Esileht »

Pesa kõrgel taeva all

Käisin eile maal. Juba mitu päeva oli arvuti tagant tunniks metsa põigates tunne, et sellisel päeval ei pea mitte linnas olema, vaid oja ääres pikutama, linde jälgima ja vaatama, kuidas lehed kasvavad. Lõpuks enam ei suutnud ja teisipäeval otsustasin, et homme lähen.

Maale minnes tahtsin seekord üles leida varem ajapuudusel kaks korda leidmata jäänud järve ja tutvuda kõrvalküla teega, kus netikaardi järgi mõni mahajäetud talu leiduma pidi.
Hääletamine läks kenasti, jõudsin kaugeima punktini, kus oligi plaanis bussi peale minna, sest edasi eriti autosid ei liigu. Seal istusin oodates ka järve ääres.
Tee oli nii ilus ja ühes kohas leidsin tee äärest täiesti terve korraliku savist lillepoti. Just sellise nagu olin hiljuti igatsenud:)

Sihtkohta jõudes otsustasin, et kõigepealt otsin järve üles ja siis vaatan, kuhu veel jõuan. Ainult järvega küll piirduda ei tahtnud aga eelnevalt külastatud kaugete talude juurde jõudmist seekord plaani ei võtnudki. Otsustasin, et kiirustama ei hakka, kui jõuan tagasi bussi peale, siis jõuan ja kui ei jõua, siis päevad on juba nii pikad, et võin Rõugesse kõndida ka ja sealt edasi ikka saab.

Külavaheteel kõndides sain üllatuse osaliseks. Olin seda teed varem kaks korda kõndinud ja mõlemal korral imetlenud kõrget küngast tee ääres oleva talu taga. Kuidagi oli märkamata jäänud, et künka otsas on talu ka. Tahtsin seda vaatama minna ja lootsin, et see jääb selle tee äärde, mida kavatsesin uurima minna. Aga kõigepealt ikka järve juurde.

Jõudnud kohani, kus kusagil metsa vahel järvetee peituma pidi, läksin alguses igaks juhuks seda teed mööda, mida eelmistel kordadelgi ja veendusin, et see lõpeb ikka endiselt võsas. Selle ja palju kaugema tee vahel, mis ei oleks tohtinud kuidagi õige olla, ei olnud ma varem ühtegi kolmandat leidnud. Aga seekord märkasin, et võsas lõppevast rajast vaid paar sammu edasi on veel üks rada. Ja leidsingi järve üles:) Kui metsa vahelt hakkas sinine paistma, siis süda hõiskas sees:) See on täpselt selline järv, mida kujutlenud olen:) Üleni metsaga ümbritsetud, vesi sillerdab päikeses… Väikesed kalad tulid kohe uudistama ja mängisid peitust veetaimede vahel. Vastaskaldal oli puust paat ootamas. Järvevesi maitseb paremini kui kraanivesi. Istusin seal maas, võtsin einet, jälgisin kalu ja tundsin, kuidas õnnetunne sõrmedest sisse poeb.
Tee läks järve äärest mitmele poole ja tuletades endale meelde, et täna ei kiirusta, valisin tuldust erineva tee. No ja ikka oli see sama suurem tee, mille alguses varem käinud olin ja mis varem külastatud külale lähemal:)

Edasi läksin veidi tagasi ja suundusin kõrvalküla rajale. See tee läks küll mäest üles aga üldse mitte nii raskelt kui tee pealt mäe suurust vaadates varem arvanud olin. Ja jõudsingi ühe talu juurde:)
Olin tulles teel vaadanud talusid ümbritsevaid puid ja mõelnud, et mulle meeldivad pärnad. Tammed meeldivad ka, kuigi kõige kenamad on nad ikka koos pärnadega. Ja siin selle talu juures olid ühel pool pärnad ja teisel pool tammed:) See talu on metsa ja avaruse piiril ja oh, mis vaated. Talu tundus nii armas puude vahel päikese käes. Tuuled olid sõbralikud. Maja nägi päris hea välja, arvasin, et äkki siin elatakse ja igaks juhuks õuele ei tikkunud. Aga mööda metsa-äärset maaliliste vaadetega heinamaarada edasi astudes vaatasin ikka mitu korda tagasi. Varsti paistis eemal silmnähtavalt mahajäetud hoone. Eemalt tunduski, et lihtsalt lagunev hoone keset heinamaad. Aga see oli väga vale mulje. Juurde minnes nägin, et siin on ilmselt kunagi rehielamu olnud. Teisel pool pikka hoonet oli idülliline aed sammaldunud, kuid siiski lehti kandvate õunapuudega. Ja siingi olid kõrvuti pärn ja tamm. Ja pihlakas:) Väike igihali õitseb. Nurmenukud. Palju vaarikaid. Kõige magusamad paiselehe õied. Lilleklumbid õitsemas ja puhkemas. Kaev on vett täis aga vesi vajab hädasti vahetamist. Mitmel pool on mustikavartel lehed, siin metsa ääres nägin sel aastal esimest korda mustikaid õitsemas. Palju õitsevaid mustikad.
Päike paistab ja soojad tuuled puhuvad, samas on mets kaitseks kõrval ja suured puud aias. Aiast välja astudes võib vaadata allpool laiuvaid metsi. Seal olles tekkis tahtmine öelda, et siin on nagu vanajumala selja taga aga see ei tundunud päris õige. Olles ülalpool metsi, kuid samas kindlalt maas, avaruses, kuid samas metsa ääres ja puude vahel, on kohasem öelda pesa kõrgel taeva all.

Edasi minnes jäi raja äärde veel kaks asustatud talu. Lõpuks jõudsin välja teele, millel paar aastat tagasi jalutades olin mõelnud, et siin oleks kena igapäevaselt perekondlikult matkata. Bussile jõudsin ka. Bussipeatuses oli isegi aega einestada ja varbaid päevitada. Ja Võrust sain ühe autoga Annelinna:)

Nüüd netist vaatasin, et käidud piirkond sobiks väga hästi küla tervikusse ja läheduses on veel ilmselt tühje kohti.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s