Tutvun

Kui Sa oled sellist meest kohanud, siis palun lahkesti tutvustada:)

Mulle meeldivad kindla iseloomuga, arukad ja sooja huumorimeelega mehed. Sellised, kellega on julge pimedal tänaval kõndida, huvitav rääkida, keda on lihtne elus usaldada ja austada ning keda võib oma tulevastele lastele eeskujuks võtta.

***

Kui Sa oled vallaline mees

vanuses 35-46 aastat ja

pikkusega vähemalt 172 cm,

pead oluliseks abielu ja perekonda ning

oled valmis pühenduma oma pere loomisele,

ei suitseta

ega tarbi mitte mingeid narkootilisi aineid mitte mingil põhjusel mitte kunagi ja

ei liialda alkoholiga (st ei ole pea kunagi purjus),

oled rahuliku loomuga, kuid Sinus on ka kirge,

oskad vähemalt naela seina lüüa ja ehk isegi rohkem nö meestetöid,

armastad looduses viibida,

näed ennast lähiaastatel maal (eelistatavalt Lõuna-Eestis) mõnda väikest talukohta taastamas ja pidamas ning

oled avatud koduõppe ideele oma tulevaste laste kasvatamisel,

siis ehk võiksime tutvuda?

***

Mina

olen 39a,

pikkusega 167 cm,

peenike (mõned ütlevad, et haldjalik:),

rahuliku loomuga ja rõõmsameelne,

päevase eluviisiga,

koduhoidev,

üsna talutav kodukokk,

armastan käsitööd ja

looduses kõndimist ning uute kohtade avastamist,

unistan suure osa oma toidu ise kasvatamisest,

väikese talu pidamisest keset kaunist loodust

perekonnast,

ei ole kunagi suitsetanud ega alkoholi või muid aineid tarbinud,

ei norska,

olen katoliiklane (sellest saad lähemalt lugeda siit).

Ma ei otsi tingimata teist katoliiklast. Aga midagi ei tule välja võitleva ateistiga või inimesega, kes on katoliikluse suhtes vaenulik.

***

Võibolla tekib küsimus, et miks mul juba kedagi ei ole. Ma ei usu suhetesse lihtsalt suhtes olemise pärast. Olen olnud väga valiv ja usun, et parem on olla üksi kui kehvas, ebamäärases või käib kah suhtes. Ma ei soovi jalutada ühest suhtest teise lootuses, et kellegagi seal kusagil midagi püsima jääb. Lisaks ei ole ma alati teadnud, mida tegelikult tahan. Olen seadnud erinevaid piiranguid nii endale kui teistele ja arvanud, et enne tõsist suhet on vaja xyz. Ja kui päris kriitiliselt vaadata, siis alati ei ole ma oma elus mehe jaoks ruumigi jätnud. Praegu on vähemalt xy ületatud ja z ei ole tegelikult nii tähtis. Olen aru saanud, et esmatähtis on koos kasvamine, mitte algusest peale valmis produkt olemine. Mu elus on ruumi ja aega ja rõõmu, mida kellegagi jagada.

Kui siin ennast ära tunned ja soovid tuttavaks saada, kirjuta mulle aadressil ingridiga.tuttavaks@gmail.com.

PS Kui tead kedagi, kes võiks ülalolevaga sobida, kuid elab kusagil teises maailma otsas, siis tutvustada võib ikka. Kui ta räägib inglise keeles ja võib olla huvitatud Eestisse kolimisest, olen valmis tutvuma. Mina ei ole tõenäoliselt valmis mujale kolima.

Jätan endale õiguse mitte vastata kirjadele, mis on ebasobivad või lühemad kui kolm lauset.

Raamat: Ellis Island

Liitusin Facebookis Lugemise väljakutse grupiga ja loodan, et see motiveerib mind edaspidi rohkem loetud raamatutest tekkinud mõtteid kirja panema.

Kate Kerrigan, Ellis Island

Pan Books 2010 (2009), 357 lk.

Olen Kerriganilt varem lugenud ühte raamatut (“Recipes for a Perfect Marriage”), mis mulle nii meeldis, et tellisin Krisost veel kaks. Need jäid küll mitmeks aastaks lugemist ootama, kuid nagu esimesegi, leidsin taaskasutusest veel ühe, mis soovinimekirjas oli.

 

Raamat on jagatud kolmeks osaks: lapsepõlvest abielu alguseni Iirimaal, kolm aastat Ameerikas ja jälle aasta Iirimaal. Viimasel ajal olen sattunud lugema raamatuid, mille peategelane mõjub millegi poolest ärritavalt ja samas puudutab nii palju, et raamatuga suhestumine ei lase magada ja käib tükk aega kaasas. Seda lugu lugedes tahtsin vahepeal minategelase peale karjuda ja ei saanud aru, mis vabadusest ja sõpradest ja karjäärist Ameerikas ta soiub, kui seal kõik nii ilmselt illusoorne oli, armetu petlik tuluke võrreldes kodus olevaga. Iirimaal oli tal seda kõike palju rohkem ja ta jõudis lõpus palju kaugemale, kui tal Ameerikas kunagi võimalik oleks olnud. Autor kindlasti ei mõelnud seda nii, kuid keskmise osa alapealkiri võiks olla “The Evils of Modern Civilization”.

Lõpetasin selle raamatu kolmapäeval ja vahepeal on sarkastilised kommentaarid mu peas teinud ruumi arusaamisele, et ma ise ei oleks ilmselt sarnastes tingimustes palju paremini käitunud, kohati ehk isegi halvemini. Kõige olulisemana märkasin, et  minategelase sisemonoloog võib ärritada lugejat, kuid teistel tegelastel tema ümber ei ole sellele ligipääsu. Ja kuna tema mõtete ja tegude vahel tegelikult puudub arvestatav korrelatsioon, siis praktikas on ta inimene, keda tahaks tunda. Raamatu “Recipes for a Perfect Marriage” lõpus jõuab autor järeldusele, et pole olemas täiuslikke abielusid, on ühed, mis jäävad kestma ja teised, mis ei jää. “Recipes” ütleb väga palju otse välja ja seal on lugejal ainult valik, kas nõustuda ja kaasa elada või visata raamat vastu seina ja nutta (kui juhtud olema peategelase tüüpi enne tema elu ja vaadete pea peale keeramist). “Ellis Island” näitab rohkem ja jätab rohkem ruumi ise järelduste tegemiseks. Mis võivad ilmselt taustast sõltuvalt olla üsna erinevad. Mulle tundub, et kui Ellie ja John samas suunas jätkavad, siis tõenäoliselt vaatamata ookeanile nende iseloomude ja väärtushinnangute vahel jääb nende abielu püsima. Just seetõttu, et Ellie mõtete ja tegude vahel on auk ja enamus asju, mille peale tahaks karjuda, tegelikult ei materialiseeru. Tema siseelu arvestades ei ole päris selge, kust ta tegelikud sõnad ja teod tulevad, aga kuna tegemist on 20. sajandi alguse Iirimaaga, kus kõik on katoliiklased (osad, sh Ellie, küll ainult nominaalselt), võib arvata, et need on kõrgemalt poolt antud. Igatahes on destruktiivsetes ja enesekesksetes mõtetes haududes konstruktiivsete ülesehitavate valikute tegemine etem ja rohkem vabadusele ja sõprusele viitav kui ohkamine, et kunagi oleme kõik siin esimest päeva olnud ja edasi jalutamine, kui keegi on tänaval siruli maas ja inimesed tast üle ja mööda kõnnivad.

Raamat oli algusest lõpuni väga kaasahaarav ja pakkus lugemisnaudingut. Lisaks teemadele, mille osas mul üht-teist öelda oleks, hoiavad mind üleval küsimused, mille poolest erinesid Maidy üle linna kuulus õunakook ja isaga tähtsal kirikukohtumisel kaasas olles saadud veel parem õunakook; kuidas tehti seda bologneset, mida kokk salaja saia peale määris (Lojaalsus iiri juurtele ei lubanud tal itaalia toitu avalikult süüa. Õnneks ei seganud see tal peamiselt iirlastest kuuluvale teenijaskonnale võõrast toitu siiski teha ja isegi retsepti edasi anda.); millega toitsid kirglikest küpsetajatest nunnad oma õpilasi, et need end nagu printsessid tundsid; mida nunnakooli raamatukogu peale vaheajaks koju kaasa pakitu veel sisaldas ja mis olid isa rahustuseks kaasa pandud raamatud (Isa ei pooldanud ilukirjandust.); kas jalad ees sündivaid vasikaid päriselt tõmmatakse niimoodi jalgadest ristatud nööridega; kust sai John kuivad tammelauad, et naise nõudmisel puitpõrand maha panna kohe hüpata ja põrand mõne päevaga maha saada, kas mõni IRA kapten reaalsuses ka kodus nii malbe oli…

Selles raamatus on minu lemmik kirjanduslik kodu – Maidy ja Pawdi kodu. Maidy ja Pawd on Johni kasuvanemad, kuid John nimetab neid oma vanemateks. Ellie veedab lapsena palju aega nende juures ja mainib kodusid kirjeldades, et mõlemas kodus on samasugune Pühima Südame ikoon, kuid Maidy juures ei näe Kristus nii õnnetu ja rusutud välja kui tema kodus. Varasest lapsepõlvest täiskasvanueani saab raamatus jälgida ka kahe pere väga erinevaid vanema-lapse suhteid.

Kerriganil on annet kirjalikule ruumiloomisele. Iga kodu, iga koht tundub reaalne, nagu oleksin seal. Ja kuigi John ja Ellie ema on mõne koha pealt tegelastena kriipsuke ebausutavad, on kõik peamised tegelased juba nagu vanad tuttavad.

Mõnda lugejat võib ehk häirida suhteliselt sage tähelepanu asjaolule, et peategelastel on väga füüsiline abielu. Mind isiklikult see eriti ei häirinud, sest enamasti ei ole graafilisi kirjeldusi ja kui midagi häiribki, siis see käib pigem tegelase, mitte autori pihta. Ellie kasutas Johni abielluma saamiseks madalaid võtteid ilma igasuguse reaalsusetajuta olukorra suhtes, millega ta ennast seob. Aga ta kandis tagajärjed suhteliselt hästi välja.

Kokkuvõttes loen seda raamatut kunagi uuesti. Järgmine Kerrigani raamat on juba valmis otsitud 🙂 (Hiljem täiendatud – vähemalt esialgu jäi järgmine raamat pooleli. Kõik ikka ei ole nii hästi loetav.) Kui Kerrigan kirjutaks kokaraamatu majapidamisnõuannetega, siis ma kindlasti ostaks selle. Vaatasin juba järele, et ei ole tal kahjuks sellist.

Lugemisaasta 2019

Sel aastal lugesin kahetsusväärselt vähe. Kokku vaid 52 raamatut + 12, mis on pooleli jäänud, kuid tahaks ikka lõpetada ja tõstsin uude aastasse.

Soovitan sel aastal loetud raamatutest: 

Koduõpe:

Kaire Kaur-Daniel, Lund tilistada saab lumikellukesega. Triina ja Marrini koduõpe

 

Ilukirjandus

Willa Cather, Minu Antonia

Willa Cather, Kadunud daam

A. H. Tammsaare, Tõde ja õigus II (Ei mäleta, kas kooliajal lugesin, praegu oli huvitav.)

 

Õpetajale

James Hilton, Goodbye, Mr. Chips (Väga hea juturaamat ühest vanast õpetajast ja tema mälestustest.)

Harriet Anderson, The Thinking Teacher`s Body (Alexanderi tehnikast õpetajale.)

Tim Bowman, 88 Ideas to Teach More Effectively 

Jeanne S. Chall, The Academic Achievement Challenge: What Really Works in the Classroom? (Oluline lugemine algklassiõpetajatele. Kaootilises lapsekeskses klassis jõuavad hästi edasi vaid need lapsed, kes on kodus lugema õpetatud. Nõrga koduse taustaga lapsed ei saa hakkama.)

Otis Kriegel, Everything a New Elementary School Teacher Really Needs to Know (But Didn`t Learn in College)

Arnie Bianco, One-Minute Discipline. Classroom Management Strategies that Work

Diana Hudson, Spetsiifilised õpiraskused. Mida oleks õpetajal tarvis teada

Sue Cowley raamatud (Leiab kasulikke nõuandeid, kuid biheivioristlikust lähenemisest mööda vaatamisega on tükk tegemist.)

Usukirjandus

Fanny de Sivers, Jumala loomaaed – tuttav tundmatu maailm (Läheb millalgi korduslugemisele.)

Anselm Grün, Palve kui kohtumine 

Raamatud, mis on veel pooleli, kuid tunduvad väga head:

Barbara Oakley, A Mind for Numbers. How to Excel at Math and Science (Even If You Flunked Algebra)

Waugh, Neaum, Waugh, Children`s Literature in Primary Schools

C. M. Charles, Essential Elements of Effective Discipline (väga hea süsteemne lähenemine)

Michael E. Gerber, Ettevõtlusmüüt 

 

Mis olid teie selle aasta parimad lugemised?

Kuulamissoovitus-2 muusika

Rõõm heast muusikast on miski, mida ei saa jagamata jätta. 🙂

Hakkasin Spotify’d kasutama ja podcastid on hetkel muusika ees taandunud. Mitu soovitust on küll valmis, kuid jätan need teiseks korraks.

Minu Spotify leht on

https://open.spotify.com/user/8dduwtd0l80j30btgtpz5jei9?si=47RSwMTbQTWfXOZWhR9Zog

Seal on juba viis avalikku listi. 🙂

Tranquil – instrumentaal, gregoriaan ja bütsantsi muusika.

Tranquil 2 – hetkel peamiselt eesti keelne, veidi mujalt ka.

Love – vajab ehk stiililiselt kaheks listiks jagamist, aga praegu on, nagu on.

Kitchen dancing – nõudepesu jms kõrvale.

Anyway – sõnumiga laulud ja lihtsalt mõned, mis mujale ei sobinud.

Liitusin alles hiljuti ja õpin seal navigeerima. Kõike pole üles leidnud, mida tahaks.

Äsja avastatud albumitest soovitan

Hanna-Liina Võsa/Kristjan Randalu/Keelpillikvartett, Särav vaikus

Mingi anomaalia tõttu on sellel ainult 16 kuulajat kuus (eile õhtul oli veel 15, minu ühekordne kuulamine on ilmselt lisatud). Näiteks Anu Taulil on enam kui 10 korda rohkem. Kuulake, hea muusika on.

Liisi Koikson, Väikeste asjade võlu. See on küll juba 2007. aastast, kuid polnud kuulnud.

Minu uus lemmiklaulja on Emilie-Claire Barlow. Päikest täis muusika.

Tahaks teada, mida teie kuulate 🙂

Kõige huvitavam on sorida teiste koostatud listides. Nii võib leida midagi, mida poleks osanud otsida.

 

Kuulamissoovitus 1

Olen käsitöö kõrvale jälle palju podcaste kuulanud ning sel suvel mitmed uued avastanud. Soovitan teilegi episoode, mis toidavad hinge ja vaimu. 🙂

Tänane soovitus on Pints with Aquinas. Selle saate põhiküsimus on: kui saaksid Aquino Toomasega pubis istuda, siis mida talt küsiksid? Olen juba üsna mitu episoodi kuulanud ja enamus on väga sisukad olnud. Lingin siia alustuseks neli. Soovitan muidugi neid kõiki kuulata, sest need on erinevatel teemadel ja väga head, kuid saan aru, kui kiire eluviis lubab vaid ühe valida. 🙂 Jätkan seda sarja peagi uute soovitustega.

***

What to Do About the Scandal in the Church?

What to do about the scandal in the Church

Kes ei ole katoliiklane ja/või ei tea kõnealusest skandaalist midagi, võib seda võtta väga sisuka aruteluna meedia tarbimisest, avalikes ja isiklikes diskussioonides osalemisest ning üldse igasuguste teemade käsitlemisest kõnes, kirjas ja elus.

***

10 Bad Arguments for Atheism

10 BAD Arguments For Atheism

Mõtlemiseks ja usu käsitlemiseks enda või teistega. Vahel on kasulik lähemalt uurida, mida tegelikult öeldakse, kui midagi öeldakse.

***

God, the Big Bang and the Multiverse

God, the Big Bang, and the Multiverse

Intervjuu füüsikuga. Põnev 🙂 Mul kui humanitaaril läks aju vahepeal lühisesse, kuid kokkuvõttes tekkis tunne, et füüsikast on isegi võimalik aru saada.

***

Becoming God (Deification/Theosis)

Becoming God (Deification/Theosis)

Kas inimene võib saada Jumalaks? Vastavast õpetusest Idas ja Läänes (kristluses).

Õpistiilist ja raamatutes märkmete tegemisest

Tegin kevadel õpistiili testi ja sain teada, et olen visuaalne õppija. Teadsin varemgi, et lugemine on minu jaoks kuulamisest sageli kasulikum, kuid ei teadnud, et ümber kirjutamine ja värviliselt alla joonimine nii drastiliselt häid tulemusi annavad. Kes oleks võinud arvata, et isegi matemaatika reeglite ja näidisülesannete enne testi lihtsalt ümber kirjutamine annab tulemuseks testis maksimumpunktid? Mina küll mitte.

Õpistiili testi saate soovi korral teha näiteks siin. Testi järel on ka soovitused paremini õppimiseks.

Inimesena, kes on terve elu raamatuid pühaks ja raamatusse kirjutamist pühaduse teotuseks pidanud, avastasin, et värviliste pliiatsitega raamatus märkimine aitab oluliselt loetut meelde jätta ja seostada. Olen alati halva pilguga vaadanud, kui raamatukogust võetud raamatutes märkusi olen leidnud. Teise inimese mõttekäike on küll huvitav jälgida selle põhjal, mida ta alla on jooninud ja mida kõrvale kirjutanud, kuid ainult tuttavate puhul ja ainult juhul, kui see raamat minu enda jaoks oluline ei ole või mul oma raamat olemas on. Ma ei suuda keskenduda enda jaoks olulise leidmisele, kui raamatus on kellegi teise märkmed ja joonimised. Tähelepanu läheb automaatselt märgitud kohtadesse ja muu jääb kõrvale. Ise olen siiani ainult isiklikes raamatutes kas teinud hariliku pliiatsiga servale väikseid jooni olulistele lõikudele tähelepanu tõmbamiseks või kirjutanud ümber. Viimast küll kahetsusväärselt harva, sest see eeldab eraldi aja võtmist lihtsalt lugemise asemel.

Peale oma õpistiili soovituste lugemist otsustasin mõningase sisemise võitluse järel, et hakkan Piiblis värvilisi märkmeid tegema. See tundus ühest küljest väga hirmsa mõttena, samas olin netis näinud pilte tihedalt täis joonitud Piiblitest, mida ilmselt üsna edukalt kasutati. Teoreetiliselt peaks Piiblit iga päev natuke lugema ja loetu üle mõtisklema, kuid natukese haaval üldse millegi lugemine on mulle loomuvastane ja ma ei ole eriti suuteline seoseta kildude üle konstruktiivselt mõtisklema. Seepärast lugesin pigem korraga palju ja harva, nagu juturaamatut. Niimoodi lugedes leiab küll inspireerivaid kohti, kuid üldist pilti ja palju seoseid ei teki. Olles otsustanud hakata joonima, läksin otsima selleks eraldi väikeseformaadilist Piiblit. Seda ma ei leidnud, leidsin hoopis suure illustreeritud vanas kirjakeeles Piibli, mida otsustasin joonimisest säästa, ja võtsin joonimiseks kasutusele varem olemasolnu. Katsetasin alguses erinevaid värve taga lühendite loetelus, et näha kas nii õhukesest paberist lekib tint läbi ja paistab teisele poole. Leidsin, et ainult geelpliiatsite kollase erinevad toonid ei paista peaaegu üldse läbi ja kasutasin esialgu ainult neid. Aga kollase niigi kiiresti tühjeneva kolme tooniga piirdudes ei saa eriti palju teemasid esile tuua. Tasapisi läksin järjest julgemaks ja praeguseks on mul 12 värvi finelinereid kasutusel, millest üllatuslikult ükski ei leki, kuigi tumedamad paistavad läbi küll. Selgus, et teksti vastas on läbi paistmine palju nõrgem kui lühendite nimekirjas, mille teisel küljel on tühi valge ala. Ja enamasti on teisel küljel niikuinii samuti joonitud.

Olles nüüd natuke juba jooninud, on selgelt näha, et lõikude teemade kaupa värviliselt esile toomine aitab palju paremini seoseid luua, läbivaid teemasid ja korduseid märgata. Sageli on ühel leheküljel üks värv domineeriv. Ja joonimine aeglustab lugemist nii palju, et enamasti üle paari lk korraga ei loegi. Igaks juhuks panen joonitud koha vastu pehme paberi, et värv vastaslehele ei läheks. Finelinerid ei ole siiski kunagi kõrvallehele ega katsudes sõrmele värvi andnud. Geelpliiatsid küll annavad, kuid paberiga kuivavad ilusti.

Teistesse raamatutesse ma ei ole veel värve lasknud. Rohkem alla joonima olen küll hakanud, mitte lihtsalt lõikude kõrvale kriipse enam teinud.

Kuidas teie kõige paremini õpite? 

PS. Täna õhtust algavad Koduõppe suvepäevad Setumaal:) Lähem info siin.

Minu lemmik kanasupp

Suuremale seltskonnale

2-4 kanakintsu või koiba (eriti heal juhul, näiteks peale aastavahetust, maheda ahjuhane praejäägid. Siis on see küll hanesupp.)

8-10 väikest või keskmist kartulit, kooritud ja tükeldatud

2-4 keskmist porgandit, kooritud ja tükeldatud

1 keskmine bataat, kooritud ja tükeldatud

1-2 keskmist tomatit, südamik eemaldatud, kõik muu tükeldatud

0,5-1 pk külmutatud rohelisi aedube

oliiviõli

keedetud vett

soola, pipart

***

Pese, kuivata ja kuumuta kanakintsud või -koivad oliiviõliga poti põhjas, kuni mõlemalt küljelt on kuldse varjundiga. Lisa tükeldatud porgandid, sega, lase minut või paar olla. Lisa keev vesi. Lase uuesti keema tõusta, maitsesta. Kui kana on enam-vähem valmis (proovi noaga kondi lähedalt, et ei tuleks enam roosat vedelikku), lisa kartulid, bataat, oad ja tomatid. Kui kartulid on valmis, eemalda kana, puhasta ja tükelda, lisa tagasi supi sisse. Soovi korral võib kana eemaldada ka enne kartulite ja muu lisamist ja tagasi panna valmis supi sisse.

 

 

 

 

 

Kõige parem smuuti

0,5 purki kookospiima

2 küpset banaani

peotäis punaseid või siniseid marju

Ja mitte midagi muud. Mikserda kõik läbi ja naudi.  Kogused on ühele. Ma olen täitsa kindel, et kahekordne kogus oleks ka ühele paras:)

Täiendatud 12.07.17.

Olen seda katsetanud mustsõstarde ja aedmaasikatega. Maasikatega oli kahtlemata kõige parem. Postituse tegin küll juba enne maasikateni jõudmist. Magusate mustsõstardega piisas 2 banaanist, kuid hapudega oli 4 banaanist ka vähe. Usun, et marjade asemel oleks väga hea ka näiteks mango või aprikooside-nektariinidega.

Talvesalat

Tegin seda Vabariigi sünnipäeval. Tuli hea:)

7-8 pirni (Conference)

3 apelsini

1,5-2 küpset avokaadot

paar väikest peotäit värsket basiilikut

3-4 peotäit metsikut rukolat

Koori ja tükelda puuviljad, rebi roheline tükkideks, sega kõik hästi läbi. Jätsin pirni ja apelsini suhteliselt suurte tükkidena, avokaado lõikasin peenelt. Mulle meeldib, kui avokaado kreemjalt kõike muud katab, mitte ei jää eraldi tükkidena.

Plaanis oli lisada ka 1 granaatõun, kuid kuna hoolikalt valitud väljast ilus eksemplar osutus seest üleni mädaks, jäi see ära. Oli ilmagi väga hea.

Räägime stiilist

Mulle meeldib tänaval vaadata, kuidas inimesed riides käivad. Vahel mõtlen, kas see, mis kellelgi seljas on, väljendab tema isiklikku stiilitaju ja maitset või on juhuslikult kokku sattunud või hoopis kellegi teise maitse väljendus kingitud asjade näol. Ma ei ole kunagi uskunud, et riietumisstiil väljendab konkreetse isiku olemust, isiksust ja iseloomu püsival ja kindlal moel, välja arvatud ekstreemsetel juhtudel. Mulle meeldib Jordaania kuninganna Rania öeldu, et tema ei otsusta naiste üle nende riiete, vaid nende tegude järgi.

queen-rania-quote

Inimesena, kes armastab kõikvõimalikke teste teha ja ennast erinevatesse tüüpidesse paigutada, lugesin stiilitüüpide kohta juba aastaid tagasi. Usun, et esimene sisukam allikas sel teemal oli “Enesekindlaks värvide abil”. Selles tuginetakse aastaaegade teooriale ning lisatud on isiksuse ja isikliku maitse elemente.  Tore raamat oli ka “Kuidas osta ujumistrikood.” Testide tegemine on palju toredam ja lihtsam kui reaalselt riiete soetamisel omale sobiva stiili arvestamine ja riided ei ole üldiselt mu prioriteetide reas eriti kõrgel kohal olnud. Kui on x summa raha ja selle eest võib osta kas uue riideeseme või uue raamatu, siis 95% juhtudest võidab raamat. Seetõttu on mul küll riideid, mis mulle meeldivad ja millest mõned nüüd peale põhjalikku stiiliuurimist (haigena oli palju aega) on osutunud isegi minu tüübiga kokku sobivaks, kuid ei ole olnud mingit ühtset riietumisstiili.

Mõni aasta tagasi hakkasin Pinterestis koguma pilte riietest, mis tundusid naiselikud, et ergutada ennast oma riietumisele mõtlema. Praktilisse kasutusse sellest eriti midagi ei jõudnud. Nüüd sel talvel või sügisel tekitasin uue kausta oma stiili ideedega, mis osutusid üsna erinevateks esialgsest kaustast. Arvestasin selle loomisel, mida ma oleks valmis selga panema, mitte mis lihtsalt ilus vaadata on. Tuleb välja, et need ei ole kattuvad mõisted:) On palju riideid, mis on väga ilusad ja mis võiks riidepuuga toas näiteks seinal või kapiuksel vaatamiseks rippuda, kuid mida ma ilmselt kunagi selga ei paneks. Ja on riideid, millest ma olen poes kaugelt mööda käinud, sest olen arvanud, et niikuinii ma midagi sellist ei kannaks, kuid mis tegelikult täitsa sobivad mulle. Mõni selline on mul üllatuslikult isegi olemas, mitte küll ise ostetuna, vaid antuna. Näiteks lausa kaks pliiatsseelikut. Ühte ma isegi suvel kandsin esimest korda elus. Leidsin, et võib veel kanda:)

Nüüd talvel pikalt haige olles tegin ajaviiteks netis stiiliteste ja uurisin erinevate tüüpide riietumise kohta. Pinteresti kaustad paisusid mühinal. Stiili ideede kaust on mitu korda olulisel määral nägu muutnud. Väike ülevaade allikatest, mida kasutasin.

Kõigepealt tegin Kibbe tüübi testi. Kibbe tüübi test

Test on kahes osas, lingid antud sellel lingil. Minu meelest on neile küsimustele raske ise vastata. Õnneks on selle testi juures fotonäidised, kuid siiski. Küsitakse näiteks õlgade kuju. Mitmes kohas panin mitu võimalikku vastust ja lõpuks arvestasin kõiki valitud variante. Tulemus oli ühe punkti vahega kas Dramatic Classic või Soft Classic. Testi tegemise suvalisust arvestades võiks mõelda, et tulemus on samuti väga juhuslik, kuid arvan, et mõlemad sobivad mingites punktides. Maitse-eelistus kaldub pigem pehme poole. Varem ilma põhjalikku testi tegemata erinevate tüüpide stiile vaadates ja “Enesekindlaks värvide abil” raamatu testide põhjal pidasin end kõige tõenäolisemalt naturaalseks tüübiks. Tuleb välja, et Kibbe järgi ei ole ma seda kohe üldse. Ja ega naturaalse tüübi stiil mulle sobi ka tegelikult. Oma Kibbe tüübi leidmine võimaldab siinsetest võimalustest kõige rohkem leida kvaliteetset riietumisnõu näiteks Pinterestis.

Carol Tuttle pakub stiilitüübi nõustamist ja tema lehel saab tellida tasuta väikese videokursuse neljast stiilitüübist. Kursus oli üsna huvitav ja mina liigitasin ennast selle alusel peamiselt 2. ehk pehmesse tüüpi, ilmselt 1. tüübi mõjutustega. Mis on üldiselt tore teada ja arvestada, kuid tema stiilinõuanded tüüpidele ei ole minu maitse järgi ja tulevad näidatud klientidele kohati pigem kahjuks kui kasuks mu meelest. Inimestele, kellele meeldib tänaval ja tutvuskonnas teisi igasugustesse tüüpidesse paigutada, annab see minikursus siin toodud võimalustest kõige rohkem lihtsasti kasutavat materjali nii füüsiliste kui isiksuslike näitajatega, kuid praktilist rakendust tuleb ise välja mõelda.

Lugesin netis David Zyla stiiliarhetüüpide kohta ja kuigi põhiosas on tema soovitatud meetodid endale sobivate värvide leidmiseks youtube`s ja blogides leitavad, tekitas see ikkagi nii palju huvi, et tellisin tema raamatu “Colour Your Style” (varem ilmunud nime all “The Colour of Style”. Täpselt sama raamat. Vastav märge on ka kaane peal, kuid Amazonis tundis mõni end petetuna). Tema testi ei paku netis ega raamatus ja raamatus ei ole ühtegi pilti. See raamat ei võimalda ennast kergesti mõnda tüüpi paigutada, vaid rõhutab iga inimese isikliku värvipaleti leidmise vajadust naha, silmade ja juuste alusel. Raamatu lõpus on toodud hulk arhetüüpe aastaaegadele tuginedes ja neid laiendades, kuid mina sealt endale sobivat ei leidnud. Varem aastaaegade teooria alusel ise omale sobivat leida üritades olen arvanud, et olen pehme sooja sügise tüüp. Vahel tundub, et äkki hoopis suvi, kuid pehme sügis ongi suve ja sügise vahel. Zyla arhetüüpides kõige tõenäolisemad olid samuti sügise ja suve hulgas, kuid ükski ei sobinud täpselt. Pinterestis on lugejate koostatud kollaazhid igale arhetüübile ja Zyla enda Pinteresti lehel on iga arhetüübi jaoks kaust. Tema Pinteresti pildinäited on otse moelavadelt ja reaalse eluga minu meelest eriti ei haaku. Kollaazhid annavad rohkem meeleolu edasi. Isiklike värvide leidmise osas on raamat väga hea. Netis on küll väidetud, et raamatu abil oma värve üles ei leia ja abi oleks ainult isiklikust konsultatsioonist Zyla endaga, kes hetkega peale vaadates ütleb Su värvid ära (Zylaga on ka videosid youtube`s), kuid minu arust on raamat ikka parem kui mitte midagi. Raamatu abil saab õppida paremini värve eristama ja maailma värvilisemalt nägema, kuigi ühtegi pilti seal ei ole. Huvitav on näha kõiki neid paljusid värve, mis on peidus “kartulikoore” juustes. Enda peal rakendamiseks peaks seda raamatut mitu korda lugema enne, kuid poes käies olen juba hakanud riideid uue pilguga vaatama. Üks tore video lugejalt, oma värvide leidmisest. Mõned näidatud riided sobisid talle superhästi.

Lisaks tellisin David Zyla “How to Win at Shopping. 297 Insider Secrets to Getting the Style You Want at the Price You Want to Pay”. See on väike taskuraamat Sophie Kinsella raamatusarja tegelase Becky maitsele:) Kõik, mida Sa kunagi ei teadnud, et on vaja teada riiete ostmisest. Näiteks, kuidas riietuda rahulikuks ostutuuriks, sh olukorras, kus riietumiskabiini ei pruugi olla, mida ostlemisele kaasa võtta, kuidas kulutada võimalikult vähe aega parima valiku tegemiseks ja kuidas kindlustada klienditeenindajate poolehoid ja abi. Raamatus eeldatakse, et lugeja on juba lugenud “Colour Your Style” raamatut. Selle sisu ei korrata, kuid oma värvide tundmist eeldatakse. “The Style You Want” ei tähenda siin iga suvalist stiili, mis kellelegi meeldida võib, vaid ainult kõrge kvaliteediga konkreetsele inimesele harmooniliselt sobivates toonides ja stiilis riideid, kusjuures lugeja peab ise teadma, mis need on. Sellisel juhul on raamat kasulik ja huvitav. Seda tuleks ka mitu korda lugeda enne kasutama hakkamist.

Peale kõigi nende materjalide läbitöötamist veel oma kausta sisu muutes ja täiendades avastasin ootamatult palju pilte erinevate kuningakodade naiste stiilinäidetest. Ma ei olnud varem teadvustanud, et nii palju on printsesse ja kuningannasid tänapäeval. Minu isiklik hinnang on, et kõige stiilsemad printsessid on Taanis:) Ühtlasi on nende stiili eeskuju minu tüübile kõige lähedasem.

Kui kedagi huvitab, siis Pinteresti lingid ka:

Minu stiili ideede kogumik

Kuna eelmine võtab oma mahukusega silme ees kirjuks, tegin lisaks pisema kokkuvõttekausta.

Värvinäidete üldine kogu, kindlasti ei ole kõik siin enda peal kasutatav, kuid tekitab meeleolu.

Kust teie stiili eeskuju leiate? 

Kui palju üldse oma stiilile tähelepanu pöörate?