Tõenäoliselt kõige parem haridusalane raamat, mida ma lugenud olen:
Kieran Egan, Getting it Wrong from the Beginning. Our Progressivist Inheritance from Herbert Spencer, John Dewey, and Jean Piaget. Yale University Press. 2002. 204 lk.
Puhas rõõm närviühenduste ümberorganiseerumisest pea igal leheküljel. 🙂 Pea on täis huvitavaid infokilde ja saadud ahhaa-elamusi. Ainus arusaamatu asi on, miks 18 aasta jooksul selle raamatu ilmumisest ei ole nähtavaid tulemusi haridusteaduses või vähemalt selle õpetamises. Võib vist järeldada, et inimesed, keda sellised teemad kõige otsesemalt puudutama peaks, ei loe masside suunast kõrvale kalduvaid käsitlusi, eriti kui need käsitlused valdava suuna mõistlikkuse kahtluse alla seavad ja isegi kui käsitleja on tunnustatud ülikooli professor ning hariduse valdkonnas auhindu saanud…
Siin saab teada mõnede haridusmaastikul õhu omadused omandanud põhimõtete sünni, tänapäeva jõudmise, puudujääkide ja tagajärgede loo. Juttu on põhimõtetest, mille mitte tunnustamine võrdub enda hulluks kuulutamisega: lihtsalt keerulisele, konkreetselt abstraktsele, tuttavalt tundmatule, aktiivne ja passiivne õppimine jms. Mõtiskleda saab ka teaduse kui sellise üle.
Raamat on nii Tartus kui Tallinnas raamatukogust laenutatav. Soovitan kõigile õpetajatele, lapsevanematele ning muidu haridus- ja õpihuvilistele. Kui lugeda ei jaksa, siis Egan on Youtube’is samuti leitav.
Tellisin omale juba kolm uut Egani raamatut.
LV 38: kaanel on loom. (LV viitab lugemise väljakutsele Facebooki grupis Lugemise väljakutse. Oma raamatututvustused kopeerisingi sealt.)
Joan Aiken, The Wolves of Willoughby Chase.
Vintage, 2012 (1962), 223 + 13 lk lisamaterjale.
Kaasahaarav laste põnevusjutt gooti lugude eeskujul. Taustaks alternatiivajalugu. Kohati väga olivertwistilik, kuid peategelased on tüdrukud ja nalja saab rohkem. Ajastu hõngu toetavad illustratsioonid on teinud Pat Marriott. Hundid on koledad, muud pildid ilusad.
Canterbury Anselm, Proslogion ehk Kõnelus. 37 lk. Akadeemia. Originaaltekst on 11. sajandist.
Otsisin midagi Marju Lepajõe tõlgitust ja ei pidanud pettuma. Väga ilus raamat väga sujuvalt voolava tekstiga, nii et ununeb, et see on tõlge. Lugesin netis juppe ka inglise keeles (pdf on tasuta leitav) ja peab ütlema, et eesti tõlge on parem. Kes veel pole näinud, siis Lepajõe film on ETV lehel järelvaadatav. Tõeline maiuspala raamatusõpradele. Muud saated, kus ta külaline oli, ka.
Köide on kummaline. Esilehel on üksik Hendrik Adamsoni luuletus ja lõpus mingi artikli lõpp, lisaks võõrkeelsed kokkuvõtted. Nagu oleks lihtsalt suvaline kogu lehti ajakirjast välja tõmmatud ja köidetud.
Liitusin selle grupiga alles sel aastal ja ei kujuta ette, kuidas saatusesepa asi toimib. Loodan, et siit tuleb palju hingetoitu, mida Marju Lepajõe kirjanduses oluliseks pidas.
LV 15: Peategelane põeb haigust või on diagnoositud sündroomiga: Huntingtoni tõbi.
Lisa Genova, Inside the O’Briens
Simon and Schuster, 2015, 335 + 19 lk.
Valus, ilus, mõtlemapanev. Õppisin Huntingtoni tõve kohta, millest olin enne ainult nime kuulnud. Lisaks ka elust politseinikuna. Mõtlesin korduvalt pooleli jätta, kuid väga hea meel on, et ikka lõpuni lugesin. Ma ei olnud varem ühtegi Genova raamatut lugenud, Left Neglected on ammu olemas ja ootab järge. Leidsin O’Brienid Rahva Raamatu odavmüügist, rõõm oli suur ja ootused kõrged. Raamat on hea ja soovitan kõigile, kuid pettusin ka.
See on nagu peen tikitud kangas, mille keskel on suur auk, mida on püütud kohmakalt parandada või millest osa on kiirustades põlvel valmis visatud. Raamatul on kaks tegelast, kelle läbi lugu jutustatakse: Joe ja üks tema täiskasvanud lastest. On ootuspärane, et isa on elukogemusest tulenevalt sügavam ja mitmetahulisem kui ta 21-aastane tütar, aga nii lapik ja sisutühi tegelane ei sobi peategelase loodud kõrgema kirjandusliku tasemega. Kohati, eriti teises osas, tundub nagu oleks vaja lihtsalt hulk lehekülgi millegagi täita.
Teiseks on autor uurimustöö jaoks kohtunud märkimisväärsel hulgal inimestega (5 lk nimesid lõpus), kuid sh ainult ühe inimesega teemal iiri katoliiklased raamatu jaoks, mille peaaegu kõik tegelased on katoliiklased. Puudujäägid selles osas on silmnähtavad.
Huntingtoni tõvega seoses ja Joe poolelt väga hea raamat.
LV 26: pealkirjas on neli sõna.
Louise Booth, When Fraser Met Billy, 310 lk. Hodden & Stoughton Ltd, 2014
Armas memuaar ühe autistliku poisi esimesest viiest eluaastast ja kuidas sõprus kassiga aitas tal paljudest arenguraskustest üle saada. Eriti sobilik kõigile kassisõpradele ja neile, kes tahavad õppida autistliku lapsega elamise kohta.
Jane Zaring, Sharkes in the North Woods.
Houghton Mifflin Company, 1982. 183 lk.
Liigitaksin selle kusagile lasteõuduka, – krimi ja seiklusjutu vahele. Sisekaanel on liigitatud laagri, krimi ja lapseröövi teemade alla. Midagi üleloomulikku ei toimu, kurjategijad pääsevad karistamatult koos väljapressitud rahaga põgenema ja nende tegutsemise motiivid ning plaanid ei kerki kordagi küsimuse alla. Kergeusklike vanemate olemasolul, kes saadavad oma lapsed üksi suvelaagrisse ajalehekuulutuse peale ilma ise kohta üle vaatamata ja laagripidajatega kohtumata võiks see isegi tõsielule tuginev olla. Sellisel juhul oleks täie raha eest saadud ellujäämiskoolitus kõige süütum stsenaarium.
Alguses mõtlesin pooleli jätta, kuid tekst hakkas kohe paremini jooksma, kui lapsed sisenesid. Iseloomukasvatuse laagri jaoks oli neil iseloomu küllaga.
Vanuselt võiks raamat sobida vast 10-12-aastastele, kui nad inglise keelt oskavad.
Veel ühe jaanuaris loetud juturaamatu tutvustus on https://looduskodu.wordpress.com/2020/01/10/raamat-ellis-island/
Kodutee 