Esileht » Uncategorized » Viimased päevad Kreetal

Viimased päevad Kreetal

Paar päeva enne lahkumist sõitsime veidi mööda uue küla juurde viinud kruusateed edasi ülespoole ja avastasime ennast päris mäeservalt. All oli sügav kuru ja vastas jällegi mägi. Seal kasvas Väga Palju punet, mida sai ka veidi kaasa korjatud ja rõdul päikese käes kuivatatud. Vastasmäelt kostis kauget kellahelinat ja võis näha, kuidas lambakari pisikeste valgete täppide kogumina ilusti enamvähem reas aeglaselt alla ja lõppsihina ehk isegi meie juures oleva väikese lauda suunas liikus. Oli õhtune aeg ja päike kuldas kõike intensiivselt. See oli üks neist juhtudest, kui saab selgeks, miks ei tohi kunagi ilma fotoaparaadita välja minna, kui ta juba olemas on. Meil muidugi ei olnud kaasas. Enamvähem mingi kujutluse vast saab, kui mõelda ennast Milia teel olnud tagumise mäe-ürglooma ääre peale päikeseloojangu ajal.

Seal nägin ka vist piirkonna ainsat traditsioonilise moega heas korras paistnud looduslikest kividest majakest.
Olime lastega seda kruusateed pidi korra varem juba veidi jalutanud, kuid nii kaugele ei jõudnud, et oleks kuru lähedusest aru saanud. Tee ääres oli küll palju muud huvitavat. Näiteks kasvavad seal taimed, mis meenutavad hiigeltilli. Neid oli seal kohe palju. M., kes kohe kiirelt järele proovis, teatas, et need ei maitse tilli moodi.

Tee ääres olid ka noored viigipuud, mil viljaalged küljes.

Ja päris küla ääres oli kellegi viljaaed, kus apelsinipuud hoogsalt õitsesid. Lõhnas nagu suvi:)

Päev enne lahkumist tuli K.-le mõte sõita samuti lähedalasuvat Myli kuru vaatama. Tegemist on taastajat ootava külaga, mille hoonetest on veel kivivaremed alles ja ümber kuru põhjas voolava jõe lokkab rohelus. Eriti hästi paistis seal meeldivat näiteks viigipuudele. Jõega ühinevad mitmes kohas ojad ja koos nad suubuvad u. 7km kaugusel merre. Selles külas oli vanasti veski, kus jahvatati jahu kogu Rethymno piirkonnale. Veneetsia ajal elas seal ka maksukoguja. Kuigi hooned on vaid aimatavad, ei puudu sealgi korralikule Kreeta matkarajale kohaselt söögi- ja joogikoht. Kummalgi mäeküljel on oma kabel ja kahe külje vahel peetakse ühendust lagunevat kaubaalust mööda trassi edasi-tagasi sõidutades. Jalutajate jaoks on kuru põhjas ka väike sillake ja saab otsida kivisemaid ja madalamaid kohti üle jõe minemiseks. Raja ääres oli põõsastele laotatud ilus, kuigi natuke katki ja määrdunud, kootud vaip. Üks maja söögikoha lähedal nägi päris korras välja, sinna on ilmselt keegi omale suvekodu teinud. Kurus olles leidsin, et kui ma kunagi peaks mingil põhjusel Kreetal elama, siis igatahes saab see olema mäekurus, kus on piisavalt taimestikku, et päikese kuumuse eest kaitsta ja toidulauda katta. Aga siis nägin koopaseintele niiskusest tekkinud moodustisi ja mõtlesin, et pigem vast siiski mitte. Kuru asub otse maantee kõrval ja kaugemalt servalt teepoolset vaadates võib kohati näha valgeid maju. Pilte ka:

Viimastel päevadel oli ilus päikeseline ilm, ligikaudu 20 C. Meie mõistes umbes 25 C, sest seal tundub temperatuur kraadiklaasil nähtavast kõrgem. Nautisin vastavalt Eestist saadetud soovitusele veel soojust ja valgust.

Tagasi sain otselennuga Kreetalt Helsingisse ja edasi laevaga Tallinna. Helsingi kohale jõudes tegi rõõmu vaade kuuse- ja kasemetsale:) Kohe kodune tunne oli. Helsingis oli 7 C sooja, ilus päikeseline ilm, ei olnud liiga porine ega lörtsine ega muud sarnast. Sõitsin bussiga lennujaamast kesklinna, kust pidin trammiga sadamasse minema, aga vaatasin lennujaamast kaasa haaratud kaardilt, et tegelikult sadam ei ole väga kaugel ja peaksin jalgsi ka kohale jõudma. Pealegi oli raudteejaamas, kus bussilt maha tulin, keeruline erinevate trammipeatuste vahel orienteeruda. Kui ühel tänavanurgal kaarti uurima jäin, astus minu juurde üks naine ja küsis, kas ma vajan abi. Ja näitas mulle otsema tee, kui ise oleksin läinud:)
Sadamasse jõudsin paraja ajavaruga, et mööda munakiviteid järelveetava kohvriga kolistamisest hinge tõmmata. Laevas oli ka seekord rahulik. Eriti tegi rõõmu, et suitsetajad on eraldi ruumi kolitud. Hiljem selgus, et Helsingi munakiviteed ei ole midagi võrreldes Annelinna tänavatega, kus tekkis mitu korda tahtmine kohver maha jätta. Aga jõudsin ikkagi ilusti kohale:)
Kreetale võiks teinekordki minna, näiteks sügisesel ajal. Mõistlik oleks sinna minna ikkagi autoga, et oleks, kuhu kaasavõetavat erakordselt head ja soodsat õli ja teed ja vürtse jms panna.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s