Aeg

Maal on aega
ärgates teki all varbaid soojendada,
seista seljaga vastu ahju
ja vaadata tõusva päikese viirgu,
hommikul kempsus käies
peatuda pehmete pilvede roosakassinaka mere ees,
mis ühendab kupliservad taevaga,
pool tundi jalutada
internetti kasutama
ja talumune ostma,
soovi korral minna kõndima
väikestele liivastele külavaheteedele
ja vanu talukohti vaatama
või jääda tuppa
ja õmmelda ruudulisi jahukotte,
naabritele koogiga külla minna
või asju ajades teed jooma jääda,
iga päev valmistada sööke,
mille valmimiseks kulub tunde,
palju lugeda ja kirjutada
ja külalistega juttu rääkida,
aknaid pesta siis
kui tuju tuleb
ja maheda muusika saatel
õunu moosiks tükeldada,
õhtul vett välja viies seisatada
ja imetleda lõputuid tähti täis taevast…

Linnas on ju ka aega,
aga tähti oleks taevas nagu hõredamalt,
elektriahju ei küta “niikuinii”,
et sellesse iga päev ahjuvorme ja kooke panna,
vett pole vaja välja viia
ega väljas kempsus käia,
naabreid linnas ei tunnegi,
liivased teed on kaugel
ja tühjaks jäänud majad hirmuäratavad.
Netis käin maal vast üle päeva,
linnas mitu korda päevas.

Omad rõõmud on linnaski:
lumehelbetants
akna taga laternavalgel
ja tuba kuldse valgusega täitev pärn,
luiged kanali ääres
ja huvitavad võõrad inimesed tänaval,
suure raamatukogu kutsuvad riiulid.
Kass poeb hommikul ise voodisse,
ilma et teda tuppa laskma peaks…

Mõnes mõttes on linnas mugavam,
kuid samas paljust jääb ilma.
Eelkõige siiski sõltub see sellest,
et maal olen ise teistmoodi.

***********************

Iga kord maal talu hoides õpin midagi uut ahjukütmise kohta. Seekord olen juba päris palju targemaks saanud:) Õpetati, kuidas ahi niimoodi puid täis panna, et õhk igalt poolt vahelt läbi käib ja erilisi konstruktsioone ehitama ei pea – alumine rida puid on kasulik panna teravik allapoole. Samuti saan nüüd tule alustatud ilma paberit kasutamata. Selleks läheb küll saepuru vaja aga varem oli lisaks saepurule veel paberit ka vaja. Ja tukke õppisin segama ukse sees oleva augu kaudu ilma kordagi ust avamata, mis hoiab ahjus kõrget temperatuuri. Ust avamata segades on eriti oluline igas nurgas ahjuroobiga põhjalikult segada, et siibrit liiga vara ei sulgeks. Sama augu kaudu saab vajadusel pika paberitoruga süüdata ka. Hommikul köetud ahju vastas saab ennast veel järgmisel hommikulgi soojendada:)

Sisseelamine

Killukesi maal siiani toimunust:)

Olen nüüd neli korda maal käinud ja alles viimase korra lõpuks olin seal tegelikult üksi. Esimesel korral käisin pooleks päevaks kohaga tutvumas, teine kord olin ööpäeva lihtsalt külas. Kolmas ja neljas kord sinna minnes juba elasin seal aga juhtus nii, et kolmandal korral tulid õhtul omanikud ka nädalavahetuseks ja neljandal korral olid alguses samuti seal. Seega on meil seal olnud midagi pisikommuuni sarnast ja minu arvamus kommuunielust on selle käigus tublisti paranenud. Kuigi leian ikka, et kommuun sobib vaid ajutiseks korralduseks ja kindlasti ei oleks hea seda kokku panna juhuslikest inimeste kombinatsioonidest. Minu taluomanikud on lihtsalt nii toredad inimesed, et nendega on rõõm koos olla:)

Kolmandal korral maale minnes oli mul kõigepealt raskusi uksest sisse saamisega. Püüdsin võtit keerata ühtpidi ja teistpidi aga ei liikunud eriti kuhugi poole ja lõpuks ei saanud võtit välja ka enam. Olin lubanud õhtul peale ahju kütmist külla minna naabritele, kellele mind teisel korral seal käies tutvustati. Naabrid olid mulle sügiseks mahetalust porgandeid ja linnast autoga mõned mu asjad ära toonud. Helistasin naabrinaisele, et ma ei saa ust lahti ja tuleks kohe nende juurde. Telefoni teel õpetuste järgi püüdsin veel võtit keerata aga ikka ei saanud lahti. Jätsin siis kotid ukse ette maha ja läksin naabritele külla. Peale teejoomist toodi mu asjad autoga ära ja uks sai kui imeväel kohe kergelt lahti. Tuli välja, et on vaja puusaga lükata ka. Hiljem on uks väga korralikult käitunud.

Väga ilus karge päikeseline sügispäev oli ja kasutasin seda mõistlikult ümbruses tühjade talukohtadega tutvumiseks. Vaatasin üle kaks mulle öeldud tühja kohta ja leidsin tee äärest veel kolmandagi.

Pärastlõunal hakkasin ahju kütma ja leidsin peale puude tuppa toomist, et omanikel on ahi uhkelt eriti kuiva materjaliga ette valmistatud, vaja ainult süüdata. Siis meenus mulle, et ma ei võtnud tikke kaasa. Isegi pähe ei tulnud, et maale ahiküttega majja minneks võiks tikud ka kaasas olla. Otsisin, majast tikke ei leidnud. Oli välgumihkel, mille kasutamine eriti õnnestuda ei tahtnud. Siiani on väike plekk sõrme otsas selle süüdata üritamisest. Mõtlesin juba uuesti naabritele helistada, et tikke laenata aga siis helistas omanik, et nad tulevad ka paari tunni pärast. Küsisin tikkude kohta ja neid ei pidavat majas tõesti olema. Lõpuks sain siiski välgumihkliga tule süüdatud. Tuli põles väga ilusti. Kütmise ajal lõikusin valmis köögiviljad, et need peale ahju sulgemist küpsema panna. Siis avastasin, et kraanist ei tule vett. Köögiviljade pesemiseks vist oli köögis kausiga vett, täpselt ei mäletagi enam. Seal tuleb külm vesi külmas ruumis kraanist ja sealt on otstarbekas suurema anumaga vesi ette kööki tuua, et ei peaks kogu aeg edasi-tagasi käima. Helistasin omanikule, et kas kusagilt on vaja veel midagi keerata, et vett tuleks aga paistis, et mitte. Natukese uurimise järel selgus, et sel õhtul ei olegi vett hooldustööde tõttu. Omanikud lubasid vett tuua. Ahi oli nende saabumise ajaks juba mõnda aega suletud olnud ja mõtlesin, kas on enam mõtet köögivilju ahju panna aga leidsime, et hommikuks saavad ikka valmis. Saimegi neist hommikusöögi. Tikke toodi ka:) Järgmine kord maale minnes varusin veel suure paki tikke.

Neljas kord maal olles, mis on siiani kõige pikemaks kujunenud, läksin vaatama lagunenud talusid, mis veidi kaugemal pidid olema. Oleksin pidanud minema üle põllu aga otsustasin minna mööda kaugemat väikest teed. Vaated olid seal väga avarad ja ilusad, päev jälle päikeseline. Tee ääres olid järjest kolm talu, mis minu silmale kõik eemalt tühjad paistsid aga tegelikult esimeses elatakse. Teine oli ilmselt tühi ja kolmas metsa ääres päris kindlalt. Teelt paistis, et eemal üle põllu võib olla ka tühi talu, sest katus tundus keskelt madalam kui äärtest aga päris kindel nii kaugelt ei olnud. Teed sinna ei näinud ja hakkasin siis viimase metsatalu juurest mööda põllu äärt sinna poole minema. Ette jäi üks puude salu, mis vist kunagi on olnud talukoht, sest mõned viljapuud paistsid lagendikul aga suurema osa lagendikust oli hõivanud mingi kurja olemisega umbrohi. Ühtegi vundamenti ma ei märganud aga põhjalikult ei uurinud ka. Edasi oli eemal metsa ääres üks talu, mis paistis nagu seal võidaks elada ja päris lähedale ma ei läinud. Hiljem selgus, et seal suvitatakse. Lõpuks jõudsin ka teelt paistnud kohani ja see oli tõesti väga tühi ja lagunev aga päris armas koht. Üle põllu jõudsin ringiga tagasi esimese teel olnud taluni. Pärast tuli välja, et nende talude juurde, mida vaatama alguses läinud olin, ma tegelikult ei jõudnudki. Nendeni tuleb teinekord ikka üle naabri põllu minna. Sealkandis on kunagi väga palju talusid olnud aga põldude tegemiseks on mitmed jäljetult kadunud.

Kuuris olid puud juba sisuliselt otsas ja mul uued tellimata. Helistasin kahte kohta ja sain kuulda, et ei, kuivi puid praegu küll enam ei ole. Naabri käest sain veel paar telefoninumbrit, mida tasuks proovida ja esimesel neist oligi veel kuivi puid. Õnneks rääkisime suurema jutu enne ära, kui kogust mainisin. Sain korraga tellida 2 rummu ja see oli tooja jaoks harjumatult väike kogus. Õnneks tõi ta ikka juba järgmisel hommikupoolikul puud mulle õuele. Oli võtnud oma kuurist selle väikse koguse. Lasin puud maja ette kallutada, et saaks osad kohe tuppa viia ja kuuri ligi poleks nagunii autoga pääsenud. Pidin samal päeval käima veel suuremas asulas internetti kasutamas ja kursuse teksti sisse trükkimas ja ära saatmas. Kandsin osa puid esikusse ja külma kööki ja suundusin puudekuhja õuele jättes internetipunkti. Järgmisel päeval kandsin esikusse laotud puud tahatuppa, tekitasin esikusse palju kõrgema ja sirgema riida ja veel osad kandsin kuuri. Õhtupoolikul peale lõunapausi oli mul valida, kas lõpetan puude vedamise või lähen naabritele koogiga külla enne järgmise päeva lõunal linna tulemist. Valisin teise variandi ja lõpetasin puude vedamise kolmandal hommikul. Nendega pean nüüd novembrini hakkama saama, arvan, et tegelikult saan isegi veidi kauem. Loodan, et novembris ka ikka on veel kusagilt uusi kuivi puid tellida.

Lisaks porganditele sain naabrite kaudu tellida ka kartulid ja nende endi käest kõrvitsat. Kõrvitsa tükeldasin ja panin sügavkülma. Seemnete ümber olnud pehmet osa, õigemini umbes 1/10 sellest, kasutasin allpool kirjeldatud kõrvitsa-õunakoogi tegemiseks. Kui keegi soovib, siis naabritel on kõrvitsat veel ja mahedat spelta- ja rukkijahu saab ka nende käest. Kui mulle külla tulete, siis teatage ette ja võite ühtlasi talvevarusid ka täiendada:)

Suuremas asulas internetti kasutamas käik osutus ka huvitavaks. Sinna minnes märkasin, et tee ääres metsa all oleks nagu taldrik. Oligi, täitsa korralik. Võtsin kaasa. Tagasi tulles leidsin veidi teisest kohast veel ühe ja hiljem kolmandagi. Kõigil oli mustris kollast värvi ja asusid üksteisest päris kaugel. Väga huvitav, kes neid sinna niimoodi poetanud on. Asulast sain talumune. Internetipunkt asub raamatukogus ja seal oli selline tunne, et kui omal lugemata raamatute virnad kodus ei ootaks, siis asuks sinna mõneks ajaks elama ja kastides kaevama.
Internetipunkt on üks tänuväärt koht, see võimaldab pikemalt järjest maal olla ka siis, kui on vaja 2x nädalas kindlasti netti kasutada.

Täna lähen jälle maale. Kohale jõudes on plaanis ahju panna kõrvitsa-porgandi-pruuni läätse hautis.

Postitatud Määratlemata | Sildistatud

Jälle maal

Olen nüüd jälle maal talu hoidmas:) Hetkel küll linnas netti kasutamas aga homsest tagasi maal. Ilus ja hubane on seal ja inimesed on toredad. Olen tähele pannud sellist huvitavat korrapära, et kui mõnda uude kohta lähen, siis osutub see palju ilusamaks, kui arvanud olin. Natuke üllatavalt isegi. Ei tea, kas mu arvamused on liiga madalad olnud või ongi kõik kohad palju ilusamad kui teadmatuses arvata saab.

Nädalavahetusel olid täiuslikud sügisilmad. Olin vahepeal poolteist nädalat haige ja kahetsesin, et nüüd sügisest toas istudes ilma jään. Aga ei jäänud. Ja peale nädalavahetust maalt Tartusse tulles oli pärn mu akna taga saavutanud selle kuldse seisundi, kus ta kogu tuba valgustab.

Labrit!

Kuigi ma tavaliselt ei ole raadiokuulaja, tekib maal üksi olles vahel tahtmine helitausta omada. Kuna ma tavaliselt raadiot ei kuula ja ei ole harjunud tänapäevase popmuusikaga, kujuneb raadiokuulamisest sageli pidev lainepikkuste vahetamine, et äkki ikka kusagilt midagi kuulatavat tuleb. Nii sattusin ükspäev raadiokanalile, mis kandis nimetust Latvijas Radio TV:)Jäin sinna pidama kogu viimati maal oldud ajaks. Esimene päev veetsin terve hommikupooliku selle seltsis. Kõlasid ainult lätikeelsed laulud, kõik väga sulnid ja mahedad. Põhimõtteliselt oleks nagu Eesti estraadikontserti kuulanud, ainult läti keeles. Sekka natuke tänapäevasema olemisega laule ka. Laulude vahele hõiskas ergas meeshääl Labrit! Labrit! ja paistis, et tegemist on soovisaatekujulise hommikuprogrammiga. Uudised olid lühidad, kõrva hakkasid sõnad kontsert, konverents, teater, kunst, partner, informeerima, Moldova, onkoloogia patsiendid ja diagnoosita patsiendid. Korra mainiti ka Tartu Ülikooli. Kella 15 paiku läksin koeraga jalutama ja 17 kandis uuesti raadiot käima pannes tabas mind väike ehmatus – Läti raadio kohale oleks nagu kolinud Saksa raadio. Terve õhtupoolik lasti ainult saksa ślaagreid. Kohati tabasin küll mõne läti keelse sõna ja Eestiski tuntud kaubandusasutuse reklaami. Mõne laulu puhul oli raske aru saada, kas sõnad on saksa või läti või hoopis soome keeles aga muusikaliselt oli igal juhul tegemist saksa ślaagriga. Mõtlesin, et kuulan vahelduseks mõnda Eesti raadiot ka. Ai! Ma ei hakka ütlema, milline Eesti raadiokanal asub mainitud Läti raadio kõrval aga kontrast oli küll väga karm. Ega teised Eesti kanalidki oluliselt paremad olnud. Olles päev aega ainult mahedat dush-dushi (sõnaraamatust ei leidnudki, mida see tähendada võiks ja kuidas seda tegelikult kirjutatakse aga kõlas hästi pehmelt) kuulanud, kõlas see inglise keelne müra küll väga halvasti. Leppisin siis õhtupoolikul läti keelse saksa ślaagriga. Mingil järgneval päeval leidsid mõned Eesti kanalid siiski natuke lepitust ja olid lühiajaliselt kuulatavad.
Oli vist Läti raadio esimene hommikupoolik see, kui tuli tahtmine tantsida. Võtsin siis koera seltsiks aga ta ei paistnud eriti aru saavat, mis toimub, seisis arusaamatu pilguga tagumistel jalgadel ja lasin ta vaesekese lahti. Aga mõne hetke pärast, kui uuesti liikuma hakkasin, hüppas ta üles ja tahtis ka tantsida:) Üldse on ta üliseltskondlik ja tahab kõiges osaleda.
Teisel päeval mainitud raadio seltsis suutsin juba ära tunda ilmselt hetke hitte, mida korduvalt lasti. Populaarsemad teemad paistsid olevat Daugava, Sigulda, sügis (rudens, mis kõlas nagu Rubens ja alles Tartus letonika.lv sõnaraamatu abil leidsin, et Rubensil ikka ei ole ilmselt läti keeles tähendust ja tegemist pidi olema rudensiga) ja mitmest laulust käis erineval moel läbi see teadmata kirjutusviisiga dush.

Aitab küll praegu.

Rändavad mõtted

Viimane kord maale minnes sain ühe autoga Tartust Vana-Vastseliina. Isegi hääletama ei pidanud kaua, kolmas auto võttis peale. Alguses küsisin ja lubati viia Võrru, kuid selgus, et juhil on vaja minna kohta, mis mulle lähemale jääb. Aru ma ei saanud, miks ta sinna Vastseliina kaudu tahtis minna, kui läbi Põlva või vähemalt Võru juurest ära keerates oleks lähemal olnud aga mis mul vaielda, kui peaaegu koduukse ette viiakse:) Sõit oli mugav ja sujuv, uni ei tikkunudki pikal ühtlasel sõidul peale. Kui ma kunagi autot juhtima õppima ja omale masina soetama peaks, siis midagi sarnast saab see olema:)
Maal olid uksed-aknad endiselt ees, sees polnud käidud. Ainult külmaks läheb seal kiiresti ja soojaks aeglaselt. Puupliidi olen juba peaaegu taltsutanud. Tuli läheb ilusti põlema, põleb püsivalt ja kui ketas pliidi pealt ära võtta, siis augu kohal saab isegi puder valmis. Vett keeta on siiski otstarbekam elektrikannus, muidu võib ootama jäädagi. Pliidi soojamüüri soojaks pole siiani saanud, sest äärmiste siibrite sulgemisel enne tule lõpetamist hakkab ikkagi vingu sisse tulema. Aga vähemalt jätkub peale hommikust söögivalmistamist pooleks päevaks köögis sooja õhku. Ahju leso see-eest on igati eeskujulik. Kui hommikul ahju kütan, on järgmisel hommikul leso veel soe. Kahjuks on nii pliidi kui ahju leso ja suurem osa ahjust suures toas, kust ma suitsuhaisu tõttu lahkusin. Minu toas on ainult ahjusuu ja kriipsuke ahjuseina. Seetõttu läheb suures toas kiiresti saunaks, samas, kui minu toas tekib soojem õhk alles mitu tundi peale kütmist ja päeval küttes on järgmiseks hommikuks täitsa külm. Õhtul küttes jälle on külm magama minna.
Olen pimedatel õhtutel maal hakanud rohkem filme vaatama ja sattusin jälle ühe hea filmi peale. Parandamatu romantik nagu ma olen, meeldis mulle kangesti film P.S. I Love You. Erinevalt paljudest teistest romantilise komöödia nimetust kandvatest filmidest sisaldab see muu hulgas ka romantikat. Arvan praegu, et koos filmiga Love Actually on see üks parematest romantilistest filmidest, mida ma näinud olen. Komöödiatest üks viimase aja paremaid on olnud Miss Pettigrew Lives for a Day. Seda olen paar korda vaadanud lihtsalt näitlejate jälgimise rõõmust. Mulle meeldib jälgida Amy Adamsit, kuidas ta kõiki rolle piiri peal mängib. Olen näinud teda siiani kolmes filmis. Lisaks mainitud Pettigrewle ka Enchanted ja Junebug. Viimasest olen küll näinud ainult lõike, kus Amy mängis, need olid kunagi youtube-is üleval. Kurbadest filmidest oli viimase aja paremaid About Schmidt. Mulle meeldib Jack Nicholson, otsisin tema filme ja vaatasin kahte. Esimene oli kerge komöödia Something`s Gotta Give. See oli küll rohkem Diane Keatoni film ja oli selgelt näha, et tal oli filmi tehes väga lõbus. Seal oli ka Miss Pettigrew nimitegelase näitleja võrdluseks väga teistsuguses rollis. About Scmidt oli kurb ja masendav ja kahjuks ilmselt liigagi levinud tegelikkusele tuginev, kuigi ka seal oli üksikuid helgemaid hetki.

Rõõmustav on see, et käisin väikse koeraga kolm päeva järjest jalutamas ja ta osutus väga eeskujulikuks jalutajaks. Kui ta ilma loata järele tuleb, siis ta on üks igavene nuhtlus aga loaga tulles on koera musternäidis. Enamuse aega kõndis ta minu kõrval või taga. Vahel sööstis ette või põikas teelt kõrvale aga kui ma teda kutsusin, siis tuli jooksuga. Mitte alati esimese kutsumise peale aga kui edasi läksin, oli ta paari minuti jooksul kindlalt mul järel. Autod lasi mööda tee ääres seistes ja vahel eemaldus lausa heinamaale. Koeraga talust möödudes kõndis minu jala kõrval nagu treenitud koer. Kui vaateulatusest välja jõudis, ootas mind järele või tuli tagasi minu juurde. Kui mina seisma ja vaadet imetlema jäin, tuli tema ka minu juurde ja vaatas ka vaadet. Vaated on praegu tõesti vaatamist väärt:) Paar korda, kui mõtetest ärgates avastasin, et tee on ees tühi ja mõtlesin, kas ta tõesti on ise ette läinud, jooksis ta kutsumise peale minust vaid paar meetrit eespool metsast välja. Kuigi tema eeskujulikkus tuleneb tõenäoliselt eelkõige arglikkusest, on sellise koeraga lausa lust jalutamas käia. Pole mingit muret, et koer tee peal kaotsi läheks või autole järele tormaks või külakoertega haukumisvõistlust pidama satuks.
Jalutasime kõigil kolmel päeval sama teed mööda, mille esimesel päeval avastasime. Tee oli ennast kavalalt metsaveoradade ja palgikuhjade vahele peitnud. Ainus, mis seda teistest eristas, oli taimkatte olemasolu tee peal. Veidi maad edasi jõudnuna selgus, et tegemist on ühe ümbruskonna ilusama metsavaheteega, mille lõpust avaneb vaade lammastega talule kupli otsas. Pärast kaardilt vaadates selgus, et selle talu juures olen ma varem K juures olles käinud. Metsaraja äärest leidsin esimesel korral veel peotäie kukeseeni:) Teisel päeval ei leidnud ja kolmandal leidsin ainult mõned külmas hukka läinud seened. Eile hommikul olid isegi õunad puu otsas härmas.
Täna on terve hommikupoole Tartus lörtsi sadanud ja maja ees muruplatsil on õrn valge kiht.

Põnev aeg

Kolmapäeval sadas Võrus korraks rahet. Neljapäeva öösel säras ümmargune kuu selges taevas otse tuppa minu voodi peale. Reede öö oli ühtlaselt tuhm ja pime. Laupäeva öösel säras jälle kuu tuppa, ikka täitsa ümmargune nagu juustukera. Laupäeva hommikul oli kogu maa valge – esimene öökülm, kuigi välja nägi nagu esimene lumi. Päev oli ilus karge, päike ja sinine taevas. Pühapäeva öösel tormas ja sadas, talvele vahelduseks sügist ka. Ärkasin kahe ajal koerte haukumise peale üles ja tahtsin juba välja vaatama minna aga kuna nad enne vait jäid, siis ei läinud. Hommikul sadas ikka ja kahtlesin juba, kas saangi täna linna tulla. Lõunaks asendus vihm päikesega ja asusin teele, koer kangekaelselt väikese vahemaa taga järgnemas. Sain üsna varsti autole ja Vastseliina. Auto juhiks osutus teine lähim naaber ja lühike sõit osutus väga informatiivseks. Nimelt sain teada, et külas on alanud rüüstamiste hooaeg. Mitmes tühjas majas on sees käidud. Ühtlasi sain teada, et üldise teadmise järgi on maja, milles mina elan, tühi. Vaatamata sellele, et täitsa avalikult juba kaks ja pool kuud seal elanud, sageli küla vahel jalutanud, viimasel ajal iga päev korstnast suitsu välja lasknud ja igale kohatud inimesele lahkelt elukohta seletanud olen. Korduvalt on ümberkaudsetest küladest pärit inimesed mind hääletamisel talu teeotsal maha pannud ja ikka on kas nende või minu algatusel jutuks tulnud, et kas nad endist elanikku tundsid. Isegi maja taga metsas seeni korjates juhuslikult kohatud vanatädiga oli juttu sellest, kus ma elan. Igas normaalses külas oleks uudis ammu vähemalt viie küla kaugusele jõudnud, et see talu mitte tühi ei ole. Eriti arvestades, et talu eelmine elanik oli väga suure suhtlusulatusega ja kõiki ümberkaudseid talusid külastas. Ja nagu täna välja tuli, käis väike koer siiski igal pool kaasas ja oleks ilmselt suuteline isegi Meremäelt ise koju minema.

Rahutus hinges

Eile hommikul nägin köögiaknast kaunist lindu. Tabasin ennast hetk enne ütlemist “Vaata, Muki, kui ilus lind.” Varsti tuli teine samasugune lind ka ja nende õnneks ei teadnud kööki sooja pagenud Muki sest midagi.

Viimane kord linnast häälega maale sõites vedas hästi. Sain kahe autoga oma teeotsale ja mõlemal korral jätkus terveks sõiduks huvitavat vestlust. Selliste päevade tõttu tasub ikka hääletada:)
Ühe juhiga rääkisime maale kolimisest ja endalegi üllatuseks ütlesin, et igatsen anonüümset rahvamassi. Lihtsalt tänaval kõndimist nii, et võõrad inimesed lähevad mööda. Kes oleks seda osanud arvata.
Igatahes on olukord jõudnud niikaugele, et otsin tööd. Väljaspool kodu. Põhiline, et saaks suhelda positiivselt meelestatud inimestega.

Jõuluprojekt edeneb:) Tasapisi.

Allüürnikud

Mööda kööki ringi müdistavad olevused osutusid hiirte asemel hoopis rottideks. Suurteks ja pika sabaga. Õnnestus ühte öösel kööki minnes täies suuruses näha, kui ta sibulakasti pealt maha hüppas ja pingi taha põgenes. Vahel kostavad öösel majas kahtlased mütsud, siis on teada, et rotid teevad hüppeharjutusi. Eelmine kord linnast maale minnes leidsin köögi põrandalt kaks poolenisti ära söödud sibulat.

Jahuvarud panin õnneks kohe alguses pingi sisse peitu. Sinna nad ei paista veel sissetunginud olevat. Ei teagi, mismoodi talveks värskeid õunu hoida. Liiguvad teised nii sahvris kui keldris. Umbes poole kuu pärast on mulle üks kassipoeg lubatud aga kujutan ette, kui armetu see rottide vastu olla võib. Mürki ei saa panna, sest a)ei tundu inimlik ja b)väike koer, kes pidevalt toas käib ja isegi mahakukkunud õunaseemne kohe ära sööb, ei elaks ilmselt rotimürgi söömist üle.

Minu jakil, mida köögis varnas hoidsin ja üldse mitte nn suitsutoas, on selline hais küljes nagu ma oleks suitsusõltlane.

Valge klaari aeg on läbi. Puu on harjumatult tühi ja isegi puu alt on raske ilusaid õunu leida. See-eest on ühe teise puu õunad, mis juba tükk aega tagasi valmina näisid ja maha kukkusid aga halvasti maitsesid, nüüd hakanud hästi maitsema. Ja kohe klaari kõrval on ilmselt säilitusõun valmis saanud.

Positiivse külje pealt ka natuke. Käisin jälle seenel. Seekord oli seeneraamat ka kaasas. Lootsin leida torbikseeni, sest eelmine kord olin neid palju näinud aga siis veel ei teadnud, mis need on ja kuidas kasutada. Seekord ei leidnud mitte ühtegi. See-eest sain lisaks vanadele sõpradele kukeseentele tuttavaks lehterkukeseentega:) Ühest kohast sain terve leivakotitäie ehk kuivatatult umbes pool liitrit. Erinevalt harilikust kukeseenest maitseb lehterkukeseen ka toorelt hästi. Ja kuivatamise käigus oli raske ennast neist eemale hoida, et purki ka midagi jääks.

Seoses küttehooaja algusega olen paar korda ahjus köögivilju ja isegi ühe väikse koogi teinud. Tuhakartulid sõin puhastamise käigus püstijalu ära, laua taha nendega ei jõudnudki. Kooki tegin nii, et külmutatud mustsõstrad põhja, peale 1 muna-natukese vahukoore-keskmise muscovado suhkru-speltajahu-kaneeli-kardemoni segu. Panin vist tiba hilja koogi ahju, sest tainas ei tahtnud peal kuidagi päris valmis saada. Võtsin ta välja, kui marjad olid haudunud moosiks, mis äärest välja pressis. Tainas tundus veidi toores aga killuke, mis järgmiseks päevaks jäi, oli peale külmkapis seismist ja pliidil soojendamist juba parem.

Käisin eile üle pikema aja jälle Tartus metsas. Ilus oli ja hea näha uusi vanu vaateid.

Killukesi

Tihased on jõudnud mu köögiakna taha kibuvitsapõõsasse. Kaks tükki. Armsad.
Vaher aianurgas on järjest punasem ja ühtlasi paistab järjest suuremana. Üleni rohelisena sulandus ta muude puude vahele ja paistis päris noore ja väiksena. Nüüd leegitseb üle teiste kaugele. Sügis tuleb siin ilus värviline. Üks hommik oli juba karge sügisilm. Sügisel on hea lihtne päikesetõusuks ärgata:)

Võtsin laupäeval viimase jupi kartuleid üles. Sellelt väikselt peenralõigult sain poole kogusest, mille sain kogu ülejäänud peenralt paar nädalat tagasi, kuigi kartulitaimed olid juba siis närbunud. Peaaegu kõik kartulid olid suured, erinevalt neist, mis varem üles võetud said. Usinus ei tasu ennast ära. Vahel on kasulik viimase minutini venitada.
Varem üles võetud kartuleid kontrollides avastasin, et hiired on neid närinud ja laiali vedanud. Kasti ääres sibas sisalik. Umbes tunni aja pärast läksin kartuleid kotti ümber tõstma. Sisalikku enam ei näinud aga ühe suure kartuli peal oli pisike roosa sisalikubeebi. Jätsin selle koha viimaseks, juhuks, kui ta otsustab eemalduda. Aga ei läinud ta kusagile, sest oli surnud ):

Väiksem koer, kes vabalt majas käib ja vihmase ilmaga esimesel võimalusel esikust kööki pageb, on nahhaalseks muutunud. Ükspäev tahtsin omale meevõileibu teha ja panin köögis või leiva peale pehmenema. Ise läksin korraks tuppa. Tagasi tulles vaatasin, et kolmest leivaviilust on järel ainult kaks ja needki ilma võita. Mõtlesin, kas ma tõesti kujutasin ette, et panin võid kolmele viilule. Aga koer neelatas kuuldavalt ja püüdis süüdlasliku ilmega mujale vaadata. Ta ei ole kunagi varem laua pealt midagi võtnud. Lisaks on ta hakanud mu kavatsusi tabama ja oma käitumist vastavalt kohandama. Kui ma linna lähen, siis on temal vaja just esikus pikutada ja on tükk tegemist, et teda välja saada. Ma ei saa teda nii pikaks ajaks tuppa luku taha jätta ja paistab, et ta teab seda. Kui aga lühemaks ajaks välja lähen ja tahan teda majja jätta, on järjest raskem teda majja sisse saada. Siis on tal tingimata vaja väljas olla ja isegi toiduga meelitamine võtab aega. Kui ma ta välja jätan, on 99% tõenäosus, et ta kas tuleb lihtsalt järele ilma äraajamisele reageerimata või mingi hetk saabub võidukalt sinna, kus ma olen ja keeldub kauemaks kui paariks minutiks lahkumast ilma minuta. Viimane kord kui mõni nädal tagasi häälega linna tulin, pidin jääma Vana-Vastseliina bussipeatuse lähedal ootama, et mõni auto tuleks ja mu kaasa võtaks, sest koer tuli järele ja äraajamisele ei reageerinud. Ma ei julgenud lasta tal kaugemale järele tulla, hakkas juba sellise ilmega ringi vaatama nagu ta poleks selles kohas enne olnud. Bussini oli paar tundi aega, vihma sadas ja autosid ei liikunud peaaegu üldse. Üks auto siiski tuli ja peatus ja viis mu teisele poole Võru linna, kust edasi sain otse Annelinna. Nii et hääletamise mõttes oli kasu, et ma sinna seisma jäin.

Olen viimasel ajal hakanud nägema, kui suur osa elust on juhitud teadmata ja teadaolevatest kohtadest üles korjatud teiste inimeste arvamustest ja hirmudest, millel ei pruugi minu jaoks nii suurt tähtsust olla. Otsustasin lähtuda rohkem isiklikust sisetundest ja vähem varem enesestmõistetavana tundunud “teadmistest”.

Varusin omale maal vaatamiseks hulga eeldatavasti kergeid komöödiaid ja sattusin juhuslikult ühe hea filmi peale. Filmi nimi on Marley and me ja teoreetiliselt peaks see olema ühest koerast aga minu jaoks oli olulisem perekonnaliin. Eeldasin, et tegemist on “kangelaslik koer päästab elu või suhte või aitab lahendada probleemi”-tüüpi filmiga aga tegelikult oli tegemist täiesti tavalise koera ja täiesti tavalise perekonnaga, kes elasid täiesti tavalist elu. Selle filmi erilisus minu jaoks ongi selle lihtsuses ja ise oma valikutega tekitatud draamade puudumises. Peaaegu kõik tegelased on esitatud ilma taustata, ilma hinnanguid andmata, lihtsalt nii nagu nad konkreetses eluetapis on. Filmi esimene kolmandik keskendub koeranaljadele ja selle osa põhjal ei oleks mina küll osanud ülejäänud filmi käiku ennustada. Film katab veidi üle kümne aasta ühe pere elust ja lõpuks jäi tunne, et tahaks kogu ülejäänud elukäiku ka jälgida.

Kas on tõesti võimalik, et mitte keegi ei ole õuntest huvitatud?

Sügis tuleb

Aia taga on noorel vahtral juba lehed punased. Ja tammedel on kohati kollane varjund. Sibulad ja suurem osa kartuleid on üles võetud. Seoses sibulate kuivatamise vajadusega avastasin, et keegi nutikas inimene on terve pika majaesise ulatuses räästa alla naelu löönud. Väga hea koht sibulakimpude riputamiseks:)
Mets osutus siiski seenemetsaks. Ja puugimetsaks. Ja tagapool on isegi ilus kivihunnikul istuda.
Naabrid kolisid talveks linna. Nüüd ma koertega kolmekesi. Isegi hiired on vaikseks jäänud, ei jookse enam piiksudes mööda kööki ringi. Koerte pudruainete kott seisab ka öö läbi vaikselt püsti, ei ole hommikuks pikali vajunud ja teri laiali puistanud. Enam ei ole nii hirmus olla ka, kui alguses. Peale teise tuppa kolimist läks oluliselt paremaks. Arvan, et probleem oli esimese toa tugevas suitsuhaisus, mida ma mingi aja pärast enam tähele ei pannud aga mis ikkagi tugevalt olemas oli. Peale seda, kui sõbrad külas käies sellele tähelepanu juhtisid, hakkasin jälle tundma ja kolisin kohe teise tuppa. Praegune tuba on õue poole ka, kuidagi kindlam tunne on seal.
Üleeile võtsin ette külmkapi sulatamise. Lootsin, et ülemine osa sulab poole päevaga ära ja sügavkülm ust kinni hoides selle ajaga veel ei sula. Tunnid möödusid ja vaatasin õudusega, kuidas mu hoolega kogutud külmutatud marjad sulavad, samal ajal, kui ülemise kapi poolteist aastat sulatamata lumesein ainult vaikselt tilgub. Õhtul, 10 tundi pärast sulatamise algust, tuli omanik juhuslikult läbi ja lõi lume noaga lahti. Paari minutiga oli kapp sulatatud ja marjad päästetud. Ma oleks seal poole ööni istunud ja oodanud. Natuke surkisin ka noaga aga väga ei julgenud, et äkki läheb midagi katki.
Ühel õunapuul murdus kaks suurt oksa ära. Üks kukkus maha, teine jäi puu külge rippuma. Õunad puha toored alles. Endiselt on pakkumisel terve aiatäis õunu korjamiseks.