Nägin täna unes, et Aktuaalses Kaameras oli uudis: Oma 20. tegutsemisaastat tähistab MTÜ Eesti Koduõppe Keskus:) Tegelikult tuleb sel suvel kümnes suvine kokkusaamine ja järgmine aasta saab 10 aastat MTÜ registreerimisest. Uudisega koos näidati mitmeid intervjuusid ja ülekannet MTÜ peolt. Peol oli rõõmustavalt palju uusi aktiivseid inimesi, keda ma praegu ei tunne. Jagasime peol, milliseid õppetunde oleme tegutsemise ajal omandanud. Kahjuks ärkasin peale esimese õppetunni jagamist üles. Õppetund ise oli selline.
Inimesed, kes mingil hetkel võitlevad Sinu või Su ideede vastu, võivad hiljem sama usinalt võidelda nende eest koos Sinuga. Inimesed kasvavad, nende teadmised ja uskumused muutuvad, hirmud ja eelarvamused leiavad informeeritumalt lahenduse. Ära põleta vastastega suheldes sildu nii, et hiljem ühe või teise või mõlema poole seisukoha muutudes ei ole enam võimalik inimlikult koostööd teha. Üldiselt inimesed ei lähe oma vaadete muutmiseks teadlikult nõu küsima neilt, kes on ennast tõestanud nende isiku suhtes vaenulikuna. Kui on olnud suuremat sorti arvete klaarimine, siis tulevikus võib midagi uut küll tuhast kerkida, kuid merd ujudes ei ületa, eriti kui ei oskagi ujuda (ja suhete mõttes enamus inimesi tänapäeval ei oska). Vähemalt võiks alati jääda inimliku suhtumise alus, millele on võimalik uus sild ehitada.
Kuna ma peale unenäost ärkamist ei jäänud tükk aega magama, mõtisklesin unenäo ja sellega seonduvate hiljutiste mõtiskluste üle. Juba praegu on Eestis ühiskonna teadlikkus koduõppest väga palju parem kui oli 10 aastat tagasi. Mis siis veel järgmise 10 aasta pärast olla võib…
Kuigi MTÜ algusajal oli praegusest oluliselt rohkem inimesi, kes kartsid koduõpet nagu tuld ja teiselt poolt püüdsime võitlusvalmilt murda maha uksi, mis tegelikult ei olnud üldse suletud, alustasime me siiski juba enne esimest konverentsi eeldusega, et inimesed ei ole koduõppe vastu mitte sellepärast, et nad põhimõtteliselt on selle vastu, vaid sellepärast, et nad ei tea, mille vastu nad on. Kuuldes ja lugedes teiste lugusid, kohtudes teistega, nähes oma silmaga, et koduõppel olevad lapsed on täitsa normaalsed ja ei istu vaikselt igaüks omaette nurgas, vanemad ei ole isikliku eneseväljenduse puuduse käes mandunud ja koduõppelt kooli läinud lapsed ei ole kohe istuma jäänud, hakkab tasapisi tunduma, et ehk see ei olegi nii hull kui alguses paistis. Ehk võiks isegi oma lapsed koju jätta.
Seoses esimese õppetunniga on mul hiljuti meeles mõlkunud selle olulisus, et mitte siduda ennast negatiivsete eelarvamustega inimeste kohta, keda ma ei tunne, kellega pole kunagi kohtunud ega rääkinud ja kellest ma tegelikult eriti midagi ei tea peale selle, mida keegi teine arvab ja väljendab. Ja mitte omistada teiste ütlemistele või tegemistele tagamõtteid ja motiive, mis võivad eksisteerida ainult minu peas. Alati on nii minu ajurakkude säilimisele säästlikum kui tulevaste võimalike kontaktide jaoks rohkem ruumi jättev eeldada, et kas mina ei tea, mis motivatsioon, hirmud, uskumused, tõekspidamised teist on ajendanud või teine ei ole teadnud asju, mis oleks tema valikuid ehk muutnud. Ja et teisel pool on päris inimene, mitte füüsilise kuju võtnud üksik idee. Mulle tundub, et lisaks igapäevasematele situatsioonidele on praegusel kirglike meediasõdade ajal eriti tähtis oskus kuulata südamega ja püüda ise tunnetada, kas see, kuidas midagi kujutatakse, on reaalsusega kooskõlas. 
Kodutee 