Kõige kaunim 2020 loetud lasteraamat: Selma Lagerlöf ja Ilon Wikland, Sel pühal ööl.
******
A. H. Tammsaare, Vargamäe lapsed. Kirjastus Eesti Raamat. 1978. 58 lk.
Paar peatükki Tõde ja õigus I-st, Liisi ja Mareti saepuru kandmine ning Indreku linnupojad. Mul on I osa lugemisest nii palju aega möödas, et kõik oli uus.
Raamatu vahel oli lapse käega kirjutatud lugemiskontroll, järelikult koolis antakse seda lugeda. Tore lugemine. Kohati küll hirmsate loomapiinamise kirjeldustega.
***
LV4: Astrid Lindgren
Hulkur Rasmus. Eesti Raamat, 1995 (1963). 116 lk.
Selle lugemisest oli ilmselt kõige rohkem aega möödas. Ja lugemise käigus selgus isegi, et sisu peale alguse ja lõpu oli ununenud. Et oli üks poiss Rasmus ja Hulkur Oskar ja mis neist lõpuks sai, oli meeles, aga et vahepeal oli lastekrimi, oli justkui uudis jälle… Varem ma ei olnudki vist seda kokku viinud, et kõik kolm Rasmust tegutsesid lastekrimides.
Täiskasvanuna lugedes hakkavad mõned asjad uutmoodi silma. Näiteks proua Hök ehk Kull. Ja kuidas see sai niimoodi ära lõppeda, et temast üldse rohkem juttu ei olnud. Laps põgenes, sest kartis peksa saada, kuigi seda polnud ta 9 aasta jooksul kordagi juhtunud ja polnud ka mingit üldist peksja-kuulsust kusagil. See “Mis muresid proua Hökil ka olla võiks?” Rasmuse mõttes enne lahkumist oleks tahtnud natuke käsitlemist mu meelest. Mitte, et panin plehku, kõik on tore, kellessegi ei puutu.
Teine koht, mis väga imelik tundus, oli see, kus Rasmus hingab mõnuga suitsuhaisu sisse, sest “see lõhnab ju nii hästi.”
Muidu igati Astrid Lindgren oma tuntud headuses. Paralleele saab tõmmata Nipernaadiga.
******
LV24: Üks tegelastest on kirjanik või toimub tegevus raamatupoes.
Jean Webster, Pikk-jalg isa. Eesti Raamat, 1993 (1912), 142 lk.
***
Korduslugemine. Mäletan, et kunagi mulle väga meeldis see raamat. Lihtsasti läks lugemine nüüdki. Siiski on täiskasvanuna laste- ja noorteraamatuid lugedes hoopis teine vaade lugudele. Tähelepanu püüavad muud detailid. Selgus, et see pole mitte lihtsalt kuidas-vaene-orb-rikka-eestkostja-ja-tänu-temale-hea-hariduse-ning-hea-elu-peale-sai-ning-lõpuks-õnnelikult-armastusenigi-jõudis, vaid poliitilise taustaga raamat. Viimane on küll kummaliselt tugevas ja kohati lausa karjuvalt absurdses vastuolus teose põhitegevustikuga. Lugesin seda juba mitu nädalat tagasi ja värskelt oli mul selle kohta nii mõndagi öelda, kuid praeguseks on enamus mõttekäike tuhmunud. Ja polegi tähtis, sest lastest läheb see kõik niikuinii kaarega mööda.
***
Üks asi, mis silma hakkas, oli küll kestev ja läbiv lauskibestumus ja teistest halva eeldamine. Kummaline, kuidas üks raamat saab olla nii kibestunud ja samas jätta tervikuna nii rõõmsameelse mälestuse. Võibolla on asi lugeja meeleseisundis. Täiskasvanuna Mary Poppinsit lugeda oli ka veider. Mary Poppins ei tundunud üldse nii tore inimene, keda oma lapsi kasvatama lasta. Aga seegi läheb laps-lugejatest mööda.
******
Maurice Carême, Margareetapäev. Eesti keeles 2000, Helle Michelson. 155 lk.
Ilus, armas, helge, karm, valus lasteraamat belgia perest, kes on Prantsusmaale pagenud. Läbi 8-9-aastase tüdruku pilgu, reaalsus ja fantaasia segamini.
Sisaldab lapse surma, kodukitse auto alla jäämist, paari kaugemat surma, rohket lapsepeksu ja üsna tihedalt sõna “neeger” ning muret oma liiga tumeda naha pärast. Samas ikkagi lapselikult soe ja kohati vägagi lõbus. Lauseehitus ja kohati teemade raskus on 8-9-aastastele vast veidi liiga keerulised, soovitan koos lugeda. Minu lemmik oli galettide valmistamise lugu. 🙂
Illustratsioonid on väga armsad, kuid pole selge, kas need on kujundaja Piia Ruberi omad või algsest versioonist. Originaalteksti aastat tuli netist otsida, vähemalt üks väljaanne on olnud 1960.
******
LV11: Hea laste- või noorteraamatu tiitli saanud teos.
Scott O`Dell, Island of the Blue Dolphins. Yearling, 1987 (1960), 184 lk. Newbery Medal.
***
Tugineb osaliselt ajaloolistele faktidele. Lugu on ehitatud reaalselt elanud indiaaninaisele, kes elas üksi saarel aastatel 1835-1853. Teda tuntakse nime all The Lost Woman of San Nicolas (interneti andmetel The Lone Woman of San Nicolas Island). Minu jaoks kõige huvitavam oligi lõpus tausta tutvustus, kuigi seda oli vaid 2 lk. Sisu osas meeldis mulle üks pööre tegevustikus, enne mida oli see kohati üsna kole lugu ja mille järel läks õhustik kohe soojemaks. Raamat sobib inglise keele õppimiseks ja ajaloos indiaanlaste käsitlemiseks, eriti hästi vast umbes 10-12-aastastele. Sisaldab vägivalda ja surma, kuid üldiselt on pigem leebete ja lihtsate killast.
******
LV 39: telefoninumbri numbrite summa aastat tagasi ilmunud raamat. 1984 ilmus eesti keeles lühendatud tõlge Daniel Defoe Robinson Crusoest. Algversioon ilmus 1719. Kirjastus Eesti Raamat. 255 lk. Tõlkis Valter Rummel inglise keelest, 1938 väljaandest. Mikalai Kazlovi illustratsioonid on vene keelsest raamatust 1976-st.
Mul oli eelarvamus, et Robinson Crusoe on väga keeruline lugemine. Oli hoopis väga kiirelt kulgev. Tõenäoliselt üks kõige pikemate lausetega raamatuid, mida ma lugenud olen. Aga see annabki kõnelaadse tunde ja teeb kiiresti loetavaks. Häiris rohke asjatu vägivald, eriti loomade suhtes, ja üldine “mina olen kuningas ja kõik langevad maha mu ees” suhtumine. Muidu tore. Lõpus on ka ülevaade robinsonaadist kui sellisest ja prototüübiks olnud Alexander Selkirki elust.
******
Veel häid lasteraamatuid, mille muljete jagamiseni grupis ei jõudnud.
*Dick King-Smith, Sophie`s Lucky
Sobib eriti hästi inglise keele kodulugemiseks algklassides. Muidu ka armas.
*Diego Arboleda, Raul Sagospe (illustr.), Lewis Carrolli lugemine keelatud
Sobib nii enne kui pärast Alice`i lugudega tutvumist.
*Ilmar Tomusk, Kõik emad on head
Selle osas on mul kahetised tunded. Lapsendatud lapsele ma seda ei annaks (ema kujutamine ei ole lastele sobiv) ja klassis käsitlemisega oleks väga ettevaatlik, kuid arutlemisvõimelise lapsega individuaalselt lapsendamisest rääkimiseks sobib hästi. Järge ei ole lugenud.
*Ilmar Tomusk, Tere, Volli
Ainult lastele, kes on väljas sellest east, et võiks sigadusi järele teha. Kui kahtlustad oma last suutlikkuses tehnika sisse moosi valada või raha seest pilte välja lõigata, siis hoia ta Vollist heaga eemale. Olles mõningase hulga lastega oma elus kokku puutunud, peab mainima, et sigadused ei ole siiski päris eakohased. Kohe kooli minev laps peaks üldiselt suutma mõistlikumalt käituda. Volli tundub 4-5-aastane. Mõni võib siiski hiljemgi hingesugulust tajuda.
*Gemma Merino, Lehm, kes ronis puu otsa
Humoorikas pildiraamat. Samalt autorilt lugesin poes läbi ka “Lammas, kes haudus muna”. Viimases oli minu jaoks liiga palju tibindust. Need peaks olema 3-4-aastastele mõeldud raamatud ja lamba mured võiks sihtgrupile tundmatud olla.
*Rupert Kingfisher, Proua Pamplemousse ja tema hurmavad hõrgutised
Neile, kes armastavad kokandust ja peavad seda ülimaks kunstiks.
*Bohumil Nohejl, Õnnelik Ferda
Tšehhi raamat. Päris läbi ma ei ole seda lugenud. Alguses on väga tore kirjeldus hommikusest ärkamisest, 1. klassi tüdrukud tahtsid 2x kuulata. Muidu läbinisti poistekas.
*Sven Nordqvist, Kuidas väike Findus kaotsi läks. Pettson telkimas
Ikka oma tuntud headuses.
*Ketlin Priilinn, Roosi ja Liisu seiklused
Mängujänestest, sõprade leidmisest, suhtlusjulgusest, kiusamisest. Sihtgrupi vanust on raske määratleda. Peategelane on 8-aastane, kuid olulisel kohal on ka varateismelised. 5-6-aastasele, kes võiks rõõmuga mängujäneste seiklustest lugeda, on kohati liiga keeruline. Samas kooliealised, kes saaks hästi kaasa mõelda, ei pruugi kadunud mänguasjade loole just kõige suurema huviga läheneda. 1.-2. klass vast sobiks.
*Hilli Rand, Õnnelike õhtulugude sahtel
Väga armas ja humoorikas. Eriti meeldis pargilugu.
Kodutee 