2012

2013 on juba täies hoos, kuid 2012 kokkuvõte ka vaja veel teha:)

2012 aasta esimene kolmandik oli raske. Igasugu asju juhtus ja sügissemestriga kogunenud väsimusel oli aega välja tulla. Olid mõned väiksemad kokkusaamised, mille käigus mõtlesin asju selgemaks ja lasin talvel-kevadel üsna paljudest eelarvamustest/kinnisideedest lahti. Koolist olin akadeemilisel.

Kevadel läks olemine helgemaks. Kevad on alati helge:)

Suvel pidasin jällegi aeda maal.

Juuli möödus erinevates laagrites, mis oli hästi tore. Tutvusin paljude uute inimestega, omandasin uusi kogemusi, veetsin aega ilusates looduslikes kohtades, töisemate tegevuste vahel jõudsin metsa mustikale ja kukeseenele ning järve kaldale päikest võtma. Koduõppe suvepäevad olid minu hinnangul kogu senise aja parimad. Üle väga pika aja sain ühes teises laagris paar päeva jälle nõustajana tegutseda.  Rohkesti sai kokata  ja loomingulist mõtlemist rakendada, oskused paranesid tuntavalt. Suve toiduhitid olid rabarberi-sõstra kook ja pirukaks keeratud kukeseene-suvikõrvitsapitsa kiviahjus.

Augustis istusin peenras, valvasin suvikõrvitsate kasvamist vihmaperioodil ja hoidusin kõigist võimalikest kokkutulekutest.

Septembris algas jälle kool. Kui esimese aasta esimesel semestril võtsin kõiki aineid, mida kursuse tunniplaan ette nägi + paar ainet kõrvale oma lõbuks, siis teise aasta esimesel semestril käisin õppekavaga väga vabalt ümber. Leidsin, et kui ma nüüd kohe ei hakka tekstiili aineid võtma, siis kardetavasti jäävadki nad minust võtmata, sest üle aasta toimuva vastuvõtu tõttu järgmine aasta jälle esimese kursuse aineid seal ei ole. Võtsin siis kõik praktilised tekstiili ained + oma osakonnast mõned üldained. Õnneks olid esimesel aastal juba tehtud ülekoolilised 1. kursuse üldained, mille arvelt mahtus oma osakonna 2. kursuse aineid võtma. Tekstiili aineid võttes näevad päevad väga teistmoodi välja kui 1. aastal oma osakonnas ja koormus minu kui algaja jaoks on palju suurem, kuigi ainepunkte oli sel aastal vähem. 1. aastal oli kooli kõrvalt aega e-kursuseid korraldada, lugeda raamatuid ja internetis ennast harida, blogida, natuke rännata, varakult magama minna ja lapitekki kududa. 2. aastal sisaldasid koolitunnid peamiselt praktilist käsitööd ja kunsti + natuke loenguid, kõik õhtud möödusid sügava ööni maalides-kududes-punudes, nädalavahetused kadusid lihtsalt teadmata suunas. Külas käia, lugeda, blogida ega ammugi midagi pikemat kirjutada ei jõudnud. Sellele vaatamata ei saanud pooled tööd esimeseks tähtajaks täielikult valmis ja paar tükki isegi mitte järelhindamiseks.

Aga selle kõige juures oli siiski palju positiivset:) Veeta õhtuid kududes, punudes ja maalides on palju meeldivam kui sülearvutiga kooli fuajees istuda ja helendavat ekraani vaadata. Mõned aastad tagasi tekstiili eriala õppekava vaadates ja sisseastumisele mõeldes kartsin, et päevad läbi kudumist ja heegeldamist ja kõige kohta kavandite tootmist on liig mis liig. Selgus, et ei ole. Pisikese kursusega klassis käsitööd tehes on iga päev nagu padjaklubi. Ja kavandite tegemine on sisuliselt kunstitund. Nüüd mul on voodi kohal seina peal suur must plakat 15 värvilise vaibakavandiga. Erinevatest suundadest vaadatuna näevad nad iga kord erinevad välja ja annavad uusi ideid, näiteks sokitriipudeks.

Õppisin sokke kuduma. Sellega kaasnes umbes sarnane tunne nagu esimest korda juuretisega leiba tehes. Jälle üks asi, mida ei pea tingimata poest ostma, saab ise teha:)  Kuna ma enne ei olnud sokke kudunud (kaugest kooliajast puudub mälestus, kuidas täpselt need kannad sinna külge said. Säärte kudumist küll mäletan), harjutasin talvel väikeste sugulaste sokkide peal. Valmis 2 paari pisikesi pehmeid ja ilusaid sokke, suurte varrastega. Tundsin, et nüüd ma oskan kududa küll, aga tagasi koolis nõutud peenikeste varraste ja näpu vahel kohati ära kaduva lõnga juurde asudes venis sukkade valmimine igavesti, siiamaani iga õhtu koon neid. Kevadsemestril õpin kindaid kuduma. Võite 3 korda arvata, mida suvised sünnipäevalapsed kingipakist leiavad.

2. kursuse ainete hulgas oli filosoofia. Sellega seoses liikusid alates 1. kursuse esimestest nädalatest õudusjutud. Et see on viimane aine, mida enne ülikooli lõpetamist veel järele vastatakse ja esimesel katsel kukutakse massiliselt läbi. Lugeda on vaja meeletult palju, parem alustage juba suvel. Tunniplaani lähem vaatlus kinnitab, et semestri lõpus on eraldi märgitud aeg lõpetajate filosoofia järeleksamiks. Juttude põhjal oli mul kujunenud ettekujutus loengute arusaamatuse müstiliselt kõrgest astmest ja igavusest. Suvel siiski lugema veel ei hakanud. Aga enne kursuse algust vaatasin ainekava üle küll ja vist lausa kõik meie kursusel lugesid esimeseks loenguks läbi vähemalt osad ainekavas 1. loengu pealkirja all nimetatud tekstid.  Istusin siis esimeses loengus, mis ei vastanud üldse ainekava 1. loengu teemale, ja mõtlesin, et on ainult kolm võimalust, miks selliseid jutte levitatakse:

1) rääkijatest keegi ei ole loengutes kohal käinud;

2) suure valikuvõimalusega nimekirjast ei ole võetud aega endale sobivaid tekste valida ja läbi lugeda;

3) keskkoolide panus sellesse, et kõrgkooli astuv noor oleks suuteline aeglasest, lihtsast, näitlikustatud, üldtuntud nimesid puudutavast filosoofiaajaloolisest jutust aru saama, on allpool igasugust arvestust. Mis kinnitab veelgi vajadust viia koduõpe sisse ka keskkooli tasemel.

Pärast loengute algust jutud muutusid veidi. Et jah, on küll huvitav ja tore jne, aga ise pead pärast eksamil sama huvitav olema ja ikka väga raske on. Väidetavalt mõned läbivad spetsiaalselt filosoofia kursuse mujal ja lasevad siis punktid üle kanda, et lihtsam oleks. Mul oli väga hea meel, et mul õnnestus 5 aastat Tartus psühholoogiat õppida ilma ainsagi filosoofia kursuseta, sest muidu ma ilmselt oleks selle üle kandnud ja nüüd kogemusest ilma jäänud. Kursuse eest antavate punktide arv on küll naeruväärselt väike, 3 EAP aines oli rohkem tööd kui teises, 6 EAP andvas. Oleksin tahtnud pikemaid tekste lugeda, kuid ajapuudusel võtsin lühikesed. Enamuse 20st nõutud tekstist lugesin siiski läbi viimase 2 nädala jooksul enne eksamit  ja läks väga hästi. Eksamil, kus korraga oli ruumis klassitäis tudengeid ja kõik võisid kuulda teisi vastajaid, sain ka aru, millest tuleneb suur madalate tulemuste hulk. Kui õppejõud küsis, mis hinnet te soovite, siis enamus vastas, peaasi, et läbi saaks, peaasi, et ei peaks uuesti tegema, tahaks E kätte saada jms. Oma võimetele oli juba ette madal hinnang antud, ilmselt oli ka ettevalmistus vastav ja lisaküsimustest kõrgema hinde poole püüdlemiseks ei oldud üldiselt huvitatud.

Minu jaoks mõjus see kursus väga maailmapilti avardavalt, aitas mõista erinevaid inimesi ja nende mõtteviiside tagamaid ning tekitas lausa haritud inimese tunde. Ei ole eriti tõenäoline, et ma lihtsalt oma lõbuks oleks mingil ajal elus raamatukogus jalutades mõelnud, et loeks täna Heideggeri ja kui olekski, siis ilmselt poleks ma kahekordse lugemise ja tajumise, et sõnad ei ole mitte juhuslikus järjekorras, järel ilma loenguteta ise kirjutatule nii palju mõelnud, et jõuda järelduseni, et kõik, kes hoolivad sellest, mitu rotti nende igapäevase śampooni testimisel hukkusid, on Heideggeri juures heas kirjas. Ega sattunud mõne muu teksti peale, mille autorist ma ei olnud kunagi kuulnud ja mida küll lugema ei pidanud, kuid millest nüüd nimest ja pealkirjast teadlikuna ja viiteid lugenuna jupi leidsin ja raamatukogust kaasa võtsin. Loodan, et see kursus ei mandu kunagi ainult loengute ja valikvastustega testi tasemele. Kui mul kunagi õnnestub keskkooli astmel koduõpet teha, siis vähemalt filosoofia materjalidega olen nüüd varustatud:)

Ja nende kahe nädala jooksul, mis ma ainult filosoofiat lugesin, ei oleks ma käsitöö ülesandeid ikkagi valmis saanud.

Kevadel tuleb Filosoofia II, mille ainekavas on palju rohkem tundmatuid nimesid ja võõraid teemasid. Loodan, et see on sama huvitav.

Sügis-talvised toiduhitid olid üllatusega tatraküpsised peamiselt kaera-, tatra- ja riisijahust ning Eesti tatra hautis köögiviljadega. Detsembri alguses loobusin gluteenist (nisu, rukis, oder, enamus kaera) ja piimatoodetest ehk nii laktoosist kui kaseiinist ja jõulude ajal hakkasin peale 5,5 aastat jälle linde sööma. Gluteenist loobumise kasud andsid end selgelt tunda 3 nädalat peale loobumist, mil vabanesin ühest ebameeldivamast sümptomist ja mis siiani tagasi pole tulnud:) Peale linnusuppide söömist on nüüd nendel päevadel, kui linnuliha või kanapuljongit toidu sees ei ole, selline tunne nagu oleks midagi puudu. Varem ei olnud.

2012 alguses valisin omale läbiva teema, milles aasta jooksul kasvada soovisin. See on tasapisi, kuid siiski tuntavalt edenenenud, vahel aktiivselt infot otsides, vahel lihtsalt rohkem sedamoodi olles.

Paistab, et 2013 aasta on ise juba valinud teema, mis küll juba aastaid kohal olles sügisel hoogustus ning olles iseseisev valdkond, aitab samal ajal kaasa ka 2012 teema edasisele edenemisele. Lisaks on kerkinud suurema aktiivse tähelepanu alla üks aegajalt varemgi külastanud idee, millega soovin lähemalt tegeleda. Panin talvel omale kaarte ja sain hetkeseisu kirjelduseks, et valdkond, milles praegu juuri ajan, on mõeldud kauaks kestma ja õitsema jääma:)

Kokkuvõttes oli 2012 minu jaoks rohkem sissepoole vaatamise ja elamise aasta, kuigi paljuski oli see seotud teiste inimeste ja kontaktidega, mis olid ehk vähem aktiivsed kui eelneval aastal.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s