Esileht » Muljed ja mõlgutused » Anastasia kokkutulekust märtsi alguses

Anastasia kokkutulekust märtsi alguses

Olen siiani võlgu ülevaate märtsi alguses toimunud Anastasia kokkutulekust, kus teemaks oli külade unistused. Toimus see 2.-4. märtsil Võrumaal Haanja vallas Rogosi mõisas.

Väljas oli talviselt lumine, kuid päike paistis soojalt ja Facebookis kirjutati, et Pärnumaal olla lumikellukesed lahti. Võrumaal oli ikka päris sügav talv.  Lapsed käisid lähedal mäel kelgutamas.

Suurem osa tulla plaaninutest siiski kohale ei jõudnud. Oli vaikne nädalavahetus ja saime rääkida asjadest, mis endal hingel, muretsemata väljakuulutatud kava pärast.

Leidsime, et nö tehislikult ökoküla rajada on väga keeruline ja tõenäoliselt ei ole tulemus vähemalt konkreetsete inimeste jaoks kestev. Lähenemisega, kus elukohta valitakse selle järgi, et seal on ökoküla või küla plaan, võib tekkida ja püsida ökoküla kui organisatsioon, kuid nii ei kujune põliskodud. Inimestel on tore sellistes külades mingi perioodi elada, õppida ja kogemusi koguda ning seejärel kuhugi mujale edasi liikuda. Küla kui organisatsiooni jaoks võib mingist küljest elanike liikuvus ja vahetumine samuti kasulik olla. Kuid juured nii alla ei kasva ja kodud on pigem peatuspaigad, kui järeltulevatele põlvedele mõeldes rajatud.

Eha Metsallik soovitas kunagi, minge sinna, kus tunnete, et on teie koht ja leiate, et sinna on kogunenud või kogunevad sarnased inimesed. Oma kogemustest tean, et seda soovitust on samuti raske järgida. Linnas elades on igal kevadel metsik soov KOHE PRAEGU maale saada ja aeda rajada, igal talvel vaevab kahetsus, et pole oma aia köögivilju, suvi linnas ei vääri üldse kaalumist ja sügisõhtud pole maal tähistaeva all pooltki nii pimedad ja porised kui linnas.  Selliste kaalutlustega ei malda ju oodata ja otsida seda oma kohta, sobib kõik, mis kätte saab. Teiselt poolt tahaks kangesti, et ümber oleks toredad inimesed, kellega arvestatava tihedusega näost-näkku suhelda saab. Üksi metsas elades võib hakata linn ahvatlev tunduma juba üksnes seetõttu, et tänaval näeb inimesi. Otsestest suhtlemisvõimalustest rääkimata.  Siis võib jälle tekkida kiusatus kolida kuhugi, kus on toredad naabrid või vastuvõetava tihedusega asustus läheduses, hoolimata sellest, kas koht endaga kokku kõlab. No ja siis tahaks veel luua paremat maailma ehk ikka ökokülasid tekitada ja selleks on jälle vaja oma tingimusi, olenevalt, mis sorti ökoküla ja eluviisi soovitakse. Ruumi naabrite jaoks, tuult või vett või päikest energia tootmiseks, ehitusmaterjale koha peal, aiapidamiseks sobilikku mulda, omavalitsuse koostöövalmidus ökoküla rajamisel…

Tulevast kodu võib valida igaühe alusel neist soovidest või ka kõiki kolme korraga arvestades, kuid kui koht endaga kokku ei kõla, siis püsivalt sest välja midagi ei tule. Pigem on lootust, et kõik need soovid saavad ootamatult aja jooksul täidetud kohas, kus neist ühtegi kohe nähtaval olla ei pruugi, kuid kus on oma kodu tunne.

Oma koha äratundmine võib võtta aega ja seal olemasolevasse kogukonda sisseelamine või uue kogukonna kasvatamine võtab veel palju rohkem. Seal võib olla inimesi, kes haakuvad ideedega ja selliseid, kes üldse ei haaku, maaomanikke, kes on valmis oma maad müüma või ise tagasi tulema või ajavad hoopis muud asja, aja jooksul võib tulla inimesi juurde ja teisi ära minna. Kuid kokkuvõttes on tulemus püsivam ja põliskodu rajamise tõenäosus suurem.

Võtsin kokkutulekule oma paar aastat tagasi kirjutatud küla kujutluse kaasa. Iga kord seda lugedes tunnen, et sellised külad Eestis kindlasti kujunevad. Kuid kokkutulekul juhiti mu tähelepanu sellele, et kujutluses ei ole eriti sees mind ennast ega minu kodu. Üle lugedes leidsin, et ongi sõnastus selline, nagu oleks küla kusagil minust eemal. On küla, mida võib elavalt ette kujutada, kuid kas ma ise ka seal elan, ei ole nii väga kindel. Alustasin kokkutulekul uue unistuse kirjutamist, seekord konkreetselt oma kodust ja oma suhetest ümbritsevaga, nagu kirjutaks kirja ja tutvustaks oma elu kaugel elavale sõbrale. Hiljem olen kirjeldust tasapisi täiendanud.

Mõtisklesime, mis on minu (igaühe enda) roll harmoonilise elukeskkonna loomisel. Küsimusest kerkis teine, kas harmooniline elukeskkond on juba olemas või alles lood seda? Ja kas tahad pigem elada sellises keskkonnas või aina luua, teadmata, millal valmis saab? Mai-Agate Väljataga soovitab öelda, mulle meeldib… Sõnastasime küsimuse ümber nentimiseks, mulle meeldib harmooniline elukeskkond. Selle peale hakkasin vihikusse lillekesi joonistama, tekkis tahtmine ümbrust kaunistada:) Uude koduunistusse sai mulle meeldib palju kordi sisse.

Toodi ka välja, et üks olulisemaid asju elus on õppida iseenda nahas elama. Seda ei õpeta keegi, kuid sellest ei pääse hetkekski. Ise on vaja õppida, mida millal kui palju süüa, kuulata oma organismi rütme, mõelda oma mõtteid, mitte lasta mõtetel ennast mõelda…

Lahkudes käisime mõisa perenaise talus loomi vaatamas:) Kokkuvõttes oli väga kosutav ja mõtteainet pakkuv nädalavahetus.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s