Esileht » Muljed ja mõlgutused » Tänapäevasest ilukirjandusest

Tänapäevasest ilukirjandusest

Olen nüüd peale suvel taas ilukirjanduse avastamist neelanud pakkide kaupa juturaamatuid. Kõik on olnud inglise keeles, enamus pärit Paavli kaltsukast. Käin viimasel ajal seal umbes kord nädalas ja keskmiselt veedan tunni raamatukastide vahel. Alguses valisin raamatuid lähemalt vaatamiseks vaid kiiresti pilku kastidest üle libistades autori tuttava nime või väga kutsuva pealkirja järgi. Hiljem olen hakanud pea igale raamatule tähelepanu pöörama. Alustades palun tavaliselt, et leiaksin mõne väga hea raamatu, mis mulle väga meeldiks. Ja iga kord olen mõne sellise leidnud.

Olen leidnud hiljuti avaldatud tundmatu autoriga pehmekaanelisi nö naistekaid, mille mina liigitaks väärtkirjanduseks ja loeks pärandatava vara hulka. Raamatuid, millest palju mõtteteri välja kirjutada ja selliseid, millest ei kirjuta ühtegi rida, sest ei teaks, kus alustada ja kus lõpetada ilma tervet raamatut ümber kirjutamata. Raamatuid, mis panevad südamest naerma, innukalt tegelastele kaasa elama või lausa mõnda tegelasse armuma. Kus on tunda, et autor hoolib igast oma tegelasest isiklikult, kui probleemsed nad vahel ka ei oleks.

Kahjuks olen leidnud ka raamatuid, mis tekitavad tahtmise nutta mõttest, et kusagil on väidetavalt piisavalt palju inimesi, kes on aidanud millelgi sellisel bestselleriks saada, et autoril on piisavalt sõpru, kes ostavad tema raamatuid ja pidutsevad avaldamise üle rõõmustades, kuid mitte selliseid, kes soovitaks raamatu sahtlisse luku taha jätta ja uut alustada. Ja millele ei tahagi lähemalt viidata, sest äkki autor tahab unustada, et on kunagi midagi sellist oma nime all avaldanud. Raamatuid, mille avaldamise arusaamatus kaob rõõmu taha teadmisest, et sama autor on hiljem stiili ja nime muutes kirjutanud tõeliselt häid raamatuid, mis paneb uskuma, et igaüks või saada heaks kirjanikuks, kui vaid asja tõsiselt käsile võtab.

Olen lugenud raamatut, mis jättis mulje nagu autor oleks valinud mõned tegelased psühhiaatriahaiglast ja pannud nad elama igapäevaelu oma süüdimatul moel, kuid mitte selleks, et tutvustada ja analüüsida mingit psüühikahäiret, vaid lihtsalt lugejale odava lõbustuse pakkumise eesmärgil, jättes samal ajal kindlasti paljudele lugejatele mulje, et nii ongi ok ja kõik on alati kokkulapitav ja heaks pööratav. Sellised tegelased on olnud piisavalt elavalt kirjutatud, et neile kaasa tunda ebaõnne pärast eksisteerida antud autori vildakas maailmas.

Kõige kummalisemad on olnud raamatud, mis algavad ühes ja lõpevad teises ülalnimetatud kategoorias. Viimati lugesin raamatut, millest esimene veidi alla poole osa tundus, et see on üks ilusamaid raamatuid, mida kunagi lugenud olen. Just siis, kui hakkasin mõtlema, kuidas autor kavatseb veel üle 200 lk täita, tegi autor valikuid, mis mulle tundusid väga ebavajalikud ja lugu lõhkuvad. Esimeses pooles tundus, et see raamat on nagu pärlikee, mis voolab vaikselt ja kindlasti katkematult läbi 400 lehekülje, kuid enne keskkohta läks kee katki ja kuigi teises pooles oli ka palju head, katkenud kohtade hulk ainult suurenes. Enne keskele jõudmist oli mul mõtetes juba valmimas pikk raamatu tutvustus blogi jaoks, kuid viie päeva jooksul raamatu läbi lugenuna ei tule mul lõpuks enam meeldegi, mis seal alguses nii head oli. Kui ma praegu selle raamatu tutvustust kirjutaks, siis see sisaldaks tervikut arvestades kindlasti ebaproportsionaalselt palju pahameelt teises osas toimunu ja ühe peategelase arusaama üle sellest, mida tähendab “sinu elu läks tegelikult hästi”. Võibolla kunagi hiljem ikka kirjutan.

Üks teine raamat, mida lugesin suvel esimeste seas, algas raskelt, 100 lk lapikut elutut peamist kõrvaltegelast ja kibestunud ebameeldiv minategelane. Surusin ennast sellest läbi ainult raamatu teema pärast. Ja siis järsku peale mainitud kõrvaltegelase surma, mis oli algusest peale teada tulemas, läks raamat soojaks, huvitavaks, humoorikaks, elavaks, realistlikumaks (siiski vaid kerge meelelahutus). Ma saan aru, et autoril on vaja loosse sisse elada ja ennast soojaks kirjutada, aga lugejal ei ole vaja seda kõike lugeda. Kui esimesed sada lehekülge oleks välja lõigatud või ühe peatükiga kokku võetud, poleks raamat midagi kaotanud ja oleks palju võitnud.

Kummaline on, et juturaamatud on tänapäeval standardpikkusega, naistekad on enamasti 400 lk kandis. Riiulis näevad kõik enam-vähem ühepaksused välja. Aegajalt tundub, et pöördeid on sisse pandud lihtsalt nõutud mahu täitmiseks ja kui ei peaks lehekülgede arvu püüdma, siis oleks palju sisukam ja kohati ka väärikam lugu olnud.

Iga kord uue autori raamatuga koju tulles otsin internetis selle autori kodulehe üles ja vaatan, kas tal on seal nõuandeid teistele autoriks püüdlejatele. Enamasti on. Vahel on ka videosid ja muid toredaid materjale. Olen leidnud, et raamatu headus minu jaoks ja autori kodulehe sisukus ei ole omavahel üldse seotud. Olen leidnud autoreid, kes jagavad teistele kirjanikele palju kasulikku nõu, kuid kelle raamatud mind külmaks jätavad või lausa ärritavad. (Näiteks siin, siin ja siin.) Ja autoreid, kelle raamatu lugemiseni ma veel ei ole jõudnud, kuid kelle koduleht äratab sügavat usaldust raamatu headuse osas.

Kokkuvõtteks olen jõudnud arusaamisele, et mu varasem hirm ja väike põlguski kerge ajaviitekirjanduse ees oli asjata. Selle vormi sees on päris palju sellist, mis ongi hea aja veetmiseks nii tuju tõstvalt kui erinevatel teemadel mõtlema panevalt. Lihtsalt on vaja õppida kiirsirvimisega kindlaks tegema, kas antud raamat on väärt lugemist ja kui selgub, et hinnang oli vale, siis julgeda pigem pooleli jätta kui mõttetult aega edasi raisata.

Kui ma nüüd järgmise aasta jooksul millegi pärast rohkem raamatuid ei peaks saama, siis lugemist jätkub mul siiski veel igaks päevaks 🙂 Loodan lähiajal alustada ka konkreetsete raamatute tutvustamist blogis.

Amazoni lingid viitavad raamatutele, mis sageli ei ole sama väljaanne, mis mul on. Amazon eelistab vist USA väljaandeid, kuid kuna Paavlisse paistavad raamatud Inglismaalt saabuvat, on suur osa minu raamatuid UK väljaanded. Kuid Amazon võimaldab lugeda jupikest raamatust netis ja otsustada, kas see meeldiks.

Mis on olnud kõige paremad ajaviiteraamatud, mida teie lugenud olete?

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s