Põliskodust

Mina unistan põliskodust. Sellisest, kus juured sügavale maa sisse ajada ja kus järgnevad põlvkonnad edasi elavad.

Siiani oli selle unistuse juures üks väike aga. Et kui ei ole sellist kohta, kus juba sugulased ees on elanud ja rajanud, kas siis midagi värskelt rajatut saab pidada põliseks ja loota, et järeltulijad tahavad elada seal ja mitte kusagil mujal jälle uut rajada või hoopis rändama jääda. Minu poolest pole vahet, kas tallu jäävad järeltulijad on järgmine või ülejärgmine või üleülejärgmine põlvkond. Ja kui on üleülejärgmine, siis vahepealsetel on ju võimalus mujal rajada. Aga ikkagi, et kas see on siis kohe algusest peale põliskodu või on pisike lootus selleks millalgi mõnesaja aasta pärast kujuneda asjaoludel, mis minust ei sõltu.

Põliskodu unistus on inspireeritud Anastasia raamatutest. Anastasia järgi on peamine, mida vanemad saavad laste jaoks teha, luua neile ruum, milles nad kasvavad. Põliskodu on selline ruum.

Minu meelest ei olnud raamatutes seda alustamise ja põlisuse vastuolu aspekti ammendavalt käsitletud. Paar päeva tagasi sain kätte sarja uusima osa, X raamatu pealkirjaga “Anasta”. Olen lugemisega umbes poole peal. Ja kuigi vähemalt esimeses pooles vist siiski ei ole seda probleemi probleemina mainitud, on selle lahendus lahti seletatud:)

Varasemates osades jäi mulle mulje, et põliskodu käsitletakse kohana, kus kas on juba suguvõsa elanud põlvest põlve või mida luuakse selleks, et seal põlvest põlve elataks. X raamatus on sisse toodud uus vaatenurk – põliskodu kui suguvõsa koondamise koht:)

Ehk siis rajades põliskodu saab rajaja oma aja jooksul laiali hajunud suguvõsa eelnevad ja tulevased põlvkonnad seal kokku koondada. Selleks pole vaja mingeid salapäraseid ebareaalsusi, milles Anastasia raamatuid sageli süüdistatakse. On vaja istutada lahkunud sugulastele oma puudesalu, iga pikaealist puud istutades konkreetsele sugulasele mõeldes ja kutsudes teda sinna elama. Puid istutatakse meil juba üsna levinult ka vastsündinud lastele hingepuuks ja platsentale tänuks. Või seostatakse hiljem mõttes alati istiku kinkija või istutanud inimesega.

Olen viimasel paaril aastal geni.com lehel oma sugupuud koostanud. Aegajalt lisab keegi kauge tundmatu sugulane minu puusse terve suure uue haru, millest ma enne midagi ei teadnud. Näiteks oli mure, et vanaema ei tea midagi oma esivanematest enne oma emaema. Nagu oleks tühja koha pealt tekkinud praegune liin. Hiljuti selgus see liin kuni 18. sajandini. Saime teada, et Padosepa Hindi ja Katri järeltulijad, kellest üks, Mihkel, sündis 1769, elasid  ligi 200 aastat ühes külas Võru mõisa piirkonnas Põlva kihelkonnas. Võimalik, et ka eelkäijad. Ja esimene selles liinis mujal sündinu, minu vanaema vanaema, sündis Rõuge kihelkonnas, tema ema oli ka sealt:)

Veel saime niimoodi pooljuhuslikult teada, et minu vanaisa isal oli viis õde, üks ilusama nimega kui teine. Kõik nimed, millest kunagi lapsena või hiljem olen unistanud, et paneks oma lapsele, olen sugupuust üles leidnud. Mõni nimi, mille taga olevast inimesest ma enne midagi ei teadnud ega tea nüüdki peale nime, eluaastate ja ümbritsevate nimede, tõmbab kuidagi eriti tugevalt.

Ma ei jõua nii palju lapsi saada, et kõik kutsuvad nimed kasutusse võtta, aga oma puud nad saavad:) Ja ma arvan, et praeguseks nad juba teavad, et võivad minu talus elada.

John Holt

John Holt oli koduõppe liikumise algataja Ameerikas. Tema raamat “Teach Your Own” võiks olla igal koduõppest huvitatud lapsevanemal. Ja õpetajal ja haridusametnikul. Teised tema raamatud ka.

Toodud lingi taga nädal tagasi avaldatud postituses saab lugeda hästi palju Holti tsitaate laste ja hariduse kohta.  

http://another-roadside-attraction.blogspot.com/

Elukutse otsijatele lugemissoovitus

Üks väga oluline valdkond elus, millel on suur panus inimeste õnnetu olemisse ja pea peale pööratud elukorraldusse, on elukutse valik. Tähelepanu tuleks pöörata eelmise lause eelviimase sõna sisulisele tähendusele kaheks jaotatuna. Kui suurepäraselt aednikuks sobiv inimene läheb kontorisse raamatupidajaks, siis ei ole suurt lootust, et ta oma eluga väga rahul oleks. Vahel valivad inimesed omale töö, mis justkui igati sobib nende soovide ja eesmärkidega, kuid miski ikkagi närib ja tundub, et elu pole päris see, mis ta võiks olla. Leian, et kui inimesed tõesti arvestavad oma elu kutsega, siis see muudab töid, mida on vaja teha ja kuidas neid on vaja teha ning seeläbi ka kaubandus-, tootmis-, haridus- jm süsteeme.

Tohutult hea raamat oma elukutse leidmiseks on Laurence G. Boldt “Zen and the Art of Making a Living.” See üle 700 lk paksune teos, mis koosneb mõtisklustest, juhistest, töölehtedest ja lugematust hulgast tsitaatidest, on minu hinnangul ainus raamat, mida vähegi oma tööst hoolival inimesel sel teemal vaja läheb. Kindlasti võiks see olla iga kutsenõustaja riiulis. Kuigi raamat on kutsevalikust, saab põhimõtteid rakendada ka kõigis teistes valdkondades.

Lisaks on see lihtsalt hea näide, kuidas kirjutada raamatut. Laurence G. Boldt võiks olla eeskujuks inimestele, kes ei rahuldu keskpärasega ja soovivad mingi ettevõtmise juures kõike algusest lõpuni ise korraldada. Boldt tegutses kõigepealt nõustajana, seejärel kirjutas raamatu valmis, õppis ise kirjastama ja ka levitas raamatut ise.

Boldt`i kodulehekülg on http://www.empoweryou.com/. Soovitan tutvuda:)

Rändavad mõtted

Viimane kord maale minnes sain ühe autoga Tartust Vana-Vastseliina. Isegi hääletama ei pidanud kaua, kolmas auto võttis peale. Alguses küsisin ja lubati viia Võrru, kuid selgus, et juhil on vaja minna kohta, mis mulle lähemale jääb. Aru ma ei saanud, miks ta sinna Vastseliina kaudu tahtis minna, kui läbi Põlva või vähemalt Võru juurest ära keerates oleks lähemal olnud aga mis mul vaielda, kui peaaegu koduukse ette viiakse:) Sõit oli mugav ja sujuv, uni ei tikkunudki pikal ühtlasel sõidul peale. Kui ma kunagi autot juhtima õppima ja omale masina soetama peaks, siis midagi sarnast saab see olema:)
Maal olid uksed-aknad endiselt ees, sees polnud käidud. Ainult külmaks läheb seal kiiresti ja soojaks aeglaselt. Puupliidi olen juba peaaegu taltsutanud. Tuli läheb ilusti põlema, põleb püsivalt ja kui ketas pliidi pealt ära võtta, siis augu kohal saab isegi puder valmis. Vett keeta on siiski otstarbekam elektrikannus, muidu võib ootama jäädagi. Pliidi soojamüüri soojaks pole siiani saanud, sest äärmiste siibrite sulgemisel enne tule lõpetamist hakkab ikkagi vingu sisse tulema. Aga vähemalt jätkub peale hommikust söögivalmistamist pooleks päevaks köögis sooja õhku. Ahju leso see-eest on igati eeskujulik. Kui hommikul ahju kütan, on järgmisel hommikul leso veel soe. Kahjuks on nii pliidi kui ahju leso ja suurem osa ahjust suures toas, kust ma suitsuhaisu tõttu lahkusin. Minu toas on ainult ahjusuu ja kriipsuke ahjuseina. Seetõttu läheb suures toas kiiresti saunaks, samas, kui minu toas tekib soojem õhk alles mitu tundi peale kütmist ja päeval küttes on järgmiseks hommikuks täitsa külm. Õhtul küttes jälle on külm magama minna.
Olen pimedatel õhtutel maal hakanud rohkem filme vaatama ja sattusin jälle ühe hea filmi peale. Parandamatu romantik nagu ma olen, meeldis mulle kangesti film P.S. I Love You. Erinevalt paljudest teistest romantilise komöödia nimetust kandvatest filmidest sisaldab see muu hulgas ka romantikat. Arvan praegu, et koos filmiga Love Actually on see üks parematest romantilistest filmidest, mida ma näinud olen. Komöödiatest üks viimase aja paremaid on olnud Miss Pettigrew Lives for a Day. Seda olen paar korda vaadanud lihtsalt näitlejate jälgimise rõõmust. Mulle meeldib jälgida Amy Adamsit, kuidas ta kõiki rolle piiri peal mängib. Olen näinud teda siiani kolmes filmis. Lisaks mainitud Pettigrewle ka Enchanted ja Junebug. Viimasest olen küll näinud ainult lõike, kus Amy mängis, need olid kunagi youtube-is üleval. Kurbadest filmidest oli viimase aja paremaid About Schmidt. Mulle meeldib Jack Nicholson, otsisin tema filme ja vaatasin kahte. Esimene oli kerge komöödia Something`s Gotta Give. See oli küll rohkem Diane Keatoni film ja oli selgelt näha, et tal oli filmi tehes väga lõbus. Seal oli ka Miss Pettigrew nimitegelase näitleja võrdluseks väga teistsuguses rollis. About Scmidt oli kurb ja masendav ja kahjuks ilmselt liigagi levinud tegelikkusele tuginev, kuigi ka seal oli üksikuid helgemaid hetki.

Rõõmustav on see, et käisin väikse koeraga kolm päeva järjest jalutamas ja ta osutus väga eeskujulikuks jalutajaks. Kui ta ilma loata järele tuleb, siis ta on üks igavene nuhtlus aga loaga tulles on koera musternäidis. Enamuse aega kõndis ta minu kõrval või taga. Vahel sööstis ette või põikas teelt kõrvale aga kui ma teda kutsusin, siis tuli jooksuga. Mitte alati esimese kutsumise peale aga kui edasi läksin, oli ta paari minuti jooksul kindlalt mul järel. Autod lasi mööda tee ääres seistes ja vahel eemaldus lausa heinamaale. Koeraga talust möödudes kõndis minu jala kõrval nagu treenitud koer. Kui vaateulatusest välja jõudis, ootas mind järele või tuli tagasi minu juurde. Kui mina seisma ja vaadet imetlema jäin, tuli tema ka minu juurde ja vaatas ka vaadet. Vaated on praegu tõesti vaatamist väärt:) Paar korda, kui mõtetest ärgates avastasin, et tee on ees tühi ja mõtlesin, kas ta tõesti on ise ette läinud, jooksis ta kutsumise peale minust vaid paar meetrit eespool metsast välja. Kuigi tema eeskujulikkus tuleneb tõenäoliselt eelkõige arglikkusest, on sellise koeraga lausa lust jalutamas käia. Pole mingit muret, et koer tee peal kaotsi läheks või autole järele tormaks või külakoertega haukumisvõistlust pidama satuks.
Jalutasime kõigil kolmel päeval sama teed mööda, mille esimesel päeval avastasime. Tee oli ennast kavalalt metsaveoradade ja palgikuhjade vahele peitnud. Ainus, mis seda teistest eristas, oli taimkatte olemasolu tee peal. Veidi maad edasi jõudnuna selgus, et tegemist on ühe ümbruskonna ilusama metsavaheteega, mille lõpust avaneb vaade lammastega talule kupli otsas. Pärast kaardilt vaadates selgus, et selle talu juures olen ma varem K juures olles käinud. Metsaraja äärest leidsin esimesel korral veel peotäie kukeseeni:) Teisel päeval ei leidnud ja kolmandal leidsin ainult mõned külmas hukka läinud seened. Eile hommikul olid isegi õunad puu otsas härmas.
Täna on terve hommikupoole Tartus lörtsi sadanud ja maja ees muruplatsil on õrn valge kiht.

Killukesi

Tihased on jõudnud mu köögiakna taha kibuvitsapõõsasse. Kaks tükki. Armsad.
Vaher aianurgas on järjest punasem ja ühtlasi paistab järjest suuremana. Üleni rohelisena sulandus ta muude puude vahele ja paistis päris noore ja väiksena. Nüüd leegitseb üle teiste kaugele. Sügis tuleb siin ilus värviline. Üks hommik oli juba karge sügisilm. Sügisel on hea lihtne päikesetõusuks ärgata:)

Võtsin laupäeval viimase jupi kartuleid üles. Sellelt väikselt peenralõigult sain poole kogusest, mille sain kogu ülejäänud peenralt paar nädalat tagasi, kuigi kartulitaimed olid juba siis närbunud. Peaaegu kõik kartulid olid suured, erinevalt neist, mis varem üles võetud said. Usinus ei tasu ennast ära. Vahel on kasulik viimase minutini venitada.
Varem üles võetud kartuleid kontrollides avastasin, et hiired on neid närinud ja laiali vedanud. Kasti ääres sibas sisalik. Umbes tunni aja pärast läksin kartuleid kotti ümber tõstma. Sisalikku enam ei näinud aga ühe suure kartuli peal oli pisike roosa sisalikubeebi. Jätsin selle koha viimaseks, juhuks, kui ta otsustab eemalduda. Aga ei läinud ta kusagile, sest oli surnud ):

Väiksem koer, kes vabalt majas käib ja vihmase ilmaga esimesel võimalusel esikust kööki pageb, on nahhaalseks muutunud. Ükspäev tahtsin omale meevõileibu teha ja panin köögis või leiva peale pehmenema. Ise läksin korraks tuppa. Tagasi tulles vaatasin, et kolmest leivaviilust on järel ainult kaks ja needki ilma võita. Mõtlesin, kas ma tõesti kujutasin ette, et panin võid kolmele viilule. Aga koer neelatas kuuldavalt ja püüdis süüdlasliku ilmega mujale vaadata. Ta ei ole kunagi varem laua pealt midagi võtnud. Lisaks on ta hakanud mu kavatsusi tabama ja oma käitumist vastavalt kohandama. Kui ma linna lähen, siis on temal vaja just esikus pikutada ja on tükk tegemist, et teda välja saada. Ma ei saa teda nii pikaks ajaks tuppa luku taha jätta ja paistab, et ta teab seda. Kui aga lühemaks ajaks välja lähen ja tahan teda majja jätta, on järjest raskem teda majja sisse saada. Siis on tal tingimata vaja väljas olla ja isegi toiduga meelitamine võtab aega. Kui ma ta välja jätan, on 99% tõenäosus, et ta kas tuleb lihtsalt järele ilma äraajamisele reageerimata või mingi hetk saabub võidukalt sinna, kus ma olen ja keeldub kauemaks kui paariks minutiks lahkumast ilma minuta. Viimane kord kui mõni nädal tagasi häälega linna tulin, pidin jääma Vana-Vastseliina bussipeatuse lähedal ootama, et mõni auto tuleks ja mu kaasa võtaks, sest koer tuli järele ja äraajamisele ei reageerinud. Ma ei julgenud lasta tal kaugemale järele tulla, hakkas juba sellise ilmega ringi vaatama nagu ta poleks selles kohas enne olnud. Bussini oli paar tundi aega, vihma sadas ja autosid ei liikunud peaaegu üldse. Üks auto siiski tuli ja peatus ja viis mu teisele poole Võru linna, kust edasi sain otse Annelinna. Nii et hääletamise mõttes oli kasu, et ma sinna seisma jäin.

Olen viimasel ajal hakanud nägema, kui suur osa elust on juhitud teadmata ja teadaolevatest kohtadest üles korjatud teiste inimeste arvamustest ja hirmudest, millel ei pruugi minu jaoks nii suurt tähtsust olla. Otsustasin lähtuda rohkem isiklikust sisetundest ja vähem varem enesestmõistetavana tundunud “teadmistest”.

Varusin omale maal vaatamiseks hulga eeldatavasti kergeid komöödiaid ja sattusin juhuslikult ühe hea filmi peale. Filmi nimi on Marley and me ja teoreetiliselt peaks see olema ühest koerast aga minu jaoks oli olulisem perekonnaliin. Eeldasin, et tegemist on “kangelaslik koer päästab elu või suhte või aitab lahendada probleemi”-tüüpi filmiga aga tegelikult oli tegemist täiesti tavalise koera ja täiesti tavalise perekonnaga, kes elasid täiesti tavalist elu. Selle filmi erilisus minu jaoks ongi selle lihtsuses ja ise oma valikutega tekitatud draamade puudumises. Peaaegu kõik tegelased on esitatud ilma taustata, ilma hinnanguid andmata, lihtsalt nii nagu nad konkreetses eluetapis on. Filmi esimene kolmandik keskendub koeranaljadele ja selle osa põhjal ei oleks mina küll osanud ülejäänud filmi käiku ennustada. Film katab veidi üle kümne aasta ühe pere elust ja lõpuks jäi tunne, et tahaks kogu ülejäänud elukäiku ka jälgida.

Kas on tõesti võimalik, et mitte keegi ei ole õuntest huvitatud?

Juuni-juuli

Peale talust ära tulemist arvasin, et mul on puudu päris üksi olemise ajast. Kavatsesin käia suvel umbes nädala kaupa looduses telkimas. Sõpradel külas käies leidsin ka ilusa koha selleks. Telkima ei ole siiski siiani jõudnud. Osalt vihmaste ilmade tõttu ja osalt tegevusrohke suve tõttu. Nende telkimisnädalate jooksul oli plaanis proovida ka ilma telgita väljas ööbimist ja see sai küll üsna varsti pärast otsustamist ära proovitud, kuigi päris väljas ööbimine jäi sääskede rünnakuga seoses autosse kolimise pärast poolikuks. Nimelt käisime Anatol Sügisel külas tema aia ja toitumisega tutvumas ning pärast ööbisime rannas.
Kõige rohkem rõõmu valmistas mulle selle külaskäigu juures, et nägin ära aia, kus aedmaasikad kasvavad väikeste laikudena puude ümber, mitte 1-2 suures peenras. Olen unistanud segaaiast, kus kõik kasvab segamini väikeste laikudena. Aed näeb tal üsna metsik ja muinasjutulaadne välja aga iga taim on ilmselt arvel ja kasulikkus/kasutusvõimalus teada. Proovitud toitudest jättis kõige sügavama mulje kodune halvaa:) Ta jagas ka oma raamatuid, mille alguses selles kohas, kus tavaliselt on, et kõik õigused kaitstud ja paljundamine keelatud, oli hoopis kirjas, et igasugune paljundamine ja levitamine on soovituslik autori õnnistusel. Kahjuks ei ole mul seda raamatut praegu käepärast, et alusretsepte siia kirjutada. Laenasin selle välja ja sellest on juba tulu tõusnud – näiteks võeti noored põldoalehed edukalt salati komponentide hulka.

Pidasin suve alguses plaani sügisel välismaale mõnda mahetallu tööle minna. Peale rahateenimise olid mul veel mõned soovid, mille kohta arvasin, et neid on kõige parem võimalus välismaal teostada. Panin ka kirja mõned väiksemad punktid, mida soovisin kas suve jooksul või sügisel õppida ja kogeda. Kuidagi sujuvalt on mitmed neist punktidest juba täitunud, ilma, et ma selleks ise midagi ette võtnud oleks. Lihtsalt elu on võimalused kandikul kätte toonud. Välismaale tööle minemise plaani hetkel enam ei ole kuna olukord on muutunud:)
Talvel, kui otsisin talu, kus olla saaksin, kutsuti mind kahte kohta. Üks oli tühi talu, kus oleksin saanud omaette elada ja teine selline, kus oleksin saanud omanikuga koos elada ja tema käest taluelu õppida. Otsisin tegelikult üksi elamise kohta aga millegipärast läksin teise. Sellest kohast olen siin varem kirjutanud. Teist kohta ei jõudnud tookord isegi vaatama. Suvel kutsuti mind tolle koha naabertallu kartuleid rohima ja tuli jutuks, et koht on ikka veel tühi ja otsitakse elanikku. Mõtlesin siis, et vaatan üle ja saingi kohe võtmed kätte, et proovida, kuidas on seal ööbida:) Ööbida oli hirmus, peale esimest ööd läksin tagasi naabrite juurde. Aga koht oli kena ja ma ikka tahtsin sinna jääda. Tasapisi harjutamise tulemusena elangi nüüd püsivalt seal. Olen sel aastal juba teise peenra rajanud. Harjutamine teeb meistriks ja sellega olen juba rohkem rahul kui eelmisega. Eriti ilus sai naabri peenrast harvendatud peedi taimede küla õunaaiast niidetud heinast pesades. Seemnest külvatud nuikapsa ja mustrõika taimed kerkivad usinalt, lausa lust vaadata. Kartulid-sibulad-porgandid-herned olid seal juba varem maha pandud. Kuna peenar oli maja ees olemas, ei hakanud päris uut maad üles kaevama ja puude ümber midagi panema. Pool olemasolevast peenrast oli eelmisest aastast sööti jäänud, rohisin hoopis selle ära ja panin seemned maha. Tegelikult olen jõudnud ainult pool söödis olevast maast kasutusse võtta, teine pool ootab veel rohimist ja spinati ning rukola seemneid. Väljas on nii palju tegemist olnud, et toas ei ole jõudnud eriti midagi teha. Ööbimine läks vahepeal juba kergemaks. Ema ja vend olid mul 3 päeva külas, sel ajal hakkas maja juba päris kodusena tunduma. Viimane öö, mil seal üksi olin, oli aga jälle hirmus ja panin öösel kaks korda raadio mängima. Koer ulgus öösel esikus küla koertega võidu, käisin teda rahustamas. Seal on kaks koera:) Ühte pean julgustuseks öösiti esikus, teine on väljas. Üldiselt ta ei ulu esikus, see oli teine kord. Hommikud on seal alati kodused ja rõõmsad. Maja taga on väga sõbraliku olemisega põlistammed. Eelmine elanik, kes seal umbes 30 aastat elas, oli olnud väga helge ja tore inimene. Ja enne tema peret oli seal elanud üks paljulapseline pere. Jalutamise ja matkamise kohti on seal küllaga ja loodus kaunis. Heinamaa ja metsa vahelt läheb oja. Maja kõrvale metsa jõudsin esimest korda alles sel nädalal koos vennaga. Saime kahepeale pool peotäit mustikaid, pool peotäit maasikaid ja ühe väikse puraviku, mis oli seest osaliselt ussitanud aga mille korraliku osa siiski ära kuivatasin. Seega ei ole tegemist marja-seenemetsaga ja minu koolitamata silma jaoks tundus mets hooldamata. Aga ümbruses on metsi, mis mustikaid täis ja paari km kaugusel romantiline looduses viibimise ja jõevulina kuulamise koht. Mahajäetud talusid jagub sinnagi.

………

Jätkub. Järjest enam on olnud võimalusi taibata, et vastupidiselt varasemale arvamusele ei sobi mulle tegelikult üksi metsavahel elamine. Mulle meeldib, kui saab üle väikese heinamaa naabrile külla lipata, ühised söömised ja teejoomised, toiduvalmistamised ja nõudekuivatamised. Koos metsas marjul käia, peenraid arutada ja hooldada, raamatuid vahetada. Näha, et keegi ikka käib seda teed mööda ka, mille ääres mina elan. Praegu tundub ideaalne, kui külad koosneks umbes kolme maja kobaratest. Nii, et kolm majapidamist lähestikku, siis on veidi vahet ja siis jälle kolm majapidamist. Ikka jõuab Bullerbysse välja:) Mul ei ole mingit soovi oma kartulipõldu pidada. Olen rõõmuga nõus käima kellegi teise kartulivagusid rohimas ja selle eest oma talvekartuli saama. Või laskma kellelgi oma õunaaeda kergendada. Marjapõõsad võiks küll omal olla, nii meeldiv on hommikul ärgates välja tulla ja põõsast paar marja süüa. Ja igasugused huvitavad aedviljad ja kasvuhoonekatsetused kuuluvad minu aeda kindlasti, lihtsalt mitte massilistes kogustes. Praegu mul ei olegi kasvuhoonet, millest on kahju. Ega sinna enam midagi vastu sügist panna ei jõuakski aga järgmine kevad oleks tore.

Vahel on nii …

et suvaliselt midagi sirvides satub ette just selline lause või lõik, mis mõjutab kogu arusaamist mõnest konkreetsest teemast ja elust üldse. Järsku paistab see, mida varem arvasin mõistvat, hoopis teises valguses ning kõige lihtsam ja loomulikum tundub ühtlasi kõige raskem. Hiljuti on mulle sellist mõju avaldanud Rue Kream. Tema blogi saab lugeda ja vaadata
www.another-roadside-attraction.blogspot.com Palju ilusat käsitööd ja kokakunsti ning vabaõppe eluviisi.