Maal

Peaaegu terve eelmise nädala veetsin maal. Esmaspäevast neljapäevani hoidsin väikseid sugulasi ja nädalavahetusel olin Võrumaal sõpradel külas. Läksin juba eelmisel pühapäeval maale ning õhtul kohale jõudes tegin peale lambatallede ülevaatamist väikse matka rabajärve äärde. Oli täiuslik ilm jalutamiseks. Järve ääres pikutasin vast 10 minutit sillal, kuulasin teisel kaldal askeldavate partide hääli, vaatasin taevast ja metsa ja vee kohal kõrguvaid puujuuri ning tundsin, kuidas vaikus ja rahu maad võtavad. See 10 minutit laadis pikaks ajaks.

Lastega veetsin suurema osa ajast väljas või raamatu taga. Väikeste laste tähelepanu püüdmiseks ei ole midagi paremat kui ettepanek minna lambaid ja hobuseid vaatama, isegi, kui sealt just parajasti tullakse, kasvõi viis korda järjest. Oma jalgadel enam mitte kõndida jõudva, kuid liivakastis istumisest ja vankrisse minekust keelduva lapse, keda süles ei jõua enam tassida, kõige kiirem viis magama saamiseks on samuti panna ta vankrisse istuma hobusega vastamisi. Kõik kõrvalhooned saunast tallini ja nende nurgatagused said ka läbi uuritud.

Peenrasse panin neljapäeva hommikul herned maha. Tavaliselt lähen millalgi mais peenardega tegelema ja siis on tundunud, et kole hiljaks olen jäänud. Sel aastal oli mai alguses esimene lootus midagi maha panna, ilma et külm selle kohe ära võtaks. Nüüd oli mai alguses nii varane kevad, et peenraid polnud vaja kuidagi ette valmistada. Umbrohi polnud jõudnud veel peale kasvada, torkasin herned lihtsalt eelmisest aastast valmis ridadesse.

Reedel oli Tartus kohaliku koduõppe tugigrupi esimene kokkusaamine. Juttu jätkus 5,5 tunniks ja oli huvitav.

Laupäeval sõitsin bussiga Võrumaale. Bussist maha tulles käisin esimese asjana vaatamas tühjaks jäänud talukohta, mida sealkandis olles ikka külastanud olen. Laupäev oli nagu suvi. Maikuus on minu mälu järgi pea alati kuumalaine olnud. Loodan, et see seekord nüüd ühe päevaga ei piirdunud. Talukoht on metsa ääres, igast küljest puude või kõrvalhoonetega piiratud, maja ees päikeselõks. Seal on kuidagi eriti hea olla. Sõin paiseleheõisi, naadilehti, sõstrapungi ja lihtsalt nautisin soojust ja vaikust ja linnulaulu. Kõrvalhoone katus oli ühes küljes alla kukkunud, hoone keskel hoidis üks palk seda veel otsa pidi üleval. Langenud katuse all oli vana palgist tahutud lapsepink. Päästsin selle ära ja tõstsin majja. Sügavamal hoone sees oli veel huvitavaid puust anumaid, kuid ei hakanud sinna lipendava katuse alla ronima.
Majas oli ahi lõplikult kokku kukkunud ja seinapalgid pehkinud. Millalgi kukub see ka kokku, kui enne uue ehitamiseks maha ei lõhuta, kuid vähemalt selleks korraks sai pink säilitatud. Esikus eelmistel käikudel seinal olnud rahvusromantiline poster kirjaga Kuldne kodukotus oli maha tõmmatud. Õuel oli üksik vana nahast poisiking, suuruselt sobiv vast 7-10-aastasele, ja majas hiirtest puretud, kuid kunagi ilus olnud valge tüdruku kleit. Lagunenud kõrvalhoone kõrval maas oli vana taldrik, oletatavasti kassi toidu jaoks. Laut oli lagunenud juba enne mu esimest käiku sinna paar aastat tagasi. Maja paistis vana ja väsinud, kuid maja ümber oli laiem kivipiir nagu vundamendi äär. Ei tea, kas seal on olnud kitsas ümber-maja-terrass või on ehitatud veel vanema talu vundamendi peale. Iseenesest olemasolev maja on üsna moodsa kujuga, laut ja ait paistsid vanemad.

Pühapäeval enne lahkumist käisin uuesti seal talukohas ja kõrval metsas kõndimas. Pühapäeval oli väga tuuline ilm ja jahedam. Puude ladvad olid kaardunud, mets mühises, taevas kiirustasid tumedad pilved. Kuid taluõue kohal oli päike ja soe kerge tuuleke.

Maja ühel küljel olid ära õitsenud mingid lilled, millel väga lumikellukese moodi kitsad valged õied, kuid lehepuhmad suured, säravad ja lihakad, lumikellukese lehe kujuga, kuid palju pikemad ja laiemad. Kahjuks ei olnud fotoaparaati, et pilti teha. Ei oska arvata, mis veel saab praegu olla ära õitsenud peale lumikellukeste ja kas lumikellukestest on nii suurt kultuursorti.

Laupäeva õhtul õnnestus külas lehti riisuda. Sellega läks talgupäev asja ette:)

Pühapäeval osalesin pärimusringis. Laulsime regilaule ja mängisime vanu mänge:)

Terve nädalavahetuse sain kahe alla 2a noormehe katkematu tähelepanu osaliseks. Täiskasvanud meestel on naiste tähelepanu püüdmises väikestelt poistelt nii mõndagi õppida:)

***

Algamas on üks uus seiklus ja minu tegemistes-pakkumistes tulevad mõned ümberkorraldused. Lähem info peagi!

Köögiviljapirukas ja kiirülevaade suve käigust

Hiljuti külas käies sain väga head vaarikakooki. Võtsin tolle koos viimati kirjutatud rabarberi-sõstrakoogi retseptiga aluseks, tegin köögiviljapiruka. Tulemuseks oli senise elu kõige paremini õnnestunud pirukas:)

Sisse läks sinna:

põhjale:

u. 120 g pehmet võid

veidi suhkrut

3 muna

Veski Mati mitmeviljajahu

peenikest speltajahu

veidi maisitärklist (küpsetuspulbri asemel)

tiba soola

kattesse:

1 suvikõrvits

1 Peipsi sibul

0,5 väikest lillkapsast

õli hautamiseks

soola

3 väikest oksa värsket punet

u. 400 g hapukoort (20%)

sorts kohvi koort (10%)

3 muna

Haki sibul peeneks, kuumuta õliga kuldseks, jäta jahtuma. Lõika suvikõrvits suurteks tükkideks, kuumuta õliga läbipaistvaks, lisa tiba soola, jäta jahtuma. Jaga lillkapsas väikesteks õisikuteks, hauta vähese veega peaaegu pehmeks, lisa tiba soola, jäta jahtuma.

Hõõru või suhkruga kreemiks, sega munad ühekaupa või hulka, lisa jahud, tiba soola, veidi maisitärklist, sega tainaks. Tainas peaks jääma pehme, segatav, mitte vedel ja mitte liiga tihe.

Määri madal ümmargune koogivorm või ahjuplaat võiga.  Suru taigen vormi põhja ja äärtele. Eelküpseta põhja u. 15 minutit 200 C juures, kuldpruuniks. Viimasteks minutiteks võib tõsta kuumuse 225 C-le. Võta põhi ahjust välja ja madalda ahju temperatuur tagasi 200 C-le.

Sega munad ühekaupa hapukoore hulka (või hapukoor lahti vispeldatud munade hulka), lisa sorts kohvi koort ja tiba soola.

Haki pune.

Tõsta eelküpsetatud pirukapõhjale ühtlaselt sibulad, seejärel lillkapsad, pealmiseks kihiks suvikõrvitsad. Puista üle punega, vala peale koorekate.

Küpseta u. 50 minutit 200 C, võta ahjust välja, lase jahtuda, naudi:)

Jahu kogust ma ei oska öelda, sest ise kunagi jahu mõõdu järgi ei pane. Valan otse pakist natukese haaval tunde järgi. Kõik jahud käituvad erinevalt ja sama koguse erineva tootja jahudega võib väga teistsuguse tulemuse saada.

******

Suvi on olnud toimekas. Kohati olen liikunud ühest laagrist otse teise, vahepeal külas ja metsas käinud, igal võimalikul hetkel heegeldanud ja jälle üles harutanud, arvuti taga minimaalselt aega veetnud. Ülevaade minu jaoks siiani ilmselt kõige toredamatest koduõppe suvepäevadest ja muudest käikudest ootab sisse trükkimist, koduraamat uuesti kirjutamist,  kevad-suvel loetud raamatute arvustused ketravad juba kusagil kaugel ajusopis, lugeda ka eriti ei raatsi. Metsas on nii palju mustikaid, et lahkuma hakkamine ja suurtest puhmastest möödumine võtab palju aega. Võrumaal on mustikad küll oluliselt suuremad kui põhja pool, kuid siin sain ka kaasa võetud anumad parmude kiuste täis. Heinamaad on täis naistepuna ja lapikestena leiab punet.  Eile korjasime ära kõik valminud mustsõstrad ja keetsin need moosiks.

Aias kõik mahapandu üles pole tulnud, kuid see, mis tuli, kasvab jõudsalt. Kõige tublimad esinejad on sel aastal siiani suvikõrvitsad. Pastinaak ja herned kosuvad samuti ja lilled on iga hetk avanemas. Suurest hulgast kodustest valgetest ubadest, millel leotasin enne külvamist iduotsad nähtavale, tuli üles ainult kaks taime. Tervest pakist peetidest tuli üles üks pisike taimeke. See koht ei ole küll kunagi peetidele meeldinud ja seemned olid mõni aasta vanad ka.

Aialapi rajanuna on iga vihm ka ise teises Eesti otsas olles mõttekas tundunud ja suvi on minu jaoks igati eeskujulikult käitunud. On olnud päikest ja vihma, palavust ja varju, kõike parasjagu.

Toitlustamine, kevad linnas ja suvi maal

(Enam ei otsi toitlustajat)

Kevad ja suve algus on olnud nii tegusad, et kuigi paljust olen kavatsenud siin kirjutada, pole selleni jõudnud. Päike on väljas nii mõnusalt soojendanud, et ma ei ole raatsinud eriti arvuti taga aega veeta. Olen palju kõndimas käinud, avastanud uusi külateid ja talukohti, lugenud huvitavaid raamatuid, millest igaühe kohta keerleb peas tutvustus, heegeldanud ohjeldamatult pitse, kokanud, planeerinud sündmuseid, sõpradel külas ja kokkutulekutel käinud, peenart rajanud.

See aasta said juuni alguses viimasel hetkel peenrasse: peet, pastinaak, valge aeduba, hernes, lillkapsas, suvikõrvits, till, lilled. Kasvuhoonesse said basiilik, spinat ja sidrunmeliss.  Kahjuks ma ei tea, kuidas neil läheb, sest peale paari nädalat maal olen jälle paariks nädalaks linnas.  Juuli alguses saan neid vaatama minna. Pastinaagi seemned ja valged aedoad sain kaasa ühelt Anastasia kokkutulekult kevadel, kui päike alles hakkas soojendama.

Varakevadel kutsuti mind appi toitlustama permakultuuri koolitusele. Sain kahel nädalavahetusel kokata, toredate inimestega kohtuda, köögitoimetuste vahel loenguid kuulata ja jõudsin ka metsa jalutama ning järve äärde päikese kätte pikutama. Toitlustamine hakkas meeldima ja sealt kutsuti järgmisesse laagrisse süüa valmistama:) Juuli keskel kokkan iseseisvalt 6-päevases laagris:) Olen avatud uutele kutsetele.

Mõni nädal tagasi tabas mind pitsipisik. Hiljuti veel vaatasin käsitööraamatutes pitse ja mõtlesin, et mina küll ei saaks sellega hakkama ja ega vist ei viitsiks ka nii palju aega selliste ebapraktiliste asjade peale kulutada. Siis tekkis millegipärast tahtmine proovida äärepitse valmistada, selliseid, mis käterättide, padjapüüride, tekikottide jms külge käivad. Leidsin paar raamatut õpetustega ja ei saanudki enam pidama. Hommikul enne toast väljumist heegeldasin paar rida, õhtul ei läinud magama enne, kui mustrikord valmis, pea igale poole minnes võtsin poolelioleva töö kaasa. Vaimusilmas heljusid kujutlused kõigest mõeldavast, mida saaks pitsidega ääristada või mis võiks lausa tervenisti pitsist olla ja kahetsesin, et kooli käsitöötundides ainult ümmargusi linikuid pidi heegeldama, mitte kodutekstiile pitsiga ääristama. Lõpuks olid käed valusad ja siis pidasin paar päeva vahet. Nüüd on sõltuvuse sümptomid juba õnneks kadunud, heegeldan tasapisi, mitte iga päev. Kõige parem pitsijuhenditega raamat, mis mulle ette jäi, on Erna Aljasmets “Heegeldatud äärepitsid”. Selles on ilusti arusaadavalt silmuste tegemise õpetused ja palju erinevaid mustreid. Juba oskajale heegeldajale on väga ilus raamat “Vääna mõisaproua heegelpitsid”. Ja siis on muidugi “Harmoonia teejuht. Põhilised heegelpinnad: 250 heegelkirja”. “Harmoonia teejuht” on ilus ja kasulik sari ka kudumissõbrale.

Suvine salat

Suvel ja tegelikult üldse igal ajal on kõige parem teha salatit sellest, mis parajasti käepärast juhtub olema. Eeldusel, et käpärast on kvaliteetseid söödavaid asju. Hiljuti said juhuslikult kokku järgnevad koostisosad ja selgus, et nad sobisid väga hästi.

Suur kahe käe peotäis salatilehti peeneks ribastatuna
3 väiksemat kurki tükeldatuna
u. 8 redist tükeldatuna
1 nuikapsas koorituna ja tükeldatuna
1,5 noort värsket suvikõrvitsat tükeldatuna
peotäis basiilikut rebituna
veidi tilli hakituna
värsket õitsvat punet, lehed ja õied varre küljest eemaldatuna hakitult
oliiviõli
veidi pruune suhkruterasid

Kõik hästi läbi segada ja lasta veidi maitsetel seguneda.

PS. Kokku 30 maha pandud põõsasoaseemnest on ikka veel ainult 3 taime üleval. Aga neil on see-eest juba tillukesed oad küljes:) Lina õitseb. Spinat on kindlalt üles tulnud. Saialilledel on pungad. Potist peenrasse ümber istutatud basiilik ja spinat on tublisti kosunud. Üle-eile istutasin sidrunmelissi ka potist peenrasse ümber.

Vihma sajab

Natuke vaheldust kuumusele. Hommikupoolikul oli nii palav, et ei saanud jõe ääreski rahulikult lugeda. Järve äärde mineku matka ette võtmisest rääkimata. Peenrad on nii rohitud ja nüüd ka kastetud, et seal nagu ei olegi midagi teha. Täna õnnestus veel natuke porgandeid harvendada.

Täna hommikul pistsid noored tillid nina mullast välja. Samal ajal külvatud spinatit veel ei paista. Varem koos lilledega külvatud spinat vist on üleval aga päris kindel ei ole. Kartulitaimi on nüüdseks 9 põhu seest väljas. Aegajalt põhu alla piiludes ei ole kümnendat veel leidnud. Aed-rõngaslilled leidsin üles. Põõsasoataimi on ikka 3. Külvasin 20 veel, paki tühjaks. Eile sain esimese peaaegu valmis vaarika. Punaseid sõstraid on saanud juba mitu päeva põõsast otsida. Täna sain esimesed mustad sõstrad, 2 kirssi ja paar tikrit.

Järgmisele aastale mõeldes olen rangelt kõik sööjatest üle jäänud seemned kokku korjanud. Murelikivid läksid kahjuks hallitama, viskasin need komposti, ehk tuleb sealtki midagi. Arbuusiseemned on ilusad, kahte sorti.

Eile hommikul ärkasin kell 6 ja tegin maja ees väikse tiiru. Ilus oli aga uni oli magusam.

Posted in Määratlemata | Sildistatud ,

Mai-juuni

Ilmad on olnud meeldivad, päike soojalt paitanud ja peenrad äraolekul kastetud. Aken on ööpäevaringselt lahti nii linnas kui maal.

Panin maha kümme kartulit ja kümme põõsasuba, üles on praeguseks tulnud 8 kartulit ja 3 uba. Oad olid mitu aastat vanad poeseemned. Veidi on üles tulnud ka väga hilja maha saanud saialilli ja lina. Aed-rõngaslilli ei ole ma veel leidnud või ära tundnud.

Erilised kohad ja armsad inimesed. Pidu peo järel.

Kolm metssiga Läti piiri ääres metsalagendikul.

Metsmaasikad heinamaal.

Pool tiiru ümber rabajärve, kõht mustikaid täis. Kavatsesin terve tiiru teha aga mets asendus päris rabaga. Järve servad pisikesi roosasid õisi täis, raba pastelltoonides, järv ja taevas sini-sinised. Mustikad metsas veel toored, järve ümber päikese käes valmis. Tee ääres mitu lagunevat talu.

Paar päeva tagasi küsiti, kas ma olen end maa sisse kaevanud, et nägu nii pruun. Olin küll ainult korraks peenral käinud.

Aegajalt laulab keegi köögis. Õu on poole ööni kilkavaid lapsi täis.

Uued plaanid vanadel sihtidel.

Peenralaul

Suve algus on olnud väga helde:)
Sel aastal on mul jälle oma peenranurgake. Panin sinna Anastasia kokkutulekult kaasa saadud paar peotäit kartuleid, põõsasube ja lilli. Keset põuda sügavas suves suurema peenra vahele rajatud peenar võimaldab igal ajal põgeneda valitud vajalike tegevuste juurest selliste ajaraiskajate juurde, mis on iseenesest väga kasulikud, väga meeldivad ja väga vajalikud, ainult, et neid võiks teha ka muul ajal, kui parajasti näiteks kirjutada poleks vaja. Pealegi kastavad mõistlikud inimesed peenraid varahommikul või hilisõhtul, et vesi kohe ära ei auraks. Aga keset päeva suurel peenral voolikuga toimetamine võib ka muud väärtust peale peenra niisutamise omada. Näiteks täna tuli selline lauluke.

Laa-la-laa
Laulame
Laa-li-loo
Tantsime
Lii-la-lee
Õitseme
Laa-li-laa
Laa-li-lee
Kasvame kõrgele
Laa-li-loo
Lii-la-lee
Häid vilju kanname
Laa-la-laa
Laa-la-laa
Laa-la-laa-la-laa-la-laa