Esileht » Uncategorized » Naise vägi

Naise vägi

Naise võimuses on muuta maailma. Temast sõltub, kas maailm saab tema puudutusest ilusam või koledam. Ja kuigi oma laste kasvatamisel on selles oluline roll, ei ole oma lapsed ainus viis, kuidas naine saab ja peaks maailma mõjutama. Samuti ei eelda ega tähenda maailma mõjutamine karjääri tavamõistes.

Sageli võib kohata kahte tüüpi suhtumist. Ühelt poolt viidatakse, justkui oleks naise eneseteostuseks eluliselt vajalik tööl käimine ja lastega kodus olles hakkab ta hiljemalt paari kuu pärast kiiresti manduma, mistõttu on laste terve arengu ja hea eeskuju huvides, et ema ruttu tööle saaks ja nii oma vaimset aktiivsust, õnnelikkust ja terveid närve säilitaks. Samuti ei ole selle vaatenurga järgi lastega kodus oleval naisel võimalust osaleda ühiskonna kujundamisel, sest seda tehakse läbi töö ja vabatahtlikuks tegevuseks ei jätku mittetöötaval lastega kodus oleval naisel energiat. Selline lähenemine on valdav ajakirjanduses.

Teiselt poolt levib järjest rohkem suhtumine, et naine peaks keskenduma oma kodule, mehe ja perekonna õnnelikuks tegemisele ja lihtsalt ilus olemisele. Väljaspool kodu ei olegi naisel vaja aktiivne olla, see on mehe ülesanne.

Need vaated on küll liialdatud ja enamus inimesi mõtlevad ilmselt kusagil vahepeal, kuid üldjoontes näidatakse naise valikuid sellistena. Minu jaoks on häiriv olnud, et eneseteostus ja ühiskonna kujundamises osalemine on samastatud formaalse töö ja karjääriga, et laste kasvatamist nähakse vähemalt sõnades ainult kodukeskse tegevusena, millel ei ole ühiskonna kujundamisega seost (peale selle, et lastest saavad ühel päeval täiskasvanud, kes oma formaalse töö kaudu ehk kunagi tulevast ühiskonda kujundavad) ja et naiselikkusega ühendust saamise õpetused on olnud keskendunud meelelistele naudingutele, lilleke olemisele, manipuleerimisoskustele ja suutlikkusele lasta asjadel lihtsalt minna ilma naise aktiivse osaluseta. Idamaade naisjumalusi eeskujuks tuues on püütud näidata, et lisaks ilusale ja armsale ja leebele küljele on naises tähtsal kohal ka lolluse peale vihastamise võime, kuid selle teadmise rakendusvõimalused on piirdunud igapäevasuhete ja koduse eluga. Ei ole jõutud võimaluseni, et seda loomulikku viha saaks kasutada ühiskonnas tabatud rappa läinud teede lõpetamiseks. Et naised suudaks võtta midagi suurt ja sellele lihtsalt lõpu teha. Või anda elu millelegi uuele, mis on oluline palju enamatele kui oma pere.

Tähelepanuta on jäänud, et kui naine väidab avalikult, et naistel ei olegi vaja väljaspool kodu aktiivne olla seni kuni lapsed suureks kasvavad, tegutseb ta ise oma nõuandele risti vastupidi. Midagi avalikult väites, nii et see jõuab paljude inimesteni, kelleni otse suheldes ei jõuaks, on ta juba väljaspool kodu aktiivne. Ühiskondlik aktiivsus ei tähenda üheksast viieni tööl käimist. Tööga, mis toetub kirglikule sisulisele eesmärgile või sihile, saab ühiskonnas palju ära teha. Kuid ühiskonna oluliselt mõjutamiseks piisab sageli lihtsalt õigel ajal õiges diskussioonis õige sõna ütlemisest. Või otsustava isikuga otse suhtlemisest. Või lapse kooli tegevuses osalemisest. Või blogi pidamisest või listis arutamisest 100 või 1000 lugeja ees. Või erinevate tuttavate omavahel kokku viimisest ja ideede tutvuskonnas levitamisest.

Psühholoogias on teada, et kui maksta inimesele töö eest, mida ta on teinud rõõmuga ja seejärel tasu ära jätta, siis ta enam ei tee seda tööd rõõmuga, kui üldse. Mina olen oma tegemiste valikul alati lähtunud tegevuse olulisuse tundest ja ei ole kunagi midagi tegemata jätnud selle pärast, et keegi selle eest raha ei paku. Pigem olen teinud asju, mida olen olulisena näinud ja mida on ähvardanud lõpetamine, sest teised pole nõus olnud ilma rahata tegema. Ilmselt on see ka üks põhjusi, miks minu arusaam mehe ja naise rollist on üsna traditsiooniline. Kui mees teenib raha pere ülalpidamiseks, siis naisel on aega ja ruumi ja jõudu tegeleda ühiskonna parandamisega.

Naise ja mehe lähenemine ühiskonna parandamisele on minu jaoks erinevad. Mees püüab maailma parandada, lähtudes sellest, mida talle tundub, et ühiskonnal või teistel inimestel ehk potentsiaalsel sihtgrupil vaja on või mida nad oleks valmis tellima. Naine lähtub sellest, mida tal endal ja tema perel vaja on. Naine tajub, et kui minul ja mu lastel on seda vaja, siis see peab olema väljaspool perekonda levinud ja kättesaadav. Mina olen kõigis oma tegemistes lähtunud sellest, mida ma ise tahaks ja mida ma oma tulevastele lastele tahan. Koduõppega hakkasin tegelema selleks, et oma lastele soodsat keskkonda luua ja et praktika vajaduse ajaks oleks juba tingimused olemas. Ökokogukondadega tegelesin, sest tahtsin ja tahan ise elada inim- ja loodussõbralikus keskkonnas. Kursuseid korraldama ja raamatuid kirjutama hakkasin selleks, et teemasid enda jaoks selgeks mõelda. Blogi pean seepärast, et mul on midagi öelda ja see tahab välja saada. Ma tahan, et minu lapsed elaksid maailmas, kus on hea elada, seepärast suunan oma tegemised sellise maailma toetamisele.

Mõni aasta tagasi Thomas Jeffersoni nimelise koduõppe lähenemisega tutvudes leidsin, et selles lähenemises on väga suurt rõhku pandud naise väele nii oma pere elu kujundamisel kui terve ühiskonna mõjutamisel. Soovitan väga lugeda Rachel DeMille`i artiklit Steel to Gold: Feminism vs Stateswomanship.

Samuti haakub selle teemaga otseselt juba varem viidatud raadiosaade Rünnak tõelise naiselikkuse vastu.
Vaata arhiivist 2010 aasta ja saade pealkirjaga Rünnak tõelise naiselikkuse vastu.

******
See tekst on osa Naiselikkuse kursuse ja Kodutee aasta materjalidest. Tule ka kasvama! 🙂

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s