Maal

Peaaegu terve eelmise nädala veetsin maal. Esmaspäevast neljapäevani hoidsin väikseid sugulasi ja nädalavahetusel olin Võrumaal sõpradel külas. Läksin juba eelmisel pühapäeval maale ning õhtul kohale jõudes tegin peale lambatallede ülevaatamist väikse matka rabajärve äärde. Oli täiuslik ilm jalutamiseks. Järve ääres pikutasin vast 10 minutit sillal, kuulasin teisel kaldal askeldavate partide hääli, vaatasin taevast ja metsa ja vee kohal kõrguvaid puujuuri ning tundsin, kuidas vaikus ja rahu maad võtavad. See 10 minutit laadis pikaks ajaks.

Lastega veetsin suurema osa ajast väljas või raamatu taga. Väikeste laste tähelepanu püüdmiseks ei ole midagi paremat kui ettepanek minna lambaid ja hobuseid vaatama, isegi, kui sealt just parajasti tullakse, kasvõi viis korda järjest. Oma jalgadel enam mitte kõndida jõudva, kuid liivakastis istumisest ja vankrisse minekust keelduva lapse, keda süles ei jõua enam tassida, kõige kiirem viis magama saamiseks on samuti panna ta vankrisse istuma hobusega vastamisi. Kõik kõrvalhooned saunast tallini ja nende nurgatagused said ka läbi uuritud.

Peenrasse panin neljapäeva hommikul herned maha. Tavaliselt lähen millalgi mais peenardega tegelema ja siis on tundunud, et kole hiljaks olen jäänud. Sel aastal oli mai alguses esimene lootus midagi maha panna, ilma et külm selle kohe ära võtaks. Nüüd oli mai alguses nii varane kevad, et peenraid polnud vaja kuidagi ette valmistada. Umbrohi polnud jõudnud veel peale kasvada, torkasin herned lihtsalt eelmisest aastast valmis ridadesse.

Reedel oli Tartus kohaliku koduõppe tugigrupi esimene kokkusaamine. Juttu jätkus 5,5 tunniks ja oli huvitav.

Laupäeval sõitsin bussiga Võrumaale. Bussist maha tulles käisin esimese asjana vaatamas tühjaks jäänud talukohta, mida sealkandis olles ikka külastanud olen. Laupäev oli nagu suvi. Maikuus on minu mälu järgi pea alati kuumalaine olnud. Loodan, et see seekord nüüd ühe päevaga ei piirdunud. Talukoht on metsa ääres, igast küljest puude või kõrvalhoonetega piiratud, maja ees päikeselõks. Seal on kuidagi eriti hea olla. Sõin paiseleheõisi, naadilehti, sõstrapungi ja lihtsalt nautisin soojust ja vaikust ja linnulaulu. Kõrvalhoone katus oli ühes küljes alla kukkunud, hoone keskel hoidis üks palk seda veel otsa pidi üleval. Langenud katuse all oli vana palgist tahutud lapsepink. Päästsin selle ära ja tõstsin majja. Sügavamal hoone sees oli veel huvitavaid puust anumaid, kuid ei hakanud sinna lipendava katuse alla ronima.
Majas oli ahi lõplikult kokku kukkunud ja seinapalgid pehkinud. Millalgi kukub see ka kokku, kui enne uue ehitamiseks maha ei lõhuta, kuid vähemalt selleks korraks sai pink säilitatud. Esikus eelmistel käikudel seinal olnud rahvusromantiline poster kirjaga Kuldne kodukotus oli maha tõmmatud. Õuel oli üksik vana nahast poisiking, suuruselt sobiv vast 7-10-aastasele, ja majas hiirtest puretud, kuid kunagi ilus olnud valge tüdruku kleit. Lagunenud kõrvalhoone kõrval maas oli vana taldrik, oletatavasti kassi toidu jaoks. Laut oli lagunenud juba enne mu esimest käiku sinna paar aastat tagasi. Maja paistis vana ja väsinud, kuid maja ümber oli laiem kivipiir nagu vundamendi äär. Ei tea, kas seal on olnud kitsas ümber-maja-terrass või on ehitatud veel vanema talu vundamendi peale. Iseenesest olemasolev maja on üsna moodsa kujuga, laut ja ait paistsid vanemad.

Pühapäeval enne lahkumist käisin uuesti seal talukohas ja kõrval metsas kõndimas. Pühapäeval oli väga tuuline ilm ja jahedam. Puude ladvad olid kaardunud, mets mühises, taevas kiirustasid tumedad pilved. Kuid taluõue kohal oli päike ja soe kerge tuuleke.

Maja ühel küljel olid ära õitsenud mingid lilled, millel väga lumikellukese moodi kitsad valged õied, kuid lehepuhmad suured, säravad ja lihakad, lumikellukese lehe kujuga, kuid palju pikemad ja laiemad. Kahjuks ei olnud fotoaparaati, et pilti teha. Ei oska arvata, mis veel saab praegu olla ära õitsenud peale lumikellukeste ja kas lumikellukestest on nii suurt kultuursorti.

Laupäeva õhtul õnnestus külas lehti riisuda. Sellega läks talgupäev asja ette:)

Pühapäeval osalesin pärimusringis. Laulsime regilaule ja mängisime vanu mänge:)

Terve nädalavahetuse sain kahe alla 2a noormehe katkematu tähelepanu osaliseks. Täiskasvanud meestel on naiste tähelepanu püüdmises väikestelt poistelt nii mõndagi õppida:)

***

Algamas on üks uus seiklus ja minu tegemistes-pakkumistes tulevad mõned ümberkorraldused. Lähem info peagi!

Toitlustamine, kevad linnas ja suvi maal

(Enam ei otsi toitlustajat)

Kevad ja suve algus on olnud nii tegusad, et kuigi paljust olen kavatsenud siin kirjutada, pole selleni jõudnud. Päike on väljas nii mõnusalt soojendanud, et ma ei ole raatsinud eriti arvuti taga aega veeta. Olen palju kõndimas käinud, avastanud uusi külateid ja talukohti, lugenud huvitavaid raamatuid, millest igaühe kohta keerleb peas tutvustus, heegeldanud ohjeldamatult pitse, kokanud, planeerinud sündmuseid, sõpradel külas ja kokkutulekutel käinud, peenart rajanud.

See aasta said juuni alguses viimasel hetkel peenrasse: peet, pastinaak, valge aeduba, hernes, lillkapsas, suvikõrvits, till, lilled. Kasvuhoonesse said basiilik, spinat ja sidrunmeliss.  Kahjuks ma ei tea, kuidas neil läheb, sest peale paari nädalat maal olen jälle paariks nädalaks linnas.  Juuli alguses saan neid vaatama minna. Pastinaagi seemned ja valged aedoad sain kaasa ühelt Anastasia kokkutulekult kevadel, kui päike alles hakkas soojendama.

Varakevadel kutsuti mind appi toitlustama permakultuuri koolitusele. Sain kahel nädalavahetusel kokata, toredate inimestega kohtuda, köögitoimetuste vahel loenguid kuulata ja jõudsin ka metsa jalutama ning järve äärde päikese kätte pikutama. Toitlustamine hakkas meeldima ja sealt kutsuti järgmisesse laagrisse süüa valmistama:) Juuli keskel kokkan iseseisvalt 6-päevases laagris:) Olen avatud uutele kutsetele.

Mõni nädal tagasi tabas mind pitsipisik. Hiljuti veel vaatasin käsitööraamatutes pitse ja mõtlesin, et mina küll ei saaks sellega hakkama ja ega vist ei viitsiks ka nii palju aega selliste ebapraktiliste asjade peale kulutada. Siis tekkis millegipärast tahtmine proovida äärepitse valmistada, selliseid, mis käterättide, padjapüüride, tekikottide jms külge käivad. Leidsin paar raamatut õpetustega ja ei saanudki enam pidama. Hommikul enne toast väljumist heegeldasin paar rida, õhtul ei läinud magama enne, kui mustrikord valmis, pea igale poole minnes võtsin poolelioleva töö kaasa. Vaimusilmas heljusid kujutlused kõigest mõeldavast, mida saaks pitsidega ääristada või mis võiks lausa tervenisti pitsist olla ja kahetsesin, et kooli käsitöötundides ainult ümmargusi linikuid pidi heegeldama, mitte kodutekstiile pitsiga ääristama. Lõpuks olid käed valusad ja siis pidasin paar päeva vahet. Nüüd on sõltuvuse sümptomid juba õnneks kadunud, heegeldan tasapisi, mitte iga päev. Kõige parem pitsijuhenditega raamat, mis mulle ette jäi, on Erna Aljasmets “Heegeldatud äärepitsid”. Selles on ilusti arusaadavalt silmuste tegemise õpetused ja palju erinevaid mustreid. Juba oskajale heegeldajale on väga ilus raamat “Vääna mõisaproua heegelpitsid”. Ja siis on muidugi “Harmoonia teejuht. Põhilised heegelpinnad: 250 heegelkirja”. “Harmoonia teejuht” on ilus ja kasulik sari ka kudumissõbrale.

Augusti alguse värvid

Esimesed kollased lehed

Vihma sajab

Natuke vaheldust kuumusele. Hommikupoolikul oli nii palav, et ei saanud jõe ääreski rahulikult lugeda. Järve äärde mineku matka ette võtmisest rääkimata. Peenrad on nii rohitud ja nüüd ka kastetud, et seal nagu ei olegi midagi teha. Täna õnnestus veel natuke porgandeid harvendada.

Täna hommikul pistsid noored tillid nina mullast välja. Samal ajal külvatud spinatit veel ei paista. Varem koos lilledega külvatud spinat vist on üleval aga päris kindel ei ole. Kartulitaimi on nüüdseks 9 põhu seest väljas. Aegajalt põhu alla piiludes ei ole kümnendat veel leidnud. Aed-rõngaslilled leidsin üles. Põõsasoataimi on ikka 3. Külvasin 20 veel, paki tühjaks. Eile sain esimese peaaegu valmis vaarika. Punaseid sõstraid on saanud juba mitu päeva põõsast otsida. Täna sain esimesed mustad sõstrad, 2 kirssi ja paar tikrit.

Järgmisele aastale mõeldes olen rangelt kõik sööjatest üle jäänud seemned kokku korjanud. Murelikivid läksid kahjuks hallitama, viskasin need komposti, ehk tuleb sealtki midagi. Arbuusiseemned on ilusad, kahte sorti.

Eile hommikul ärkasin kell 6 ja tegin maja ees väikse tiiru. Ilus oli aga uni oli magusam.

Mai-juuni

Ilmad on olnud meeldivad, päike soojalt paitanud ja peenrad äraolekul kastetud. Aken on ööpäevaringselt lahti nii linnas kui maal.

Panin maha kümme kartulit ja kümme põõsasuba, üles on praeguseks tulnud 8 kartulit ja 3 uba. Oad olid mitu aastat vanad poeseemned. Veidi on üles tulnud ka väga hilja maha saanud saialilli ja lina. Aed-rõngaslilli ei ole ma veel leidnud või ära tundnud.

Erilised kohad ja armsad inimesed. Pidu peo järel.

Kolm metssiga Läti piiri ääres metsalagendikul.

Metsmaasikad heinamaal.

Pool tiiru ümber rabajärve, kõht mustikaid täis. Kavatsesin terve tiiru teha aga mets asendus päris rabaga. Järve servad pisikesi roosasid õisi täis, raba pastelltoonides, järv ja taevas sini-sinised. Mustikad metsas veel toored, järve ümber päikese käes valmis. Tee ääres mitu lagunevat talu.

Paar päeva tagasi küsiti, kas ma olen end maa sisse kaevanud, et nägu nii pruun. Olin küll ainult korraks peenral käinud.

Aegajalt laulab keegi köögis. Õu on poole ööni kilkavaid lapsi täis.

Uued plaanid vanadel sihtidel.

Peenralaul

Suve algus on olnud väga helde:)
Sel aastal on mul jälle oma peenranurgake. Panin sinna Anastasia kokkutulekult kaasa saadud paar peotäit kartuleid, põõsasube ja lilli. Keset põuda sügavas suves suurema peenra vahele rajatud peenar võimaldab igal ajal põgeneda valitud vajalike tegevuste juurest selliste ajaraiskajate juurde, mis on iseenesest väga kasulikud, väga meeldivad ja väga vajalikud, ainult, et neid võiks teha ka muul ajal, kui parajasti näiteks kirjutada poleks vaja. Pealegi kastavad mõistlikud inimesed peenraid varahommikul või hilisõhtul, et vesi kohe ära ei auraks. Aga keset päeva suurel peenral voolikuga toimetamine võib ka muud väärtust peale peenra niisutamise omada. Näiteks täna tuli selline lauluke.

Laa-la-laa
Laulame
Laa-li-loo
Tantsime
Lii-la-lee
Õitseme
Laa-li-laa
Laa-li-lee
Kasvame kõrgele
Laa-li-loo
Lii-la-lee
Häid vilju kanname
Laa-la-laa
Laa-la-laa
Laa-la-laa-la-laa-la-laa

Maaelu ekstreemsused

Viimane kord maalt ära olles oli maja umbes nädala üksi. Olin külmkapi välja lülitanud, sest see ei pidavat taluma toatemperatuuri alla +15 C ja vee kinni keeranud, et torud ei külmuks. Varasematel kordadel maale naastes oli vaja olnud kütta kaks ahjutäit puid järjest, et ahi korralikult soojaks läheks ja siis veel hommikul, et tuba soe püsiks, seejärel püsis soe järgmise hommikuni.

Seekord maale jõudes tundus tuppa astudes, et sees on sama külm kui väljas, ainult ilma tuuleta. Kahtlen siiski, kas seal miinuskraade oli, sest raamatud ja kuivained paistsid korras. Panin kohe ahju küdema. Esimese ahjutäie põlemise lõppedes oli ahi väljastpoolt täiesti külm nagu poleks üldse köetud. Kütsin kolm ahjutäit järjest. Omanikud olid öelnud, et kui nemad seal elades peale ära olemist tagasi tulid, siis kõigepealt panid puhuri tööle ja tegid gaasipliidil süüa, mis juba soojendas tuba. Minul puhur kriiksus nagu oleks hiir vahel ja kuigi tegelikult ei olnud (kontrollisin), lülitasin ta ikka välja, et kõrvu säästa. Gaasipliit ei toiminud. Alguses oli raskusi ballooni kraani keeramisega ja siis tuli väga hädine leegike, mida pidasin paremaks ka kinni keerata igaks juhuks. Veekraan ei liikunud üldse kuhugi poole. Oliiviõli oli kõvaks hangunud ja kotist pehmena välja võetud või kivistus laua peal üsna kiirelt.

Aga pole halba ilma heata:) Kartsin, et äkki on väljatõmmatud külmkapp põranda üle ujutanud, sügavkülmas olnud ligi 10 kg kõrvitsat hukas ja külmkappi ununenud seemned läbi ligunenud aga kõik oli kuiv ja kõrvitsad ilusti jääs. Ma väga lootsin, et kõrvits ei lähe nädalaga hukka ja oligi kõik korras:) Ja raadio mängis ilusti. Ja oh seda imet, hiired ei olnud mitte midagi laiali puistanud.
Külmkappi sisse lülitama esimesel päeval ei hakanudki, sest sobivat C niikuinii polnud.

Õnneks oli mul kaasas valmistoitu, mida ahjuukse juures tule paistel soojendasin. Ja kütmist lõpetades tegin ahjus kooki. Terve õhtupooliku veetsin ahjuukse juures istudes. Õhtul oli juba puhur ka ilma kriginata nõus töötama. Joogiks tõin ukse kõrvalt lund. Leivajuuretist õhtul hakkama ei pannud, sest selleks oleks sooja vett vaja olnud.

Teisel hommikul küdes ahi ilusti ühe täiega, kuid lõuna ajal oli ikka puhurit ka veel vaja. Lõuna ajal sai gaasipliidiga süüa teha ja kraanivett kasutada. Õhtuse kütmise järel sai juba ilma kampsunita olla ja kolisin magamisaseme ahjust eemale. Magasin kõigest kahe tekiga esimese öö kolme + kampsuni ja salli asemel.

Kuna puud olid väga otsakorral, püüdsin uusi tellida ja lootsin, et tuuakse paari päevaga kohale nii, et jõuan nad veel paari päevaga kuuri ka laduda enne linna minekut. Eelmine kord toodi juba järgmisel päeval peale helistamist. Aga puudemüüja ei võtnud korduval helistamisel telefoni vastu ja teistel numbritel oli juba eelmine kord teatatud, et neil ei ole enam. Otsustasin siis linna tagasi tulla ja järgmine kord minemisele järgnevaks päevaks puud ette tellida. Mõtlesin, et küpsetan hommikul leiva ära ja hääletan linna. Enne saan ehk naabritel ka korraks külas käia. Aga leib küpses seekord kuidagi väga kaua. Pärast selgus, et naaber läheb ka linna ja sain autoga:)

Mis ma nüüd õppinud olen?
1. Maja ehitades või taastades on vaja enne või sissekolimisel alustada terve maja soojustamisest nii, et külmadest ruumidest külm sisse ei tule. Või eraldada elamisosa kindlalt ehitusjärgus osast.
2. Kombineeritud küte on vaja tekitada, selline, mis ära olles ka majas normaalset temperatuuri hoiab.

Tali tuli

Sel aastal tuli talv täpselt õigel ajal ja õiget moodi:)
Maal minu akna taga istuvad puuokstel ja heinakõrtel leevikesed ja tihased. Ma ei mäletagi, millal viimati leevikesi nägin. Küllap see eelmisel talvel oli aga tundub nii ammu.
Täna hommikul ärgates oli väljas valge, kuid suur kuu säras taevas. Samal ajal tõusis metsa tagant roosa kumaga päike, mis teist tuba sooja valgusega täitis. Kui päike ise kuldsena metsa kohale jõudis, tundus, et päikesetervitus on kohane. Hommikust sõin seljaga vastu ahju istudes ja päikest vaadates. Kraadiklaas aknal näitas -15C.

Idüll sai aga veidi teise varjundi, kui hakkasin lahkuma, et Tartusse hääletada. Selgus, et võti ei taha kohe üldse lukku keerata uksel, mis isegi üllatuslikult kergelt ja tihedalt sulgus. Pärast siin viimati mainimist on seda üks kord veel lihvitud ja eile veel ei sulgunud ta ikka piisavalt tihedalt. Nüüd sulgus ilusti aga võti ei keeranud. Kangutasin seda tükk aega edutult. Vahepeal tuli lausa nutt peale aga sain kohe aru, et olukord ei ole üldse seda väärt. Kaalusin võimalust võtit tangidega keerata, kuid leidsin, et tangid hammustaks pigem võtme pooleks kui keeraks. Kaks tihast istusid maja ees pirnipuu oksal ja jälgisid mind huviga. Mulle oleks meeldinud mõelda, et nad elavad mulle kaasa aga tegelikult huvitas neid ilmselt, millal pääseb tagasi ukse kõrvale pidusöögile, mille minu väljumine oli katkestanud. Palusin tihaseid, et nad aitaks ukse kinni saada. Selle peale lendasid mõlemad minema maja nurga taha. Leidsin, et igatahes ma siia ei jää ja ust lahti ka ei jäta, seega peab mingi lahendus leiduma. Lükkasin ust mitu korda kinni, veendumaks, et ikka tõesti on tihedalt. Proovisin lahtise ukse lukku keerata, ikka edutult. Aga seestpoolt snepper töötas ilusti. Seega seest saaks lukku panna. Aga kuidas ma ise välja saaks? Otsustasin proovida avada tagumist ust, mis mõni nädal tagasi talveks kinni taoti kuna oli lootuselt paisunud. Ja see avanes:) Lihtsalt ja sujuvalt nagu ei teaks talvest midagi. Ja sulgus sama lihtsalt. Küllap tihased oma nurga taha lendamisega tahtsid mind teisele poole suunata:)

Karge talv päikeses sillerdava lume ja helesinise taevaga on ilus küll aga õiget rõõmu on maal elamisest ainult siis, kui on vabadus ära käia. Nüüd mõtlengi, mismoodi tulevikus oma kodus uste probleemi lahendada, et nad esimese talvega mind halliks ei ajaks.

Hääletama otsustasin täna minna teises suunas, kui tavaliselt. Tavaliselt lähen kõigepealt Tartust kaugemale, et jõuda suurele maanteele, kus palju autosid liigub. Seekord läksin mööda metsavaheteed Tartu poole ja lootsin, et ehk keegi ikka liigub veel siin ka. Suurema asulani oli umbes 10 km. Esimesed paar km läksid lennates rõõmust, et ikka ukse kinni ja tulema sain. Tee ääres heinamaal nägin täna selles piirkonnas esimest korda metskitsi, kolm tükki korraga. Kõik väikesed teed metsa ääres tundusid kutsuvad, lumised katused eemal puude vahel… Kokku kõndisin vast 4-5 km ja saingi auto peale:) Ja suurema asula äärest võttis juba teine auto peale ja tõi Tartusse. Tartus on õhtul natuke jõulutunne, kui kõik puud on lumega kaetud ja tuled säravad. Maal ei ole, ainult puhas lumi… Raadios arutatakse iga päev, kas võiks juba jõululaule lasta aga mina pole ühtegi kuulnud. Mulle meeldiks küll.

Kööginurgas tegin hiljuti kooki kõrvitsakastmega.
Kastmeks sulatasin ja hautasin ühe paki (vast 300g) külmutatud kõrvitsat veidikese vee, suhkru ja 0,5 sidruni sisuga (pigistasin mahla kõigepealt välja ja siis panin sisu järele) pehmeks ja püreerisin. Kastmel oleks võinud lasta jahtuda ka aga mul oli taigen juba poole peal ja lisasin kastet soojalt taignasse, päris kuum enam polnud. Kook tuli ikka hea. Kaste sobis ka riisiroa hulka segamiseks.

Koogiks
Sulatasin u. pool pakki (vast 90g) võid ja riibusin vahu pealt ära.
Kloppisin 3 muna kahvliga lahti.
Segasin sulavõi munade hulka.
Lisasin mõned peotäied speltajahu, 1 väikse paki vaniljepudingu pulbrit (mida polnud maitsest üldse tunda), tiba soola, veidi suhkrut, 0,5 tl küpsetuspulbrit.
Segasin sisse 10 spl kõrvitsakastet ja veel jahu.
Valasin taina võiga määritud madalasse vormi ja küpsetasin kütteahjus umbes 50 minutit.

Koogilõikude kõrvale panin jälle kõrvitsakastet. Hea lihtne teekõrvane kook.

Tagurpidi kõrvitsakook ja muud rõõmud

Sulatasin külmutatud kõrvitsatükid pliidil, mille käigus nad ka veidi pehmenesid.
Panin kõrvitsatükid võiga määritud madala koogivormi põhjale, puistasin peale kaneeli ja suhkrut.
Vahustasin kaks muna, segasin hulka peaaegu 250 g hapukoort, mõned suured peotäied speltajahu, 0,5 tl küpsetuspulbrit, tiba soola, veidi suhkrut, veel kaneeli.
Määrisin taigna kõrvitsatükkidele ja küpsetasin kütteahjus umbes tunni kuni oli ilus kohev ja kuldpruun.
Taldrikule tõstsin koogitükid tagurpidi ja peale määrisin jaanikauna kreemi. Ilmselt sobiks hästi ka sulatatud shokolaad või shokolaadi-pähklikreem:)

Maal on viimase aja kõige suurem rõõm see, et eesuks lihviti raamile vastavaks ja sealt saab jälle inimese moodi käia:) Tagumine uks taoti talveks kinni, see arvas ka heaks paisuda peale seda, kui oli mu ainsaks käigukohaks jäänud. Nii palju paisus, et viimane kord maale jõudes ei saanud seda isegi praokile kinni tõmmata, oli lihtsalt lahtiselt. Õnneks tulid omanikud samal õhtul maale:)

Üks leib läks vahepeal kõrbema, sest ma ei arvestanud, et kui ahjust on suur kuhi tuhka välja võetud, siis see mõjub leivale teistmoodi kui tuhapadjal küpsemine aga seest oli ikka söödav ja täna hommikul tuli jälle ilus leib, mis polnud isegi pealt kõrbenud. Ilus kuldne.

Sauna ees tiigil võib kohata pardiparve.

Rebased ja inimesed

Ühel esimestest kordadest, kui maale läksin, nägin oma teeotsa lähedal rebast. Vaatasin ja mõtlesin rahulolevalt, et küll on hea, et mul kanu ei ole, saan nautida rebase nägemist. Hiljem olen teda või ta sugulasi sealkandis veel palju kordi näinud. Üks luusis vahepeal maja ümber ringi, jalutas õhtul aknast mööda ja mitu korda maale tulles nägin teda sissesõiduteel. Mind nähes hüppas põõsaste vahele aga üsna varsti piilus jälle välja.
Selgus, et neid liigub seal ilmselt päris mitu ringi. Üks elab väidetavalt naabri küünis ja teise naabri juures kaugemal on ka üks.
Nüüd on siiski mure, et kas rebane pole äkki kassi ära viinud. Selles majas oli kaks kassi, üks kadus enne minu sinna minekut ja pole juba paar kuud näha olnud. Teist mina pole juba mitu nädalat näinud aga kaks naabrit olevat umbes poolteist nädalat tagasi näinud. Kassid on seal muidu isepäised ringikolajad ja vahel ongi pikematel käikudel. Väljapandud söök vahel seisab mitu päeva puutumata, vahel kaob paari tunniga jäljetult ja vahel on laiali pillutud. Viimane on küll ilmselt lindude töö.

Inimesed on maal ikka imestanud, et kuidas ma julgen seal üksi olla ja kas tõesti ilma koerata ja küll ma olen tubli. Paljudes teistes kohtades ilmselt kardaks küll aga see tundub nii sõbralik koht, et seal ei oskagi midagi karta. Kui ühele naabrile seletasin, et siin ei liigu kahtlasi isikuid ja ei ole midagi karta, siis ta leidis, et ikka on vaja alati karta.

Külla minnes jalutan mööda ühest majapidamisest, kus koer alati haugub mu peale. Üks hommik jälle külla minnes tuli mulle vastu seesama koer koos perenaisega. Mina teda kohe ära ei tundnudki, sest tee peal paistis koer palju suuremana kui eemal maja juures. Haukus jälle kõvasti ja tahtis ligi tulla. Perenaine ise paistis sõbralik ja maal on alati kasulik võõrastele möödaminejatele tere öelda, kui nad vähegi sõbralikud paistavad. Kui juba mööda olin neist jõudnud, tegi perenaine juttu, et kas ma tulen sellest talust ja kes ma olen. Juttu jätkus kauemaks ja kõik üksikasjad, kes miks kus said ära klaaritud. Pärast kutsus omale külla, et nemad taadiga tahavad ka suhelda. Hiljem sain teada, et tegemist on nö küla valvuriga, kes iga päev kaks tiiru tervele külale koeraga peale teeb ja kõigel silma peal hoiab. Koer osutus ka sõbralikuks ja lubas isegi pai teha omale.

Tegin esimest korda kütteahjus juuretisega vormileiba ja see tuli kõige parem vormileib, mis mul kunagi välja on tulnud. Ilusti läbi küpsenud, piisavalt kerkinud, pealt krõbe, seest pehme, heldelt seemneid ja rosinaid täis.

Juuretise sain Tallinast kaasa, kui käisin TriaLogose konverentsil. Seal oli ettekanne koduõppest aga nagu öeldakse, kõige kasulikum osa igast konverentsist on ikka kohvipaus. Koduõppe teemal sai väljaspool ettekandeid veel rääkida ja kuulda ühe pere kogemusest põhjalikult. Tore oli inimestega kohtuda. Alati kusagil koolitustel vms kohas käies mõtlen, et peaks sagedamini käima. Nii ka seekord.

Eelmised juuretised on mul millegipärast kõik hukka läinud. Püüan seda nüüd jälle paremini hoida ja iga nädal väikse pätsi küpsetada selle asemel, et korraga suur laar teha ja siis juuretis mitmeks nädalaks seisma jätta. Uue juuretisega varustatult suundusin uut leivavormi otsima, mis sobiks kütteahjus kasutada. Esimest korda sain teadlikuks, et on olemas klaasist leivavormid ja nüüd on mul ka üks selline. Võiga määritult küpsetab väga hästi ja leib tuleb puhtalt välja.