Pesa kõrgel taeva all

Käisin eile maal. Juba mitu päeva oli arvuti tagant tunniks metsa põigates tunne, et sellisel päeval ei pea mitte linnas olema, vaid oja ääres pikutama, linde jälgima ja vaatama, kuidas lehed kasvavad. Lõpuks enam ei suutnud ja teisipäeval otsustasin, et homme lähen.

Maale minnes tahtsin seekord üles leida varem ajapuudusel kaks korda leidmata jäänud järve ja tutvuda kõrvalküla teega, kus netikaardi järgi mõni mahajäetud talu leiduma pidi.
Hääletamine läks kenasti, jõudsin kaugeima punktini, kus oligi plaanis bussi peale minna, sest edasi eriti autosid ei liigu. Seal istusin oodates ka järve ääres.
Tee oli nii ilus ja ühes kohas leidsin tee äärest täiesti terve korraliku savist lillepoti. Just sellise nagu olin hiljuti igatsenud:)

Sihtkohta jõudes otsustasin, et kõigepealt otsin järve üles ja siis vaatan, kuhu veel jõuan. Ainult järvega küll piirduda ei tahtnud aga eelnevalt külastatud kaugete talude juurde jõudmist seekord plaani ei võtnudki. Otsustasin, et kiirustama ei hakka, kui jõuan tagasi bussi peale, siis jõuan ja kui ei jõua, siis päevad on juba nii pikad, et võin Rõugesse kõndida ka ja sealt edasi ikka saab.

Külavaheteel kõndides sain üllatuse osaliseks. Olin seda teed varem kaks korda kõndinud ja mõlemal korral imetlenud kõrget küngast tee ääres oleva talu taga. Kuidagi oli märkamata jäänud, et künka otsas on talu ka. Tahtsin seda vaatama minna ja lootsin, et see jääb selle tee äärde, mida kavatsesin uurima minna. Aga kõigepealt ikka järve juurde.

Jõudnud kohani, kus kusagil metsa vahel järvetee peituma pidi, läksin alguses igaks juhuks seda teed mööda, mida eelmistel kordadelgi ja veendusin, et see lõpeb ikka endiselt võsas. Selle ja palju kaugema tee vahel, mis ei oleks tohtinud kuidagi õige olla, ei olnud ma varem ühtegi kolmandat leidnud. Aga seekord märkasin, et võsas lõppevast rajast vaid paar sammu edasi on veel üks rada. Ja leidsingi järve üles:) Kui metsa vahelt hakkas sinine paistma, siis süda hõiskas sees:) See on täpselt selline järv, mida kujutlenud olen:) Üleni metsaga ümbritsetud, vesi sillerdab päikeses… Väikesed kalad tulid kohe uudistama ja mängisid peitust veetaimede vahel. Vastaskaldal oli puust paat ootamas. Järvevesi maitseb paremini kui kraanivesi. Istusin seal maas, võtsin einet, jälgisin kalu ja tundsin, kuidas õnnetunne sõrmedest sisse poeb.
Tee läks järve äärest mitmele poole ja tuletades endale meelde, et täna ei kiirusta, valisin tuldust erineva tee. No ja ikka oli see sama suurem tee, mille alguses varem käinud olin ja mis varem külastatud külale lähemal:)

Edasi läksin veidi tagasi ja suundusin kõrvalküla rajale. See tee läks küll mäest üles aga üldse mitte nii raskelt kui tee pealt mäe suurust vaadates varem arvanud olin. Ja jõudsingi ühe talu juurde:)
Olin tulles teel vaadanud talusid ümbritsevaid puid ja mõelnud, et mulle meeldivad pärnad. Tammed meeldivad ka, kuigi kõige kenamad on nad ikka koos pärnadega. Ja siin selle talu juures olid ühel pool pärnad ja teisel pool tammed:) See talu on metsa ja avaruse piiril ja oh, mis vaated. Talu tundus nii armas puude vahel päikese käes. Tuuled olid sõbralikud. Maja nägi päris hea välja, arvasin, et äkki siin elatakse ja igaks juhuks õuele ei tikkunud. Aga mööda metsa-äärset maaliliste vaadetega heinamaarada edasi astudes vaatasin ikka mitu korda tagasi. Varsti paistis eemal silmnähtavalt mahajäetud hoone. Eemalt tunduski, et lihtsalt lagunev hoone keset heinamaad. Aga see oli väga vale mulje. Juurde minnes nägin, et siin on ilmselt kunagi rehielamu olnud. Teisel pool pikka hoonet oli idülliline aed sammaldunud, kuid siiski lehti kandvate õunapuudega. Ja siingi olid kõrvuti pärn ja tamm. Ja pihlakas:) Väike igihali õitseb. Nurmenukud. Palju vaarikaid. Kõige magusamad paiselehe õied. Lilleklumbid õitsemas ja puhkemas. Kaev on vett täis aga vesi vajab hädasti vahetamist. Mitmel pool on mustikavartel lehed, siin metsa ääres nägin sel aastal esimest korda mustikaid õitsemas. Palju õitsevaid mustikad.
Päike paistab ja soojad tuuled puhuvad, samas on mets kaitseks kõrval ja suured puud aias. Aiast välja astudes võib vaadata allpool laiuvaid metsi. Seal olles tekkis tahtmine öelda, et siin on nagu vanajumala selja taga aga see ei tundunud päris õige. Olles ülalpool metsi, kuid samas kindlalt maas, avaruses, kuid samas metsa ääres ja puude vahel, on kohasem öelda pesa kõrgel taeva all.

Edasi minnes jäi raja äärde veel kaks asustatud talu. Lõpuks jõudsin välja teele, millel paar aastat tagasi jalutades olin mõelnud, et siin oleks kena igapäevaselt perekondlikult matkata. Bussile jõudsin ka. Bussipeatuses oli isegi aega einestada ja varbaid päevitada. Ja Võrust sain ühe autoga Annelinna:)

Nüüd netist vaatasin, et käidud piirkond sobiks väga hästi küla tervikusse ja läheduses on veel ilmselt tühje kohti.

Häälega matkamas

Otsustasin täna minna vaatama mõningaid eeldatavasti tühjaks jäänud külasid Võrumaal. Plaanis oli kolm küla üle vaadata ja Tartust lahkudes ma ei olnud veel kindel, kas alustan lähimast või kaugeimast. Üks neist küladest oli lihtsalt selline, kus lagunenud talu müügis ja osutus vähemalt taluloomade osas vägagi asustatuks. See oli lähim küla ja sellest kaugemale ma ei jõudnudki. Teised jäävad järgmiseks korraks. Kuna tänane matk oli just hääletamise osas väga mitmekesine ja huvitav, alustangi algusest:)
Hommikul vaatasin neti-postimehe ilmateatest järele, et peaaegu igal pool tee peal sajab aga sihtkohtade lähedal veidi suuremates asulates (Plaani ja Murati) ei saja. Tartus oli soe ja väljaminemise hetkel ei sadanud. Varustasin ennast siiski vihmavarjuga, panin kampsuni kotti ja seadsin sammud läbi linna Võru maantee poole. Karlovas langesid esimesed piisad ja paistis, et kisub tuuliseks. Mõtlesin, kas ikka on mõtet minna aga linna jäämine ei tundunud ka eriti mõttekas variant. Arvestasin, et kui maal ikka koledasti sajab, siis ei hakka tagasi linna tulema ja lähen otse K juurde, sinna ka ei lubatud tänaseks vihma. Vihm ja tuul said hoogu juurde ja mina ikka kahtlesin, kas äkki oleks arukas ots ringi pöörata ja koju minna. Jõudsin siiski hääletamise kohta välja. Alguses ei tahtnud keegi peale võtta. Üks väike auto vilgutas minu poole tulesid ja sõitis kohe minu taga tee äärde. Sees oli vanem paar. Mina juba jooksin auto juurde aga nemad sõitsid minema. Selline asi juhtus esimest korda. Siis sain veel veidi hääletada kuni pidas kinni üks kena noore paariga auto. Parajasti siis arvas mu vihmavari heaks streikida ja ennast tagurpidi pöörata, et ma ei saaks seda kinni panna. Sain siiski vihmavarju kinni ja sõitjate käest teada, et saaksin nendega ainult Otepää ristini. Mõtlesin, lähen-ei-lähe-lähen-ei-lähe, ütlesin, edasi saab ikka, ja läinud olimegi. Tee peal mõtlesin, et kuidas ma sellise vihmaga seal lageda tee ääres hääletan, äkki sõidan hoopis Otepääle välja. Aga nad viisid mu Kambjasse ära, et ma saaksin bussipeatuses katuse all hääletada:) Kambjas istus bussipeatuses üks vana hambutu mees, kes laia suuga naeratas ja küsis, miks ma maha tulin, oleks pidanud edasi sõitma. Sain peaaegu kohe uuesti auto peale, teine juht pidas kinni ja lubas Kanepisse viia. Oli sõbralik ja jutukas keskealine mees. Rääkisime ilmast ja meditsiinist ja minu lapsepõlvest ja kui olime peaaegu Kanepini jõudnud ning rääkisin, et olen talus abiks, et oma tuleviku tarbeks õppida, küsis ta, kas tean midagi taluelu konsulentidest. Ütlesin, et mul on soovitatud sellega tegeleda aga ma ei ole täpsemalt uurinud, mis see endast kujutab. Tema siis ütles, et ta võib rääkida, sest ta ise ongi konsulent. Ja rääkis ja andis lõpuks visiitkaardi ka:) Kui Kanepi teeotsal maha läksin, mõtlesin, et kui ma nüüd siit edasi ei saagi ja Tartusse tagasi hääletan, siis päev on ikkagi korda läinud:) Liiklus oli täna üsna hõre ja peale ei tahetud eriti võtta. Sain siiski jälle ühe auto peale, juhiks nooremas keskeas mees, kellele vist ei meeldinud tänane ilm. Kõik kommentaarid, mis ta terve tee jooksul tegi, väljendasid uskmatust, et mul on vaja sellise ilmaga ringi liikuda ja veel matkata. Võrus otsustas ta mu Kosele ära viia, et saaksin vähemalt seal kohe edasi hääletada. Lõpuks soovis head vihmas matkamist:) Kosel sain ühe naise autole, kes ütles, et saan ainult ühe peatusevahe edasi aga viis mu ikkagi järgmise suurema ristteeni, et õige auto peale hääletaksin. Ristteel pidasid kinni väga noored poiss ja tüdruk, kes oma sihtkohta ei avaldanud aga ütlesid, et Plaanile päris ei lähe. Tee peal peatusime ühe kestvusratsutajaga kohtudes ja edasi sõidetigi tema järel. Haanjas pandi mind maha ja nemad sõitsid ratsutaja järel teisele poole. Mõtlesin, et kõnnin keskusest läbi, siis on kindlam hääletada ja ega autosid ei sõitnud ka. Natuke sain kõndida, keskusest välja veel ei jõudnud, kui sama auto jälle mu kõrval oli. Poisil oli must kahju hakanud ja viis mu Plaanile ära:) Sest ta ise on ka hääletanud ja siis peab ikka üksteist aitama:) Aga lühikese sõidu ajal sai natuke nalja ka. Kui oli selgunud, et ma ei elagi Plaanil ja hoopis matkamas olen, ei olnud poisi jaoks kõige uskumatum mitte vihmaga matkamine, vaid üksi matkamine. Sellisele kummalisele olukorrale võib olla ainult kaks seletust: a)tegemist on Kultuuriakadeemia tudengiga või b)poiss jättis maha. Variant, et keegi otsib mahajäetud talukohti ja külasid ja tahab maale elama minna, paistis veel uskumatum tunduvat. Kokkuvõtteks leidis ta, et pean siis endale väga enesekindla mehe leidma. Sellise tarkuse vastu juba ei saa, jäi üle ainult nõustuda:)
Neti-Postimehe ilmateade, mille kohta varem olin kuulnud, et kui seal öeldakse, et kusagil hakkab kell kuus sadama, siis hakkab ka, oli seekord siiski eksinud. Vastupidiselt nende ennustusele sadas Plaanil täna vihma. Veidi edasi kõndides taevas siiski selgines ja päikegi tuli välja aga oli näha, et ka siin on täna korralikult sadanud. Üsna külatee alguses oli väga ilus veidi lagunenud maja viljaaia sees. Tekkis kujutlus, et selles majas võiks elada vana haritud ja reisinud naine, kes kasvatab lilli, peab kassi, ühes toas on kamina ja kiiktooliga raamatukogu ja lapselapsed käivad külas:) Tee ääres heinamaadel kohtas mitmel pool lehmi, eemal paistsid lambad ja hobused tulid mind uudistama. Paistis nagu oleks enamvähem kõik heinamaad elektriaiaga piiratud. Vähemalt eemalt paistsid enamus talusid asustatud, kuigi kaugemal oli ka mõni sissekukkunud hoone. Ühes kohas avastasin ilusa kõrvalise liivatee:) Ma kogun liivateid. Teed ümbritses lõhnav mustikamets, siin-seal suuremad ja väiksemad nired ja ojad. Ja oh, mis vaated sealkandis olid:) Sinine taevas, päike, soe. Kui hakkasin ära minema, paistis, et tumedad pilved kogunevad jälle pea kohal, arvasin, et tagasiteel sajab jälle. Aga ei sadanud, kuigi terve tee läks järjest jahedamaks. Plaanil oli väga hõre liiklus. Kujutasin ette, et pühapäeva pärastlõuna on väga hea aeg Tartu poole hääletamiseks, sest inimesed lähevad maakodudest linnakodudesse. Esimene auto, mis natukese kõndimise järel tuli, ei pidanud kinni. Teine pidas ja sellega sain lausa Võrru välja. Juhiks oli tõsine maamees, kes väitis, et tal on ka see haigus küljes, mida arstid ei suuda välja ravida – et kisub metsa poole. Võru ääres oli samuti ebatavaliselt hõre liiklus, möödasõitvad juhid paistsid uimased ja sõitsid aeglaselt. Esimese seisma jäänud auto juht ütles aknast, et saaksin temaga ainult ristteeni. Arvasin, et hääletan siis pigem edasi. Teine kinnipidanud auto lubas samuti ainult ristini viia. Mõtlesin, et ju siis on vaja sinna sõita ja läksin. Ristteel oli millegipärast veel palju hõredam liiklus, kui Võru ääres, kuigi vahepeal ei olnud autodel eriti kuhugi pöörata. Ja seal oli Väga Külm ja Väga Tuuline. Ja jopet ei raatsinud ka seljast ära võtta, et kampsunit selga panna. Ootamatult paljud autod pöörasid ristteel ära, mitte ei sõitnud Tartu poole. Auto, mille peale lõpuks sain, tuli ka kõrvalt, mitte Võru poolt. Sain selle naisega Ülenurme-Tõrvandi ristile ja lootsin ikka Tartusse välja hääletada. Kui olin mõnda aega edutult hääletanud ja külmetanud, otsustasin veidi edasi minna, et mitte autojuhte oma sihi osas segadusse ajada. Mõõtsin juba pilguga, kui kaugel ma Tartust olen ja mõtlesin, kas tõesti on vaja jala minna. Üle tee minnes märkasin pea kohal linnuparve ja jäin üllatusega vaatama, kas need on haned, kuni lompi astusin. Haned need vist olidki ja lomp oli eriti üllatav seetõttu, et viimasest lombi nägemisest on päris palju aega möödas ja vaatamata vihmasele päevale ei osanud ma seda oodata. Lõpuks ikka pidas üks noormees kinni ja viis mu kesklinna. Tartus oli soojem ja koju jõudes oli jalg juba kuiv.
Kummaline oli, et sattusin täna neli korda suitsetaja auto peale. Viimane vähemalt ei suitsetanud sõidu ajal aga kolm suitsetasid. Varem olen kogu hääletamise ajaloo jooksul ainult ühe korra suitsetaja peale sattunud ja nüüd nii palju järjest.

Kokkuvõtteks oli vaatamata alguse vihmale ikkagi tore käik:)

Eesti külad

Olen K juures usinalt matkanud ja uusi huvitavaid kohti avastanud. Seal ümbruskonnas on hulgi mahajäetud kohti. Tuli välja, et K oma maa pealgi on veel üks vana taluase, millest pole küll varemeidki järel, vaid kivihunnik ja murdunud igivanad õunapuud. 50 aastat on koht tühi olnud aga inimene, kelle lapsepõlv seal möödus, elab läheduses ja mäletab, et ema pesi seal kraavis kevadeti pesu. Kõrval on kuppelheinamaa nagu Heliseva Muusika filmist ja all jõgi ja järv. Jalutasime seal õhtul, kui loojuv päike kuldas järve ja metsa järve ääres ja heinamaad. Koer tuiskas ringi, tal oli hea päev, sai palju joosta:) Muidu teda üksi metsa ei lubata kuna loomadel ja lindudel on pojad praegu. Sama järve ääres on veel kaks talu, kus omanik on ära surnud ja hooned lagunevad. Ja K maja taga kohe mäe otsas olevat ka kunagi talu olnud, kus üks Jaan elanud. Praegu on seal puhas mets ja mina otsides ei leidnud isegi kivihunnikut üles. K teab, et 10 aastat tagasi oli kivihunnik ja head musta sõstra põõsad. Üks naine, kellel külas käisime, mäletab, et viis sinna lapsepõlves piima ja mune. Selle naise juurde oli meil asja ka, peale selle, et meiegi talt mune saime:)
Üks hommik läksin tavapärasele jalutuskäigule. Mõtlesin, et lähen vaatan, kuidas siin varem mainitud eraku talu ilma lumeta välja näeb. Talvel oli seal ikka väga võimas lumekiht igal pool. Läksin mööda K metsavaheteed maantee poole, tee äärde metsa vahele jäävad mõned lagendikud, kus ei olnud ka peale lume kadumist käinud. Viimase lagendiku teeotsal mõtlesin, kas vaatan siia ka või täna mitte. Otsustasin ikka korraks vaadata. Lagendik, mis talvel lumega oli väga ilus olnud, nägi välja pehmelt öeldes hirmus. Kole raiekoll oli sealt üle käinud ja ainult puude juured turritasid igal pool. Olin K jutust kunagi aru saanud, et selle künka taga peaks olema üks väike talu peidus. Ronisin siis künka tippu. Talukohta ei näinud aga sissesõidetud tee läks metsa vahele. Läksin mööda teed arvates, et küllap see talu juurde viib. Viis hoopis veidi suuremale metsavaheteele. Selline tunne oli nagu oleks avastanud salatee, millest keegi ei tea:) See oli esmaklassiline tsiviliseerimata tee, midagi liivakattega tee ja sissesõistetud tee vahepealset. Mets kasvas kohe tee ääres, seda ei olnud tee-äärse laiutamise tarbeks maha võetud. Ilus tihe kuusemets. Tee paistis ühelt poolt suunduvat külakeskuse poole. Läksin vastassuunas. Ilus mets vaheldus ilusa heinamaaga ja liivateest sai üha enam sissesõidetud rada. Üks hetk jõudsin imearmsa väikese järve äärde, millel ujus luik poegadega ja pardid. Ühel pool järve oli heinamaa, teisel pool tihe mets ja lagedal poolel oli järve ümber ka puuderibasid. Järve keskel oli tilluke rabasaareke kidurate kuuskedega. Astusin hästi vaikselt edasi, et mitte luigeperet ehmatada, kuid luiged ei paistnud mind tähele panevat. Hoopis pardid tõusid saare äärest väikses parves lendu ja lendasid kaugemale järvele. Mõtlesin, et selle järve ääres võiks kohe tükk aega telgiga elada. Teisel pool järve oli puude vahel vana lagunev talukoht viljaaia sees. Mööda heinamaad ja metsatukkade vahel üha kahanevat teed pidi edasi minnes ja veidi rajalt kõrvale põigates leidsin veel ühe koha, kus ilmselt oli kunagi pikk rehielamu olnud. Heinamaadel sõid metskitsed rahulikult. Alguses ma ei näinudki neid, karvatoon sulandub praegu väga hästi taustaga. Rada jõudis soise äärega järve äärde. Teisel kaldal paistis talupidamine, kuid üle soo ja järve ei saanud kuidagi, pöörasin otsa ringi ja läksin tuldud teed tagasi. Nende kahe järve vahele sobiks looduslikult loogiliselt kolm talu. Heinamaad järvede vahel on suurest teest nii kaugel, et ükski laps omapead seigeldes kogemata teele ei satu.
Tagasi minnes ei pannud tähele õiget kohta, kus oleks jõudnud K teele viivale lagendikule ja möödusin mööda liivateed hoopis ühest asustatud talust. Jõudsingi välja külakeskusse nagu olin arvanud. Kokku kulus selle käigu peale kolm tundi. Hiljem K-le rääkides teadis tema, et sealkandis on ühe tuttava lapsepõlvekodu. Ja tegelikult on see koht K-le väga lähedal, läbi metsa vähem kui pool kilomeetrit, kui kuidagi üle kraavi saab. K-l tekkis kohe plaan minna sellele naisele külla, kes seal lapsena elas. Järgmine hommik käisimegi ära ja jutust, et “küll me siis arutame, kus sa käisid ja mis sa nägid” sai sujuvalt maaostujutt ilma, et ma oleks jõudnud silma pilgutadagi. Tuli välja, et järve-äärne talukoht ja ka järv ja päris suur tükk maad kuuluvadki sellele naisele. Ja sealkandis on 9 lagunenud talukohta. K andis talle nädala otsustamiseks ja järeltulijatega arutamiseks, et kas ta on valmis seda kohta ära müüma. Mulle tundub, et K on väga huvitatud, et ma talle lähinaabriks jääks.
Peale tagasi K juurde jõudmist põikasin metsa vahelt läbi ja oh seda imet, jõudsingi ühele eelmisel päeval silma jäänud väiksele heinamaale välja, sealt juba edasi raja peale ja talukoht kohe teisel pool rada. Jalutasin veel krundi piirini, tunni ajaga käisin edasi-tagasi ära.

Eile istusin Põlva järve ääres, sõin jäätist, vaatasin parte ja mõtlesin asjade üle järele. Varem olin Põlvast ainult läbi sõitnud, nüüd jalutasin pool linna läbi. Ilus metsane linn on. Juttude järgi on seal palju head, näiteks maheda mõtlemisega inimesi oluliselt rohkem kui Võrus. Olles elanud Valgas ja Tartus, viimase aasta jooksul Võrus päris palju ringi käinud ja mõned korrad Vastseliinas ringi jalutanud, võib öelda, et vähemalt jalutamise ja kusagil niisama istumise keskkonnana neli viimatinimetatud kohta esimesega võrreldes kriitikat ei kannata. Kui Viljandi asuks kaardil Tartust allpool, siis see mõnevõrra kannataks aga kuna ei asu, siis ei lähe arvesse. Lapsepõlvest mäletan Antslas käimisi aga seal ei ole nii kaua käinud, et on vaja millalgi minna mälu värskendama. Räpinas ei ole käinud ja Otepää tundub turistilõksuna. Tõrva on ka väga ilus linnake. Valides kodukohta on väga oluline, milline on lähim suur asula, kuhu vahel ikka asja on. Tahaks, et lastel jääks lähimas linnas käimisest positiivsed mälestused ja endal oleks ka meeldiv linnas käia, mitte tossupilved ja betoonkarbid ümberringi. Järvedega koht, millel on ka selline nimi, mida olen kunagi oma koha nimena mõelnud, on ülikena igapäevaselt elamiseks ja ka mõnedele uutele naabritele jaguks ruumi. Maa on seal hea, parem kui külakeskuses. Ehitusmaterjalist ühe kolmandiku saaks kohapealt, teise kolmandiku superluksusliku kvaliteediga K juurest ja kolmanda kohal kasvatada. Lähim külakeskus, lähim suurem asula ja lähim linn aga ei ole ükski eriti kutsuvad. Kohal on ka mõningad miinused, näiteks kõrvalkrundil pesitsevad jahimehed, keda ma oma kodu naabrusse ei soovi. K ütleb, et kui võimalus tekib, siis on vaja sellest kohe kinni haarata. Mina ei tea. Ootan kommentaare.

Üks päev

Kuna mul ei ole fotoaparaati, ei saa ma teiega pilte jagada. Loodan, et kirjad annavad piisavalt elava ettekujutuse. Kirjeldan pikemalt ühte päeva selles talus.

Kui hommikul ärkasin, oli K juba üleval, lõikus loomadele hommikusöögiks köögivilju ja kuulas raadiot. Raadios öeldi, et kell on 6.50. Siin näitavad kõik kellad suveaega, ehk siis meil oli juba 7.50. K oli tule pliidi alla teinud, riputasin pluusi pliidi kohale soojenema ja tõstsin söögikastruli külmalt põrandalt pliidiäärele. Põrand asendab siin väga edukalt külmkappi – võil tuleb lasta veidi pehmeneda enne kui saab leiva peale määrida. Peale riietumist viisin loomadele hommikusöögi, mis koosneb kartulist, vahel ka porgandist ja kaalikast, kaerust ja soolast. Igaühel on oma kauss, ainult nendel lammastel, kes on kahekesi koos oma nelja tallega ühes latris, on üks suur kauss. Üks kits ei taha kaeru, tema kaussi ei või seda panna. Köögiviljad, ka kõige tillemad kartulid peavad olema lõigatud, muidu võib kurku kinni jääda. K lutitas tallesid, lüpsis kitse ja viskas lakast peenemaid heinu alla. Korjasin tühjad kausid kokku ja viisime loomadele heinad ette. Igaühel on oma heina-eelistused ja üks lammas muud sorti ei söögi kui ainult kõige udupeenemat. Hobused tahavad pikka heina, kitsed ja lambad lühikest ja peenikest, lehekesi ja lillekesi. Kitsed söövad üldiselt igasugust aga meelsamini ikka seda kõige peenemat. Lambatalledele paneme ka ainult kõige peenemat. Rebasheina ei söö keegi, see on vaja välja korjata. Suvel heinateo ajal pidi rebasheinaga raske olema, et seda on hästi palju ja raske välja korjata. Peaaegu iga päev põletame sületäie pliidi all ära.
Siis tõime kaevust vett, sõin, viisime loomadele juua. Loomadele joomiseks paneme kaevuveele natuke pliidi sees pajas soojendatud vett juurde. Koos olevatele lammastele jääb pang latrisse, ühele hobusele samuti. Teiste juures käime pangega ja ootame kuni nad ära joovad. K pesi villa.
Viisin majapidamisvee välja. Panime kirja, mis seemned külvamiseks olemas on ja mida ma veel linnast tuua võiks. Oh, kui paljusid taimi tahaks kasvatada:) Eelmisel päeval olimegi kirja pannud, mida võiks kasvatada ja mis juba kasvamas on. Mulle meeldib nimekirju koostada:) K läks linna autoremonti.
Kell oli suveaja järgi 10.30 (talveaeg siis 9.30). Üks asi, mis mulle taluelus rõõmu teeb, on tunne, et hommikul vara on juba nii palju olulist tehtud. Päeval on alati tegus algus. Ärgates päikese järgi oleme iga hommik järjest varem üles tulnud. Kirjeldatavale päevale järgnevatel ärkasin talveaja järgi 6.30 ja 6 ja nüüd linnas esimesel hommikul 5.47. Kuna linnas olen kauem üleval, loksus juba teiseks hommikuks ehk tänaseks ärkamine jälle hilisemaks.
Peale K ärasõitu pühkisin põranda üle ja läksin välja jalutama. Käin iga päev ümbruses jalutamas, külavaheteid ja talumaastikke imetlemas. Koera ei olnud näha, lootsin, et ta magab küünis aga kui tee pealt tagasi vaatasin, nägin, et ta istus teeotsal ja vaatas mulle järele. Kuna K-le ei meeldi üldse, kui koer küla vahele läheb, panin ta igaks juhuks tuppa kinni. Ilm oli jahe ja kõle, mõtlesin, et ega ma seekord kaua ei jaluta, hiljemalt 12 olen ikka tagasi. Tavaliselt jalutan kaks tundi. 12 paiku on loomadel lõunasöögi aeg tavaliselt. Enne esimest korda K juurde tutvuma minemist vaatasin internetis maa-ameti kaardil, kus see koht olla võib. Tookord oli mulle silma jäänud üks koht, mis küll osutus hoopis teisel pool maanteed olevaks aga olin tahtnud ikka vaatama minna. Kui sain teada, et see ei ole K talu, tundus millegipärast, et see võib olla mahajäetud. Olin ühe korra varem käinud tolle talu teeotsal, kust edasi on veel paar kilomeetrit metsa vahele. Teeotsale on K juurest umbes 4 km. Tookord ei hakanud läbi paksu lume vaevu nähtavat sissesõidetud rada mööda edasi minema. Mõtlesin siis nüüd, et jalutan sinna teeotsa juurde ja tagasi. Tee peal läks ilm ilusamaks. Lumi oli raja peal ikka paks. Vaatasin, et puhastatud tee äärtesse lükatud lumevallid on sama kõrged kui kogu heinamaad ja kunagi sissesõidetud rada kattev lumi, mis vallide tõttu tundus üsna sügav. Aga keegi oli suusatanud mööda seda rada. Mõtlesin, et ma ainult natuke astun sinna üle vallide ja vaatan, kas lumi kannab mind. Kandis küll, talutaval määral:) Umbes pahkluudeni jäi lumi enamasti. Mõtlesin siis, et lähen natuke edasi mööda rada ja vaatan, mis seal võsa taga on. Natukesest sai palju, läksin ja läksin ja läksin ja kohale ei jõudnud. Ümberringi oli palju lageraiet, mõtlesin, et äkki see on hoopis metsa väljaveo tee ja siin ääres ei olegi seda talu, mida kaardil vaadanud olin. Tee lookles, tõusis ja langes, mõnest kohast oli raske üle saada. Masin, mis siin teed oli teinud, pidi küll väga kõrge olema, sest lumi jälgede vahel oli ikka üsna palju kõrgem kui jälgede peal. Mitmes kohas pööras tee kõrvale aga see viis alati lageraie juurde. Ühes kohas hargnes tee tugevalt kaheks ja kahtlesin, kumba mööda edasi minna. Mõtlesin, et lähen veel natuke mööda suusajälgi ja siis tulen tagasi ja vaatan teist teed ka. Läksin ja läksin, mingi aja pärast juba lootuses, et suusataja ikka mingi suurema tee peale välja sõitis ja ma ei pea sama teed mööda tagasi tulema. Imelik tagasi ka pöörata, kui nii kaugele juba tuldud. Aegajalt tundus, et nüüd selle looke taga on midagi, vahepeal olid tee ääres suured puud, mis oleks ju võinud talukohta tähistada. Ühes kohas vaatasin, et ilus suur võimas puu, no siin peab küll talu olema. Aga puu oli kaldu vajunud, sest tema ümber oli raiet tehtud. Puust veidi eemal paistis tee jälle metsa vahele minevat, lootsin, et no kui mõne teise tee peale välja ei jõua, siis järgmise külani võiks ju ikka jõuda ja sealt juba saaks mõne tee peale. Metsa vahel vajusin esimest korda ühe jalaga põlvini lumme. Ja seal üles vaadates nägin, et ikkagi! Metsa vahel oli talu või õigemini see, mis talust veel järele oli jäänud. Suusatajal oli olnud sama siht, oli hoonete vahel tiiru teinud ja tagasi pööranud. Tee sealt ka edasi ei läinud. Majake oli künka otsas väiksel lagendikul, saun oru serval, kunagi oli seal ilmselt loomi ka peetud. Õunapuudel rippusid suured samblatutid. Mõtlesin, et tõsine erak on seal elanud aga hiljem K ütles, et sealkandis oli varem 5 talu, nüüdseks ei ole neist midagi järel. Teoreetiliselt, kui nüüd kaarti uskuda, siis linnulennul veel paari kilomeetri kaugusel oleks sõpradele külla jõudnud:) Kui veel talu juurde jõudnud ei olnud, mõtlesin, et huvitav, kes see oli, kes tahtis ainult oma perega sügaval metsa sees eraldatud talus elada? Mina see küll olla ei saanud, ei kujuta ette, et peaks lapsed seljas ja käeotsas talvel sellist teed käima. Tee ääres paistis lume vahelt väike heinane lapike, mis andis aimu, et suvel on siin hoopis teistsugune. Tagasitee läks juba kiiremini, sest teadsin, et see tee siiski viib kuhugi. Läksin veidi maad ka hargnemiskohalt mööda teist sissesõidetud teed aga seal tuli eramaa silt ette ja edasi ei läinud. Tagasiteel vajusin muidugi korduvalt sügavale lumme ja üks saabas oli lund täis. Huvitaval kombel on koeravillast sokid nii väärt asjad, et jalad ei olnud üldse märjad, isegi niisked mitte.
Tagasi jõudes oli kell juba 14.05. Koer läks välja. Lutitasin talled, teistele tegin jahujooki ja jagasin heinu. Jahujooki nad armastavad. Umbes kell 15 sõin ise. Jagasin loomadele ämbritesse joogivee valmis ja tõin sauna juurest õhtuks puid. Siin on puuriidad ümber maja laiali ja tuleb otsida, kust sobivaid puid leiab. Alguses tõime kelguga metsavahelt riidast aga seal said kuivad puud otsa, jäid ainud toored. Maja juurde riita on jäänud ainult kasehalud, mida ei või palju kasutada, sest teevad liiga kuuma tule. Nüüd siis toome sauna juurest lepahalge.
Otsustasin praegu mitte uut vett tooma minna, panin päeva tegemised lühidalt kirja ja heitsin kell 15.50 pikali. Kell 16 saabus K koju, käisin tal vastas ja pikutasin veel veidi.
Pärastlõunal kraasisin natuke, K ketras ja heegeldas. Tegin tule pliidi alla ja valmistasin süüa. Olen hakanud maal tegema ühte asja korraga. Kui kütan pliiti, siis kütan pliiti ja ei loe samal ajal näiteks raamatut. Kütmisega seoses – olen siin õppinud ka asju vabamalt võtma. Asjad, mis enne tundusid ohtlikud, ei tundu seda enam nii väga ja olen õppinud ahju veel sinise leegi põledes kinni panema. K-l on selle kohta raudne loogika – ise oled ju toas ja tunned, kui vingu hakkab tulema. Ei ole tulnud aga pliit jääb soojemaks küll kui minul varem on jäänud.
Kui loomad söödetud-joodetud ja talled lutitatud, sõime ka ise õhtust. Tõime kaevust vett. Meenus, et ahi on ju veel kütmata. K arvas, et äkki täna ei kütagi aga mina leidsin, et ikka vaja kütta, niigi läheb hommikuks külmaks ja voodis on pärast ärkamist vaja kõigepealt ise üles soeneda ja siis alles välja tulla. Kütsin siis ahju ka ära. Kell 20 olime juba voodis ja kuulasime raadiot veidi aega. Kahtlustan, et kusagil 22 paiku (ehk siis talveajas 21) juba magasin.