Ühe kursusel ja nõustamisel osaleja soovitus

Umbes kaks kuud tagasi otsustasin liituda Kodutee kursusega. Selle lühikese aja jooksul olen jõudnud korduvalt kiita ennast selle otsuse eest ning tänada mõttes ja sõnas Ingridit sellise pühendumise eest. Täna kogesin uuest küljest seda, kui hästi sobib Ingrid koolitaja ja nõustaja rolli. Mul oli hea võimalus saada Kodutee kursuse raames üks nõustamisseanss. Ainuüksi pärast seda ühte kohtumist tundsin inspiratsiooni ja teotahet. Ingrid on hea kuulaja, ta oskab tähelepanu pöörata tähtsatele aspektidele, tõstatada teemaga seostuvaid küsimusi ja mõtteid ning julgustada. Lisaks sellele teab ta üleüldse väga palju eri valdkondadest ja oskab selle põhjal anda soovitusi. Niisiis on temas nii hea kuulaja omadused kui ka praktilise nõuandja teadmised. Kui ma ennast kursusele registreerisin, ei osanud ma arvatagi, kui palju ma sellest saan: iga nädal uusi materjale, isiklikku tagasisidet, individuaalne nõustamine päevakajalisel teemal ning koolituspäevad looduses. Ma usun palju sellesse ettevõtmisse!
Külli

***

🙂
Kursused
– peagi algavad suvised töötoad
Nõustamine

Stipendiumipakkumine kodust ja hingega kooskõlas elamisest hoolivale inimesele

Aitäh kõigile stipendiumiks soovi avaldanutele ja teate jagajatele! 🙂
Tulemused selguvad pärastlõunal.

Stipendiumid on leidnud omanikud: Egelt ja Lilian. Palju õnne! 🙂
Kokku tuli 11 sooviavaldust ja kangesti oleks tahtnud kõigile anda. Kõigiga oleks tahtnud koostööd teha ja kõigil oleks stipendiumist abi olnud. Otsustasin puhtalt intuitsiooni alusel. Loodan, et kõigi teistega on tulevikus veel ühiseid tegemisi.

***

Selle aasta alguses tuli mu juurde unistus, et kunagi on ka minu koolitustegevus nii suur ja lai, et saan anda välja stipendiumeid. Veidi hiljem taipasin, et selliste asjadega pole kunagi liiga vara alustada:) Tean, et siin on inimesi, kes tõesti tahavad elus edasi liikuda ja kel oleks abi pikaajalisest toest, kuid kel ei ole praegu võimalik isegi seda väikest aastatasu maksta. Seepärast annangi välja kaks stipendiumi.

Kui soovid astuda püsivalt samme oma unistuste täitumiseks, hingega kooskõlas elamiseks ja elu toetava kodu ning kodu toetava elu loomiseks, siis kasuta võimalust! 🙂

Esita oma stipendiumisoov hiljemalt 28. märtsi hommikul kella 10.00ks aadressil ivooglaid@gmail.com.

Stipendiumile kandideerimiseks kirjuta mulle:

*mida Sa soovid sel aastal oma elus muuta;
*millist tuge Sa selleks vajad;
*mis on esimene samm, mille Sa astud, olenemata sellest, kas saad stipendiumi või mitte.

Ela oma elu imeliseks.

Stipendiumi võitjad saavad terve Kodutee Aasta paketi ja kõik sellega kaasnevad materjalid ning teenused. Kes stipendiumi said, selgub 28. märtsil kella 17.00ks ning kõik kandideerijad saavad vastuse e-maili teel.

Jaga seda teadet kõigiga, kel võib sellest rõõmu olla! 🙂
Aitäh!

Lisatud:
Küsimused ja vastused

*K: Kas see stipendium on rahaline?
V: Ei, stipendium tähendab, et saad terve aasta materjalid, nõustamise võimaluse ja gruppides osalemise ilma aastatasuta.

Sõber

Soov uueks aastaks (ja salajane teade)

Olgu Su päevad täis
soojust ja valgust,
lindude laulu
ja metsade kohinat,
südamest tulnud naeru
ja õnnelikku vaikust.

Olgu Su teel inimesi,
kes tulevad just siis,
kui vaja
ja on just sellised
nagu parajasti vaja.

Võta mööduvast aastast
kaasa kõik, mis oluline
ja las lumi
võtab ülejäänu
oma hoolde.
Las kevadised veed
viivad endaga kõik liigse
ning toovad asemele kerguse
ja rahu.

Toogu uus aasta
selgust Sinu hinge
ja tarkust
teha vahet omadel
ja hingele võõrastel
unistustel.

Olgu algav aasta
Sulle tulevikus toeks,
täis kauneid hetki,
äratundmisi
ja inspiratsiooni.

***

Kirjutasin selle soovi mõned aastad tagasi, kui jõulude ja aastavahetuse paiku samuti veel lund ei olnud. Kuid lumi tuli varsti siiski ja tegi kõik valgeks:)

***

Saladuskatte all teatan, et peagi ilmub uus Unistuste planeerija🙂 See on täiuslik abiline kõigile, kes igatsevad oma unistusi teoks teha. Unistuste planeerija sobib nii elukutse valijatele, uue ettevõtmise otsijatele ja kavandajatele, MTÜ-de ja sotsiaalsete ettevõtete edasiviijatele, oma isiklikus elus muutuste soovijatele, maailmaparandajatele ja algatajatele igas eluvaldkonnas kui ka lihtsalt aasta planeerimist armastavatele inimestele. Selles on palju ruumi oma suurte ja väikeste unistuste valguse kätte toomiseks, soojendamiseks, kasvatamiseks ja reaalseteks tehtavateks sammudeks muundamiseks ning kuhjaga küsimusi ja näpunäiteid toetavas paindlikus raamis, mis laseb unistustest ja nende täitumisest selge ülevaate saada just Sulle sobival moel. Planeerija võid välja printida ja kaunistada nii külluslikult või napilt kui Sulle meeldib või täita arvutis või võtta eeskujuks oma isikliku planeerija valmistamisel. Boonusena on planeerijaga kaasas aastaratta ehk ringse kalendri valmistamise juhend. Kuni ilmumiseni maksab Unistuste planeerija ettetellimisel ainult 8 eurot, peale ilmumist 12 eurot, seega kohe tellides säästad 1/3 hinnast. Unistuste planeerija on ka osa Kodutee Aasta paketist neile, kes on valmis pühendama järgneva aasta kasvule ja arengule. Mina olen oma unistused 2014 aastaks juba kirja pannud ja esimesed sammud nende täitumiseks astunud ning tean, et 2014 tuleb vapustavalt hea aasta unistuste täitumiseks:) Unistuste planeerija tellimiseks kirjuta mulle aadressil ivooglaid@gmail.com Jaga seda saladust ka hea sõbraga, kes unistuste täitumist igatseb.

Taluhoidja elu

Niisiis. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada ühest päevast umbes 25 aastat tagasi. Kes seda enam teab, mis asjaoludel, aga juhtus nii, et üks kord esimeses klassis otsustasin peale kooli, et lähen klassiõele külla ja kellelegi ei öelnud. Sõitsime koolibussiga tema poole ja veetsime toreda õhtu. Seal olemisest ma midagi muud ei mäleta, kui et klassiõe ema lüpsis parajasti lehma ja pakkus mulle sooja piima. Õhtul viidi autoga koju ka, kus ikka ei teatud, kus ma olen.

Aega läks mööda ja vähemalt 20 aastat ei olnud selle klassiõega kohtunud, kui otsisin talu hoidmiseks ja ta pakkus, et tema kodu vajab hoidjat. Tegelikult tuli päris palju pakkumisi (Inimesed, kes tahavad maal elada, kuid mitte talu osta, võiks julgemalt oma soovi levitada. Minu kogemuste järgi on enamasti pakkumisi rohkem kui soovijaid.), kuid otsustasin, et ei vaata ühtegi teist lähemalt enne, kui olen seal ära käinud. Käisime siis oktoobris talu vaatamas ja nüüd nädal tagasi asusingi sinna elama:)

Koht on ilus ja maja hubane, kuid kahtlusi oli otsustamisel palju. Arvan, et peamiselt sai otsustavaks tunne, et ma olen seal oodatud ja teadmine, et mul hakatakse külas käima. Varem talusid hoides on külalisi käinud vähem kui mulle meeldinud oleks. Vihje – mulle väga meeldivad külalised:)

Mitte miski ei ütle, oled oodatud, paremini ja selgemini, kui nägemine, et su vajaduste, soovide ja mugavuste peale on mõeldud, nendega arvestatud, nende nimel praktilisi samme astutud ja võimalikke ebamugavusi ennetatud.
Selles talus on erakordselt hoolitsevad omanikud. Kõik oli mu saabumiseks ette-taha ära tehtud, ahjud köetud, pliidi all tuli, pliidiraud vahetatud, näidati, kuidas midagi teha. Terve maja voodipesud olid ära pestud ja linnast mulle eriti soe tekk toodud. Külalisi kaugemalt oli nädala jooksul kaks korda, sh tekkis köögis pliidi alla teiselgi päeval vaikselt tuli.

Naaber on olemas, kellega igapäevaselt suhelda ja kelle juures saan internetti kasutada ja loomi patsutada. Kassidele hakkasin oma ukse ette süüa panema, äkki mõni tuleb tuppa ka. Üks juba istus kaevu äärel ja valvas nurrudes sinna kogutud ilusaid õunu, mille riisumisest päästsin.
Isegi telekat käisin üks kord naabri juures vaatamas ja sain teada, mida tähendab “su nägu kõlab tuttavalt”. Paistab, et kõik vaatavad seda, ainult mina telekapõlgurina ei omanud mingit ettekujutust, mis see on. Täitsa tore oli:)

Maja oli hiirevabaks tehtud ja maja ümber luusivad kassid, kuid nagu eelnevast postitusest lugeda võis, leidis üks hiir siiski peagi tee sinna. Peale siin kirjutamist õhtul koju minnes nägin teda köögilaual istumas ja avokaadot söömas. Suutsin ainult mõelda, issand, kui armas. Ilus priske särava karvaga hiir oli nööpsilmadega. Mind nähes sibas kohmakalt ja ärevalt mööda tooli seljatuge maha ja minema. Pakkisin siis kõik toidukraami kinni ja jätsin näritud koha ümbert viilu avokaadot talle ööseks lauale. Hommikuks oli see minema veetud ja tuppa toodud õunakastistki suutäis võetud. Järgmise öö jooksul oli pool õuna ära söönud. Esimesel tegutsemise ööl oli ta nõudepesuvahendi kõrvalt paar suutäit svammi ka kaasa võtnud. Naaber arvas, et nüüd mul on majasõber, nagu muinasjutus.

Mitmel korral oli õhtul ehmatus. Esimene kord oli naabri juurest õhtul pimedas tulles, kui leidsin, et värav, mille päris kindlasti kinni panin, oli pärani lahti. Ja teine kord samuti õhtul naabri juurest tulles, kui olin juba mõne hetke hämaras toas toimetanud, tule põlema panin ja nägin, et veranda siseuks, mis oli mitu päeva puutumata kindlalt kinni seisnud, on pärani. Mõtlesin, et seda nüüd küll hiired lahti ei lükka ja kas äkki majas kummitab. Vaatasin veranda üle ja kuidagi kerge tunne tuli. Leidsin, et kui on kummitus, siis on see sõbralik. Umbes nagu see Iiri majahaldjas

Esimesel maal oldud õhtul ehmatasin, kui akna tagant auto mööda sõitis. Teadsin, et seda teed mööda edasi minnes ei ela lähedal kedagi ja järeldasin, et seal autod ei sõida. Siis mõtlesin, et kes siin nüüd sõidab. Aga tegelikult osutus see üsna tihedalt sõidetavaks teeks, mis viib mitmele poole kaugemale.

Maale saabumise päeval olid ahjud ja pliit juba nii hästi köetud, et toad püsisid soojad järgmise hommikuni. Mina olen nõrgemalt kütnud ja on olnud vaja kaks korda päevas kütta. Õhtune kütmine on jäänud üsna hilja peale ja seetõttu olen kaua üleval olnud ja hommikul jälle kaua maganud. Pärast kütmist ootan veel pool tundi, et ega vingu ei tule. Õhtud on möödunud koolitöid heegeldades ja raadiot kuulates. Tartus ma ei kuula kunagi raadiot, ei olegi sellist, kuid talu hoides kuulan alati. Hommikuti esimese asjana kütan ahjud, teen pliidi alla tule ja panen potiga vee pliidile. Siis toon tuppa puid juurde kuivama, keskmiselt 5 sületäit korraga. Kui pliidi all on juba tubli tuli ja vesi on kuumaks läinud, siis teen teed ja süüa ja koristan. Paar päeva on juba õnnestunud köögipliiti nii palju taltsutada, et selle siibri saab ka hõõguvate sütega kinni panna. Muidu jäi kogu aeg mingi tukk suitsema, ei tahtnud ühtlaselt lõpuni põleda ja siis jäi siiber lahti ja köök läks jälle ruttu külmaks. Kui siiber kinni saab, siis on paar tundi soe. Pliidi kütmise kõrvale heegeldan. Kui nende toimetustega ühele poole saan, on üldiselt juba lõuna. Siis tuleb naaber külla või lähen kõndima või riisuma. Õhtupoolikul käin naabri juures netti kasutamas ja õhtuse kütmise kõrvale jälle heegeldan. Vahel õnnestub natuke lugeda ja kirjutada ka. Peamiselt olen muljeid kogunud.

Kõndimas olen käinud küla- ja metsateedel. Käisin ümberkaudseid lagunenud talukohti vaatamas. Ilma selleta ei saa ükski maalkäik mööda minna kusagil. Üks koht pidi metsa sees ka olema, aga seda ei leidnud üles, ainult ilus pikk metsatee oli. Köögiaknast paistavad mängivad linnud. Küünlaid olen palju põletanud, see loob hubasust.

Lihtsalt palju rõõmu

Kuigi see blog sai rajatud helgete mõtete ja kogemuste kirjapanekuks, on lihtsalt rõõmu nurgake siin hooletusse jäänud. Täna ajavad rõõmud üle ääre ja nii saab see viga parandatud:)

*Eelmisel laupäeval oli Elistvere loomapargis Koduõppe Sügispäev. Esimest korda sügispäev, esimest korda nii, et mina ainult läksin kohale ja kudusin vestlusringis ja esimene kord, kus ühepäevasel sündmusel sai rahuldatud ilma kiirustamata lihtsalt olemise ja nii seltskonnas kui ühekaupa suhtlemise ja kuulamise ja tähtsate asjade arutamise vajadus. Rahvast oli palju, nii püsikäijaid kui uusi uudistajaid. Koduõppepäevad on selle poolest erilised, et garanteeritult kohtub iga kord ainult huvitavate ja toredate inimestega. Järgmiseks on plaanis Koduõppe Talvepäev 11. jaanuaril Rakveres ja seejärel Kevadpäev Tallinnas. Ja siis jälle Suvepäevad. Ja vahepeal juba varsti veel kohtumine, mille info tuleb lähiajal ainult koduõppegruppide liikmetele. (FB-s grupp Koduõpe ja list)

*Hiljuti hakkasin üle pika aja jälle hääletades liiklema. Kuigi viimasel paaril aastal on hääletamise suhtes olnud tõrge, sai jällegi kinnitust tõsiasi, et hääletajaid võtavad peale toredad inimesed. Sellised, kellega on rõõm koos sõita ja vestelda. Ja kellega muidu ehk polekski kohtunud, kuid oli just sel hetkel vaja.

*Varem olen kirjutanud oma vaimustusest seoses sellega, et õppisin ülikoolis sokke kuduma. Tõenäoliselt kõige pikemaajaliselt kasulik asi, mis ma olen ülikoolis õppinud. Mõtlesin mõni aeg tagasi, et noorena on õige aeg hakata õppima ja tegema seda, mida tahad vanana osata ja teha. Näiteks, kui ma tahan olla selline vanamemm, kes koob ja teeb igasuguseid kasulikke asju ise, siis on vaja juba praegu neid tegema hakata. Ja paar päeva tagasi külas olles tabas mind äratundmine, et ma juba peaaegu olengi selline memm, kuigi näen oma vähesestki vanusest noorem välja. Ütlesin lastele, et ükskord, kui te vanad olete, siis meenutate, et istus nurgas üks tädi, kes kudus päevad läbi ja ei olnudki hall. Ja kuigi veel aasta tagasi ei osanud ma üldse sokikanda teha, ei pea tulevikus ükski laps kurtma, et miks kõigil minu tehtud sokkidel on ühtemoodi kannad, sest nagu ma nüüd tean, isegi sokikandu saab paljudel eri viisidel teha. Kui ma 1,5 aastat tagasi suvel vaatasin raamatust pitse ja mõtlesin, et ilusad küll, aga hirmus ebapraktilised ja kes üldse nii peeni suudab heegeldada ja pärast seda suhteliselt jämeda heegelnõela ja niidiga vorpisin pool suve käterättidele heegelpitse, siis nüüd ma olen juba ühe pisikese pitsijupi teinud nii peene nõelaga, mille number enne üle mõistuse käis ja see tuli isegi ilus välja. Nii et kui mingil hetkel peaks juhtuma, et mulle hakkavad meeldima pitskraedega kleidid, siis on vähemalt krae osa ilmselt teostatav. Kuigi, kui ma hästi tubli olen, siis pigem heegeldaks kleidi ja jätaks krae ära. Nagu siin:

Otsustasin suvel, et võtan suve lõpus koolist paberid välja, et saaksin järgmine aasta või 3 aasta pärast ametlikult tekstiili erialale astuda. Aga kuna mul oli tänu varasemale akadeemilisel olemisele veel üks semester puudu 50% nominaalaja täitumisest, mille järel ei saaks kaks nominaalaega tasuta kohale kandideerida, tundus kuritegelik seda ühte semestritki raisku lasta ja jätkasin siiski õppimist. 30-tes eluaastates ülikoolis käimine on puhas rõõm, iga tund on põnev ja iga uus oskus tekitab tahtmise huilata. Rahvusliku tekstiili erialal on vastuvõtt üle aasta ja järgmine aasta jälle võetakse. Nii et kui tahate ka ennast varustada oskustega sõltumatult ilusaks eluviisiks, siis soovitan lähemalt tutvuda.

*Mõni päev tagasi viidatud kampaanias Üks meie seast on kogutud rohkem kui vajalik hulk hääli Eestist ning rohkem kui vajalikus hulgas riikides, et ettepanek võetaks Euroopa Komisjonis arutlusele. Vajaliku 7 riigi asemel on häälte piirav ületatud vähemalt 17 riigis – võttes allolevas tabelis arvestuse aluseks 120% täituvuse ja teades, et tänaseks on see Eestis ka ületatud. Veel viimased tunnid saab lisada allkirja lihtsalt numbri kasvatamise rõõmuks ja toetuse avaldamiseks http://yksmeieseast.ee
Vaata ka http://www.oneofus.eu/

*Minu blogi statistika kohaselt ei ole toimunud postituses Sinu lapse võimalik kaasa viidatud videode massilist vaatamist, õigupoolest ei ole neid peaaegu üldse vaadatud. Mainin igaks juhuks, et mõlemad videod on ilusad ja rõõmsad ja üldse mitte verised ega kurvad. Teine neist ei ole isegi otseselt abordiga seotud ja selles isegi ei räägita midagi, ainult inimeste pildid ja kommentaar lõpus. Kõigil läks hästi. Siinkohal panen need lingid uuesti, et saaksite ikka vaadata ja oma päeva rõõmsamaks teha. Ja kuulata John Lennonit ja Andrea Boccellit.
Mis ühendab neid inimesi?
Andrea Boccelli

*Kas teie juba teate, et Jõgevamaal jagatakse noortele peredele tasuta maad?

*Paar ilusat kodu- ja pereteemalist blogipostitust, mis tänase päeva rõõmsamaks tegid:
http://www.redeemingthetable.com/home/2013/10/28/when-sharing-the-table-is-in-the-hidden-places
http://carrotsformichaelmas.com/2013/10/30/stop-doing-start-being/

Ajast ja ruumist

Kui ma veidi üle nelja aasta tagasi blogi pidamist alustasin, lootsin, et sellest saab helge koht. Tahtsin luua sellist ruumi, kuhu lugeja tuleb rõõmuga, istub sooja teega tunnikese, loeb erinevaid postitusi, elab kaasa, leiab inspiratsiooni. Unustab selleks tunniks oma mured ja igapäevaelu häirivad detailid. Pärast lugemise lõpetamist tunneb ennast optimistlikumalt ja rohkem valmis enda unistusi teoks tegema, võtma ette asju, mis enne paistsid kaugete ähmaste võimalustena. Ja arvuti tagant lahkudes märkab enda ümber rohkem ilusat.

Mulle endale tundub vanu postitusi tagantjärgi lugedes küll, et suures osas see on sellise potentsiaaliga koht. Olen siia kirjutanud teadlikult ainult positiivse tooniga tekste ja vältinud blogi ja lugejate peade kasutamist prügikastina, kuhu oma stresse välja valada. Need vähesed ärritunud kirjad, mis siia jõudnud on, olen hiljem kustutanud. Samuti olen raskustest kirjutanud peamiselt pärast nende läbitöötamist, et lugejal sest kulutatud ajast kasu ka oleks. Nii on blogi pidamine olnud ka (pigem ilmselt siiski eelkõige) mu enda jaoks esimeses lõigus kirjeldatud kohaks, kus hajali mõtteid kokku koguda ja ülesehitavasse vormi seada, läbi kirjutamise kaudu jäädvustada sooje kogemusi ning lasta negatiivsusel unustusse vajuda.

Samas olen üldise positiivse tooni hoidmise huvides vältinud iga teemat, mis võib potentsiaalselt lugejate hulgas tüli tekitada või kellegi ärrituse taluvuse päevanormi ületada. Tõenäoliselt sellega seoses on blogi üldmuljet nimetatud leebeks. Tegelikult on see blog konkurentsitult kõige leebem valik minu kirjalikust eneseväljendusest. Kuigi mul on üsna madal lahkhelide taluvuse lävi, ei ole ma kõik-on-ok-tüüpi inimene.

Samuti olen vältinud piiramatult avatud blogis, kust igaüks võib juhuslikult läbi jalutada (mis on hea, sest nii on võimalus see blog leida, siia tagasi tulla ja inspiratsiooni saada), isiklikumate teemade sügavamat käsitlemist. Leian, et juhuslike möödakäijate asi ei ole kellegi sügavalt isiklikesse asjadesse pilku heita ja minul ei ole ka õigust nende tähelepanuvälja oma eraasjadega risustada.
Samas usun ühele korralikule blogipidajale kohaselt minagi, et minu (paber-)päevikud on täis väärt mõttevälgatusi ja analüüse, millest võiks kellelgi veel abi olla. Ja et mul on palju öelda ja jagada, mida ei ole vaja lugeda neil, kes juhuslikult siia satuvad ja minu vaadetega üldse ei haaku või kes käivad siin ainult aegajalt positiivset energiat kogumas, kuid mis võib teadlikult lugeda ja oluliste detailide oma elule kohendada otsustanute jaoks uueks alguseks või hüppelauaks osutuda.

Olen ka tundnud vajadust oma kirjutamiste, jagamiste ja tegemiste kokku koondamise järele. Kõik mu kirjutamise väljundid on olnud mu enda jaoks tohutult rõõmu toovad ja kasvada aitavad. Kirjutamine on minu jaoks mõtlemise vorm, mis loob järgmise hetke reaalsust ja annab energiat. Esimest e-kursust korraldades tajusin, et selline ongi mu unistuste töö. Kirjutamine on minu jaoks eluliselt oluline ja kui parajasti blogis või artiklite ilmumises pikem paus on, siis see ei tähenda, et ma ei kirjuta. See tähendab, et kirjutan mujal: erakirjades, koolitöödes, paberpäevikus, mõnes listis… Tunnen, et jagades oma mõtteid killuke siia, teine sinna, igal pool ainult osaliselt kattuvad ja kohati teadmata huvi tasemega lugejad ja võibolla oleks just seda vaja viidata kellelegi mõnes teises grupis, jookseb aeg liiga kiiresti käest, ilma et kokkuvõttes teeksin seda, mida oluliseks pean.

Seepärast loongi Kodutee aasta. Kodutee aasta on kõigile, kes soovivad osaleda mu e-kursustel ning saada muid materjale, mida aasta jooksul loon. Lisaks e-kursustele ja eraldiseisvatele tekstidele on seal võimalus osaleda ja tõstatada arutelusid paljudel teemadel ning leida pikaajalist tuge kursustel õpitu praktilises rakendamises. Kindlasti ei jaga ma seal kogu oma paberpäevikute sisu ega erakirju ja ei hakka ka sealset ruumi prügikastina kasutama. Käsitletavaid teemasid puudutavaid väljavõtteid päevikutest jagan küll. Näiteks Naiselikkuse kursuse alguses jagan ettevalmistava ülesande juures (mis on soovitav teha enne kursuse algust) ka oma mõned aastad tagasi kirjutatud kujutlust naisest, kes ma olla soovin ja kelleks juba kujunemas olen, kuigi palju on veel minna. Ning ka, mida ma selleks teinud olen ja teen, et selliseks kasvada. Blogis või mujal avalikus ruumis ma seda ei jagaks, sest see on isiklik.

Kui Sa oled selle postituse siiamaani läbi lugenud, siis on juba lootust, et Kodutee aasta võib Sulle huvi pakkuda:) Kui mu blogi postituste sisu, artiklid, kursused, e-raamat, muud tegemised või Kodutee aasta kirjeldus Sinuga resoneeruvad, siis võta ühendust ivooglaid@gmail.com. On viimane aeg tuttavaks saada või tutvust süvendada:)

Kui Sind huvitab, mida varasematel kursustel osalenud on arvanud, loe siit pakkumiste alt.

Toitlustamine, kevad linnas ja suvi maal

(Enam ei otsi toitlustajat)

Kevad ja suve algus on olnud nii tegusad, et kuigi paljust olen kavatsenud siin kirjutada, pole selleni jõudnud. Päike on väljas nii mõnusalt soojendanud, et ma ei ole raatsinud eriti arvuti taga aega veeta. Olen palju kõndimas käinud, avastanud uusi külateid ja talukohti, lugenud huvitavaid raamatuid, millest igaühe kohta keerleb peas tutvustus, heegeldanud ohjeldamatult pitse, kokanud, planeerinud sündmuseid, sõpradel külas ja kokkutulekutel käinud, peenart rajanud.

See aasta said juuni alguses viimasel hetkel peenrasse: peet, pastinaak, valge aeduba, hernes, lillkapsas, suvikõrvits, till, lilled. Kasvuhoonesse said basiilik, spinat ja sidrunmeliss.  Kahjuks ma ei tea, kuidas neil läheb, sest peale paari nädalat maal olen jälle paariks nädalaks linnas.  Juuli alguses saan neid vaatama minna. Pastinaagi seemned ja valged aedoad sain kaasa ühelt Anastasia kokkutulekult kevadel, kui päike alles hakkas soojendama.

Varakevadel kutsuti mind appi toitlustama permakultuuri koolitusele. Sain kahel nädalavahetusel kokata, toredate inimestega kohtuda, köögitoimetuste vahel loenguid kuulata ja jõudsin ka metsa jalutama ning järve äärde päikese kätte pikutama. Toitlustamine hakkas meeldima ja sealt kutsuti järgmisesse laagrisse süüa valmistama:) Juuli keskel kokkan iseseisvalt 6-päevases laagris:) Olen avatud uutele kutsetele.

Mõni nädal tagasi tabas mind pitsipisik. Hiljuti veel vaatasin käsitööraamatutes pitse ja mõtlesin, et mina küll ei saaks sellega hakkama ja ega vist ei viitsiks ka nii palju aega selliste ebapraktiliste asjade peale kulutada. Siis tekkis millegipärast tahtmine proovida äärepitse valmistada, selliseid, mis käterättide, padjapüüride, tekikottide jms külge käivad. Leidsin paar raamatut õpetustega ja ei saanudki enam pidama. Hommikul enne toast väljumist heegeldasin paar rida, õhtul ei läinud magama enne, kui mustrikord valmis, pea igale poole minnes võtsin poolelioleva töö kaasa. Vaimusilmas heljusid kujutlused kõigest mõeldavast, mida saaks pitsidega ääristada või mis võiks lausa tervenisti pitsist olla ja kahetsesin, et kooli käsitöötundides ainult ümmargusi linikuid pidi heegeldama, mitte kodutekstiile pitsiga ääristama. Lõpuks olid käed valusad ja siis pidasin paar päeva vahet. Nüüd on sõltuvuse sümptomid juba õnneks kadunud, heegeldan tasapisi, mitte iga päev. Kõige parem pitsijuhenditega raamat, mis mulle ette jäi, on Erna Aljasmets “Heegeldatud äärepitsid”. Selles on ilusti arusaadavalt silmuste tegemise õpetused ja palju erinevaid mustreid. Juba oskajale heegeldajale on väga ilus raamat “Vääna mõisaproua heegelpitsid”. Ja siis on muidugi “Harmoonia teejuht. Põhilised heegelpinnad: 250 heegelkirja”. “Harmoonia teejuht” on ilus ja kasulik sari ka kudumissõbrale.

Talvest ja kevadest

Käisin eile Ihastes jalutamas. Nädal varem maja ees õitsenud üksikust kuldtähest, mis õhtuks juba ära nopitud oli, on saanud palju õitsevaid kuldtähti. Tee äär on võililledest kollane. Paiselehe õitest sõin kõhu täis. Metsas toksib rähn ja tihased säutsuvad kõikjal. Pajutibudega kaetud põõsaste all otsib kuldnokk ussikesi. Sinine taevas, päike, porised rajad. Väikesed lumelaigud varjus. Pisikesed helerohelised pungad mustikavartel. Kollane liblikas:) Selle kevade esimene. Ja teine. Kolmas pruunikirju. Ja veel palju kollaseid ja mõni kirju.

Talv oli sel aastal suhteliselt lühike, tuli piisavalt hilja ja märkas õigel ajal stiilselt lahkuda. Sellegi poolest oli see üks raskemaid talvi. Kuu aega tagasi, kui lumikellukesed õitsema hakkasid, märkasin küll kevade tuleku märke ja rõõmustasin, kuid hinges ikka ei uskunud, et on kevad. Tundus, et talv ei lõppegi ära. Küsimus, miks inimesed elavad põhjamaal, jõudis kohale aastase hilinemisega. Iga pilt oliivipuudest tekitas tahtmise huilata nagu hiid-Ansip ja järsku oli neid pilte igal pool, palju rohkem, kui varem. Nüüd, kui peale suurt kevadet tuli jälle lund, aga nautisin vaatemängu, sest seesmiselt teadsin, et tegelikult on kevad käes.

Veebruari keskel murdis mu ema omal selgroo. Kodus, une pealt, voodi läks katki. Nüüd on mitmeks kuuks kodus, pikalt istuda ega kummardada ei tohi, veedab päevi voodis lugedes ja aegajalt käib väljas kõndimas. Eile läks juba loengusse, sest toas pidi igav olema ja loengus saab ju seista ka. Paraneb jõudsalt.

Ise olin terve veebruari ja järelkajana pool märtsi haige. Tavaliselt on mu väga edukas strateegia haiguste puhul püsida toas, juua palju kuuma mustsõstra morssi ja taimeteed, pikutada voodis ja lugeda toredaid raamatuid. Enamasti hakkab õhtuks, halvemal juhul järgmiseks lõunaks tunduma, et kaua võib nii elada ja saab toimetama asuda. Seekord võtsin alles veebruari lõpus sellise päeva, kus üldse väljas ei käinud, ja kohe hakkas paremaks ka minema.

Koolist võtsin akadeemilise ja elan praegu Tartus. Aegajalt on tundunud, eriti sügisega võrreldes, et ma ei tee mitte midagi. Lähemal vaatlusel olen enda rõõmuks siiski märganud, et mitte midagi tegemisega sisustatud ajast on üht-teist välja kasvanud ja “mitte midagi” käib selle kohta, mida ma arvasin, et peaksin tegema, et aeg raisku ei läheks.

Sukeldusin uue koduõppe lähenemise tundma õppimisse. Kogusin netist oma arvutisse sadu lehekülgi artikleid, blogipostitusi, listikirju. Kohe, kui neist süsteemi suudan tekitada, tuleb artikkel ka.

Koduõppega seotud artiklite valguses panin kirja oma missiooni. Hiljem Eesti Ökokogukondade Ühenduse strateegia koostamise kokkutulekust inspireerituna täiendasin seda, tegin oma elule samuti SWOT-analüüsi ja lisaks otsitud materjalide eeskujul lisasin veel üht ja teist:) Kui selle kõik ilusti sõnastatud saan, panen siia ka.

Aasta teemaks valitud valdkond edeneb tasapisi.

Taasavastasin enda jaoks ilukirjanduse. Teismelisena meeldis mulle kangesti lugeda ja on jätkuvalt meeldinud, kuid ilukirjandus on asendunud aimekirjandusega. Niisama jutte olen üsna harva lugenud. Nüüd parandasin selle puudujäägi. Viimane raamat, mida lugesin, oli Ann B. Ross “Miss Julia Speaks Her Mind”. Väga kaasahaarav, soe ja humoorikas raamat ühest vanast naisest  Põhja-Carolinas, tema ennast kehtestama õppimisest ja sellest, mis tagajärjed on valega elamisel ja kõigest otse rääkimisel.  Soovitan teilegi:)

Leidsin mõned päevad tagasi  rahvusvahelise koduõppelisti kaudu www.goodreads.com lehe ja liitusin sellega. Seal saab märkida, milliseid raamatuid lugenud oled ja mida neist arvad. Samuti leida edaspidi lugemiseks palju uusi raamatuid huvitavatel teemadel. Kontrollisin oma sealset lugeda plaanitavate raamatute nimekirja juba raamatukogu andmebaasis ja tõin koju kuhja uusi teoseid. Kui keegi siin lugejatest samuti seda kasutab, oleks tore teada ja lugemissoovitusi vahetada:)

Täna hommikul pesin aknaid:)

*********

Koduõppe päevad on 7.-8. juulil.

Kodulaager on augustis.

Lumikellukesed

Tartus Annelinnas õitsevad lumikellukesed:) Terve kuu varem kui eelmisel aastal.