Esileht » Muljed ja mõlgutused » Kolm väikest maja

Kolm väikest maja

1) Lapsepõlves oli üks mu lemmiksarju Väike maja preerias. Ingallsite perekond tundus täiuslik ja nende tegemisi oli alati tore jälgida. Teadmine, et sarjas näidatakse Laura päris mälestusi, tegi vaatamise põnevamaks. Täiskasvanuna juhuslikult üksikuid osi vaadates ei olnud enam nii köitev. Vahel on nii, et lapsena väga kaasaelatud raamatuid ja filme ei ole hea täiskasvanuna üle lugeda ega vaadata, sest lihtlaused ja ühekülgsed teemakäsitlused hakkavad häirima ning silma jäävad detailid, mida lapsena ei osanud märgata. Näiteks Vahtramäe Emilis on kohti, mida taimetoitlasena on imelik lugeda. Ja 1970-tel filmitud Väike maja preerias vaadates võib äkki avastada, et “indiaanlased” on punaseks värvitud.  Kuid mälestused lapsena vaatamisest ja lugemisest on ikkagi elavad ja soojad ja fantaasias elavad kunagi nähtud-loetud tegelased oma elu.

Lastele, keda ei ole harjutatud tänapäevaste kiire tempo ja vilkuva ekraaniga filmidega, soovitan 1970-te Väikese maja sarja, mida siiani aegajalt ETV-s näidatakse, väga.

***

2) Eelmisel kevad-suvel lugesin inglise keeles läbi terve Laura Ingalls Wilder`i raamatute sarja. Neid saab laenutada näiteks Tartu Ülikooli raamatukogust või tellida netist. Ostes soovitan eelistada neid, mille on illustreerinud Garth Williams. Tema toetus oma joonistustes reaalsetele paikadele ja inimeste fotodele. Eesti keeles on ilmunud kolm osa, kokku on neid üheksa + üksikuna ilmunud raamatud, mida ma ei ole lugenud.

Raamatuid lugedes kukkus mu arusaam Laura lapsepõlvest kildudeks. Sain teadlikuks, et 1970-te sari on küll inspireeritud Laura loost, kuid tegelikkusega ei ole sel eriti seost. Laura lähedasi on väga palju muudetud, osad tegelased on täielikult välja mõeldud ja teiste tähtsus üle igasuguste piiride paisutatud. Albertit, poissi, kelle Ingallsid sarjas lapsendasid ja kelle ümber üsna palju osasid ehitati, ei ole kunagi olemas olnud. Ingallsitel ei olnud lapsendamisega kunagi tegemist.  Nellie`t, ärahellitatud tüdruku musternäidist ja ühte mitme hooaja keskset tegelast, on raamatutes mainitud vaid mõned korrad, tema peret veel vähem. Michael Landon, nii hästi kui ta Charles`ina ka sarja ja Caroline`i kõrvale sobib, on tegelikust Charles`ist väga kaugel, nii välimuse kui kogu oma olemisega.  Laura ja Mary on sarjas küll samasugused kui raamatutes ja Laura näitleja on minu meelest super tööd teinud. Ja tegelikkusest eraldi, 90% fantaasiana vaadates on sari ju väga hea ja oma aja taustal tervikuna toimiv.

Raamatuid lugedes ma sain küll aru, et sarjas ja raamatutes maalitud inimesed on erinevad, kuid kusagil tekkis lühis ja lugesin kohati ikkagi nii  nagu saaks uut infot sarja tegelaste kohta. Täiskasvanuna märkan rohkem täiskasvanud tegelastega seonduvat ja järsku olid Caroline ja Charles otsast otsani vigu täis, kõike tegid nad valesti. Vahepeal oleks tahtnud karjuda nende peale ja kuidagi ei saanud aru, kuidas kaks nii erinevat inimest võisid kokku saada. Lugesin raamatuid, vaadates Charles`i sellisena nagu raamatus kirjeldatud, sest tema erinevus sarja-Charles`ist oli kaugele näha, kuid jättes Caroline`i sarja tasemele, sest seal oli rohkem sarnasusi. Olin netist lugenud, et C ja C suurest armuloost on lausa eraldi raamat, mille pani Laura jutustuste põhjal kirja tema tütar Rose Wilder, kuid mis lugejate hinnagul pidi Laura enda raamatutega võrreldes ilmetu olema.  Raamatuid sarja taustaga lugedes jäi minu jaoks mõistmatuks, kus see suur armulugu väljendub.

Kui see lühis välja arvata, siis olid raamatud väga kaasahaaravad ja huvitavad, täiskasvanu jaoks huvitavamad kui sari. Samas ka lapse jaoks lihtsalt kirjutatud, kuigi inglise keeles. Põnev oli lugeda pisiasju igapäevaelu toimimisest ja seostada vestluseid ajaloolise taustaga. Soovitan kõigile, kes tunnevad huvi tühjast kohast kodu ja linna rajamise, lõputu rändamise ja parema koha otsimise, Ameerika ajaloo, naise rolli 19. saj Ameerikas või lihtsalt elavate memuaaride ja lapsepõlvelugude vastu.  Raamatuid on kindlasti lihtsam lugeda neil, kes ei ole Väikse maja sarjaga kasvanud või kes on kergesti valmis nähtut ümbermõtestama.

Raamatutest väärib esile toomist Farmer Boy, mis on jutustus Laura mehe Almanzo üheksandast eluaastast. Kirjutan sellest eraldi postituses:)  Selles ei ole Laurat ega tema peret mainitud, kuid Laura ja Almanzo lapsepõlve võrdlemine annab ammendamatult materjali paljude  maailmavaateliste küsimuste lahkamiseks.

***

3) Olles varustatud 1970-te sarja vaatamise ja Laura enda raamatute lugemise kogemusega, oli mul hiljuti õnn näha 2005 filmitud minisarja Little House on the Prairie.   Ja lühis sai parandatud:) Selle minisarja tegijad on lähtunud Laura oma mälestustest. Inimesed on valitud sarnased tegelikele. Iga sündmus pakub äratundmisrõõmu, et seda ma lugesin ja nii oli. Kuna minisarja kolm osa katavad ainult Ingallsite esimese aasta rändamas ja kodu rajamas, on selles ruumi näidata võimalikult palju sündmuseid võimalikult põhjalikult  ja ka uut maailma avastava lapse silmade läbi paistvale maagiale. Visuaalselt on lihtsalt ilus. Indiaanlaste teema on tõstetud tagasi tähtsale kohale, kus ta originaalis oli ja metsas silkavad ringi päris ehtsad indiaanilapsed. Samas ei ole sellega üle pingutatud, Ingallsite ja indiaanlaste teed puutusid küll kokku, kuid ei saa öelda, et nad oleks päriselt kohtunud. Raamatutes on Laural indiaanlaste suhtes kinnisidee, ta tahtis kohtuda indiaanlastega, olla indiaanlane, ratsutada nagu indiaanlane, omale indiaanibeebit. Caroline seevastu kartis indiaanlasi meeletult, isegi vihkas neid, kuigi polnud varem kohtunud. Laura küsimustele stiilis, kui sa indiaanlasi vihkad, miks me siis nende maale lähme, vastati, et ära esita küsimusi.

Minisari on minu jaoks oluliselt realistlikum ja veenvam kui 1970-te sari. Palju lihtsam on uskuda, et kunagi ongi päriselt nii olnud. Võibolla on asi selles, et ma olen harjunud tänapäevaste filmide ja tänapäevaste näitlejatega, võibolla on asi tehnika arengus. Mulle tundub, et kui ma oleks lapsena seda minisarja näinud, siis hirmsate kohtade tõttu ma ei oleks paar nädalat korralikult magada saanud. 1970-te sarjas ei tundu hirmsad kohad nii realistlikud. Samas on hirmsad kohad õpetlikud ka, näiteks võib filmi vaadates endale teadvustada, et kahekesi käsitsi palkmaja ehitada ei ole mitte hea mõte, kui ei taha veereva palgi alla jääda. Või et täie aruga inimene ikka ei peaks pere ja kraami täis vankri ja kahe hobusega püüdma praguneva jääga järvest üle sõita.

Ma ei tea, kas sarjade kohavalikus oli olulisi erinevusi, kuid tausta ilu on uues sarjas palju võimsam, loodusvaated on palju paremini tabatud. Vanas sarjas tundus nende keskkond igav.

Kuid kõige tähtsam on, et kuna kõik tegelased on minisarjas samasugused nagu raamatus (no võibolla proua Scott on liialdatud ja temaga seonduv liiga komöödiaks lastud), siis haakuvad nad omavahel ja sündmustega loomulikult. C ja C, kuigi väga erinevad 1970-te sarja tegelastest, tundusid sümpaatsed ja andsid raamatutegelastele tagasivaates inimliku mõõtme. Filmis nägin küll, mis neil arus oli, et omavahel kokku hakkasid ja mismoodi nad raskustega toime tulid. Raskused tundusid palju reaalsemad ja sügavamad, kuid õhk särtsus ka palju tugevamalt kui vanas sarjas.  Järgmine kord raamatuid lugedes loen neid kindlasti tänu uuele sarjale juba teise pilguga.

Kokkuvõttes, nii raamatute kõrvale kui iseseisvalt soovitan esmajoones 2005 minisarja. 1970-te sari on ka tore, kuid tuleb arvestada, et see ongi lihtsalt tore sari, mitte ajalugu.

Laura, tema elu ja lähedaste kohta saab tibakese ajaloolist tausta ja fotosid aadressil www.discoverlaura.org

Laura mehe Almanzo perest kirjutasin siin.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s