Amishid
See tekst on laiendus TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias pedagoogika aluste kursusel tehtud ettekandest „Kasvatus ja haridus amishite juures“.
Juttu jätkub palju:) Seepärast panen siia osadena.
Teist osa loe siin.
Lõpus on viiteid filmidele, saadetele ja lugemismaterjalidele, kommentaaridega. Kui moodsa inimesena ei jõua pikalt lugeda, saab kuulata mõnda saadet. Need tulevad alles viimase osaga. Võibolla homme, kui pikaks venib, siis ülehomme.
Piltidega ma seda teksti ei kaunista, sest tegelikult amishid ei taha pildi peale jääda. Internet on siiski nende pilte täis ja otsinguga leiab need üles.
Kes on amishid?
16. sajandi Euroopas tekkis anababtistide liikumine. Anababtist tähendab kaks korda ristitud. 16. sajandil tähendas see, et liikumise algatajad olid esimene kord ristitud lapsena katoliku kirikus ja teine kord täiskasvanuna omal soovil. Anababtistide esimesed liikmed ei pidanud Martin Lutheri reformatsiooni piisavaks. Nad leidsid, et ristida saab ainult täiskasvanud teadlikult usu valinud inimest, mitte last. Soovisid, et kirikus oleks ainult inimesed, kes tõesti usuvad ja elavad usu järgi, sest kui kirikus on segamini usklikud ja inimesed, kes on lapsena ristitud, kuid kel tegelikult sisulist seost ei ole, siis see nõrgestab kirikut. Uskusid, et riik ja kirik peavad lahus olema, et saaks puhtalt usku järgida. Anababtistid järgivad Kristuse õpetust sõnasõnaliselt.
Idee inimese vabast valikust usu järgimisel oli radikaalne ja segas nii riiki kui kirikut. Anababtistiks olemine oli keelatud.
Esimesed teist korda ristitud olid 16. saj. I poolel grupp noori, kes lasid end Śveitsis ühiselt ristida ja nimetasid ennast vendadeks (Swiss Brethren).
1536 liitus anababtistidega Menno Simons, kelle järgi said nime tema järgijad mennoniidid.
Anababtistide alagrupid on: hutteriidid, mennoniidid, amishid, vennad (brethren).
Tagakiusamise eest põgenesid nad Śveitsist laiali: Moraavia, Alsace, Palatinate, Holland, Poola, Ukraina, Põhja-Ameerika.
1693 eraldusid mennoniitidest Jakob Ammanni juhtimisel amishid. Ammann tõi sisse usust taganejate sotsiaalse vältimise nõude ning käsu amishitel pesta üksteise jalgu.
Tänapäeval on pea kõik amishid Põhja-Ameerikas, need on 19. sajandil Euroopast põgenenute järeltulijad. Ligikaudu 273 700 amishit on Põhja-Ameerikas. Lisaks leidub nende kogukondi Kanadas.
Viimase 20 aastaga on amishite populatsioon kahekordistunud. Neil on keskmiselt 7 last peres ja 85%-90% noortest valib usu juurde jäämise. Samas on segane, mida tähendab usu juurde jäämine,
sest üldiselt räägitakse amishitest kui ühest grupist, kuid tegelikult elavad nad kogukondades, mis on autonoomsed ja igas kogukonnas on omad reeglid. Ühtede reeglitega kogukonnast lahkumist ja
teistsuguste reeglitega kogukonnaga liitumist peetakse lahkunute päritolugrupis usust taganemiseks. Osade loetud/vaadatud materjalide põhjal tundub mulle, et liikumine erinevate gruppide vahel on üsna aktiivne ja pidevalt kasvava populatsiooni survel rajatud uutes kogukondades on jälle igas omad reeglid.
Kuna erinevused kogukondade reeglites ja vaadetes on väga suured, kuid meedias käsitletakse neid kui ühte tervikut, siis tuleb arvestada, et kus on juttu stiilis „amishid teevad nii“, seal tuleb lugeda „kusagil on mõni kogukond, kes nimetab ennast amishiteks ja teeb nii, kuid mujal võib olla kogukondi, kes ka nimetavad ennast amishiteks ja teevad hoopis teisiti.“
Amishite mitmekesisus
Amishid elavad kogukondades. Iga kogukond määrab ise oma reeglid ja valib endi seast ilma väljaõppeta usulise juhi. Usuline juht valitakse loosi tõmbamise teel kõigi kõlbulike meesliikmete seast ja nii võib juhiks saada ka keegi, kes on grupiga võrreldes hoopis teiste vaadetega. Näiteks võib usuline juht olla palju liberaalsem kui grupi liikmed, kuid teda ei saa nö lahti lasta, sest loosi läbi on Jumal tema sellele kohale valinud.
Erinevused kogukondade vahel on väga suured. Ühe liigituse järgi jagunevad amishid laias laastus kolmeks: traditsioonilised ehk Vana Korra (Old Order) Amishid, Üleminekugrupp ja Muutjad ehk transformatsioonilised.
Traditsioonilised – Vana Korra (Old Order) Amishid, kõige rangemad. 20-35 peret elab ühes
kogukonnas. See on paras hulk inimesi, kes mahuvad ühte koju jumalateenistust pidama.
Teenistused toimuvad üle nädala kogukonnaliikmete kodudes vaheldumisi.
Liiklevad hobuvankritega. Lisaks on lubatud tõukerattad ja rulluisud. Osades kogukondades ka jalgrattad, kuid mitte kõigis. Erinevalt laialt levinud arvamusest on ka kõige rangemate kogukondade amishitel lubatud kasutada ühistransporti ning sõita kellegi teise autos ja nad kasutavad seda võimalust aktiivselt. Keelatud on auto omamine, sest leitakse, et see viiks selleni, et inimesed hakkavad järjest enam sõitma sinna, kuhu pole vaja ja teel olemine lahutaks peresid. Ka amishid, kes autot ei oma, võivad osata autot juhtida, sest 16-aastaselt algava Rumspringa ajal on neil lubatud maailmaga tutvuda ja kuigi autode ostmist ei kiideta heaks, seda tehakse. Hiljem, kui noor otsustab „hakata amishiks“ ehk laseb ennast ristida, autost ja muust ostetust jälle loobutakse.
Põldu harivad Vana Korra Amishid hobustega ja käsitsi. Üldiselt usutakse, et Vana Korra Amishid ei kasuta mingeid moodsaid mugavusi ja on vastu igasugusele muutusele, kuid see ei vasta tõele. Nad kaaluvad iga muutust eraldi, mida see potentsiaalselt kaasa tooks, kas see aitab kaasa nende eluviisile või raskendab seda. Muu hulgas on amishid proovinud elektri kasutamist, kuid leidsid, et see ei ole kaasnenud halba väärt. Elektrimasinate hooldus sundis töötama ka pühapäeviti, mil ei tohiks nende meelest tööd teha. Põllumajanduses hoiavad amishid arengutel silma peal ja kasutavad väärtuslikuna tunduvaid leide. Ka Vana Korra Amishid kasutavad traktoreid konkreetseteks ülesanneteks, kuid iga tehnoloogilise abivahendi kasutamisel on neil mingi kindel piir, kust ei tohi üle minna. Näiteks traktorit võib kasutada raskuste tõmbamiseks, kuid mitte sõitmiseks, ka põllul.
Üks Vana Korra Amish võrdles traktorit ja hobust. Ta leidis, et 3a hobune läheb hea hoolduse ja treenimisega iga aastaga tugevamaks ja osavamaks, tema väärtus tõuseb ja ta toob varsa pealekauba. Hobuse eest hoolitsemine kasvatab lapsi ja liidab peret. Traktor seevastu kaotab kojutoomise hetkest alates pidevalt väärtust, seda on vaja parandada ja lõpuks on see kasutu.
Vana Korra Amishite moto on: „Pere, kes künnab koos, püsib koos.“ Nende jaoks on füüsiline töö oluline pere koos hoidmisel ja aja täitmisel, et ei jääks vaba hetke midagi keelatut teha. Seepärast hoiavad nad kinni tubaka kasvatamise traditsioonist. Osad amishite kogukonnad ei suitseta enam, kuid traditsioonilised suitsetavad lihtsalt sellepärast, et tubaka kasvatamine on raske töö, mis liidab peret ja selle ärajäämine jätaks augu.
Amishitel on konkreetsed asjad keelatud, kuid teised mitte ja seda, mis ei ole keelatud, kasutavad nad aktiivselt samade mugavuste saamiseks, mida mujal saavutatakse elektriga. Näiteks külmkapid töötavad neil gaasiga. Pesumasinad on erineval määral automaatsed, kuid ka kõige rangemates kogukondades on mingi masin pesu jaoks.
Valgus tuleb Vana Korra Amishitel siiani õlilambist. Nad leiavad, et õhtuti õlilambi ümber kogunemine hoiab pere koos. Kui terves majas oleks elektrivalgus, siis oleks igaüks omaette nurgas ja tegeleks oma asjadega, pere kaugeneks üksteisest ja vanematel ei oleks nii head ülevaadet, mis lapsed teevad.
Lisaks gaasile kasutatakse diiselgeneraatoreid ja päikese- ning tuuleenergiat, mis annavad voolava vee amishitele ka siis, kui naabritel on elekter ära.
Liiklusnõuete tõttu kasutavad amishid elektrit oma hobuvankrite suunatuledes. Samuti kasutatakse elektrit osades amishite ettevõtetes tootmiseks.
Vana Korra Amishitel ei ole lubatud teadlikult ennast pildistada või filmida lasta, sest see on Piiblis keelatud.
Hariduses piirduvad Vana Korra Amishid 8 klassiga.
***
Jätkub homme… 🙂
Kodutee 