Vesi

Olen pikemat aega mõelnud, et peaks rohkem vedelikku tarbima. Tavaliselt joon päeva jooksul üsna vähe, vahel ainult 2 tassi teed. Proovisin mõni aeg tagasi korraga rohkem juua, kuid ei suutnud.
Eile osalesin uuringus, kus pidi 1h jooksul 1,5L vedelikku jooma. Arvasin, et see saab keeruline olema, kuid üllatavalt kergesti läks. Kuus tassi nägi küll hirmutav välja, kuid alles kuuenda tassi juures tekkis tegelikult vastumeelsus. Jõin taimeteed, eeldasin, et see läheb kergemini alla kui paljas vesi. Joomise ajal ja järel istusin üsna pikalt arvuti taga ja pärast ei olnudki silmad pinges nagu tavaliselt peale pikemat arvuti kasutamist. Samuti ei olnud hommikul tavapärast padjanägu, vähemalt nii tugevalt. Eksperimendist innustust saanuna otsustasin, et võtan uue aasta plaanidesse ka iga päev vähemalt 1,5-2L vedeliku tarbimise.
Kuidas teil vedeliku tarbimise harjumused on?

Splash-Water-5
Pildi allikas

Jõulukuu

Sel aastal on jõulukuu tulnud vaikselt ja rahulikult. Kuidagi on juhtunud nii, et ma ei ole sattunud ülekaunistatud ja kingiotsijatest pungil kauplustesse ei varakult novembris ega nüüdki veel.

Alustasin jõulu-eelset suurpuhastust🙂 Esimest korda elus teen sellist asja. Hästi on seda kirjeldatud Astrid Lindgreni Bullerby lastes. Sellega tuleks valmis saada toomapäevaks 21. detsembriks, mis on ühtlasi talvine pööripäev, et jõulud ja uus aasta tuleks puhtasse ja korras koju. Siis hakkab iga päev jälle valgemaks ja pikemaks minema:)

Jõulumuusikat ma sel aastal enne detsembrit välja ei otsinud (tavaliselt tekib juba novembri halluses vajadus jõululaulude järele) ja õnneks raadios ka ei sattunud kuulma kordagi. Kui õigesti mäletan, siis esimene jõululaul, mida sel aastal raadiost kuulsin, oli Dave Bentoni Uus jõululaul. Kes veel kuulnud pole, soovitan:)

Mingil hetkel oli plaanis hakata jõuluseid kooke juba hästi varakult sügisel katsetama, kuid seda ma siiski ei teinud. Piparkooke pole ka veel küpsetanud ega ostnud. Esimese piparkoogi sain eile koolis:) Retsepte olen küll juba vaadanud.

Kuna olen olnud maal, kus väikseimgi lumetuisu moodi nähtus interneti minema viib, olen detsembris üsna vähe aega netis veetnud. Seevastu kahjuks liiga palju külas teleka ees. Püüan ennast selles osas jälle tasakaalu viia.

Olen sel aastal vältinud varakult jõulufilmide vaatamist ja ei olegi veel ühtegi näinud. Plaanis on vaadata Thomas Kinkade`s Christmas Cottage samanimelise maali sündimise taustast.

Mitte otseselt jõuludest, kuid hästi ilusa filmina jõulude paiku vaatamiseks soovitan A Simple Twist of Fate
See on üksikust elus kibestunud mehest, kelle majja kõnnib jõulude ajal väike tüdruk, kelle ta lapsendab. Vaatasin seda novembris ja meeldis väga.

Üks ilusamaid ja rahulikumaid armastusfilme, mida viimasel ajal näinud olen, on The Magic of Ordinary Days
Seda sobib samuti jõulude ajal vaadata ja mõtiskleda kõigi muude tänapäevaste armastusfilmidega võrreldes selle üle, kas elu peab ikka isegi mitte just roosilistes tingimustes ise seebiooperiks elama või saab ka kuidagi teisiti, lihtsamalt ja ilma draamadeta. Vahel inimesed mõtlevad, et see, mida filmides ja telesaadetes näidatakse, ongi elu. Variante, mis see elu siis on, on selle järgi tuhandeid ja võiks siis valida ju mõne vaimselt terve mudeli eeskujuks.

Igal ajal ja ka jõuluajal on ilus vaadata uuemat filmiversiooni Väiksest majast preerias

Kui vähegi saate, siis püüdke vältida telekas pakutavaid jõulumöllu-laste-vägivalla filme, isegi kui nad on nagu väikest viisi iga-aastane traditsioon. Mõte on neis nii sügavale kärtsu ja mürtsu ja ostumaania vahele ära peidetud, et selle kätte saamiseks kulutatud aeg ei tasu ennast ära. Vahel on küll telekas ka ilusaid filme. Nende eristamiseks tutvuge eelnevalt sisuga näiteks aadressil http://www.imdb.com.

Väike valik ilusaid jõulufilme on soovitatud siin. Neist ei ole ma ühtegi näinud, kuid äkki leiate endale mõne huvitava.

Raamatutest soovitan igal aastal talvel lugeda Astrid Lindgreni raamatuid. Neid võib muidugi aastaringi iga päev lugeda kuni iga sõna peas on ja siis jutustada. Jõuluperioodiks ideede kogumiseks on eriti kasulikud Madlike ja Bullerby lapsed. Nende talvisemaid kohti sobib lugeda ahju ees õhtul küünalde ja ahjutule valgel:) Madlikese ja Liisbeti talvine retk mööda jõge naabrite juurde tekitab isegi suvel, kui talvest üldse midagi kuulda ei taha, igatsuse lume järele.

Käisin detsembri alguses laste jõuluraamatuid otsimas (siinkohal väike vihje – kõige parem inglise keelse kasutatud kirjanduse valik, mida mina kusagil näinud olen, on Tallinnas Paavli kaltsukas. Sinna tasub minna suurte kottidega ja varuda mitu tundi aega raamatute sirvimiseks. Olen sealse valikuga oma raamatukogule juba tõhusa aluse pannud.) ja sain suure paki. Hakkasin otsast lugema ka ja loetuid soovitan teilegi:

Barbara Robinson The Worst/Best Christmas Pageant Ever oli väga lõbus ja kiire lugemine, mis küll ei sobi neile, kes üritavad hoida oma laste teadvusse jõudmast laia valikuid tegevusi, mida halvad lapsed saaksid välja mõelda. Ma küll kahtlen, et tegelikult päris nii hulle perekondlikke juhtumeid eksisteerib, kuid laste sotsiaalse teadlikkuse kasvatamiseks võib kasuks tulla. Siin lingi taga on uuendatud variant, mina lugesin vana originaali.

Ian Whybrow The Kingfisher Book of Classic Christmas Stories. Seda jõudsin ainult osaliselt lugeda. Need lood, mida lugesin, olid väga head.

Paar valikut jõuluraamatuid lastele on siin ja siin.

Talvist pööripäeva ei ole ma varem tähistanud, kuid sel aastal olen sel päeval maal ja plaanis on väike tiir metsas teha.
Jõululaupäeva veedan maal ja seejärel jõulupühad linnas.
Olen aastaid unistanud aastavahetusel tina valamisest, äkki sel aastal õnnestub ära teha.
Tavaliselt olen järgmise aasta plaanide kirjutamist alustanud jõulude paiku, kuid sel aastal on põhiplaan 2014-ks juba kirjas. Soovin jõuda suurema hulga inimesteni, kel oleks minu tegemistest rõõmu ja abi.
Aastavahetusel on tore perekondlik tegevus järgmiseks aastaks aastaratta ehk ringse kalendri valmistamine, mille põhjalikku juhendit jagasin hiljuti Kodutee Aastal.

***

Varasemad jõuludeks sobivad retseptid:
Magusad küpsetised

Minu lemmik jõulukook https://looduskodu.wordpress.com/2010/12/19/porgandi-pahklikook/

Teine lemmik https://looduskodu.wordpress.com/2010/01/19/korvitsa-ingverikook/

Kolmas lemmik https://looduskodu.wordpress.com/2009/12/03/joulumuffinid/

Ülejäänud kõik ka väga head

https://looduskodu.wordpress.com/2012/12/21/imehead-joulukupsised/

https://looduskodu.wordpress.com/2013/11/05/ounakook-kreeka-pahklitega/

https://looduskodu.wordpress.com/2013/10/20/kardemonisai/

https://looduskodu.wordpress.com/2012/03/20/spelta-seemnesai/

https://looduskodu.wordpress.com/2010/10/05/gluteenivaba-ouna-martsipanisai/

https://looduskodu.wordpress.com/2010/02/22/ananassivorm/

https://looduskodu.wordpress.com/2010/02/14/shokolaadikook-mascarpone-jaatisega/

https://looduskodu.wordpress.com/2010/01/16/banaani-meepats/

https://looduskodu.wordpress.com/2009/12/30/viigimarja-kreeka-pahkli-kook/

https://looduskodu.wordpress.com/2009/12/04/shokolaadi-koorekook/

Maius

https://looduskodu.wordpress.com/2012/03/13/porgandi-apelsinimaius/

https://looduskodu.wordpress.com/2012/03/11/toorkommid-ja-taimne-kattemaare

Riisipuding https://looduskodu.wordpress.com/2010/09/24/midagi-magusat/ ja

https://looduskodu.wordpress.com/2010/09/19/riisipuding-2/

Jõulu-/aastavahetuse supiks

https://looduskodu.wordpress.com/2013/01/31/linnud/

***

Kogusin linke advendi tähendusest ja tähistamisest. Siin on mõtisklusi, oma pere kommete kirjeldusi, plaane ja juhiseid käsitööks. Ehk leiate midagi huvitavat, mida jõuate veel rakendada või järgmise aasta plaani võtta:)

Advendiperioodi mõttest
http://catholicexchange.com/ready-advent
http://www.catholicmothersonline.com/advent-a-time-to-serve

Perede kombeid
http://everydaysnapshots.blogspot.com/2013/11/living-liturgy-advent-link-up.html?
http://www.amongstlovelythings.com/2013/11/advent-simplicity-few-thoughts-and-plan.html
http://www.simplyconvivial.com/2013/advent-term-plans-2013
http://carrotsformichaelmas.com/2013/11/26/an-advent-music-playlist-and-marian-grace-giveaway/

Advendikuuse valmistamine
http://www.abeautifulmess.com/2012/11/diy-advent-tree.html

Lumehelveste heegeldamise juhendid
http://www.allfreecrochet.com/Christmas-Crochet/13-Crochet-Christmas-Ornaments-Snowflakes
Sealt üks helves:
Heegeldatud lumehelves
http://www.snowcatcher.net/2009/12/snowflake-monday_21.html

http://www.mooglyblog.com/10-free-crochet-christmas-ornament-patterns/
ja siit üks:
century-snowflake
Kas on vaja üldse poest kingitusi ja jõulukaunistusi osta, kui saab ise sellist ilu luua?

***

Kuidas teie adventi, talvist pööripeva ja jõule tähistanud olete ja tähistada sooviksite?

Taluhoidja elu

Niisiis. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada ühest päevast umbes 25 aastat tagasi. Kes seda enam teab, mis asjaoludel, aga juhtus nii, et üks kord esimeses klassis otsustasin peale kooli, et lähen klassiõele külla ja kellelegi ei öelnud. Sõitsime koolibussiga tema poole ja veetsime toreda õhtu. Seal olemisest ma midagi muud ei mäleta, kui et klassiõe ema lüpsis parajasti lehma ja pakkus mulle sooja piima. Õhtul viidi autoga koju ka, kus ikka ei teatud, kus ma olen.

Aega läks mööda ja vähemalt 20 aastat ei olnud selle klassiõega kohtunud, kui otsisin talu hoidmiseks ja ta pakkus, et tema kodu vajab hoidjat. Tegelikult tuli päris palju pakkumisi (Inimesed, kes tahavad maal elada, kuid mitte talu osta, võiks julgemalt oma soovi levitada. Minu kogemuste järgi on enamasti pakkumisi rohkem kui soovijaid.), kuid otsustasin, et ei vaata ühtegi teist lähemalt enne, kui olen seal ära käinud. Käisime siis oktoobris talu vaatamas ja nüüd nädal tagasi asusingi sinna elama:)

Koht on ilus ja maja hubane, kuid kahtlusi oli otsustamisel palju. Arvan, et peamiselt sai otsustavaks tunne, et ma olen seal oodatud ja teadmine, et mul hakatakse külas käima. Varem talusid hoides on külalisi käinud vähem kui mulle meeldinud oleks. Vihje – mulle väga meeldivad külalised:)

Mitte miski ei ütle, oled oodatud, paremini ja selgemini, kui nägemine, et su vajaduste, soovide ja mugavuste peale on mõeldud, nendega arvestatud, nende nimel praktilisi samme astutud ja võimalikke ebamugavusi ennetatud.
Selles talus on erakordselt hoolitsevad omanikud. Kõik oli mu saabumiseks ette-taha ära tehtud, ahjud köetud, pliidi all tuli, pliidiraud vahetatud, näidati, kuidas midagi teha. Terve maja voodipesud olid ära pestud ja linnast mulle eriti soe tekk toodud. Külalisi kaugemalt oli nädala jooksul kaks korda, sh tekkis köögis pliidi alla teiselgi päeval vaikselt tuli.

Naaber on olemas, kellega igapäevaselt suhelda ja kelle juures saan internetti kasutada ja loomi patsutada. Kassidele hakkasin oma ukse ette süüa panema, äkki mõni tuleb tuppa ka. Üks juba istus kaevu äärel ja valvas nurrudes sinna kogutud ilusaid õunu, mille riisumisest päästsin.
Isegi telekat käisin üks kord naabri juures vaatamas ja sain teada, mida tähendab “su nägu kõlab tuttavalt”. Paistab, et kõik vaatavad seda, ainult mina telekapõlgurina ei omanud mingit ettekujutust, mis see on. Täitsa tore oli:)

Maja oli hiirevabaks tehtud ja maja ümber luusivad kassid, kuid nagu eelnevast postitusest lugeda võis, leidis üks hiir siiski peagi tee sinna. Peale siin kirjutamist õhtul koju minnes nägin teda köögilaual istumas ja avokaadot söömas. Suutsin ainult mõelda, issand, kui armas. Ilus priske särava karvaga hiir oli nööpsilmadega. Mind nähes sibas kohmakalt ja ärevalt mööda tooli seljatuge maha ja minema. Pakkisin siis kõik toidukraami kinni ja jätsin näritud koha ümbert viilu avokaadot talle ööseks lauale. Hommikuks oli see minema veetud ja tuppa toodud õunakastistki suutäis võetud. Järgmise öö jooksul oli pool õuna ära söönud. Esimesel tegutsemise ööl oli ta nõudepesuvahendi kõrvalt paar suutäit svammi ka kaasa võtnud. Naaber arvas, et nüüd mul on majasõber, nagu muinasjutus.

Mitmel korral oli õhtul ehmatus. Esimene kord oli naabri juurest õhtul pimedas tulles, kui leidsin, et värav, mille päris kindlasti kinni panin, oli pärani lahti. Ja teine kord samuti õhtul naabri juurest tulles, kui olin juba mõne hetke hämaras toas toimetanud, tule põlema panin ja nägin, et veranda siseuks, mis oli mitu päeva puutumata kindlalt kinni seisnud, on pärani. Mõtlesin, et seda nüüd küll hiired lahti ei lükka ja kas äkki majas kummitab. Vaatasin veranda üle ja kuidagi kerge tunne tuli. Leidsin, et kui on kummitus, siis on see sõbralik. Umbes nagu see Iiri majahaldjas
mae13

Esimesel maal oldud õhtul ehmatasin, kui akna tagant auto mööda sõitis. Teadsin, et seda teed mööda edasi minnes ei ela lähedal kedagi ja järeldasin, et seal autod ei sõida. Siis mõtlesin, et kes siin nüüd sõidab. Aga tegelikult osutus see üsna tihedalt sõidetavaks teeks, mis viib mitmele poole kaugemale.

Maale saabumise päeval olid ahjud ja pliit juba nii hästi köetud, et toad püsisid soojad järgmise hommikuni. Mina olen nõrgemalt kütnud ja on olnud vaja kaks korda päevas kütta. Õhtune kütmine on jäänud üsna hilja peale ja seetõttu olen kaua üleval olnud ja hommikul jälle kaua maganud. Pärast kütmist ootan veel pool tundi, et ega vingu ei tule. Õhtud on möödunud koolitöid heegeldades ja raadiot kuulates. Tartus ma ei kuula kunagi raadiot, ei olegi sellist, kuid talu hoides kuulan alati. Hommikuti esimese asjana kütan ahjud, teen pliidi alla tule ja panen potiga vee pliidile. Siis toon tuppa puid juurde kuivama, keskmiselt 5 sületäit korraga. Kui pliidi all on juba tubli tuli ja vesi on kuumaks läinud, siis teen teed ja süüa ja koristan. Paar päeva on juba õnnestunud köögipliiti nii palju taltsutada, et selle siibri saab ka hõõguvate sütega kinni panna. Muidu jäi kogu aeg mingi tukk suitsema, ei tahtnud ühtlaselt lõpuni põleda ja siis jäi siiber lahti ja köök läks jälle ruttu külmaks. Kui siiber kinni saab, siis on paar tundi soe. Pliidi kütmise kõrvale heegeldan. Kui nende toimetustega ühele poole saan, on üldiselt juba lõuna. Siis tuleb naaber külla või lähen kõndima või riisuma. Õhtupoolikul käin naabri juures netti kasutamas ja õhtuse kütmise kõrvale jälle heegeldan. Vahel õnnestub natuke lugeda ja kirjutada ka. Peamiselt olen muljeid kogunud.

Kõndimas olen käinud küla- ja metsateedel. Käisin ümberkaudseid lagunenud talukohti vaatamas. Ilma selleta ei saa ükski maalkäik mööda minna kusagil. Üks koht pidi metsa sees ka olema, aga seda ei leidnud üles, ainult ilus pikk metsatee oli. Köögiaknast paistavad mängivad linnud. Küünlaid olen palju põletanud, see loob hubasust.

Maal

Asusin neljapäevast üle mõne aja jälle talu hoidma:) Pikemalt kirjutan sellest nädala lõpupoolel.

Täna peale aias riisumist tegin pliidi alla tuld, et eilset sööki soojendada, kui sisse astus naabritädi ja ütles, et ma tõin sulle midagi. Oli kuum kartulipuder võisilmaga, praetud koha ja värske salat. Nii käib siin külaelu.

Aga öösel olid neljapäevast saadik mitte ainsatki häält teinud hiired rünnakule asunud ja müstilisel moel tühjendanud mu nõudepesuvahendi pudeli põrandale, tühja pudeli, mis küll oli avatud korgiga, kuid ilma nähtavate närimisjälgedeta, lauale püsti tagasi saanud ja väikse kingitusekuhja kõrvale jätnud. Köögivilju ei olnud puutunud.

Kuidas ma katoliiklaseks hakkasin

Tahtsin peale otsustamist võimalikult kiiresti mõtted kirja panna, et hiljem oleks hea lugeda ja võrrelda muutuvaid või täienevaid arusaamu. Tahtsin, et oleks ülevaade sellest, kuidas ma mõtlesin enne otsustamist, otsustades ja kuidas katoliiklikesse tekstidesse süvenemine minu arusaamu asjadest muutnud on. Kuid lükkasin kirjutamist pidevalt edasi ja lugesin järjest tekste ja blogisid. Nüüd on juba paar kuud mööda läinud ja tundub, et ma ei mäleta pooli asju, mida mõtlesin. Püüan hilinemisega tekitada ülevaate sellest, kuidas asjad olid.

Otsustasin, et hakkan katoliiklaseks, ilma et oleksin eelnevalt lugenud ühtegi entsüklikat, märkimisväärsel hulgal katoliiklaste blogisid või artikleid, rohkem kui 0,5 originaalteksti katoliku pühakult, tutvunud süsteemselt katoliku õpetusega, külastanud katoliku kirikut hiljem kui paar aastat tagasi üldse kokku vist kolm korda ning pidades katoliiklust ja kristlust erinevateks kategooriateks. Eelnevalt ei olnud ma ennast seostanud ühegi usuvooluga ega pidanud ennast kristlaseks. Kuna vaatasin katoliiklust ja kristlust eraldi, kirjutan ka siin neist eraldi.

Olen lapsena ristitud katoliku kirikus ja osa mu perest on katoliiklased, kuid kasvasin üles mitteusklikus keskkonnas. Sõna usklik tähistab minu jaoks inimest, kes seostab ennast konkreetse religiooni ja usuvooluga, mitte inimest, kes usub kõrgema jõu olemasolusse, kuid mitte religiooni. Kõige olulisema osa lapsepõlvest, mis väidetavalt kujundab inimese arusaama täiuslikust elukeskkonnast, elasin maal. Korteris küll, kuid metsade, järvede ja kuplite vahel. Minu arvates ei ole praktiliselt võimalik kasvada maal ja olla ateist selles mõttes, et eitada igasuguse kõrgema jõu olemasolu. Arvan, et see ja asjaolu, et Eestis on veel üsna palju loodust alles, on ka põhjus, miks Eestis on palju tähelepanu saanud väikese usklike arvu kõrval vähem tähelepanu saanuna üks Euroopa kõrgemaid protsente inimesi, kes usuvad üldiselt kõrgema jõu olemasolu ja looduse elususse.

Teadliku lapsepõlve jooksul ei kohtunud ma oma mälu järgi ühegi katoliiklasega. Ühel perioodil elas seina taga kõrvalkorteris kohaliku kirikuõpetaja pere. Mäletan, et lapsed olid toredad ja ma tundsin neile kaasa, sest neil ei olnud lubatud telekast osasid saateid vaadata. Mingitel ununenud asjaoludel osalesin ka põgusalt pühapäevakoolis, kuid see ei olnud minu jaoks huvitav.

Hiljem teismelisena linnas elades olid kokkupuuted usklikega peamiselt siis, kui keegi tänaval püüdis oma usku levitada. Teadmised religioonist pärinesid kooliõpikutest ja ajalehtedest: ristisõjad, indulgentsid, kummalised tavad, keelavad-käskivad-alla suruvad juhid, palju vägivalda Piiblis (mida ma ei olnud lugenud, aga igaüks teab vähemalt seda, et seal käib üks sõdimine teise otsas ja Abraham tahtis oma poega Jumalale ohverdada ja Jumal saadab alailma inimestele õelaid karistusi). Teismelisena oli mu suhtumine religiooni valdavalt kibestunud ja vihane kõige selle nime all tehtud vägivalla pärast. Tartusse kolimine ja siin keskkoolis ja ülikoolis käimine mõjus kuidagi üldiselt vaimselt rahustavalt, muutusin kiiresti palju tolerantsemaks nii tänaval ajakirja jagajate, igasuguste ajalooliste okupantide kui lärmakate turistigruppide suhtes.

Täiskasvanuna, umbes viimased 11 aastat, olen suhelnud oma pere katoliikliku osaga. Alguses tundus religioossete teemade kõikehõlmav roll nende igapäevaelus väga kummaline. Kuid inimene harjub kõigega ja 11 aastat on päris pikk aeg ka. Mingil hetkel käisin ühe korra kirikus kaasas, kuid ei saanud seal midagi aru ja pidevalt varitses oht kohe magama jääda. Muus osas on mu kontaktid katoliiklastega olnud väga põgusad, ilmselt 100% sugulaste külalised. Arvan, et katoliiklus ja kristlus olid minu jaoks eraldi kategooriad seetõttu, et kuigi täiskasvanuna olen kokku puutunud ja suhelnud päris mitmete usuvoolude esindajatega (samas mitte eriti usust nendega rääkinud) ja minu tutvuskonnas on neid peaaegu igast nurgast esindatud, ei ole ma kunagi ühegi teise usuvoolu esindajate hulgas kohanud kedagi, kelle igapäevase eluviisi ja usu vahele võiks panna võrdusmärgi sellisel määral, et üks defineerib teist, ilma et see tähendaks maailmast eraldumist. Samas ma ei tunne eriti teisi katoliiklasi ja on võimalik, et tegemist on lihtsalt isikliku eripäraga. Vähemalt internetis olen leidnud veel selliseid.
Eraldi kategooriad tähendab, et vaatasin katoliiklust kui eluviisi ja kristlust kui uskumuste kogumit.
Kui ma otsustasin hakata katoliiklaseks, siis eelkõige pidasin silmas eluviisi ja kristlus oli kui mingi kummaline kõrvaldetail, mis sellega kaasas käib ja mille alususkumused mulle vastuvõetamatud olid. Kirjutan kristlusest allpool.

10 aastat tagasi olin kindel, et minust ei saa kunagi katoliiklast, eelkõige kaasnevate kristlike uskumuste tõttu. Vast umbes 6-7 aastat tagasi arvasin, et see on võimalus, millega tuleb arvestada, kuid kusagil ähmases kauges tulevikus, mis ei pruugi kunagi tulla, samas on imelikumaidki asju juhtunud. Ligikaudu paar aastat tagasi hakkasin seda nägema reaalsema võimalusena ja aktiivsemalt mõtlema usuküsimuste peale. Kaalusin erinevaid usuvoole, millest kirjutan allpool. Samal ajal lugesin aegajalt siit-sealt katoliku taustaga kilde, artikleid, juppe raamatutest. Minu meelest on raiskamine, kui kusagil seisab raamatukogu, mida omanikud suures osas isegi lugenud ei ole, seega kasutan alati võimalust sealt midagi lugeda:) Ja ilmselt on vältimatu, et aastate jooksul jääb midagi peale sõnavaraga tutvumise külge ka.
Mingil hetkel avastasin, et põhimõtted, mis minu arusaamise järgi moodustavad katoliikliku eluviisi alused, on sellised, mis minu jaoks on elementaarsed. Osad on ilmselt alati olnud, osad on külge kasvanud.

Siinkohal väike ülevaade sellest, mida katoliiklik eluviis minu algaja arusaama järgi tähendab ja eeldab. Ma ei ole seda kusagilt ühest kohast maha kirjutanud, vaid see on kogunenud aja jooksul tähelepanekutega tekstidest ja jutuajamistest.

Ideaalis katoliiklane, kes elab tavamaailmas, mitte kloostris:
1) on vallalisena oma suhetes suunatud abielule, mitte juhusuhetele ega lihtsalt kooselule. St, ei ole juhusuhteid, ei ela niisama koos, ei ela enne abiellumist koos ka abiellumise plaaniga, ei loo suhteid inimestega, kellega ei näe ühist tulevikku terveks eluks. Enne abiellumist on vaja läbida nõustamine. Juhusuhteid ei ole ma kunagi hinnanud, kuid vanasti (ehk 12 a tagasi) arvasin, et enne abiellumist oleks vaja vähemalt 2a koos elada, et üksteist tundma õppida ja teha selgeks, kas on üldse lootust abielus püsida. Üsna kiiresti muutsin oma arvamust ja leidsin, et see on sisuliselt inimeste proovimine nagu prooviks riideid poes selga ja kui ei sobi, jätad kõrvale. Niimoodi võib jäädagi inimesi proovima, elad mõnda aega koos, ei sobi, proovid järgmist, kah ei sobi jne kuni oled ennast märkamatult kildudeks laiali puistanud ja kordad kogu aeg samu suhtemustreid. Siis arvasin, et koos võib elada inimesega, kellega plaanid abielluda, sest mis mõtet on veel lahus olla, kui niikuinii tead juba, et tahad selle inimesega terve elu koos olla. Kuid olen leidnud, et koos elamine inimesega, kellega plaanid kunagi abielluda (kuid ei jaksa veel soovitud pulmi kinni maksta või on vaja kool lõpetada või kodu jaoks raha koguda või tahaks abiellumisega lihtsalt oodata veel või on abiellumise kindlaks määratud aeg nii hirmus kaugel) ähmastab suhtes seda piiri, kus on elu enne ja pärast abiellumist, puudub konkreetne alguspunkt, enne abiellumist jõuab ärevusest veel suhte ära lõhkuda. Minu jaoks on vahe, kas elada koos sellepärast, et lihtsalt tore on koos olla ja ei taha oodata või teadlikult just selle inimesega peret luues. Abielu olen alati oluliseks pidanud. Mäletan, et teismelisena mõtisklesin ühe inimese lapse saamise uudise üle, et mismoodi see küll võimalik on kuna tema abikaasa elab välismaal ja ma ei olnud kuulnud, et ta oleks uuesti abiellunud. Idee, et enne abielu ei peaks koos elama, jäi mulle oletatavasti külge umbes 6-7a tagasi hoopis Megre Anastasia raamatutest, kus seda väga olulisena rõhutatakse;

2) on abielus olles avatud elule, st ei kasuta tehnilisi rasestumisvastaseid vahendeid (pillid, kondoom, operatsioonid jms). Mõjuvatel põhjustel – mõjuvatest põhjustest on kusagil nimekiri, millega ma ei ole tutvunud, nii palju tean, et majanduslikud raskused on seal sees – võib kasutada loomulikku pereplaneerimist, mis tähendab vahekorra vältimist viljakal perioodil. Loomulik pereplaneerimine paistab üsna levinud olevat (otsi märksõnaga NFP), kuid on ka neid, kes hoiduvad sellestki . Praktikas tähendab see, et sageli on katoliiklastel palju lapsi. Vahel on lapsi väga kiiresti väga palju. Mina unistan suurest perest ja kui ma varem arvasin, et lastel võiks ikka 3a vahed olla, siis praeguseks sobiks kiiresti palju ka. Vahest küll mitte päris nii palju (see ei ole katoliiklik blog, kuid väga inspireeriv), aga paistab, et tema saab hästi hakkama, küllap saaks siis mina ka, kuigi ilmselt on sellise pere saavutamiseks juba hilja alustada.

3) on vastu ka igasugusele kunstlikule viljastamisele, surrogaatemadusele jms. Mõte on selles, et ei või lõhkuda perekonda, mis juhtub, kui last kannab keegi teine (minu meelest on sõltumata igasugustest geneetilistest näitajatest laps praktiliselt selle ema oma, kes last kandis) või kui laps on viljastatud kellegi teise rakust, siis on tal nagu 3 vanemat, kellest ühest ei tohi ta kunagi midagi teada või kui laps on spetsiaalselt tellitud – katseklaasis viljastatud ja surrogaatemasse pandud, et mingi paar saaks omale värske lapse konkreetsete omadustega -, siis koheldakse last nagu elutut objekti, mida saab toota ja müüa ilma mingite juurteta. Ühe paari oma rakkudega endale kunstliku viljastamise osas ma ei ole konkreetset seisukohta võtnud, kuigi alati tuleb kasuks lapsendamisele mõtlemine. Katoliiklikult on paarisisene viljastamine samuti halb kuna lõhub lapse loomuliku siia ilma tulemise protsessi;

4) on abielus lahutamatult, st lahutus ei ole võimalik. Teoreetiliselt on võimalik taotleda abielu tühistamist, kuid kui õigesti aru olen saanud, siis see on väga keeruline. Olen enamuse elust arvanud, et inimesed lahutavad liiga kergekäeliselt, kuid uskunud, et üsna sageli on lahutus siiski vajalik, kuna on abiellutud sama mõtlematult ja ei ole ju mõtet terve elu koos elada kellegagi, kellega vastastikku ainult üksteise närve süüakse. Samas usun, et kui abielluda kooskõlas kahe esimese punktiga ja läheneda ka abielus olemisele ülejäänud elu teadlikult, siis enamasti ei ole lahutus tegelikult vajalik. Siiski tunnistatakse ka kiriklikult, et vahel on vaja paarid lahku kolida vähemalt nõustamise ajaks. Lahutuse ühiskondlikest tagajärgedest saab lugeda G. K. Chestertoni raamatust „The Superstition of Divorce“. Kuulata saab seda siin. Mina kuulasin, oli väga huvitav.;

5) on vastu igasugustele inimväärikust haavavatele asjadele nagu eugeenika, eutanaasia jms Siia alla käivad ka surrogaatemadus ja abort. Osalesin umbes 9a tagasi ülikoolis bioeetika kursusel ja leidsin, et koletud on nad kõik.
Chestertoni raamatut „Eugenics and Other Evils“ saab kuulata siin.
Abordist ja naistele ja tüdrukutele suunatud ajupesust, mis peaks panema nad ennast objektina käsitlema, saab saadet kuulata siin. Vaata arhiivist 2010 aasta ja saade pealkirjaga Rünnak tõelise naiselikkuse vastu.

6) otsib võimalusi teisi inimesi aidata ja teenida, nii suures plaanis kui pisiasjades. Minu jaoks on alati oluline olnud, et see, mida ma elus teen, millele suure osa oma ajast kulutan, oleks kooskõlas mu südametunnistusega ning aitaks kuidagi kaasa parema maailma loomisele. Vahel mõni inimene elab nii, et usub justkui ühte põhimõtet ja tahab seda oma lastele edasi anda, aga igapäevaselt tööl ja meelelahutust valides tegutseb hoopis vastupidiste põhimõtete järgi. Vahel tundub, et lausa enamus inimesi elab nii. Vähemalt need, kes toodavad ja otsustavad sisu meediale ja meelelahutusele või loovad uusi tooteid paari hetkega lagunema ja loodust risustama või toodavad asju, mida kellelgi vaja ei ole ja teised siis pühendavad oma päevi nende järele vajaduse tekitamisele. Vahel elatakse ka nii, et tööl on üks elu ja pärast tööd vabatahtlikuna püütakse tööl tekitatud kahjusid leevendada. Kuigi oluliselt efektiivsem oleks lihtsalt jätta kahju tekitamata ja ebavajalik kraam tootmata ning pühendada selle võrra rohkem aega sinna, kus sellest abi oleks.
Pisiasjade alla käib kõik see, millest igapäevaelu koosneb. Vaiba kloppimine, nõude pesemine, mustade nõude toast kokku korjamine, kotti tassida aitamine, ukse avamine, lihtsalt naeratamine ja vihaste mõtete ütlemata jätmine.

7) püüab pidevalt paremaks inimeseks saada ja ennast kasvatada. Alati on kusagil kasvuruumi. Enda kasvatamisel lähtutakse voorustest ja võetakse eeskuju pühakutest ning Kristusest.
8) osaleb regulaarselt missal;
9) palvetab regulaarselt.

Praktikas ei tule suurem või väiksem osa sellest kõigil välja, kuid igas nimetatud punktis ebaõnnestumisel või vahele jätmisel tekib katoliiklasel varem või hiljem süütunne.

Võimalused usumaailmas
Mõtlesin viimasel paaril aastal erinevate usuvoolude peale. Kuna ma ei näe erilist mõtet siduda end sellise usuvooluga, mis väljendub pühade ajal kirikus käimises ja nimelises seoses ilma suuremate mõjudeta praktilisele elule ning milles vaated eetilistele küsimustele võivad varieeruda seinast seina, jäid sõelale ainult mõned valikud.
Need olid:

1) Amishid. Minu lemmik usklike grupp. Samas olen teadlik, et minu vaade neile siit kaugelt lombi tagant on idealiseeritud ja väga puudulik. Samuti olen kindel, et ma ei suudaks praktikas päris amishi elu elada. Aga nagu amishid ise nendega liituda soovijatele ütlevad, selleks, et lihtsalt elada, ei ole vaja amishiks hakata. Seda saab igal pool teha. Amishitest saad lugeda siin ja siin ;

2) Kreeka õigeusk. Paar aastat tagasi Kreetal käies jätsid mulle sügava mulje külatänavatel kõndivad vanad naised, kõik mustades kleitides. Oma osa oli kindlasti ka Milia mägikülal.
Kui ma elaks Kreekas, siis ma uuriks kindlasti Kreeka õigeusku lähemalt. Kui ma ükskord võtan aega, et õppida uus keel selgeks, siis see saab olema kreeka keel. Kui mul kunagi on talvekodu soojal maal, siis tõenäoliselt Kreekas. Ja kõige normaalsem koht, kuhu reisida oma potentsiaalse tulevase suure perega, on Kreeka, kus lapsed on peaaegu väikese jumala staatuses. Aga olla Kreeka õigeusklik Eestis on peaaegu sama absurdne kui olla amish Eestis. Ja ma ei tea selle sisuliselt küljest mitte midagi ega tunne ühtegi sellist inimest.
m_ed_milia_teelt
Kreeta mäed

Natuke Kreeka Bütsantsi muusikat.

3) Mormoonid (LDS – Latter Day Saints). Otsides netilehti ja bloge kodu ja perega seotud teemadel, jõuab varem või hiljem vältimatult välja mõnele mormooni ema peetavale lehele. Kuna neil on üleskutse olla maailma parimad koduloojad, on internet täis nende blogisid teemal, kuidas hästi kodu luua, kuidas abielu hoida, kuidas lapsi kasvatada, sageli ka koduõppest. Minu viimase aasta lemmik koduõppe lähenemine Thomas Jefferson Education (TJEd) on valdavalt levinud mormoonide seas. Mitte üheski mormooni ema blogis ei ole ma mitte kunagi näinud mitte ühtegi negatiivset sõna blogipidaja abikaasa või laste suunas. Muude usuvoolude järgijate blogides kohtab kahjuks üsna sageli suhtumist, et blogipidaja lapsed on kindlasti need kõige hullemad ja mehe halvustamine paistab olevat üleüldine trend sõltumata sellest, kas kirjutaja on usklik või millises voolus.
Esimene mormooni ema blog inglise keelses netiavaruses, mida ma püsivalt jälgima hakkasin, oli http://mothers-who-know.blogspot.com/ Seal kirjutab 8 tütre ema naisi puudutavatel teemadel ja tihedalt ka mormoonide usust lähemalt. Kuna kõige kindlam viis millegi kohta õppida, on küsida inimeselt, kes teab ja kõige kindlam, et küsimuse peale ei hammustata, on teha seda internetis, saatsin talle mõned küsimused blogis kirjutamiseks ja ta vastas väga kenasti. Nüüd ma ei ole tema blogi enam tükk aega lugenud, sest LDS ajaloo tutvustused ei ole minu jaoks nii huvitavad.
Teine mormooni ema blog, mida jälgin, on http://rtheyallyours.blogspot.com/ , mis on ilus blog suure pere elust ja palju praktilisem inimesele, kes ei ole mormoon.
Olen kindel, et mormoonid kirjutaks ka alla ülaltoodud katoliikliku eluviisi enamusele kui mitte kõigile punktidele peale missal osalemise. Üldises netipildis paistavad nad kõrgeima moraaliga gruppide seas olevat, kuid minu jaoks on selles ikkagi nii palju puudu ja mõndagi üle, et mulle see ei sobiks.

4) Maausk. Mulle tundub kuidagi loomulik, et loodusrikkas Eestis võiks inimesed olla loodususku, hoida oma ümbrust ja kodu ja traditsioone. Väga paljud minu tuttavad on otsapidi nagu natuke maausku. Samas väga vähesed on täiesti maausku. Olen vahel arvanud, et mul on kalduvusi loodususuks, sest räägin lindude ja puudega, tigudega, kellele kogemata peale astusin ja okstega, mis teel ees olid, kuigi nemad minuga ei räägi ja ega ma ei oota ka. Kuid sellega on samamoodi nagu amishitega – selleks, et loodussõbralikult elada ja oma ümbrusest hoolida, ei pea loodususuline olema. See võiks olla elementaarne kõigile.
Olles uurinud maausuga seonduvat koolitööks veidi lähemalt, leidsin, et kuigi see on väga huvitav ja ilus oleks mõningaid kombeid tänapäeva tuua, ei ole see tervikuna tegelikult tänapäeva maailmas reaalselt elatav ja minu jaoks ka usutav. See toimis tõenäoliselt väga hästi omas ajas, kuid tänapäevaks on kaotanud oma sisu ja terviklikkuse, alles on jäänud välised kombed ja killud, mida ehk vahel valitakse mugavuse järgi.
Augusti alguse värvid

Tee

5) Katoliiklus. See tundus kõige reaalsem.
Arvan, et mingil moel mõjutab katoliiklaseks hakkamist lapsena ristitud olemine. Üsna mitmes teiste loos (viited lõpus) jäi silma, et kuigi nad nimetasid ennast enne katoliiklaseks hakkamist ateistiks või Jehoova tunnistajaks või kelleks iganes, siis paljud neist olid mingitel asjaoludel lapsena katoliiklikult ristitud või olid nende vanemad katoliiklased olnud, mitmed olid ka katoliiklasega abiellunud juba enne soovi ise katoliiklaseks hakata.
Lapsepõlves viidi mind terviseprobleemide pärast Kaika Laine juurde. Ise ma mäletan sellest ainult sinna ja tagasi sõitmist, seal olemisest pole kunagi mingit mälestust olnud, sest jäin sinna sõites magama ja ärgates selgus, et olime juba ära käinud. Mulle on räägitud, et seal oli järjekord ja meie ees oleva lapse kohta oli Laine öelnud, et tema saab aidata ainult ristituid. Vanaema oli kohe öelnud, et see laps on ristitud ja Laine oli öelnud, et ta näeb ise ka ja küsinud, et miks ma veesoone peal magan.

Kui ma veel katoliiklusest eriti midagi lugenud ei olnud ja teadsin ainult seda, mida ajalehes kirjutatakse, siis arvasin, et kõige kummalisem nähtus selle juures on paavst. Arvasin, et paavst on see, kes teeb reegleid, mida kõigile ühtemoodi peale surutakse ja kõike, mida paavst ütleb, on katoliiklane kohustatud puhta kullana võtma. Samas ma ei mäleta, et mul mõne konreetse paavsti kui inimese vastu kunagi midagi olnud oleks. Minu eluajal on olnud kolm paavsti, kõige pikemalt Johannes Paulus II. Kusagil alateadvuse sopis on side tema ja Lennart Meri vahel, mis on alati positiivne seos. Teiseks nägin teda ilmselt umbes samamoodi nagu dalai-laamat ja kellel saab midagi dalai-laama vastu olla. Isegi üks paavst, ei mäleta milline, on oma raamatus viidanud seoses katoliku kiriku väliselt taevasse pääsemise võimalikkusega, et näiteks dalai-laama saab ju ikka päästetud. Paavsti võimu ulatuse osas selgus rohkem lugedes, et tegelikult analüüsivad rahvamassid (vähemalt mõtlevam osa neist) pidevalt paavsti öeldu kooskõla varem öelduga ja kui ta püüaks luua mingeid reegleid, mis on otseses vastuolus varasema õpetusega, siis kardetavasti oleks see tema viimane päev paavstina. Tal ei ole volitust olemasolevas õpetuses midagi muuta. Minu lemmik entsüklika on Humanae Vitae. See on nendest, mida siiani lugenud olen, kõige kergemini loetav, minu jaoks kõige huvitavam ja kõige suuremas ulatuses asjadest, mida ma niikuinii usun.

Olen märganud, et katoliikluse vastu väidetakse üsna sageli, et selles on pühakukultus, et pühakud on nagu ebajumalad, keda kummardatakse. Kummalisel kombel ei ole ma samasuguseid väiteid lugenud õigeusuga seoses, kus on ka pühakud. Mina ei ole pühakuid kunagi sellise nurga alt vaadanud, tõenäoliselt seepärast, et igal pool, kus pühakutest juttu on, käsitletakse neid inimestena. Ma ei ole pühakute teemasse veel eriti süvenenud, kuid minu arusaamise järgi on pühakukujude ja -piltide otstarve mõtete koondamine. Peale selle vastab pühakupilt ilmselt kõige paremini katoliiklase kunstimaitsele. Need, kes muidu kodus iluasjakesi ei salli, ei kuhja ilmselt oma kodu ka pühakukujusid täis. Ja kui juba tahta aeda ja koju kujusid, siis miks ei võiks need olla pühakukujud. Minu meelest palju etemad kui konnad, päkapikud ja eemalt elusana paistvad, kuid lähedalt pettumuse valmistavad plastikust luiged.
St Frances Bird Feeder
Assisi Franciscuse kuju lindude toitmiseks Pildi allikas

Kristlusest
Tunnen, et katoliiklaseks hakkamine on minu jaoks nagu teise kultuuriruumi sisenemine. See ei ole olnud kiire reis, selge piiriületamine ja kohe uues kohas olemine. Pigem on reis kestnud kaua, olnud suuremas osas ebamäärase sihiga ja piiri ääres oleva kultuuride segunemise ala läbimiseks on kulunud vähemalt aasta, kui mitte kolm või rohkem, sealjuures mitte alati teades, kus ma olen. Praegu tundub, et olen jõudnud teisele poole piiri, kuid ei kujuta ette, kui suur see uus ruum on ja kui palju erineva subkultuuriga piirkondi selles on. Nii palju olen täheldanud, et see, kuidas katoliiklaseks olemine praktiliselt kõrvaltvaatajale välja näeb, võib olla väga väga erinev. Filmi- ja raamatusõber võib võrrelda näiteks filme/raamatuid Evelyn Waugh „Tagasi Bridesheadi“, kus enamus keskseid tegelasi on rikkad Inglise katoliiklased ja Elizabeth Gaskelli „Wives and Daughters“, kus üks kõrvaltegelane on vaene Prantsuse katoliiklane Inglismaal. Nad elavad nii seesmiselt kui väliselt äärmuslikult erinevates maailmades, millest mina eelistaksin igal ajal viimast.

Kultuuriruumi sisenemisel või selle elementide eemalt mingilgi määral mõistmiseks on vaja osata ruumis kasutatavat keelt, vähemalt kesksetest mõistetest aru saada. Minu jaoks on kristlusega seotud fraasid ja tekstid suurema osa elust olnud nagu võõrkeelse jutu lugemine ilma sõnaraamatuta.
Näiteks, kui ma lugesin kusagil väidet „Jeesus on Jumal“ või „Kristlane on Kristuse järgija“ või nägin mingit käitumist, mis nende väidetega seotud oli, siis minu jaoks kõlas see: „Polüteism, ebajumala kummardamine, isikukultus.“ Kui on üks ainus Jumal, siis ilmselgelt ei saa olla kaks. See oli minu jaoks kõige häirivam osa kristlusest ja oli seletamata veel tükk aega pärast otsust katoliiklaseks hakata. Olin lugenud siin-seal erinevaid kristlikke raamatuid, kuid kõigis oli see vastuolu lihtsalt elementaarselt võetuna. Nüüd peale otsust katoliiklaseks hakata otsisin algajatele soovitusliku kirjanduse nimekirju. Väga sageli soovitatakse lugeda C. S. Lewise „Lihtsalt kristlus“. Väidetavalt on see raamat saanud otsustavaks päris paljude inimeste usklikuks pööramisel. Minu jaoks tegi see asja ainult hullemaks. Kuigi see sisaldas ka kasulikke mõttekäike, oleks ainult selle põhjal otsustades mina küll igasuguse lootuse kristlusest midagi aru saada ja kunagi isegi ennast kristlaseks pidada maha matnud. Õnneks olin ma varunud ka paki raamatuid paavstidelt ja sirvisin järgmiseks Joseph Ratzingeri (paavst Benedictus XVI) „Sissejuhatus kristlusesse“, mis on küll keerulisemas keeles kirjutatud kui Lewise raamat, kuid minu jaoks palju paremini kaasamõeldav. Juhuslikult jõudsin üsna kohe raamatu keskele, kus olnud üksainus lõik selgust tõi. See osutus nagu võtmeks, mille abil teisi tekste lugeda. Üks punkt, mida sageli katoliikluse muudele vooludele eelistamise põhjendusena tuuakse, on et väide nagu saaks iga inimene iseseisvalt oma Piiblit lugedes kõigest aru nii nagu kirjutades mõeldud oli, ei ole eriti mõistlik, arvestades, et erineva sõnastusega tõlkeid on kohutavates kogustes ja igaüks neist on millegi poolest teistest erinev. Ma ei ole eriti palju erinevaid versioone lugenud, kuid on näha, et erinevates usuvooludes tõlgendatakse Piiblit erinevalt ja kaks inimest ka samast usuvoolust, lugedes sama tõlget, loevad sealt välja erinevaid, isegi vastuolulisi tähendusi. Seepärast tuleb kasuks vaadata, mis selle kohta mujal juba kirjutatud on.

All on Joseph Ratzingeri „Sissejuhatus kristlusesse“ muude juttude võtmeks osutunud koha ümbert kolmelt leheküljelt nopitud laused ja lausekatked:

„Jeesuse nimetamine Pojaks ei ole Johannese jaoks mitte erilise võimu väljendus, mida Jeesus endale omistab, vaid tema eksistentsi täieliku suhestatuse väljendus. Kui seada Jeesus täielikult selle kategooria alla, siis tähendab see, et tema eksistentsi mõistetakse kui täiesti relatiivset, kui täielikku „olemist millestki“ ja „olemist millegi jaoks“, kuid just selles täielikus relatiivsuses võrdsustub see absoluutsega. … Johannese Poja-kristoloogia tuum, …, seisneb järelikult selles, mida alguses nimetasime kogu kristoloogia lähtepunktiks: töö ja olemise, teo ja isiku identsuses, isiku täielikus lahustumises oma töös ja teo täielikus kattumises isiku endaga, kes ei hoia midagi endale, vaid annab end oma töösse. … nähakse hoopis, et tema õpetus on viimselt tema ise. … Sulaseks olemist ei mõisteta enam teona, mille taga seisab Jeesuse isik, vaid see seostatakse kogu Jeesuse eksistentsiga, nii et tema olemine ise on teenimine. Just selles, et see olemine on läbini teenimine, seisnebki Pojaks olemine. Selles mõttes on kristlik väärtuste ümberhindamine alles siin eesmärgini jõudnud, alles siin saab lõplikult selgeks, et tema, kes pühendub täiesti teiste teenimisele, isetusele ja enesetühjendamisele, lausa seda kehastab – et just tema on tõeline inimene, tulevikuinimene, kes on ühtaegu inimene ja Jumal. … (tsiteerib mujalt:) „nii on ka Kristuse Issandaks olemine, tema jumalikkus alati ainult sündmus.“ … Johannese ja kiriku usutunnistuse kristoloogia läheb seevastu oma radikaalsuses palju kaugemale, tunnistades aktiks olemise enda ja öeldes: Jeesus on tegu. Siis ei ole selle kõige taga veel üks inimene Jeesus, keda need sündmused ei ole tegelikult puudutanud. Tema olemine on puhas „kellestki olemise“ ja „kellegi jaoks olemise“ actualitas. Just selles aga, et see olemine ei ole enam lahutatav tema actualitasest, langeb ta kokku Jumalaga ja on ühtlasi eksemplaarne inimene, tulevikuinimene, kelle kaudu on võimalik näha, kui väga on inimene veel tulevane, eelseisev olend ja kui vähe on inimene seni olnud tema ise.“ (lk 189-191)

Teine võti oli Plotinuse (205-270) mõte:
„Sest ükski silm pole näinud päikest päikese sarnaseks muutumata ega suuda hing näha ilu ilusaks muutumata. Sa pead muutuma täielikult Jumalasarnaseks ja täielikult ilusaks, kui kavatsed näha Jumalat ja ilu.“ (Enneagrams I, VI, kogumikus „Aesthetics. A Comprehensive Anthology“)
See võib olla omakorda võtmeks toodud Ratzingeri tsitaatidele, mille vähimalgi määral mõistmiseks oleks mul mõned aastad tagasi kindlasti veel mitut võtit vaja läinud.

Vaatamata ülalkirjeldatud tõlgendusprobleemidele on mulle viimastel aastatel meeldinud lugeda kristlaste blogisid ja raamatuid, eriti kodu ja pere teemadel. Lisaks mujal tekstis viidatutele on väga ilusad üldkristlikud blogid naistele näiteks
http://www.deeprootsathome.com
http://proverbs14verse1.blogspot.com/
http://raisinghomemakers.com/
Kui mõni radikaalne feminist siin lugema juhtub, siis need kolm on ilmselt kõige potentsiaalsemad närvide krussi keerajad.

proverbs14verse1blogspot
Pildi leidsin blogist http://proverbs14verse1.blogspot.com/, kuid sama tekstiga pilte on netis palju. Teksti autorit ei õnnestunud mul kindlaks teha.

Üsna tugeva tõuke otsustamisel andis filosoofia kursus koolis. Sügissemestril lugesin selle raames palju häid tekste, sh avastasin Plotinuse, ja valmistusin eksamiks põhjalikult, nii et üsna palju hiljem meelde ka jäi. Seejärel kevadsemestril üritasin kolme päevaga enne eksamit pähe ajada ligikaudu 100 lk konspekti postmodernismist, feminismist, marksismist, Freudist, filosoofilisest psühhoanalüüsist jms ning lugeda neist ka hulga artikleid. Õnneks hakkab mälupilt neist juba kustuma. Kummalisel kombel on kõik mu elu kõige koledamad kujutluspildid pärit koolist. Top 5 sisaldaks 1) kliinilise psühholoogia õpikus olnud lõik, 2) inglise keele tunnis õpetaja liigsed teadmised ajaloo värvikatest detailidest, 3) külaskäik Vene õigeusu kirikusse ja sealne loeng, koolitunni raames käisime, 4) keskkooli kirjanduse kohustuslik lugemine ja 5) tänapäeva filosoofia kursus, mis oli tervikuna tugevas kontrastis eelneva filosoofia kursuse tekstidega. Kõik need, v.a. 3. olid äärmuslikult ebakristlikud ja 3. keskendus mitte kristlusele, vaid minu meelest püüdis lihtsalt śokeerida.

Kuid ilmselt kõige suuremaks tõukeks otsustamisel olid sel aastal abordivastane ja perekonnakampaania ning kinnitavaks mõjuks Elukultuuri raadiosaated, mida kuulasin lühikese perioodi jooksul järjest.
Enne neid uskusin ülal loetletud katoliikliku eluviisi põhimõtetest enamust niikuinii, ilma vajaduseta seda religiooniga siduda, kuid ei formuleerinud neid ehk nii konkreetselt ja terviklikult. Tundsin vajadust struktuuri järele, mis erinevad elemendid tervikuks koondaks ja praegu tunnen, et kõik on toimunud täpselt õigel ajal ja õiges järjekorras.

Viiteid teistele
Mulle meeldib lugeda teiste lugusid sellest, kuidas nad katoliiklaseks hakkasid. Inglise keeles leiab neid märksõnaga catholic conversion story. Siiani olen neid üsna vähe lugenud, kuid all on alustuseks väike valik, kui soovite ka lugeda.

http://carrotsformichaelmas.com/2012/07/10/our-conversion-story-part-i/
http://carrotsformichaelmas.com/2012/07/11/our-conversion-story-part-ii/
http://carrotsformichaelmas.com/2012/07/12/our-conversion-story-part-iii/
Protestandist katoliiklaseks

http://littlecatholicbubble.blogspot.com/2012/11/this-is-my-story-it-might-be-your-story.html
Kasvas katoliiklasena, kuid tahtis sellest loobuda ja seejärel leidis, et tema kasvatus ei olnud tegelikult katoliiklik

http://littlecatholicbubble.blogspot.com/2013/01/from-radical-feminist-to-devout-catholic.html
Feministist katoliiklaseks

http://www.catholicherald.co.uk/commentandblogs/2013/06/03/i-converted-to-catholicism-after-being-surprised-by-what-catholics-were-actually-like/

Click to access from_jehovahs_witnesses_to_catholicism.pdf

Jehoova tunnistajast katoliiklaseks (vanemad olid hakanud katoliiklastest Jehoova tunnistajateks)

http://www.nurseryofthenation.com/2011/07/reversal-story.html – See ei ole katoliiklik blog, kuid huvitav lugu paarist, kes lasid peale kolmandat last raseduse vältimiseks vasektoomia teha, siis leidsid, et peaksid elule avatud olema, lasid teha uue opertasiooni eelmise tühistamiseks, on seejärel veel neli last saanud ja ootavad viiendat ehk kokku kaheksandat.

Minu lemmik katoliiklik blog:
http://www.catholicallyear.com

Veel loen regulaarselt:
http://www.carrrotsformichaelmas.com
http://littlecatholicbubble.blogspot.com
http://www.storiesofanunschoolingfamily.com
http://www.amongstlovelythings.com/
http://www.conversiondiary.com – sellel lehel on ka kusagil lugu ateistist katoliiklaseks, ei leidnud praegu üles
ja paljude blogide osasid postitusi kaootiliselt

100 raamatut ühe aastaga

Koostades nimekirja raamatutest, mida lähemate aastate jooksul lugeda tahan, otsustasin, et hakkan loetud raamatuid üles märkima ja võimalikult paljudest endale ka ülevaateid tegema. Siiani olen olulisena tundunud kohti vahel välja kirjutanud, kuid kaootiliselt. Ühtlasi leidsin, et kõige kindlam viis lugemisega järjel püsimiseks on seada endale reeglid aasta kaupa. Idee sain http://taraswiger.com/how-to-read-100-books-in-one-year/ postitusest.

Olen alati enda arvates väga palju lugenud, kuid pole kunagi arvet pidanud, kui palju raamatuid ma aastas loen. Enamasti loen iga päev, vahel harva läheb mitu päeva ilma paberraamatut lugemata mööda. On raamatuid, mille loen mõne tunniga läbi ja teisi, mida loen nädal aega või rohkem. Igal juhul loen alati mitut raamatut paralleelselt. Praegusel hetkel on mul pooleli vähemalt 12 raamatut, kõik ei tule ilmselt kohe meelde. Osad olen pannud kõrvale, et jätkata hilisemal ajal (vähemalt 4 raamatut filosoofia kursuselt), osasid olen alustanud hetkeimpulsi ajel, osasid loen mõne lehekülje kaupa juba pool aastat, kahte alustasin külas olles.

Reeglid:

1. arvesse läheb raamat, millest on loetud vähemalt kolmveerand, sirvimine ei lähe arvesse. Kokandus- ja käsitööraamatuid arvestan ainult siis, kui neist midagi teen või kasulikku kirja panen;
2. kui lugedes on raamat väga vastumeelne, jätan selle pooleli ja võtan järgmise;
3. ei otsi kvantiteedi nimel õhemaid ja kergemaid raamatuid. Eesmärk ei ole lihtsalt suur hulk suvalisi raamatuid peast läbi lasta, vaid koguda endasse häid ideid ja kujundeid, omandada väärt teadmisi ja oskusi ning seeläbi kasvada;
4. sarjas olevad raamatud lähevad igaüks eraldi arvesse ainult siis, kui nad on eraldi köidetena (nt „Väike maja preerias“ sari). Ühtede kaante vahel olevad mitu osa arvestan ühe tekstina (nt Astrid Lindgreni „Vahtramäe Emil“). Samas ühtede kaante vahel olevad mitu omavahel mitteseotud teost arvestan eraldi (nt Lindgreni „Rasmuste raamat“);
5. arvestan nii raamatuid nimekirjast „500 raamatut, mida soovin järgmise 10 aasta jooksul lugeda“ (mida jagan Kodutee aastal) kui muid loetud raamatuid, mida ei teadnud ette soovida;
6. raamatu asemel läheb arvesse ka väga hea film, nt BBC klassikaliste teoste põhjal valminud telefilmid ja minisarjad. Siiski on väga soovitatav lugeda ka raamat ise läbi. Arvesse ei lähe Hollywoodi filmid;
7. panen kõik loetud raamatud kirja ja teen huvitavamatest endale kokkuvõtteid ja väljakirjutusi;
8. kui mingi aja pärast paistab, et on oht saada 100 raamatut ammu enne aasta möödumist täis, tõstan normi 150 või 200 peale;
9. Kui ei saa 100 täis, pole ka hullu, peamine on nautida head kirjandust;
10. lugemisaasta algab 1. augustil 2013 ja lõpeb 1. augustil 2014.

Kas teie olete endale lugemiseesmärke seadnud? Kuidas sellega läinud on?
Mida soovitaksite kindlasti lugeda?

Väärt naised ja mehed ilukirjanduses ja filmides

Laura Ingalls Wilder „Farmer Boy“

Minu lemmik naistegelane ilukirjanduses on Angeline Albina Day Wilder, Laura Ingalls Wilderi mehe Almanzo ema. Angeline on reaalselt elanud inimene, kuid lugeda temast saab ainult tema poja Almanzo vanaduspõlves idealiseeritult Laurale jutustatud lapsepõlvemälestuste kaudu raamatus „Farmer Boy“. Raamatus tema nime ei mainita, pere faktidega saab tutvuda http://www.discoverlaura.org/wilderfamily.html

Angeline abiellus 16-aastaselt ning aasta hiljem sündis esimene laps. Kokku oli tal kuus last. Almanzo oli viies laps, tema sündimise ajaks oli Angeline 30 ning raamatu tegevuse ajal ligikaudu 39. Raamatu sündmuste ajal kasvas kodus neli last, kaks tüdrukut ja kaks poissi. Vanim oli ilmselt juba kodust lahkunud, teda ei mainitud ning noorim ei olnud veel sündinud. Tütarde pilgu läbi oleks Angeline võinud hoopis teisiti paista, kuid raamat on kirjutatud läbi jumaldava 9a poja silmade. Sellisena on Angeline väärt eeskujuks võtmist nii naise, ema, abikaasa kui kodulooja rollis.

Raamatust jääb mulje, et ta oskas kõiki naiste töid täiuslikult:

*kokkas ja küpsetas päevad läbi toite, millest keegi ei suutnud mööda minna – suure osa raamatust moodustavad loetelud, mida Almanzo antud päeval sõi. Maailma ilusaim vaade 9a Almanzo jaoks oli sahvri uksel seisev ema, kummaski käes pirukavaagen. Almanzo õppis emalt pannkooke tegema ja hiljem vennaga kahekesi oma talu rajades toitis ennast ja venda nende peal aastate kaupa ja kumbki ei tüdinenud nendest;

*valmistas kogu pere rõivad oma kedratud lõngast ja telgedel kootud kangastest – Almanzo loetles ema tehtud rõivaid oma seljas, mis teda talvel pakasega jalgsi läbi paksu lume kooli minnes soojas hoidsid ning sünnipäeva puhul koolist vaba päeva nautis sellega, et käis mööda tühja maja ringi, sõi sahvrist pontshikuid, kuulas, kuidas ema telgedel koob ja vaatas, kuidas isa puukojas puutööd teeb;

*tegi pere aasta toiduvarud sahvrisse ja keldrisse ning kõike sellise liiaga, et sai ka kokkuostjatele müüa kõrgeima võimaliku hinnaga – tema tehtud või oli ka New Yorgist tulnud kokkuostja hinnangul parima kvaliteediga;

*õpetas lapsi igapäevaselt sihikindlalt tegema kõike, mida ta ise oskas, sh lasi neil pealt vaadata, kuidas oma kauba eest parimat hinda välja tingida ja ostetava kauba hinda võimalikult madalale saada;

*kuigi valdavalt jättis leebe ja vaikse mulje, omas tegelikult üsna tugevat temperamenti, julges sobivas kohas röögatada ja mehele väsimatult peale käia, kuni see pidi rääkima, mis teda vaevab, midagi ostes või müües tingis alati igal juhul endale parima hinna. Lubas endale oma äärmiselt konservatiivse mehega suhtlemisel oluliselt rohkem vabadust kui Laura ema Caroline oma palju liberaalsema mehega. Samas kartis avalikult hiiri ja koeri, hüppas kiljudes tooli peale ja redutas peidus kuni pojad nuiadega oletatavat röövlit ukse peal varitsesid (röövel osutus hulkuvaks nälginud koeraks);

*tegi ainult seda, mida tahtis või väga vaja oli ja mitte kriipsugi rohkem ning keegi ei oodanud, et ta teeks midagi, mis talle ei sobi. Teatas, et tema ei tee midagi, mida saab masinaga teha, seega viis mees villa koperatiivi kraasimisele (täpselt ei mäleta, kas oli kraasimine või mingi muu villatöötluse etapp) kohe, kui selline võimalus tekkis. Elades suures hobusekasvatusfarmis, kus peaaegu kõik eluks vajalik kasvatati ja tehti ise, ei tõstnud kunagi jalga lauta, sest talle ei meeldinud loomad;

*võib öelda, et mees jumaldas maad, millel ta kõndis ja hoolitses alati, et kõik tema ümber oleks parim. Näiteks pidas meriino lambaid selleks, et ta naine saaks kududa parimast villast, kuigi meriino lambaid on tavalistest raskem pidada ja pügada ning tal tuli abilised spetsiaalselt välja õpetada. Kord aastas läksid nad kahekesi kaheks nädalaks puhkama ja jätsid neli last üksi koju. Lastele olid need nädalad ventiiliks, mil range kasvatuse juures ohjeldamatult kodust pruuni suhkrut süüa (ainus asi, mis oli keelatud ja mille üles tunnistamisel ema ainult naeris), päevade kaupa ainult jäätisest, koogist ja arbuusist elada, lihtsalt logeleda, seale venivat kommi sööta ja omavahel kakelda, kuid loomad siiski talitatud hoida ja vanemate naastes üksteist mitte välja anda.

*Laura unistas lapsena, et saaks olla pikk, sihvakas ja blond ning tema ema rääkis talle, et kui ta korsetti ei kanna ja oma keelt ei talitse, siis ta mehele ei saa. Kuid Laura õnneks oli ka Almanzo ema lühike, ümar, tumedate juuste ja elava temperamendiga ning Almanzo meelest nii pidigi olema.

James Wilder – Almanzo isa – on tõenäoliselt üks autoritaarsemaid isasid lastekirjanduses, kuid tohutu positiivse mõjuga oma poja kujunemisele. Jagab raamatus mitmeid õppetunde sõltumatu eluviisi osas, mida ka lugejatel oleks kasulik õppida. Kõike, mida ta tegi, tegi korralikult ja kvaliteetselt. Hoolitses, et ta naisel oleks alati parimad materjalid oma töödeks ja et teda ümbritseks kõik parim. Kuigi lastega range, jumaldas oma naist. Kogu hingega talupidaja, kuid ka kogukondliku mõjuvõimuga, laiemalt austatud ja hinnatud, kohalik tööandja.

Raamatust saab õppida mitmeid talupidamises kasulikke oskusi, näiteks, kuidas ehitada jääkeldrit või kuidas alustada ühe mündiga seakasvatust.

Laura enda lapsepõlve raamatutest ja filmidest kirjutasin siin.

******

Ülejäänud nimekirja naistest ja meestest, keda tasub ilukirjandusest ja filmidest eeskujuks võtta, jagan Kodutee aastal 🙂 Samuti jagan seal nimekirju “222 raamatut, mida lugeda enne 22-aastaseks saamist või võtta plaani, kui oled juba selle vanuse ületanud” ning “500 raamatut, mida soovin lugeda järgmise 10 aasta jooksul”.

Koduõppe suvepäevad 2013 Hiiumaal

Koduõppe suvepäevad 2013 toimuvad
19.-22. juulil (põhiosa 20.-21. juulil)
Hiiumaal Kõrgessaare vallas Lauka Põhikoolis http://www.lauka.edu.ee/koduleht/

Toitu valmistame ühiselt köögitoimkondades. Selleks palume igaühel midagi kaasa võtta: köögi- ja puuvilju, kuivaineid, küpsetisi, hoidiseid, mahla… Kohapeal paneme kokku kõik, mis toodud on.

Ööbida saab Lauka Põhikooli majas klassi põrandatel või telgiga väljas. Ööbimine maksab täiskasvanutele 3 eur/öö ja üle 3a lastele 2 eur/öö. Alla 3a lastele tasuta.

Osalustasu kogu suvepäevade eest on 3 eur täiskasvanutele, lastele tasuta.

Kaasa võtke ööbimiseks vajalik, oma toidunõud, toiduaineid ühisele lauale, soovi korral ujumistarbed ja matkamiseks sobiv riietus.
Õppematerjalide näitusele võtke kaasa oma laste koduõppel kasulikuks osutunud materjale.

Praamipileteid saab osta http://www.tuulelaevad.ee
Heltermaa-Lauka bussiaegu saab vaadata http://www.peatus.ee

Samal vahemikul toimub Hiiu Folk, kus saab Koduõppe päevadega paralleelselt osaleda http://www.hiiufolk.ee/

Oma osalemisest, osalejate arvust ning saabumise ja lahkumise ajast anna teada Ingridile ivooglaid@gmail.com
Anna ka teada, kui teie autos on vaba ruumi veel kellelegi.

Kava

19. juuli, reede
Võimalus varakult kohale jõudjatel ühiselt matkata, rannas käia, osaleda Hiiu Folgil, arutada koduõppe küsimusi.
Söömine köögitoimkondade ja ühiselt kaasa võetud toitudega.

20. juuli, laupäev

8.00 hommikuvõimlemine soovijatele
8.30 köögitoimkond
9.00 hommikusöök
vaba aeg ümbrusega tutvumiseks

11.00 köögitoimkond
12.00 lõunasöök
13.00 võimalus 1: koduõppe küsimuste vestlusring
võimalus 2: kuulata Kõrgessaare mõisapargis Saku mandoliinide kontserti Hiiu Folgi raames
võimalus 3: käia ujumas ja matkamas ja ümberkaudsete vaatamisväärsustega tutvumas

14.15 tutvumisring koos hiliste jõudjatega
15.15 köögitoimkond
16.00 õhtuoode

17.00 võimalus 1: koduõppe küsimuste vestlusringid väikestes või suures rühmas
võimalus 2: osaleda Hiiu Folgil, Kõrgessaare vallas Kõpu Tuletornis on kell 19 Johansonide kontsert
võimalus 3: käia ujumas ja matkamas ja ümberkaudsete vaatamisväärsustega tutvumas

19.00 köögitoimkond ja õhtusöök koolimajas olijatele

21. juuli, pühapäev

8.00 hommikuvõimlemine soovijatele
8.30 köögitoimkond
9.00 hommikusöök

10.00 Ingrid Vooglaid räägib Thomas Jeffersoni nimelisest koduõppe lähenemisest
jätkub vestlusringina

11.30 köögitoimkond
12.00 lõunasöök

13.00 vestlusring: kuidas leida, valida ja koostada õppematerjale. Räägime oma kogemustest ja leidudest.
Õppematerjalide näitus: selleks võta kaasa oma laste koduõppes kasulikuks osutunud materjale.
Praeguse korra järgi ei ole koduõppelapsele koolist tasuta õppematerjale ette nähtud, sest vanema soovil koduõpet korraldab ja finantseerib lapsevanem. See arusaamatus peaks saama parandatud 2014 aastaks, kuid seni ei anna osad koolid õpikuid. Õppematerjale puudutab ka Thomas Jeffersoni nimelise koduõppe lähenemise tutvustus, sest seal ei kasutata tavapäraseid õpikuid.

15.00 köögitoimkond
16.00 õhtuoode

17.00 võimalus 1: koduõppe küsimuste vestlusringid väikestes või suures rühmas
võimalus 2: osaleda Hiiu Folgil, Pühalepa kirikus on kell 20.15 Helin-Mari Arderi kontsert
võimalus 3: käia ujumas ja matkamas ja ümberkaudsete vaatamisväärsustega tutvumas

19.00 köögitoimkond ja õhtusöök koolimajas olijatele

22. juuli, esmaspäev

Vaba kava
Võimalik on käia ujumas ja matkamas ja ümberkaudsete vaatamisväärsustega tutvumas ning teha väikseid vestlusringe veel kohal olijatega.
Söömine köögitoimkondadega.
Lahkumine.

Sama info on ka aadressil http://koduope.ee/?id=46
Seda kirja võib levitada võimalike huviliste seas:)

Thomas Jeffersoni nimeline koduõppe suund

Allolev tekst on valminud TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias Pedagoogilise psühholoogia kursusel koduse ülesandena.

Koduõppe lähenemine TJEd

“Kui rahvas loodab, et võib olla tsivilisatsioonina harimatu ja vaba, ootab ta midagi, mida pole kunagi olnud ja ei saa kunagi olema.” Thomas Jefferson

Thomas Jeffersoni nimelisele pedagoogilisele metoodikale ehk inglise keeles Thomas Jefferson Education viidatakse enamasti lühendiga TJEd. Kuna inglise keelsel mõistel education on laiem tähendusväli kui eesti keelsel mõistel haridus, kasutan minagi siin lühendit TJEd.
Selles ettekandes toetun lisaks viidatud allikatele ka oma sünteesitud teadmistele loetud mitmete sadade kirjade põhjal TJEdMuse listist ning TJEdlähenemist kasutavate vanemate blogidest ja artiklitest ligikaudu viimase paari aasta jooksul. Olen teemaga tutvunud MTÜ Eesti Koduõppe Keskus jaoks, et osata nõustada Eestis oma lastele koduõpet pakkuvaid peresid.

Algus
Thomas Jeffersoni nimeline metoodika sai alguse siis, kui Oliver DeMille uuris George Wythe`i nimelise Ülikooli toimimise aluste välja töötamiseks George Wythe`i elulugu. George Wythe oli Thomas Jeffersoni mentor. Oliver DeMille kohandas GW rakendatud mentorluse põhimõtteid oma eriavajadustega poja õpetamiseks ning tema ja ta naise Rachel DeMille`i kirjutiste ja esinemiste põhjal on kujunenud TJEd koduõppe liikumine, peamiselt Ameerikas. Oliveril ja Rachelil on 8 last koduõppel kasvanud ja kasvamas.

Kellele sobib ja kellele mitte?
TJEd metoodika sobib eelkõige vanematele, kes on valmis ja huvitatud ise aktiivselt õppima, väga palju lugema ja arutama, last suunama ja motiveerima ise õppima ja avastama ning kelles endas on natukenegi liidri soont. Teiste koduõppe metoodikate meeldimiste järgi on TJEd lähedalt seotud vabaõppega (inglise keeles unschooling) ja klassikalise koduõppega (classical education), mis esmapilgul tunduvad absoluutsed vastandid, kuid TJEd lähenemises on harmooniliselt ühendatud, kuna reaalses elus kumbki ei saavuta oma ideaali teise toeta.
TJEd lähenemine ei sobi vanematele, kes soovivad elada passiivselt ja pigem järgida kellegi teise seatud piire, loevad vähe, ei armasta diskuteerida, ei usu oma lapsel mingit suurt potentsiaali olevat või tahavad nähtavaid tulemusi saada nüüd ja kohe. Sellistele vanematele ei sobi ka vabaõpe ega klassikaline koduõpe, eelistatud oleks üldse mitte koduõpet proovida.

Alused
Väga oluline roll TJEd lähenemises on inimese missioonil ehk tunnetusel, et iga inimene saab oma eluga maailma paremaks muuta. Kogu pedagoogiline metoodika ongi üles ehitatud sellele, et laps leiaks, mida tema tahab oma eluga teha ning et ta oleks täiskasvanuks saades igakülgselt suuteline oma valitud alale pühenduma ja ennast teostama. TJEd alternatiivne nimetus inglise keeles on Leadership Education, mis väljendab lootust, et selle lähenemisega kasvanud noortest kujunevad tulevase ühiskonna juhid ja eestvedajad.

Arengufaasid
TJEd metoodikas lähtutakse lapse õpikeskkonna kujundamisel ja suunamisel arengufaasidest. Nende vanuseline paigutus on tinglik, olulisem on järjekord. Kui lapsevanemad otsustavad oma lapse koduõppes kasutada TJEd lähenemist, soovitatakse neil kõigepealt endil varasemad faasid läbi käia ja jõuda vähemalt scholar faasi. Samuti olenemata lapse vanusest koduõppel alustamisel soovitatakse lasta lapsel kõigepealt läbida varasemad faasid neiks soodsat keskkonda luues ning siis liikuda faasi, kus ta vanuseliselt olla võiks. Faasid on:
1) Tuumfaas (Core), ligikaudu kuni 8. eluaastani. Tuumfaasi olulisim ülesanne on usk, et maailm on turvaline koht. Ükskõik, mis faasis vanemad või laps vanuseliselt koduõppega alustades olla võiks, kui neil on siin jäänud midagi puudu, siis igal juhul tuleks neil kõigepealt veeta aega tuumfaasi arengut soodustavate tegevustega ning jätkata nendega ka hilisemate faaside kõrval. See on kogu elu ja TJEd püüdluse tulevasi juhte kasvatada aluseks, sest inimene, kes ei usu endasse ja maailma põhimõttelisse turvalisusesse, kes ei ole õppinud eristama head ja halba, keda saadab pidev ärevus ja kel puuduvad alusharjumused igapäevaelus efektiivselt toimimiseks, ei saa juhtida ennast, oma perekonda, kogukonda ega laiemalt maailma millegi hea suunas. Tuumfaasis kasvab laps soojas turvalises pesas oma pere ja valitud sõprade keskel, on ümbritsetud hingelist ja emotsionaalset arengut toetavast kirjandusest, muusikast, lihtsatest igapäeva harjumustest ja kodustest toimetustest, vabast mängust. Siin ei ole kohta rangetele akadeemilistele õpingutele ega sunnile. Lapse sõbrad väljaspool kodu, keda vahel kardetakse võimaliku halva mõju pärast, haaratakse perekonna osaks, nii et ennem saab kahjustavast perest pärit laps ja tema vanemad omale uue tugikeskkonna, kui et oma laps lastaks kontrollimatult võõrasse keskkonda. Selles faasis laste vanemaid innustatakse kohandama eluviisi pere- ja kodukeskseks ning mitte välise meelelahutuse, ringide jms-ga üle pingutama. Tuumfaasi kirjeldamisel on muu hulgas lähtutud Maria Montessori pedagoogikast.

2) Õppimise armastus (Love of learning), ligikaudu 8.-12. eluaastal. Õppimise armastuse faas ja mõneti ka tuumfaas on see osa TJEd lähenemisest, mida võib samastada vabaõppega. See on aeg, mil laps õpib mänguliselt ja oma huvist lähtudes võimalikult paljudes valdkondades ja viisidel maailma kohta. Siin õpib laps, et maailm on pööraselt huvitav koht, kus on tohutult palju avastada ja uurida ja teada saada ja teha. Siin ei tohiks sundida last ühe kindla huviala juurde püsima jääda ja huvialade vahel valima. Pigem peaks ta just saama proovida nii palju erinevaid valdkondi kui võimalik, et leida, mis teda huvitab ning luua seoseid tulevasteks õpinguteks. Kui last sunnitakse ühe ala juurde jääma, sellele rangelt pühenduma ja muust loobuma, siis hakkab ta õppimist ja kõike õppimisega seonduvat vihkama. Selles faasis lapse vanemate ülesanne on luua keskkond, kus on, mida rõõmuga avastada ja leida lapse huvisid toetavaid materjale, väljasõitude võimalusi, aidata lapsel uurida. Väga oluline on vanemate eeskuju ise oma huvialadega tegelemises. Piirideta segamini on siin mäng ja õppimine. Laps võib mingisse valdkonda süvenedes vajadusest rohkem teada saada õppida lugema ja kirjutama ning kirjutada sellest oma raamatu. Peale antud valdkonnas huvi rahuldamist võib ta suunduda hoopis millegi muu juurde ja tegeleda näiteks maja taga tiigis konnakulleste uurimisega. Aja jooksul hakkab mäng järjest rohkem asenduma õppimisega, kuid seda tulenevalt lapse kasvavast huvist.

3) Õpilase (scholar) faas, ligikaudu 12.-16. eluaastal. Selle faasiga algab osa, mis sobib kokku klassikalise koduõppega. Siin hakkab laps järjest süsteemsemalt ja püsivamalt õppima konkreetsetes valdkondades. Osad vanemad rõhutavad, et õpilase faas peaks õppimise armastuse faasis oleva lapse jaoks olema nagu kõrge auhind, millesse pääsemist tuleb paluda ja mis tuleb välja teenida. Selleks seotakse õpilase faasiga lapse jaoks soovitavad privileegid, näiteks oma aja ja ruumi puutumatus, kus lapsel on õigus keelduda perega välja minemisest või külaliste tulekul oma toast välja tulemisest selleks, et pühenduda oma õpingutele. Sellega soovitakse anda märku, et õppimine on tähtis, tähtsam kui meelelahutus ning püütakse võimalikult vähe õpilast õpingutest kõrvale tõmmata. Samuti seotakse erinevate faasidega erinevad kodused ülesanded, õpilase faasiga kaasneb suurem vastutus ja seega ka vabadus oma ülesande täitmisel. Õpilasele võidakse anda näiteks vastutus hoolitseda kogu pere hommikusöögi eest kindlatel nädalapäevadel ja vabastada ta jooksvatest väikestest toimetustest, mis on pigem nooremates faasides olevate laste omad, näiteks kuivatada nõusid vms. Alguses võib laps kõikuda õppimise armastuse ja õpilase faasi vahel. Näiteks võib laps tahta olla õpilase faasis ja mõne nädala pärast sellest loobuda, et veeta aega mängides. Siis seda lubatakse, kuid sellega kaasneb nö langemine tagasi lapse staatusesse. Õpilase faasi juurest läheb piir vanemate suhtumises lapsesse kui lapsesse ja kui noorde, kes on suuteline ise otsustama ja vastutama. Õpilase faasi jõutakse siis, kui saadakse aru, et ilus vaba lapsepõlv on möödas ja aeg on hakata millelegi pühenduma. Õpilase faasis avastab noor, millesse ta soovib põhjalikumalt süveneda, mis on tema tugevused, mida ta soovib oma aja ja eluga teha ning hakkab järjest süsteemsemalt selle suunas liikuma. Õpilase faas jaguneb kolmeks: harjutav õpilane, sell-õpilane ja ennast ise juhtiv õpilane. Viimases alafaasis jõuab õpilane arusaamiseni, mis on tema oma valdkond, millele ta oma edasised õpingud pühendab ning otsib või vanemad otsivad talle väljaspool kodu mentori, kes aitab tal valitud valdkonnas kasvada. Enne seda on mentoriks vanemad ise. Õpilase faasis eeldatakse, et noor õpib 8-12 tundi päevas. Valdkonnad, mida noor õpib, on endiselt tema oma huvidest lähtuvad.

4) Sügavuse faas (depth), ligikaudu 16.-22. eluaastal. Sügavuse faasis pühendub noor oma valitud valdkonnale range mentori juhendamisel. Eeldatavasti täidetakse seda faasi kõrgkoolis. Noor valmistub väärtust looma, vastutama oma rolli eest ühiskonnas ning maailmale midagi andma.

5) Missiooni faas, mil noor saab täiskasvanuks, täidab oma missiooni elus ning loob perekonna ja organisatsiooni. TJEd lähenemises usutakse, et iga inimene peab elu jooksul looma kaks torni: perekond ja organisatsioon, mille läbi maailma paremaks muuta.

6) Mõju (impact) faas, pärast missiooni täitmist. Tavaliselt seostub pensionile jäämisega, kuid siin oodatakse, et inimene annaks oma elu jooksul kogutud tarkused edasi järgmistele põlvkondadele.

Printsiibid ehk kaheksa võtit
TJEd metoodika toetub kaheksale võtmele, mille rakendamine aitab lastel ja noortel rõõmuga õppida ning mida saaks rakendada ka igasuguse muu pedagoogilise lähenemise juures. Kaheksas võti on hiljem lisatud, seepärast on lingi nimi ja üldtermin ikka 7 võtit. Need on:
1) Klassikud, mitte õpikud. TJEd lähenemises usutakse, et kõige paremini haarab inimene suuri ideid otse nende loojailt nende oma tekstidest, mitte tükeldatud ja kokkusurutud kildudena läbi kellegi teise arvamuse õpikutest. Seega loevad TJEd koduõppel olevad noored näiteks Albert Einsteini, Platoni, Galileo jt ajaloo suurkujude endi teoseid. See punkt sarnaneb Charlotte Masoni pedagoogika põhimõttega, et kasutatakse elavat kirjandust – kirjandust, mis on loodud otse, mitte läbi kellelgi teise arvamuse ja peegelduse. Oliver DeMille usub, et suurte teoste lugemine loob suurepärasust ning keskpäraste teoste lugemine loob keskpärasust.

2) Mentorid, mitte õpetajad. Mentor aitab konkreetsel inimesel õppida ja kasvada lähtuvalt tema oma tugevustest, nõrkustest ja püüdlustest. Mentori ja õpilase vahel on isiklik side, kontakt, mida tavaliselt õpetajaga ei ole.

3) Inspireeri, ära nõua. Selleks, et õpilane ise tahaks õppida ja selle nimel tööd teha, on palju tõhusam teda inspireerida. Nõudes võib ta töö ära teha ja homme unustada. Selle asemel, et küsida, kuidas ma saan panna nad õppima, tuleks endalt küsida, kuidas ma saan neid inspireerida.

4) Struktureeri aega, mitte sisu. Oluline on aidata õpilasel luua ajaline struktuur, mil ta pühendub õppimisele, mitte määrata, mida ta täpselt selle ajaga tegema peab.

5) Kvaliteet, mitte konformsus. Tagasiside õpilase tehtule peaks olema põhjalik ja konstruktiivne, mitte lihtsalt hinne ega kriitika. Mida noorem laps, seda positiivsemalt peaks tagasiside olema väljendatud. Õpilase ja sügavuse faasis on ainult kaks hindamise võimalust: väga hea või tee uuesti, koos tagasisidega. Keskpärasust ei aktsepteerita, vaid aidatakse õpilasel jõuda oma parima tulemuseni teda seni juhendades.

6) Lihtsus, mitte keerukus. Mida rohkem on ette öeldud, mida ja kuidas teha, seda tõenäolisemalt kasvab noorest reeglite järgija, kes kaldub konformsusele. Oluline on õppida iseseisvalt mõtlema ja selleks piisab, kui kogu õppekava võtta kokku mõne sõnaga: loe, kirjuta ja aruta iga valdkonna ajaloo suurimatest mõtlejatest ning tee projekte.

7) Sina, mitte nemad. Inspireerimisel on kõige enam abi enda eeskujust. Oluline on, et vanemad keskenduksid enda haridusele ja lapsed kasvaksid keskkonnas, kus pidev õppimine on elu loomulik osa. TJEd emade blogid eristuvad muudest koduõppe blogidest ülekaaluka keskendumisega ema enda õpingutele ja arengule, mitte niivõrd sellele, mida lapsed täna tegid.

8) Turvaline, mitte stressirikas. Kui vanemad ise on kasvanud nõudmiste ja rangete piirangutega, siis on oluline ümber õppida, et minevikul minna lasta ja usaldada ennast, oma last ja õppimise protsessi. Vabaõppes nimetatakse seda deschooling – aeg, mil vanem või koolist ära võetud laps harjub elama ilma etteantud välise struktuuri ja enda jaoks sisutute nõudmistega ning õpib nägema ja kogeb, et õppimine on sama loomulik nagu hingamine.

Tugistruktuur
Lisaks arengufaaside kirjeldustele ja õppimise võtmetele on DeMille`d oma raamatutes, eriti raamatus „Leadership Education“ andnud soovitusi paljudeks rutiinideks, mängudeks ja perekondlikeks harjumusteks, mis toetavad õppimist soodustava keskkonna loomist. Need ei ole otseselt pedagoogika osa, kuid paljud vanemad võtavad neid sellena. Näiteks soovitavad DeMille`id päeva sujuvaks korralduseks viia sisse kindlad hommiku- ja õhturutiinid ning eraldada iga nädal kindlateks õhtuteks pereaeg, mis veedetakse ainult perega kodus ja millele ei planeerita külaskäike, teatrit ega muud sarnast. Sellest on raske kinni pidada, kuid peresidemete loomiseks ja hoidmiseks annab see tugeva aluse.

Aruteluks
Mida saaks TJEd lähenemisest kasutada Eesti koolides või koduses kasvatuses?

Rohkem infot
http://www.tjed.org – Oliver ja Rachel DeMille koduleht
http://www.tjed.org/freebies/ – saab tasuta alla laadida üksikuid peatükke igast nende raamatust
http://www.tjedonline.com/rachels-mine.php – Rachel DeMille kirjutised
Rachel DeMille „TJEd in Our Home“ – TJEd lähenemisega koduõppepere igapäevasest elust põhjalikult. Artikli sain nende uudiskirjaga http://www.tjed.org aadressil liitudes kingitusena, praeguseks on liitumise kingituste nimekiri muutunud.
http://groups.yahoo.com/group/tjedmuse/ – aktiivne list TJEd lähenemist kasutavatele vanematele
http://www.gw.edu/about/method/ – TJEd põhimõtete rakendamine kõrgkoolis

Viited
George Wythe University taust ja suhe Thomas Jeffersoniga http://www.gw.edu/about/?PHPSESSID=6329bd79b954abe1f9dcdeed02d616b9
http://www.tjed.org/about-tjed/founders/ – Oliver ja Rachel DeMille tutvustus
Arengufaasid http://www.tjed.org/2011/06/homeschooling-excellence-phases-learning/
7 võtit http://www.tjed.org/about-tjed/7-keys/