Käsitööst

Olin juba aastaid mõelnud, et oleks tore ise lapitekki teha. Materjale hakkasin tasakesi korjama paar aastat varem, tõstes algselt vaipadele soetatud liiga ilusaid kangaid kõrvale. Reaalselt tegemise esimeste sammude ja teadlikult just lapitekiks materjalide otsimiseni jõudsin alles möödunud kevadel õpingute kõrvalt tunnike siin ja seal. Enne millegi alustamist tegin oma põhjalikkuses Pinteresti mitu ideekausta, millest ühe mahukus ületas kõik varasemad kaustad. Plaanid olid grandioossed, igasuguseid mustreid tahtsin katsetada. Märtsis alustasin oma esimest tekki. Kuna minu iseloom nõuab, et ka vahelduses oleks vaheldust, alustasin peagi ka teist tekki. Valmima pidid nad juuli keskpaigaks ja lõpuks. Praktikas selgus, et ilma mingi eelnevalt läbimõeldud korrapärata paigutusega ja suvalise suurusega tükke kasutades on minu käsitsi traageldamise jõudlus umbes 1 – 1,5 tunniga 4-6 lappi  ühendada. Kuna vahepeal tundus esimesena alustatud teki värvikombinatsioon lootusetult metsa läinud, alustasin juuni lõpus või juuli alguses veel kolmandat tekki esimese asemele. Teisena alustatu jaoks soetasin peaaegu kõik materjalid korraga, lõikasin enam-vähem ühesuurusteks ribadeks ja nende kokku lükkimine läks oluliselt kiiremini ja silmale rahuldustpakkuvamalt. Siis selgus, et esimene on ka ikka vastuvõetav ja jätsin kolmanda mõneks ajaks kõrvale. Valmis sai teisena alustatu esimesena, augusti esimesel poolel. Esimene augusti teisel poolel ja kolmas suisa mõne päevaga järele. Sisse panin neile allergiavabad sünteetilised tekid kuna lugesin, et villane ja puuvillane täidis lähevad märjalt väga raskeks ja on keerulised pesta. Esimesena valminu on täiskasvanu suuruses, väikestele tegin lihtsalt ühe suure teki pooleks ja traageldasin äärest kinni. Vahepeal jäid käed valusaks ja pidasin õmblemises pausi, kuid harjutamisega jõudlus kasvas ja kokkuvõttes teen neid kindlasti veel. Loendamatu hulk podcaste sai õmblemise kõrvale kuulatud.

Piltide järjekord: teisena alustatu, esimesena alustatu, kolmas. Said nad kõik lastele sünnipäevadeks. Tumedam 11a poisile, keskmine 6a neiule, kolmas beebile.

Lisaks said pildistatud eelmise suve teisel poolel valminud ja veel pildistamata olnud vaibad. Elasin välja värvide vajadust pärast kõiki eelnevaid malbeid helesiniseid vaipu. Sel suvel ühtegi uut juurde ei teinud.

 

Feminismist ja loomasõbralikkusest

Mõni päev tagasi oli Bioneeris artikkel feminismi ja loomasõbralikkuse ühendamisest.

Karusloomakasvatus, suured kanafarmid, Hiina ja Aafrika mõned tüdrukuid puudutavad kombed jms on kahtlemata väärt hukkamõistu.

Kuid siduda neid tänapäevase feminismiga on pehmelt öeldes kahepalgeline. Olles ise olnud üle 5 aasta taimetoitlane ja mitte kunagi karusnahku ostnuna leian, et muretseda muna kui tibuloote söömise, loomade hukkamisviisi ja lihatoodete reklaami kooskõla puudumise jms pärast on silmakirjalik ja morbiidne olukorras, kus sama inimgrupp (feministid) propageerivad vabalt kõigile naistele ilma eriliste põhjusteta, maksumaksja kulul ja lapse isa nõusolekuta kättesaadavat aborti ning tõstavad kisa iga kord kui keegi julgeb näidata videot või kirjeldada, mis see abort õigupoolest on ja kuidas täpselt laps tükkidena emakast välja rebitakse.

Samuti on kummaline kuulda, et inimesed, kes toetavad aktiivselt lahutuse vaba kättesaadavust, laste jagamist vaheldumisi nädala või paari kaupa kahe kodu ja “pere” vahel, õigust teha lapsi tehislikult ilma teise vanema olemasoluta või kahe samast soost “vanemaga” peres, kes leiavad, et lapse omamine on nende inimõigus hoolimata lapsele teadlikult tekitatud kahjudest, on mures loomalaste vanematest eraldamise ja lehmade kunstliku viljastamise ning nende võimaliku peretrauma pärast.

Kuigi autor väidab, et “Iga lapski teab, et liha saamiseks tuleb loomad tappa”, siis tegelikult mina tean isiklikult lapsi, kes seda ei tea ja on veendunud, et liha tuleb lihtsalt poest või paremal juhul tehasest nagu raha tuleb seina seest kastist. Kuid selliseid lapsi on ilmselt vähem kui naisi, kes väldivad püüdlikult mõtlemist sellele, kuidas juhusliku või ilma rohkem kui füüsilistele naudingutele rajatud suhte kõrvalproduktist vabanemine täpsemalt seestpoolt välja näeb ja kuidas nad ennast hiljem selles osas tunda võivad.

Naiivsetele feministihakatistele soovitan lugeda üsna põhjalikku artiklit sellest, mida feminism endast tervemõistuslikust vaatenurgast täpsemalt kujutab.

http://www.frontpagemag.com/fpm/240037/marxist-feminisms-ruined-lives-mallory-millett

 

Siidine sügavpuhastav kaerahelbemask

Juhend minu uues inglise keelses blogis:) Tule külla ja jaga sõpradega! http://createahaven.wordpress.com/2014/03/10/silky-oatmeal-deep-cleaner/

PS. Sellega täitus Looduskodu blogil 333 postitust! 🙂

Taluhoidja elu

Niisiis. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada ühest päevast umbes 25 aastat tagasi. Kes seda enam teab, mis asjaoludel, aga juhtus nii, et üks kord esimeses klassis otsustasin peale kooli, et lähen klassiõele külla ja kellelegi ei öelnud. Sõitsime koolibussiga tema poole ja veetsime toreda õhtu. Seal olemisest ma midagi muud ei mäleta, kui et klassiõe ema lüpsis parajasti lehma ja pakkus mulle sooja piima. Õhtul viidi autoga koju ka, kus ikka ei teatud, kus ma olen.

Aega läks mööda ja vähemalt 20 aastat ei olnud selle klassiõega kohtunud, kui otsisin talu hoidmiseks ja ta pakkus, et tema kodu vajab hoidjat. Tegelikult tuli päris palju pakkumisi (Inimesed, kes tahavad maal elada, kuid mitte talu osta, võiks julgemalt oma soovi levitada. Minu kogemuste järgi on enamasti pakkumisi rohkem kui soovijaid.), kuid otsustasin, et ei vaata ühtegi teist lähemalt enne, kui olen seal ära käinud. Käisime siis oktoobris talu vaatamas ja nüüd nädal tagasi asusingi sinna elama:)

Koht on ilus ja maja hubane, kuid kahtlusi oli otsustamisel palju. Arvan, et peamiselt sai otsustavaks tunne, et ma olen seal oodatud ja teadmine, et mul hakatakse külas käima. Varem talusid hoides on külalisi käinud vähem kui mulle meeldinud oleks. Vihje – mulle väga meeldivad külalised:)

Mitte miski ei ütle, oled oodatud, paremini ja selgemini, kui nägemine, et su vajaduste, soovide ja mugavuste peale on mõeldud, nendega arvestatud, nende nimel praktilisi samme astutud ja võimalikke ebamugavusi ennetatud.
Selles talus on erakordselt hoolitsevad omanikud. Kõik oli mu saabumiseks ette-taha ära tehtud, ahjud köetud, pliidi all tuli, pliidiraud vahetatud, näidati, kuidas midagi teha. Terve maja voodipesud olid ära pestud ja linnast mulle eriti soe tekk toodud. Külalisi kaugemalt oli nädala jooksul kaks korda, sh tekkis köögis pliidi alla teiselgi päeval vaikselt tuli.

Naaber on olemas, kellega igapäevaselt suhelda ja kelle juures saan internetti kasutada ja loomi patsutada. Kassidele hakkasin oma ukse ette süüa panema, äkki mõni tuleb tuppa ka. Üks juba istus kaevu äärel ja valvas nurrudes sinna kogutud ilusaid õunu, mille riisumisest päästsin.
Isegi telekat käisin üks kord naabri juures vaatamas ja sain teada, mida tähendab “su nägu kõlab tuttavalt”. Paistab, et kõik vaatavad seda, ainult mina telekapõlgurina ei omanud mingit ettekujutust, mis see on. Täitsa tore oli:)

Maja oli hiirevabaks tehtud ja maja ümber luusivad kassid, kuid nagu eelnevast postitusest lugeda võis, leidis üks hiir siiski peagi tee sinna. Peale siin kirjutamist õhtul koju minnes nägin teda köögilaual istumas ja avokaadot söömas. Suutsin ainult mõelda, issand, kui armas. Ilus priske särava karvaga hiir oli nööpsilmadega. Mind nähes sibas kohmakalt ja ärevalt mööda tooli seljatuge maha ja minema. Pakkisin siis kõik toidukraami kinni ja jätsin näritud koha ümbert viilu avokaadot talle ööseks lauale. Hommikuks oli see minema veetud ja tuppa toodud õunakastistki suutäis võetud. Järgmise öö jooksul oli pool õuna ära söönud. Esimesel tegutsemise ööl oli ta nõudepesuvahendi kõrvalt paar suutäit svammi ka kaasa võtnud. Naaber arvas, et nüüd mul on majasõber, nagu muinasjutus.

Mitmel korral oli õhtul ehmatus. Esimene kord oli naabri juurest õhtul pimedas tulles, kui leidsin, et värav, mille päris kindlasti kinni panin, oli pärani lahti. Ja teine kord samuti õhtul naabri juurest tulles, kui olin juba mõne hetke hämaras toas toimetanud, tule põlema panin ja nägin, et veranda siseuks, mis oli mitu päeva puutumata kindlalt kinni seisnud, on pärani. Mõtlesin, et seda nüüd küll hiired lahti ei lükka ja kas äkki majas kummitab. Vaatasin veranda üle ja kuidagi kerge tunne tuli. Leidsin, et kui on kummitus, siis on see sõbralik. Umbes nagu see Iiri majahaldjas

Esimesel maal oldud õhtul ehmatasin, kui akna tagant auto mööda sõitis. Teadsin, et seda teed mööda edasi minnes ei ela lähedal kedagi ja järeldasin, et seal autod ei sõida. Siis mõtlesin, et kes siin nüüd sõidab. Aga tegelikult osutus see üsna tihedalt sõidetavaks teeks, mis viib mitmele poole kaugemale.

Maale saabumise päeval olid ahjud ja pliit juba nii hästi köetud, et toad püsisid soojad järgmise hommikuni. Mina olen nõrgemalt kütnud ja on olnud vaja kaks korda päevas kütta. Õhtune kütmine on jäänud üsna hilja peale ja seetõttu olen kaua üleval olnud ja hommikul jälle kaua maganud. Pärast kütmist ootan veel pool tundi, et ega vingu ei tule. Õhtud on möödunud koolitöid heegeldades ja raadiot kuulates. Tartus ma ei kuula kunagi raadiot, ei olegi sellist, kuid talu hoides kuulan alati. Hommikuti esimese asjana kütan ahjud, teen pliidi alla tule ja panen potiga vee pliidile. Siis toon tuppa puid juurde kuivama, keskmiselt 5 sületäit korraga. Kui pliidi all on juba tubli tuli ja vesi on kuumaks läinud, siis teen teed ja süüa ja koristan. Paar päeva on juba õnnestunud köögipliiti nii palju taltsutada, et selle siibri saab ka hõõguvate sütega kinni panna. Muidu jäi kogu aeg mingi tukk suitsema, ei tahtnud ühtlaselt lõpuni põleda ja siis jäi siiber lahti ja köök läks jälle ruttu külmaks. Kui siiber kinni saab, siis on paar tundi soe. Pliidi kütmise kõrvale heegeldan. Kui nende toimetustega ühele poole saan, on üldiselt juba lõuna. Siis tuleb naaber külla või lähen kõndima või riisuma. Õhtupoolikul käin naabri juures netti kasutamas ja õhtuse kütmise kõrvale jälle heegeldan. Vahel õnnestub natuke lugeda ja kirjutada ka. Peamiselt olen muljeid kogunud.

Kõndimas olen käinud küla- ja metsateedel. Käisin ümberkaudseid lagunenud talukohti vaatamas. Ilma selleta ei saa ükski maalkäik mööda minna kusagil. Üks koht pidi metsa sees ka olema, aga seda ei leidnud üles, ainult ilus pikk metsatee oli. Köögiaknast paistavad mängivad linnud. Küünlaid olen palju põletanud, see loob hubasust.

Väärt naised ja mehed ilukirjanduses ja filmides

Laura Ingalls Wilder „Farmer Boy“

Minu lemmik naistegelane ilukirjanduses on Angeline Albina Day Wilder, Laura Ingalls Wilderi mehe Almanzo ema. Angeline on reaalselt elanud inimene, kuid lugeda temast saab ainult tema poja Almanzo vanaduspõlves idealiseeritult Laurale jutustatud lapsepõlvemälestuste kaudu raamatus „Farmer Boy“. Raamatus tema nime ei mainita, pere faktidega saab tutvuda http://www.discoverlaura.org/wilderfamily.html

Angeline abiellus 16-aastaselt ning aasta hiljem sündis esimene laps. Kokku oli tal kuus last. Almanzo oli viies laps, tema sündimise ajaks oli Angeline 30 ning raamatu tegevuse ajal ligikaudu 39. Raamatu sündmuste ajal kasvas kodus neli last, kaks tüdrukut ja kaks poissi. Vanim oli ilmselt juba kodust lahkunud, teda ei mainitud ning noorim ei olnud veel sündinud. Tütarde pilgu läbi oleks Angeline võinud hoopis teisiti paista, kuid raamat on kirjutatud läbi jumaldava 9a poja silmade. Sellisena on Angeline väärt eeskujuks võtmist nii naise, ema, abikaasa kui kodulooja rollis.

Raamatust jääb mulje, et ta oskas kõiki naiste töid täiuslikult:

*kokkas ja küpsetas päevad läbi toite, millest keegi ei suutnud mööda minna – suure osa raamatust moodustavad loetelud, mida Almanzo antud päeval sõi. Maailma ilusaim vaade 9a Almanzo jaoks oli sahvri uksel seisev ema, kummaski käes pirukavaagen. Almanzo õppis emalt pannkooke tegema ja hiljem vennaga kahekesi oma talu rajades toitis ennast ja venda nende peal aastate kaupa ja kumbki ei tüdinenud nendest;

*valmistas kogu pere rõivad oma kedratud lõngast ja telgedel kootud kangastest – Almanzo loetles ema tehtud rõivaid oma seljas, mis teda talvel pakasega jalgsi läbi paksu lume kooli minnes soojas hoidsid ning sünnipäeva puhul koolist vaba päeva nautis sellega, et käis mööda tühja maja ringi, sõi sahvrist pontshikuid, kuulas, kuidas ema telgedel koob ja vaatas, kuidas isa puukojas puutööd teeb;

*tegi pere aasta toiduvarud sahvrisse ja keldrisse ning kõike sellise liiaga, et sai ka kokkuostjatele müüa kõrgeima võimaliku hinnaga – tema tehtud või oli ka New Yorgist tulnud kokkuostja hinnangul parima kvaliteediga;

*õpetas lapsi igapäevaselt sihikindlalt tegema kõike, mida ta ise oskas, sh lasi neil pealt vaadata, kuidas oma kauba eest parimat hinda välja tingida ja ostetava kauba hinda võimalikult madalale saada;

*kuigi valdavalt jättis leebe ja vaikse mulje, omas tegelikult üsna tugevat temperamenti, julges sobivas kohas röögatada ja mehele väsimatult peale käia, kuni see pidi rääkima, mis teda vaevab, midagi ostes või müües tingis alati igal juhul endale parima hinna. Lubas endale oma äärmiselt konservatiivse mehega suhtlemisel oluliselt rohkem vabadust kui Laura ema Caroline oma palju liberaalsema mehega. Samas kartis avalikult hiiri ja koeri, hüppas kiljudes tooli peale ja redutas peidus kuni pojad nuiadega oletatavat röövlit ukse peal varitsesid (röövel osutus hulkuvaks nälginud koeraks);

*tegi ainult seda, mida tahtis või väga vaja oli ja mitte kriipsugi rohkem ning keegi ei oodanud, et ta teeks midagi, mis talle ei sobi. Teatas, et tema ei tee midagi, mida saab masinaga teha, seega viis mees villa koperatiivi kraasimisele (täpselt ei mäleta, kas oli kraasimine või mingi muu villatöötluse etapp) kohe, kui selline võimalus tekkis. Elades suures hobusekasvatusfarmis, kus peaaegu kõik eluks vajalik kasvatati ja tehti ise, ei tõstnud kunagi jalga lauta, sest talle ei meeldinud loomad;

*võib öelda, et mees jumaldas maad, millel ta kõndis ja hoolitses alati, et kõik tema ümber oleks parim. Näiteks pidas meriino lambaid selleks, et ta naine saaks kududa parimast villast, kuigi meriino lambaid on tavalistest raskem pidada ja pügada ning tal tuli abilised spetsiaalselt välja õpetada. Kord aastas läksid nad kahekesi kaheks nädalaks puhkama ja jätsid neli last üksi koju. Lastele olid need nädalad ventiiliks, mil range kasvatuse juures ohjeldamatult kodust pruuni suhkrut süüa (ainus asi, mis oli keelatud ja mille üles tunnistamisel ema ainult naeris), päevade kaupa ainult jäätisest, koogist ja arbuusist elada, lihtsalt logeleda, seale venivat kommi sööta ja omavahel kakelda, kuid loomad siiski talitatud hoida ja vanemate naastes üksteist mitte välja anda.

*Laura unistas lapsena, et saaks olla pikk, sihvakas ja blond ning tema ema rääkis talle, et kui ta korsetti ei kanna ja oma keelt ei talitse, siis ta mehele ei saa. Kuid Laura õnneks oli ka Almanzo ema lühike, ümar, tumedate juuste ja elava temperamendiga ning Almanzo meelest nii pidigi olema.

James Wilder – Almanzo isa – on tõenäoliselt üks autoritaarsemaid isasid lastekirjanduses, kuid tohutu positiivse mõjuga oma poja kujunemisele. Jagab raamatus mitmeid õppetunde sõltumatu eluviisi osas, mida ka lugejatel oleks kasulik õppida. Kõike, mida ta tegi, tegi korralikult ja kvaliteetselt. Hoolitses, et ta naisel oleks alati parimad materjalid oma töödeks ja et teda ümbritseks kõik parim. Kuigi lastega range, jumaldas oma naist. Kogu hingega talupidaja, kuid ka kogukondliku mõjuvõimuga, laiemalt austatud ja hinnatud, kohalik tööandja.

Raamatust saab õppida mitmeid talupidamises kasulikke oskusi, näiteks, kuidas ehitada jääkeldrit või kuidas alustada ühe mündiga seakasvatust.

Laura enda lapsepõlve raamatutest ja filmidest kirjutasin siin.

******

Ülejäänud nimekirja naistest ja meestest, keda tasub ilukirjandusest ja filmidest eeskujuks võtta, jagan Kodutee aastal 🙂 Samuti jagan seal nimekirju “222 raamatut, mida lugeda enne 22-aastaseks saamist või võtta plaani, kui oled juba selle vanuse ületanud” ning “500 raamatut, mida soovin lugeda järgmise 10 aasta jooksul”.

Amishid 2 osa

 

See on nüüd teine ja praeguseks viimane osa, pikk-pikk:)

Tänased märksõnad on perekond, haridus, töö, perehooldus ja amishite sotsiaalne kuvand. Suur osa käsitletust puudutab kõiki amishite alagruppe, osa ainult Vana Korra Amisheid.

Esimest osa loe siin.

Vahepõikena lühitutvustus ka teise kahe suurema amishite nö suunaga.

*** Üleminekugrupp – kohanevad ühiskonna ja keskkonna muutustega ajas. Neil on samad väärtused ja aluspõhimõtted, mis traditsioonilistel, kuid nad on avatumad väljapoole. Neil on eraldi hooned jumalateenistusteks (traditsioonilised peavad teenistusi ainult kodus, kui majja ei mahu, siis küünis), mis võimaldab kogukondadel suuremaks kasvada. Nad on tolerantsemad liikmete usuliste kogemuste suhtes ning neil on suurem valik haridus- ja töövõimalusi.

1877 eraldusid Vana Korra Amishitest Amish Mennoniidid, 1966 Uue Korra (New Order) Amishid.

*** Transformatsioonilised – soovivad mõjutada ühiskonda väljaspool. Osalevad aktiivselt kriisiabiprogrammides üle maailma, evangeliseerivad, hindavad kõrgharidust, neil on suured kirikud massidele, palkavad õppinud kirikuõpetajaid, kasutavad laialdaselt tehnoloogiat, tunnistavad individualismi, osalevad poliitikas sotsiaalse õigluse kaitseks ja lahkarvamustes vahendajaks olles. Juurtega sideme tunnetamiseks liiklevad nad aegajalt hobuvankriga.

Algselt olid kõik anababtistid aktiivsed evangeliseerijad, kuid see tõi neile tagakiusamist, sh elusalt tules põletamist, mistõttu usujuhid keelasid evangeliseerimise ära. Tänapäeval on amishid pigem omaettehoidvad ja lokaalsed, kuid mennoniidid evangeliseerivad ja on seetõttu levinud üle maailma.  Aluspõhimõtetelt on amishid ja mennoniidid nagu sama rühm, erinevused on praktikates. Mennoniidid on üldiselt liberaalsemad kui amishid.  Tänaval saab Vana Korra Amisheid, Vana Korra Mennoniite ja Vana Korra Amishite hulgast värskelt ära evangeelsete kristlaste hulka meelitatuid eristada naiste riietuse järgi: Vana Korra Amishid kannavad tumedast ühevärvilisest kangast kleiti ja selle peal musta pihikut või põlle ning peas spetsiifilise lõikega valget tanu. Vana Korra Mennoniidid kannavad peene lillemustriga kleiti ja evangeelses kirikus käivad Vana Korra Amishid on tanu vahetanud väikse valge rätiku vastu. Mehed on kõik mustades ülikondades ja kahjuks pean tunnistama, et neil ma vahet ei tee.   Vana Korra Amishi abielus meestel on suured habemed, kuid nende piiramise stiil võib olla erinev, vuntsid on keelatud. Evangeelse kirikuga ühinenud mehed ajavad habeme maha. Vana Korra Amishi tüdrukutel on alguses kleidi peal pihik, mis kindlas vanuses vahetatakse põlle vastu, see on tähtis ülemineku näitaja.

Amishite perekond

Laiendatud pered on väga suured ja tihedad, lähisugulasi võib olla sadakond. Kui sul on 8 õde-venda, su mehel on 7 õde-venda, teil on 8 last, su 5 täiskasvanud õel-vennal on 5-10 last, su mehe 4 täiskasvanud õel-vennal on 6-10 last, su emal on 11 õde-venda, su isal on 8 õde-venda, su mehe isal ja emal on kummalgi 7 õde-venda, lisaks õdede-vendade abikaasad ja nende õed-vennad, siis see teeb kokku kui palju?

Tuumpere perekonnapea on isa, partnerluse aste emaga on pereti väga erinev.

Kogu amishite kasvatuse põhialus on kodus töötav isa – lapsed õpivad jälgides ja elavast eeskujust. Kuna amishitel on keskmiselt 7 last peres (10 pole haruldane), vanematelt edasi anda on ainult üks farm ja maa ostmist suudavad endale lubada vähesed, töötab järjest rohkem isasid kodust väljas, mis seab eluviisi järelkasvu ohtu. Ka emad töötavad järjest enam kodust väljas, kuigi mõlemad eelistavad seda, mida saab kodus teha.  Maa pärib tavaliselt üks noorematest lastest, sest selle aja peale, kui nooremad üles kasvatatud saavad, on suuremad ammu oma pered loonud.

Ema vastutusel on majapidamine, toiduvarude tegemine, aed, käsitöö, kogu pere rõivad, laste kasvatus. Kui lapsed koolis ei käi, siis ka koduõpe. Kodus töötav isa osaleb ema töödes, näiteks aias, ja ema osaleb isa töödes, näiteks ehituses.

Lapsi nähakse kui Jumala kingitust. Pereplaneerimist üldiselt ei toimu, kuigi mõned naised salaja kasutavad loomulikku pereplaneerimist, mida õpetatakse kohalikes katoliku haiglates. Ühes vaadatud filmis („Amish: A Secret Life“) küsiti vanemate käest, kui palju lapsi nad tahaks. Sel hetkel oli neil 4 last ja viies tulemas. Mees arvas, et võtab kõik vastu, mis Jumal saadab, aga praegusest rohkem tahta küll ei julge, sest rohkemale ehk ei jõuaks 1:1 tähelepanu jagada. Naine naeratas malbelt ja teatas, et on alati arvanud, et 10 oleks ideaalne, kuid selle saavutamiseks oleks vaja mitu komplekti mitmikuid, sest ta on juba 32 ja siiani ainult 4 saanud.

Amishite kogukonnas kõik hellitavad väikseid lapsi, väikelapse probleemid viitavad tähelepanu, mitte karistuse vajadusele. Isa osaleb aktiivselt laste kasvatuses. Eelkõige on isa ülesanne laste usuline õpetus (koolis usuõpetust ei ole) ja ema ülesanne hingeline kasvatus, kuid kui vaadata amishite pilte netis, võib arvestada, et kui pildil on väike laps, siis enamasti on see laps isa süles või käe kõrval. Filmis „Amish: A Secret Life“ rääkis kodust väljas töötav isa, et varem ta töötas kaua, kuid nüüd enam ei suuda. Kui lapsed tulevad koolist, siis läheb tema ka koju. Ta ütles, et kunagi, kui ta on 80-aastane, tuleb tal küsida oma tütrelt, kas too on nõus hakkama tema hooldajaks. Ta arvab, et kui temal on praegu aega tütre jaoks, siis on tütrel tulevikus aega tema jaoks.

Perehooldus

Vana Korra Amishitel ei ole lasteaedu, vanadekodusid, hooldekodusid ega muud sarnast. Nad on pikkade valitsusega läbirääkimiste tulemusel vabastatud sotsiaalmaksust, kuna hooldavad ise oma vanu ja haigeid ja puuetega lapsi. Muid makse nad maksavad nagu kõik teisedki, sh koolide ülalpidamiseks kaks korda – riiklikult ja oma erakoolidele. Arstiabi nad siiski ei väldi, vaid vajadusel kasutavad kõike, mida võimalik. Sellisel juhul maksab kulud kogukond ühiselt. Ootamatuteks kuludeks on neil kogukonna kassa, kuhu kõik maksavad ja mida kasutatakse, kui keegi vajab arstiabi. Näiteks on nad muretsenud oma liikmele kogukonna kulul eriravi Mehhikost. Arstiabi vajavat inimest on lubatud ka lennukiga transportida. Amishid eelistavad siiski haigusi ennetada tervisliku eluviisi, isekasvatatud toidu, tugeva töö ja lihtsate suhetega ning raviks kasutada alternatiivmeditsiini, nt homeopaatiat ja kiropraktikat. Amishitel on teatud haigusi vähem kui tavaühiskonnas ja teisi jälle rohkem. Lihtne eluviis ennetab paljugi, samas suletud kogukonnas elamine ja kohati sugulastega abiellumine on välja toonud spetsiifilisi geneetilisi haigusi. Lastele abikaasade leidmiseks väljaspool kogukonda on kolitud terve kogukonnaga kaugele mujale.

Erivajadustega laste eriõpetuse eest hoolitsevad nad ise, võimalusel ja vajadusel kasutavad kohalike koolide pakutavaid programme.

Vanaks jäänud ja talupidamise lastele üle andnud vanavanemad elavad ühe lapse pere maja külge või õuele ehitatud lisamajakeses, mida nimetatakse grossdaadi haus. Põlvkondade lisandudes kasvavad majadele järjest uued juurdeehitused. Samas, kuna lapsi on peres palju ja vanavanemad elavad siiski ainult ühe lapse pere juures, ei ole enamuses amishite majapidamistes mitut põlvkonda koos. Lapselapsed käivad vanavanemate eest peale kooli hoolitsemas.

Kasvatust mõjutavad põhimõtted ja haridus

Amishite kasvatust mõjutavad aluspõhimõtted on :

*Vägivallatus – amishid võtavad väga tõsiselt käsku, kui sind lüüakse ühele põsele, siis pööra teine põsk. Nad ei kaitse ennast kohtus.

*Hoolimine, aeg suheteks, suhtlemine – Amishid hoolitsevad aktiivselt nii oma kogukonnaliikmete kui ka kogukonnaväliste naabrite eest. Kui keegi näeb närb või üksik välja, siis minnakse talle külla või saadetakse laps peale kooli seltsi pakkuma. Kui kellelgi juhtub õnnetus, siis minnakse võhivõõraste juurde ilma ette teatamata (Vana Korra Amishite juures kasutatakse telefoni väga vähe ja netti üldse mitte) toetust pakkuma ja kui see keegi on amish, kelle juurde vahel tulevad õnnetuse korral ka võõrad mitte-amishid, siis see jätab oma tegemised pooleli ja jutustab külalistega.

Kui amishi või mennoniidi kogukonnas kellelgi küün maha põleb, siis kogunevad teised spontaanselt ja ehitavad selle mõne päevaga jälle üles. Esimesel päeval tulevad ainult palgatud töötajad, sh ehitusjuht, teisel päeval kogunevad kutsumata abilised ja ehitusjuht delegeerib juhtimise sellele, kes ilmutab liidri omadusi. Netis leiab pilte (barn raising), kus mitukümmend meest on korraga suure küüni katusel ehitamas ja teist sama palju hoone ümber siblimas. Amishid ja mennoniidid käivad vastastikku üksteise talgutel.

Suhtlemine toimub silmast silma, alati on aega kuulata ja suhelda.

Silmast-silma tihe suhtlemine on nende jaoks eluliselt vajalik. Mööduda tuttava majast ilma sisse astumata ja teretamata tundub väga ebaloomulik ja ebaviisakas, kui ka kohtumist pole kokku lepitud ja ollakse teel mujale. See on nagu läheks tuttavast inimesest otse mööda ilma tere ütlemata. Üksi, ilma oma kogukonnata, ei saa nad suuremas ühiskonnas hakkama. Amishid on välja kaubelnud omale õiguse sõjaväe alternatiivteenistust teha oma kogukonnas. Kui nad veel kõigile ühtemoodi määratud alternatiivteenistust tegema pidid ja sealjuures üksi elasid, tekkis neil depressioon.

Aasta oodatuimad ajad on seltskondlikud sündmused, sh pulmad novembris (november on pulmakuu, muul ajal pole aega), külaskäigud pühapäeviti (üle nädala on teenistus, mille järel pikk ühissöömine ja üle nädala lihtsalt külas käimine), kord kuus toimuvad õdede päevad, mil kõik õed tulevad ühele õele külla ja teevad koos midagi vajalikku.

Raskeim karistus amishite seas on rituaalne sotsiaalne vältimine, st kõik kogukonna liikmed, ka oma pere, väldivad inimest teatud olukordades, näiteks ei sööda temaga sama laua taga. Vältimist rakendatakse ainult ristitutele, kes lahkuvad usust või eksivad mingite reeglite vastu. Amishid leiavad, et ei ole mõtet karistada kedagi selle eest, et ta ei ole selline inimene, kes ta pole kunagi lubanud olla. Ristitakse ehk amishiks hakatakse tavaliselt enne abiellumist. Ristimisele eelneb Rumspringa, millest tuleb juttu allpool. Kuna ristimata isikutele on lubatud rohkem ja sotsiaalset vältimist talle ei rakendata, on põhimõtteliselt võimalik ristimist terve elu edasi lükata, elada oma soovi kohaselt tavaühiskonnas ja pere hoiab temaga ikka sidet, sest alati jääb võimalus, et ta tuleb tagasi. Kuid, kui inimene laseb ennast ristida ja siis otsustab mingit reeglit mitte täita või liituda teistsuguste reeglitega kogukonnaga, siis normi järgi ei tohiks tema lähedased temaga suhelda enne kui ta kahetseb ja tagasi tuleb. Siiski leidub neid, kes vältimise reeglit ei järgi rohkem või vähem avalikult. Vältimine ei ole ettenähtud täieliku suhte katkestamisena, vaid puudutab konkreetseid olukordi, milles on keeruline orienteeruda. Näiteks võib välditav isik valmistada oma haigele isale toitu, kuid ei või seda talle ise sööta. Pereliige võib sõita välditava inimese isiklikus autos, kuid välditav isik ise ei või seda autot juhtida jms. Vältimise tähendusest saadakse aru erinevalt. Filmis, kus näidati amishite hulgast lahkujaid („Trouble In Amish Paradise“ või “Leaving Amish Paradise“), väideti, et  vältimisega ütlevad teised, et annavad eksinu nüüd saatana valdusse. Kuid muudes allikates öeldakse, et rituaalse vältimisega näidatakse oma soovi suhteid jätkata, kui inimene tagasi tuleb. Valdav enamus välditavaid kahetseb ja läheb tagasi oma grupi reeglite juurde.

*Lihtsus riietuses ja eluviisis (plain people) – Amishite esimene juht Jakob Ammann oli kolmandat põlve rätsep. Tema oli täheldanud, et riietel on inimesele väga suur psühholoogiline mõju ja riiete järgi saab juba kaugelt öelda, kes on kes.  Ta leidis, et riided peavad soodustama alandlikkust, mitte uhkust, ning selgelt väljendama maailmast eraldi seismist. Riided on tänaseni amishitele väga oluline identiteedi osa. Kõik amishid ei ole nö plain people ja plain people on mõiste, mis katab ka osa mennoniite ja vendi (brethren), viimaseid kõige väiksemas ulatuses.

Ka eluviis peab amishitel selgelt väljendama maailmast eraldi seismist.

*Looduslähedus – amishid on traditsiooniliselt elanud maal ja tegelenud põllumajanduse, loomapidamise ja käsitööga. Tänapäeval elavad nad ka linnas. Koos looduses, põllul ja loomadega töötamine on pere koospüsimise alus. Nö vaba aega veedavad nad kõige meelsamini perega looduses matkates või piknikku pidades.

*Jumalakartlikkus – amishid järgivad Piiblit, eriti Uut Testamenti sõnasõnaliselt. Laiemas maailmas on nad lisaks oma eluviisi omapäradele viimastel aastatel huvi äratanud eelkõige oma ühiskonna jaoks ebanormaalse andestamisvõimega. 2006. aastal tungis ühte Pennsylvania amishite erakooli kohalik mitte-amish mees ja tulistas 10 last, sh viis said surma ja ülejäänud vigastada. Seejärel lasi mees ennast maha. Pered, kelle lapsed seal surma või vigastada said, andestasid tapjale peaaegu kohe ning pakkusid tuge tema naisele. Amishid olid peaaegu ainsad, kes jõudsid selle mehe matustele. Ühe naise käest küsiti, kuidas ta saab sellist asja andestada ja ta vastas, et kui ta ei andestaks, siis ta ei suudaks homseni elada.  Sellest loost on juba film ka tehtud („Amish Grace“, 2010)

Kogu oma rangete reeglite ja lihtsuse ja eraldumise nõude juures ei ole nad mingid enesenärvutajad. Amishid armastavad hästi süüa ja tundide kaupa koos laulda (muusikalised instrumendid on osades kogukondades keelatud, need võivad hajutada tähelepanu ja tekitada ebasoovitavaid emotsioone).

Amishid ei ela eraldatud maa-aladel ainult omavahel, vaid kõrvuti tavaühiskonna elanikega. Nende hobuvankrid on liikluses segamini autodega ja nende lähim naaber võib olla väga looduskauge tehnokasutaja. On üldlevinud arvanus, et amishi lapsed kasvavad täielikus mullis, kus nad tehnoloogiast ja välismaailmast midagi ei tea kuni Rumspringa ajal kõik korraga kaela sajab ja siis loomulikult tundub kõik hukas. Kuid amishi lapsed näevad kasvades kogu aeg enda ümber teistsuguseid naabreid ja eluviise. Näiteks, kui amishi ema ja laps külastavad tavaühiskonna naabrit ja laps küsib verandal elektrivalgusti kohta, mis see on, ema vastab, see teeb valgust, laps küsib, miks meie seda ei kasuta, ema vastab, see ei ole amish. Lapsed teevad väiksest peale vahet elementidel riietuses ja mujal, mis on amish ja mis on english (kõik mitte-amish on english) ja kui keegi väljastpoolt on õppinud natuke nende murret ja püüab lapsega selle koduses keeles rääkida, siis võib laps küsida emalt näiteks, miks see naine räägib meie keelt, aga jalas on tal english kingad.

Rumspringa ajal saab noor katsetada seda, mida ta on kogu aeg kõrvalt näinud ja kättesaamatult huvitavaks pidanud.

Haridus

Vana Korra Amishite formaalne haridus piirdub 8 klassiga. Uuematel gruppidel on rohkem võimalusi.

Kuni 1950-teni käisid amishi lapsed kohalikes väikestes maakoolides ja nende isad olid vahel nende koolide direktorid. Kuid 1950-tel tehtud hariduspoliitilise muudatuse järel, mis amishitele ei sobinud, tegid nad endale erakoolid.

Kogukonna kooli asju korraldab 3-5 isast koosnev nõukogu, kes palkab õpetaja, valib õppekava ja korraldab finantse. Õpetaja on tavaliselt samuti 8 klassi haridusega noor vallaline naine, kes on õpingutes silma paistnud. Valitakse ta eelkõige väärtuste kooskõla järgi vanematega, ta peab olema usus tugev, sest õpetab läbi eeskuju. Õpetaja ja vanemate vahel on täielik usaldus ja koostöö, vanemad võivad igal ajal kooli tulla, õpetaja suhtleb peredega, kool ja kodu kinnitavad vastastikku üksteise õpetatut.

Vana Korra Amishi koolis õpetatakse lugemist, kirjutamist, arvutamist, ajalugu, natuke geograafiat, saksa keelt. Usuõpetust koolis pole, see on pere ja kiriku ülesanne.

Õpe toimub inglise keeles, kuid kodune keel on Pennsylvania Dutch – ei ole Hollandiga seotud, tuleb kõrgsaksa keelest, millesse on liidetud inglise sõnu asjade kohta, mida nad omal maal ei tundnud.

1-2 klassiruumis on kõigis vanustes lapsed koos 1 õpetaja ja vahel abiõpetajaga. Klassis on 15-35 last, 3-4 last igast vanusest. Õpetaja liigub 15 minuti kaupa klassis erinevate vanusegruppide juures.

1980-tel aastatel nägi Vana Korra Amishi kooli igapäevaelu välja umbes samamoodi nagu sarjas „Väike maja preerias“.

Õpikutena kasutati varem seda, mis tavakoolides vananenuks tunnistati ja ära anti, kuid nüüdseks on vananenud õpikud amishite jaoks juba liig. Osad kirjastused on hakanud pakkuma spetsiaalselt amishitele mõeldud õpikuid.

Lapsed õpivad läbi eeskuju ja läbi tegemise. Õpetaja kasutab lapsi abiõpetajatena, õpetab väheseid kiiremaid õppijaid isiklikult, need õpetavad teisi edasi. Soodustab koostööd ja hoolimist, mitte konkurentsi ja isiklikku säramist. Ei kasuta häbistamist, vaid kaaslaste kaudu julgustamist.

Vana Korra Amishi koolil on ainult üks otstarve – valmistada lapsi ette eluks Vana Korra Amishi kogukonnas. Selles on kool väga edukas.

Samas on uuringute järgi amishi lapsed edukad ka standardiseeritud testides, kus nad saavad üle keskmise tulemusi. Osadele tavaühiskonna õpetajatele ei mahu pähe, kuidas saab ilma pedagoogilise väljaõppeta 8 klassi haridusega õpetaja, kes ei kasuta mingit moodsat tehnoloogiat, lapsi nii hästi õpetada. Teiste meelest just nende omaduste ja kooli ning kodu koostöö pärast saabki.

Samuti on amishid täiskasvanuna väga edukad ettevõtluses. Nad peavad ettevõtteid, mille aastatulu on 5-10 mln dollarit.

Noored

16-aastaselt algab Rumspringa ehk ringi jooksmine. Siis liituvad noored suurema noorte rühmaga ja hakkavad osalema nende ühistegemistes. Ühe aastakäigu noored moodustavad suurema rühma sees omaette soopõhise sõbragrupi, kelle seast leitakse sageli sõbrad kogu eluks. Oma suuremast rühmast leitakse tihti ka abikaasa. Teine levinum viis abikaasa leidmiseks on ühise tuttava pulmas kohtumine.

Ühe suure rühma moodustavad üle mitme kogukonna sadakond noort ja valida saab erinevate rühmade vahel. Vanemad muretsevad, millise rühmaga nende noor liitub, sest väärtushinnangud ja tegevused võivad väga erinevad olla. Osad grupid peavad piknikke ja laulavad koos, teised katsetavad alkoholi, narkootikumide ja autode kihutamisega. Rumspringa ajal pigistatakse silm kinni nii mõnegi asja suhtes, mida muidu ei lubata. Kõige raskem asi, mis võib ebasoovitavaid asju teinud noorega juhtuda, on see, et kui vanemate noomimisest pole kasu olnud, siis tuleb usujuht koju külla ja noomib isiklikult.

16-aastane võib kohtamas käia, kuid sageli oodatakse sellega veel paar aastat. Abiellutakse tavaliselt 19-22-aastaselt. Tüdruku välja kutsumine on alati poisi ülesanne.

Poistel on lubatud Rumspringa ajal kasvõi öö läbi väljas olla, tüdrukute kohta ei jäänud sellist infot silma.

Rumspringa lõpeb usulise valiku tegemisega kas abiellumise eel või hiljemalt 20-te aastate lõpus, kui selleks ajaks abielus ei ole. Abielluda ei saa muidu, kui amishiks hakates.

Kui peale abiellumist noored pihivad abielueelsetest intiimsustest, siis nad arvatakse mõneks nädalaks nooruspõlve eksimuste eest kirikust välja ja seejärel saavad jälle austusväärseteks liikmeteks.

Kui noored töötavad raha eest, annavad nad kogu oma palga vanematele. Osa raha endale hoidmist peetakse esimeseks sammuks eksimise teel, sest see viitab, et noor soovib osta midagi, mis on keelatud. Vanemad annavad vahel noortele raha asjade jaoks, mis ei ole vajalikud, kuid ka mitte keelatud, näiteks iluasjakesteks tüdrukule toa kaunistamiseks. 1987 välja antud raamatus „Amish Country“ kirjutas autor, et abiellumisel saab noor vanematelt kingituseks sisustatud maja. Rohkem ei ole ma sellele viiteid leidnud ja ei tea, kuidas sellega tänapäeval on. Peale abiellumist elavad noored mõned kuud edasi kumbki oma vanemate juures ja kohtuvad ainult nädalavahetustel, kuni nende maja valmis seatakse. Kui maja on elamisvalmis, siis hakkavad ühist majapidamist pidama.

Amishite töövõimalused

Traditsiooniliselt on amishid põllupidajad ning elatavad ennast suuresti oma farmiga. Kuid nad ei ole päris iseseisvad ja vajavad samuti raha. Selleks on kõige eelistatum põllu- ja aiasaaduste müümine ning kodus käsitöö valmistamine ja müümine. Amishitel on farmi lähedal tee ääres müügilauad, kus nad müüvad oma kasvatatut ja tehtut. Pere tegeleb päeval oma asjadega ja hoiab samal ajal kogu aeg silma peal, ega keegi müügilaua juures osta ei soovi.

Hinnatud on nende puutöö, peenmehaanika ja lapitehnika. Mehed valmistavad puitmööblit, linnumaju, parandavad kelli, naised teevad lapitekke ja hoidiseid. Võimalusel on nende käsitööteenused kogukonnasisesed: puidu-, naha-, sepa-, ehitusega seotud tööd kogukonna vajaduste rahuldamiseks. Amishid osalevad aktiivselt tavaühiskonna oksjonitel ja hobustega seotud sündmustel.

Tänapäeval on levinud ka väljaspool kogukonda töötamine, ehitusel, tehastes, restoranides, koduteenused, mennoniitide rajatud vanurite hooldekodud (amishitel endil ei ole hooldekodusid). 8. klassi formaalse haridusega on töövõimalused piiratud. Moodsamatel gruppidel on võimalik ka kõrgharidus ja kaasnevad laiad töövõimalused.

Amishite sotsiaalne kuvand

Nägemusi amishitest on laias laastus kolme tüüpi. Ühe nägemuse äärmuse järgi on amishid igas mõttes täiuslikud, harmoonilised, loodusega kooskõlas elavad, üliinimlikud tegelased, kes ei tee kunagi midagi valesti, ei tülitse kunagi omavahel, kelle seas ei esine kuritegevust ja kelle elu on just selline nagu see oli kunagi ammu nostalgiliselt õnnelikul ajal. Ehk, kui kõik oleks sellised nagu amishid, siis oleks maailm palju parem koht.

Teise nägemuse äärmuse järgi on amishid ohtlik element, kes vihkavad ühiskonda, ohustavad ühiskonnakorraldust ja tahavad panna kõiki teisi ennast halvasti tundma.

Kolmandad näevad vastuolusid selle vahel, mida amishid justkui peaks uskuma ja mida nad tegelikult teevad. Näilised vastuolud lasevad neil paista silmakirjaliku kambana, kuid amishite endi jaoks neis küsimustes vastuolu puudub. Näiteks keeld autot omada on laiemas teadlikkuses levinud uskumusena, et amishitel on keelatud autoga sõita, samas võib neid pidevalt näha autoga sõitmas. Kuid amishite jaoks on auto omamine ja kellegi teise autos sõitmine täiesti erinevad asjad.

Mulle tundub, et vahepealset suhtumist, mille järgi amishid oleks lihtsalt inimesed, esineb üsna harva. Ise nad ei pea ennast ühelegi mainitud kuvandile vastavaks. Neil on kuritegevus olemas, nad teevad sisseoste Walmarti kaubanduskeskustes, osad kasutavad põllupidamisel kemikaale (teised jälle on tuntud maheda toodangu poolest ja parimad tomatid pidid olema amishite kasvatatud) ja neile tundub, et nad ei saa hakkama eriti peale 2006 koolitulistamise juhtumit ühiskonnas levinud ootusega olla igas mõttes täiuslikud, kuid väidetavalt mitte-amishite suhtes nad kohtumõistmist ei jaga (vähemalt oma standardite järgi ei peaks jagama).

Amishite gruppidel on erinevad suunad: eraldumine vs parema ühiskonna loomises osalemine. Traditsioonilised hoiavad omaette, moodsad püüavad ühiskonda mõjutada.

Eeskujuks on nad välismaailma elanikele olnud lihtsa ja iseseisva eluviisi, loodusläheduse ja vägivallatusega.

2006 koolitulistamise järel hakati korraldama rahvusvahelisi konverentse, et vahendada amishite ja muu maailma vahelist suhtlemist. Eriti tunnevad nende vastu huvi jaapanlased, kelle jaoks on kogukonna kooskõla oluline.

***

All on lisamaterjalide loetelu koos kommentaaridega. Nende vahel on veel sisulist teksti.

Kindlasti jäi nüüd pool juttu kirja panemata. Kui küsite, oskan ehk veel teemasid arendada:)

***

Vaatamist

Üldine tutvus amishitega

The Amish: A People of Preservation (1975 ja 2000)

tutvustus

film ise

Sissejuhatus amishite maailma

Plain People (Reasearch Channel)

film ise

Vestlussaade teadlaste ja endiste ning praeguste erinevate anababtistide kogukondade liikmetega, peamiselt amishitest.

Uuendajad

Amish: A Secret Life (BBC, 2012)

film ise

Ühe noore Vana Korra Amishi pere elu. Rikuvad reegleid sellega, et lasevad ennast filmida, et suhtlevad nendega, keda peaks vältima ja et lasid ennast uuesti ristida. Muidu peavad ennast ikka Vana Korra Amishiteks.

Lahkujad

Trouble In Amish Paradise (BBC, 2009)

http://www.youtube.com/watch?v=jp_dWkwwyT4

Leaving Amish Paradise (BBC, 2011)

http://www.youtube.com/watch?v=bnwp5OAaK8I

http://www.troubleinamishparadise.com/ filmis osalenute misjoni koduleht

Mõlemad filmid jälgivad kahte peret, kes esimeses osas väljendavad rahulolematust amishite korraga. Esimese osa lõpuks üks pere lahkub kogukonnast, teine lahkub teises osas. Minu jaoks on need filmid eelkõige näide sellest, mis juhtub sinu sotsiaalse kuvandiga siis, kui sa ise meediaga ei suhtle ja sind esindavad häälekalt inimesed, kellele sa millegipärast närvidele käid. Teiseks annaks neid filme kindlasti kasutada mitmekülgse näitena ajakirjanduseetika rikkumiste analüüsimisel. Saatejuht/peale lugeja oli silmnähtavalt amishite suhtes negatiivselt meelestatud, samas minu meelest ei hoolinud ta ka oma tegelastest. Detailid, mida esitleti kui fakti „kõik amishid teevad nii“, olid otsene vale, kui arvestada kõiki teisi allikaid. Näiteks väideti möödaminnes, et amishitel ei ole lubatud autoga sõita, kui mitmel pool on rõhutatud, et isegi kõige rangemates ja vanamoodsamates kogukondades on amishitel lubatud nii kasutada ühistransporti ja taksot kui sõita regulaarselt kellegi teise autos kui ka häda korral (näiteks arstiabi vajava inimese transportimiseks) kasutada lennukit, mis muidu on üldiselt keelatud. Amishite piirdumist 8 klassi haridusega (tegelikult ainult Vana Korra Amishitel, ülejäänutel on erinevad võimalused, sh kõrgkoolis käimine ja professoriks saamine) esitleti kui midagi, mis on filmis osalenud peredele raskuseks olnud, kuid minu meelest oli peategelasele see 8 klassi ka liiast. Teise pere liikmetele ehk oleks rohkem haridust ja iseseisvat mõtlemist kasuks tulnud.

Peamine erinevus filmides „Amish: A Secret Life“ ja „Trouble In/Leaving Amish Paradise“ osalenud perede juures oli minu jaoks see, et esimesed teadvustasid konkreetselt, mida nad soovivad muuta ja muutsid seda ilma kõike üle parda viskamata, samas kui lahkujate filmide peategelane oli kaotanud igasuguse kontakti amishite kultuuri kui sellisega (Olla amish, see tähendab järgida suurt hulka mõttetuid reegleid), mistõttu ta ise arvas, et viib läbi usulist vabanemist ja teine pere ei saanud ilmselt isegi aru, mis neid esimesele perele järgnemisega tabas, enne, kui oli liiga hilja. Kui mõelda sellest vaatenurgast, et milliste inimeste kõrval on võimalik rahumeelselt elada, siis esimese filmi pere kõrval on võimalik hästi elada, traditsioonilise amishi kogukonna kõrval on võimalik hästi ja sõbralikult elada, kuid lahkujate filmi eestvedaja pere meespoole läheduses mina ilmselt ei suudaks pikalt elada. Leaving Amish Paradise filmi alguses oli koht, kus pealelugeja ütles, et just sellise tegevuse pärast ta amishite hulgast välja visati ja ma saan täitsa aru, miks sellised välja visatakse.

Minu suhtumine amishitesse on ilmselt idealiseeritud kuna nende maailm on minu jaoks kauge ja eksootiline ja kuna materjalid, mida suuremas osas nende kohta leidsin, kajastavad neid ümbritsevate tavaühiskonna inimeste idealiseeritud nägemust neist. Moodsamad amishid, kes tavaühiskonda rohkem sulanduvad, ei tundu ilmselt nii huvitavad ja seepärast on nende kohta palju vähem materjali. Kuigi ma saan aru, et maailm muutub pidevalt ja inimesed ja kultuurid muutuvad ja usun, et põhimõtteliselt ei ole võimalik väljastpoolt hävitada midagi, mis ei ole juba mingil määral katki, tahaks mina kui kauge kõrvaltvaataja panna amishitele nähtamatu kupli ümber ja määrata evangeelsetele kristlastele amishitele lähenemise keelu, et nad saaks elada oma mulli sees nii kaua kui tahavad. Minu meelest on küsimus vaatenurgas, kas nähes maal vana maja, mille elanikud on õnnelikud ja mis enamuses toimib hästi, kuid millel on paar kahjustatud palki, tuleks need palgid vahetada ja ülejäänut hooldada, või tuleks kogu maja maha lõhkuda ja ehitada asemele metallist ja klaasist torn. Mina eelistan esimest ja leian, et kui kusagil tülitsetakse selle pärast, milline on ainus õige viis trakse pükste külge kinnitada, siis tuleks tegeleda traksiküsimusega, mitte lõhkuda kõike, mis neid inimesi ümbritseb. Aga nagu ühes üldtutvustavas filmis öeldi, kui keegi tahab õigust autot omada, siis see on piisav põhjus usku ja kultuuri vahetada ja väita, et tegelikult tahetigi viimaseid.

Briti noored amishite keskkonnas

Living with the amish (2011, sari)

Sellest olen näinud ainult lühijuppe, mis youtube`s on. Täispikki millegi pärast mul ei näita.

Filmid

Amish Grace (2010)

Pennsylvania koolitulistamise järellugu. Seda ma ei ole ise veel vaadanud. Kogun alles julgust.

For Richer or Poorer (1997)

Kommertslik, kuid armas film maksuameti eest põgenevast rikkast kibestunud paarist, kes teesklevad amishite kaugelt ja väga liberaalsest kogukonnast saabunud sugulasi. Amishite eluviisi kujutamises on ebakõlasid, nt on neil muusikud, tegelikult on muusikariistad Vana Korra Amishitel keelatud. Ja seda sorti värvirevolutsioon rõivastes ei läheks neil päris kindlasti läbi, kui nad ka peaks rohkem värve tahtma.

***

Lugemist

Seitz, Ruth Hoover (1987) “Amish Country”

Ilus suur pildiraamat amishite elust, kommentaaride ja amishite endi seletustega

Suzuki, Nanami (2012) “The Anababtist Idea and the Way of Practicing Care. Reconsidering the Meaning of Life in the 21st Century”. Senri Ethnological Studies 79.

Pennsylvania koolitulistamisele järgnenud konverentsi materjalid, peamiselt amishite perehooldussüsteemist, kuid põhjalik ülevaade ka kõigest muust amishite ja üldisemalt anababtistidega seonduvast. Kohati on raske vahet teha, kus on juttu amishitest, kus mennoniitidest.

The Young Center for Anababtist and Pietist Studies: Amish Studies

http://www2.etown.edu/amishstudies/Index.asp

Väiksed tutvustused erinevates amishite eluviisi aspektides

Michele Hornish „The Amish Approach to Education“

http://web.missouri.edu/~hartmanj/rs150/papers/hornish.html

Amishite hariduskorraldusest

http://amishreligiousfreedom.org/mackaye.htm

Artikkel kohtuotsusest, millega lubati amishitel piirduda 8 klassi kooliharidusega

Exploring Amish Country

http://www.exploring-amish-country.com/

Selle lehe autor on kohati amishite suhtes halvustava suhtumisega ja kõik tõlgendused ei ole ilmselt adekvaatsed, kuid seal on hea ülevaade pisiasjadest ja mõned tabavad võrdlused. Näiteks võrdleb Rumspringa perioodi vaktsineerimisega, mille puhul näiliselt täielik vabadus teismeeas välismaailmaga tutvumiseks peaks pikas plaanis noori kaitsma välismaailmaga liitumise eest.

Korduma Kippuvad Küsimused

http://amishreligiousfreedom.org/amishfaq.htm#perf

Palju küsimusi ja lühivastuseid

Amishid 1 osa

Amishid

See tekst on laiendus TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias pedagoogika aluste kursusel tehtud ettekandest „Kasvatus ja haridus amishite juures“.

Juttu jätkub palju:) Seepärast panen siia osadena.

Teist osa loe siin.

Lõpus on viiteid filmidele, saadetele ja lugemismaterjalidele, kommentaaridega. Kui moodsa inimesena ei jõua pikalt lugeda, saab kuulata mõnda saadet. Need tulevad alles viimase osaga. Võibolla homme, kui pikaks venib, siis ülehomme.

Piltidega ma seda teksti ei kaunista, sest tegelikult amishid ei taha pildi peale jääda. Internet on siiski nende pilte täis ja otsinguga leiab need üles.

Kes on amishid?

16. sajandi Euroopas tekkis anababtistide liikumine. Anababtist tähendab kaks korda ristitud. 16. sajandil tähendas see, et liikumise algatajad olid esimene kord ristitud lapsena katoliku kirikus ja teine kord täiskasvanuna omal soovil. Anababtistide esimesed liikmed ei pidanud Martin Lutheri reformatsiooni piisavaks. Nad leidsid, et ristida saab ainult täiskasvanud teadlikult usu valinud inimest, mitte last. Soovisid, et kirikus oleks ainult inimesed, kes tõesti usuvad ja elavad usu järgi, sest kui kirikus on segamini usklikud ja inimesed, kes on lapsena ristitud, kuid kel tegelikult sisulist seost ei ole, siis see nõrgestab kirikut. Uskusid, et riik ja kirik peavad lahus olema, et saaks puhtalt usku järgida. Anababtistid järgivad Kristuse õpetust sõnasõnaliselt.

Idee inimese vabast valikust usu järgimisel oli radikaalne ja segas nii riiki kui kirikut. Anababtistiks olemine oli keelatud.

Esimesed teist korda ristitud olid 16. saj. I poolel grupp noori, kes lasid end Śveitsis ühiselt ristida ja nimetasid ennast vendadeks (Swiss Brethren).

1536 liitus anababtistidega Menno Simons, kelle järgi said nime tema järgijad mennoniidid.

Anababtistide alagrupid on: hutteriidid, mennoniidid, amishid, vennad (brethren).

Tagakiusamise eest põgenesid nad Śveitsist laiali: Moraavia, Alsace, Palatinate, Holland, Poola, Ukraina, Põhja-Ameerika.

1693 eraldusid mennoniitidest Jakob Ammanni juhtimisel amishid. Ammann tõi sisse usust taganejate sotsiaalse vältimise nõude ning käsu amishitel pesta üksteise jalgu.

Tänapäeval on pea kõik amishid Põhja-Ameerikas, need on 19. sajandil  Euroopast põgenenute järeltulijad. Ligikaudu 273 700 amishit on  Põhja-Ameerikas. Lisaks leidub nende kogukondi  Kanadas.

Viimase 20 aastaga on amishite populatsioon kahekordistunud. Neil on keskmiselt 7 last peres ja 85%-90% noortest valib usu juurde jäämise. Samas on segane, mida tähendab usu juurde jäämine,

sest üldiselt räägitakse amishitest kui ühest grupist, kuid tegelikult elavad nad kogukondades, mis on autonoomsed ja igas kogukonnas on omad reeglid. Ühtede reeglitega kogukonnast lahkumist ja

teistsuguste reeglitega kogukonnaga liitumist peetakse lahkunute päritolugrupis usust taganemiseks. Osade loetud/vaadatud materjalide põhjal tundub mulle, et liikumine erinevate gruppide vahel on üsna aktiivne ja pidevalt kasvava populatsiooni survel rajatud uutes kogukondades on jälle igas omad reeglid.

Kuna erinevused kogukondade reeglites ja vaadetes on väga suured, kuid meedias käsitletakse neid kui ühte tervikut, siis tuleb arvestada, et kus on juttu stiilis „amishid teevad nii“, seal tuleb lugeda „kusagil on mõni kogukond, kes nimetab ennast amishiteks ja teeb nii, kuid mujal võib olla kogukondi, kes ka nimetavad ennast amishiteks ja teevad hoopis teisiti.“

Amishite mitmekesisus

Amishid elavad kogukondades. Iga kogukond määrab ise oma reeglid ja valib endi seast ilma väljaõppeta usulise juhi. Usuline juht valitakse loosi tõmbamise teel kõigi kõlbulike meesliikmete seast  ja nii võib juhiks saada ka keegi, kes on grupiga võrreldes hoopis teiste vaadetega. Näiteks võib usuline juht olla palju liberaalsem kui grupi liikmed, kuid teda ei saa nö lahti lasta, sest loosi läbi on Jumal tema sellele kohale valinud.

Erinevused kogukondade vahel on väga suured. Ühe liigituse järgi jagunevad amishid laias laastus kolmeks: traditsioonilised ehk Vana Korra (Old Order) Amishid, Üleminekugrupp ja Muutjad ehk transformatsioonilised.

Traditsioonilised – Vana Korra (Old Order) Amishid, kõige rangemad. 20-35 peret elab ühes

kogukonnas. See on paras hulk inimesi, kes mahuvad ühte koju jumalateenistust pidama.

Teenistused toimuvad üle nädala kogukonnaliikmete kodudes vaheldumisi.

Liiklevad hobuvankritega. Lisaks on lubatud tõukerattad ja rulluisud. Osades kogukondades ka jalgrattad, kuid mitte kõigis. Erinevalt laialt levinud arvamusest on ka kõige rangemate kogukondade amishitel lubatud kasutada ühistransporti ning sõita kellegi teise autos ja nad kasutavad seda võimalust aktiivselt. Keelatud on auto omamine, sest leitakse, et see viiks selleni, et inimesed hakkavad järjest enam sõitma sinna, kuhu pole vaja ja teel olemine lahutaks peresid. Ka amishid, kes autot ei oma, võivad osata autot juhtida, sest 16-aastaselt algava Rumspringa ajal on neil lubatud maailmaga tutvuda ja kuigi autode ostmist ei kiideta heaks, seda tehakse. Hiljem, kui noor otsustab „hakata amishiks“ ehk laseb ennast ristida, autost ja muust ostetust jälle loobutakse.

Põldu harivad Vana Korra Amishid hobustega ja käsitsi. Üldiselt usutakse, et Vana Korra Amishid ei kasuta mingeid moodsaid mugavusi ja on vastu igasugusele muutusele, kuid see ei vasta tõele. Nad kaaluvad iga muutust eraldi, mida see potentsiaalselt kaasa tooks, kas see aitab kaasa nende eluviisile või raskendab seda. Muu hulgas on amishid proovinud elektri kasutamist, kuid leidsid, et see ei ole kaasnenud halba väärt. Elektrimasinate hooldus sundis töötama ka pühapäeviti, mil ei tohiks nende meelest tööd teha. Põllumajanduses hoiavad amishid arengutel silma peal ja kasutavad väärtuslikuna tunduvaid leide. Ka Vana Korra Amishid kasutavad traktoreid konkreetseteks ülesanneteks, kuid iga tehnoloogilise abivahendi kasutamisel on neil mingi kindel piir, kust ei tohi üle minna. Näiteks traktorit võib kasutada raskuste tõmbamiseks, kuid mitte sõitmiseks, ka põllul.

Üks Vana Korra Amish võrdles traktorit ja hobust. Ta leidis, et 3a hobune läheb hea hoolduse ja treenimisega iga aastaga tugevamaks ja osavamaks, tema väärtus tõuseb ja ta toob varsa pealekauba. Hobuse eest hoolitsemine kasvatab lapsi ja liidab peret. Traktor seevastu kaotab kojutoomise hetkest alates pidevalt väärtust, seda on vaja parandada ja lõpuks on see kasutu.

Vana Korra Amishite moto on: „Pere, kes künnab koos, püsib koos.“ Nende jaoks on füüsiline töö oluline pere koos hoidmisel ja aja täitmisel, et ei jääks vaba hetke midagi keelatut teha. Seepärast hoiavad nad kinni tubaka kasvatamise traditsioonist. Osad amishite kogukonnad ei suitseta enam, kuid traditsioonilised suitsetavad lihtsalt sellepärast, et tubaka kasvatamine on raske töö, mis liidab peret ja selle ärajäämine jätaks augu.

Amishitel on konkreetsed asjad keelatud, kuid teised mitte ja seda, mis ei ole keelatud, kasutavad nad aktiivselt samade mugavuste saamiseks, mida mujal saavutatakse elektriga. Näiteks külmkapid töötavad neil gaasiga. Pesumasinad on erineval määral automaatsed, kuid ka kõige rangemates kogukondades on mingi masin pesu jaoks.

Valgus tuleb Vana Korra Amishitel siiani õlilambist. Nad leiavad, et õhtuti õlilambi ümber kogunemine hoiab pere koos. Kui terves majas oleks elektrivalgus, siis oleks igaüks omaette nurgas ja tegeleks oma asjadega, pere kaugeneks üksteisest ja vanematel ei oleks nii head ülevaadet, mis lapsed teevad.

Lisaks gaasile kasutatakse diiselgeneraatoreid ja päikese- ning tuuleenergiat, mis annavad voolava vee amishitele ka siis, kui naabritel on elekter ära.

Liiklusnõuete tõttu kasutavad amishid elektrit oma hobuvankrite suunatuledes. Samuti kasutatakse elektrit osades amishite ettevõtetes tootmiseks.

Vana Korra Amishitel ei ole lubatud teadlikult ennast pildistada või filmida lasta, sest see on Piiblis keelatud.

Hariduses piirduvad Vana Korra Amishid 8 klassiga.

***

Jätkub homme… 🙂

Teine osa

Köögiviljapirukas ja kiirülevaade suve käigust

Hiljuti külas käies sain väga head vaarikakooki. Võtsin tolle koos viimati kirjutatud rabarberi-sõstrakoogi retseptiga aluseks, tegin köögiviljapiruka. Tulemuseks oli senise elu kõige paremini õnnestunud pirukas:)

Sisse läks sinna:

põhjale:

u. 120 g pehmet võid

veidi suhkrut

3 muna

Veski Mati mitmeviljajahu

peenikest speltajahu

veidi maisitärklist (küpsetuspulbri asemel)

tiba soola

kattesse:

1 suvikõrvits

1 Peipsi sibul

0,5 väikest lillkapsast

õli hautamiseks

soola

3 väikest oksa värsket punet

u. 400 g hapukoort (20%)

sorts kohvi koort (10%)

3 muna

Haki sibul peeneks, kuumuta õliga kuldseks, jäta jahtuma. Lõika suvikõrvits suurteks tükkideks, kuumuta õliga läbipaistvaks, lisa tiba soola, jäta jahtuma. Jaga lillkapsas väikesteks õisikuteks, hauta vähese veega peaaegu pehmeks, lisa tiba soola, jäta jahtuma.

Hõõru või suhkruga kreemiks, sega munad ühekaupa või hulka, lisa jahud, tiba soola, veidi maisitärklist, sega tainaks. Tainas peaks jääma pehme, segatav, mitte vedel ja mitte liiga tihe.

Määri madal ümmargune koogivorm või ahjuplaat võiga.  Suru taigen vormi põhja ja äärtele. Eelküpseta põhja u. 15 minutit 200 C juures, kuldpruuniks. Viimasteks minutiteks võib tõsta kuumuse 225 C-le. Võta põhi ahjust välja ja madalda ahju temperatuur tagasi 200 C-le.

Sega munad ühekaupa hapukoore hulka (või hapukoor lahti vispeldatud munade hulka), lisa sorts kohvi koort ja tiba soola.

Haki pune.

Tõsta eelküpsetatud pirukapõhjale ühtlaselt sibulad, seejärel lillkapsad, pealmiseks kihiks suvikõrvitsad. Puista üle punega, vala peale koorekate.

Küpseta u. 50 minutit 200 C, võta ahjust välja, lase jahtuda, naudi:)

Jahu kogust ma ei oska öelda, sest ise kunagi jahu mõõdu järgi ei pane. Valan otse pakist natukese haaval tunde järgi. Kõik jahud käituvad erinevalt ja sama koguse erineva tootja jahudega võib väga teistsuguse tulemuse saada.

******

Suvi on olnud toimekas. Kohati olen liikunud ühest laagrist otse teise, vahepeal külas ja metsas käinud, igal võimalikul hetkel heegeldanud ja jälle üles harutanud, arvuti taga minimaalselt aega veetnud. Ülevaade minu jaoks siiani ilmselt kõige toredamatest koduõppe suvepäevadest ja muudest käikudest ootab sisse trükkimist, koduraamat uuesti kirjutamist,  kevad-suvel loetud raamatute arvustused ketravad juba kusagil kaugel ajusopis, lugeda ka eriti ei raatsi. Metsas on nii palju mustikaid, et lahkuma hakkamine ja suurtest puhmastest möödumine võtab palju aega. Võrumaal on mustikad küll oluliselt suuremad kui põhja pool, kuid siin sain ka kaasa võetud anumad parmude kiuste täis. Heinamaad on täis naistepuna ja lapikestena leiab punet.  Eile korjasime ära kõik valminud mustsõstrad ja keetsin need moosiks.

Aias kõik mahapandu üles pole tulnud, kuid see, mis tuli, kasvab jõudsalt. Kõige tublimad esinejad on sel aastal siiani suvikõrvitsad. Pastinaak ja herned kosuvad samuti ja lilled on iga hetk avanemas. Suurest hulgast kodustest valgetest ubadest, millel leotasin enne külvamist iduotsad nähtavale, tuli üles ainult kaks taime. Tervest pakist peetidest tuli üles üks pisike taimeke. See koht ei ole küll kunagi peetidele meeldinud ja seemned olid mõni aasta vanad ka.

Aialapi rajanuna on iga vihm ka ise teises Eesti otsas olles mõttekas tundunud ja suvi on minu jaoks igati eeskujulikult käitunud. On olnud päikest ja vihma, palavust ja varju, kõike parasjagu.

Konverentsi “Kodu. Perekond. Kogukond” kava

(Uuendatud info!)

Konverents „Kodu. Perekond. Kogukond“ toimub
29. juuni – 1. juuli 2012 Unipiha Algkoolis

Pangodi külas Kambja vallas Tartumaal

Konverentsi keskne küsimus: kuidas tugevdada ja lähendada kodu, perekonda ja kogukonda?
…
Eesmärk: konverentsi lõpuks on selgus edasistes vajalikes sammudes praktiliste lahenduste loomiseks kodu, perekonna ja kogukonna tugevdamiseks ja lähendamiseks.

Konverentsiks on kokku seotud kodu ja pere ning kogukonna teema. Kuidas nad üksteist toetavad ja üksteisest sõltuvad ja kuidas neid lähendada ja tugevdada? Samuti, kuidas ühiskond neist sõltub. Näiteks abortide arvukus on üks koht, mis suuresti sõltub kogukonna toest perele ja üksi jäänud naisele ja mõjutab ühiskonda otseselt sündivuse läbi.

Konverentsiga on loodud hubane ruum konkreetsetele küsimustele vastuste otsimiseks ja leidmiseks. Reede õhtul tutvume ja jagame unistusi, milline võiks elu Eestis olla. Laupäeva ennelõunal on loeng permakultuuri põhimõtetest kodus ja kogukonnas, seejärel alustavad töörühmad viiside otsimist, kuidas soovitud olukorrani jõuda. Lõpuks paneme paika konkreetsed edasised sammud.

*********

Konverentsi ajakava all on nimekiri võimalike vestlusringide teemadega. Oodatud on uute aruteluteemade pakkumised ning eestvedajad ringidele.

Konverentsi ajakava

Reede, 29. juuni

16 Algussõnad

16.10 Tutvumisring: miks me siin oleme ning mida loodame sellelt nädalavahetuselt kaasa saada ja saavutada?

17 Ringid kõigile sama teemaga: Millisest kodust, perekonnast, kogukonnast, ühiskonnast me unistame?

19 Õhtusöök
20 Vaba aeg

Laupäev, 30. juuni
Hommikune jalutuskäik või jooga
9 Hommikusöök

10 Loeng: Allar Asi räägib permakultuuri põhimõtetest

11.30 paus

11.45 Vestlusringide tutvustused
12.45 Vestlusringidesse jagunemine, kes veel ei ole registreerunud.

13 Lõunasöök

14 Vestlusringid

A Kuidas kasutada permakultuuri põhimõtteid kodu ja kogukonna tugevdamiseks?
Eestvedaja Allar Asi, permakultuuri koolitaja, talunik ja mölder

B

C

15.30 paus

15.45 plakatitele ideede lisamine

16.15 Vestlusringid

A Kuidas kodu/pere, organisatsioon ja väike-ettevõtja saavad iseseisvat kogukonda üles ehitada ja kuidas kogukond saab neid toetada? Kuidas soodustada ühiskondlikult/kogukondlikult aktiivsete perede teket?
Eestvedaja Madis Masing

B Kogukonna turvalisus
Kuidas pere ja kogukond saab ja peab rohkem kokku hoidma? Rõhuasetus on turvalisus ja abi andmine kui on juhtunud õnnetus. Ning kuidas vältida õnnetusi? Kuidas naabrid üheskoos saavad teha samme kogukonna turvalisuse tõstmisel? Kuidas turvalisusmeetmed kogukonna positiivset identiteeti loovad?
Eestvedaja Peep Tobreluts

C

18 Õhtusöök
19 Vaba aeg

Pühapäev, 1. juuli
Hommikune jalutuskäik või jooga
9 Hommikusöök

10.00 – 11.20 Vestlusringid

A Naistele: kuidas endas naiselikkuse kasvatamise läbi tugevdada kodu, peret ja kogukonda?
Eestvedaja Viktoria Serikova, FB lehe Naiselikkuse maailm perenaine

B Meestele: kuidas endas mehelikkuse kasvatamise läbi kodu/peret/kogukonda tugevdada?
Eestvedaja Madis Masing

11.40 – 13 Vestlusringid

A Kuidas tugevdada perekonna väärtustatust ühiskonnas?

B

13 Lõunasöök

14 Avatud ruum

Lõpuks kõigi ringide ideedega plakatid seinal koos.

15.30 Edasiste sammude kava koostamine

17 Lõpuring
17.30 Lahkumiseelsed ampsud

*********

Võimalikud vestlusringide teemad, lisaks ajakavas olevatele:

*Pere loomine
-abortide ennetamine pere ja kogukonna tugevdamise ja lähendamise läbi: mida saab kogukond teha raseduse ja/või lapsega üksi jäänud vanema toetamiseks?

-perekasvatus/-õpetus: kuidas valmistada inimesi ette tugeva pere ja kodu loomiseks ja hoidmiseks?

*Kodu ja kogukond
-kuidas tugevdada olemasolevaid kogukondi linnas ja maal?

-kuidas luua uusi kogukondi/soodustada nende loomist?

-kuidas luua kogukonnakooli/soodustada nende loomist? (Seda teemat käsitleti ka Rosma kogupere konverentsil 19. mail)

-kuidas luua kogukonnakeskust/soodustada nende loomist?

*Iseseisev majapidamine
-kodus

-kogukonnas

-organisatsioonis (nt koolis, ühenduses)

-väike-ettevõtjal

Nimekiri on avatud täiendustele. Kui tunned, et mõni nimetatud või haakuv teema on Sulle eriti südamelähedane ja soovid selle vestlusringi eest vedada, siis kirjuta ivooglaid@gmail.com.

*********

Osalustasud ja toetamise võimalused

Kodu, pere ja kogukonna tugevdamiseks ja lähendamiseks on vaja õppida ja harjuda korraldama sündmuseid

-ilma projektitoetustest sõltumata;

-toetades sündmuse ideid ka korralduslikes pisivalikutes (näiteks, kuidas ja millest on valminud teepausi ajal pakutavad suupisted);

-panustades korralduskulude valikuga igapäevaselt maailma paremaks muutvate inimeste suutlikkusse jätkuvalt tegutseda;

-võimaldades osaleda ja ideid jagada ka neil, kel kohale jõudmise ainsaks takistuseks oleks piisava raha puudumine;

-võimaldades osalejatel üksteist toetada ja seeläbi kogukondlikult toimida.

Konverentsi „Kodu. Perekond. Kogukond“ kõik kulud kaetakse osalustasudest ja lähevad otse inimestele, kes on pühendunud mahedama, jätkusuutlikuma, tervema ja õnnelikuma elu loomisele.

Osalustasud on vastavalt võimalusele:
Reede (pool päeva) 5-15 eurot
Laupäev 10-30 eurot
Pühapäev 10-30 eurot

Kui raha puudumine on ainus takistus Sinu jõudmisel konverentsile, kirjuta ivooglaid@gmail.comja taotle stipendiumi.Kui soovid toetada nende inimeste osalemist konverentsil, kel on küll ideid jagada, kuid pole raha osalustasu jaoks, panusta stipendiumifondi. Lähem info ivooglaid@gmail.com.

Kuidas tulla 

Otepää maanteelt pärast Pangodi poodi ja enne järve vasakule Kammeri peale pöörata. Koolimaja tee alguses on Unipiha Algkooli silt. Teel on “telliskivi” ees, kuid valdaja loal võib sealt sisse sõita.

Tartust, Otepäält ja Antslast sõidavad bussid Pangodi peatusse. Mujalt bussiga tulles on vaja ümber istuda.
Bussiajad http://www.bussireisid.ee/

 

Koolimaja asub kauni Pangodi järve kaldal, võimalus on käia ujumas.

Unipiha Algkooli kohta saad rohkem lugeda http://unipiha.kambja.ee/

 

Söömine

Toidud valmistame seekord ühiselt kaasa võetud ainetest. Igaüks võtab midagi (köögivilju, puuvilju, küpsetisi, hoidiseid, kuivaineid vastavalt oma maitsele) kaasa ja kohapeal paneme need kokku. Lõuna- ja õhtusöök on hästi lihtsalt valmivad, nii et köögitoimkond saab umbes pool tundi enne söögiaega tegema hakata. Köögi- ja puuvilju lõikuda saab vestlusringis ka.

 

 

Ööbimine

Koolimaja põrandale mahub mugavalt ööbima umbes 10 inimest. Ülejäänutel on võimalus telkida. Telgid, magamiskotid, madratsid, sääsetõrjevahendid ja muu vajalik endal kaasa.

Registreerumiseks kirjuta ivooglaid@gmail.com hiljemalt 25. juuniks:
-mitmekesi ja kust tulete;
-kas vajate või pakute küüti teistele samast piirkonnast tulijatele;
-millistes vestlusringides soovite osaleda.

Rõõmsa kohtumiseni!
Ingrid

*********

Kui tead inimesi, kes võivad olla huvitatud osalemisest, edasta see info neile. Aitäh!

Facebookis: https://www.facebook.com/#!/events/401818019858700/*********Konverentsile järgneb augustis kodulaager, kus omandatakse praktilisi oskuseid kodu toetavamaks muutmiseks. Näiteks tuleb klaasimaali töötuba kuivainete purkide kaunistamiseks. Laager kestab ligikaudu neli päeva, täpne aeg on lahtine. Lähem info ivooglaid@gmail.com.

Tulge ökokülade unistusi jagama sel nädalavahetusel

Järgmine Anastasia kokkusaamine toimub 2.-4. märts Võrumaal Haanja vallas Ruusmäe külas Rogosi mõisas.
Reede õhtul tutvume, laupäeval joonistame, jagame unistusi ja arutame kerkinud küsimusi, pühapäeval jätkame vestlusringidega.

Reedel olen mina (Ingrid) kohal alates kella kolmest pärastlõunal.

Kuna jaanuaris joonistasime igaüks oma unistuste kodu, siis märtsis joonistame unistuste külasid🙂
Joonistamine aitab soove ja kujutlusi selgemaks mõelda ja ühtlasi lihtsamalt näha sarnasusi, mille peale ühiseid külasid rajada ning erinevusi, mida on vaja arutada. Enne kokkutulekut on hea juba mõelda külale, kus tahaksite elada, kuidas seal kõik on. Siis on kindlam, et joonistusele saab kõik oluline sisse.

Kui Sul on juba valitud oma piirkond, kus tahad elada või lausa kodu juba olemas või veel ei tea üldse, kuhu tahad end seada, siis tule ikka. Koos on parem arutada ja võib kohtuda inimestega, kellega ühiselt asja edasi ajada, uusi naabreid leida või lihtsalt oma soovid selgemaks saada:)

Kaasa on vaja võtta oma magamiskott, madrats, sööginõud ja toiduaineid ühisele lauale. Kaasa võetud köögiviljadest, puuviljadest, kuivainetest, küpsetistest valmistame ühiselt toidud kogu laagri ajal.
Võib võtta ka kunstitarbeid oma unistuste väljendamiseks ja küünlaid vm hubase keskkonna loomise vahendeid.

Osalustasu koha rendi ja korralduse kulude katteks on annetuslik, orienteeruv vahemik 3-30 eur.

Meile määratud ala mõisas mahutab max 20 inimest. Kui tuleb palju ööbimissooviga osalejaid, on võimalik tellida mõisas omale eraldi tuba vastavalt hinnakirjale, mida saab minu käest küsida.

Ruusmäele käib Võrust buss, graafik on www.bussireisid.ee. Mõis asub bussipeatuse lähedal.

Kui Sul on ideid või ettepanekuid kokkutuleku korralduse osas, kirjuta julgesti ivooglaid@gmail.com.

E-maili teel laagri ajal suhelda ei saa, vajalik on enne reedet oma tulekust teada anda aadressil ivooglaid@gmail.com, siis saab vajadusel helistada.

Kui teate kedagi, kes võib veel huvitatud olla, siis võite jagada:)

Eelmise kokkutuleku kohta loe ja vaata pilte:
https://looduskodu.wordpress.com/2012/01/27/unistused-piltides/
https://looduskodu.wordpress.com/2012/01/23/suguvosa-raamat/

Anastasia raamatutega on seotud postitus
https://looduskodu.wordpress.com/2011/12/29/poliskodust/

******

Järgneval nädalavahetusel, 9.-11. märtsil toimub Rogosi mõisas Unistamise laager. Sellega saab veel liituda ja soodushind kehtib 29. veebruarini:)