Käsitööst

Olin juba aastaid mõelnud, et oleks tore ise lapitekki teha. Materjale hakkasin tasakesi korjama paar aastat varem, tõstes algselt vaipadele soetatud liiga ilusaid kangaid kõrvale. Reaalselt tegemise esimeste sammude ja teadlikult just lapitekiks materjalide otsimiseni jõudsin alles möödunud kevadel õpingute kõrvalt tunnike siin ja seal. Enne millegi alustamist tegin oma põhjalikkuses Pinteresti mitu ideekausta, millest ühe mahukus ületas kõik varasemad kaustad. Plaanid olid grandioossed, igasuguseid mustreid tahtsin katsetada. Märtsis alustasin oma esimest tekki. Kuna minu iseloom nõuab, et ka vahelduses oleks vaheldust, alustasin peagi ka teist tekki. Valmima pidid nad juuli keskpaigaks ja lõpuks. Praktikas selgus, et ilma mingi eelnevalt läbimõeldud korrapärata paigutusega ja suvalise suurusega tükke kasutades on minu käsitsi traageldamise jõudlus umbes 1 – 1,5 tunniga 4-6 lappi  ühendada. Kuna vahepeal tundus esimesena alustatud teki värvikombinatsioon lootusetult metsa läinud, alustasin juuni lõpus või juuli alguses veel kolmandat tekki esimese asemele. Teisena alustatu jaoks soetasin peaaegu kõik materjalid korraga, lõikasin enam-vähem ühesuurusteks ribadeks ja nende kokku lükkimine läks oluliselt kiiremini ja silmale rahuldustpakkuvamalt. Siis selgus, et esimene on ka ikka vastuvõetav ja jätsin kolmanda mõneks ajaks kõrvale. Valmis sai teisena alustatu esimesena, augusti esimesel poolel. Esimene augusti teisel poolel ja kolmas suisa mõne päevaga järele. Sisse panin neile allergiavabad sünteetilised tekid kuna lugesin, et villane ja puuvillane täidis lähevad märjalt väga raskeks ja on keerulised pesta. Esimesena valminu on täiskasvanu suuruses, väikestele tegin lihtsalt ühe suure teki pooleks ja traageldasin äärest kinni. Vahepeal jäid käed valusaks ja pidasin õmblemises pausi, kuid harjutamisega jõudlus kasvas ja kokkuvõttes teen neid kindlasti veel. Loendamatu hulk podcaste sai õmblemise kõrvale kuulatud.

Piltide järjekord: teisena alustatu, esimesena alustatu, kolmas. Said nad kõik lastele sünnipäevadeks. Tumedam 11a poisile, keskmine 6a neiule, kolmas beebile.

Lisaks said pildistatud eelmise suve teisel poolel valminud ja veel pildistamata olnud vaibad. Elasin välja värvide vajadust pärast kõiki eelnevaid malbeid helesiniseid vaipu. Sel suvel ühtegi uut juurde ei teinud.

 

Toitlustamine, kevad linnas ja suvi maal

(Enam ei otsi toitlustajat)

Kevad ja suve algus on olnud nii tegusad, et kuigi paljust olen kavatsenud siin kirjutada, pole selleni jõudnud. Päike on väljas nii mõnusalt soojendanud, et ma ei ole raatsinud eriti arvuti taga aega veeta. Olen palju kõndimas käinud, avastanud uusi külateid ja talukohti, lugenud huvitavaid raamatuid, millest igaühe kohta keerleb peas tutvustus, heegeldanud ohjeldamatult pitse, kokanud, planeerinud sündmuseid, sõpradel külas ja kokkutulekutel käinud, peenart rajanud.

See aasta said juuni alguses viimasel hetkel peenrasse: peet, pastinaak, valge aeduba, hernes, lillkapsas, suvikõrvits, till, lilled. Kasvuhoonesse said basiilik, spinat ja sidrunmeliss.  Kahjuks ma ei tea, kuidas neil läheb, sest peale paari nädalat maal olen jälle paariks nädalaks linnas.  Juuli alguses saan neid vaatama minna. Pastinaagi seemned ja valged aedoad sain kaasa ühelt Anastasia kokkutulekult kevadel, kui päike alles hakkas soojendama.

Varakevadel kutsuti mind appi toitlustama permakultuuri koolitusele. Sain kahel nädalavahetusel kokata, toredate inimestega kohtuda, köögitoimetuste vahel loenguid kuulata ja jõudsin ka metsa jalutama ning järve äärde päikese kätte pikutama. Toitlustamine hakkas meeldima ja sealt kutsuti järgmisesse laagrisse süüa valmistama:) Juuli keskel kokkan iseseisvalt 6-päevases laagris:) Olen avatud uutele kutsetele.

Mõni nädal tagasi tabas mind pitsipisik. Hiljuti veel vaatasin käsitööraamatutes pitse ja mõtlesin, et mina küll ei saaks sellega hakkama ja ega vist ei viitsiks ka nii palju aega selliste ebapraktiliste asjade peale kulutada. Siis tekkis millegipärast tahtmine proovida äärepitse valmistada, selliseid, mis käterättide, padjapüüride, tekikottide jms külge käivad. Leidsin paar raamatut õpetustega ja ei saanudki enam pidama. Hommikul enne toast väljumist heegeldasin paar rida, õhtul ei läinud magama enne, kui mustrikord valmis, pea igale poole minnes võtsin poolelioleva töö kaasa. Vaimusilmas heljusid kujutlused kõigest mõeldavast, mida saaks pitsidega ääristada või mis võiks lausa tervenisti pitsist olla ja kahetsesin, et kooli käsitöötundides ainult ümmargusi linikuid pidi heegeldama, mitte kodutekstiile pitsiga ääristama. Lõpuks olid käed valusad ja siis pidasin paar päeva vahet. Nüüd on sõltuvuse sümptomid juba õnneks kadunud, heegeldan tasapisi, mitte iga päev. Kõige parem pitsijuhenditega raamat, mis mulle ette jäi, on Erna Aljasmets “Heegeldatud äärepitsid”. Selles on ilusti arusaadavalt silmuste tegemise õpetused ja palju erinevaid mustreid. Juba oskajale heegeldajale on väga ilus raamat “Vääna mõisaproua heegelpitsid”. Ja siis on muidugi “Harmoonia teejuht. Põhilised heegelpinnad: 250 heegelkirja”. “Harmoonia teejuht” on ilus ja kasulik sari ka kudumissõbrale.

Käsitöö inspiratsioon

Viimase aja kõige ilusamad ja inspireerivamad käsitööraamatud:

1. Eveli Kaur “Käsitööpäevik”

2. “Hingekirjad. Eesti käsitöö kuldraamat”

3. Elo Lutsepp ja Irina Tammis “Eesti tikand” I ja II

Viimane innustas juba esimeste lehekülgede lugemise ajal vihikusse oma tikandimustreid joonistama:)

Soovitan teilegi:)

Millised käsitööraamatud teile viimasel ajal sügavaima mulje on jätnud või kõige enam tegutsema innustanud?

Vaibad

Õnnestus laenata fotoaparaati ja seega on mul nüüd võimalus eksponeerida enda tehtud vaipu:)

Minu lemmikvaip:)




Lõngast kangastelgedel kootud voodikate


Uue vaiba algus

Valmimisel

Varrastel kootud vaip


Vihmase ilma vaip

Minu esimene vaip

Päikese vaip