Esileht » Muljed ja mõlgutused » Raamat: Ellis Island

Raamat: Ellis Island

Liitusin Facebookis Lugemise väljakutse grupiga ja loodan, et see motiveerib mind edaspidi rohkem loetud raamatutest tekkinud mõtteid kirja panema.

Kate Kerrigan, Ellis Island

Pan Books 2010 (2009), 357 lk.

Olen Kerriganilt varem lugenud ühte raamatut (“Recipes for a Perfect Marriage”), mis mulle nii meeldis, et tellisin Krisost veel kaks. Need jäid küll mitmeks aastaks lugemist ootama, kuid nagu esimesegi, leidsin taaskasutusest veel ühe, mis soovinimekirjas oli.

Raamat on jagatud kolmeks osaks: lapsepõlvest abielu alguseni Iirimaal, kolm aastat Ameerikas ja jälle aasta Iirimaal. Viimasel ajal olen sattunud lugema raamatuid, mille peategelane mõjub millegi poolest ärritavalt ja samas puudutab nii palju, et raamatuga suhestumine ei lase magada ja käib tükk aega kaasas. Seda lugu lugedes tahtsin vahepeal minategelase peale karjuda ja ei saanud aru, mis vabadusest ja sõpradest ja karjäärist Ameerikas ta soiub, kui seal kõik nii ilmselt illusoorne oli, armetu petlik tuluke võrreldes kodus olevaga. Iirimaal oli tal seda kõike palju rohkem ja ta jõudis lõpus palju kaugemale, kui tal Ameerikas kunagi võimalik oleks olnud. Autor kindlasti ei mõelnud seda nii, kuid keskmise osa alapealkiri võiks olla “The Evils of Modern Civilization”.

Lõpetasin selle raamatu kolmapäeval ja vahepeal on sarkastilised kommentaarid mu peas teinud ruumi arusaamisele, et ma ise ei oleks ilmselt sarnastes tingimustes palju paremini käitunud, kohati ehk isegi halvemini. Kõige olulisemana märkasin, et  minategelase sisemonoloog võib ärritada lugejat, kuid teistel tegelastel tema ümber ei ole sellele ligipääsu. Ja kuna tema mõtete ja tegude vahel tegelikult puudub arvestatav korrelatsioon, siis praktikas on ta inimene, keda tahaks tunda. Raamatu “Recipes for a Perfect Marriage” lõpus jõuab autor järeldusele, et pole olemas täiuslikke abielusid, on ühed, mis jäävad kestma ja teised, mis ei jää. “Recipes” ütleb väga palju otse välja ja seal on lugejal ainult valik, kas nõustuda ja kaasa elada või visata raamat vastu seina ja nutta (kui juhtud olema peategelase tüüpi enne tema elu ja vaadete pea peale keeramist). “Ellis Island” näitab rohkem ja jätab rohkem ruumi ise järelduste tegemiseks. Mis võivad ilmselt taustast sõltuvalt olla üsna erinevad. Mulle tundub, et kui Ellie ja John samas suunas jätkavad, siis tõenäoliselt vaatamata ookeanile nende iseloomude ja väärtushinnangute vahel jääb nende abielu püsima. Just seetõttu, et Ellie mõtete ja tegude vahel on auk ja enamus asju, mille peale tahaks karjuda, tegelikult ei materialiseeru. Tema siseelu arvestades ei ole päris selge, kust ta tegelikud sõnad ja teod tulevad, aga kuna tegemist on 20. sajandi alguse Iirimaaga, kus kõik on katoliiklased (osad, sh Ellie, küll ainult nominaalselt), võib arvata, et need on kõrgemalt poolt antud. Igatahes on destruktiivsetes ja enesekesksetes mõtetes haududes konstruktiivsete ülesehitavate valikute tegemine etem ja rohkem vabadusele ja sõprusele viitav kui ohkamine, et kunagi oleme kõik siin esimest päeva olnud ja edasi jalutamine, kui keegi on tänaval siruli maas ja inimesed tast üle ja mööda kõnnivad.

Raamat oli algusest lõpuni väga kaasahaarav ja pakkus lugemisnaudingut. Lisaks teemadele, mille osas mul üht-teist öelda oleks, hoiavad mind üleval küsimused, mille poolest erinesid Maidy üle linna kuulus õunakook ja isaga tähtsal kirikukohtumisel kaasas olles saadud veel parem õunakook; kuidas tehti seda bologneset, mida kokk salaja saia peale määris (Lojaalsus iiri juurtele ei lubanud tal itaalia toitu avalikult süüa. Õnneks ei seganud see tal peamiselt iirlastest kuuluvale teenijaskonnale võõrast toitu siiski teha ja isegi retsepti edasi anda.); millega toitsid kirglikest küpsetajatest nunnad oma õpilasi, et need end nagu printsessid tundsid; mida nunnakooli raamatukogu peale vaheajaks koju kaasa pakitu veel sisaldas ja mis olid isa rahustuseks kaasa pandud raamatud (Isa ei pooldanud ilukirjandust.); kas jalad ees sündivaid vasikaid päriselt tõmmatakse niimoodi jalgadest ristatud nööridega; kust sai John kuivad tammelauad, et naise nõudmisel puitpõrand maha panna kohe hüpata ja põrand mõne päevaga maha saada, kas mõni IRA kapten reaalsuses ka kodus nii malbe oli…

Selles raamatus on minu lemmik kirjanduslik kodu – Maidy ja Pawdi kodu. Maidy ja Pawd on Johni kasuvanemad, kuid John nimetab neid oma vanemateks. Ellie veedab lapsena palju aega nende juures ja mainib kodusid kirjeldades, et mõlemas kodus on samasugune Pühima Südame ikoon, kuid Maidy juures ei näe Kristus nii õnnetu ja rusutud välja kui tema kodus. Varasest lapsepõlvest täiskasvanueani saab raamatus jälgida ka kahe pere väga erinevaid vanema-lapse suhteid.

Kerriganil on annet kirjalikule ruumiloomisele. Iga kodu, iga koht tundub reaalne, nagu oleksin seal. Ja kuigi John ja Ellie ema on mõne koha pealt tegelastena kriipsuke ebausutavad, on kõik peamised tegelased juba nagu vanad tuttavad.

Mõnda lugejat võib ehk häirida suhteliselt sage tähelepanu asjaolule, et peategelastel on väga füüsiline abielu. Mind isiklikult see eriti ei häirinud, sest enamasti ei ole graafilisi kirjeldusi ja kui midagi häiribki, siis see käib pigem tegelase, mitte autori pihta. Ellie kasutas Johni abielluma saamiseks madalaid võtteid ilma igasuguse reaalsusetajuta olukorra suhtes, millega ta ennast seob. Aga ta kandis tagajärjed suhteliselt hästi välja.

Kokkuvõttes loen seda raamatut kunagi uuesti. Järgmine Kerrigani raamat on juba valmis otsitud 🙂  Kui Kerrigan kirjutaks kokaraamatu majapidamisnõuannetega, siis ma kindlasti ostaks selle. Vaatasin juba järele, et ei ole tal kahjuks sellist.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s