Esileht » Muljed ja mõlgutused » Lugemisaasta 2020-4: aimekirjandus

Lugemisaasta 2020-4: aimekirjandus

Mari Metsallik, Naiselikkuse saladused. Pilgrim, 2020. 240 lk.

Üks väga ilus raamat, nii sisult kui kujunduselt. 🙂

Isegi kui kõigega ei nõustu, on siit palju kõrva taha panna ja rakendada. Eriti toredad on loetelud, mille eeskujul olen juba paar oma koostanud.

Tulevikus loeksin hea meelega praktilisi retsepte ja juhendeid. Praegu jäi natuke selline tunne, et on mainitud palju asju, aga mida need praktikas endast täpsemalt kujutavad, jääb fantaasia hooleks. Kindlasti oleks järjena menu praegu populaarsel formaadil, kus retseptid on vaheldumisi lugudega.

Näiteks, kuidas taimedega pesemine käib? Kas võtan õuest peotäie värskeid taimi ja viskan pärast komposti? Või on kuivatatud taimed kotikeses? Tähtaja ületanud teesegud võiks selleks sobida?

Kui on mainitud õunamuffineid, siis võiks kohe retsept ka kõrval olla. Ja kui on juttu kogu aeg kokkamisest, siis võiks retsepte kohe hulgim olla. Keha- ja juuksehooldustoodetele ka. Ja kodustest rutiinidest, näiteks koristamisest ja üldiselt korra ja hubasuse loomisest. Ehk ka mõned unelaulud ja kõhutantsu harjutused algajaile?

Olen nõus, et raamatu juures on väga oluline tunne, mida selle lugemine tekitab. Suure lugejana ma ei pööra sellele kahjuks kuigi sageli tähelepanu. Et tähelepanu sellele tagasi tuua, on abi võrdlusmomendist. Läksin tegelikult poodi kahte raamatut ostma. Olin mõlemat varem poodides vaadanud ja seni ostmata jätnud. Mul on kombeks isegi juba osta otsustanuna poes veel raamatut veidi sirvida. Selle raamatu ostsin esimesena ja sirvides sattusin väga hingestatud koha peale. Teise raamatu järele läksin teise poodi, aga seda sirvides leidsin, et kuigi selles võib olla praktiliselt väärtuslikku sisu, ei taha ma tegelikult seda üldise meeleolu tõttu lugeda. Ja jätsin ta poodi. Kui ma ei oleks just enne Mari raamatut sirvinud, oleksin ilmselt tolle ka võtnud.

Olen viimasel ajal püüdnud oma raamatutes korda luua ja nende hulka vähendada. Kuigi olin juba leidnud, et raamatud, mida ma ei loe, võtavad tähelepanu ja ruumi ära noilt, mida loeksin, jõudsin seda raamatut lugedes esimest korda arusaamisele, et võibolla mul ei olegi niiii palju raamatuid vaja…

Siiski tutvuksin huviga nende raamatute loeteluga, millele selle raamatu koostamisel on toetutud. Helen Andelini ja Vladimir Megre mõju on tuntav ning ühte minu jaoks uut nime oli mainitud, kuid ilmselt oli neid rohkem.

******

Kodu

Reese Witherspoon, Whiskey in a teacup. What growing up in the South taught me about life, love and baking biscuits. Simon & Schuster, 2018. 302 lk.

See on üks väga ilus raamat nii visuaalselt kui ideeliselt. Erinevalt tavalisest kohvilaua pildiraamatust on siin ka meeldivalt palju teksti, mistõttu see ei olegi ühe korraga läbi sirvitav. Ma ei ole muidu kuulsuste elustiiliraamatute sihtgrupis ja ei jälgi neid üldiselt peale paari koka ka sotsiaalmeedias (lemmikkokkade uued retseptid kuluvad ikka inspiratsiooniks ära). Selle raamatu tellimise üle on küll hea meel, sirvin seda ilmselt veel korduvalt. Ühtlasi sättisin ennast enne raamatu kohale jõudmist Instagramis Witherspooni jälgijaks ja pole pidanud pettuma.

Sattusin sellele raamatule juhuslikult, kui pärast ühe filmi vaatamist googeldasin Reese’i trennikava (ta nägi uskumatult heas vormis välja ja minu ainus toimiv karantiinivõit on olnud kodune trenn, mistõttu otsisin ideid). Krisost tellides tuli raamat ebatavaliselt kiiresti kohale, kirjastus pani selle juba tellimuse edastamise päeval posti. Tavaliselt on kõigepealt tükk aega kiri “Tellimus kirjastusele edastatud.” Ja see on praegu soodushinnaga ka.

Peamiselt on siin juttu kodust ja pidude korraldamisest, aga ka muust, kõike läbi oma juurte ja esivanemate hindamise.

Mõned retseptid paistavad sellised, mida tahaks proovida. Suurem väärtus on siiski muudel teemadel. See ei ole käsiraamat ega ka esseede kogumik, vaid pigem vaade autori koju ja ellu ja mõtetesse. Ja palju julgeid värve, mis tekitasid minus kui kauaaegses ühte tooni, eelistatavalt krohvitud või paljaste palkseinte eelistajas tunde, et palju tapeeti võib ka tore olla. Kui senine arusaam tapeedivalikust on piiratud, siis see raamat on väärt juba seinte nägemise jaoks soetamist.

******

Kodukorrastusraamatud

Marla Cilley, Sink Reflections. Bantam Books, 2004. 223 lk.

Dana K. White, How to Manage Your Home Without Losing Your Mind. W Publishing, 2016. 219 lk.

Leidsin kunagi ammu FlyLady netist, oli huvitav põhimõtetega tutvuda, kuid sinna ta must oma ülisüsteemsuse koormavana tundumisega jäi. Hiljem olen jälginud youtube’is mõnda, kes teda järgib ja üht-teist kasulikku kõrva taha pannud. Raamatu tellimisest hoidusin, sest arvasin, et kui kellelgi on nett järgijaid täis, ega siis raamatus midagi uut olla saa. Aga kuidagi ikkagi jõudsin tellimiseni. Ja olen väga rahul. 🙂 Uut ehk ei ole, aga see kõik on üllatavalt lihtsasti, selgesti ja praktiliselt tervikuks vormistatud.

Ma saan täiesti aru, miks nii paljud seda nagu koduomaniku käsiraamatut kapsaks loevad ja näpuga järge ajavad. Ja miks teistele see üle mõistuse keeruline tundub. Need teised ei jõudnud ilmselt kaugemale kõige esimesest leheküljest, millel olev lugeja tänukiri tekitab ehk nii mõneski tahtmise hüsteeriliselt naerda ja raamat kaarega prügikasti visata. Või mõelda, et ma ei taha, et mu kodu oleks hotell, järelikult pole mul seda raamatut vaja. Edasi läheb asi tegelikult palju praktilisemaks ja isegi lihtsamaks kui järgijate videodest mulje jääb. Igal sammul tuletatakse meelde, et pole vaja kõike korraga püüda, beebisammud on võtmeks. Autori lubadused lugejale:

*sa ei näe enam kunagi mustust (pärast kolme kuud koristamist tehtu alal hoidmine on lihtsam)

*sa ei pea enam kunagi suurpuhastust tegema (alalhoidmine ja püsivad lühikesed rutiinid)

*sa võid kõik muud kodukorrastusraamatud ära anda (mitut süsteemi ei saa korraga hästi järgida).

Viimane lubadus paistab küll asjakohane, kui pole just selline, kellele lihtsalt meeldib koristamisraamatuid lugeda.

Viimaste kohta ütleb White, et need ei peaks tema raamatut lugema. Ega ka need, kel koristamisest juba mingit aimu on. Tema raamat on neile, kel on *päriselt* abi vaja, st et keegi neile 28 päeva järjest ütleks, mine pese nõud ära. Kui nädal on juba nõusid pestud, siis võib köögi põrandat ka pühkida. White väidab, et sellistel pole süsteemse lähenemisega raamatutest kasu, sest nende aju ei tööta samamoodi nagu loomupäeaselt organiseeritud inimesel. Mina ütlen, et Cilley’ l on ka seal kusagil pool lk nõude pesemise kohta ja sellest koos korrastatud mõtlemisega koostatud ette antud nimekirjadega (Cilley’l on iga ruumi jaoks põhjalik koristamise nimekiri. Alusta laealustest ämblikuvõrkudest ja liigu allapoole. Ja reisimiseks valmistumine, reisilt saabumine, kolimine jms ka.) on rohkem tolku kui 219 lk halast teemal, küll on raske loovisikuna korda pidada, aga pese ikka nõud ära ja pühi köögipõrand ja viska koli välja. Kui sahtel läheb kinni, siis pole vaja rohkem sellega pead vaevata.

Mõlemad autorid püüavad sisendada lugejale, et ta suudab oma kodus korda luua ja hoida. White eeldab, et lugeja on lootusetu räpakoll, kes ei tahagi kunagi rohkemat, kui et nõud oleks pestud, sahtlid läheks kinni ja vaiba värv koli alt välja paistma hakkaks. Cilley’l on oluliselt kõrgem standard ja samas ka rohkem usku lugejasse. Cilley raamat on tihedalt täis lugejate kirju koos nende praktiliste nippide ja kogemustega. White toetub ainult oma isiklikule kogemusele.

Kõige parem asi, mille White’i raamatust kaasa võtsin, on Container concept. See tähendab, et su asjad peavad su koju ära mahtuma. Nt su kodu suurus määrab su raamaturiiulite rohkuse ja see omakorda, kui palju raamatuid sa saad mõistlikult omada. Lemmikud riiulisse, mis ei mahu, läheb välja, on tema “täiesti emotsioonitu” tühjenduse põhimõte, mis võimaldab vältida iga raamatu väärtuse kaalumist ja nostalgitsemist. Ma olen jõudnud olukorda, kus mul reaalselt pole enam ruumi uue raamatukasti jaoks ja see põhimõte tekitas mus mõningase sorteerimisinnu.

Nüüd, kus te seda teate, saate rahuga White’i poodi jätta ja omale Cilley tellida. 🙂 Cilley’l on ka põhjalikult liigsetest asjadest loobumise kohta. Tema raamatust tekkis tunne, et mul on palju raamatuid, mis võtavad ruumi ja tähelepanu ära noilt, mida ma tegelikult lugeda tahan. Praktikas ei ole raamatutest loobumine nii lihtne, sest ise ma olen nad ju millegi pärast koju toonud. Aga paarist kotitäiest sain ikkagi juba lahti ja ei ole juba vähemalt nädala tundnud tungi taaskasutuspoodi astuda, et uusi raamatuid soetada…

White on kohustuslik lugemine neile, kel on vaja, et keegi ütleks neile otse ja karmi häälega, et nende kodu ei saa korda, kui nad ise seda ei korista. Ja et koristada on paraku vaja iga päev kogu ülejäänud elu… Ja näitaks oma elu peal, kui hulluks asjad võivad minna. Aga praktilise teostuse abi jaoks on ikkagi Cilley’t vaja. Sest tegelikult kodu ei piirdu nõude, köögipõranda ja koliga.

******

LV8: Pealkirjas on küsimus.

Lisa Zunshine, Why we read fiction. Theory of mind and the novel. The Ohio State University Press. 2006. 197 lk.

Täielikele raamatukoidele, kes tahavad lugeda lugemisest teadusliku ja isikliku mõtiskluse segu, milles käsitletakse nii romaane kui representatsiooni tasemeid… Põnev, vaatevälja avardav, hästi loetav. Viitab paljudele autoritele, kes minu suureks üllatuseks ja rõõmuks on isegi TÜ raamatukogus esindatud. Raamat ise on seal kohalkasutuseks.

******

Canterbury Anselm, Proslogion ehk Kõnelus. 37 lk. Akadeemia. Originaaltekst on 11. sajandist.

Otsisin midagi Marju Lepajõe tõlgitust ja ei pidanud pettuma. Väga ilus raamat väga sujuvalt voolava tekstiga, nii et ununeb, et see on tõlge. Lugesin netis juppe ka inglise keeles (pdf on tasuta leitav) ja peab ütlema, et eesti tõlge on minu jaoks loetavam. Kes veel pole näinud, siis Lepajõe film on ETV lehel järelvaadatav. Tõeline maiuspala raamatusõpradele. Muud saated, kus ta külaline oli, ka.

Köide on kummaline. Esilehel on üksik Hendrik Adamsoni luuletus ja lõpus mingi artikli lõpp, lisaks võõrkeelsed kokkuvõtted. Nagu oleks lihtsalt suvaline kogu lehti ajakirjast välja tõmmatud ja köidetud.

******

Kieran Egan, Getting it Wrong from the Beginning. Our Progressivist Inheritance from Herbert Spencer, John Dewey, and Jean Piaget. Yale University Press. 2002. 204 lk.

Puhas rõõm närviühenduste ümberorganiseerumisest pea igal leheküljel. 🙂 Pea on täis huvitavaid infokilde ja saadud ahhaa-elamusi. Ainus arusaamatu asi on, miks 18 aasta jooksul selle raamatu ilmumisest ei ole nähtavaid tulemusi haridusteaduses või vähemalt selle õpetamises. Võib vist järeldada, et inimesed, keda sellised teemad kõige otsesemalt puudutama peaks, ei loe masside suunast kõrvale kalduvaid käsitlusi, eriti kui need käsitlused valdava suuna mõistlikkuse kahtluse alla seavad ja isegi kui käsitleja on tunnustatud ülikooli professor ning hariduse valdkonnas auhindu saanud…

Siin saab teada mõnede haridusmaastikul õhu omadused omandanud põhimõtete sünni, tänapäeva jõudmise, puudujääkide ja tagajärgede loo. Juttu on põhimõtetest, mille mitte tunnustamine võrdub enda hulluks kuulutamisega: lihtsalt keerulisele, konkreetselt abstraktsele, tuttavalt tundmatule, aktiivne ja passiivne õppimine jms. Mõtiskleda saab ka teaduse kui sellise üle.

Raamat on nii Tartus kui Tallinnas raamatukogust laenutatav. Soovitan kõigile õpetajatele, lapsevanematele ning muidu haridus- ja õpihuvilistele. Kui lugeda ei jaksa, siis Egan on Youtube’is samuti leitav.

Tellisin omale juba kolm uut Egani raamatut.

***

Postituste sarjas sai nädalast märkamatult kaks kuud. Aga nüüd olen vahepeal nii palju häid raamatuid lugenud ja nende kohta Lugemise väljakutse grupis muljeid jaganud, et saan siin kohe homsest jätkata selle aasta lugemistega.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s