Linnud

Kaua aega jälle mööda lennanud ilma postitamata. Mitmed tekstid ootavad kirja saamist, kuid kooliasjadega on kiire olnud. Lootust on, et peagi siiski jõuan kirjutada.

Jõulude ajal tõmbasin joone alla 5,5 aastale taimetoitlasena ja hakkasin linde sööma. Elusad pehmed ja sulelised ja väga isuäratavad kanad tikkusid juba unedesse, leidsin, et ju siis on vaja. Kuna mahekana on väga keeruline ilma tuttava talunikuta leida ja vabrikukanadeni ma ei ole veel laskunud, olen praktikas siiski üsna vähe liha söönud. Jõuludeks tellis ema mahetalunikult vabalt kasvanud hane ja paar korda sai poest ka toodud (ei anna üldse mahedaga võrrelda. Netis võis lugeda, et eelistage poehane, see valmib paremini ja eelistage väikest, kuid tegelikult valmis suur mahehani pehmeks ja mahlaseks ning väiksed poehaned jäid ka rohkem kui 1h/1kg kohta küpsetades kõvaks.) Eile pool linna mahekana otsides läbi käinuna leidsin lõpuks hoopis vutid Lõunakeskuse Taluturult. Pärast selgus, et Tartu Kaubamajas müüakse ka neid. Toon siin ära üliheade linnusuppide retseptid.

Hanesupp

haneprae järelkajana valmistamiseks

1 mahehani

1 mahepart

soola

oliiviõli

mahe köögiviljapuljongikuubik

porgandit

kaalikat

paprikat

Praeks küpseta kõigepealt part küpsetuskotis. Seejärel küpseta hane lahtiselt ahjuplaadil 1h iga kg kohta. Iga paarikümne minuti tagant korja ahjuplaadilt hanerasva ära ja kasta hane pardiküpsetusleemega, mis kotti kogunes. Soolaga määri hane alles veidi enne valmimist, sool pikendab valmimisaega.

Kui hani on söödud (part on nii väike, et see sai otsa enne kui mina seda küpsenult nägin), pane järelejäänud rindkere natukese lihaga ja muud võimalikud allesjäänud mittenäritud kondid ööseks külma.

Järgmisel hommikul lõigu porgandid, kaalikas ja paprika, keeda vett. Vala potipõhjale oliiviõli, pudista õli hulka puljongikuubik, lisa porgandid, kuumuta kuni porganditel on kuldne kuma (minut-paar), lisa kaalikad, paprika, kuum vesi, hane rindkere ja tiba soola. Hauta umbes pool tundi. Eemalda luudelt kogu liha supi sisse, luud võta välja.

Vutisupp

5 jahutatud vutti (1 iga sööja kohta, väikese isuga sööjatele 1 vutt iga 1,5 sööja kohta)

soola

oliiviõli

mahe kanapuljongikuubik

4 porgandit

1 paprika

paar suurt peotäit tumedat riisi

jupp ingverit

Küpseta vutid tiba soolaga ahjukotis 200 C valmimiseni (alla tunni). Ahjukotile tee kahvliga väiksed augud peale poole, et aur välja pääseks.

Lõigu porgandid ja paprika, keeda vett. Vala potipõhjale oliiviõli, pudista õli hulka puljongikuubik, lisa porgandid, kuumuta segades kuni porganditel on kuldne kuma (minut-paar), lisa riis, sega ja kuumuta koos veel hetk (jälgi, et puljongis olev kanarasv põhja külge kinni ei hakkaks), lisa paprika, kuum vesi, küpsetatud vutid koos kotis oleva vedelikuga, haki hulka ingver. Hauta umbes 30-40 minutit.

Kaunilt hallid päevad

Taevas on kaetud paksu pehme halli tekiga. Aegajalt liigub tekk eest ja sinikuldne valgus kallab kõik üle. Teedel on pealmisel kihil lumehelbed eraldi näha, justkui õhkõrnad haldjakuused ja pisikesed männid.

Olen viimastel päevadel jalutanud tuttava tee uutel kõrvalradadel. Välja minnes mõtlen, et teen väikse tiiru, kuid asfaldilt kõrvale keerates tahan minna ikka kaugemale ja iga sammuga tuleb energiat juurde. Paar päeva tagasi jalutasin lumesajus metsateedel. Pöörasin suuremalt teelt kõrvale, arvasin, et seal on lihtsalt metsaveotee, kuid olid talud. Kolm talu paistsid heinamaa ääres, metsateelt vaadates justkui raamiga pildil. Pöörasin veel kõrvale väiksemale teele, päris metsa vahelt läbi ja siis jälle mööda suuremat teed kuni jõudsin tee lõpu taluni. Vares kraaksatas suure tamme otsas. Maja paistis asustatud, päris ligi ei läinud. Täna jalutasin jälle sinna, tee ei olnud lahti lükatud ja jälgi ka lumes polnud. Ainult minu  eelmiste jälgede ähmased piirid veel.

Metsas oli üks kuusk, kes tahtis lume alt vabaks saada. Oksad tõusid kohe kõrgemale. Seepeale oli selliseid kuuski palju. Igale poole ei jõua, kuid tee ühes ääres kasvavate kuuskede õnnetumad alumised oksad said kergemaks. Palju linde oli täna näha-kuulda ja kitsejälgi oli päris tihedalt. Juba asfaldi ääres mõisa ees rõõmustasid mind selle talve esimesed leevikesed:)  Tagasi kodu poole kõndides vajusin mõttesse ja ei pannud enam ümbrust tähele, kuni märkasin, et minu lähedal jutustab aktiivselt terve perekond tihaseid. Üks lendas peaaegu mu peast mööda ja sättisid ennast minu kõrvale kuuse oksale. Nagu ütleks, puhka, rahune.

Käänulistel lumistel metsateedel jalutades on tahtmine näha, mis on järgmise käänaku taga. Kunagi ei tea, kus võib avaneda taluvaade. See uudishimu tõmbab edasi ka juba veidi väsinuna ja paneb lumes sumbates suurtest õhukese jääga lompidest mööda pääsemise teed otsima. Täna ei olnud lompide ja käänakute taga uut talu. Oli järgmine käänak. Aga enne käänakut oli tee kõrval ilus lagendik. Kõndides ja linde vaadates tugevneb soov maal elada. Samas olen ju sel hetkel metsas, siin on puud ja linnud.

Ja inimesed. Tol päeval, kui lumesajus kõndisin, oli torm öösel kuuse teele murdnud ja üks mees puhastas seda okstest. Soovisin talle jõudu. Ta vaatas mind natuke imelikult, aga tänas. Tagasi tulles jalutasin temast uuesti mööda ja soovisin kena päeva. Soovis vastu, juba kindlamalt. Täna suusatas üks vana mees mulle vastu. Kohakuti jõudes soovisime täpselt samal hetkel kena päeva üksteisele:)

Töine aeg on olnud. Sellised kõndimas käimised aitavad tasakaalus püsida. Ja kamina ees kudumine. Vaiba kudumiseks maale kaasa võetud lõng sai juba mitu päeva tagasi otsa. Vaid kaks väikest pehme lõnga kera olid veel. Heegeldasin neist eile lihtsalt lapi, et oleks kätel midagi teha. Lapist teen koju kaunistuse:)  

 

Kaks uut artiklit

Ilmusid kaks uut minu artiklit:

Mida saad Sina teha oma unistuste täitumiseks?

http://www.bioneer.ee/eluviis/ilu/aid-12558/Mida-saad-Sina-teha-oma-unistuste-t%C3%A4itumiseks

ja

Kuidas kujundada enda ja oma pere rutiine?

http://alkeemia.ee/artiklid/Kuidas-kujundada-enda-ja-pere-rutiine/l-8/c-500/

Head lugemist! 🙂

Rahusaared

Rahusaared –

igas päevas hetked,

mis kannavad.

 

Rahusaared on ilus mõiste, mille leidsin Deepak Chopra raamatust „Täiuslik tervis.“ Pitta dosha tasakaalustamiseks soovitab ta leida iga tööpäeva lõpus rahusaareke, mil töö on jäetud ukse taha, telefon välja tõmmatud ja õhtust aega nauditakse rahus. Pitta dosha kipub koguma pingeid, mürgiseid tundeid, liigset tööd kuni plahvatusohtlikkuse saavutamiseni ja seepärast on rahusaared eriti olulised neile, kel pitta domineerib.

 

Rahusaarte loomine mitu korda päevas igal pool ja igal ajal mõjub minu kogemuse järgi väga hästi ka vatale:) Alati tuleb enne suurema töö ettevõtmist, tähtsat otsust, lihtsalt uuele tegevusele suundumist kasuks hetk rahu ja vaikust. Vata-tüübid on tundlikud heli ja puutetaju suhtes, pitta tüübid vaadete ja kõige mürgise suhtes. Mina vata-pitta tüübina olen tundlik nende kõigi suhtes.

Rahu ja vaikus tähendab minu jaoks seega mugavalt vaikses vähemalt talutava õhupuhtuse ja mõne ilusa vaatega keskkonnas viibimist ja konstruktiivsete positiivsete mõtete mõtlemist ilma igasuguse ebameeldiva pingeta.

 

Minu rahusaared on kõige sagedamini:

*pikk hommik enne väljas päeva alustamist;

*vaikne aeg enne magama minekut;

*looduses kõndimine, kasvõi punktist A punkti B liikumisel kenama ja looduslikuma tee valimine;

*võimalusel maal külateedel seiklemine – see võimaldab terve päeva pikkust rahusaart;

*loengute vahel majast välja saamine ja kasvõi tänaval jalutamine;

*pikemal pausil kodus lõunal käimine.

 

Rahusaarte tekitamisel olen märganud mitmeid laiemaid mõjusid:

*sisemine rahu ja loomisvõime kanduvad ka teistesse tegevustesse;

*jättes erinevate tegevuste vahele pause, mil mõte tegeleb millegi hoopis muuga, on vaim värskem ja selgem;

*arvestades ajakavasse piisavalt pikad pausid, tundub igaks tegevuseks olev aeg mahukam, loomisruumi on rohkem ja tekib kergemini tunne, et see, mida teed, ongi see, mida teha tahad;

*võimaldades endale piisavalt palju hingetõmbepause, on side oma sisetundega parem ja sisehääl kuuldavam.

 

Näiteks eile hommikul oli mul enne loengute algust pikalt aega kodus olla. Peale tavalist niigi pikka hommikut lõpetasin ühe kodutöö ja seejärel kirjutasin kursuse teksti. Kirjutamisega paralleelselt lugesin arvutist järgmisteks tekstideks vajalikku materjali ja nendega seotud mõtete vahel teadvustus tunne, et see ongi see:)

 

 Sissekande alguses on minu haiku 4:6:4 vormis.

 

Soovid toetust harmoonilise kodu loomisel või tugevdamisel? Tutvu minu e-raamatuga “Kuidas luua harmoonilist kodu.”

 

Vata eluviis

Viimastel aastatel olen hakanud huvi tundma ajurveeda vastu. Mulle kangesti meeldivad igasugused enesetestid ja olen neid aja jooksul päris palju teinud. Ajurveeda tüübitesti tulemused ja neist lähtuvad eluviisi soovitused on siiani olnud kõige rohkem kooskõlas mu enda sisetundega. Lisaks nö ajurveeda filsosoofiast tulenevatele soovitustele olen otsinud netis, kas ehk mõni minuga samast tüübist inimene peab blogi, kust võiksin inspiratsiooni saada. Sellist blogi ega isegi ühtegi kuulsust pole ma siiani leidnud. Seepärast leidsin, et kõige mõistlikum on ise selline koht tekitada:)

 

Minul on ajurveeda tüübitesti järgi ülekaalus vata-pitta doshad, kusjuures vata on veidi tasakaalust väljas. Silma järgi algeliselt teisi tüüpidesse jagades ei ole mina veel kohanud ühtegi vata ülekaaluga inimest, kel oleks vata tasakaalus. Põhjalikult ma siin seletama ei hakka, mida see ja teised tüübid tähendavad. Keda huvitab, võib lugeda Deepak Chopra raamatut „Täiuslik tervis.“ Testi saab teha ja tüüpide lühitutvustust lugeda http://doshaquiz.chopra.com/.

 

Siin kirjutan aegajalt sellest, mis on aidanud minul oma vatat tasakaalustada. Ma ei ole ajurveedat õppinud ja nõu teistele selles osas ei anna. Kirjutan selleks, et lugejad saaksid enda elus sarnasuste märkamise korral ainet ise edasimõtlemiseks. Kõik, mis ma elus teen ja siin kirjutan, ei ole vatat tasakaalustav. Vatale olulised teemad olen märgistanud vastava sildiga.

Ehk millalgi lähitulevikus kirjutan vata tüübi iseärasustest enda näitel. Sageli see, mis aitab, ei ole ainult ühe puhta tüübi soovituse järgimine, vaid erinevate tingimuste koosmõju. Minu kui vata-pitta tüübi jaoks on olulised mõned pitta soovitused peamiselt vata keskkonnas. Kokku moodustavad need minu jaoks loogilise terviku.

 

Varem olen siin blogis vatale olulistel teemadel kirjutanud järgnevates postitustes:

Päeva algus – vata tasakaalustamiseks on pehme rütm sisuliselt eluküsimus. Minu rütm sisaldab ka pittale olulist välisilmast eraldumist ja omaette olemist.

Kosutava köögiviljasupi saladused – vata jaoks on väga oluline soojendav toit ja üldse enda soojas hoidmine.

 

Kui siia satub lugema veel mõni vata-pitta tüüpi ajurveedahuviline, siis andke endast märku. Oleks tore kogemusi jagada:)

 

Vata jaoks on hubane ja harmooniline kodu üks kõige kindlamaid tasakaalustajaid. Kodu on oluline ka kõigi teiste doshade tervise toetamisel. Tutvu minu e-raamatu „Kuidas luua harmoonilist kodu“ I osaga „Inimene kodus ehk kuidas luua kodu toetavat eluviisi“. Selles raamatus ma otseselt ajurveedast ei kirjuta, kirjutan harmoonilise kodu alustest.

Kui soovid rohkem toetust oma kodu harmoonilisuse suurendamisel, tutvu Koduklubi võimalusega.  

 

Aeglaselt saab kiiremini

Septembri tegemiste ülevaatest võib jääda mulje, et elan elektrijänese kiirendusega. Mulle endale on küll üllatav, et nii palju on ühte kuusse mahtunud.

Tegelikult meeldib mulle aeglane elustiil. Usun, et rahulikult tasapisi tehes jõuab kaugemale kui tormates. Oluline on leida, mis on väärt tegemist ja sellele keskenduda. Nii saab ka vähehaaval tegutsedes häid tulemusi.

Enamasti hoian oma päevad lihtsad ja arvestan tingimustega, mis aitavad mul rõõmsalt tegutseda.

Hommikuti jätan piisavalt aega ärkamiseks ja päevaks valmistumiseks. Panna äratuskell helisema nii hiliseks ajaks, et jõuab vaid üles hüpata, riided selga tõmmata ja käigu pealt midagi külma süüa, oleks minu jaoks enesepiinamine ja lõppeks kiire läbipõlemisega. Isegi väga vara välja minnes jätan alati ärkamise ja väljumise vahele vähemalt 1,5 tundi. Optimaalne on 3 tundi, siis jõuab midagi kasulikku ka teha peale kriitiliste hommikuste tegevuste.

Õhtuti lähen varakult magama. Ennast tundes ma isegi ei ürita õhtupimeduses kirjutada või kodutöid teha, rääkimata enda pidudega kiusamisest. Kasuks tuleb vaikne aeg koju jõudmise või aktiivse tegevuse lõpetamise ja magama minemise vahel.  

Lõuna ajal käin loenguaugu korral kodus sooja toitu tegemas ja söömas. Sageli on mul eelnevalt valmis tehtud suppi, mida soojendada või valmistan pastat. Kui loengud on järjest, kasutan pausi jalutamiseks kohvikusse või pagari juurde.

Seega on kõik kirja pandud septembri tegemised leidnud aset kusagil nende aeglase elu elementide vahel. Minu meelest igati rahuldav tulemus.

***

Kui Sind huvitab oma aja hästi kasutamine, loe ka

aja kasutamisele suures plaanis lähenemisest

ja kuidas olulised asjad igapäevaellu mahutada.

***

Soovid toetust oma kodu toetavamaks muutmisel? Tutvu e-raamatuga “Kuidas luua harmoonilist kodu?” ja Koduklubiga.

Juhin tähelepanu, et Koduklubi tutvustust on põhjalikult täiendatud, et inimesed, kellel toetust vaja on, saaksid võimaluse leida. Lisatud on rohkelt osalejate kommentaare. Annan koduklubiga liitujatele garantii, mis võimaldab tulemuste puudumise korral osalustasu tagasi saada.  Praegu veel saab liituda klubi aasta alguse ülisoodsa aastamaksuga. Novembrist alates uute liitujate investeering suureneb.

Kosutava köögiviljasupi saladused

Kui ma veel tõhusat suppi valmistada ei osanud, tuli mul enamasti välja lurr. Küsisin teiste käest, kuidas nemad teevad toitvat, kosutavat suppi. Sain soovitusi väike osa köögiviljadest pudrustada ja supi sisse tagasi panna, lisada supile õli või võid ja tegelikult pidi supi rammusus üldse sõltuma liha või lihapuljongi sisaldusest. Minu kogemuse järgi on aga nii, et kui lurrile lisada õli, siis on tulemuseks õline lurr ja püreestamisel saab pehme lurri. Isegi lihasupp võib olla lurr ja ühe korraliku pikaajaliselt soojendava supi sees ei pea liha üldse olema.

 

Järgnevalt toon mõned punktid, millele tasub kosutava supi valmistamisel tähelepanu pöörata.

 

 

Igal juhul alati

 

*Koostisained olgu värsked ja ehtsad, soovitavalt mahedad. Mahedal ja mittemahedal porgandil on tuntav maitsevahe. Külmutatud köögiviljadega päris korralikku tulemust ei saa. Väiksem osa koostisainetest võib olla külmutatud, kui nad on kvaliteetsed. Eestis ma ei ole poes mahedaid külmutatud köögivilju kohanud, Kreetal oli selliseid ka. Ise kasutan talvel päris tihedalt külmutatud aedube.

 

*Maitsetaimede kasutamine lisab palju väärtust. Milliseid valida, on maitse asi. Mulle meeldivad supi sees pune, tüümian, salvei, basiilik. Ise või usaldusväärse inimese poolt puhtast loodusest korjatud ja tervena kuivatatud maitsetaimed on paremad kui poes müüdavad peeneks puruks tehtud. Ise aknalaual kasvatamine ja värskelt kasutamine on veel kõige parem.

 

*Kui kasutad supis kuivatatud kaunvilju või teravilju, siis olenevalt nende valmimise ajast tuleks need kas eraldi eelnevalt leotada ja keeta või lisada supile sobivas kohas köögiviljade vahel.

 

 

Variant 1, kõige aeganõudvam, põhimõtete osas aluseks ka teistele variantidele. Paneb sööjad rahulolevalt ohkama:)

 

*Suppi valmistama asudes puhasta kõigepealt kõik köögiviljad ja tükelda sibul. Seejärel kuumuta pannil või kastruli põhjas õli. Õli olgu piisavalt, et köögivilju selles liigutades nad õliseks saavad, kuid mitte nii palju, et köögiviljad selles ujuvad. Õli ülesanne on anda rammusust, mitte rasvasust. Õli ei või mitte kunagi suitsema lasta, suitsema läinud õli ära kasuta. Õli kuumenemiseks läheb ainult hetk.

Vala kastrulisse tükeldatud sibulad ja kuumuta nad üsna sageli segades klaasjaks. Klaasjal sibulal on kergelt kuldne helk. Ära lase sibulat pruuniks ja ära jäta päris valgeks ega punaseks. Järgmiste köögiviljade lisamise ja pika kuumutamisajaga sibul edasi ei pruunistu, eeldusel, et ta kuivale ei jää ja kuumus liiga kõrge ei ole. Sibula hiljem lisamine ei lase sibulal enam korralikult kuldseks muutuda. Kui alguses on sibul ununenud, siis tuleks see kuumutada eraldi pannil ja juba kuumutatuna lisada ülejäänud supile. Kes sibulat ei söö, see võib ilma sibulata ka teha, eriti oluline on järgmine samm.

 

*Edasi lisa tükeldatud köögivilju ükshaaval, lastes igal köögiviljal enne järgmise lisamist kuldne varjund omandada. Ükshaaval lisamine ja aeglane õlipõhjal valmistamine võimaldab esiteks tekkida leemel, mis annabki kosutavuse ja mida minu meelest ei ole võimalik poepuljongiga asendada ja teiseks võimaldab iga üksiku köögivilja maitsel kinnistuda ja tervikusse oma eriline panus anda. Kuum vesi lisa võimalikult hilja, kui ilma enam ei saa. Ära veega liialda, toitev supp on pigem paks. Maitseained lisa lõpus, siis nad ei domineeri maitses.

 

*Köögiviljade lisamise järjekord ja aeg enne järgmise lisamist sõltub nende valmimiskiirusest ja sellest, kui pehmet või krõmpsu suppi soovid. Kui kasutad värsket tomatit, siis see sobib panna kas a) kohe peale sibula kuldseks muutumist ja lasta enne järgmise köögivilja lisamist ühtlaselt pehmeks haududa või b) mõni minut enne supi valmimist ja lasta jääda tükkidena ja üsna värske maitsega.

Kui kasutad külmutatud aedube, siis neile tuleb väga kasuks otse õlipõhjal kuumutamine, kuid aega võtavad nad vähem kui kuivatatud teraviljad ja kaunviljad. Seepärast on hea neid kuivatatud ainetega suppi lisamiseks eelnevalt eraldi pannil õliga kuumutada või eelistada variant 2 valmistusviisi.

 

Mina lisan koostisaineid üldiselt sellises järjekorras: õli – sibul (vahel) – tomat (harva) – kapsas (harva) – porgand (peaaegu alati) – kuivatatud rohelised või leotatud pruunid läätsed – kuiv riis – tükk aega omaette, riisi kasutamise korral on vaja lisada vähehaaval vett, lastes igal lisatud kogusel enne järgmise lisamist imenduda – tomatikonserv, eraldi keedetud oad või kikerherned, kikerhernekonserv – kiired köögiviljad nagu kartul (harva), lillkapsas, brokkoli – maitseained ja -taimed – eriti kiired köögiviljad nagu suvikõrvits, värske tomat, paprika.

Lase kõigel koos mõni minut haududa, selleks ajaks võib pliidi all juba kuumuse kinni keerata. Lõpus võib kõik koos veel veidikeseks ahju panna.

 

 

Variant 2, ettevalmistus ajamahukas, valmimise ajal saab muud teha. Valmib ahjus. Vaata variant 1 juurest põhimõtteid.

 

*Võta ahjupott ligi. Puhasta ja tükelda köögiviljad. Kuumuta pannil õli.

 

*Kuumuta köögiviljad ühekaupa pannil ja vala kohe ahjupotti. Näiteks kõigepealt kuumutad sibulad, valad ahjupotti, siis kuumutad porgandid, valad ahjupotti jne. Lõpus kiirelt ja eriti kiirelt valmivad köögiviljad võib koos läbi kuumutada. Eriti kiirelt valmivad köögiviljad võib kuumutamata ka jätta. Maitse on siis erinev, värskem. Kuumuta ka riis ja läätsed jms õliga läbi.

Ilma eelnevalt kuumutamata ei ole hea lisada kaua valmivaid koostisaineid. Tulemus jääb siis üsna sarnane sellele, mida ma nimetan lurriks ja mis võib sobida suvesse, kuid mida tuleb sooja saamiseks süüa suuremates kogustes ja millest pole ikka palju abi pärast pikka külma päeva.

 

*Kui kõik köögiviljad ja kuivatatud ained on läbi kuumutatud ja ahjupotti pandud, lisa konservid, maitseained ja -taimed ning kuum vesi. Tõsta pott ahju ja lase haududa umbes 200 C juures olenevalt koostisainest ja soovitud pehmuse astmest 45 minutit kuni 2h.

 

 

Variant 3, kiirvariant, kõige vähem kosutav, aga kiirel ajal sobib kah. Kõrvale võiks siis teha mõne tõhusa kattega leiva või saia, näiteks väga küpse avokaadoga.

 

*Puhasta ja tükelda köögiviljad. Mida väiksem valik, seda kiiremini saab. Kuumuta kastruli põhjas õli. Kuumuta õlis soovi korral sibul, lisa läätsed, seejärel porgand ja siis muud köögiviljad korraga. Soovi korral lisa konserve. Kuumuta kõik koos läbi. Lisa kuum vesi ja lase paarkümmend minutit haududa. Enne valmimist võib lisada pastat.

 

 

Kuidas teie kosutavaid taimseid külma aja suppe teete?