Sahvrirõõmud ja koerarõõmud

Valged klaarid on valmis:) 5 purgi õuna-kaneelimoosiga on juba tubli algus talvevarudele tehtud. Käisime eile metsas seenel ja marjul. Võtsin kaasa kaks topsi, mõeldes, et ühte korjan kukeseeni ja teise mustikaid. Öösel ja hommikul sadas, pikka ja meeldivat metsaskäiku ei lootnud. Tegelikult oli ideaalne seenel käimise ilm ja metsaalune suuri mahlaseid mustikaid täis nii kaugele, kui pilk ulatas. Tops sai üsna kohe täis ja mõtlesin, kas korjata teise topsi ka marju või säästa see seente jaoks. Seeni ei olnud sinnani veel ette jäänud aga olin marjakorjamisega ka vaid mõnel ruutmeetril ametis olnud. Otsisin kukeseeni, mõne üksiku leidsin aga kõik kohad olid nii ahvatlevalt marju täis, et teinegi tops ja kõht täitusid mustikatega. Õnneks oli mul kott ka kaasas, sinna poetasin seened. Veidi ringi käies siiski leidsin veel nii kukeseeni kui puravikke. Kui vaatasin, et hakkab hämarduma ja peaks minema vaatama, kas hakatakse kodu poole minema, jäi kuidagi eriti palju seeni ette. Kuna ma ei ole kunagi eriti usin seenekorjaja olnud, sain kokkuvõttes ilmselt oma parima saagi. Metsast väljudes anti mulle kahjutundega maha jäänud marjade jaoks veel üks tops aga marjadeni tagasi ma enam ei jõudnudki, sest metsa äärest mõne kukeseene leidmise järel hakkas koledasti sadama ja jooksin varju alla. Õhtul, kui puupliidi ääred olid kaetud kukeseenetükkidega, õunamoosipotti ümbritsesid taldrikud mustikate ja suvikõrvitsakrõpsudega ja soojamüüril rippusid taimekimbud, mõtlesin rahulolevalt, et see ongi jõukus. Suur osa mustikaid läksid liiga suurde kuumusse sattudes küll moosiks kätte aga eks kogemus õpetab:)
Esimest korda elus panin see suvi hoidiseid ka sügavkülma. Kuna külmik on koerte toidu hoidmiseks niikuinii olemas ja kogu aeg sees, mõtlesin, et võiks sest mulle ka kasu olla. Kõik marjad, mis kõhu kõrvalt üle jäid ja aias leidusid, leidsid tee külmutusse. Kahjuks on koerte toiduvarudest üle ainult üks riiul ja sinna ei mahtunud pooltki nii palju, kui oleks tahtnud. Veidi mustikaid, punaseid ja musti sõstraid, karusmarju ja näpuotsaga herneid ikka sai. Vaarikaid kahjuks ei jäänud kõhu kõrvalt üle ja tuhkpihlakatega jõudsid linnud 1:0 teha enne, kui ma teada sain, mis asjad need on. Kirsid olid kaua aega nii hapud, et süüa ei suutnud ja kuivatamine olukorda ei parandanud. Nüüd päris tumedatena on 1-2 kaupa isegi söödavad.
Õunamoosi tegin kaks korda, esimene kord sõin pea kolmandiku kohe vahvlite peal ära ja ülejäänu panin kastruliga külmkappi, täna hommikul sai see purki pandud. Järgmine hommik oli jälle puu all nii palju õunu, mida oli kahju lasta lihtsalt raisku minna. Üle poole päeva puhastamise järel (esimesed kukkujad on väiksed ja vajavad palju puhastamist, eile olid juba ilusad suured õunad puu all) ei jõudnud enam purke puhastama ja vaaritama hakata. Seepärast sai sellest õunakuhjast kolmepäevamoos, mida tegin esimest korda elus. Kolm päeva keetsin teda natuke, viimane kord täna hommikul ja siis panin purki. Maitses küll nii hästi, et kui linna tulemisega kiire poleks olnud, oleks üks purk tühjaks jäänud.
Järgmine nädal on ilmselt veel viimane võimalus mustikaid korjata ja neid punaste sõstardega kokku panna. Ja kukeseeni korjaks veel palju:) Need on pliidi peal nii ilusad. Kõige ilusamad olid terved saialille õied pärjana ümber pliidiplaadinurga.

Ma olen kogu aeg pidanud ennast rohkem kassi-inimeseks, kuigi tahtsin koera ka ja lapsena on mul olnud nii kass kui koer. Arvasin millegipärast, et saaksin kassiga paremini hakkama ja koeral on ikka tugeva iseloomuga põhiomanikku vaja. Nüüd, kui kahe koeraga koos elan, on minust vist märkamatult koera-inimene saanud. Need koerad on nii sõbralikud ja reageerivad eriti hästi ninnunännu kõnele. Täna linna tulles märkasin, et kasutasin automaatselt venna isepäise kassi juures samasugust kõnemaneeri. Kass vaatas mind nagu totakat. Kass on ikka maale ka vaja võtta, hiired on juba kohale jõudnud ja piiksuvad köögis.
Maal on peenras sibulad ära magatud, sest väiksem koer tahab kogu aeg ligidal olla ja kui ma ta peenrast ära ajan, siis läheb alandlikult aga varsti tuleb ikka tasakesi selja tagant tagasi. Kui naabri juurde või jalutama lähen, ütlen talle, et tema jääb kodu valvama ja ta teeb sellise näo nagu saaks aru küll. Aga kui mõne aja pärast tagasi vaatan, on ta ikka järele tulnud. Targu pikemat vahet pidades ja minu pööramist märgates seisatades ja ringi vahtides, nagu ta oleks lihtsalt oma asju ajamas. Naabri juures on ta mitu korda äkki nagu maa alt välja ilmunud, ise õnnelikult sabaga vehkides. Alguses, kui sinna läksin, oli ta nagu lõukoer, tuli kõvasti haukudes vastu ja käitus nagu tahaks kohe hammustada. Alles siis, kui esimest korda hommikul majauksest välja tulin, suhtus sõbralikumalt. Võõraste vastu, kes üksi majale lähenevad, on ikka kuri aga kui olin kõiki hoiatanud, et see on eriti kuri koer, selgus, et minuga koos tulevatesse inimestesse suhtub ta väga leebelt.

Juuni-juuli

Peale talust ära tulemist arvasin, et mul on puudu päris üksi olemise ajast. Kavatsesin käia suvel umbes nädala kaupa looduses telkimas. Sõpradel külas käies leidsin ka ilusa koha selleks. Telkima ei ole siiski siiani jõudnud. Osalt vihmaste ilmade tõttu ja osalt tegevusrohke suve tõttu. Nende telkimisnädalate jooksul oli plaanis proovida ka ilma telgita väljas ööbimist ja see sai küll üsna varsti pärast otsustamist ära proovitud, kuigi päris väljas ööbimine jäi sääskede rünnakuga seoses autosse kolimise pärast poolikuks. Nimelt käisime Anatol Sügisel külas tema aia ja toitumisega tutvumas ning pärast ööbisime rannas.
Kõige rohkem rõõmu valmistas mulle selle külaskäigu juures, et nägin ära aia, kus aedmaasikad kasvavad väikeste laikudena puude ümber, mitte 1-2 suures peenras. Olen unistanud segaaiast, kus kõik kasvab segamini väikeste laikudena. Aed näeb tal üsna metsik ja muinasjutulaadne välja aga iga taim on ilmselt arvel ja kasulikkus/kasutusvõimalus teada. Proovitud toitudest jättis kõige sügavama mulje kodune halvaa:) Ta jagas ka oma raamatuid, mille alguses selles kohas, kus tavaliselt on, et kõik õigused kaitstud ja paljundamine keelatud, oli hoopis kirjas, et igasugune paljundamine ja levitamine on soovituslik autori õnnistusel. Kahjuks ei ole mul seda raamatut praegu käepärast, et alusretsepte siia kirjutada. Laenasin selle välja ja sellest on juba tulu tõusnud – näiteks võeti noored põldoalehed edukalt salati komponentide hulka.

Pidasin suve alguses plaani sügisel välismaale mõnda mahetallu tööle minna. Peale rahateenimise olid mul veel mõned soovid, mille kohta arvasin, et neid on kõige parem võimalus välismaal teostada. Panin ka kirja mõned väiksemad punktid, mida soovisin kas suve jooksul või sügisel õppida ja kogeda. Kuidagi sujuvalt on mitmed neist punktidest juba täitunud, ilma, et ma selleks ise midagi ette võtnud oleks. Lihtsalt elu on võimalused kandikul kätte toonud. Välismaale tööle minemise plaani hetkel enam ei ole kuna olukord on muutunud:)
Talvel, kui otsisin talu, kus olla saaksin, kutsuti mind kahte kohta. Üks oli tühi talu, kus oleksin saanud omaette elada ja teine selline, kus oleksin saanud omanikuga koos elada ja tema käest taluelu õppida. Otsisin tegelikult üksi elamise kohta aga millegipärast läksin teise. Sellest kohast olen siin varem kirjutanud. Teist kohta ei jõudnud tookord isegi vaatama. Suvel kutsuti mind tolle koha naabertallu kartuleid rohima ja tuli jutuks, et koht on ikka veel tühi ja otsitakse elanikku. Mõtlesin siis, et vaatan üle ja saingi kohe võtmed kätte, et proovida, kuidas on seal ööbida:) Ööbida oli hirmus, peale esimest ööd läksin tagasi naabrite juurde. Aga koht oli kena ja ma ikka tahtsin sinna jääda. Tasapisi harjutamise tulemusena elangi nüüd püsivalt seal. Olen sel aastal juba teise peenra rajanud. Harjutamine teeb meistriks ja sellega olen juba rohkem rahul kui eelmisega. Eriti ilus sai naabri peenrast harvendatud peedi taimede küla õunaaiast niidetud heinast pesades. Seemnest külvatud nuikapsa ja mustrõika taimed kerkivad usinalt, lausa lust vaadata. Kartulid-sibulad-porgandid-herned olid seal juba varem maha pandud. Kuna peenar oli maja ees olemas, ei hakanud päris uut maad üles kaevama ja puude ümber midagi panema. Pool olemasolevast peenrast oli eelmisest aastast sööti jäänud, rohisin hoopis selle ära ja panin seemned maha. Tegelikult olen jõudnud ainult pool söödis olevast maast kasutusse võtta, teine pool ootab veel rohimist ja spinati ning rukola seemneid. Väljas on nii palju tegemist olnud, et toas ei ole jõudnud eriti midagi teha. Ööbimine läks vahepeal juba kergemaks. Ema ja vend olid mul 3 päeva külas, sel ajal hakkas maja juba päris kodusena tunduma. Viimane öö, mil seal üksi olin, oli aga jälle hirmus ja panin öösel kaks korda raadio mängima. Koer ulgus öösel esikus küla koertega võidu, käisin teda rahustamas. Seal on kaks koera:) Ühte pean julgustuseks öösiti esikus, teine on väljas. Üldiselt ta ei ulu esikus, see oli teine kord. Hommikud on seal alati kodused ja rõõmsad. Maja taga on väga sõbraliku olemisega põlistammed. Eelmine elanik, kes seal umbes 30 aastat elas, oli olnud väga helge ja tore inimene. Ja enne tema peret oli seal elanud üks paljulapseline pere. Jalutamise ja matkamise kohti on seal küllaga ja loodus kaunis. Heinamaa ja metsa vahelt läheb oja. Maja kõrvale metsa jõudsin esimest korda alles sel nädalal koos vennaga. Saime kahepeale pool peotäit mustikaid, pool peotäit maasikaid ja ühe väikse puraviku, mis oli seest osaliselt ussitanud aga mille korraliku osa siiski ära kuivatasin. Seega ei ole tegemist marja-seenemetsaga ja minu koolitamata silma jaoks tundus mets hooldamata. Aga ümbruses on metsi, mis mustikaid täis ja paari km kaugusel romantiline looduses viibimise ja jõevulina kuulamise koht. Mahajäetud talusid jagub sinnagi.

………

Jätkub. Järjest enam on olnud võimalusi taibata, et vastupidiselt varasemale arvamusele ei sobi mulle tegelikult üksi metsavahel elamine. Mulle meeldib, kui saab üle väikese heinamaa naabrile külla lipata, ühised söömised ja teejoomised, toiduvalmistamised ja nõudekuivatamised. Koos metsas marjul käia, peenraid arutada ja hooldada, raamatuid vahetada. Näha, et keegi ikka käib seda teed mööda ka, mille ääres mina elan. Praegu tundub ideaalne, kui külad koosneks umbes kolme maja kobaratest. Nii, et kolm majapidamist lähestikku, siis on veidi vahet ja siis jälle kolm majapidamist. Ikka jõuab Bullerbysse välja:) Mul ei ole mingit soovi oma kartulipõldu pidada. Olen rõõmuga nõus käima kellegi teise kartulivagusid rohimas ja selle eest oma talvekartuli saama. Või laskma kellelgi oma õunaaeda kergendada. Marjapõõsad võiks küll omal olla, nii meeldiv on hommikul ärgates välja tulla ja põõsast paar marja süüa. Ja igasugused huvitavad aedviljad ja kasvuhoonekatsetused kuuluvad minu aeda kindlasti, lihtsalt mitte massilistes kogustes. Praegu mul ei olegi kasvuhoonet, millest on kahju. Ega sinna enam midagi vastu sügist panna ei jõuakski aga järgmine kevad oleks tore.

Kevade killukesi

K juures oldud ajal kogutud terakesi ja tähelepanekuid:

*Sisetunne ei eksi kunagi. Vahel on siiski kasulik sisetundest mööda minna, sellest võib ka midagi positiivset tulla.
* Juhuseid ei ole olemas. Väikestest asjadest, vahel hetkeotsustest hargnevad järgmised suured ja väikesed sammud ja nii moodustubki elutee.
*Kasvuhoone on väga tänuväärne leiutis. Eriti tore on seal kerge vihmaga toimetada:)
*Arbuusiseeme tuleb külvata juba veebruari lõpus potti, siis saab augusti lõpus vilja. Aprilli lõpus õitseb. Jätta ühele taimele kuni 3-4 vilja külge. Kui vili on rusikasuurune, panna ta suka sisse ja riputada sellega üles, muidu kukub taime küljest ära. Kasulik on panna arbuus ratastega kasti kasvama, et saaks jahedate ilmadega tuppa viia. Mina külvasin arbuusiseemned kasvuhoones potti alles 28. aprillil. Taimekesed tulid üles küll aga lehed söödi kohe ära.
*Kanakullide vastu aitab, kui kanade ala kohale on nöörid tõmmatud.
*Loomadel on vabapidamiseks vaja ise vesi ja söök kätte saada ja varjualusest vabalt sisse-välja ning heinamaale käia. Heinamaal või selle läheduses peaks olema puudesalu või võsa, kuhu loomad saavad ise päikese eest varju minna.
*Lihtsam on eraldada aeda loomadest kui vabapidamisel loomi aiast. Kui tahta aiast saaki ka saada, siis on oluline, et aed oleks loomadest eraldi.
*Talveks on vaja kitsedele ja lammastele männi- ja kuuseoksi koguda. Tammelehed lähevad samuti hästi. Hein meeldib neile lilleliselt ja peenelt. Hobused söövad jämedat heina.
*Kui kitsed ja lambad kokku panna, siis kits on lammastele juhiks. Terve karja liigutamiseks piisab, kui juht kaasa kutsuda.
*Põrandahari riputa seinale, siis püsivad harjased kaua korras.
*Pliidi/ahju võib sinise leegiga kinni panna, kui ei ole kollast leeki ega suitsu.
*Pesunöör paiguta maja lähedale nii, et see ei jää sageli käidava raja peale, jääb kitsede ulatusest välja ja saab piisavalt nii päikest kui varju.
*Pikad sirged ühe kultuuri põlluvaod ei ole kohe üldse minu jaoks. Teadsin seda ennegi aga kevadel sain kinnitust.
*Kastmisvesi peaks olema peenra lähedal ja peenar ei peaks veest ülesmäge asetsema.
*Peenra lähedal võiks olla puid-põõsaid, et lauspäike ei kuivataks liigselt.
*Segaviljeluseks sobivad näiteks:
– porgand + sibul, kapsas
– porgand + tomat, juurpetersell, salvei
– kapsas + seller, peiulill, saialill, sibul
– kõrvitsalised + oad
– oad + kartul, kapsas
– tomat + sibul, porgand
Porgand ei kannata tilli lähedust. Oad ei kannata sibulat. Kartulil ja tomatil on samad haigused. Tomat ei kannata kapsast.

Ootan külla

Viimased kuud on olnud väga kirjud ja elamusterohked. Ehk kunagi jõuan ka pikemalt kirjutada. Praegu ütlen vaid, et elan jälle maal:) Üks maja Võrumaal ootab kodustamist ja tuttavate energiatega täitmist, seega mina ootan külalisi. Internetti satun nii umbes nädalaste või pikemate vahede järel, siis saab külastussoovi korral kokku leppida.

Kitse- ja aiapidamisest

Inimesel, kes soovib ühendada kitsede vabapidamist ja aiapidamist, kuid ei jaga kitse rõõmu lillede või köögiviljataimede kui meeldiva ampsu üle, peab kogu aeg olema käepärast mõni nael ja laud, millega aeda parandada. Kitsede kõige usaldusväärsem anne on kiiresti tuvastada kõik nõrgad kohad piirdes, mis neid rohelisemast lapikesest eraldab. Mõni kits läheneb ülesandele lausa süstemaatiliselt, tehes tiiru ümber aia ja üritades iga paari sammu järel pead kusagilt läbi suruda või laudu või võrku logistada. Ja kui nad tee selgeks saavad, siis jäävadki käima. Näiteks viis K kitsed oma range pilgu all maasikaaeda, et nad tühjalt peenralt naate vähemaks sööks ja valvas ise juures, et nad maasikatesse ei läheks. Mina rohisin samal ajal maasikaid. Kui kitsed kõhu täis said ja liigselt ringi vaatama hakkasid, et kuidas ikka maasikate poolele saada, siis ajas K nad aiast välja. Aga kitsed olid saanud teadlikuks, et seal on palju rohelist ja käisid iga natukese aja tagant aia ümber luuramas. Kui peale toas söömas käimist tagasi rohima läksin, leidsin kõik kitsed aiast seest. Seda auku, kust nad kõik läbi mahtusid aga mina kindlaks teha ei suutnud, sest värav oli kinni ja ühtegi lauda kusagil lahtiselt ei ripnenud. Hiljem nägin, kuidas tall värava paokile ajas ja ennast sealt läbi surus. Praegu võib neist veel aru saada, sest vihma pole peaaegu üldse olnud ja kuigi heinamaa näeb eemalt vaadates roheline välja, tegelikult seal märkimisväärset rohelust ei kasva. Aga kitsed ongi sellised loomad, et just see, mida nad inimese arvates puutuma ei peaks, on neile kõige ahvatlevam. Näiteks sõid nad eelmine aasta aia vahelt K-l kuldsõstra põõsa pungadest tühjaks, nii et ühtegi marja ei saanud.

Ühel õhtupoolikul, kui parajasti maasikataimi umbrohumetsast otsisin, tuli K ja ütles, et näitab mulle, kuidas toimida kitsekahjustustega. Juhuks, kui ka kunagi kitsi pean. Heinamaa ääres olid ilusti kasvama läinud alõtshapuud, pungad küljes ja puha. K lootis neilt see aasta esimest korda vilja saada. Aga kitsed olid arvanud, et need puud kasvavad seal selleks, et neil oleks võimalik koort närida. K sattus peale, kui üks kits parajasti oma tütrele õpetas, kuidas see käib. Kui ta ei oleks ise näinud, oleks arvanud, et metskitsede töö. Puude tervendamiseks segas K panges kokku savi oma aia august, kus aegajalt kogunev vesi savi pehmendanud oli, värsket hobusesõnnikut ja vedelat rohelist seepi. Valget lupja oleks ka vaja olnud aga seda ei leidnud üles ja jäi ära. Segu määris paksult puutüve ümber ja selle peale keris vanad laste sukapüksid. Siduda tuleb kindlasti veniva materjaliga, muidu puu kasvades soonib nöör puu sisse augu. Kaks puud olid osaliselt paljaks kooritud ja kolmas, mis veel terve, sai ennetavalt sisse mähitud. Kitsedele ei meeldi hobusesõnnik ja roheline seep peaks bakterite vastu kaitsema. Koguseid ei oska öelda. Savi oli vast veerand suuremat pange, sõnnikut paar suurt peotäit ja rohelist seepi nii palju, kui pudeli põhja jäänud oli.

Eelnevale vaatamata on kitsed ikkagi väga meeldivad loomad:) Väga suhtlejad ja loomu poolest usaldavad. Kui lubataks, tuleks tuppa ka järgi.

Eesti külad

Olen K juures usinalt matkanud ja uusi huvitavaid kohti avastanud. Seal ümbruskonnas on hulgi mahajäetud kohti. Tuli välja, et K oma maa pealgi on veel üks vana taluase, millest pole küll varemeidki järel, vaid kivihunnik ja murdunud igivanad õunapuud. 50 aastat on koht tühi olnud aga inimene, kelle lapsepõlv seal möödus, elab läheduses ja mäletab, et ema pesi seal kraavis kevadeti pesu. Kõrval on kuppelheinamaa nagu Heliseva Muusika filmist ja all jõgi ja järv. Jalutasime seal õhtul, kui loojuv päike kuldas järve ja metsa järve ääres ja heinamaad. Koer tuiskas ringi, tal oli hea päev, sai palju joosta:) Muidu teda üksi metsa ei lubata kuna loomadel ja lindudel on pojad praegu. Sama järve ääres on veel kaks talu, kus omanik on ära surnud ja hooned lagunevad. Ja K maja taga kohe mäe otsas olevat ka kunagi talu olnud, kus üks Jaan elanud. Praegu on seal puhas mets ja mina otsides ei leidnud isegi kivihunnikut üles. K teab, et 10 aastat tagasi oli kivihunnik ja head musta sõstra põõsad. Üks naine, kellel külas käisime, mäletab, et viis sinna lapsepõlves piima ja mune. Selle naise juurde oli meil asja ka, peale selle, et meiegi talt mune saime:)
Üks hommik läksin tavapärasele jalutuskäigule. Mõtlesin, et lähen vaatan, kuidas siin varem mainitud eraku talu ilma lumeta välja näeb. Talvel oli seal ikka väga võimas lumekiht igal pool. Läksin mööda K metsavaheteed maantee poole, tee äärde metsa vahele jäävad mõned lagendikud, kus ei olnud ka peale lume kadumist käinud. Viimase lagendiku teeotsal mõtlesin, kas vaatan siia ka või täna mitte. Otsustasin ikka korraks vaadata. Lagendik, mis talvel lumega oli väga ilus olnud, nägi välja pehmelt öeldes hirmus. Kole raiekoll oli sealt üle käinud ja ainult puude juured turritasid igal pool. Olin K jutust kunagi aru saanud, et selle künka taga peaks olema üks väike talu peidus. Ronisin siis künka tippu. Talukohta ei näinud aga sissesõidetud tee läks metsa vahele. Läksin mööda teed arvates, et küllap see talu juurde viib. Viis hoopis veidi suuremale metsavaheteele. Selline tunne oli nagu oleks avastanud salatee, millest keegi ei tea:) See oli esmaklassiline tsiviliseerimata tee, midagi liivakattega tee ja sissesõistetud tee vahepealset. Mets kasvas kohe tee ääres, seda ei olnud tee-äärse laiutamise tarbeks maha võetud. Ilus tihe kuusemets. Tee paistis ühelt poolt suunduvat külakeskuse poole. Läksin vastassuunas. Ilus mets vaheldus ilusa heinamaaga ja liivateest sai üha enam sissesõidetud rada. Üks hetk jõudsin imearmsa väikese järve äärde, millel ujus luik poegadega ja pardid. Ühel pool järve oli heinamaa, teisel pool tihe mets ja lagedal poolel oli järve ümber ka puuderibasid. Järve keskel oli tilluke rabasaareke kidurate kuuskedega. Astusin hästi vaikselt edasi, et mitte luigeperet ehmatada, kuid luiged ei paistnud mind tähele panevat. Hoopis pardid tõusid saare äärest väikses parves lendu ja lendasid kaugemale järvele. Mõtlesin, et selle järve ääres võiks kohe tükk aega telgiga elada. Teisel pool järve oli puude vahel vana lagunev talukoht viljaaia sees. Mööda heinamaad ja metsatukkade vahel üha kahanevat teed pidi edasi minnes ja veidi rajalt kõrvale põigates leidsin veel ühe koha, kus ilmselt oli kunagi pikk rehielamu olnud. Heinamaadel sõid metskitsed rahulikult. Alguses ma ei näinudki neid, karvatoon sulandub praegu väga hästi taustaga. Rada jõudis soise äärega järve äärde. Teisel kaldal paistis talupidamine, kuid üle soo ja järve ei saanud kuidagi, pöörasin otsa ringi ja läksin tuldud teed tagasi. Nende kahe järve vahele sobiks looduslikult loogiliselt kolm talu. Heinamaad järvede vahel on suurest teest nii kaugel, et ükski laps omapead seigeldes kogemata teele ei satu.
Tagasi minnes ei pannud tähele õiget kohta, kus oleks jõudnud K teele viivale lagendikule ja möödusin mööda liivateed hoopis ühest asustatud talust. Jõudsingi välja külakeskusse nagu olin arvanud. Kokku kulus selle käigu peale kolm tundi. Hiljem K-le rääkides teadis tema, et sealkandis on ühe tuttava lapsepõlvekodu. Ja tegelikult on see koht K-le väga lähedal, läbi metsa vähem kui pool kilomeetrit, kui kuidagi üle kraavi saab. K-l tekkis kohe plaan minna sellele naisele külla, kes seal lapsena elas. Järgmine hommik käisimegi ära ja jutust, et “küll me siis arutame, kus sa käisid ja mis sa nägid” sai sujuvalt maaostujutt ilma, et ma oleks jõudnud silma pilgutadagi. Tuli välja, et järve-äärne talukoht ja ka järv ja päris suur tükk maad kuuluvadki sellele naisele. Ja sealkandis on 9 lagunenud talukohta. K andis talle nädala otsustamiseks ja järeltulijatega arutamiseks, et kas ta on valmis seda kohta ära müüma. Mulle tundub, et K on väga huvitatud, et ma talle lähinaabriks jääks.
Peale tagasi K juurde jõudmist põikasin metsa vahelt läbi ja oh seda imet, jõudsingi ühele eelmisel päeval silma jäänud väiksele heinamaale välja, sealt juba edasi raja peale ja talukoht kohe teisel pool rada. Jalutasin veel krundi piirini, tunni ajaga käisin edasi-tagasi ära.

Eile istusin Põlva järve ääres, sõin jäätist, vaatasin parte ja mõtlesin asjade üle järele. Varem olin Põlvast ainult läbi sõitnud, nüüd jalutasin pool linna läbi. Ilus metsane linn on. Juttude järgi on seal palju head, näiteks maheda mõtlemisega inimesi oluliselt rohkem kui Võrus. Olles elanud Valgas ja Tartus, viimase aasta jooksul Võrus päris palju ringi käinud ja mõned korrad Vastseliinas ringi jalutanud, võib öelda, et vähemalt jalutamise ja kusagil niisama istumise keskkonnana neli viimatinimetatud kohta esimesega võrreldes kriitikat ei kannata. Kui Viljandi asuks kaardil Tartust allpool, siis see mõnevõrra kannataks aga kuna ei asu, siis ei lähe arvesse. Lapsepõlvest mäletan Antslas käimisi aga seal ei ole nii kaua käinud, et on vaja millalgi minna mälu värskendama. Räpinas ei ole käinud ja Otepää tundub turistilõksuna. Tõrva on ka väga ilus linnake. Valides kodukohta on väga oluline, milline on lähim suur asula, kuhu vahel ikka asja on. Tahaks, et lastel jääks lähimas linnas käimisest positiivsed mälestused ja endal oleks ka meeldiv linnas käia, mitte tossupilved ja betoonkarbid ümberringi. Järvedega koht, millel on ka selline nimi, mida olen kunagi oma koha nimena mõelnud, on ülikena igapäevaselt elamiseks ja ka mõnedele uutele naabritele jaguks ruumi. Maa on seal hea, parem kui külakeskuses. Ehitusmaterjalist ühe kolmandiku saaks kohapealt, teise kolmandiku superluksusliku kvaliteediga K juurest ja kolmanda kohal kasvatada. Lähim külakeskus, lähim suurem asula ja lähim linn aga ei ole ükski eriti kutsuvad. Kohal on ka mõningad miinused, näiteks kõrvalkrundil pesitsevad jahimehed, keda ma oma kodu naabrusse ei soovi. K ütleb, et kui võimalus tekib, siis on vaja sellest kohe kinni haarata. Mina ei tea. Ootan kommentaare.

Maa-uudiseid

Sain jälle veidi maal olla. Millegipärast arvasin minnes, et seal on ikka veel lumi maas. Ei olnud:) Ümbrus näeb ilma lumeta hoopis teistsugune välja. Sinililled ja lumikellukesed õitsevad sealgi, nii aias kui metsa all. Noori naate on kõikjal, sekka ka kortslehti:) Kõik talled on nüüdseks sündinud, noorim on poolteist nädalat noor ja imearmas hallikirju. Viis musta villaga jäärapoissi ootavad paraja vanuse saabudes uut omanikku. Nii et kui keegi on huvitatud, andke teada. Vanimad sündisid 3. märtsil, väga noored veel. Ühtlasi tuleb nii noortest kui täiskasvanud kitsedest keegi ära müüa, palju on neid juba saanud. Asuvad Vastseliina vallas.
Heinaseemnete villa sisse sattumise ennetuseks kasutusele võetud söögikast põrandal ei leidnud pikka otstarbekohast kasutust – talled arvasid heaks seal pissil käia.
Terve kari kepsutab nüüd igapäevalt maja ümber ja heinamaal ringi, ikka kõik koos mää ja möö ja ptrrrr tehes karjas liikudes, tallede piruettide ja hobuste hoovõtujooksudega. Vahel kaotab mõni lambapoiss oma emme ära ja hakkab hobuse sabas käima. K rääkis, et mõni aasta tagasi oli üks lambatall, ise pisike nagu kirp, hobuse sabas kihutanud ja oma emme määgides järel jooksnud aga tall ei teinud kuulmagi.
Sookured hõiguvad maja taga metsas ja käivad heinamaal patseerimas. Metsad on samblased ja seal on hea olla. Varsti lähen tagasi.

Üks päev

Kuna mul ei ole fotoaparaati, ei saa ma teiega pilte jagada. Loodan, et kirjad annavad piisavalt elava ettekujutuse. Kirjeldan pikemalt ühte päeva selles talus.

Kui hommikul ärkasin, oli K juba üleval, lõikus loomadele hommikusöögiks köögivilju ja kuulas raadiot. Raadios öeldi, et kell on 6.50. Siin näitavad kõik kellad suveaega, ehk siis meil oli juba 7.50. K oli tule pliidi alla teinud, riputasin pluusi pliidi kohale soojenema ja tõstsin söögikastruli külmalt põrandalt pliidiäärele. Põrand asendab siin väga edukalt külmkappi – võil tuleb lasta veidi pehmeneda enne kui saab leiva peale määrida. Peale riietumist viisin loomadele hommikusöögi, mis koosneb kartulist, vahel ka porgandist ja kaalikast, kaerust ja soolast. Igaühel on oma kauss, ainult nendel lammastel, kes on kahekesi koos oma nelja tallega ühes latris, on üks suur kauss. Üks kits ei taha kaeru, tema kaussi ei või seda panna. Köögiviljad, ka kõige tillemad kartulid peavad olema lõigatud, muidu võib kurku kinni jääda. K lutitas tallesid, lüpsis kitse ja viskas lakast peenemaid heinu alla. Korjasin tühjad kausid kokku ja viisime loomadele heinad ette. Igaühel on oma heina-eelistused ja üks lammas muud sorti ei söögi kui ainult kõige udupeenemat. Hobused tahavad pikka heina, kitsed ja lambad lühikest ja peenikest, lehekesi ja lillekesi. Kitsed söövad üldiselt igasugust aga meelsamini ikka seda kõige peenemat. Lambatalledele paneme ka ainult kõige peenemat. Rebasheina ei söö keegi, see on vaja välja korjata. Suvel heinateo ajal pidi rebasheinaga raske olema, et seda on hästi palju ja raske välja korjata. Peaaegu iga päev põletame sületäie pliidi all ära.
Siis tõime kaevust vett, sõin, viisime loomadele juua. Loomadele joomiseks paneme kaevuveele natuke pliidi sees pajas soojendatud vett juurde. Koos olevatele lammastele jääb pang latrisse, ühele hobusele samuti. Teiste juures käime pangega ja ootame kuni nad ära joovad. K pesi villa.
Viisin majapidamisvee välja. Panime kirja, mis seemned külvamiseks olemas on ja mida ma veel linnast tuua võiks. Oh, kui paljusid taimi tahaks kasvatada:) Eelmisel päeval olimegi kirja pannud, mida võiks kasvatada ja mis juba kasvamas on. Mulle meeldib nimekirju koostada:) K läks linna autoremonti.
Kell oli suveaja järgi 10.30 (talveaeg siis 9.30). Üks asi, mis mulle taluelus rõõmu teeb, on tunne, et hommikul vara on juba nii palju olulist tehtud. Päeval on alati tegus algus. Ärgates päikese järgi oleme iga hommik järjest varem üles tulnud. Kirjeldatavale päevale järgnevatel ärkasin talveaja järgi 6.30 ja 6 ja nüüd linnas esimesel hommikul 5.47. Kuna linnas olen kauem üleval, loksus juba teiseks hommikuks ehk tänaseks ärkamine jälle hilisemaks.
Peale K ärasõitu pühkisin põranda üle ja läksin välja jalutama. Käin iga päev ümbruses jalutamas, külavaheteid ja talumaastikke imetlemas. Koera ei olnud näha, lootsin, et ta magab küünis aga kui tee pealt tagasi vaatasin, nägin, et ta istus teeotsal ja vaatas mulle järele. Kuna K-le ei meeldi üldse, kui koer küla vahele läheb, panin ta igaks juhuks tuppa kinni. Ilm oli jahe ja kõle, mõtlesin, et ega ma seekord kaua ei jaluta, hiljemalt 12 olen ikka tagasi. Tavaliselt jalutan kaks tundi. 12 paiku on loomadel lõunasöögi aeg tavaliselt. Enne esimest korda K juurde tutvuma minemist vaatasin internetis maa-ameti kaardil, kus see koht olla võib. Tookord oli mulle silma jäänud üks koht, mis küll osutus hoopis teisel pool maanteed olevaks aga olin tahtnud ikka vaatama minna. Kui sain teada, et see ei ole K talu, tundus millegipärast, et see võib olla mahajäetud. Olin ühe korra varem käinud tolle talu teeotsal, kust edasi on veel paar kilomeetrit metsa vahele. Teeotsale on K juurest umbes 4 km. Tookord ei hakanud läbi paksu lume vaevu nähtavat sissesõidetud rada mööda edasi minema. Mõtlesin siis nüüd, et jalutan sinna teeotsa juurde ja tagasi. Tee peal läks ilm ilusamaks. Lumi oli raja peal ikka paks. Vaatasin, et puhastatud tee äärtesse lükatud lumevallid on sama kõrged kui kogu heinamaad ja kunagi sissesõidetud rada kattev lumi, mis vallide tõttu tundus üsna sügav. Aga keegi oli suusatanud mööda seda rada. Mõtlesin, et ma ainult natuke astun sinna üle vallide ja vaatan, kas lumi kannab mind. Kandis küll, talutaval määral:) Umbes pahkluudeni jäi lumi enamasti. Mõtlesin siis, et lähen natuke edasi mööda rada ja vaatan, mis seal võsa taga on. Natukesest sai palju, läksin ja läksin ja läksin ja kohale ei jõudnud. Ümberringi oli palju lageraiet, mõtlesin, et äkki see on hoopis metsa väljaveo tee ja siin ääres ei olegi seda talu, mida kaardil vaadanud olin. Tee lookles, tõusis ja langes, mõnest kohast oli raske üle saada. Masin, mis siin teed oli teinud, pidi küll väga kõrge olema, sest lumi jälgede vahel oli ikka üsna palju kõrgem kui jälgede peal. Mitmes kohas pööras tee kõrvale aga see viis alati lageraie juurde. Ühes kohas hargnes tee tugevalt kaheks ja kahtlesin, kumba mööda edasi minna. Mõtlesin, et lähen veel natuke mööda suusajälgi ja siis tulen tagasi ja vaatan teist teed ka. Läksin ja läksin, mingi aja pärast juba lootuses, et suusataja ikka mingi suurema tee peale välja sõitis ja ma ei pea sama teed mööda tagasi tulema. Imelik tagasi ka pöörata, kui nii kaugele juba tuldud. Aegajalt tundus, et nüüd selle looke taga on midagi, vahepeal olid tee ääres suured puud, mis oleks ju võinud talukohta tähistada. Ühes kohas vaatasin, et ilus suur võimas puu, no siin peab küll talu olema. Aga puu oli kaldu vajunud, sest tema ümber oli raiet tehtud. Puust veidi eemal paistis tee jälle metsa vahele minevat, lootsin, et no kui mõne teise tee peale välja ei jõua, siis järgmise külani võiks ju ikka jõuda ja sealt juba saaks mõne tee peale. Metsa vahel vajusin esimest korda ühe jalaga põlvini lumme. Ja seal üles vaadates nägin, et ikkagi! Metsa vahel oli talu või õigemini see, mis talust veel järele oli jäänud. Suusatajal oli olnud sama siht, oli hoonete vahel tiiru teinud ja tagasi pööranud. Tee sealt ka edasi ei läinud. Majake oli künka otsas väiksel lagendikul, saun oru serval, kunagi oli seal ilmselt loomi ka peetud. Õunapuudel rippusid suured samblatutid. Mõtlesin, et tõsine erak on seal elanud aga hiljem K ütles, et sealkandis oli varem 5 talu, nüüdseks ei ole neist midagi järel. Teoreetiliselt, kui nüüd kaarti uskuda, siis linnulennul veel paari kilomeetri kaugusel oleks sõpradele külla jõudnud:) Kui veel talu juurde jõudnud ei olnud, mõtlesin, et huvitav, kes see oli, kes tahtis ainult oma perega sügaval metsa sees eraldatud talus elada? Mina see küll olla ei saanud, ei kujuta ette, et peaks lapsed seljas ja käeotsas talvel sellist teed käima. Tee ääres paistis lume vahelt väike heinane lapike, mis andis aimu, et suvel on siin hoopis teistsugune. Tagasitee läks juba kiiremini, sest teadsin, et see tee siiski viib kuhugi. Läksin veidi maad ka hargnemiskohalt mööda teist sissesõidetud teed aga seal tuli eramaa silt ette ja edasi ei läinud. Tagasiteel vajusin muidugi korduvalt sügavale lumme ja üks saabas oli lund täis. Huvitaval kombel on koeravillast sokid nii väärt asjad, et jalad ei olnud üldse märjad, isegi niisked mitte.
Tagasi jõudes oli kell juba 14.05. Koer läks välja. Lutitasin talled, teistele tegin jahujooki ja jagasin heinu. Jahujooki nad armastavad. Umbes kell 15 sõin ise. Jagasin loomadele ämbritesse joogivee valmis ja tõin sauna juurest õhtuks puid. Siin on puuriidad ümber maja laiali ja tuleb otsida, kust sobivaid puid leiab. Alguses tõime kelguga metsavahelt riidast aga seal said kuivad puud otsa, jäid ainud toored. Maja juurde riita on jäänud ainult kasehalud, mida ei või palju kasutada, sest teevad liiga kuuma tule. Nüüd siis toome sauna juurest lepahalge.
Otsustasin praegu mitte uut vett tooma minna, panin päeva tegemised lühidalt kirja ja heitsin kell 15.50 pikali. Kell 16 saabus K koju, käisin tal vastas ja pikutasin veel veidi.
Pärastlõunal kraasisin natuke, K ketras ja heegeldas. Tegin tule pliidi alla ja valmistasin süüa. Olen hakanud maal tegema ühte asja korraga. Kui kütan pliiti, siis kütan pliiti ja ei loe samal ajal näiteks raamatut. Kütmisega seoses – olen siin õppinud ka asju vabamalt võtma. Asjad, mis enne tundusid ohtlikud, ei tundu seda enam nii väga ja olen õppinud ahju veel sinise leegi põledes kinni panema. K-l on selle kohta raudne loogika – ise oled ju toas ja tunned, kui vingu hakkab tulema. Ei ole tulnud aga pliit jääb soojemaks küll kui minul varem on jäänud.
Kui loomad söödetud-joodetud ja talled lutitatud, sõime ka ise õhtust. Tõime kaevust vett. Meenus, et ahi on ju veel kütmata. K arvas, et äkki täna ei kütagi aga mina leidsin, et ikka vaja kütta, niigi läheb hommikuks külmaks ja voodis on pärast ärkamist vaja kõigepealt ise üles soeneda ja siis alles välja tulla. Kütsin siis ahju ka ära. Kell 20 olime juba voodis ja kuulasime raadiot veidi aega. Kahtlustan, et kusagil 22 paiku (ehk siis talveajas 21) juba magasin.

Maal

Olen sel talvel praeguseks kokku kolm nädalat veetnud ühes väikeses Lõuna-Eesti talus abilisena. Läksin sinna esiteks selleks, et harjutada oma tulevase kodu tarbeks taluelu ja teiseks, et saaks linnast ära maale metsade vahele. Õnnestus leida just selline talu, millest olin unistanud: puhta looduse keskel, väike aga tegus, loomad olemas ja ainult oma rõõmuks, vesi kaevus, perenaine taimetoitlane ja valmis õpetama kõige ise tegemise kunsti. Selline tore koht õnnestus leida sõbra kaudu:)
Kõige tähtsam asi, mis ma seal siiani õppinud olen, on suhtumine, et väljaspool iseennast ei ole olemas midagi, mis oleks ületamatu või põhjus elu seisma jätta. Muidugi ma teadsin seda varem ka aga nüüd on lisaks teadmisele ka kogemus. Minu sealviibimise esimesel nädalal juhtus nii, et K-l (perenaine) tuli pang ketilõksu küljest lahti ja kukkus kaevu. Järgmisel päeval kukkus minul teine pang koos lahti tulnud ketiga kaevu. Minu esimene mõte linnainimesena oli, et helistaks mõnele naabrile ja kutsuks appi või küsiks, kuidas nemad sellisel puhul toiminud on. K aga teatas, et esiteks tuleb ümbruskonnas kõigil vesi kraanist ja teiseks on sinna jäänud ainult vanainimesed nagu ta ise. Kuna kaev on hästi sügav, ei olnud kaevuridvast mingit abi. Maaelu aga teeb inimese leidlikuks. K naelutas kaevuridva külge peenikese kuusetüve ja otsa sidus veel pika nööri. Teise otsa lõi mõned naelad. Lasi pikendatud ridva kaevu ja kiigutas seda nööri otsas ringi. Veidi aja pärast proovis ridva otsa kinnitatud rehaotsaga ka aga tollest ei olnud abi. Esimesel päeval midagi kätte ei saanud. Aga see ei ole mingi põhjus nina norgu lasta. K ütles, et hull lugu oleks siis, kui mõni loom kaevu kukuks. Natuke mõtles ja leidis siis, et tegelikult ei oleks see ka midagi väga hullu – kaevu saab tühjaks teha, ära puhastada ja uuesti täita. Järgmisel hommikul läksin kaevule vett tooma ja nägin, et K juba õngitseb seal. Pang oli juba vastu kaevuäärt ja vaja ainult välja tõsta, kett järel lohisemas.
Esimesse nädalasse jäi ka selle aasta esimeste tallede sünd nii lammastel kui kitsedel. Lammas tõi oma talled öö varjus ise ilmale, kits vajas abi. Kuna sattusin õhtusel vee viimise ringil peale, kui kits parajasti sünnitama hakkas ja K leidis, et ta abi vajab, sain talledele ise nimed panna. Nüüdseks on laudas erinevas vanuses kitse- ja lambatallesid täpselt sama palju kui kõiki täiskasvanud loomi kokku ja ühel kitsel on veel pojad tulemas. Minu soov tulevikus ka ise paari kitsekest pidada on seal ainult kinnitust saanud. Kitsetalled kuuluvad maailma kõige armsamate olevuste esiritta ja täiskasvanud kitsed on igaüks omamoodi iseloomuga ja üldiselt meeldivad tegelased. Kuna esimesena poeginud kitse eelmise aasta pojad olid temaga karmilt ümber käinud, ei lase ta seekord poegi enda juurde sööma ja neid tuleb väljalüpstud piimaga lutipudelist toita. Söömise ajal väljendavad talled erilist heameelt sellega, et sabajupp käib hästi kiiresti edasi-tagasi. Esimesed talled on juba nii suured, et uudishimutsevad julgelt ringi, üritavad igale poole pugeda ja püksisääri närida. Teise kitse üksik talleke on noorem ja natuke emmekas veel, tema pääseb vabalt emapiima ligi (samuti sabajupi lehvides) ja piilub areldi emme selja tagant teiste tallede tegemisi.
Lamba kääridega pügamisest jäin seekord ilma, selle jõudis K ära teha sel ajal, kui linnas käimas olin. Villa sain puhastada ja kraasida, järgmine kord loodan vokiga ketrama õppida. K näitas mulle enda kootud lambavillast rohkete mustritega riideid. Loodan ka niimoodi kuduma õppida. Vill oli hästi paksult heinapudi täis ja ühe villatutsaka puhastamine võttis hirmus palju aega. K mõtles, et mismoodi küll vanasti vill puhtaks saadi või lambad puhtana hoiti. Soojal ajal saab lambaid pesta aga praegu külmaga ei saa. Ja välja mõtles – pani heina neile kastiga põrandale. Enne oli söögikoht neil latriseina küljes ja nad ronisid sinna peadpidi sisse nii, et heinaseemned kaelale pudenesid. Tema ei püganud lammast päris paljaks, natuke villa jäi ikka selga ka. Kui ma esimest korda seda lammast laudas nägin, mõtlesin, et uus noor lammas on toodud:) Siis tuli meelde, et villakuhi oli ju majas.
Ükspäev K avastas, et pestud kraasimata villa on oluliselt lihtsam kedrata kui pesemata kraasitud villa. Kuigi pesemata villa peetakse paremaks. Ja veel kraasimata vill läkski pesemisele. Kraasimise juurde jõudsime ikkagi tagasi ka pestud villaga.
Kolmandal seal oldud nädala täitus mu ammune unistus – sain magada põhumadratsil. Enne olin maganud kõvale voodile pandud tekikuhjal. Tõin päeval saunast suure koti maherukkipõhku (esmaklassiline ehitusmaterjal:)), K leidis, et sellest on vähe, too teine kott veel. Madratsiümbriseks õmblesin kokku suure tüki linast kangast. Toppisin siis õhtul põhku madratsikotti, hästi hoolikalt, et ikka korralikult täis oleks ja ei jääks kuskile auke. Poole ühest põhukotist toppisin madratsisse ja madratsit voodile tõstes avastasin, et voodi on nüüd mulle nabani. Võtsin osa põhku välja, raputasin madratsi ühtlasemaks ja õmblesin otsa kinni. Magama minnes mõtlesin alul, kui palju majaseina sellest põhust saaks ja seejärel, et põhumadratsid on ülehinnatud – ei ole üldse mugav. Järgmistel öödel oli juba mugavam, sest madratsi kõrgus vähenes üsna kiiresti ja iga õhtu soputasin ta üle. Kindlasti oli mugavam kui enne põhumadratsit sama voodi peal magada. Kunagi tahan teha ka sellise madratsi, kus on hein ja heinamaa lilled sees:)