peale esimest lugemist nii: 

Selle raamatu lugemine muutis mu arusaama erinevate teemade ilukirjanduses kompaktselt käsitlemise võimalikkusest. Raamatus saavad kokku koduõpe, hiljuti rajatud hästi toimiv kogukond linnakära ja massiühiskonda vältida soovijatele, sõprus, armastus, kolme põlvkonna suhted (tegelased vanuses 7,5 kuni 95), iseteadlikud lapsed, igat sorti koogid ja tee ja elav tuli hubaste jutuajamiste taustal (tsivilisatsiooni märgina), stabiilne elu maal ja reisimine Itaalias, kirjanduslikud arutelud, milles mainitakse laia valikut autoreid Virgiliusest Dostojevskini ja Beatrix Potterist Petrarcani, tegelane, kes jätab Mr Darcy kaugele varju ja samal ajal on palju elulisem ning usuline pöördumine. Peaks olema käsiraamatuks või vähemalt silmaringi laiendamiseks kõigile kogukonna rajamisest unistajatele ja koduõppeperedele. Olen viimasel ajal hakanud lugema raamatuid, mida mu püsivalt jälgitavad blogijad korduvalt soovitanud on ja siiani on ainult väga head raamatud olnud. 

 

*Marilynne Robinson, Gilead – väga ilus nii sisult kui keeleliselt. Terve raamat on ühe vana sureva mehe kiri oma väikesele pojale ja koosneb kaootilistest mälestustest. Voolab vaikselt, samas kohati vaimukas, sageli sügav ja eluline. Lugesin ja jutustasin seda ülikoolis inglise keele kodulugemise jaoks ja loen kindlasti veel. Raamat on tegelikult keskmine osa triloogiast, tagumist osa olen alustanud ja tundub ka väga hea.

*Elizabeth Goudge, Eliot Family Trilogy

*Dodie Smith, I Capture the Castle – lastekirjanduse klassika, kuid ma liigitaks pigem noortekirjanduseks. Minategelane on 17a tüdruk, kes ei saa alati kõigest enda ümber toimuvast täielikult aru, on viiteid lastele ebasobivatele teemadele. Muidu tore, keeleliselt nauditav. 101 dalmaatsiakoera loo autori esimene romaan. Siin on juttu ka raamatu kirjutamisest.

*Sophie Kinsella, Mini Shopaholic – sellega sain Shopaholic`u sarja läbi. Peab tunnistama, et lõpp ei läinud enam nii kiiresti kui algus. Tore kerge lugemine ikka.

*Dorothy L. Sayers, Kelle laip? – Lord Peter Wimsey sarja kriminull. Ootamatult kaasahaarav. Lõpus oli kole, kuid üldiselt rohkem intelligentselt arutlema kutsuv kui midagi muud. Lugesin kunagi pakkide viisi kriminulle ja loobusin sellest harjumusest mõned aastad tagasi. Mõne Sayers`i oma loen vist veel.

Usk 

*Scott Hahn, The Lamb`s Supper. Mass as Heaven on Earth – väga hea, Johannese ilmutuse tõlgendus.

*Father Jacques Philippe, Searching for and Maintaining Peace. A Small Treatise on Peace of Heart

*Josh McDowell, Rohkem kui puusepp

*Lisieux Therése, Ühe hinge lugu

*Patrick Madrid, Now What? A Guide for New (And Not-So-New) Catholics

*Emily Stimpson, These Beautiful Bones (korduslugemine)

*Timothy Radcliffe, What Is the Point of Being a Christian

*Paavst Franciscus, Jumala nimi on halastus 

*Scott Hahn, Angels and Saints. Friendship with God`s Holy Ones (hea)

 

Köök

*Shauna James Ahern, Gluten-Free Girl – memuaar gluteenivabaks hakkamisest

*Natalie Savona, Köögipsühholoog – loen iga mõne aasta tagant uuesti. Juba piltide vaatamine kosutab hinge

*Donal Skehan, Fresh!

 

Muu 

*Victoria Sweet, God`s Hotel. A doctor, a hospital, and a pilgrimage to the heart of medicine – superhea, kõik meditsiinis töötavad inimesed peaks seda lugema.

*Steven Carter ja Julia Sokol, What Smart Women Know

*Gary Chapman, Things I Wish I`d Known Before We Got Married 

*Art ja Laraine Bennett, The Temperament God Gave You – korduslugemine. Väga hea enda ja mõne lähedase temperamenditüübi tundma õppimiseks. 

*Art ja Laraine Bennett, The Temperament God Gave Your Spouse

*David Zyla, Color Your Style – väga hea oma stiili leidmise raamat

*David Zyla, How to Win at Shopping. 297 Insider Secrets for Getting the Style You Want at the Price You Want to Pay

*Henn Voolaid, Kas sina tead? Huvitav füüsika meie ümber – ülikoolis oli kevadel füüsika kursus. Peale seda käisin ringi ja küsisin vaimustunult inimestelt, kas nad ikka teavad seda ja toda, mida mina oma kooliajast küll ei mäletanud. Näiteks, miks saunas veri keema ei lähe või miks laev põhja ei vaju või miks putukad vee peal kõndida saavad.

*Nutikad küsimused, arukad vastused. Teadus argielus – osad neist küsimustest olid siin.

 

Järgneva aasta jooksul tahan lugeda

Siin on segu raamatutest, 1) mis juba aastaid ootavad pikemas “tahaks lugeda” loetelus, 2) mille olen erinevatest kohtadest viimase paari aasta jooksul soetanud ja mille lugemine on raamatukogule liiga lähedal elamise varju jäänud, 3) mida keegi on soovitanud ja 4) mis lihtsalt tõmbavad viimasel ajal millegi pärast.

Sellises kasutatud asjade poes käimine, kust on lootust ka raamatuid leida, on alati suur rõõm ja ma alati leian sealt midagi toredat. Siiski olen viimasel ajal märganud, et ei võta enam leitud raamatuid sama kergesti kaasa kui varem. Olen hakanud mõtlema, et kuigi see paistab täitsa huvitav ja kergesti loetav ja kindlasti oleks põhimõtteliselt tore seda lugeda, siis kas ma ikka PÄRISELT tahan selle lugemisele aega ja mäluruumi kulutada, eriti arvestades kõiki neid raamatute kuhje, mis mul juba olemas on ja lugemist ootavad.

Kes veel ei ole lugenud, väga soovitan Marju Lepajõe intervjuud. Palju muu olulise vahel ütles ta seal, et kui kirjandust ei loe, siis hing ei kasva. Püüdsin tekitada omale sellise lugemisnimekirja, mille läbimine kasvataks hinge:)

***

Lõpetada:

Lev Tolstoi, Anna Karenina

Sigrid Undset, Kristiina Lauritsatütar

Marilynne Robinson, Home

Suzie Andres, Little Way of Homeschooling

Jacqueline Kelly, Evolution of Calpurnia Tate

Benedict XVI with Peter Seewald, Last Testament: In His Own Words

Peter Kreeft, You Can Understand the Bible

Peter Kreeft, How to Be Holy: First Steps in Becoming a Saint

Fulton Sheen, Remade for Happiness

M. Eugene Boylan, This Tremendous Lover

Teresa Tomeo, Walk Softly and Carry a Great Bag: On-The-Go Devotions

Mitch Finley, Rosary Handbook: A Guide for Newcomers, Old-Timers and Those in Between

C. S. Lewis, Narnia sari

 

Uuesti lugeda:

Awakening of Miss Prim

Marilynne Robinson, Gilead

Gerald Durrell, Minu pere ja muud loomad sari

Laura Ingalls Wilder, Farmer Boy (ja ehk ka muud osad lapsepõlvesarjas)

Evelyn Waugh, Tagasi Bridesheadi

Elizabeth Goudge, The Scent of Water

Antoine de Saint-Exupery, Väike prints

A. H. Tammsaare, Tõde ja õigus I ja II

Knut Hamsun, Maa õnnistus

Father Jacques Philippe, Searching for and Maintaining Peace. A Small Treatise on Peace of Heart

 

Uued:

Madeleine l`Engle, Glimpses of Grace

Madeleine l`Engle, Irrational Season

Amor Towles, Gentleman in Moscow

Amor Towles, Rules of Civility

Anthony Doerr, All the Light We Cannot See

Anthony Doerr, About Grace

Willa Cather, Shadows on the Rock

Willa Cather, Death Comes for the Archbishop

Willa Cather, O Pioneers!

Rumer Godden, In This House of Brede

Sherry Boas, Lily sari – Downi sündroomiga tüdrukust ja tema lähedastest. Autor on lapsendanud neli last, sh ühe Downi sündroomiga tüdruku. 1. osa Until Lily

Amy Wilson-Carmichael, Lotus Buds

Mother Teresa, The Simple Path

 

Laura Ingalls Wilder, Pioneer Girl: The Annotated Autobiography

Anthony Esolen, 10 Ways to Destroy the Imagination of Your Child

Charlotte Mason, mõned tema oma raamatud

Laurie Bestvater, Living Page: Keeping Notebooks with Charlotte Mason

Kristen Welch, Raising Grateful Kids in an Entitled World: How One Family Learned that Saying No Can Lead to Life`s Biggest Yes

 

Joseph Ratzinger, Joy of Knowing Christ: Meditations on the Gospels

Hilaire Belloc, Path to Rome

G. K. Chesterton, In Defense of Sanity: The Best Essays of G. K. Chesterton

Scott Hahn, Signs of Life

Romano Guardini, Spirit of the Liturgy

Joseph Ratzinger, What It Means to Be a Christian

 

A. H. Tammsaare, Kirjad tütrele

Aastaajad eesti luules

 

Fjodor Dostojevsky, Idioot

Antoine de Saint-Exupery, Inimeste maa

Jane Austen, Veenmine

Gabriel Garcia Marquez, Armastus koolera ajal

Gabriel Garcia Marquez, Sada aastat üksildust

Charles Dickens, Suured ootused

Jerome K. Jerome, Three Men in a Boat

Anthony Trollope, midagi

Trygve Gulbranssen, Ja taamal laulavad metsad

Trygve Gulbranssen, Tuuled puhuvad vaimude mäelt

Stig Claesson, Kes armastab Yngve Frejd

Steven Rowley Lily ja kaheksajalg

Daniel Keyes, Lilled Algernonile

 

Lisa Genova, Left Neglected

Tracy Chevalier – olen kogunud Paavlist hulga tema raamatuid, kuid ühegi lugemiseni pole veel jõudnud

Victoria Hislop – sama

 

Albert Einstein, The World as I See It

Peter Galison “Einstein`s Clocks, Poincaré`s Maps”

Matthew Crawford, Case for Working with Your Hands: Or Why Office Work is Bad for Us and Fixing Things Feels Good

Matthew Crawford, World Beyond Your Head: How to Flourish in an Age of Distraction

***

FB soovitused veel, ei ole kindel, et nendeni sel aastal jõuan, kuid siis järgmisel ehk:

Hemingway, Ja päike tõuseb

Pearl S. Buck “Hea maa”

“Näkimadalad” ja teised H. Sergo raamatud

M Waltari, Sinuhe

Donna Tartt, Ohakalind

H.Hesse “Siddharta”
C. D. Simak’i ulmekas “Nagu õieke väljal”

Inimlaps Ditte

Martin Lo Johansson, Ainult ema

Michael Ende “Momo”

Ursula K. Le Guin’i raamatud

Timur Vermes “Ta on tagasi”

Lion Feuchtwanger “Narritarkus”

Theodore Dreiser, Sister Carrie

R. Bach “Jonathan Livingston Merikajakas” (olen lugenud, meeldis)

Oscar Wilde, Dorian Gray portree (olen lugenud, soovitan ka)

Paulo Coelho, Alkeemik (olen lugenud)

***

Mis on kõige parem raamat, mida Sa kunagi lugenud oled? Selline, mis kasvatas ja avardas Su hinge?