Esileht » Muljed ja mõlgutused » Räägime siis, kui oled 30tes. Nüüd olen

Räägime siis, kui oled 30tes. Nüüd olen

Käisin hiljuti esimest korda elus oma aurat vaatamas. Olin aastaid tagasi lugenud paarist raamatust aura vaatamise kohta, kuid ei suutnud (laisa harjutamisega) ise rohkem näha kui esimest värvitut kihti ja jätsin pooleli. Raamatus oli ka väike isiksusetesti laadne küsimustik, millega sain vastuseks, et minu aura on roheline. Nüüd arvutiga vaadates öeldi samuti, et on roheline. Otsisin pärast netis infot juurde ja leidsin ühe toreda lehe, kus on väga põhjalikud tutvustused iga aura värvi kohta. Rohelise tutvustus on siin. Üsna täpne, kui välja arvata, et ma päris kindlasti ei ole ekstravert. Kuigi juba kaua tuttavate inimestega löövad vahel ekstravertsed jooned välja küll. Isiksusetestid on mulle alati meeldinud, igas vormis ja mahus, kuigi, mida põhjalikum vastus, seda parem. Myers-Briggs on väga tänuväärne test neile, kes armastavad ennast analüüsida. Selle järgi olen INFP.

Aga mitte aura ja isiksusetüübid ei ole tänase postituse ajendiks, vaid hiljutised tähelepanekud sellest, kuidas mu mõtlemine või üldine ellusuhtumine on aja jooksul muutunud ja kuidas samaks jäänud. Erinevalt tugevast introvertsusest võõraste inimestega näost-näkku suhtlemisel olen kirjalikus suhtlemises alati olnud otsekohene, paljusõnaline, kõrgelennuline ja sageli puuduliku diplomaatilise tajuga. Kohti, kus olen sõna võtnud, on olnud palju. Teemasid samuti. Olen vahel sattunud mitu aastat hiljem lugema mõnda kirja, mille kunagi kirjutasin ja pole kohe ära tundnud, et see minu kiri on. Isegi vestluse mõte on kaduma läinud ja mõnest kasutatud kujundlikust võrdlusest pole enam aru saanud. Sagedamini olen oma kirju nii kaua peas keerutanud, et aastaid hiljem üksikud laused terved lõigud meelde toovad. (Mõtlen sageli enda peas kirju kirjutades ja füüsiliselt kirjutamise käigus olen palju asju selgemaks saanud.)

Aastate jooksul on olnud palju kirjavahetusi, kus diskussioon on läinud tuliseks ja suled on lennanud. On olnud vestlusi, mille ajal olen mõelnud, et selle inimesega olen lihtsalt nii erinev, et pole väga millestki mõtet pikemalt rääkida. Nendel juhtudel ei ole probleem kunagi olnud vestluse sisus või erinevas maailmavaates, vaid alati eneseväljenduse viisis või valmisolekus natukenegi kaasa mõelda.  Kuid mitte kunagi ei ole ma mitte ühtegi vestluskaaslast vihanud ega mõttes või teistega rääkides kuidagi üleolevalt halvustanud. Isegi kui oleks sellist tahtmist olnud, on mul õnneks vaatamata hilisele arvutit ja netti kasutama õppimisele olnud piisavalt arusaamist sellest, et kui midagi netti pannakse, siis see sinna ka jääb, kusagil kunagi, kasvõi 10 aasta pärast, loetud saab ja raudkindlalt kaarega tagasi tuleb.

Olles suhelnud paljude inimestega ja omades kogemust, kus ajalehes avaldatud minu kaasautorlusega artikkel sai aluseks seadusemuudatusele (koduõppe kord) ning jälgides teiste tegemisi nii igapäevaelus kui ühiskonnas laiemalt, olen üha uuesti saanud kinnitust arusaamale, et asjad liiguvad siis, kui teist poolt nähakse tavalise inimesena. Ja mitte kunagi ei liigu mitte midagi paremuse poole teiste halvustamise, siunamise, niisama kurtmise ja agressiivsusega. Selle kohta on ilus poeetiline lugu ühes Vladimir Megre Anastasia raamatus (ei mäleta täpselt, mitmendas). Seal on üks mees, kes tahab luua paremat maailma, mis ei ole hetkevõimule meelepärane. Ta pannakse vangi ja kästakse rahvamassidele aknast esineda, justkui oleks tal kõik korras. Võimud kardavad, et ta kaebab rahvale nende peale, kuid ta ei ütle kellegi kohta midagi halba. Ainult laulab oma laule, milles loob kujutluspildi paremast tulevikust. Kuulajad kannavad laulud laiali, laulavad neid edasi, rahvamassid võtavad need omale valikutes eeskujuks, põlvkondadega maailm muutub. Loo mõte on selles, et inimesed järgnevad kujunditele. Kui mingil inimgrupil ei ole oma kujundit, millele järgneda, siis antakse see neile mujalt. Kõik maailmas toimuvad võitlused on selle järgi võitlused kujundite vahel.

Tahtsin tänase postitusega tegelikult jõuda selleni, et kui ma olin kahekümnendate eluaastate alguses ja aktiivselt igal pool foorumites ja listides sõna võtsin, siis aegajalt keegi ütles, et räägime siis, kui sa kolmekümnendates oled. Minu arusaama järgi selleks, et vältida sisulist diskussiooni ja teema kõrvale juhtida. Nüüd ma olen 34. Räägime:)

Tol ajal sain ma uuesti rääkimise soovitusest aru nii, et ütleja meelest ma vanemaks saades enam nii ei mõtle nagu siis mõtlesin. Et maailm ei tundu vanemana enam nii must-valge, et kõik ujub kusagil halli erinevates varjundites. Et vanemana ma saan aru, et palju asju võib mõelda ja tahta, aga reaalsus on teistsugune  ja tegelikult valikud, mis inimesed teevad, ei ole päris nende enda valikud.

Täna mulle tundub, et mingil (huvitaval ja üllataval) moel ma näen asju teisiti ja mõnedes küsimustes on vaated muutunud, kuid põhiliselt olen ikka sama inimene. Vaidlusaluseks olnud küsimustes usun põhiosas endiselt kõike seda, mida 16-, 21- või 26-aastaselt. Mõnedes küsimustes on ebamäärased vaated muutunud selgepiirilisteks ja “no ma ei tea, kas see ikka on minu või üldse kellegi asi” suhtumisi on jäänud vähemaks. Või on need kolinud teistesse valdkondadesse. Peamiselt on need muutused tulenenud sellest, et suurenenud on julgus omada seisukohta. Olen eluaeg olnud seda tüüpi, kes väldib konflikti nagu tuld, kuid aja jooksul olen hakanud aru saama, et mõnedes asjades on nii, et kui seisukohta ei ole, siis ei olegi otseses mõttes kusagil seista ega olla. Mis ei tähenda absoluutselt, et teistsuguse seisukohaga inimesed minu silmis kuidagi halvemad või puudulikumad oleks. Igasugustes inimsuhetes on vaadete sisust minu jaoks tähtsam teise võime ennast arusaadavalt ja austavalt väljendada. Luurele saab minna inimesega, kes on aus ja otsekohene, kuigi ehk vaadetes erinev, kuid mitte inimesega, kes naeratab näkku ja seljataga on hoopis teistsugune, kuigi ehk mõnes vaates samal poolel. Kogemus ütleb, et vaated võivad täieneda, selgineda ja muutuda, kuid, kui inimesel justkui vaateid ei olegi ja ta hüppab kord ühel, kord teisel pool, siis on natuke kõhe.

Samas olen üha rohkem hakanud mõistma, et üks inimene ei saa kõike teha, kanda, puudutada. Ja ei olegi vaja. Igal inimesel on oma tee elus, oma raskused, vastutused, mured ja rõõmud. On oluline aru saada, mis on minu ja mis kellegi teise oma. Maailmas on väga palju eluliselt olulisi teemasid, millest on hea teadlik olla ja milles võimaluse avanedes oma suurem või pisem panus anda. Kuid kõik ei ole minu kanda. Ega ühegi teise üksiku inimese. Püüdes kõike teha, kõikjale jõuda, kõiges aktiivselt kaasa mõelda ja tunda, kellegi teise elu elada, voolab elujõud laiali ja oma vastutusteks ei jää midagi alles.

Muutunud on võrreldes 20-te eluaastatega kõige rohkem endasse ja maailma suhtumise tõsidus. Kohati olen märganud, et asjad, mis varem tundusid tühised, kõrvalised, kusagil kaugel, süütu nalja tegemisena, on hakanud tunduma tõsistena ja lähedastena. Ja samas on huumorimeel tugevnenud ning palju asju tunduvad vähemtähtsana. Olen leidnud ennast naermas kohtades, mis varem oleks tundunud kummalised, sobimatud ja hirmsad. Olen leidnud, et rohkem kui kena inimene olemist hindan ma teiste juures selget mõtlemist, lihtsat eneseväljendust ja oma maailmaga rahujalal olemist. Olen leidnud, et kuigi maailmas on palju teha, on vahel olulisem teed juua, küpsetada, kududa, raamatuid lugeda ja lihtsalt kõndida. Mõtlemata liigselt maailma peale. Sest kuigi on palju asju, mis võiks olla teisiti, läheb elu lõppkokkuvõttes ikkagi edasi, nende asjadega nii nagu nad on või teistsugustena, minuga või minuta. Ja tore oleks ikkagi oma elu täis elada ja sellest rõõmu tunda kuni see kestab.

Ülalviidatud aura tutvustuses on minu tüübi kohta öeldud: “They believe that to live as a human being is life`s most wonderful gift. … In power Greens know that life, by itself, is enough.” Nii on.

Tulles tagasi mõlgutuses kaduma kippuva esialgse mõtte juurde. Neile, kes kunagi ütlesid, et räägime siis, kui sa 30-tes oled, tahan nüüd öelda nagu ninarohu reklaamis, ma tean, mida sa tunned! Olen tabanud end mõnda justkui täiskasvanud inimese teksti lugedes mõtlemas, “kallis inimene, miks sa raiskad oma noort elu vihastamisele asjade üle, mis ei ole sinu mõjuulatuses, millesse sa tegelikult adekvaatse sügavusega süvenenud ei ole, mille detailide üle kurtes sa ilmselgelt ei ole rakendanud vähimatki loogikavõimet ning inimeste peale, keda sa üldse ei tunne, kes tegelikult ei ole vähimalgi määral negatiivselt meelestatud ja kelle vaateid su vihastamine pealegi põrmugi ei mõjuta. Miks sa püüad murda uksi, mida pole olemaski, rääkimata suletud olemisest. Ainult oma närvirakud hukkuvad massidena, ise oma päeva rikud ära ja kõigile, kes juhtuvad juures olema, jääb paha maitse suhu.”

Kummaline on näha, kuidas inimesed ennast nii tõsiselt võtavad ja meenutada, et ise ma olin kunagi samasugune. Ja jääda tõsiseks teades, kuidas asjad arenesid. Ma tean, et kui ma midagi sellist noile inimestele otse ütleks, siis nad oleks solvunud, võtaks seda isikliku rünnakuna ja saadaks veel hulgaliselt oma närvirakke hukatusse. Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Aga see on lihtsalt nii kummaliselt koomiline. Ja traagiline. Peamiselt viimasel ajal siiski koomiline. Vahel ma tunnen ennast vanana. Aga mulle meeldib see humoorikas vanus 🙂 Nalja peab saama, kuigi eelistatavalt mitte teiste arvelt.

Alustasin seda postitust paari peas eksleva mõttekilluga, mis tahtsid välja saada ja ootamatult tekst muudkui kasvas. Olen viimasel ajal vähe kirjutanud, peaks seda sagedamini tegema.

If only you could know how important you are

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s