Esileht »

Kolisime

See tekst on eile valmis kirjutatud, täna saan üles panna.

Märtsi lõpus sai eelmises kohas olemise aeg täis ja kolisime uude majja. See on naaberkülas, kuid kõrgemal mäe serval. Maja on uus karp, ehitatud spetsiaalselt välja rentimiseks aga vahelduseks päris tore. Siin on oluliselt rohkem õhku ja valgust, kui eelmises majas. Seintel on ilusad maalid, elutoas suured klaasuksed, ülemiselt rõdult killuke merevaadet. Mina sain omale toa, kus on roosad kardinad, roosa tekk ja tupsuline öölamp. Elutoas on helerohelised õrnad kardinad ja heleroheline diivan. Eelmises majas pidi pingutama, et siseõues taevast näha, igal pool olid vaid müürid ja vastasmaja seinad. Siin, kuigi keset üürimajade küla ja ümberringi samasugused karbid, tundub juba esimese korruse terrassil taevas nii lähedal. Linnud laulavad nii nagu oleks kusagil kõrvalises maakohas järve ääres. Hetk tagasi kostis avatud uksest lammaste määgimist. Inimesi on siin minimaalselt, turismi hooaeg pole veel alanud. Õnnis rahu ja vaikus. Lapsed saavad uksest välja minna ja ise ringi uidata ilma, et autoteele satuks. Parkla on eemal. Küla parim vaade avaneb siin parklast – allolevatele küladele ja merele ja kõrval ilmselt ojasängile. Säng on väga sügav nagu siin ikka, kuigi vett pole vähemalt ülevalt näha. See on Kreetal kummaline, et kõik jõe- ja ojasängid on tohutult sügavad aga põhjas voolab ainult külmemal ajal pisike nire, suvel kuivab seegi.

Meie esimesel õhtul uues majas, 31. märtsil, oli elekter ära ja olime küünlavalgel. Jõudsime siia õhtul, kui väljas oli juba pime. Tee siia on pisike, käänuline, läbi oliivisalude ja mööda kaugemast tuledemerest. Tuledemered ei kuulu siin linnadele, vaid lihtsalt külad on nii lähestikku, et eemalt paistab nagu väike linn. Kui silte vahel ei oleks, siis ei teeks vahet, kus üks asula lõpeb ja teine algab. Järgmine hommik läksime vanasse majja koristamist lõpetama ja ühtlasi süüa tegema ja netti kasutama, samal ajal kutsus majahaldaja elektriku. Netti siin ei ole, tuleb käia mujal kasutamas.
Viimased paar päeva ja eriti ööd on lahinal vihma sadanud. Täna on ilus päikesepaisteline päev, taevas sinine, linnud laulavad. Meri paistab ka täna eemalt sinine. Muidu on ta siit vaadates olnud nagu uduväli, mille all arvaks pigem kaugemaid külasid olevat, kui ei teaks.

Tagasi Eestisse saabun eeldatavasti aprilli keskel. Täna soetasin omale kohvri. Ei saa kuidagi sama kerge pagasiga tagasi tulla, kui siia tulin:)

PS. 31. märtsil siin maa värises kergelt. Mina tundsin laua taga istudes teisel korrusel, et tool väriseb natuke, nagu pesumasin tsentrifuugiks alumisel korrusel kõvasti. Pisikesed maavärinad pidid siin tavalised olema, selle tunnistuseks on seintel krohvis peened mõrad. Väljas tänaval keegi häälekalt ei reageerinud. Kestis ainult paar sekundit.
31. märtsil ja täna, esmaspäeval, lendasid sõjalennukid üle meie. 31.-l mina neid ei näinud, ainult tugev müra oli, täna nägin ühte lennukit, tõenäoliselt oli neid rohkem.

Salvei

Rõdult

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s