Sel nädalal postitan siia suurema osa eelmise aasta jooksul loetud raamatute lühitutvustused. Lühitutvustused panin kirja FB Lugemise väljakutse grupi jaoks. LV ja number tähistabki väljakutse teemat. Kui keegi tunneb puudust tõukest rohkem lugeda, oma lugemishorisonti laiendada, loetust tekkinud mõtteid kirja panna või teiste lugemiselamustest lugeda, siis grupp Lugemise väljakutse võib olla just teie jaoks. 🙂 Väga tõsist kirjandusanalüüsi ei maksa sealt küll otsida.
LV 46: Ajalooline kriminull. Ellis Peters, Saint Giles`i pidalitõbine. Varrak, 1995, 276 lk.
VV: Ellis Peters, Varblane pühakojas. Elmatar, 2009 (1983), 284 lk. (Petersit ei olnud ma kummalisel kombel varem lugenud, aga tulevikus loen ilmselt veel. Siin loetletud autoritest tundub ta kõige sügavam ja püsivalt huvi pakkuv, kuigi kahe teose põhjal on ehk vara üldistada. Keeleliselt nauditav. Tõlkijad olid erinevad, mõlemad väga head. Varblane pühakojas läks lõpus üsna emotsionaalseks, isegi nutsin natuke. Peters on üks neist haruldastest kirjanikest, kes armastavad kõiki oma tegelasi. Seeõttu on kõik tegelased päris inimesed oma heade ja halbade külgedega, mitte vastavalt otstarbele sisse susatud stereotüübid.)
***
Rex Stout, Kolm sekeldust. Tänapäev, 2018 (1945), 224 lk.
Rex Stout, Lõplik järeldus. Elmatar, 2008, 208 lk. (Stouti lugedes kostab mu peas taustal lõbus kiire jazz-muusika. Tema raamatud on sisult üsna pealiskaudsed, kuid isiksuste najal kaasahaarvad ja sõltuvust tekitavad. Karantiini alguses, kui veel tundus, et nüüd on aega isegi filme vaadata, vaatasin youtube`is paar episoodi ka, sh lõpliku järelduse osa. Raamatud on paremad, kuigi vahel harva ajaviiteks võib ju vaadata visuaalselt.)
***
Georges Simenon, Maigret piip (Neli lühijuttu, sh Maigret esimene juhtum, mis ongi kõige parem osa sellest raamatust. Mul on mälestus, et teismelisena lugesin sarnaste kaantega raamatut, kuid ükski lugu tuttav ei tundunud.).
***
Georges Simenon, Peeter Lätlane. Kes on tegelikult pooleldi eestlane ja pooleldi venelane. Siiani kõige parem Simenon. Väga kaasahaarav. Segaseks jäi ainult see, miks Simenon arvas tol kaugel hallil ajal, et prantsuse keelset lugejat võiks Eesti ja Tartu Ülikool jms keskkond huvitada. Veel segasem on, et tegelikult huvitaski, sest see oli esimene raamat, kus tegutses Maigret ja kuigi seda kohe avaldada ei tahetud, sai see siiski edukaks. Pärast lugemist jäi vaevama küsimus, mis sai Lätlase naisest ja lastest. Kriminullidel on see paha omadus, et kõrvaltegelased pole väärt otste kokku võtmist. Tänapäev, 2003 (1931), 216 lk.
***
Georges Simenon, Maigret puhkus, Tänapäev, 2005 (1948), 235 lk. Kuna Simenon on kirjutanud üle 400 raamatu, siis tase kõigub oluliselt. Ohtralt lugedes läheb kahjuks tüütuks ja teismeea mälestus temast kui heast krimikirjanikust sai kahjustada. Maigret isik kõigub sümpaatse ja suisa nõmeda vahel ning tema naine on kuidagi väga ekstreemselt stereotüüpne oma väheses paberile pääsemises. Puhkus oli veel loetav, aga mitte eriti kaasahaarav. Peeter Lätlase järelsõnas on öeldud, et Simenon on kuulus oma süvapsühholoogilise tegelaste analüüsi poolest, aga see pädeski ainult Lätlase raamatu kohta.
***
Pooleli jätsin, sest olid tüütud ja igavad ja vähemalt esimene kohati labane:
Georges Simenon, Minu sõber Maigret
Georges Simenon, Maigret ja härra Charles (Lugesin peale mõndateist lk lõpu ära ja kohe üldse ei huvitanud, miks ja kuidas.)
***
Kõik need raamatud kuhjasin ma karantiini ootuses koju raamatukogust peale mitut mitut aastat kriminullide teadlikku vältimist. Lugesin neid teismelisena ja kahekümnendates ikka ohtrasti, kuid leidsin, et nad mõjuvad mulle halvasti, tekitades paranoiat kaasinimeste suhtes ja hirme üldiselt, mistõttu andsin oma taskuraha eest hoolega kogutud kollektsiooni ära. Aegajalt olen mõelnud, et võiks jälle lugeda ja võtsin nüüd kuhja ette, et see mõte süsteemist välja saada. Võib öelda, et mõjus küll, sest tekkis küllastus. Hirme ja paranoiat ei tekkinud, aga õudsemaid raamatuid, kus on keskendutud kuriteole ja negatiivsete tunnete tekitamisele, mitte lahendamisele, ikka ette ei võta.
***
R. Austin Freeman, Jacobi tänava mõistatus. Elmatar 2013, 300 lk.
Veel üks krimikirjanik, kellest ma varem midagi ei teadnud. Ebatavaline selle poolest, et autoritutvustuse järgi on tema lugudes olulisem “kuidas” kui “kes”. Selles loos oli ikka “kes” ka oluline, kuigi suund oli algusest peale selge. Pidevalt kippus ununema, et tegemist on kriminulliga. Kuigi taustal oli kogu aeg “midagi on siin mäda” tunne, siiis üsna palju oli lihtsalt kerget romaani. Natuke häiris liigne seletamine ja veel üle seletamine ja siis veel… Lõpuülevaade, et mis ja kes ja kuidas, ehk viimane ptk pealkirjaga “Ülevaade juurdlusest” oli 24 lk. Ja suur osa sellest teadaoleva kordamine. “Miks” jäi mitmes aspektis segaseks. Autori väide, et asjade käik oli kõige lihtsam ja loogilisem kuritegu üldse, oli minu talupojaloogikaga rängas vastuolus. Mitte, et see põhimõtteliselt võimatu oleks ja ilmselt on kusagil kunagi juhtunud ka, aga midagi loomulikku ja loogilist selles ümbritsevate inimeste eeldatavat elementaarset tähelepanuvõimet arvestades küll ei olnud. Aga lugeda oli huvitav, väga kaasahaaravalt kirjutatud.
Tegevus toimub 1920-te lõpus ja ’30-te alguses.
***
LV 14: Agatha Christie raamat.
Sittafordi saladus, 2005 (1958), 256 lk, Varrak.
Kaanekiri on petlik, Poirot’st pole siin poolt sõnagi. On hoopis terve trobikond eraldi ja aegajalt koostööd tegevaid ametlikke ja mitteametlikke uurijaid. Peamine on inspektor Narracott, keda ma teistest Christie raamatutest ei mäleta. Ja Emily Trefusis, kes on vast ühekordne eraisikust uurija.
Christie’le kohaselt on raamat kaasahaarav ja põnev. Minu maitse jaoks on natuke liiga palju potentsiaalseid süüdlasi ja keerutamist erinevate võimalike stsenaariumide ümber. Suure osa raamatust olin kindel, et süüdlane on ilmne ja kõik muu on lihtsalt puru silma ajamine, aga lõpplahendust ikka ära ei arvanud. Kõik olid küll võimalustena läbi käinud, aga panin panused mujale.
Hea lugemine.
Kodutee 