Esileht » Muljed ja mõlgutused » Eesti külad

Eesti külad

Olen K juures usinalt matkanud ja uusi huvitavaid kohti avastanud. Seal ümbruskonnas on hulgi mahajäetud kohti. Tuli välja, et K oma maa pealgi on veel üks vana taluase, millest pole küll varemeidki järel, vaid kivihunnik ja murdunud igivanad õunapuud. 50 aastat on koht tühi olnud aga inimene, kelle lapsepõlv seal möödus, elab läheduses ja mäletab, et ema pesi seal kraavis kevadeti pesu. Kõrval on kuppelheinamaa nagu Heliseva Muusika filmist ja all jõgi ja järv. Jalutasime seal õhtul, kui loojuv päike kuldas järve ja metsa järve ääres ja heinamaad. Koer tuiskas ringi, tal oli hea päev, sai palju joosta:) Muidu teda üksi metsa ei lubata kuna loomadel ja lindudel on pojad praegu. Sama järve ääres on veel kaks talu, kus omanik on ära surnud ja hooned lagunevad. Ja K maja taga kohe mäe otsas olevat ka kunagi talu olnud, kus üks Jaan elanud. Praegu on seal puhas mets ja mina otsides ei leidnud isegi kivihunnikut üles. K teab, et 10 aastat tagasi oli kivihunnik ja head musta sõstra põõsad. Üks naine, kellel külas käisime, mäletab, et viis sinna lapsepõlves piima ja mune. Selle naise juurde oli meil asja ka, peale selle, et meiegi talt mune saime:)
Üks hommik läksin tavapärasele jalutuskäigule. Mõtlesin, et lähen vaatan, kuidas siin varem mainitud eraku talu ilma lumeta välja näeb. Talvel oli seal ikka väga võimas lumekiht igal pool. Läksin mööda K metsavaheteed maantee poole, tee äärde metsa vahele jäävad mõned lagendikud, kus ei olnud ka peale lume kadumist käinud. Viimase lagendiku teeotsal mõtlesin, kas vaatan siia ka või täna mitte. Otsustasin ikka korraks vaadata. Lagendik, mis talvel lumega oli väga ilus olnud, nägi välja pehmelt öeldes hirmus. Kole raiekoll oli sealt üle käinud ja ainult puude juured turritasid igal pool. Olin K jutust kunagi aru saanud, et selle künka taga peaks olema üks väike talu peidus. Ronisin siis künka tippu. Talukohta ei näinud aga sissesõidetud tee läks metsa vahele. Läksin mööda teed arvates, et küllap see talu juurde viib. Viis hoopis veidi suuremale metsavaheteele. Selline tunne oli nagu oleks avastanud salatee, millest keegi ei tea:) See oli esmaklassiline tsiviliseerimata tee, midagi liivakattega tee ja sissesõistetud tee vahepealset. Mets kasvas kohe tee ääres, seda ei olnud tee-äärse laiutamise tarbeks maha võetud. Ilus tihe kuusemets. Tee paistis ühelt poolt suunduvat külakeskuse poole. Läksin vastassuunas. Ilus mets vaheldus ilusa heinamaaga ja liivateest sai üha enam sissesõidetud rada. Üks hetk jõudsin imearmsa väikese järve äärde, millel ujus luik poegadega ja pardid. Ühel pool järve oli heinamaa, teisel pool tihe mets ja lagedal poolel oli järve ümber ka puuderibasid. Järve keskel oli tilluke rabasaareke kidurate kuuskedega. Astusin hästi vaikselt edasi, et mitte luigeperet ehmatada, kuid luiged ei paistnud mind tähele panevat. Hoopis pardid tõusid saare äärest väikses parves lendu ja lendasid kaugemale järvele. Mõtlesin, et selle järve ääres võiks kohe tükk aega telgiga elada. Teisel pool järve oli puude vahel vana lagunev talukoht viljaaia sees. Mööda heinamaad ja metsatukkade vahel üha kahanevat teed pidi edasi minnes ja veidi rajalt kõrvale põigates leidsin veel ühe koha, kus ilmselt oli kunagi pikk rehielamu olnud. Heinamaadel sõid metskitsed rahulikult. Alguses ma ei näinudki neid, karvatoon sulandub praegu väga hästi taustaga. Rada jõudis soise äärega järve äärde. Teisel kaldal paistis talupidamine, kuid üle soo ja järve ei saanud kuidagi, pöörasin otsa ringi ja läksin tuldud teed tagasi. Nende kahe järve vahele sobiks looduslikult loogiliselt kolm talu. Heinamaad järvede vahel on suurest teest nii kaugel, et ükski laps omapead seigeldes kogemata teele ei satu.
Tagasi minnes ei pannud tähele õiget kohta, kus oleks jõudnud K teele viivale lagendikule ja möödusin mööda liivateed hoopis ühest asustatud talust. Jõudsingi välja külakeskusse nagu olin arvanud. Kokku kulus selle käigu peale kolm tundi. Hiljem K-le rääkides teadis tema, et sealkandis on ühe tuttava lapsepõlvekodu. Ja tegelikult on see koht K-le väga lähedal, läbi metsa vähem kui pool kilomeetrit, kui kuidagi üle kraavi saab. K-l tekkis kohe plaan minna sellele naisele külla, kes seal lapsena elas. Järgmine hommik käisimegi ära ja jutust, et “küll me siis arutame, kus sa käisid ja mis sa nägid” sai sujuvalt maaostujutt ilma, et ma oleks jõudnud silma pilgutadagi. Tuli välja, et järve-äärne talukoht ja ka järv ja päris suur tükk maad kuuluvadki sellele naisele. Ja sealkandis on 9 lagunenud talukohta. K andis talle nädala otsustamiseks ja järeltulijatega arutamiseks, et kas ta on valmis seda kohta ära müüma. Mulle tundub, et K on väga huvitatud, et ma talle lähinaabriks jääks.
Peale tagasi K juurde jõudmist põikasin metsa vahelt läbi ja oh seda imet, jõudsingi ühele eelmisel päeval silma jäänud väiksele heinamaale välja, sealt juba edasi raja peale ja talukoht kohe teisel pool rada. Jalutasin veel krundi piirini, tunni ajaga käisin edasi-tagasi ära.

Eile istusin Põlva järve ääres, sõin jäätist, vaatasin parte ja mõtlesin asjade üle järele. Varem olin Põlvast ainult läbi sõitnud, nüüd jalutasin pool linna läbi. Ilus metsane linn on. Juttude järgi on seal palju head, näiteks maheda mõtlemisega inimesi oluliselt rohkem kui Võrus. Olles elanud Valgas ja Tartus, viimase aasta jooksul Võrus päris palju ringi käinud ja mõned korrad Vastseliinas ringi jalutanud, võib öelda, et vähemalt jalutamise ja kusagil niisama istumise keskkonnana neli viimatinimetatud kohta esimesega võrreldes kriitikat ei kannata. Kui Viljandi asuks kaardil Tartust allpool, siis see mõnevõrra kannataks aga kuna ei asu, siis ei lähe arvesse. Lapsepõlvest mäletan Antslas käimisi aga seal ei ole nii kaua käinud, et on vaja millalgi minna mälu värskendama. Räpinas ei ole käinud ja Otepää tundub turistilõksuna. Tõrva on ka väga ilus linnake. Valides kodukohta on väga oluline, milline on lähim suur asula, kuhu vahel ikka asja on. Tahaks, et lastel jääks lähimas linnas käimisest positiivsed mälestused ja endal oleks ka meeldiv linnas käia, mitte tossupilved ja betoonkarbid ümberringi. Järvedega koht, millel on ka selline nimi, mida olen kunagi oma koha nimena mõelnud, on ülikena igapäevaselt elamiseks ja ka mõnedele uutele naabritele jaguks ruumi. Maa on seal hea, parem kui külakeskuses. Ehitusmaterjalist ühe kolmandiku saaks kohapealt, teise kolmandiku superluksusliku kvaliteediga K juurest ja kolmanda kohal kasvatada. Lähim külakeskus, lähim suurem asula ja lähim linn aga ei ole ükski eriti kutsuvad. Kohal on ka mõningad miinused, näiteks kõrvalkrundil pesitsevad jahimehed, keda ma oma kodu naabrusse ei soovi. K ütleb, et kui võimalus tekib, siis on vaja sellest kohe kinni haarata. Mina ei tea. Ootan kommentaare.

Advertisements

2 thoughts on “Eesti külad

  1. Lahe:) Saare peal otseselt ilmselt ei mahuks peatuma ja lindude suhtes ei oleks see ka kena aga järve ääres oleks väga ilus telkida.

  2. se rabasaareke tundus päris huvitav, võiks sealt läbi käia ja telgi üles meisterdada, et uurida mingi aja looduse sootsiumi 🙂 ja tunnetada looduse mõtteid, sa oled sealsetest metsadest nii palju rääkind, et võimalik, et ühed esimesi kohti võibki olla sealsed metsad, mu suverännakus 🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s