Täna poes käies nägin, kuidas õbluke naisterahvas püüdis sülle paigutada endast kaks korda laiemat kaubakasti, millest käed ei ulatanud hästi ümber võtma ja mille tõstmiseks oli vaja põhjalikult asendit valida. Mõtlesin, et kui ma oleks mees, kuidas ma ennast sellises olukorras tunneksin. Tõenäoliselt tunneksin vajadust teha nii, et see naine ei peaks sellisel tööl töötama. Mõtlesin, et kas suures tavapoes, kus on kilomeetrite kaupa riiuleid kitsaste vahedega, millesse kaubakastide hunnikud, kaubakärud, kauba riiulile paigutajad ja ostjad korraga ei mahu, on juhtunud, et mõni mees sarnases olukorras läheks seda kasti ise tõstma. Ja kui läheks, siis kas seda peetaks ahistamiseks, sest võiks välja lugeda vihjet, et inimene ei saa oma tööga hakkama.
Olen ise töötanud poes ja tean, et selles töös on ka palju toredat, kuigi mina olin väga teistsuguses keskkonnas ja kastid olid palju väiksemad ning neid oli vaja palju vähem liigutada. See naine küll ei näinud välja nagu antud töö oleks tema jaoks teadlikult valitud seiklus või kutsumus või eneseteostus või et ta võiks solvuda, kui mõni mees appi tuleks. Pigem arvan, et kui saaks, siis ta ei teeks vähemalt osa oma tööst või tegeleks üldse millegi muuga.
Mulle on tööle kandideerides öeldud, et tegelikult me otsime meesterahvast, sest töö on füüsiliselt raske. Kuigi kuulutuses seda infot ei olnud, mina ennast kuidagi alavääristatuna ei tundnud. Mõtlen pigem, et kes see töölevõtja oli, kes õblukese naise suuri kaste tõstma palkas.
Isegi, kui konkreetsel juhul abi vastu võetaks, tunneksin end sellises olukorras mehena üsna mõttetuna kuna valdavalt paistavad kastitõstmise töö peal toidukauplustes naised olevat ja kõigi (kes ei näe oma töös rõõmuga valitud eneseteostust) suhtes nagunii midagi ette võtta ei jõuaks. Ja kui jõuaks, siis kuidas nad elaks edasi oma meestega, kes ehk leiavad, et naine peab igal juhul oma panuse pere eelarvesse andma?
Kodutee 