Suguvõsa raamat

Suguvõsa raamat on raamat, milles on kirjas suguvõsa lugu. Seda võivad koostada mitu põlvkonda, järeltulijad saavad jätkata vanemate alustatud raamatut. Suguvõsa raamatu koostamine on üks osa põliskodu rajamise protsessist.

Nädalavahetusel toimunud külast unistamise laagris arutasime muu hulgas, kuidas suguvõsa raamatut koostada. All on ülevaade ideedest.

Laagris joonistasime oma unistuste kodusid. Mina joonistasin küla ka. Pildid on siin 🙂

Suguvõsa raamatu sisu

*oluline on kirjutada nii positiivsest kui negatiivsest. Mitte ilustada raskusi, olla aus ja julge. Ilukirjast ei saa järeltulevad põlved õppust võtta, et paremini elada. Suguvõsa raamatut ei tehta avalikult jagamiseks ja selleks, et teised saaks näpuga näidata, kuidas keegi on elanud. See on ainult endale ja oma järeltulijatele minevikust õppimiseks, et oleks põhi, millele tulevikku luua. Suguvõsa raamatu koostamine ja kellegi teise omasse panustamine võib olla tervendava mõjuga. Selle läbi õpid tundma oma juuri, sidemeid, see puhastab eelarvamusi, pingeid, õpid nii ennast kui teisi paremini tundma ja mõistma, saad võimaluse näha suguvõsas korduvaid mustreid ja neid teadlikult muuta;

*võib lasta elusolevatel esivanematel ja sugulastel kirjutada, mida nad tahaks tulevastele põlvedele öelda;

*võib ise iga esivanema ja sugulase kohta kirjutada, mida temast tead, temalt õpinud oled, kuidas elas, milles eeskujuks oli. Enda kohta niikuinii ise, kuid endast võib lasta ka teistel kirjutada, mida võibolla ise ei näe;

*sisaldab nii pilte kui tekste, ehk ka joonistusi näiteks talust, kui pilti enam pole, sugupuud;

*küsimusi elusolevatele sugulastele ja endale:

-Mis on Sulle elus oluline olnud?

-Mis on Sind õnnelikuks teinud?

-Mida oled raskustest õppinud?

-Kuidas oled igapäevaselt elanud? Vanemate inimeste puhul mineviku eluolu meenutused, noorematelt lapsepõlve mälestused. Tulevikus on järeltulijatel huvitav lugeda, kuidas kunagi elati. Sh, millistes kodudes on elatud, kuidas asjad on korraldatud olnud, igasugused pisidetailid, kasvõi ühe päeva või nädala või aasta kirjeldus üldvaates. Siia juurde võib panna pilte ja joonistusi.

-Milles tugev oled, millega oled tegelenud, mis töid teinud, mis hobid olnud? – aitab järeltulijatel mõelda oma võimalikele annetele, mis pärilikult võivad olemas olla ja mida tasub tugevdada.

-Mälestused oma esivanematest, mis nemad oma varasemast elust on rääkinud?

-Inimesed ja sündmused, kes ja mis on Sind elus oluliselt mõjutanud, suunanud, tõukeid andnud?

Tehniline teostus

*võib olla Sinul ja abikaasal kummalgi oma suguvõsaraamat või ühine. Oleneb, kelle jaoks seda rohkem teha. Enda jaoks on tehniliselt lihtsam, kui kumbki teeb oma, kuid laste ja eriti lastelaste ja järgnevate põlvede jaoks on vanemad üks perekond ja nende esivanemad samuti.

*võib teha raamatu või arhiivina.

Raamatu puhul on oluline arvestada, et see saab kiiresti täis ja siis on vaja uus võtta. Kasulik oleks algusest peale arvestada näiteks üks raamat ühe suure suguvõsaliini jaoks või jagada muud moodi teemadeks, et konkreetse liini või teema kohta uurides ei peaks kogu mingiks ajaks suureks kasvavat raamatute pakki läbi lappama. Teemade kaupa jagades võib andmeid erinevates raamatutes korrata, näiteks võivad olla piirkondade raamatud – nt Lõuna-Eesti suguvõsa raamat ja saarte suguvõsa raamat, kui on nii olnud suurelt jaotunud, omavahelised sidemed korduvad mõlemas raamatus.

Arhiivi koostades tuleks arvestada, et paberid püsiks kindlalt koos ja ei lendaks kukkudes laiali. Trükitud lehtedel võib olla iga lehe servas näiteks liini nimetus, et laiali minnes saaks jälle kokku panna.

Arhiivi lehed saab köita nööriga läbi serva aukude. Kindlasti peab jääma võimalus lehti juurde lisada. Klõpsuga kaaned ilma köitmata ei ole piisavalt kindlad lahtiste lehtede koos hoidjad;

*nii kirjutamisel kui printimisel on oluline arvestada, et tint ei tuhmuks paari aastaga ega valguks märjaks saades kohe laiali. Käsitsi kirjutades sobib korralik pastakas;

*paber võiks nii printimisel kui raamatus olla tavalisest paksem, säilib paremini:

*formaat võiks olla selline, mis mahub enamasti kotti, näiteks A4 või A5;

*kaunistatud seest ja kaunid kaaned;

*kindlasti on oluline jätta paberil ruumi nii tänapäeva sugulaste laste ja liitude jm andmete lisamiseks kui avastatud uuteks kauge mineviku liinideks, mis võivad tänapäeva välja jõuda;

*piltide juures kindlasti märkmed, kes, mis, kus, millal, teadaolev taustainfo;

*sugupuu kirjed ja pikemad meenutused võiks olla eraldi, on liine lihtsam jälgida ilma iga kord pikki tekste lappamata ja tekste lugedes konkreetsele isikule keskenduda. St ühes arhiivis eraldi terviklike osadena või raamatutes üks raamat sugupuu jaoks ja teised tekstideks;

*elusolevatelt sugulastelt kirjutamist paludes on erinevad võimalused. Võib lasta

-oma käega otse raamatusse kirjutada

-eraldi paberitele käsitsi kirjutada ja need kokku koguda

-e-mailiga saata küsimused ja vastused

-külastada isiklikult vanemaid sugulasi ja nende jutt ise kirja panna

-korraldada suguvõsa kokkutulek ja seal mõttetalgutena ühiselt suguvõsa ajalugu selgitada ja kirja panna – saab kiiresti suure hulga infot kokku ja hiljem meelde tuleva aja jooksul lisada. Igaühelt eraldi vastust oodates võib üsna kaua minna

-käsikirjalised tekstid panna nii nagu on või kirjutada ilusa selge käekirjaga ümber.

Käsikirjas tekste kogudes tuleb mõelda, kas sama raamatut on hea kõigile kätte anda – kuidas on kirjutajate omavahelised suhted, kas teiste sugulaste lugemise võimalus võib pärssida kirjutamise avameelsust või mõjutada mälestusi, mida muidu oma mälust oleks kirjutanud…

Elektrooniliselt kogutud tekstid saab kirjutajate loal saata kõigile sugulastele, kes soovivad ka sarnast raamatut teha. Käsitsi kirjutades ei jõua igale soovijale pikalt kirjutada, umbes 5. küsija juures muutub ehk tüütuks ja jutud võivad muutuma hakata. Samas need, kes ei taha kõigiga jagada, saavad ainult konkreetsetele küsijatele oma tekste anda.

Käsikirjas kogutud tekstid võib samuti trükkida ja printida – siis on kõik erinevate käekirjadega kirjutatu loetav ka lastele ja neile, kes ei viitsi peenikest või keerulist käekirja lugeda, lisaks säilib topelt kindlamini;

*sugupuu:

-võib olla joonistatud suurele tapeedirullile, saab säilitada rullis või seinale panduna

-võib olla joonistatud peenikeselt raamatusse

-võib olla lahti kirjutatud kindlas järjekorras kirjetena, näiteks

liin Maasikas

Mari Maasikas, eluaastad

sünnikoht, elukohad, surmakoht

vanemad

abikaasa(d) Jüri Maasikas

lapsed Malle Vaarikas (sündinud Maasikas), Kalle Maasikas

muud teadaolevad andmed lühidalt, nt amet, mille poolest mäletatakse

Järgmiseks kirjeks

Jüri Maasikas

samad punktid

edasi lapsed

Malle Vaarikas (sündinud Maasikas)

abikaasa Jaan Vaarikas

jne liinide kaupa, et oleks selgesti järgitav. Kui üks liin jõuab tänapäeva, siis algab teine liin jälle kaugelt minevikust. Või vastupidi, algab tänapäevast, kuigi vähestest teadaolevatest esivanematest suure hulga elusolevate ja jätkuvate sugulasteni on lihtsam jälgida.

Malle ja Jaani lapsed ja lapselapsed…

kui need tänapäevas, siis edasi Kalle liin algusest tänapäevani…

eraldi liin Vaarikad enne Malle ja Jaani lapsi, kindlam on viimased ka lühidalt korrata, on selgem.

Sugupuu võib olla väga suur ja lai ja võib olla kitsas ja selge. Oleneb, kui laialt tahad infot edasi kanda. Võib kirja panna ainult vanemate ja lastena või koos kõigi suguvõssa abiellunute õdede-vendade liinidega, mis on ka omad energiad kaasa toonud.

Lihtsa kitsa liini näide võib olla:

Sina, Sinu õed vennad lühidalt mainitud

Sinu vanemad, nende õed vennad mainitud

Vanemate vanemad

jne ilma õdede-vendade tänapäeva jätkuvaid liine lahti kirjutamata

Sellist kitsast liini on lihtsam koostada suunaga tänapäevast minevikku. Kitsas liin on lihtne koostada, kuid raskendab järeltulijatel soovi korral oma sugulaste leidmist.

Võib olla mitut moodi, nii suure joonisena kui lahti kirjutatuna, mida rohkem, seda kindlamalt info säilib.

Sugupuu koostamisel on tohutult palju abi www.geni.com lehest. Seal on inimesi, kes pühendunult kaevavad välja suguvõsa andmeid ja nii võib tänu kaugete elusolevate sugulaste tehtud tööle saada teada terveid suguvõsaliine, millest ise ei teadnud. Kõigi lisatud sugulaste juba tehtud sugupuud haagitakse Sinu puu külge ja nii see kasvab. Selline mahukas sugupuu on hea lapsenimede allikas:) Mina olen kõik nimed, mida elu jooksul olen mõelnud, et võiks oma lastele panna, sugupuust hiljem üles leidnud. Samuti on sugupuu abiks põliskodu rajamisel, et esivanemaid sinna nimepidi kutsuda ja neile puid istutada.

Geni lehel koostatud puu on mõistlik paberile ümber kirjutada ja täiendustel silma peal hoides pidevalt andmeid ümber tõsta, et näiteks interneti või elektri kadumisel või lihtsalt lehe kinnipanemisel sugupuu info kaotsi ei läheks.

Lisainfoks

Oma suguvõsa tundma õppimisest ja mustrite tervendamisest on pikemalt kirjutanud Anatoli Nekrassov raamatus „Suguvõsa. Perekond. Inimene“.

On ka Rebecca Linder-Hintze raamat „Tervenda oma perekonnalugu“.

Sama tekst on ka Anastasia.ee lehel http://anastasia.ee/raamatud/suguvosa-raamat-ehk-perekonna-kroonika/

***

Koos unistamine on võimas kogemus, mis aitab unistustel selgineda ja edasi liikuda.  Liitu esmaspäeval algava e-kursusega “Kuidas unistada nii, et unistused täituvad?”  ja tule aita oma unistustel täituda 🙂