Esileht » Koduloomine » Ökoelu » Põliskodust

Põliskodust

Mina unistan põliskodust. Sellisest, kus juured sügavale maa sisse ajada ja kus järgnevad põlvkonnad edasi elavad.

Siiani oli selle unistuse juures üks väike aga. Et kui ei ole sellist kohta, kus juba sugulased ees on elanud ja rajanud, kas siis midagi värskelt rajatut saab pidada põliseks ja loota, et järeltulijad tahavad elada seal ja mitte kusagil mujal jälle uut rajada või hoopis rändama jääda. Minu poolest pole vahet, kas tallu jäävad järeltulijad on järgmine või ülejärgmine või üleülejärgmine põlvkond. Ja kui on üleülejärgmine, siis vahepealsetel on ju võimalus mujal rajada. Aga ikkagi, et kas see on siis kohe algusest peale põliskodu või on pisike lootus selleks millalgi mõnesaja aasta pärast kujuneda asjaoludel, mis minust ei sõltu.

Põliskodu unistus on inspireeritud Anastasia raamatutest. Anastasia järgi on peamine, mida vanemad saavad laste jaoks teha, luua neile ruum, milles nad kasvavad. Põliskodu on selline ruum.

Minu meelest ei olnud raamatutes seda alustamise ja põlisuse vastuolu aspekti ammendavalt käsitletud. Paar päeva tagasi sain kätte sarja uusima osa, X raamatu pealkirjaga “Anasta”. Olen lugemisega umbes poole peal. Ja kuigi vähemalt esimeses pooles vist siiski ei ole seda probleemi probleemina mainitud, on selle lahendus lahti seletatud:)

Varasemates osades jäi mulle mulje, et põliskodu käsitletakse kohana, kus kas on juba suguvõsa elanud põlvest põlve või mida luuakse selleks, et seal põlvest põlve elataks. X raamatus on sisse toodud uus vaatenurk – põliskodu kui suguvõsa koondamise koht:)

Ehk siis rajades põliskodu saab rajaja oma aja jooksul laiali hajunud suguvõsa eelnevad ja tulevased põlvkonnad seal kokku koondada. Selleks pole vaja mingeid salapäraseid ebareaalsusi, milles Anastasia raamatuid sageli süüdistatakse. On vaja istutada lahkunud sugulastele oma puudesalu, iga pikaealist puud istutades konkreetsele sugulasele mõeldes ja kutsudes teda sinna elama. Puid istutatakse meil juba üsna levinult ka vastsündinud lastele hingepuuks ja platsentale tänuks. Või seostatakse hiljem mõttes alati istiku kinkija või istutanud inimesega.

Olen viimasel paaril aastal geni.com lehel oma sugupuud koostanud. Aegajalt lisab keegi kauge tundmatu sugulane minu puusse terve suure uue haru, millest ma enne midagi ei teadnud. Näiteks oli mure, et vanaema ei tea midagi oma esivanematest enne oma emaema. Nagu oleks tühja koha pealt tekkinud praegune liin. Hiljuti selgus see liin kuni 18. sajandini. Saime teada, et Padosepa Hindi ja Katri järeltulijad, kellest üks, Mihkel, sündis 1769, elasid  ligi 200 aastat ühes külas Võru mõisa piirkonnas Põlva kihelkonnas. Võimalik, et ka eelkäijad. Ja esimene selles liinis mujal sündinu, minu vanaema vanaema, sündis Rõuge kihelkonnas, tema ema oli ka sealt:)

Veel saime niimoodi pooljuhuslikult teada, et minu vanaisa isal oli viis õde, üks ilusama nimega kui teine. Kõik nimed, millest kunagi lapsena või hiljem olen unistanud, et paneks oma lapsele, olen sugupuust üles leidnud. Mõni nimi, mille taga olevast inimesest ma enne midagi ei teadnud ega tea nüüdki peale nime, eluaastate ja ümbritsevate nimede, tõmbab kuidagi eriti tugevalt.

Ma ei jõua nii palju lapsi saada, et kõik kutsuvad nimed kasutusse võtta, aga oma puud nad saavad:) Ja ma arvan, et praeguseks nad juba teavad, et võivad minu talus elada.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s