Maal

Peaaegu terve eelmise nädala veetsin maal. Esmaspäevast neljapäevani hoidsin väikseid sugulasi ja nädalavahetusel olin Võrumaal sõpradel külas. Läksin juba eelmisel pühapäeval maale ning õhtul kohale jõudes tegin peale lambatallede ülevaatamist väikse matka rabajärve äärde. Oli täiuslik ilm jalutamiseks. Järve ääres pikutasin vast 10 minutit sillal, kuulasin teisel kaldal askeldavate partide hääli, vaatasin taevast ja metsa ja vee kohal kõrguvaid puujuuri ning tundsin, kuidas vaikus ja rahu maad võtavad. See 10 minutit laadis pikaks ajaks.

Lastega veetsin suurema osa ajast väljas või raamatu taga. Väikeste laste tähelepanu püüdmiseks ei ole midagi paremat kui ettepanek minna lambaid ja hobuseid vaatama, isegi, kui sealt just parajasti tullakse, kasvõi viis korda järjest. Oma jalgadel enam mitte kõndida jõudva, kuid liivakastis istumisest ja vankrisse minekust keelduva lapse, keda süles ei jõua enam tassida, kõige kiirem viis magama saamiseks on samuti panna ta vankrisse istuma hobusega vastamisi. Kõik kõrvalhooned saunast tallini ja nende nurgatagused said ka läbi uuritud.

Peenrasse panin neljapäeva hommikul herned maha. Tavaliselt lähen millalgi mais peenardega tegelema ja siis on tundunud, et kole hiljaks olen jäänud. Sel aastal oli mai alguses esimene lootus midagi maha panna, ilma et külm selle kohe ära võtaks. Nüüd oli mai alguses nii varane kevad, et peenraid polnud vaja kuidagi ette valmistada. Umbrohi polnud jõudnud veel peale kasvada, torkasin herned lihtsalt eelmisest aastast valmis ridadesse.

Reedel oli Tartus kohaliku koduõppe tugigrupi esimene kokkusaamine. Juttu jätkus 5,5 tunniks ja oli huvitav.

Laupäeval sõitsin bussiga Võrumaale. Bussist maha tulles käisin esimese asjana vaatamas tühjaks jäänud talukohta, mida sealkandis olles ikka külastanud olen. Laupäev oli nagu suvi. Maikuus on minu mälu järgi pea alati kuumalaine olnud. Loodan, et see seekord nüüd ühe päevaga ei piirdunud. Talukoht on metsa ääres, igast küljest puude või kõrvalhoonetega piiratud, maja ees päikeselõks. Seal on kuidagi eriti hea olla. Sõin paiseleheõisi, naadilehti, sõstrapungi ja lihtsalt nautisin soojust ja vaikust ja linnulaulu. Kõrvalhoone katus oli ühes küljes alla kukkunud, hoone keskel hoidis üks palk seda veel otsa pidi üleval. Langenud katuse all oli vana palgist tahutud lapsepink. Päästsin selle ära ja tõstsin majja. Sügavamal hoone sees oli veel huvitavaid puust anumaid, kuid ei hakanud sinna lipendava katuse alla ronima.
Majas oli ahi lõplikult kokku kukkunud ja seinapalgid pehkinud. Millalgi kukub see ka kokku, kui enne uue ehitamiseks maha ei lõhuta, kuid vähemalt selleks korraks sai pink säilitatud. Esikus eelmistel käikudel seinal olnud rahvusromantiline poster kirjaga Kuldne kodukotus oli maha tõmmatud. Õuel oli üksik vana nahast poisiking, suuruselt sobiv vast 7-10-aastasele, ja majas hiirtest puretud, kuid kunagi ilus olnud valge tüdruku kleit. Lagunenud kõrvalhoone kõrval maas oli vana taldrik, oletatavasti kassi toidu jaoks. Laut oli lagunenud juba enne mu esimest käiku sinna paar aastat tagasi. Maja paistis vana ja väsinud, kuid maja ümber oli laiem kivipiir nagu vundamendi äär. Ei tea, kas seal on olnud kitsas ümber-maja-terrass või on ehitatud veel vanema talu vundamendi peale. Iseenesest olemasolev maja on üsna moodsa kujuga, laut ja ait paistsid vanemad.

Pühapäeval enne lahkumist käisin uuesti seal talukohas ja kõrval metsas kõndimas. Pühapäeval oli väga tuuline ilm ja jahedam. Puude ladvad olid kaardunud, mets mühises, taevas kiirustasid tumedad pilved. Kuid taluõue kohal oli päike ja soe kerge tuuleke.

Maja ühel küljel olid ära õitsenud mingid lilled, millel väga lumikellukese moodi kitsad valged õied, kuid lehepuhmad suured, säravad ja lihakad, lumikellukese lehe kujuga, kuid palju pikemad ja laiemad. Kahjuks ei olnud fotoaparaati, et pilti teha. Ei oska arvata, mis veel saab praegu olla ära õitsenud peale lumikellukeste ja kas lumikellukestest on nii suurt kultuursorti.

Laupäeva õhtul õnnestus külas lehti riisuda. Sellega läks talgupäev asja ette:)

Pühapäeval osalesin pärimusringis. Laulsime regilaule ja mängisime vanu mänge:)

Terve nädalavahetuse sain kahe alla 2a noormehe katkematu tähelepanu osaliseks. Täiskasvanud meestel on naiste tähelepanu püüdmises väikestelt poistelt nii mõndagi õppida:)

***

Algamas on üks uus seiklus ja minu tegemistes-pakkumistes tulevad mõned ümberkorraldused. Lähem info peagi!

Köögiviljapirukas ja kiirülevaade suve käigust

Hiljuti külas käies sain väga head vaarikakooki. Võtsin tolle koos viimati kirjutatud rabarberi-sõstrakoogi retseptiga aluseks, tegin köögiviljapiruka. Tulemuseks oli senise elu kõige paremini õnnestunud pirukas:)

Sisse läks sinna:

põhjale:

u. 120 g pehmet võid

veidi suhkrut

3 muna

Veski Mati mitmeviljajahu

peenikest speltajahu

veidi maisitärklist (küpsetuspulbri asemel)

tiba soola

kattesse:

1 suvikõrvits

1 Peipsi sibul

0,5 väikest lillkapsast

õli hautamiseks

soola

3 väikest oksa värsket punet

u. 400 g hapukoort (20%)

sorts kohvi koort (10%)

3 muna

Haki sibul peeneks, kuumuta õliga kuldseks, jäta jahtuma. Lõika suvikõrvits suurteks tükkideks, kuumuta õliga läbipaistvaks, lisa tiba soola, jäta jahtuma. Jaga lillkapsas väikesteks õisikuteks, hauta vähese veega peaaegu pehmeks, lisa tiba soola, jäta jahtuma.

Hõõru või suhkruga kreemiks, sega munad ühekaupa või hulka, lisa jahud, tiba soola, veidi maisitärklist, sega tainaks. Tainas peaks jääma pehme, segatav, mitte vedel ja mitte liiga tihe.

Määri madal ümmargune koogivorm või ahjuplaat võiga.  Suru taigen vormi põhja ja äärtele. Eelküpseta põhja u. 15 minutit 200 C juures, kuldpruuniks. Viimasteks minutiteks võib tõsta kuumuse 225 C-le. Võta põhi ahjust välja ja madalda ahju temperatuur tagasi 200 C-le.

Sega munad ühekaupa hapukoore hulka (või hapukoor lahti vispeldatud munade hulka), lisa sorts kohvi koort ja tiba soola.

Haki pune.

Tõsta eelküpsetatud pirukapõhjale ühtlaselt sibulad, seejärel lillkapsad, pealmiseks kihiks suvikõrvitsad. Puista üle punega, vala peale koorekate.

Küpseta u. 50 minutit 200 C, võta ahjust välja, lase jahtuda, naudi:)

Jahu kogust ma ei oska öelda, sest ise kunagi jahu mõõdu järgi ei pane. Valan otse pakist natukese haaval tunde järgi. Kõik jahud käituvad erinevalt ja sama koguse erineva tootja jahudega võib väga teistsuguse tulemuse saada.

******

Suvi on olnud toimekas. Kohati olen liikunud ühest laagrist otse teise, vahepeal külas ja metsas käinud, igal võimalikul hetkel heegeldanud ja jälle üles harutanud, arvuti taga minimaalselt aega veetnud. Ülevaade minu jaoks siiani ilmselt kõige toredamatest koduõppe suvepäevadest ja muudest käikudest ootab sisse trükkimist, koduraamat uuesti kirjutamist,  kevad-suvel loetud raamatute arvustused ketravad juba kusagil kaugel ajusopis, lugeda ka eriti ei raatsi. Metsas on nii palju mustikaid, et lahkuma hakkamine ja suurtest puhmastest möödumine võtab palju aega. Võrumaal on mustikad küll oluliselt suuremad kui põhja pool, kuid siin sain ka kaasa võetud anumad parmude kiuste täis. Heinamaad on täis naistepuna ja lapikestena leiab punet.  Eile korjasime ära kõik valminud mustsõstrad ja keetsin need moosiks.

Aias kõik mahapandu üles pole tulnud, kuid see, mis tuli, kasvab jõudsalt. Kõige tublimad esinejad on sel aastal siiani suvikõrvitsad. Pastinaak ja herned kosuvad samuti ja lilled on iga hetk avanemas. Suurest hulgast kodustest valgetest ubadest, millel leotasin enne külvamist iduotsad nähtavale, tuli üles ainult kaks taime. Tervest pakist peetidest tuli üles üks pisike taimeke. See koht ei ole küll kunagi peetidele meeldinud ja seemned olid mõni aasta vanad ka.

Aialapi rajanuna on iga vihm ka ise teises Eesti otsas olles mõttekas tundunud ja suvi on minu jaoks igati eeskujulikult käitunud. On olnud päikest ja vihma, palavust ja varju, kõike parasjagu.

Toitlustamine, kevad linnas ja suvi maal

(Enam ei otsi toitlustajat)

Kevad ja suve algus on olnud nii tegusad, et kuigi paljust olen kavatsenud siin kirjutada, pole selleni jõudnud. Päike on väljas nii mõnusalt soojendanud, et ma ei ole raatsinud eriti arvuti taga aega veeta. Olen palju kõndimas käinud, avastanud uusi külateid ja talukohti, lugenud huvitavaid raamatuid, millest igaühe kohta keerleb peas tutvustus, heegeldanud ohjeldamatult pitse, kokanud, planeerinud sündmuseid, sõpradel külas ja kokkutulekutel käinud, peenart rajanud.

See aasta said juuni alguses viimasel hetkel peenrasse: peet, pastinaak, valge aeduba, hernes, lillkapsas, suvikõrvits, till, lilled. Kasvuhoonesse said basiilik, spinat ja sidrunmeliss.  Kahjuks ma ei tea, kuidas neil läheb, sest peale paari nädalat maal olen jälle paariks nädalaks linnas.  Juuli alguses saan neid vaatama minna. Pastinaagi seemned ja valged aedoad sain kaasa ühelt Anastasia kokkutulekult kevadel, kui päike alles hakkas soojendama.

Varakevadel kutsuti mind appi toitlustama permakultuuri koolitusele. Sain kahel nädalavahetusel kokata, toredate inimestega kohtuda, köögitoimetuste vahel loenguid kuulata ja jõudsin ka metsa jalutama ning järve äärde päikese kätte pikutama. Toitlustamine hakkas meeldima ja sealt kutsuti järgmisesse laagrisse süüa valmistama:) Juuli keskel kokkan iseseisvalt 6-päevases laagris:) Olen avatud uutele kutsetele.

Mõni nädal tagasi tabas mind pitsipisik. Hiljuti veel vaatasin käsitööraamatutes pitse ja mõtlesin, et mina küll ei saaks sellega hakkama ja ega vist ei viitsiks ka nii palju aega selliste ebapraktiliste asjade peale kulutada. Siis tekkis millegipärast tahtmine proovida äärepitse valmistada, selliseid, mis käterättide, padjapüüride, tekikottide jms külge käivad. Leidsin paar raamatut õpetustega ja ei saanudki enam pidama. Hommikul enne toast väljumist heegeldasin paar rida, õhtul ei läinud magama enne, kui mustrikord valmis, pea igale poole minnes võtsin poolelioleva töö kaasa. Vaimusilmas heljusid kujutlused kõigest mõeldavast, mida saaks pitsidega ääristada või mis võiks lausa tervenisti pitsist olla ja kahetsesin, et kooli käsitöötundides ainult ümmargusi linikuid pidi heegeldama, mitte kodutekstiile pitsiga ääristama. Lõpuks olid käed valusad ja siis pidasin paar päeva vahet. Nüüd on sõltuvuse sümptomid juba õnneks kadunud, heegeldan tasapisi, mitte iga päev. Kõige parem pitsijuhenditega raamat, mis mulle ette jäi, on Erna Aljasmets “Heegeldatud äärepitsid”. Selles on ilusti arusaadavalt silmuste tegemise õpetused ja palju erinevaid mustreid. Juba oskajale heegeldajale on väga ilus raamat “Vääna mõisaproua heegelpitsid”. Ja siis on muidugi “Harmoonia teejuht. Põhilised heegelpinnad: 250 heegelkirja”. “Harmoonia teejuht” on ilus ja kasulik sari ka kudumissõbrale.

Suvine salat

Suvel ja tegelikult üldse igal ajal on kõige parem teha salatit sellest, mis parajasti käepärast juhtub olema. Eeldusel, et käpärast on kvaliteetseid söödavaid asju. Hiljuti said juhuslikult kokku järgnevad koostisosad ja selgus, et nad sobisid väga hästi.

Suur kahe käe peotäis salatilehti peeneks ribastatuna
3 väiksemat kurki tükeldatuna
u. 8 redist tükeldatuna
1 nuikapsas koorituna ja tükeldatuna
1,5 noort värsket suvikõrvitsat tükeldatuna
peotäis basiilikut rebituna
veidi tilli hakituna
värsket õitsvat punet, lehed ja õied varre küljest eemaldatuna hakitult
oliiviõli
veidi pruune suhkruterasid

Kõik hästi läbi segada ja lasta veidi maitsetel seguneda.

PS. Kokku 30 maha pandud põõsasoaseemnest on ikka veel ainult 3 taime üleval. Aga neil on see-eest juba tillukesed oad küljes:) Lina õitseb. Spinat on kindlalt üles tulnud. Saialilledel on pungad. Potist peenrasse ümber istutatud basiilik ja spinat on tublisti kosunud. Üle-eile istutasin sidrunmelissi ka potist peenrasse ümber.

Vihma sajab

Natuke vaheldust kuumusele. Hommikupoolikul oli nii palav, et ei saanud jõe ääreski rahulikult lugeda. Järve äärde mineku matka ette võtmisest rääkimata. Peenrad on nii rohitud ja nüüd ka kastetud, et seal nagu ei olegi midagi teha. Täna õnnestus veel natuke porgandeid harvendada.

Täna hommikul pistsid noored tillid nina mullast välja. Samal ajal külvatud spinatit veel ei paista. Varem koos lilledega külvatud spinat vist on üleval aga päris kindel ei ole. Kartulitaimi on nüüdseks 9 põhu seest väljas. Aegajalt põhu alla piiludes ei ole kümnendat veel leidnud. Aed-rõngaslilled leidsin üles. Põõsasoataimi on ikka 3. Külvasin 20 veel, paki tühjaks. Eile sain esimese peaaegu valmis vaarika. Punaseid sõstraid on saanud juba mitu päeva põõsast otsida. Täna sain esimesed mustad sõstrad, 2 kirssi ja paar tikrit.

Järgmisele aastale mõeldes olen rangelt kõik sööjatest üle jäänud seemned kokku korjanud. Murelikivid läksid kahjuks hallitama, viskasin need komposti, ehk tuleb sealtki midagi. Arbuusiseemned on ilusad, kahte sorti.

Eile hommikul ärkasin kell 6 ja tegin maja ees väikse tiiru. Ilus oli aga uni oli magusam.

Mai-juuni

Ilmad on olnud meeldivad, päike soojalt paitanud ja peenrad äraolekul kastetud. Aken on ööpäevaringselt lahti nii linnas kui maal.

Panin maha kümme kartulit ja kümme põõsasuba, üles on praeguseks tulnud 8 kartulit ja 3 uba. Oad olid mitu aastat vanad poeseemned. Veidi on üles tulnud ka väga hilja maha saanud saialilli ja lina. Aed-rõngaslilli ei ole ma veel leidnud või ära tundnud.

Erilised kohad ja armsad inimesed. Pidu peo järel.

Kolm metssiga Läti piiri ääres metsalagendikul.

Metsmaasikad heinamaal.

Pool tiiru ümber rabajärve, kõht mustikaid täis. Kavatsesin terve tiiru teha aga mets asendus päris rabaga. Järve servad pisikesi roosasid õisi täis, raba pastelltoonides, järv ja taevas sini-sinised. Mustikad metsas veel toored, järve ümber päikese käes valmis. Tee ääres mitu lagunevat talu.

Paar päeva tagasi küsiti, kas ma olen end maa sisse kaevanud, et nägu nii pruun. Olin küll ainult korraks peenral käinud.

Aegajalt laulab keegi köögis. Õu on poole ööni kilkavaid lapsi täis.

Uued plaanid vanadel sihtidel.

Peenralaul

Suve algus on olnud väga helde:)
Sel aastal on mul jälle oma peenranurgake. Panin sinna Anastasia kokkutulekult kaasa saadud paar peotäit kartuleid, põõsasube ja lilli. Keset põuda sügavas suves suurema peenra vahele rajatud peenar võimaldab igal ajal põgeneda valitud vajalike tegevuste juurest selliste ajaraiskajate juurde, mis on iseenesest väga kasulikud, väga meeldivad ja väga vajalikud, ainult, et neid võiks teha ka muul ajal, kui parajasti näiteks kirjutada poleks vaja. Pealegi kastavad mõistlikud inimesed peenraid varahommikul või hilisõhtul, et vesi kohe ära ei auraks. Aga keset päeva suurel peenral voolikuga toimetamine võib ka muud väärtust peale peenra niisutamise omada. Näiteks täna tuli selline lauluke.

Laa-la-laa
Laulame
Laa-li-loo
Tantsime
Lii-la-lee
Õitseme
Laa-li-laa
Laa-li-lee
Kasvame kõrgele
Laa-li-loo
Lii-la-lee
Häid vilju kanname
Laa-la-laa
Laa-la-laa
Laa-la-laa-la-laa-la-laa

Killukesi

Tihased on jõudnud mu köögiakna taha kibuvitsapõõsasse. Kaks tükki. Armsad.
Vaher aianurgas on järjest punasem ja ühtlasi paistab järjest suuremana. Üleni rohelisena sulandus ta muude puude vahele ja paistis päris noore ja väiksena. Nüüd leegitseb üle teiste kaugele. Sügis tuleb siin ilus värviline. Üks hommik oli juba karge sügisilm. Sügisel on hea lihtne päikesetõusuks ärgata:)

Võtsin laupäeval viimase jupi kartuleid üles. Sellelt väikselt peenralõigult sain poole kogusest, mille sain kogu ülejäänud peenralt paar nädalat tagasi, kuigi kartulitaimed olid juba siis närbunud. Peaaegu kõik kartulid olid suured, erinevalt neist, mis varem üles võetud said. Usinus ei tasu ennast ära. Vahel on kasulik viimase minutini venitada.
Varem üles võetud kartuleid kontrollides avastasin, et hiired on neid närinud ja laiali vedanud. Kasti ääres sibas sisalik. Umbes tunni aja pärast läksin kartuleid kotti ümber tõstma. Sisalikku enam ei näinud aga ühe suure kartuli peal oli pisike roosa sisalikubeebi. Jätsin selle koha viimaseks, juhuks, kui ta otsustab eemalduda. Aga ei läinud ta kusagile, sest oli surnud ):

Väiksem koer, kes vabalt majas käib ja vihmase ilmaga esimesel võimalusel esikust kööki pageb, on nahhaalseks muutunud. Ükspäev tahtsin omale meevõileibu teha ja panin köögis või leiva peale pehmenema. Ise läksin korraks tuppa. Tagasi tulles vaatasin, et kolmest leivaviilust on järel ainult kaks ja needki ilma võita. Mõtlesin, kas ma tõesti kujutasin ette, et panin võid kolmele viilule. Aga koer neelatas kuuldavalt ja püüdis süüdlasliku ilmega mujale vaadata. Ta ei ole kunagi varem laua pealt midagi võtnud. Lisaks on ta hakanud mu kavatsusi tabama ja oma käitumist vastavalt kohandama. Kui ma linna lähen, siis on temal vaja just esikus pikutada ja on tükk tegemist, et teda välja saada. Ma ei saa teda nii pikaks ajaks tuppa luku taha jätta ja paistab, et ta teab seda. Kui aga lühemaks ajaks välja lähen ja tahan teda majja jätta, on järjest raskem teda majja sisse saada. Siis on tal tingimata vaja väljas olla ja isegi toiduga meelitamine võtab aega. Kui ma ta välja jätan, on 99% tõenäosus, et ta kas tuleb lihtsalt järele ilma äraajamisele reageerimata või mingi hetk saabub võidukalt sinna, kus ma olen ja keeldub kauemaks kui paariks minutiks lahkumast ilma minuta. Viimane kord kui mõni nädal tagasi häälega linna tulin, pidin jääma Vana-Vastseliina bussipeatuse lähedal ootama, et mõni auto tuleks ja mu kaasa võtaks, sest koer tuli järele ja äraajamisele ei reageerinud. Ma ei julgenud lasta tal kaugemale järele tulla, hakkas juba sellise ilmega ringi vaatama nagu ta poleks selles kohas enne olnud. Bussini oli paar tundi aega, vihma sadas ja autosid ei liikunud peaaegu üldse. Üks auto siiski tuli ja peatus ja viis mu teisele poole Võru linna, kust edasi sain otse Annelinna. Nii et hääletamise mõttes oli kasu, et ma sinna seisma jäin.

Olen viimasel ajal hakanud nägema, kui suur osa elust on juhitud teadmata ja teadaolevatest kohtadest üles korjatud teiste inimeste arvamustest ja hirmudest, millel ei pruugi minu jaoks nii suurt tähtsust olla. Otsustasin lähtuda rohkem isiklikust sisetundest ja vähem varem enesestmõistetavana tundunud “teadmistest”.

Varusin omale maal vaatamiseks hulga eeldatavasti kergeid komöödiaid ja sattusin juhuslikult ühe hea filmi peale. Filmi nimi on Marley and me ja teoreetiliselt peaks see olema ühest koerast aga minu jaoks oli olulisem perekonnaliin. Eeldasin, et tegemist on “kangelaslik koer päästab elu või suhte või aitab lahendada probleemi”-tüüpi filmiga aga tegelikult oli tegemist täiesti tavalise koera ja täiesti tavalise perekonnaga, kes elasid täiesti tavalist elu. Selle filmi erilisus minu jaoks ongi selle lihtsuses ja ise oma valikutega tekitatud draamade puudumises. Peaaegu kõik tegelased on esitatud ilma taustata, ilma hinnanguid andmata, lihtsalt nii nagu nad konkreetses eluetapis on. Filmi esimene kolmandik keskendub koeranaljadele ja selle osa põhjal ei oleks mina küll osanud ülejäänud filmi käiku ennustada. Film katab veidi üle kümne aasta ühe pere elust ja lõpuks jäi tunne, et tahaks kogu ülejäänud elukäiku ka jälgida.

Kas on tõesti võimalik, et mitte keegi ei ole õuntest huvitatud?

Juuni-juuli

Peale talust ära tulemist arvasin, et mul on puudu päris üksi olemise ajast. Kavatsesin käia suvel umbes nädala kaupa looduses telkimas. Sõpradel külas käies leidsin ka ilusa koha selleks. Telkima ei ole siiski siiani jõudnud. Osalt vihmaste ilmade tõttu ja osalt tegevusrohke suve tõttu. Nende telkimisnädalate jooksul oli plaanis proovida ka ilma telgita väljas ööbimist ja see sai küll üsna varsti pärast otsustamist ära proovitud, kuigi päris väljas ööbimine jäi sääskede rünnakuga seoses autosse kolimise pärast poolikuks. Nimelt käisime Anatol Sügisel külas tema aia ja toitumisega tutvumas ning pärast ööbisime rannas.
Kõige rohkem rõõmu valmistas mulle selle külaskäigu juures, et nägin ära aia, kus aedmaasikad kasvavad väikeste laikudena puude ümber, mitte 1-2 suures peenras. Olen unistanud segaaiast, kus kõik kasvab segamini väikeste laikudena. Aed näeb tal üsna metsik ja muinasjutulaadne välja aga iga taim on ilmselt arvel ja kasulikkus/kasutusvõimalus teada. Proovitud toitudest jättis kõige sügavama mulje kodune halvaa:) Ta jagas ka oma raamatuid, mille alguses selles kohas, kus tavaliselt on, et kõik õigused kaitstud ja paljundamine keelatud, oli hoopis kirjas, et igasugune paljundamine ja levitamine on soovituslik autori õnnistusel. Kahjuks ei ole mul seda raamatut praegu käepärast, et alusretsepte siia kirjutada. Laenasin selle välja ja sellest on juba tulu tõusnud – näiteks võeti noored põldoalehed edukalt salati komponentide hulka.

Pidasin suve alguses plaani sügisel välismaale mõnda mahetallu tööle minna. Peale rahateenimise olid mul veel mõned soovid, mille kohta arvasin, et neid on kõige parem võimalus välismaal teostada. Panin ka kirja mõned väiksemad punktid, mida soovisin kas suve jooksul või sügisel õppida ja kogeda. Kuidagi sujuvalt on mitmed neist punktidest juba täitunud, ilma, et ma selleks ise midagi ette võtnud oleks. Lihtsalt elu on võimalused kandikul kätte toonud. Välismaale tööle minemise plaani hetkel enam ei ole kuna olukord on muutunud:)
Talvel, kui otsisin talu, kus olla saaksin, kutsuti mind kahte kohta. Üks oli tühi talu, kus oleksin saanud omaette elada ja teine selline, kus oleksin saanud omanikuga koos elada ja tema käest taluelu õppida. Otsisin tegelikult üksi elamise kohta aga millegipärast läksin teise. Sellest kohast olen siin varem kirjutanud. Teist kohta ei jõudnud tookord isegi vaatama. Suvel kutsuti mind tolle koha naabertallu kartuleid rohima ja tuli jutuks, et koht on ikka veel tühi ja otsitakse elanikku. Mõtlesin siis, et vaatan üle ja saingi kohe võtmed kätte, et proovida, kuidas on seal ööbida:) Ööbida oli hirmus, peale esimest ööd läksin tagasi naabrite juurde. Aga koht oli kena ja ma ikka tahtsin sinna jääda. Tasapisi harjutamise tulemusena elangi nüüd püsivalt seal. Olen sel aastal juba teise peenra rajanud. Harjutamine teeb meistriks ja sellega olen juba rohkem rahul kui eelmisega. Eriti ilus sai naabri peenrast harvendatud peedi taimede küla õunaaiast niidetud heinast pesades. Seemnest külvatud nuikapsa ja mustrõika taimed kerkivad usinalt, lausa lust vaadata. Kartulid-sibulad-porgandid-herned olid seal juba varem maha pandud. Kuna peenar oli maja ees olemas, ei hakanud päris uut maad üles kaevama ja puude ümber midagi panema. Pool olemasolevast peenrast oli eelmisest aastast sööti jäänud, rohisin hoopis selle ära ja panin seemned maha. Tegelikult olen jõudnud ainult pool söödis olevast maast kasutusse võtta, teine pool ootab veel rohimist ja spinati ning rukola seemneid. Väljas on nii palju tegemist olnud, et toas ei ole jõudnud eriti midagi teha. Ööbimine läks vahepeal juba kergemaks. Ema ja vend olid mul 3 päeva külas, sel ajal hakkas maja juba päris kodusena tunduma. Viimane öö, mil seal üksi olin, oli aga jälle hirmus ja panin öösel kaks korda raadio mängima. Koer ulgus öösel esikus küla koertega võidu, käisin teda rahustamas. Seal on kaks koera:) Ühte pean julgustuseks öösiti esikus, teine on väljas. Üldiselt ta ei ulu esikus, see oli teine kord. Hommikud on seal alati kodused ja rõõmsad. Maja taga on väga sõbraliku olemisega põlistammed. Eelmine elanik, kes seal umbes 30 aastat elas, oli olnud väga helge ja tore inimene. Ja enne tema peret oli seal elanud üks paljulapseline pere. Jalutamise ja matkamise kohti on seal küllaga ja loodus kaunis. Heinamaa ja metsa vahelt läheb oja. Maja kõrvale metsa jõudsin esimest korda alles sel nädalal koos vennaga. Saime kahepeale pool peotäit mustikaid, pool peotäit maasikaid ja ühe väikse puraviku, mis oli seest osaliselt ussitanud aga mille korraliku osa siiski ära kuivatasin. Seega ei ole tegemist marja-seenemetsaga ja minu koolitamata silma jaoks tundus mets hooldamata. Aga ümbruses on metsi, mis mustikaid täis ja paari km kaugusel romantiline looduses viibimise ja jõevulina kuulamise koht. Mahajäetud talusid jagub sinnagi.

………

Jätkub. Järjest enam on olnud võimalusi taibata, et vastupidiselt varasemale arvamusele ei sobi mulle tegelikult üksi metsavahel elamine. Mulle meeldib, kui saab üle väikese heinamaa naabrile külla lipata, ühised söömised ja teejoomised, toiduvalmistamised ja nõudekuivatamised. Koos metsas marjul käia, peenraid arutada ja hooldada, raamatuid vahetada. Näha, et keegi ikka käib seda teed mööda ka, mille ääres mina elan. Praegu tundub ideaalne, kui külad koosneks umbes kolme maja kobaratest. Nii, et kolm majapidamist lähestikku, siis on veidi vahet ja siis jälle kolm majapidamist. Ikka jõuab Bullerbysse välja:) Mul ei ole mingit soovi oma kartulipõldu pidada. Olen rõõmuga nõus käima kellegi teise kartulivagusid rohimas ja selle eest oma talvekartuli saama. Või laskma kellelgi oma õunaaeda kergendada. Marjapõõsad võiks küll omal olla, nii meeldiv on hommikul ärgates välja tulla ja põõsast paar marja süüa. Ja igasugused huvitavad aedviljad ja kasvuhoonekatsetused kuuluvad minu aeda kindlasti, lihtsalt mitte massilistes kogustes. Praegu mul ei olegi kasvuhoonet, millest on kahju. Ega sinna enam midagi vastu sügist panna ei jõuakski aga järgmine kevad oleks tore.

Kevade killukesi

K juures oldud ajal kogutud terakesi ja tähelepanekuid:

*Sisetunne ei eksi kunagi. Vahel on siiski kasulik sisetundest mööda minna, sellest võib ka midagi positiivset tulla.
* Juhuseid ei ole olemas. Väikestest asjadest, vahel hetkeotsustest hargnevad järgmised suured ja väikesed sammud ja nii moodustubki elutee.
*Kasvuhoone on väga tänuväärne leiutis. Eriti tore on seal kerge vihmaga toimetada:)
*Arbuusiseeme tuleb külvata juba veebruari lõpus potti, siis saab augusti lõpus vilja. Aprilli lõpus õitseb. Jätta ühele taimele kuni 3-4 vilja külge. Kui vili on rusikasuurune, panna ta suka sisse ja riputada sellega üles, muidu kukub taime küljest ära. Kasulik on panna arbuus ratastega kasti kasvama, et saaks jahedate ilmadega tuppa viia. Mina külvasin arbuusiseemned kasvuhoones potti alles 28. aprillil. Taimekesed tulid üles küll aga lehed söödi kohe ära.
*Kanakullide vastu aitab, kui kanade ala kohale on nöörid tõmmatud.
*Loomadel on vabapidamiseks vaja ise vesi ja söök kätte saada ja varjualusest vabalt sisse-välja ning heinamaale käia. Heinamaal või selle läheduses peaks olema puudesalu või võsa, kuhu loomad saavad ise päikese eest varju minna.
*Lihtsam on eraldada aeda loomadest kui vabapidamisel loomi aiast. Kui tahta aiast saaki ka saada, siis on oluline, et aed oleks loomadest eraldi.
*Talveks on vaja kitsedele ja lammastele männi- ja kuuseoksi koguda. Tammelehed lähevad samuti hästi. Hein meeldib neile lilleliselt ja peenelt. Hobused söövad jämedat heina.
*Kui kitsed ja lambad kokku panna, siis kits on lammastele juhiks. Terve karja liigutamiseks piisab, kui juht kaasa kutsuda.
*Põrandahari riputa seinale, siis püsivad harjased kaua korras.
*Pliidi/ahju võib sinise leegiga kinni panna, kui ei ole kollast leeki ega suitsu.
*Pesunöör paiguta maja lähedale nii, et see ei jää sageli käidava raja peale, jääb kitsede ulatusest välja ja saab piisavalt nii päikest kui varju.
*Pikad sirged ühe kultuuri põlluvaod ei ole kohe üldse minu jaoks. Teadsin seda ennegi aga kevadel sain kinnitust.
*Kastmisvesi peaks olema peenra lähedal ja peenar ei peaks veest ülesmäge asetsema.
*Peenra lähedal võiks olla puid-põõsaid, et lauspäike ei kuivataks liigselt.
*Segaviljeluseks sobivad näiteks:
– porgand + sibul, kapsas
– porgand + tomat, juurpetersell, salvei
– kapsas + seller, peiulill, saialill, sibul
– kõrvitsalised + oad
– oad + kartul, kapsas
– tomat + sibul, porgand
Porgand ei kannata tilli lähedust. Oad ei kannata sibulat. Kartulil ja tomatil on samad haigused. Tomat ei kannata kapsast.