Idealism ja Aristotelese realism tänapäeva hariduses

Essee on valminud kodutööna TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias Haridusfilosoofia kursusel. Essee tegemiseks anti väga palju küsimusi ja kui mul tuleb jälle tahtmine hariduse üle mõlgutada, siis nende küsimuste peale ehitatud tekste saate veel kaua lugeda:) Ühtlasi soovitan lõpus viidatud põhiõpikut kõigile, kes tahavad orienteeruda erinevates lähenemistes haridusele.

***

Valisin teemadeks idealismi ja realismi ning arutlen essees järgmiste küsimuste üle: miks kahtlevad idealistid materiaalse maailma tundmaõppimise kasulikkuses?; kuidas idealistid reageerivad sellele, et tänapäevases koolis on rõhuasetus tehnilisel ja erialasel haridusel?; kas idealistlikud vaated on kohased tänapäevase elu jaoks?; milline on Aristotelese seisukoht selles, mida tähendab hea elu ja kuidas seda saavutada?; millist mõju ja tähendust selline seisukoht omab hariduseesmärkidele ja õppekavale ning kui kohaseks see osutub tänapäevases koolis?

Idealistid usuvad, et ainult ideed on püsivad ja tõelised, mateeria on pidevas muutumises ja seetõttu ebakindel. Platon uskus, et igas eluvaldkonnas on vaja otsida universaalseid tõdesid ning et tõde saab leida vaid püsivatest ideedest. Materiaalsest maailmast saadavaid aistinguid ei saa sellise lähenemise järgi tõeotsingul arvestada, need ainult segavad ja seepärast on vaja tõe allika poole liikumiseks end mateeriaga seotusest vabastada. Platon leidis, et mateeria juurest võib jõuda tõeliste ideede juurde läbi dialektika, mida kasutades liigub inimene arvamustelt ehtsa teadmiseni.

Kuigi Aristoteles pidas samuti oluliseks tõeliste ideede otsimist, uskus tema, et nendeni on võimalik jõuda ka materiaalset maailma tundma õppides. Realist Thomas Aquinas pooldas hariduses füüsiliste meelte abil õppimist. Idealistide jaoks on küll ideed esmatähtsad ja kunst ning teadus õppekavas peamiselt suurte ideedeni jõudmiseks, kuid ka idealistliku alusega õpingud võivad sisaldada looduses õppimist, näiteks Charlotte Masoni pedagoogikas, mis toetub elavale kirjandusele ja loodusele.

Charlotte Masoni pedagoogika
Pildi allikas

Hilisemate ilmalike realistide jaoks kasvas Aristotelese usust, et ideedeni on võimalik lisaks mittemateriaalsele maailmale jõuda ka materiaalset maailma uurides, arvamus, et väärt ideedeni jõuab ainult materiaalse maailma abil. Sellest omakorda on tulnud püüd pideva tehnoloogilise arengu kui tsivilisatsiooni progressi tõukejõu poole. See püüd on jõudnud koolidesse nõnda, et peaaegu igal lapsel on kaasas oma telefon, paljudel i-pod; kõrgkooli loengud on helendavate ekraanide meri, milles on teadmata, kui paljud tegelevad käesoleva loenguga ja kui paljud millegi muuga; õpetajad püüavad laste huvi võita tehniliste vidinate õppetöösse rakendamisega; järjest rohkem püütakse õppematerjale viia arvuti vahendusel omandatavasse ja omandamise kontrollimist võimaldavasse vormi; kui mõnel kodus arvutit ei olegi, siis kodutöödeks on vaja kõik õhtud mõne avaliku koha arvuti ees veeta; iga töö ja tegemise vahel on vaja kontrollida, mida kaaslased internetis teevad; kui sind ei ole Facebookis või mõnes muus parajasti populaarses sotsiaalvõrgustikus, siis sind ei ole sotsiaalselt olemas; küberkiusamine on viinud kiusatava enesetapuni; ja küberruumis ohutut käitumist püütakse õpetada juba algklassilastele. Samal ajal räägitakse väga vähe ja kui, siis pigem eitavalt elektromagnetkiirguse mõjudest inimese tervisele ja loodusele. Samas näiteks Prantsusmaal keelati algkoolides telefoni kaasa võtmine kiirguse võimalike mõjude tõttu 2009. aastal ametlikult ära.

Beebi ja arvuti
Pildi allikas

kids-using-computers
Pildi allikas

laptop-classroom
Pildi allikas – väärt lugemine igale tudengile

Nii idealistide kui ratsionalistide jaoks on hariduses tähtis roll moraalsel kasvatusel. Aristotelese jaoks tähendas hea elu ratsionaalset tasakaalukust äärmuste vahel, mille inimene saavutab endas vooruste kasvatamise abil. Õnn sõltus tema jaoks vooruslikust ja korrastatud hingest. Inimene, kes ei kasuta oma mõistust, on Aristotelese meelest õnnetu, nõrga tervisega ja kannatab ekslike otsuste pärast. Hea haridus aitab saavutada tasakaalu ehk Kuldset Keskteed ja soodustab keha ja hinge harmooniat.

Aristotelese jaoks oli laste kasvatamisel oluline keskenduda väikesest peale harjumuste kujundamisele ja vältida laste kokkupuudet kõige madalaga. Tema jaoks tähendas kokkupuude madalaga näiteks orjadega kohtumist. Minu meelest on laste vaimselt ja emotsionaalselt tervelt kasvamiseks väga oluline piirata nende kokkupuudet kõige madalaga, kuid „madal“ ei tähenda raskuste või ebaõigluse või elu inetuste nägemist, vaid eelkõige last ümbritsevate inimeste suhtumist üksteisesse, endasse ja oma võimalusse nende raskuste osas midagi konstruktiivset teha, samuti kõige võimaliku ja võimatu labastamist.

Tänapäeval tundub, et avaliku ruumi täitmisel infoga ei mõelda sellele, et lapsed kõnnivad tänaval ja poes, kuulavad raadiot ja vaatavad televiisorist reklaame ja filme. Või kui, siis ainult sellest vaatenurgast, et neist tarbijaid kasvatada. Ka lasteraamatud ja –filmid võivad tänapäeval olla labased, justkui oleks autor püüdnud neisse panna killukese igaühe jaoks – ehk midagi ka tüdinud täiskasvanule, kel on igav lapsele raamatut ette lugeda või temaga koos filmi vaadata – kuid kokku pole saanud midagi ajaveetmisväärilist kellelegi. Olen lugenud erinevate koolide kohustusliku kirjanduse nimekirju ja kohati on jäänud mulje, et mõnes koolis valitakse raamatuid selle järgi, et oleks võimalikult uus, hoolimata sisu sisukusest. Kõik raamatud, millest ma ise soovin, et poleks neid kunagi lugenud, on olnud kohustuslik kirjandus koolis ja enamus neist on olnud tänapäevane kirjandus. Leian, et koolis ei pea laskma lastel igal juhul uusimat Eesti kirjandust lugeda, oluline on lugeda tõeliselt head kirjandust, millele kulutatud ajast pole kahju ja mis paremal juhul ka midagi positiivset ellu kaasa annab. Laste jaoks on raamatute ja filmide tegelased eeskujuks, kellega end samastada ja kellelt õppida, kuidas elu käib. Nii idealismis kui realismis peetakse oluliseks lastele pakutava kirjanduse kvaliteeti, millel on tähtis roll nii mõtlema õppimisel kui iseloomu kasvatamisel.

Realismis soovitakse õppekava koostamisel keskenduda põhilisele: lugemine, kirjutamine, arvutamine, iseloom, ühtsed alusväärtused. Tänapäeval algavad kõrgkoolis õpingud eesti keele tundidega, sest eelneva 12 aasta jooksul koolis ei ole see liiga sageli akadeemiliselt rahuldavalt selgeks saanud. Täiskasvanutele kirjutatakse raamatuid pealkirjaga „Kuidas lugeda raamatut“ ja kuigi tundub, et kõik oskavad ju lugeda, tegelikult väga paljud ei suuda loetud teksti mõista ka pärast kõrgkooli läbimist.

1997. aastal tegi üks 14-aastane kooliõpilane katse, milles palus klassikaaslastel anda hääl dihydrogen monoxide`i keelustamiseks ja 43 õpilast 50st olid nõus, eeldades, et tegemist on kahtlase ainega. Sellest nähtub, et puudulike teadmistega inimesi on võimalik mõjutada absurdseid otsuseid tegema ja nende eest võitlema. Vahel Eesti noored arvavad, et Ameerikas on rumalad inimesed, kes ei ole midagi õppinud ja satuvad tõsielusaadetes või eksperimentides rumalatesse olukordadesse, kuid DHMO loost lugedes küsisin oma täiskasvanud tuttavatelt, kas nad ostaks pudelivett, mille koostises on dihydrogen monoxide ja leidus neid, kes pidasid seda nime liiga kahtlaseks. Nii idealistid, kelle jaoks on õpetaja peamine ülesanne õpetada õpilased mõtlema, kui realistid, kes soovivad õpilasi varustada teadmistega, mis aitavad elus ja ühiskonnas praktiliselt hakkama saada, leiaksid, et olukord, kus õpilased käivad aasta aasta järel koolis ja justkui õpivad kõiki olulisi aineid, kuid tegelikult neis ei orienteeru ja on kerge saak massihirmude levitajatele, ei ole rahuldav.

344851699_Ban_Dihydrogen_Monoxide_debate_8642860_450_450_xlarge
Pildi allikas

Tänapäeval ei õpita minu hinnangul koolis ei ideid ega materiaalset maailma tundma. Ideede massist joostakse kiirustades läbi, loodus on kõrvaline ja õppesisu sellega seostamata, valitseb tehismaailm. Erandiks Eestis on waldorfkoolid, kus on õppeprotsess korraldatud looduse rütme arvestades. Kui rabas käiakse klassiga nii, et igal lapsel on kaasas i-pod, millega pilte teha, siis kohal olemine ja looduse tunnetamine vajub tagaplaanile ja looduse häirimisele tehnika kaasa võtmisega ei mõelda.

Nii idealistid kui realistid soovivad õppekavas lihtsust ja selgust, et oleks võimalik keskenduda tähtsaimale, kuigi tähtsaim tähendab nende jaoks kohati erinevaid asju. Minu hinnangul ei soodusta tänapäeva alg- ja põhikooli korraldus millessegi süvenemist. Aasta-, nädala- ja päevaplaanid on üles ehitatud nii, et aeg ja õpilaste tähelepanu killustuvad erinevate ainete vahel ning tund lõpeb just siis, kui hakkab huvi või arusaamine tekkima ja oleks sobiv koht süvenemiseks. TÜ VKA-s meeldivad mulle kõige rohkem päevad, mil terve päev on ühe aine tund ning see, et kursused on koondatud lühikestele perioodidele poolaasta sees ja korraga on vähe aineid. Nii on võimalik keskenduda ühele ainele korraga ja see põhjalikult läbi töötada.

Ka õpetaja tähtsuse osas on idealistide ja realistide vaadetes sarnasusi. Realist Thomas Aquinas leidis, et õpetamine ehk õpilase teadmatusest valgustatusse juhatamine on suurimaid teeneid, mida üks inimene saab teisele teha. Õpetada otseselt tema meelest ei saa, saab vaid juhatada ja aidata mõista. Sama uskus ka idealist Aurelius Augustinus. Idealistide meelest peaks õpetaja olema eelkõige sobiv oma isikuomaduste poolest, inimene, keda lapsed võiksid eeskujuks võtta. Realistide jaoks on õpetaja juures tähtsam oskus teadmisi edasi anda. Minu meelest on olulised mõlemad. Õpetajaid võiks valida nii erialaste teadmiste ja õpetamisoskuse kui ka isikuomaduste järgi, selle järgi, kuidas nad lastega suhelda ja neile inspireeriv autoriteet olla suudavad. Hea õpetaja ei anna ainult teadmisi ja fakte edasi, vaid tekitab huvi lapses, kes hiljem, võib-olla veel kõrges vanaduses, koolist saadud inspiratsiooni ajel midagi sügavamalt ja laiemalt uurib. Näiteks Lucy Maud Montgomery raamatusarjas „Roheliste Viilkatuste Anne“ on kooliõpetaja eeskuju ja inspireeriv jõud, kes nö tõstab lapsi üles, aitab neil avastada teadmiste võlu ja omab neile positiivset mõju veel palju aastaid hiljem.

Loodusope
Pildi allikas

Nii idealism kui realism üksikuna võetuna ja äärmusse viiduna ei toimi.
Ühekülgselt idealistlik lähenemine haridusele võib osutuda ebapraktiliseks, kui seda ei seota käesolevate vajaduste ja muude oskustega peale arutlemise ja lugemise. Ainult raamatute lugemisele ja arutlemisele tugineva programmi läbinud noored ei pruugi osata midagi, mille eest keegi oleks valmis neile palka maksma või seda kedagi ühiskonnas üles leidma. Samas saab seda juhtuda vaid äärmusliku tõlgendamise korral, kus on tähelepanuta jäetud idealismi keskne püüdlus terviklikkuse poole. Minu jaoks paistab idealismi ja realismi vastandamine hariduses ja vastanduvate lähenemiste loomine üksikutele kontekstist välja võetud detailidele keskendumisena, mis tõenäoliselt tulebki eelkõige vastandumise soovist.

Ainult tehnilisele haridusele tsivilisatsiooni progressi nimel keskendumine toetub minu jaoks eeldusele, et kogu aeg on vaja asju uuendada ja juurde toota ja tarbida, kogu aeg peab olema uut stimulatsiooni, kogu aeg peab midagi juhtuma ja kõigest peab jääma füüsiline jälg. Valdav enamus praegu toodetavast rahuldab kunstlikult tekitatud vajadusi. Palju uusi masinaid igapäevaelu kergendamiseks ei ole kaasa toonud lihtsamat ja õnnelikumat elu, ja kuigi asju on rohkem ja nad on keerulisemalt valmistatud ja keerulisemalt hooldatavad, ei ole inimene ise märkimisväärselt erinev sellest, kes ta oli sadu aastaid tagasi, mil neid asju ei olnud ja neist ei osatud unistada ega puudust tunda. On hoopis selgunud, et mida rohkem asju, seda rohkem tunnetatud vajadusi ja mida rohkem aega ilma elementaarsete vajaduste eest hoolitsemise kohustuseta, seda rohkem nõudmisi aja täitmise viisidele, kokkuvõttes vähem rahulolu.

Milia teel
Pilt: Ingrid Vooglaid. (Vaade teel Milia ökokülla Kreetal. Inimesed sõidavad vabatahtlikult neil ühe auto laiustel mägiteedel ja maksavad raha, et tehiskeskkonnast ära ökokülla puhkama saada.)

Idealistidel ja realistidel on vaatamata mõnedele erinevustele palju ühist ning parim tulemus saavutatakse minu hinnangul nende koostöös. Näiteks TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia on rakenduslikku kõrgharidust pakkuv kool, kus väärtustatakse nii erialast õpet ja tehniliste oskuste omandamist kui ka tugevat kultuurilist ja filosoofilist aluspõhja. Mõtteka tehnilise ja erialase hariduse vältimatu osa on kultuurilises taustas orienteerumise võime omandamine, et sel haridusel ühiskonnas ja inimese elus praktilist väärtust oleks. Mõned üliõpilased on öelnud, et ei tulnud siia filosoofiat või sotsioloogiat õppima, kuid minu meelest on kultuuriliste/filosoofiliste ja tehniliste ainete tasakaal TÜ VKA tugevaim külg. Üksikuid tehnilisi oskusi saab omandada ka huviringides, iseseisvalt õppides või soovitud ametis praktikandiks minnes, kõrgharidus eeldab rohkemat. Rakenduslikkus eeldab võimet näha ennast ja oma erialast tegevust suurema pildi osana. Inimesel on vaja teada, miks ta midagi teeb, kuidas teeb ja kuhu tema tegevus viia võib ning võiks.

Kasutatud kirjandus

Põhiallikas:
Ozmon, Howard A., Craver, Samuel M. 2008. Philosophical Foundations of Education. 8th ed. Pearson Prentice Hall

Muud allikad:
Dihydrogen Monoxide Hoax http://en.wikipedia.org/wiki/Dihydrogen_monoxide_hoax
Charlotte Masoni pedagoogika tutvustus http://www.amblesideonline.org/WhatIsCM.shtml
France Bans Cell Phones in Primary Schools. 2009. http://electromagnetichealth.org/electromagnetic-health-blog/france-bans-cell-phones-in-primary-schools/
Montgomery, Lucy Maud. e.k. 2001. Roheliste Viilkatuste Anne ja järgnevad raamatud. Huma

Advertisements