Esileht »

Üks päev

Kuna mul ei ole fotoaparaati, ei saa ma teiega pilte jagada. Loodan, et kirjad annavad piisavalt elava ettekujutuse. Kirjeldan pikemalt ühte päeva selles talus.

Kui hommikul ärkasin, oli K juba üleval, lõikus loomadele hommikusöögiks köögivilju ja kuulas raadiot. Raadios öeldi, et kell on 6.50. Siin näitavad kõik kellad suveaega, ehk siis meil oli juba 7.50. K oli tule pliidi alla teinud, riputasin pluusi pliidi kohale soojenema ja tõstsin söögikastruli külmalt põrandalt pliidiäärele. Põrand asendab siin väga edukalt külmkappi – võil tuleb lasta veidi pehmeneda enne kui saab leiva peale määrida. Peale riietumist viisin loomadele hommikusöögi, mis koosneb kartulist, vahel ka porgandist ja kaalikast, kaerust ja soolast. Igaühel on oma kauss, ainult nendel lammastel, kes on kahekesi koos oma nelja tallega ühes latris, on üks suur kauss. Üks kits ei taha kaeru, tema kaussi ei või seda panna. Köögiviljad, ka kõige tillemad kartulid peavad olema lõigatud, muidu võib kurku kinni jääda. K lutitas tallesid, lüpsis kitse ja viskas lakast peenemaid heinu alla. Korjasin tühjad kausid kokku ja viisime loomadele heinad ette. Igaühel on oma heina-eelistused ja üks lammas muud sorti ei söögi kui ainult kõige udupeenemat. Hobused tahavad pikka heina, kitsed ja lambad lühikest ja peenikest, lehekesi ja lillekesi. Kitsed söövad üldiselt igasugust aga meelsamini ikka seda kõige peenemat. Lambatalledele paneme ka ainult kõige peenemat. Rebasheina ei söö keegi, see on vaja välja korjata. Suvel heinateo ajal pidi rebasheinaga raske olema, et seda on hästi palju ja raske välja korjata. Peaaegu iga päev põletame sületäie pliidi all ära.
Siis tõime kaevust vett, sõin, viisime loomadele juua. Loomadele joomiseks paneme kaevuveele natuke pliidi sees pajas soojendatud vett juurde. Koos olevatele lammastele jääb pang latrisse, ühele hobusele samuti. Teiste juures käime pangega ja ootame kuni nad ära joovad. K pesi villa.
Viisin majapidamisvee välja. Panime kirja, mis seemned külvamiseks olemas on ja mida ma veel linnast tuua võiks. Oh, kui paljusid taimi tahaks kasvatada:) Eelmisel päeval olimegi kirja pannud, mida võiks kasvatada ja mis juba kasvamas on. Mulle meeldib nimekirju koostada:) K läks linna autoremonti.
Kell oli suveaja järgi 10.30 (talveaeg siis 9.30). Üks asi, mis mulle taluelus rõõmu teeb, on tunne, et hommikul vara on juba nii palju olulist tehtud. Päeval on alati tegus algus. Ärgates päikese järgi oleme iga hommik järjest varem üles tulnud. Kirjeldatavale päevale järgnevatel ärkasin talveaja järgi 6.30 ja 6 ja nüüd linnas esimesel hommikul 5.47. Kuna linnas olen kauem üleval, loksus juba teiseks hommikuks ehk tänaseks ärkamine jälle hilisemaks.
Peale K ärasõitu pühkisin põranda üle ja läksin välja jalutama. Käin iga päev ümbruses jalutamas, külavaheteid ja talumaastikke imetlemas. Koera ei olnud näha, lootsin, et ta magab küünis aga kui tee pealt tagasi vaatasin, nägin, et ta istus teeotsal ja vaatas mulle järele. Kuna K-le ei meeldi üldse, kui koer küla vahele läheb, panin ta igaks juhuks tuppa kinni. Ilm oli jahe ja kõle, mõtlesin, et ega ma seekord kaua ei jaluta, hiljemalt 12 olen ikka tagasi. Tavaliselt jalutan kaks tundi. 12 paiku on loomadel lõunasöögi aeg tavaliselt. Enne esimest korda K juurde tutvuma minemist vaatasin internetis maa-ameti kaardil, kus see koht olla võib. Tookord oli mulle silma jäänud üks koht, mis küll osutus hoopis teisel pool maanteed olevaks aga olin tahtnud ikka vaatama minna. Kui sain teada, et see ei ole K talu, tundus millegipärast, et see võib olla mahajäetud. Olin ühe korra varem käinud tolle talu teeotsal, kust edasi on veel paar kilomeetrit metsa vahele. Teeotsale on K juurest umbes 4 km. Tookord ei hakanud läbi paksu lume vaevu nähtavat sissesõidetud rada mööda edasi minema. Mõtlesin siis nüüd, et jalutan sinna teeotsa juurde ja tagasi. Tee peal läks ilm ilusamaks. Lumi oli raja peal ikka paks. Vaatasin, et puhastatud tee äärtesse lükatud lumevallid on sama kõrged kui kogu heinamaad ja kunagi sissesõidetud rada kattev lumi, mis vallide tõttu tundus üsna sügav. Aga keegi oli suusatanud mööda seda rada. Mõtlesin, et ma ainult natuke astun sinna üle vallide ja vaatan, kas lumi kannab mind. Kandis küll, talutaval määral:) Umbes pahkluudeni jäi lumi enamasti. Mõtlesin siis, et lähen natuke edasi mööda rada ja vaatan, mis seal võsa taga on. Natukesest sai palju, läksin ja läksin ja läksin ja kohale ei jõudnud. Ümberringi oli palju lageraiet, mõtlesin, et äkki see on hoopis metsa väljaveo tee ja siin ääres ei olegi seda talu, mida kaardil vaadanud olin. Tee lookles, tõusis ja langes, mõnest kohast oli raske üle saada. Masin, mis siin teed oli teinud, pidi küll väga kõrge olema, sest lumi jälgede vahel oli ikka üsna palju kõrgem kui jälgede peal. Mitmes kohas pööras tee kõrvale aga see viis alati lageraie juurde. Ühes kohas hargnes tee tugevalt kaheks ja kahtlesin, kumba mööda edasi minna. Mõtlesin, et lähen veel natuke mööda suusajälgi ja siis tulen tagasi ja vaatan teist teed ka. Läksin ja läksin, mingi aja pärast juba lootuses, et suusataja ikka mingi suurema tee peale välja sõitis ja ma ei pea sama teed mööda tagasi tulema. Imelik tagasi ka pöörata, kui nii kaugele juba tuldud. Aegajalt tundus, et nüüd selle looke taga on midagi, vahepeal olid tee ääres suured puud, mis oleks ju võinud talukohta tähistada. Ühes kohas vaatasin, et ilus suur võimas puu, no siin peab küll talu olema. Aga puu oli kaldu vajunud, sest tema ümber oli raiet tehtud. Puust veidi eemal paistis tee jälle metsa vahele minevat, lootsin, et no kui mõne teise tee peale välja ei jõua, siis järgmise külani võiks ju ikka jõuda ja sealt juba saaks mõne tee peale. Metsa vahel vajusin esimest korda ühe jalaga põlvini lumme. Ja seal üles vaadates nägin, et ikkagi! Metsa vahel oli talu või õigemini see, mis talust veel järele oli jäänud. Suusatajal oli olnud sama siht, oli hoonete vahel tiiru teinud ja tagasi pööranud. Tee sealt ka edasi ei läinud. Majake oli künka otsas väiksel lagendikul, saun oru serval, kunagi oli seal ilmselt loomi ka peetud. Õunapuudel rippusid suured samblatutid. Mõtlesin, et tõsine erak on seal elanud aga hiljem K ütles, et sealkandis oli varem 5 talu, nüüdseks ei ole neist midagi järel. Teoreetiliselt, kui nüüd kaarti uskuda, siis linnulennul veel paari kilomeetri kaugusel oleks sõpradele külla jõudnud:) Kui veel talu juurde jõudnud ei olnud, mõtlesin, et huvitav, kes see oli, kes tahtis ainult oma perega sügaval metsa sees eraldatud talus elada? Mina see küll olla ei saanud, ei kujuta ette, et peaks lapsed seljas ja käeotsas talvel sellist teed käima. Tee ääres paistis lume vahelt väike heinane lapike, mis andis aimu, et suvel on siin hoopis teistsugune. Tagasitee läks juba kiiremini, sest teadsin, et see tee siiski viib kuhugi. Läksin veidi maad ka hargnemiskohalt mööda teist sissesõidetud teed aga seal tuli eramaa silt ette ja edasi ei läinud. Tagasiteel vajusin muidugi korduvalt sügavale lumme ja üks saabas oli lund täis. Huvitaval kombel on koeravillast sokid nii väärt asjad, et jalad ei olnud üldse märjad, isegi niisked mitte.
Tagasi jõudes oli kell juba 14.05. Koer läks välja. Lutitasin talled, teistele tegin jahujooki ja jagasin heinu. Jahujooki nad armastavad. Umbes kell 15 sõin ise. Jagasin loomadele ämbritesse joogivee valmis ja tõin sauna juurest õhtuks puid. Siin on puuriidad ümber maja laiali ja tuleb otsida, kust sobivaid puid leiab. Alguses tõime kelguga metsavahelt riidast aga seal said kuivad puud otsa, jäid ainud toored. Maja juurde riita on jäänud ainult kasehalud, mida ei või palju kasutada, sest teevad liiga kuuma tule. Nüüd siis toome sauna juurest lepahalge.
Otsustasin praegu mitte uut vett tooma minna, panin päeva tegemised lühidalt kirja ja heitsin kell 15.50 pikali. Kell 16 saabus K koju, käisin tal vastas ja pikutasin veel veidi.
Pärastlõunal kraasisin natuke, K ketras ja heegeldas. Tegin tule pliidi alla ja valmistasin süüa. Olen hakanud maal tegema ühte asja korraga. Kui kütan pliiti, siis kütan pliiti ja ei loe samal ajal näiteks raamatut. Kütmisega seoses – olen siin õppinud ka asju vabamalt võtma. Asjad, mis enne tundusid ohtlikud, ei tundu seda enam nii väga ja olen õppinud ahju veel sinise leegi põledes kinni panema. K-l on selle kohta raudne loogika – ise oled ju toas ja tunned, kui vingu hakkab tulema. Ei ole tulnud aga pliit jääb soojemaks küll kui minul varem on jäänud.
Kui loomad söödetud-joodetud ja talled lutitatud, sõime ka ise õhtust. Tõime kaevust vett. Meenus, et ahi on ju veel kütmata. K arvas, et äkki täna ei kütagi aga mina leidsin, et ikka vaja kütta, niigi läheb hommikuks külmaks ja voodis on pärast ärkamist vaja kõigepealt ise üles soeneda ja siis alles välja tulla. Kütsin siis ahju ka ära. Kell 20 olime juba voodis ja kuulasime raadiot veidi aega. Kahtlustan, et kusagil 22 paiku (ehk siis talveajas 21) juba magasin.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s