Uuel aastal uue hooga

Eelmisel aastal jäi blog unarusse. Aasta oli raske, nii füüsiliselt kui vaimselt. Minu kogemuses käivad head ja halvad asjad enamasti käsi-käes, seega oli aasta ka põnev ja rõõmustav.

Sügisel asusin uuesti õppima, pedagoogikat. Olen eriala valikuga väga rahul, rohkem kui eeldasin. Siiani ei ole küll olnud ühtegi ainet, kus oleks käsitletud selliseid küsimusi nagu mis on haridus, mis ja milleks on kool ja haridussüsteem, kes ja milleks on õpetaja vms. Kuid see-eest olen saanud õppida seda, mida oleks olnud tore lapsena õppida, kui poleks pidanud kohustuslikus korras koolis käima. Näiteks on väga tore täiskasvanuna õppida algklasside aritmeetikat ja leida, et sellest on kohati võimalik isegi aru saada. Ja uurida kõigilt ette juhtuvatelt tuttavatelt, kas nad ikka teavad kõige lihtsamaid mooduseid peast arvutamiseks, mida mulle küll koolis keegi ei õpetanud. Või käia kunstiõpetuse tundides, kus päriselt õpetatakse kasulikke meetodeid joonistamiseks, mis tekitab tunde, et võibolla ma isegi oskan joonistada. Või leida, et vaatamata eluaeg olnud koordinatsiooni probleemidele suudan ma teistele mõne tantsumängu selgeks õpetada ja misiganes muud võib olla, igatahes ei ole ma suu peale kukkunud.  Või lugeda pakkide viisi lasteraamatuid, mis tekitas ühes raamatukogu töötajas küsimuse, kas ma teen lastekirjandusest doktoritööd ja teises, kas kõik need raamatud on mul ikka kindlas kohas. Äkki on mul kodus põhjatu auk, kuhu need raamatud kümnete ja kümnete kaupa kaovad? Mis kahjuks ei ole jätnud aega peaaegu üldse midagi muud lugeda ja vahepeal tekkis õndsustunde ootus juba üksnes mõttest, et ma saan varsti lugeda inglise keelset aimekirjandust, mis on kogu selle lastekirjanduse vahel ajule puhkuseks. Kuid kuuajase pausi järel on jälle tore lasteraamatuid lugeda. Sest järgmise semestri pakid on veel suuremad ja mõistlik oleks enne semestri algust nendega alustada.

Väga rahul olen ka oma kursusega. Kuigi olen kolmandat korda kõrgkoolis, ei ole ma varem kohanud sellist olukorda, et juba esimesest semestrist valmistutakse suureks osaks eksamiteks ja kodutöödeks kollektiivselt FB grupis, kordamisküsimustele ühiselt vastates ja ülesandeid teistele seletades. Võibolla ei ole lihtsalt varem märganud, võibolla on see tulevaste õpetajate eripära, et on kalduvus teisi õpetada, aidata ja töid jagada.

Umbes novembri algusest jaanuari alguseni olin peaaegu kogu aja haige. Immuunsüsteem ütles ilmselt üles ja arvan, et järjest oli kolm erinevat viirust. Või siis üks, mis otsustas keskenduda ühele piirkonnale korraga ja erinevad avaldumisvõimalused järjest ette võtta. Sünnipäev, jõulude järgne aeg, aastavahetus ja uue aasta algus möödusid palavikus. Kaks korda võtsin üle mitme aasta palavikualandajat, et minna kooli, et ei peaks ühte kursust järgmine aasta uuesti tegema. Kuid nagu ikka, pole halba ilma heata. Sügiseses osas tähendas haige olemine seda, et kui mõned tunnid välja arvata, siis sain üsna palju kodus puhata, kõik kodutööd said tehtud ja lasteraamatud loetud. Aastavahetuse versioon sisaldas pidevat palavikku ja peavalu, mis ei võimaldanud raamatut lugeda ega ammugi eksamiteks valmistuda vms kasulikku teha. Kuid päevad läbi lihtsalt pikutada ka ei jõua ja see on kõige parem olukord Pinteresti albumite täiendamiseks ja internetis stiilitestide tegemiseks. (Muul ajal ei ole selleks aega.) Mistõttu võite lähiajal oodata postitust oma stiili otsimisest. Ja lastekirjandusest.

8. jaanuaril oli Rakveres koduõppe talvepäev. Mina olin veel piisavalt haige, et mitte sinna minna, kuid sellegipoolest valiti mind seal Koduõppe Keskuse uude juhatusse. Äkki tuleb koduõppe postitusi ka.

Kindlasti tuleb postitus hispaania keelest, mida hakkasin õppima 8. jaanuari õhtul internetis. Õppekeskkonna andmetel on minu keeleoskus hetkel 15% 🙂

Astroloogiliselt saab mul 12-aastane tsükkel täis ja kukeaastaga algab uus. Teoreetiliselt peaks sellest kõik ainult paremaks minema ja see peaks tulema üks hea aasta. Ehk isegi võtan ennast nii palju kokku, et teen järeldusi Pinteresti kogutud kokandusideedest (kui stiilikaustad olid ennast juba ammendanud), mis täiesti planeerimatult sisaldavad ainult mõnda üksikut mitte-vegan retsepti. Astroloogiliste prognooside järgi on kukeaasta eriti hea aeg stiili muutmiseks ja mängulisuseks, mida võiks küll veidi rohkem oma ellu tuua, et mitte kõike nii surmtõsiselt võtta.

Suvel kudusin palju vaipu telgedel. Mitmed on veel pildistamata. Need on suve algusest, üks 2015. aasta lõpust.

2016-suve-algusest

2016. aasta oli esimene, mil ma pidasin pea terve aasta püsivalt igapäevaselt päevikut. Kuigi algselt oli see mõeldud mitmekülgsemaks kasutuseks, jäi peamiselt alles toidupäeviku osa ja napp päevategemiste ülevaade, vähemal määral mainisin ilmaolusid ja kõige vähemal määral viitsisin pikemalt mõlgutada. Ära tüütas päeviku pidamine alles umbes detsembri teiseks nädalaks, sealt alates pole pidanud. Nüüd kavatsen sellega jätkata, kuid mitte enam nii rangelt.

Sel sügisel käisin esimest korda AHHAA keskuses. Ma ei tea, kus ma siiani elanud olin.  Tore oli. Kõige rohkem meeldis mulle sein, kust sai läbi joosta ja siis uuesti tellistest üles ehitada. Selline võiks kodus ka olla. Usun, et ehitaksin seda üsna sageli. Kui ei ole oma maja ja kõrvalhooneid, mida ehitada, siis peab ju kuidagi ehitamiskirge maandama.

2016. kevadel nägin ma välja selline.

kargulas-aprill-2016-5-10

Aeg lendab

Sel kevadel ja suvel olen vaibamaterjale lõikunud nii õitseva kirsipuu all, õhtu viimase päikeselaiguga murul tooli edasi tõstes, linnas liivakasti ääres kui toas vihmaga salvestusi kuulates. Valminud on sel suvel 7 vaipa, üks on hetkel pooleli. Peale pika rea vaipade valmimist, mille kohta üldine hinnang oli “malbe”, tahtsin natuke tugevamat värvi ja kudusin kõigepealt üleni sügavkollase vaiba, millest olin kaua unistanud, ja siis ühe korraliku intensiivsete värvitriipudega vaiba. Neist viimastest kahjuks ei ole veel pilte.

Metsa olen sel suvel ainult ühe korra jõudnud, kuid tol korral õnnestus juba paar sammu metsa sisse astudes kukeseeni korjata. Loodan augustis veel jõuda. Palju olen söönud punaseid tikreid, vahepeal lausa iga päev väikese kausitäie. Sellest nädalast on ka esimesed õunad valmis.

Olen sel aastal palju lugenud. Vastukaaluks eelmise paari aasta pingutusele sada raamatut täis saada, sai sel aastal sada juba aprilli alguses. Praegu on 156. raamat pooleli. Kokkuvõte augusti lõpus, nagu ikka.

Sügisest asun taas õppima. Kaalusin kahte valikut ja läksin kergema vastupanu teed ehk sinna, kus samale kuupäevale sattunud katsed kergemad tundusid.  Õppekava on paljulubav, sügisene tunniplaan juba paberile pandud ja kaua igatsetud vabaainegi ära mahutatud.

Septembrist olen jälle Tartus. Kui tahad koos midagi ette võtta, anna märku:)

Olen vahepeal usinalt tutvunud. Igasuguseid toredaid mehi leidub. Sellegipoolest ei ole ma oma veel leidnud. Kui tead kedagi tutvustada, olen rõõmus.

Koduõppe kooperatiivid mujal maailmas

Koduõppe kevadpäev on selleks korraks jälle läbi. Ülevaade on siin.

Panen oma ettekande kooperatiividest ka siia.

Materjale on netis ootamatult palju. Kogusin omale ettekande koostamiseks arvutisse ainuüksi kooperatiivide kohta 155 lk  ja muude vormideni seekord veel ei jõudnudki. Eks peagi jõuan teisteni ka.

 

Väike ülevaade 9. aprillil 2016 koduõppe kevadpäeval Tallinnas

Ingrid Vooglaid

Erinevad võimalused: kooperatiiv, keskus, tugigrupp, assotsiatsioon, rikastav programm...

Kes pakub ja korraldab

Kooperatiiv kui koduõppe vanemate ühendus koduõppe ühiselt korraldamiseks või koduuõppe mitmekesistamiseks on enamasti vanemate algatus. Osades kooperatiivides juhendavad kõiki kursuseid ja tegevusi vanemad ise, teistes on palgatud õpetajad osadele või kõigile ainetele ning ringidele.

Nii era- kui munitsipaalkoolide juures on koduõppe keskused, kus pakutakse võimalust osaleda akadeemilistel kursustel või „rikastamise programmides“. Rikastamise programmid hõlmavad meie mõistes valikaineid ja huviringe ning kõike, mis seondub kunsti, käsitöö, liikumise ja muusikaga. Neis saab osaleda nii ühe kursuse kui terve programmi kaupa.

Koduõppe keskused on nagu kogukonnakeskused spetsiaalselt koduõppe peredele.

Koduõppe tugigrupid on perede ühendused suhtlemiseks ja ühistegevuseks ilma akadeemiliste ootusteta.

Koduõppe assotsiatsioonid pakuvad oma liikmetele juriidilist abi koduõppega seotud kohtuprobleemide korral, esindavad koduõppe peresid poliitikas ja meedias ning korraldavad konverentse ja suuri kokkutulekuid.

Kuna USAs on väga palju lapsi koduõppel, on nad sihtgrupiks kõikvõimalike teenuste pakkujatele. 2013. aastal oli USAs koduõppel 1,77 miljonit last (3,4% kooliealistest), sh ainuüksi Washingtoni osariigis 18 000.

Teaduskeskustes korraldatakse regulaarselt koduõppepäevi ning pakutakse eraldi programme koduõppuritele nii ühekaupa kui gruppidele.

Kogukonnakeskustes ehk meie vanas mõistes kultuurimajades pakutakse samuti tegevusi koduõppuritele.

Ka kirikute juures on koduõppe programmid, milledest osad on ainult koguduse liikmetele, osad kõigile.

Mida ja kuidas pakutakse ja tehakse

Kooperatiivid korraldavad lisaks akadeemilisele õppele ja huviringidele ühiseid matku, väljasõite, teatri-, kino-, kontserdi-, muuseumi-, teaduskeskuse külastusi, iganädalasi või igakuiseid pargipäevi, piknikke, emade õhtuid, laagreid. Peetakse üksteise sünnipäevi ja pühasid, toetatakse uue lapsi sünnil. Suurematel kooperatiividel võib olla oma lastekoor, orkester, näitetrupp. Osaletakse spordivõistlustel, korraldatakse laatasid, tantsupidusid. Väiksematele lastele on tundide ajal lastehoid. Organiseeritakse vabatahtlikku tegevust kogukonnas, ühiselt istutatakse puid, korrastatakse naabruskonda. Vanemad jagavad omavahel infot meeldinud õppematerjalidest, koduõppe nippidest.

Kooperatiivi tunnid võivad olla ühel-kolmel päeval nädalas või üle nädala hommikuti. Tavaliselt on 2-3 tundi või ringi päevas. Lapsed on jagatud vanuste või kooliastmete kaupa gruppidesse. Sageli on lisaks peamisele juhendajale tunnis ka abiõpetaja vanemate seast. Hommikusele tunniplaanile võib järgneda ühine lõuna või piknik pargis. Õppeaasta ained otsustatakse suvel, iga vanem pakub oma valdkonnas midagi vastavalt kooperatiivi vajadustele. Vahel on konkreetne vanem vastutav terve kuu tegevuste eest ja järgmine kuu teine vanem. Osad kooperatiivid on orienteeritud rohkem akadeemilistele ainetele, teised huvitegevustele ja suhtlemisele, kolmandad püüavad hoida tasakaalu. Tunnid võivad toimuda renditud pinnal või kodudes.

Üks ema kirjutas distsipliiniga seoses, et nende kooperatiivis on vanematega rohkem probleeme kui lastega. Vanemad, kes on valinud mõne vabatahtliku tegevuse kooperatiivi käigus hoidmiseks, võivad sageli hilineda või üldse mitte kohale tulla, nii et viimasel hetkel on vaja leida keegi neid asendama. Selle lahendamiseks soovitas teine vanem, et oleks algusest peale kokku lepitud, et kui liige oma valitud tööks kaks korda ilma vähemalt 24h ette teatamata kohale pole ilmunud, ei saa ta enam kooperatiivis osaleda ja hilinemise eest võib võtta trahvi, mida saab kasutada õppematerjalide soetamiseks. Kui lastega on tunnis probleeme, mida kohapeal ei saa lahendada, saadetakse laps klassist välja teise juhendajaga ja vajadusel kutsutakse vanem järgi.

Suurema koduõppe populatsiooniga keskustes võib olla iga päev pea igal kellaajal midagi toimumas. Mõne keskuse juures võib käia lausa 500 peret, samas kui mõnes kooperatiivis on 15 eri vanustes last. Osariikides, kus on koduõppeks vaja olla koolis kirjas, on mõnedel kooperatiividel erakooli litsents. Selline erakooli litsentsiga kooperatiiv võib olla katuseks näiteks 400 perele, kes jagunevad piirkonniti 15-70 pere kaupa allüksusteks.

Osalemise tingimused

Kooperatiivides eeldatakse, et vanemad osalevad selle käigus hoidmisel vabatahtliku tööga: tundide juhendamine, abiõpetajaks olemine, sündmuste ja väljasõitude korraldamine, administratiivne töö, lõunasöögi valmistamine, ruumide eest hoolitsemine, lastehoid väiksematele… Vanemate endi korraldatavad kooperatiivid on igaüks ise nägu, sest sõltuvad konkreetsete vanemate jagatavatest valdkondadest, tutvustest huvitavate õpetajate kutsumisel, organisatoorsetest võimetest ja vajadusest suurema või vähema ühistegevuse järele.

Keskustes ja palgatud õpetajatega kooperatiivides on osalustasu.

Kooperatiivides on paika pandud põhikiri, käitumisreeglid, osades ka riietumise nõuded. Osad kooperatiivid on usupõhised, osad kõigile avatud. Mõned on konkreetse pedagoogilise suunaga, näiteks TJEd, klassikaline või Charlotte Mason.

Võimalikud + ja –

Plussid

+Võimalus osaleda kursustel ja tegevustes, mida vanemad ei oskaks juhendada

+Võimalus õppida inimestelt, kes on konkreetses valdkonnas kirglikud

+Lapsed saavad osaleda tegevustes, mida väikeses peres kodus ei saaks või oleks raske teha

+Leitakse sõpru

+Võimaldab kasutada grupisoodustusi kinos, teatris, kontserdil ja mujal

+Vanematel võimalus kodust välja saada ja jagada kogemusi ning nõuandeid teiste koduõppe vanematega

+Kogukonnatunne, kuuluvustunne, ühise saavutuse kogemus

+Kursuste, huvitegevuste ja väljasõitude ühendamine võimaldab vähendada sõidukulusid ja ajakadu, mis tekivad kõige iseseisvalt erinevatest kohtadest otsimisel ja kombineerimisel

+Kui vanematel on mõnes konkreetses aines raskusi lapsega kontakti hoidmisel või tema õppimisstiili toetamisel, võib tulla kasuks selle aine teise õpetajaga õppimine

Miinused

-Sageli nõuab vanematelt suurt ajalist panust korralduses osalemisena

-Võib olla suure osalustasuga, eriti, kui on palgatud õpetajad

-Suurtes gruppides kaob koduõppe individuaalse lähenemise eelis

-Kui kooperatiivis on palju valikuid tegevusteks, mida vabalt kasutatakse, võib kaduda esialgselt planeeritud koduõpe kui perena tegutsemine ja avastamine

-Vahel antakse ka kooperatiivides lastele kodutöid, mis võtavad kodus palju aega, mis jätab vähem aega oma korraldatud koduõppele. Kooperatiiv võib kiiresti võtta üle kooli rolli pere elukorralduse dikteerimisel ja tekitada vanemates tunnet, et koduõpe käib üle jõu, et ei olda piisavad ja põletakse läbi.

-Ka poolepäevane kooperatiivipäev võib vanemal terve päeva kulutada, sest edasi-tagasi sõitmine, laste ja nende asjade pakkimine, ise kooperatiivis tunni juhendamine, aktiivne suhtlemine kulutavad energiat ja eriti introverdi jaoks ei jää päeva teiseks pooleks enam jaksu midagi teha.

-Vahel vanemad liituvad kooperatiiviga lihtsalt seetõttu, et see tundub kasulik ja vajalik, kuigi seal ei pakuta seda, mida neil vaja oleks ja aeg kulub asjadele, mida suudaks ka ise teha. Vahel on mõistlikum liituda ainult konkreetse trenni või ringiga mujal.

-Vanematel ei ole kontrolli kooperatiivi tundides kasutatava õppekava ja teiste juhendajate suhtumiste üle, kui kõik ei ole omavahel juba enne sõbrad ja mõttekaaslased. Võidakse tunda, et sobitumiseks oleks vaja muutuda või näida kellegi teisena.

-Kui laps on koduõppel selleks, et vältida koolist saadavaid mõjusid massimeedia, liigse tehnoloogia kasutuse, käitumise, vandesõnade jms näol, tuleks arvestada, et kooperatiivis on need tõenäoliselt samuti esindatud.

Kellele sobib/kuidas valida?

*kas lastel on vaja tutvuda ja suhelda uute lastega, kes on samuti koduõppel?

*kas on õppeaineid, mida vanemad ei suuda ise õpetada ja mida kooperatiivis pakutakse?

*kas pere ja teiste kooperatiivi perede ning õpetajate väärtushinnangud ja arusaamad haridusest ja kasvatusest ning ootused üksteisele on omavahel kooskõlas?

*kas vanemad on valmis panustama oma aega ja oskusi kooperatiivi toimimiseks – ise midagi õpetama või juhendama, tundide ajal väiksematele lastehoidu pakkuma, administratiivse külje või ruumide eest hoolitsema?

*kas kooperatiivis osalemine sobib perele kaugust, oma nädalaplaane ja muude vajaduste ajakulu arvestades?

*kas kooperatiivis osalemine aitaks kulusid kokku hoida või suurendaks neid üle jõu?

*kas kooperatiivis on osalemise võimalused igas vanuses lastele või ainult kooliealistele?

Liituda on mõtet juhul, kui kooperatiiv vastab konkreetse pere akadeemilistele, sotsiaalsetele ja vaimsetele vajadustele, on mõistlikult lähedal, ei käi ajaliselt ja rahaliselt üle jõu, ei sega oma koduõpet ja pereelu, teiste kooperatiivi peredega on sarnased arusaamad ja hea läbisaamine ning vastastikune usaldus. Kui seda ei ole, saab ilma kooperatiivita samuti väga hästi hakkama. Lihtsam võib olla liituda kohaliku huvikooliga või korraldada paari sõbraperega ühistegevusi vabas vormis. Samuti nagu lapsed ei peaks koolis käima selleks, et õpetajatel oleks tööd ja ametnikel pabereid täita, ei peaks ka koduõppe kooperatiiviga liituma mingitel muudel kui pere vajadustest lähtuvatel põhjustel.

 

Huvitavad näited

http://www.heidirosewatters.com/stewardship/ looduskasvatus koduõppe grupis

http://mtsgreenway.org/blog/homeschoolers-and-dirt-waterfalls

http://hcssd.org/ erakooli litsentsiga kooperatiiv

http://ifamilyleadershipacademy.com/ – TJEd kooperatiiv

http://thepioneerwoman.com/homeschooling/how-is-your-homeschool-co-op-structured/ – palju vanemaid räägivad, kuidas nende kooperatiiv toimib

Kõige loetumad ja lugemata väärt postitused siin

Vaatasin oma blogi statistikat ja sain natuke teadlikumaks, mida siin lugemas käiakse. Kõigi aegade loetuimad postitused on:

  1. Mahlase kringli saladused 6540 vaatamist – minu jaoks uskumatult suur number. Kas kringli valmistamine on tõesti nii keeruline ja nii populaarne?
  2. Gluteenist ja gluteenivabast elust 1446 vaatamist – märkimisväärselt vähem kui kringli valmistajaid, kuid siiski väga palju gluteeni mittetaluvaid inimesi. Mina ise pole kringlit juba aastaid teinud, väga gluteenirohke on see.
  3. Üllatusega tatraküpsised 695. Need on tõesti head:)
  4. Küünalde maagia 466
  5. Tutvun 455
  6. Kuidas ma katoliiklaseks hakkasin 382
  7. Õhulised küpsised  377
  8. Imehead jõuluküpsised 354
  9. Banaani-datlikook 347
  10. Millest ma unistan 342
  11. Kaks äriideed – võta ja tee teoks 304  – ettevõtlikke inimesi paistab olevat vähem kui küpsetajaid. Loodan, et lugejate seas keegi on ideed juba kasutusse võtnud:)
  12. Gluteenivaba piparkoogitaigen ja päkapikk köögis 304 – minu meelest tegelikult see piparkoogitaigen oli parem, kuigi külmutamisel ja hilisemal kasutamisel enam nii hea kui algselt ei olnud.
  13. Köögiviljaomlett ja tatrapõhjal pitsa 294
  14. Thomas Jeffersoni nimeline koduõppe suund  282
  15. Amishid I osa 241
  16. Koduõpe Charlotte Masoni moodi  240
  17. Kõrvitsa-läätsesupp 233 Vähe loetud väga hea variatsioon siin
  18. Vata eluviis 232
  19. Parim gluteenivaba porgandikook  222
  20. Talvised värsked salatid 216
  21.  Amishid II osa 208
  22. Kosutava köögiviljasupi saladused 208 – minu meelest igapäevaselt palju olulisem kui kringli valmistamise õpetus.

Nende vahele jäid ka staatilised lehed, millest osasid enam ei ole ja kuulutused, mis enam ei kehti.

 

Täiesti teenimatult vähe loetud postitused

Küpsetamishuvilistele teadmiseks, et kõigist minu küpsetistest on ilmselt kõige kestvamalt positiivset tagasisidet saanud peedi-shokolaadikook, kuid minu lemmikud on olnud kõrvitsa-ingverikook, rabarberi-sõstrakook ja ananassivorm.

Kreetale reisijatel soovitan jätkuvalt külastada seda söögikohta. Ainult 33 vaatamist, kuigi usutavasti käiakse siit Kreekas ikka sagedasti.

Minu lemmik oma luuletus on see.

Kitsede pidamisest unistajatele.

Psühholoogiline hügieen – ainult 7 vaatamist. Eluliselt olulised teadmised!

Ja kõige esimene sisuline postitus, elust talvises talus ilma elektrita 🙂

Tegelikult see oli teine, esimene sisuline oli see, loomingulisusest maaelus. Mõlemad head meenutada:)

2015 sügistalve parimad lugemised

Sel septembris alanud lugemisaastal olen järjega juba peaaegu aasta eesmärgi 100 raamatut saavutanud. Hakkasin suvel üle pika aja jälle kergeid juturaamatuid lugema ja nende lugemine läheb aimekirjandusega võrreldes lennates. Vahemikus septembrist tänaseni olen lugenud 82 raamatut ja kaks on hetkel aktiivselt pooleli. Kahjuks sai taas kinnitust, et on võimalik kas palju lugeda või palju käsitööd teha, kuid mitte mõlemat. Seega kõigi nende raamatute lugemise kõrval valmis ainult üks paar jämedast lõngast sokke jõuludeks. Suvel jällegi kudusin vaipu ja kuulasin audiosalvestusi.

Raamatusoovitused

Juturaamatud

*Rachel Simon, The Story of Beautiful Girl. Super! Kõik, mida ma ootasin The Memory Keeper`s Daughter raamatult ja mida seal ei olnud. Ilus, valus, aus, detailne igapäeva pisiasjades ja laiaulatuslik hõlmatud ajas, väga palju erinevaid tegelasi, neli vaatepunktitegelast, erinevad usu otsimise kogemused. Autor suhtub isiklikult kirglikult teemasse, sest kasvas koos vaimupuudega õega ja tema isa kasvas lastekodus, lisaks metsik uurimistöö. Osaliselt tugines ajaloolistele sündmustele ja tegelastele, kellele andis uuendatud loo. Väärt eeskujuks juturaamatu kirjutamisel.

*Kate Kerrigan, Recipes for a Perfect Marriage. Lugemisnauding!

*Anita Shreve, Light on Snow. Ilus vaikne lugu 12a tüdrukust ja tema isast, kes leidsid metsast vastsündinud lapse ning leinast, tüdruku pilgu läbi.

*Darcie Chan, The Mill River Recluse. Ilus, valus, kohati humoorikas,  vaikne, ühes kohas läbi pika perioodi.

*Liane Moriarty, What Alice Forgot. Mälukaotusega naisest, põhilugu meeldis väga, elasin kaasa nagu oleks oma elu. Kõrvalliinid oleks võinud olemata jääda.

*Ali McNamara, From Notting Hill With Love… Actually.  Soe ja lõbus, jutt jookseb hästi.

*Rory Clark, You`ve Done What, My Lord? Hilarious tales from an English country estate. Tore inglise huumor.

*Bernard Shaw, Pygmalion

*C. S. Lewis, Pahareti kirjapaun

*Avastasin sel sügisel Sophie Kinsella Shopaholicu sarja ja Uuskasutuskeskus ning Paavli kaltsukas on kahe peale varustanud mind kolme esimese osaga.  Olin neid varem korduvalt riiulis märganud, kuid ära põlanud. Tegelikult olid väga lõbusad ja isegi armsad. Soe iroonia minategelase arvel, kes on ühtaegu meeldiv inimene, uskumatult naiivne ja tragikoomiline ning võimaldab sihtgrupile äratundmishetki ilma otsese süüdistuseta, on autori jaoks kõrgem pilotaazh. Siin ei tule ka kahjuks, et autor on olnud finantsajakirjanik ja ilmselt sarnaste juhtumitega isegi kokku puutunud. Kohustuslik lugemine kõigile, kes on kunagi unistanud, et äkki juhtub ime ja sinu arve saadetakse kellelegi teisele ja tema arve sinule ja siis tema maksab sinu mitmetuhandese riidepoe arve ja sina rõõmsalt vastu puiklemata tema kassitoidu arve, sest nii on ainult õiglane 🙂 Mina ei pidanud seda üksiku kassiga üksiku vanatädi jaoks õiglaseks, kuid tunnistan, et olen unistanud, et äkki mõni multimiljonär ärkab täna hommikul toreda ideega maksta ära kõigi Eesti inimeste laenud. Sest mina võimalusel kindlasti teeks seda:) Nüüd mul ei ole enam laenu. Aga selle asemel oleks tore mõnel hommikul leida, et keegi kena inimene on lihtsalt heast südamest mõnedele, sh minu pangakontole mõned tuhanded eurod kandnud:) Kolmanda osa lõpuks ei ole Becky ennast sellistest mõlgutustest veel välja ravinud. Mistõttu mina ka ei ole ja ootan põnevusega, et järgmised osad kätte satuks. 

Muid Sophie Kinsella raamatuid lugesin ka ja need olid samuti lõbusad, kuigi mitte nii head.

 

Memuaarid

*Amanda Owen, The Yorkshire Sheperdess. How I Left City Life Behind to Raise a Family – and a Flock. Huvitav, lõbus ja soe memuaar James Herrioti fännilt.

*Peter Kerr, Snowball Oranges. One Mallorcan Winter (memuaar Shoti perelt, kes kolisid Mallorcale talu pidama. Lõbus, kuigi kohati kohalike suhtes üleolev.)

*Peter Kerr, Manana Manana. One Mallorcan Summer (järg, parem kui esimene)

Perekond, kodu, koduõpe, eneseareng

*Mayim Bialik, Beyond the Sling. A Real-Life Guide to Raising Confident, Loving Children the Attachment Parenting Way. Kiindumusvanemlusest, kiirelt voolav jutt, soe, isiklik, hetkel pooleli.

*Charlotte Mason, Home Education Väga praktiline, hetkel pooleli.

*Kató Lomb, Polyglot. How I Learn Languages Praktiline.

*Jools Oliver, Minus Nine to One. The Diary of an Honest Mom. Armas ja lõbus, rasedusest ja elust kahe lapsega alla 2a.

*Laura Ingalls Wilder, Writings to Young Women on Life as a Pioneer Woman. Talupidamisest väärt nippe. Laura naabrid olid tema perenaiselikest võimetest väga heal arvamusel, sest väidetavalt isegi tema kanad munesid ajal, kui teiste kanad ei munenud 🙂

Kokaraamatud

*Sandra Vungi, Taimsed magustoidud

*Andra Kalda, Tordilõik. Erinevate hobikondiitrite retseptid, head õpetused.

*Anni Arro, Parimad palad

*Chloe Coscarelli, Chloe`s Vegan Italian Kitchen  Super! Tahan proovida kõiki retsepte.

*Pete Evans, Cook with Love. The Pete Evans Collection Paleo, palju huvitavaid gluteenivabu retsepte.

*Si King ja Dave Myers, The Hairy Bikers` Best-Loved Recipes. Mums Still Know Best! Klassikalised kodused retseptid.

Lasteraamatud

Kõige pisematele

*Julia Donaldson ja Axel Scheffler, The Snail and the Whale Lugu sellest, kuidas väike tigu päästis suure vaala, ilusad pildid, keskkonnahoidliku moraaliga lugu, üks 1,5a lapse lemmikraamatuid.

*Julia Donaldson ja Axel Scheffler, Room on the Broom

*Christina Butler ja Tina Macnaughton One Snowy Night

*Jonathan Emmett ja Rebecca Harry, Ruby Flew Too Imearmas lugu ühest pardiperest ja nende veidi äbarikust pesamunast. Nüüd Amazonis linki otsides leidsin, et Rubyst on veel teisigi raamatuid.

*Kim Lewis, Days on the Farm. Väga ilusad suured pildid.

Iseseisvatele lugejatele

*Annie Barrows, The Magic Half Tüdrukute seiklusjutt.

*Jeannie Birdsall, Penderwickid.

 

Mis on olnud teie viimase aja parimad lugemised? 

 

 

 

10 küsimust abiks aasta planeerimisel

  1. Mille eest olen 2015. aastas tänulik ja õnnelik?
  2. Mis olid 2015. aasta tipphetked minu jaoks?
  3. Mida ma 2015. aastal õppisin?
  4. Mida ma 2015. aastas kahetsen?
  5. Millest ma 2015. aastal puudust tundsin?
  6. Mida soovin 2016. aastal kõige rohkem?
  7. Mida tahan uuel aastal eelmisega võrreldes muuta ja teisiti teha?
  8. Mida ma oma soovide täitumiseks vajan?
  9. Milliseid samme peaksin nende tingimuste loomiseks ja soovide täitumiseks astuma?
  10. Millest saan alustada?

 

Kuula oma südant hästi vaikselt

Feminismist ja loomasõbralikkusest

Mõni päev tagasi oli Bioneeris artikkel feminismi ja loomasõbralikkuse ühendamisest.

Karusloomakasvatus, suured kanafarmid, Hiina ja Aafrika mõned tüdrukuid puudutavad kombed jms on kahtlemata väärt hukkamõistu.

Kuid siduda neid tänapäevase feminismiga on pehmelt öeldes kahepalgeline. Olles ise olnud üle 5 aasta taimetoitlane ja mitte kunagi karusnahku ostnuna leian, et muretseda muna kui tibuloote söömise, loomade hukkamisviisi ja lihatoodete reklaami kooskõla puudumise jms pärast on silmakirjalik ja morbiidne olukorras, kus sama inimgrupp (feministid) propageerivad vabalt kõigile naistele ilma eriliste põhjusteta, maksumaksja kulul ja lapse isa nõusolekuta kättesaadavat aborti ning tõstavad kisa iga kord kui keegi julgeb näidata videot või kirjeldada, mis see abort õigupoolest on ja kuidas täpselt laps tükkidena emakast välja rebitakse.

Samuti on kummaline kuulda, et inimesed, kes toetavad aktiivselt lahutuse vaba kättesaadavust, laste jagamist vaheldumisi nädala või paari kaupa kahe kodu ja “pere” vahel, õigust teha lapsi tehislikult ilma teise vanema olemasoluta või kahe samast soost “vanemaga” peres, kes leiavad, et lapse omamine on nende inimõigus hoolimata lapsele teadlikult tekitatud kahjudest, on mures loomalaste vanematest eraldamise ja lehmade kunstliku viljastamise ning nende võimaliku peretrauma pärast.

Kuigi autor väidab, et “Iga lapski teab, et liha saamiseks tuleb loomad tappa”, siis tegelikult mina tean isiklikult lapsi, kes seda ei tea ja on veendunud, et liha tuleb lihtsalt poest või paremal juhul tehasest nagu raha tuleb seina seest kastist. Kuid selliseid lapsi on ilmselt vähem kui naisi, kes väldivad püüdlikult mõtlemist sellele, kuidas juhusliku või ilma rohkem kui füüsilistele naudingutele rajatud suhte kõrvalproduktist vabanemine täpsemalt seestpoolt välja näeb ja kuidas nad ennast hiljem selles osas tunda võivad.

Naiivsetele feministihakatistele soovitan lugeda üsna põhjalikku artiklit sellest, mida feminism endast tervemõistuslikust vaatenurgast täpsemalt kujutab.

http://www.frontpagemag.com/fpm/240037/marxist-feminisms-ruined-lives-mallory-millett

 

Kookoskook shokolaadiga

3 keskmist muna

u. 125 g rafineerimata kristallsuhkrut

1 tl vaniljesuhkrut

400 ml kookospiima

4 spl kookosrasva

90-100 g kookoshelbeid

paar väikest peotäit maisimannat

riisijahu

0,5 tl soola

1 tl söögisoodat

0,5 tl sidrunhapet

paar väikest peotäit rosinaid

mustsõstrapulbrit

shokolaadinööpe

 

Vispelda munad suhkrutega lahti. Vispelda hulka kookospiim. Sulata kookosrasv ja sega tainasse. (Mina ei sulatanud ja jäi tükiline, kuid maitses ei olnud seda kuidagi tunda.) Sega hulka kookoshelbed, maisijahu, sool, sooda ja sidrunhape ning riisijahu nii palju, et saaks poolpaks tainas. Sega hulka rosinad.

Küpseta kookosrasvaga määritud vormis eelkuumutatud ahjus 180 C juures umbes 40 minutit kuni kook on pealt helekuldne ja sisse torgatud tikk jääb enam-vähem kuivaks.

Puista koogi pinnale mustsõstrajahu ja kõige peale tihedalt shokolaadinööpe. Pista kook korraks välja lülitatud, kuid veel kuuma ahju, et shokolaad sulaks. Määri shokolaad kahvliga ilusaks ühtlaselt triibuliseks. Lase jahtuda.

Kook sündis spontaanselt kokku pandud asjadest ja tuli üle ootuste hea. Tekstuurilt nagu pehme kookosküpsisepudi tugeva glasuuriga. Mustsõstra maitset ei jäänud tunda, ilmselt ära jätmine midagi oluliselt ei muudaks. Kui suures koguses ja hästi paksu kihina kooki teha, siis vahele sobiks ilmselt pohlamoos ka.

Koduõpe Charlotte Masoni moodi

18. aprillil oli koduõppe kevadpäev. Rääkisin seal Charlotte Masoni lähenemisest. Siin on laiendatud variant ettekandest. Suur osa teksti on linkide ja raamatusoovituste vahel. Kui Sul on sügavam huvi CM lähenemise vastu, saad kõik lingid läbi vaadata ja raamatud lugeda ja võidki ennast juba peaaegu eksperdiks pidada:) Pealiskaudse huvi korral võid lugeda linkide kommentaare ja loodetavasti ka paari videot vaadata. Kui oled ise CM lähenemisega kokku puutunud või seda kasutanud, kirjuta oma kogemusest:)

Charlotte Mason tegutses nii laste kui õpetajate õpetajana 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses Inglismaal Lake District piirkonnas. Oma kaasaegsetest erines ta selle poolest, et uskus, et lapsed on samuti inimesed oma isiksuse, huvide ja tahtega. Ta uskus, et lapsed janunevad loomulikult teadmiste järele, et õppimine peaks olema lastele huvitav, innustav ja andma laia põhja. Tema ideid mõjutasid Pestalozzi ja John Ruskin.

(c) The Armitt Museum and Library; Supplied by The Public Catalogue FoundationCharlotte Mason aastal 1902, kunstnik Frederic Yates. Pildi allikas.

Charlotte Masoni lähenemine koduõppes sobib kõige paremini peredele, kes armastavad raamatuid ja loodust ning usuvad Jumalasse. Kõiki kolme mitte natuke ja vahetevahel, vaid palju ja kogu aeg.

Koduõppe päeval küsiti, mille poolest CM lähenemine erineb Thomas Jeffersoni nimelisest lähenemisest. Need on mitmes mõttes sarnased. TJEd`ist kirjutasin pikemalt siin (https://looduskodu.wordpress.com/2013/06/04/thomas-jeffersoni-nimeline-koduoppe-suund/). Mõlemas on kesksel kohal kvaliteetne, elav kirjandus, usk Jumalasse ja väiksest peale lapse harjumustele tähelepanu pööramine ning mõlemad on eluviisilt kodu- ja perekesksed. TJEd lähenemise rajajad Oliver ja Rachel DeMille on öelnud, et õppimise armastuse faasis on TJEd asendatav Charlotte Masoni lähenemise või vabaõppega. Samal ajal CM lähenemine ja vabaõpe ei ole omavahel asendatavad. CM koduõppes on lapse huvide järgimine küll olulisel kohal, kuid õpet juhib ikkagi kindlalt lapsevanem. TJEd koduõpe erineb CM omast minu hinnangul peamiselt selle poolest, et

1. TJEd on süsteem, kus kõik toimuv lähtub lapse konkreetsest arengufaasist ja erinevates faasides oleva lapse koduõppe igapäevane korraldus on üsna erinev. CM on öelnud, et tema lähenemine ei ole keeruline süsteem, vaid konkreetne meetod hariduslikuks eluks. Koduõpe peaks olema lihtsalt õppimist armastava pere igapäevane elamise viis ja selle eluviisi juures on tähtsal kohal raamatud, loodus ja Jumal. Samas on CM lähenemises kohati palju konkreetsemalt juhendatud, kuidas midagi teha ehk meetodi üksikasjad välja toodud, näiteks, kuidas teha etteütlust (mitte nagu tänapäeva koolides) või kuidas tutvustada lapsele kuulsaid maalikunstnikke ja heliloojaid. TJEd`is on detailsem ja kindlam raam, kuid vähem konkreetseid juhiseid.

2. TJEd`is on kesksel kohal mentorlus, mis küll saab hoo sisse alles põhikoolieas. CM koduõppes seda osa ei ole väga rõhutatud. Maila, kes kasutas alguses CM lähenemist ja läks siis üle TJEd lähenemisele, tõi kevadpäeval ühe suurema erinevusena välja, et TJEd on loodud spetsiifiliselt juhtide kasvatamiseks, CM on rohkem üldhariduslik. TJEd teine nimi inglise keeles on Leadership Education ja selles pannakse suurt rõhku, et noor leiaks oma missiooni elus ja kujuneks ühiskonnas või kogukonnas oma valdkonnas eestvedajaks. TJEd vanemates faasides õpib noor mentori abiga üsna iseseisvalt ja juhib ise oma õpinguid lähtuvalt oma valitud teest või huvidest, mis eeldab tugeva iseloomu kujundamist väiksemal lapsel. CM lähenemises ei ole otseselt juhtide kasvatamisele eraldi rõhku pandud, kuid enesejuhtimine on samuti väga oluline nii vanematele kui lastele. CM koolides ja koduõppes on lastele moto „Ma olen, ma suudan, ma peaksin, ma teen“ („I am, I can, I ought, I will“). Harjumuste kujundamine on vältimatu CM koduõppe osa ja sellest on CM lausa eraldi raamatu kirjutanud.

Ühe vanema lugu nii CM kui TJEd kasutamisest:

https://www.home-school.com/forums/viewtopic.php?t=5546

Oma väheste teadmistega kummastki lähenemisest olen enda jaoks loonud stereotüübi, kus nii CM kui TJEd pered on kodused raamatukoid, kes armastavad päevad läbi lugeda, õppida, oma perega aega veeta ja mänge mängida, kuid TJEd pered on sealjuures tubasemad ja nende ajast läheb ehk suurem osa lugemisele, samas kui CM pered lugemise ja õhtuti koos istumise vahel jõuavad sageli ka metsa või vähemalt linnaparki matkama ja liblikaid ja linde vaatama ning nähtut üles joonistama. Samas TJEd pered, kelle lapsed on parajasti õppimise armastuse faasis (Love of Learning) käivad ehk tõenäolisemalt lastega mööda töötubasid ja katsetavad erinevaid uusi asju. Igal juhul ei sobi kumbki lähenemine peredele, kes ei armasta lugeda või kes tahavad lugeda peamiselt kerget ajaviitekirjandust.

Olen kunagi näinud inspiratsiooni videot, ei mäleta enam, mis teemal, kus ühes stseenis oli hindu tüdruk, kes oli õppinud lugema ja vaatas säravate silmade ja õnneliku näoga raamatu kohalt üles. Nii CM kui TJEd lähenemise mõistmiseks on selliste hetkede tabamine oluline – raamatud on uks suurde imelisse maailma, kuhu kuidagi teisiti ei näeks.

327px-Sandro_Botticelli_-_The_Virgin_and_Child_(The_Madonna_of_the_Book)_-_Google_Art_Project

Sandro Botticelli, Madonna of the Book, 1480. Pildi allikas

Lühikokkuvõte Charlotte Mason`i haridusfilosoofiast on: „Haridus on keskkond, distsipliin, elu“ („Education Is An Atmosphere, A Discipline, A Life“). See tähendab, et ainsad võimalused lapse kujundamiseks ja harimiseks on läbi tema kasvukeskkonna, harjumuste kujundamise ja elavate ideedega kokku viimise. Veidi pikemalt on tema filosoofia kokku võetav 20 põhimõttena, millega saad tutvuda siin: https://www.amblesideonline.org/CM/20Principles.html

CM meetodi kõige olulisem osa on jutustamine (narration). Selle kohta kirjutasin pikemalt allpool linkide vahele. Kooliiga algab CM koduõppes ligikaudu 6. aastaselt ja alguses koosnebki peamiselt sellest, et vanem loeb lapsele raamatuid ette ja laps jutustab kuuldu oma sõnadega ümber. Suurem osa aineid ka vanemates klassides õpitakse lugemise ja jutustamise teel. Jutustamiseks on vaja kuuldu enda jaoks läbi mõelda ja see aitab kuuldu või loetuga isiklikku suhet luua. Raamatud, mida ette loetakse ja mida laps ise hiljem loeb, on valitud selle järgi, et need oleks elav kirjandus.

Elav kirjandus on tähtis ka TJEd lähenemises. See tähendab raamatuid, mis on kirjutatud enamasti ühe autori poolt teemal, millesse ta kirglikult suhtub, kauni keelekasutusega, kaasahaaravalt ja käsitletud sündmuseid ning ideid elavalt edastades. CM ega TJEd ei kasuta töövihikuid, lünkteste ja õpikuid, mis koosnevad nö surnud, seostamata, lapse jaoks tähenduseta ja sageli vananenud faktidest. Õpikute kasutamine ei ole keelatud, kuid need ei tohiks olla peamine õppimise allikas. Praktikas kasutavad CM pered sageli matemaatikas siiski õpikuid, kuigi CM-il olid ka selleks oma tehnikad. Lähemalt saad elava kirjanduse kriteeriumidest lugeda: https://amblesideonline.org/LivingBks.shtml

cute-boy-face-with-butterfly_w725_h544

Hagerty Ryan, “Cute boy face with butterfly” Pildi allikas.

Lisaks on algusest peale tähtsal kohal looduse, kunsti ja muusika tundma õppimine. Kunstis ja muusikas võetakse korraga ette üks kunstnik või helilooja ja tutvustatakse lapsele korraga ühte tema maali või muusikateost. Järjest läbitakse kuus ühe kunstniku või helilooja teost ja ühele kunstnikule või heliloojale keskendutakse 6-12 nädalat. Kunstiõppe kohta on allpool video (Picture Study).

Lapsel lastakse luua isiklik side kunstniku/helilooja/loetud raamatuga ja vanem peaks hoiduma liigselt õpetamisest ning ette ütlemisest, mida millestki arvata. CM nimetas seda masterly inactivity ja see on just vanema või õpetaja ülesanne, mitte niivõrd lapses kujundatav. See on ka üks raskemaid asju tavakoolist tulnud vanemale omandada. Susan Schaeffer Macaulay kirjutab raamatus „For the Family`s Sake“ (lk 37-38) selle kohta nii:

„… I remember going to the Rijksmuseum in Amsterdam when I was seven. Rembrandt`s Night Watch covered an entire wall. I still remember it`s power interacting with me. I stood and gazed, absorbed. Charlotte Mason would have been glad that no „educating adult“ broke into my rapt response. For in such ways do artists actually speak to us – whether we are seven or seventy. No one tried to tell me all the facts about the painting. No one rushed me away. This painting alone met me that day, met me for life. How I remember! I can remember thinking to myself, „Ah, this is what kindergarten painting is to lead to!“ Aloud I added, with a sigh my mother still remembers, „Aahhh. If only I had enough paint, this is what I`d do someday.“ This is a perfect example of Charlotte Mason`s theory and work – a child in direct contact with an original rich resource. In response a child`s soul expands, and the idea of what he or she can achieve also expands. Such an experience truly brings a joyous, soaring freedom for mind and soul, fires the imagination, and gives ideas inwardly to fuel later motivation. This kind of experience is what has to come first.

Looduse tundma õppimiseks tehakse retki lähemale või kaugemale loodusesse, kasvõi linnas tänava ääres kasvava puu juurde. Lapsel lastakse ise loodust uurida ja valida midagi või kedagi joonistamiseks või maalimiseks. Looduse joonistused ja maalid kogutakse kokku looduse raamatuks ja iga joonistuse juurde võib kirjutada kujutatu nime, aja, millal seda nähti ja muid olulisena tunduvaid kommentaare.

John_La_Farge_-_Study_of_Pink_Hollyhocks_in_Sunlight,_from_Nature_-_Google_Art_Project

John LaFarge, Study of Pink Hollyhocks in Sunlight, from Nature, 1879. Pildi allikas.

Grammatikat hakatakse eraldi õppima umbes 10. aastaselt.

Tunnid kestavad alguses 10-20 minutit, suuremate lastega 20-30 minutit. CM peab oluliseks, et kogu õpe toimub lapse parima tähelepanu ja keskendumisvõimega ja lapse tähelepanu üldiselt kauemaks ei jätku. Koolipäev peaks lõppema hiljemalt kella üheks, v.a. keskkooli õpilastel, kel kulub rohkem aega formaalsele õppimisele. Lastel peab olema külluslikult aega vabalt mängimiseks, fantaasiaks, õues liikumiseks, loetud raamatute läbi mängimiseks ja etendamiseks, kodusteks töödeks, oma vabadeks kunsti-, käsitöö- ja muudeks projektideks, pilli harjutamiseks jms.

CM õppes ei ole hindeid. Kodutöid ei anta kuni 13. eluaastani ka koolis käivatele lastele.

Soapbubbles-SteveEF wikimedia

“Soapbubbles-SteveEF” by Steve Ford Elliott – More bubbles. Pildi allikas.

Netis

Http://Amblesideonline.org – kõige täpsem ja põhjalikum allikas alustajale. Seal on tasuta üleval kõik CM originaalraamatud koduõppest, tasuta täielik õppekava keskkooli lõpuni, CM rajatud ajakirja Parents` Review artiklid ja palju muid materjale.

Õppekava on seal väga hea, kuid see saab ikkagi olla ainult aluseks oma perele sobivaima kava koostamisel. Eriti Eestis on vaja arvestada, et netis leitavad inglise keelsed kavad tuginevad teise riigi ajaloolistele ja kultuurilistele rõhuasetustele ja soovitatavad raamatud on kõik inglise keeles. Oma õppekava koostades tuleks lähtuda oma pere, kogukonna, maakonna, riigi, kontidendi võimalustest, kultuurist ja ajaloost ning tugineda oma lapse annetele, huvidele, pere elukeskkonnale ja oma arusaamisele valitud koduõppe lähenemisest, mis väljendub loomuliku eluviisina. Lisaks tuleks arvestada Eesti riikliku õppekavaga. Tsitaat amblesideonline.org lehelt:

But this curriculum is only one tool and was never intended to replace a parent’s understanding of the principles behind a CM education, what its goals are, how it works. Curriculum is only part of the picture. Without the understanding of Charlotte Mason’s vision, even a curriculum like Ambleside Online won’t give your children a CM education. It will just be another booklist, a collection of texts and subjects to mark off a checklist.

https://simplycharlottemason.com/ on rohkem raamatute müümisele orienteeritud leht, kuid ka seal on palju väärtuslikke materjale. Selle lehe pidaja Sonya Shaferi videod on youtube`s kõige täpsem infoallikas CM lähenemise üksikasjadest. Minu esimesed kokkupuuted CM lähenemisega toimusid Sonya e-raamatute kaudu, mida ta oma lehel jagas.

https://simplycharlottemason.com/planning/curriculum-guide/ – oma CM õppekava koostamise juhend

https://simplycharlottemason.com/what-is-the-charlotte-mason-method/ CM lähenemise tutvustus, sh video, miks Sonya ise CM lähenemise valis

Minu lemmikblog CM teemal http://joyouslessons.blogspot.com/ Seal tasub ennast tundideks arhiividesse lugema unustada ja inspireerivaid postitusi omale salvestada. Kommentaarid selles blogis on samuti alati väärt lugemist.

Sealt näiteks ajaloo õpetamise vahenditest http://joyouslessons.blogspot.com/2014/03/the-living-page-time-tools.html

ja keeleõppest kolmes osas

http://joyouslessons.blogspot.com/2013/07/learning-languages-charlotte-mason-way.html

http://joyouslessons.blogspot.com/2013/07/learning-languages-charlotte-mason-way_22.html

http://joyouslessons.blogspot.com/2013/08/learning-languages-charlotte-mason-way.html

CM Facebooki grupp https://www.facebook.com/groups/charlottemasonhomeschoolers/ – aktiivne rahvarohke grupp huvitavate sisuliste aruteludega. Failides on tohutu lingikogu, teemade kaupa sorteeritud, võiks olla kohustuslik tutvuda igale algajale CM vanemale.

Videod

Sonya Shafer on Narrationjutustamine, üks aluskomponente CM meetodis. Lühike ja oluline video.

https://www.youtube.com/watch?v=x21aQnmLC1A&list=PLc0bJKYABMLHz_4yx1NhAodnLXMoHq671

Sample Narration Grade 3

https://www.youtube.com/watch?v=W2FOz7FsmC4

Näide ette lugemisest ja jutustamisest ajaloos 3. klassi lastega koolis. Sarjas on näited ka teiste klassidega. Koolikeskkonnas on see kohmakas, kuid kodus saab sujuvamalt teha. Kuigi see video annab ettekujutuse, mida ette lugemine ja jutustamine tähendab, võiks seda võtta pigem näitena, kuidas mitte teha. Vead, mis kõige selgemalt silma hakkasid:

1. tekst on isegi õpetaja jaoks liiga keeruline, lastest rääkimata. CM järgi algab kool 6. aastaselt, seega need tüdrukud on ligikaudu 8.

2. lugemine ei ole laste jaoks ette valmistatud. CM järgi on lugema ja kirjutama õppimisel oluline, et lapsed ei oletaks kunagi uute sõnade kirjapilti ja hääldust, vaid näeksid seda õigel kujul. Enne keeruliste sõnadega teksti ette lugemist tuleks rasked sõnad ja nimed tahvlile või paberile välja kirjutada ja nende hääldust, kirjapilti ja tähendust lastele tutvustada. Vajadusel tuleks enne lugemist rääkida ka tekstis käsitletud sündmuste taustast ja siduda loetav varem lastele tuttava infoga. Näiteks, et need sündmused toimusid samal perioodil, kui tolles teises loetud raamatus. Nii on lapsel lihtsam teksti jälgida ja sisule keskenduda. Samamoodi tuleks etteütlused ette valmistada ja hoolitseda, et laps kõiki kasutatavaid sõnu tunneb ja oskab, nii et vead oleks haruldased. Etteütluse mõte ei ole vigade leidmine ja parandamine, vaid juba omandatu kontekstis kinnistamine.

3. korraga ette loetavad jupid on sellise võõrsõnade kontsentratsiooni juures laste tähelepanu jaoks liiga pikad. Lastele jääb tekstist peamiselt meelde, et oli palju imelikke nimesid.

4. kuigi seal on ainult kaks last, on ikkagi igal hetkel tajutav, et tegemist on kooliga ja lastel on igav.

Kahjuks ma ei leidnud ühtegi koduses keskkonnas toimunud videonäidet CM ettelugemisest. See peaks tegelikult olema hubane ja rõõmus tegevus, mitte formaalne. Jutustamise mõte ei ole täpselt tagasi öelda, mida kuulsid, vaid oma sõnadega ümber jutustada, nii et on näha, et laps kuuldust aru sai. On täiesti lubatav lisada vahele emotsionaalseid kommentaare ja tõlgendusi – see näitab, et laps mõtleb kaasa. Jutustamine on aluseks tulevasele kirjalikule tekstiloomele. Kui lapsed õpivad kirjutama, hakkavad nad alguses tegema lühikesi kirjalikke jutustusi kuuldud ja loetud tekstidest ning hiljem esseid jm omaloomingulisi tekste. Kirjutamine läheb oluliselt lihtsamini lastel, kes on harjunud jutustama ja juba enne kirjutama õppimist tähelepanu pöörama sellele, et kõik oluline öeldud sai. Lühikesed kirjalikud jutustused algavad kõige varem 3. klassis (kool algab 6. aastaselt, kuid kirjalike jutustustega võib ka alles 9. aastaselt alustada, 1 väike lõik korraga, kord nädalas).

Fairy_Tales_(Boston_Public_Library) Jessie Willcox Smith  wikimedia

Jessie Willcox Smith, A mother reads to her children, muinasjuturaamatu kaanelt 19. sajandi lõpust. Pildi allikas.

Videonäide lapse jutustusest

https://www.youtube.com/watch?v=aFGUPhd2AAE Ühtlasi ka näide, kuidas kodus saab edukalt õpetada lapsi, kes koolis tõenäoliselt peaks päevast päeva kuulama käsklusi vaikselt paigal istuda.

Näide laste jutustustest ema poolt kirja panduna

http://joyouslessons.blogspot.com/2015/02/third-grade-in-our-home-exams-term-2.html Siin saab näha kahe 3. klassi lapse jutustatud varianti samadel teemadel. Laste jutustused on isikupärased ja ei tohiks nõuda kõigilt sama jutu tagasi rääkimist.

Näide ühe pere kirjaliku jutustamise protsessist

http://www.charlottemasonhelp.com/2009/07/yes-there-is-time-to-correct-written.html

Selles näites ema kirjutab, et aegajalt parandab lapse valesti kirjutatud sõnu punase pastakaga ja aegajalt ei too valesti kirjutatut üldse välja. Rangelt CM järgi ei tohiks lasta valel kirjapildil kunagi kinnistuda, mida selle esile toomine või teksti sisse jätmine teeb. See tekitab olukorra, kus ka täiskasvanud inimesed ei ole kindlad, kuidas mõnda sõna kirjutada, sest nad on näinud seda mitut moodi kirjutatuna. Valesti kirjutatud sõna lapse tekstis tuleks kinni katta ja kirjutada õigesti. Kui laps kirjutab ema/õpetaja silma all ja on näha, et ta ei tea mõne sõna täpset kirjapilti, siis tuleks talle näidata, mitte lasta valesti kirjutada. Selle kohta vaata allpool videot Prepared Dictation. Muus osas väga praktiline näide. Praktikas teevad ilmselt väga vähesed, kui üldse keegi, koduõppes kõike täpselt nii nagu CM tegi või ütles ja kohandavad tema ideid endale sobivamaks, kuid uue lähenemisega tutvudes on oluline teada, kuidas algselt mõeldud oli, et oleks võimalik kaasa mõelda ja oma kohandamisi kuhugi toetada.

Näide elulise sündmuse jutustamisest

http://charlottemasonhome.com/charlotte-mason-the-method/narration/sample-narration-earthquake/

Artiklikogu CM jutustamisest praktiliste näpunäidete ja CM tsitaatidega

http://www.charlottemasonhelp.com/2009/07/narration.html

Prepared Dictation Explained

Etteütlus CM moodi (erinev tavapärasest). Etteütlusega alustatakse u. 10. aastaselt ja enne etteütlust tuleks hoolitseda, et laps kõiki kasutatud sõnu tunneb ja oskab.

https://www.youtube.com/watch?v=SGqakdjcS_U

Charlotte Mason Picture Study Demonstration – kuidas aidata lapsel maale tundma õppida

https://www.youtube.com/watch?v=NNcl4E2ifC8 Üsna praktiline demo. Lisaks lastakse CM lähenemises lapsel vaadatud maale peast joonistada. Kunsti- ja muusikaõpetuse ülevaade ühe pere teises klassis: http://joyouslessons.blogspot.com/2014/05/second-grade-in-our-home-fine-arts.html

Ühe ema põhjused CM meetodi valimiseks, võrdlus mõnede teiste meetoditega. Ei ole puhtalt CM, eklektiline https://www.youtube.com/watch?v=5Ei69tqV4YE

Day in the life of homeschooling Charlotte Mason method (6&4 year olds) – üks päev CM peres. Lapsed on alles väikesed ja palju praktilist ei näe, kuid midagi ikka.

1. osa

https://www.youtube.com/watch?v=cVgrXlIO8n8

2. osa

https://www.youtube.com/watch?v=mwQXHz7NMD4

3 osa

https://www.youtube.com/watch?v=zB9ztfxVsPY

Raamatud

CM enda raamatute sari on netis http://amblesideonline.org/CM/toc.html ja saab ka tellida paberraamatuna amazonist ja mujalt. Krisos kõiki eksemplare ei ole. Neid olen mina ainult sirvinud netis ja jupiti välja printinud, sest mulle ei meeldi ekraanilt pikalt lugeda. Ootan esimeste CM oma raamatute saabumist, kui nad läbi pole müüdud. Kuulujutu järgi antakse kogu sari varsti uuesti välja.

Karen Andreola, „A Charlotte Mason Companion“ on minu hinnangul algajale kõige parem raamat alustamiseks. Väga põhjalik, lihtne lugeda, isikliku lähenemisega.

Karen Andreola, „Pocketful of Pinecones. Nature Study with the Gentle Art of Learning“ ja „Lessons at Blackberry Inn. Adventures with the Gentle Art of Learning“ on ema päeviku vormis ilukirjanduslik lugu ühe pere elust CM koduõppega. Soe, armas, kodune, kiire lugemine. Sisaldab viiteid raamatutele, mida lugeda, ideid maalide ja loodusega tutvumiseks, toiduretsepte, väikse küla intriige. Nagu lasteraamat täiskasvanutele:) Autori poeg, kes illustreeris Blackberry Inn`i osa, joonistas pildid ilma raamatut ise lugemata, sest see oli tema jaoks „far too domestic.“

Tsitaat Blackberry raamatu algusest:

I believe an author of children`s fiction has a duty to describe the world as it ought to be, as it can be. You might be thinking, „But this is a book for grown-ups, isn`t it?“ Yes, it is. And in it I aim to demonstrate that the „idyllic principle“ is also applicable to stories for grown-ups. For all fiction is useful chiefly to animate truth, to inspire some noble aim of sweet spirit. Therefore, it is for your enrichment that I have created scenes of faith, hope, patience, industry, trust, generosity, hospitality, parental love, and the love between a married man and woman – all of which are meant to quicken your heart. But please don`t take the story too seriously. If you find anything silly, feel free to laugh. Laughter is medicine with good side effects.

Karen Andreola ja tema mees olid need, kes andsid CM originaalraamatud uuesti välja ja panid aluse CM lähenemise levikule tänapäeva Ameerikas. Karen oli seotud ka Amblesideonline.org lehe loomisega. Karen ise aga tutvus CM ideedega Susan Schaeffer Macaulay raamatu kaudu.

Susan Schaeffer Macaulay „For the Children`s Sake. Foundations of Education for Home and School“ on mõnede amazoni kommentaatorite hinnangul kõige parem raamat, mis koduõppest on kirjutatud. Minu lemmikute hulka see siiski ei kuulu. See on väga hea raamat CM ideedega tutvumiseks ja sel ei ole midagi viga, lihtsalt minu meelest teised siin loetletud on veel paremad. See on kindlasti maitse asi:)

Tema „For the Family`s Sake. The Value of Home In Everyone`s Life“ kuulub küll minu lemmikraamatute hulka kodu ja pere teemal. Siin on vähem juttu koduõppest ja rohkem pere ja kodu toimimisest, sõltumata valitud hariduslikust teest. Ta alustab oma raamatut vestlusena Charlotte Masoniga, kelle jaoks üks olulisemaid asju elus oli kodu. (Kõrvalepõikena, Susani emal on väga hea raamat: Edith Schaeffer, „The Hidden Art of Homemaking“. Tema isa Francis A. Schaeffer`it on isegi eesti keelde tõlgitud.)

CM lähenemises on väga olulisel kohal usk. Teoreetiliselt on võimalik tema hariduslikke põhimõtteid kasutada ka ilma usule tähelepanu pööramata (ja kindlasti on seda tehtud), kuid see oleks väga kohmakas. Soovitatud kirjandust koduõppes kasutades juhtub ilmselt varem või hiljem ka ilma sellest rääkimata, et lapsel kujuneb oma usk, mis on tõenäoliselt kristliku suunaga. Nii Charlotte, Karen kui Susan on väga sügavalt usklikud, Kareni ja Susani abikaasad ning Susani isa on/olid jutlustajad. Teistes raamatutes kajastub see ehk vähemal määral, kuid „For the Family`s Sake“ on küll selline raamat, mis puhtpraktiliste nõuannete osas on rakendatav kõigile peredele, kuid tausta osas kardetavasti raske lugeda ateistidele. TJEd on samuti väga raske rakendada ilma usulise küljega arvestamata.

Elaine Cooper, „When Children Love to Learn. A Practical Application of Charlotte Mason`s Philosophy for Today“ – Tõenäoliselt kõige korrektsem allikas CM meetodi üksikasjadega tutvumiseks peale CM enda raamatute. On koolikeskne, kuid kasutatav ja kohendatav ka kodus. Õpetajate kirjutatud.

Raamatud, mida ma ei ole veel lugenud:

Amy Wilson-Carmichael, „Lotus Buds“

Amy tegutses Indias umbes samal ajal, kui CM tegutses Inglismaal. Tema raamat on igapäevaelust lastega, kes olid olnud beebist peale määratud templiprostituutideks saama ja kelle ta omale kasvatada võttis. Amy oli kuulnud CM ideedest laste kasvatamisel ja saatis ühe oma kasvataja tema juurde õppima.

Laurie Bestvater, „The Living Page: Keeping Notebooks with Charlotte Mason“

Karen Glass, „Consider This: Charlotte Mason and the Classical Tradition“

Anna Botsford Comstock, „Handbook of Nature Study“

Catherine Levison, „A Charlotte Mason Education: A Home Schooling How-To Manual“

Deborah Taylor-Hough kogumikud CM väljavõtetega

Nägin kunagi netis raamatut CM koduõppest suurtes peredes. Praegu ma seda üles ei leidnud. Paistab, et internetikogukonna üldise arvamuse järgi CM lähenemine suurtes peredes ei toimi. Üks artikkel vastupidise kogemusega on http://afterthoughtsblog.net/2014/10/myth-cm-wont-work-for-large-family.html Ja siin korduvalt viidatud Joyouslessons.blogspot.com pidajal Celestel on 7 last. Võib küll öelda, et kuna tal on praeguseks ainult kaks vanemat kooliealised, siis ta ei tee suurele perele koduõpet, kuid ma leian, et teha seitsmele eri vanuses lapsele koduõpet ei ole kuidagi raskem kui teha kahe lapsega koduõpet samal ajal, kui viis väiksemat ümber jooksevad ja seljas ripuvad, eriti CM lähenemisega, kus on algusest peale pandud alus laste tugevate harjumuste kujundamisega ja suuremad on juba iseseisvamad. Igal juhul eeldavad mõlemad variandid vanema organiseeritust, kannatlikku meelt ja koduõppe eluliselt oluliseks pidamist.

SONY DSC

“Children reading The Grinch” by scbailey Pildi allikas.

Piparkoogitaigen kookosrasvaga

Tegin täna ema palvel piparkoogitainast nii gluteeni- kui laktoosivabalt. Tainas on kohe küpsetatav ja tulemus meeldib mulle isiklikult rohkem kui eelmised kodused piparkoogid. Kuigi nood olid ka head.

Segasin

2,5 dl muscovado siirupit (väike pudel DanSukkerilt)

0,5 pk piparkoogimaitseainet (Santa Maria, pakk on 30 g)

1 maheapelsini riivitud koore ja

alla 250 g melassisuhkrut (veidi alla poole paki Billingtoni)

Kuumutasin neid pidevalt segades kuni suhkur lahustus, keema ei lasknud.

Segasin siirupisegusse

0,5 apelsini mahla

3,25 dl kookosrasva

5 keskmist muna ühekaupa

Tekkinud väga tumedasse, paksu ja venivasse segusse lisasin

umbes 500 g gluteenivaba jahusegu (Schär Mix B saiajahu)

1,5 spl soodat

0,5 tl peensoola

6 väikest tassi tatrajahu ühe tassi kaupa

ja segasin ühtlaseks paksuks tainaks.

Kaugelt on näha, et rullitav see tainas kindlasti ei ole. Ei läigi ka nii nagu eelmine tainas (võid oli palju rohkem kui kookosrasva).

Aga lusikaga pätsikeste küpsetuspaberiga plaadile tõstmiseks sobib küll. Suurema osa tainast panin kilekotiga külmkappi järgmisi küpsetamisi ootama. Väiksemast osast vormisin peos väikesed pallikesed ja vajutasin lapikuks. Küpsetasin eelkuumutatud ahjus 200 C juures 7 minutit ja sain täiesti piparkoogi nägu ja tegu suured pätsikesed. Ilusti pruunid, pealt krõbedad ja seest pehmed, maitsevad melassi järele. Tatrajahu maitset on ka veidi tunda, meenutavad Pagar Võtaks tatrakakukesi. Mis on minu lemmikud poeküpsised.

Vaata ka eelmise piparkoogitaina retsepti:

https://looduskodu.wordpress.com/2014/11/29/gluteenivaba-piparkoogitaigen-ja-pakapikk-koogis/

Kahe õnnestunud piparkoogitaina teo järel leian, et piparkoogitaina tegemine ei olegi tervet päeva ja hulga närvirakukesi rööviv raketiteadus, vaid üsna lihtne, kuid kallis lõbu. Esimese piparkoogitaina teo võib ilmselt lugeda anomaaliaks.